3-3-1-62-02
|
Riigikohus |
06.11.2002 |
|
Kaalutlusõiguse teostamise korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Mida ulatuslikum on diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema motivatsioon. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt.
Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.
Kaalutlusotsustuse, sealhulgas planeeringu kehtestamisest keeldumise otsustuse põhjendamisel, eriti aga juhtudel, kui tuginetakse määratlemata õigusmõistetele (nagu näiteks head kombed ja tavad), peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma sisulise motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu.
PES §-st 24 lg 2 ja KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt.
Piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise põhjuseks. Piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole tegemist PES §-s 17 ette nähtud kooskõlastustega.
Planeerimismenetluse üheks eesmärgiks on planeeringuga seotud erimeelsuste lahendamine ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava tasakaalustatud lahenduse saavutamine. Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel, erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning tegema temast oleneva, et lahendada isikute (näiteks piirinaabrite) vahelisi erimeelsusi.
Planeeringu kehtestamise otsustamisel tuleb muuhulgas arvestada ka kulutusi, mida seoses planeeringu menetlemisega on teinud avalik võim ja planeeringu koostamise finantseerija. Samuti peab arvestama menetlusosaliste valmisolekut paindlikeks lahendusteks.
|
| 3-3-1-47-05
|
Riigikohus |
27.09.2005 |
|
Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, on vajalik isikute seaduses sätestatust intensiivsem teavitamine (vt Riigikohtu halduskolleegium on 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 ). Täites detailplaneeringu kehtestamisest teatamise kohustust, tuleb arvestada ka planeerimismenetluse pikaajalisust. Kuigi ka isikul endal lasub kohustus aktiivselt teda puudutavat teavet hankida ei ole mõistlik eeldada, et isik jälgib kogu planeerimismenetluse vältel maakonna või kohalikus ajakirjanduses avaldatud teateid. Seda eriti juhul, kui isik ei ela selle kohaliku omavalitsuse ega maakonna territooriumil, kus paikneb planeeringuala.
Planeeringu kehtestamise vaidlustamise kaebetähtaja kulgema hakkamine on PlanS § 26 kohaselt seotud isiku teadasaamisega planeeringu kehtestamisest. PlanS § 25 lg 7 sätestatud planeeringu kehtestamisest tähtsaadetisega teavitamise kohustus ei saa piirduda üksnes nimetatud sättes otsesõnu loetletud isikutega. Sarnaselt nendega tuleb teavitada ka isikuid, kelle õigusi ja huve kehtestatav planeering võib teadaolevalt riivata, kuigi neid ei ole PlanS § 25 lg-s 7 nimetatud. Kuigi ka isikul endal lasub kohustus aktiivselt teda puudutavat teavet hankida (vt Riigikohtu halduskolleegium on 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 ) ei ole mõistlik eeldada, et isik jälgib kogu pikaajalise planeerimismenetluse vältel maakonna või kohalikus ajakirjanduses avaldatud teateid. Seda eriti juhul, kui isik ei ela selle kohaliku omavalitsuse ega maakonna territooriumil, kus paikneb planeeringuala.
|
| 3-3-1-61-07
|
Riigikohus |
19.05.2008 |
|
Kuna puudub võimalus maavanema kui järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 8 lg-st 7 ja § 9 lg-st 7 tuleneb ühelt poolt nõue järgida üldplaneeringu lahendusi ning teiselt poolt ka võimalus teha detailplaneeringu alusel muudatusi üldplaneeringusse. Planeerimismenetluses teostab vastavalt PlanS § 23 lg 3 p-le 2 üldplaneeringu ning detailplaneeringute vastavuse üle järelevalvet maavanem. Juhul, kui detailplaneeringu kehtestamine eeldab üldplaneeringu muutmist, on maavanema järelevalve teostamine kohustuslik.
Kehtivas õiguses puudub piisav materiaalõiguslik ning ka menetlusõiguslik regulatsioon olukorraks, kus haldusmenetluses tuleb akti andmise tingimused kooskõlastada järelevalveorganiga. Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus. Sellise heakskiidu andmine kujutab endast menetlustoimingut, mitte aga haldusakti andmist (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kui ka detailplaneeringu kehtestamise otsus on sisulises kooskõlas maavanema heakskiiduga, ei saa sellest heakskiidust tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
Kuna puudub võimalus järelevalveorgani otsustuse (kooskõlastuse) vaidlustamiseks, siis HKMS § 14 lg 3 p-st 2 tuleneb võimalus järelevalveorgani kaasamisest kohtumenetlusse. Järelevalveorgani kaasamise üle otsustab kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaasamise otsustamisel tuleb arvestada konkreetse asja eripära.
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord eelkõige haldusesisene. Seetõttu ei ole maavanema poolt antava kooskõlastuse (menetlustoimingu) iseseisev vaidlustamine üldjuhul võimalik. Järelevalveotsuse vaidlustamine eraldi on siiski võimalik juhul, kui järelevalveotsusest tuleneb siduv keeld detailplaneeringu kehtestamiseks (vt Riigikohtu 19.04.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-12-07).
PlanS § 26 lg 1, mis loob ka nn populaarkaebuste esitamise võimaluse, toetab nõuet, et iga kaebuse esitanud isik määratleks kaebuse esitamise aluse. Kohustus väljendada kaebuses oma seos vaidlustatud aktiga tuleneb HKMS §-de 7 ja 10 nõuetest. PlanS § 26 lg 1 kohaldamisel ei lasu kohtutel kohustust tuvastada, kas planeeringu kehtestamisega on rikutud isiku subjektiivseid õigusi või õigusvastaselt piiratud tema vabadusi (vt Riigikohtu 09.06.2004 otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-04). Sellest ei saa järeldada, et planeeringuvaidlustes ei tule kohaldada halduskohtumenetluse seadustiku sätteid, mis nõuavad kaebajalt kaebeõiguse aluse esitamist.
|
| 3-3-1-15-14
|
Riigikohus |
24.04.2014 |
|
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. Selline olukord ei ole kooskõlas õiguskindluse põhimõttega (PS § 10), mille kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 50). Juhul kui riigil siiski tekib ootamatu vajadus fosforiidivaru kasutamiseks enne planeeringuga seatud tähtaja lõppu, tuleb õiguspärase ootuse põhimõttest lähtuvalt konkreetseid asjaolusid arvestades kaaluda, kas tekkinud vajadus on piisavalt oluline, et õigustada tuulikupargi tegevuse lõpetamist enne tähtaja lõppu. Vaidlusaluse tingimusega on sisuliselt püütud välistada õiguspärase ootuse teke.
Keskkonnaministeeriumil, kelle valitsemisalas on loodusvarade kasutamise ja arvestamise korraldamine, on võrreldes kaebajaga tunduvalt paremad andmed vaidlusaluse maavaravaru kaevandamise perspektiivi kohta. Ka sellest lähtudes on mõistlik, et just Keskkonnaministeerium peab suutma prognoosida, millal võib tekkida reaalne võimalus ja vajadus fosforiidi kaevandamiseks. Selle riski panemine kaebajale ei ole põhjendatud. (p-d 21–23)
Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või selle andmata jätmine on menetlustoiming planeerimismenetluses (RKHK määrus asjas nr 3-3-1-1-10, p-d 11–12), mitte iseseisev haldusakt. Seega ei saa vastava kirjaga piirata isikute subjektiivseid õigusi, vaid üksnes teha ettepanekuid planeeringu sisu kohta. Järelikult ei saa planeeringu kooskõlastamisele seada tingimusi, mis ei ole lahendatavad planeeringuga. (p 14)
Kuigi Keskkonnaministeeriumi kooskõlastus või sellest keeldumine on menetlustoiming, mitte haldusakt, tuleb tingimuste sisu õiguspärasuse hindamisel lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest (sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine). Praeguses asjas on kaebaja seega õigustatult tõstatanud küsimuse, kas vastustaja esitatud tingimused on proportsionaalsed. (p 19)
Nagu on leitud RKHK asjas nr 3-3-1-1-10 (määruse p 12), on tingimusliku kooskõlastuse puhul sisuliselt tegemist kooskõlastuse andmisest keeldumisega, milles Keskkonnaministeerium on lisaks kirjeldanud ka alternatiivset planeeringut, millele ta oleks nõus andma kooskõlastuse. Seega tuleb ka tingimusliku kooskõlastuse õiguspärasuse korral saata tingimustele vastavalt muudetud planeering uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. Tingimusliku kooskõlastuse õigusvastasuse tuvastamise tagajärjel ei saa lugeda planeeringut kooskõlastatuks. Kuna PlanS § 17 lg 2 p-st 3 ja MaaPS §-st 62 tulenevalt vajab planeering Keskkonnaministeeriumi kooskõlastust, tuleb see saata uuesti Keskkonnaministeeriumile kooskõlastamiseks. (p 27)
Vt ka annotatsiooni määrusele asjas nr 3-3-1-1-10.
Üldplaneeringu ülesandeid reguleerib PlanS § 8 lg 3. PlanS § 8 lg 2 p 2 kohaselt on teemaplaneeringuna koostatud üldplaneeringu ülesanded samad. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate eraõiguslike lepingute sisu, vaid avalik-õiguslikke suhteid. Välistatud ei ole võimalus seada planeeringuga kavandatavale ehitamisele tingimus, et teatud tähtaja möödumisel või uute asjaolude esinemisel tuleb ehitised lammutada. See võib olla üks PlanS § 8 lg 3 p-s 3 nimetatud maa-ala kasutamis- ja ehitustingimustest. Tuulikupargi rajamise õigusest teemaplaneeringu alusel ei tulene aga iseenesest, et hoonestusõiguse lepingud konkreetsete kinnisasjade kohta ei või olla teistsuguse sisu ja tähtajaga. Isegi kui kaebajal on maa omanikuga sõlmitud hoonestusõiguse lepingu järgi pikaajalisem õigus kinnistut kasutada, ei saa ta seda õigust kasutada, kui tema tegevus on vastuolus õigusaktidega. Selliste piirangute seadmine planeeringuga on ka tõhusam kui tingimuste seadmine hoonestusõiguse lepingute sisule – planeering reguleerib kõigi planeeringualale ehitada soovivate isikute, sh ka kinnistuomanike endi õigusi ja kohustusi. (p 15)
Tingimus, mille kohaselt tuleb planeeringuga lubatavad tuulikud, mis paiknevad maavaravaru kohal, demonteerida ja ära vedada kahe aasta jooksul kaevandamisloa andmisest, on ebaproportsionaalne ega võta tasakaalustatult arvesse erinevaid huvisid. Kuigi tingimus on sobiv vastustaja eesmärgi – maavaravarule juurdepääsu tagamine – saavutamiseks, paneb see kaebaja äärmiselt ebakindlasse olukorda. Kui planeeringus seatakse selline tingimus, siis pole kaebajal võimalik prognoosida, millise ajavahemiku jooksul saab ta rajatavat tuulikuparki kasutada, st puuduvad andmed tuulikupargi rajamise majandusliku tasuvuse hindamiseks ja sellest lähtudes oma tegevuse kavandamiseks. Erinevalt tegutsemisest konkreetse teadaoleva tähtajani ei ole kaebajal praegusel juhul võimalik ette näha, kas kohustus tuulikud demonteerida tekib näiteks 5, 20 või 35 tegutsemisaasta järel. (p 22)
MaaPS § 62 ei erista aktiivset ja passiivset maavaravaru, vaid käsitleb arvelevõetud maavaravaru üldiselt (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-63-12, p-d 9 ja 16). Ka MaaPS § 62 lg-te 2–3 ettevalmistamise materjalidest nähtub, et üks sätte eesmärkidest oli võimaldada ehitamist näiteks fosforiidimaardla alale. Kuna tuulikupargi rajamine on püsiva iseloomuga tegevus, on asjakohane säte MaaPS § 62 lg 3. (p 13)
MaaPS § 62 tuleb tõlgendada selliselt, et see võimaldab kaalumist. Vastupidine tõlgendus ei oleks mõistlik. Seega tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda avalikke ja erahuve ning leida tasakaalustatud lahendus. (p 18)
|
| 3-3-1-23-16
|
Riigikohus |
30.11.2016 |
|
Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). (p 19)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata. (p 18)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib HKMS § 45 lg s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. (p 29)
Kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle tõttu, et kohtud otsustasid isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (HKMS § 199 lg 2 p 1, § 230 lg 3), ei oleks põhjendatud, kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlusviga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses. (p 11)
Planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. (p 18)
HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. (p 14)
Kui kohalik omavalitsus on möönnud, et kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult, polnud tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. (p 14)
Uus kaasamine ei pruugi olla vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 20)
Määruse, millega kehtestati üldplaneering, kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsusel ei takista haldusorganil uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendab varasema. (p 19)
Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
Selle kohta, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest, vt otsused asjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-54-03. (p 13)
Kohustus viia planeerimismenetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. (p 34)
Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et teisel omavalitsusüksusel ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald. (p 32)
Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt. (p 17)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
|
| 3-13-385/90
|
Riigikohtu halduskolleegium |
05.03.2019 |
|
Planeeringu seletuskiri on planeeringu koosseisu kuuluv tekstiline osa, mis moodustab koos jooniste ja planeeringu kehtestamise otsusega ühtse terviku. Planeeringu elluviimisel tuleb võimalike küsitavuste või vastuolude lahendamisel lähtuda konkreetse planeeringu tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest (vrd PlanS § 3 lg 2). Kui tarvis, tuleb lünga täitmisel arvestada planeeringulahenduse vaheversioone ja kooskõlastamise dokumente. (p 11)
Detailplaneeringu elluviimine ei ole arendajale (planeeringu koostamisest huvitatud isikule) kohustuslik, kui seadus või planeering ei näe ette teisiti. Seega ei ole naaberkinnisasja omanikul üldjuhul õigust nõuda arendajalt detailplaneeringu realiseerimist. Kui aga detailplaneeringut on asutud ellu viima, tuleb selle käigus järgida detailplaneeringuga kehtestatud nõudeid. Kohalik omavalitsus peab väljastatud lubadega ja sõlmitud lepingutega tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huvi kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras. (p 12)
Kuna planeeringulahenduse kooskõlastamise tulemusena oli kaebaja ettepanekuid sõnaselgelt arvestatud, saab detailplaneeringu seletuskirjas viidatud sätet lugeda kaebajale subjektiivseid õigusi andvaks. (p 11)
Väljakujunenud kohtupraktika järgi ei välista õigusvastane ehitusluba siiski igal juhul kasutusloa andmist (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-873, p 21 ja selle annotatsioonid). Praegusel juhul oleks vald pidanud kasutusloa andmisel otsustama, kuidas kõrvaldada ehitusloa andmisel tekkinud vastuolu planeeringu seletuskirjaga. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks selle küsimusega tegelenud. Seetõttu tegi vald kasutusloa andmisel olulise kaalutlusvea. (p 14)
Kui avalikuks kasutamiseks planeeritud tee väljaehitamist pole väljastatud lubadega tagatud, on tee väljaehitamise kohustus kohalikul omavalitsusel (vt EhS v.r § 13 ja PlanS § 131 lg 1). (p 12)
Mahasõit on samuti tee osa, mille terviklahendusena valmisehitamine on avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee puhul oluline ka liikluse sujuva korraldamise, liiklusohutuse jms eesmärkide täitmiseks (vrd kuni 30.06.2015 kehtinud TeeS § 2 lg 2 p 1 ja PlanS v.r § 9 lg 2 p 4). (p 13)
|
Facebook
Twitter