III-4/1-1/93
|
Riigikohus |
22.06.1993 |
|
Riigipitsati hoidmine riigisekretäri käes ei alluta Vabariigi Presidenti riigisekretäri kaudu Vabariigi Valitsuse kontrollile. Põhiseaduse § 87 p 3 kohaselt korraldab valitsus muuhulgas ka presidendi aktide täitmist. Eristada tuleb presidendi otsust ja selle täitmiseks ettevõetavat korraldavat tegevust.
|
| III-4/1-2/94
|
Riigikohus |
12.01.1994 |
|
Põhiseadus välistab võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpoolseisvate õigusaktidega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste õigusaktidega.
|
| III-4/1-6/94
|
Riigikohus |
02.11.1994 |
|
Õiguskantsleri poolt Riigikohtule esitatud taotlus ei tohi olla laiem, kui akti vastu võtnud organile tehtud ettepanek viia see akt kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Akti vastu võtnud organile antakse võimalus ise viia vaidlustatud akt õiguskantsleri ettepaneku alusel kooskõlla põhiseaduse või seadusega. Õiguskantsleri õigus pöörduda Riigikohtusse on seostatud tema ettepaneku rahuldamata või vastuseta jätmisega akti vastu võtnud organi poolt. (p 4)
Haldusnõukogu koosseisu kuulumine on riigiametis olek - riigi haldusfunktsiooni täitmine. Riigikogu liikme poolt täidesaatva riigivõimu teostamine haldusnõukogus on vastuolus põhiseaduse § 63 lg-ga 1, samuti on seadusandliku ja täidesaatva võimu üheaegne teostamine Riigikogu liikme poolt vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. Kui üks isik täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning sellest johtuvalt ka isiklike ja avalike huvide vahel. Huvide konflikt kui olukord, kus riigiametnik üheaegselt täidab olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib põhjustada minetusi tema ametikohustuste täitmisel ja võib luua eeldused korruptsiooniks. (p 2)
Seadust ei tohi tõlgendada viisil, mis muudaks seaduse või selle sätte mõttetuks. (p 1)
|
| III-4/1-11/94
|
Riigikohus |
21.12.1994 |
|
Kaitsejõudude kasutamine loodusõnnetuse või katastroofi korral ning nakkushaiguste leviku tõkestamiseks ilma Vabariigi Valitsuse poolt eriolukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseaduse § 87 p-ga 8. (p II)
Kaitsejõudude sõjalise tegevuse reguleerimatus terroristide tabamisel ja kinnipidamisel on vastuolus põhiseaduse §-ga 11. (p IV)
Erakorralise seisukorra korralduse peab põhiseaduse § 104 p-de 16 ja 17 kohaselt sätestama eraldi seadus, mitte rahuaja riigikaitse seadus. (p V)
Kaitsejõudude kasutamine siseriikliku julgeoleku tagamiseks ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseadusega, sõltumata sellest, kes annab korralduse kasutada kaitsejõudusid. (p V) Põhiõiguste ja vabaduste piiramise kord tuleb kõigil neil juhtudel sätestada seadusega. (p VII)
Vabariigi Valitsuse ainuõigus anda kaitseväe juhatajale korraldus kaitsejõudude kasutamiseks ei ole kooskõlas põhiseaduse § 78 p-ga 16 ja § 127 lg-ga 1; (p VI) põhiseaduse mõttega ei ole aga kooskõlas ka Vabariigi Presidendi poolt kaitseväe juhatajale korralduste andmine, minnes mööda Vabariigi Valitsusest. (p VII)
Kaitsejõudude kasutamine loodusõnnetuse või katastroofi korral ning nakkushaiguste leviku tõkestamiseks ilma Vabariigi Valitsuse poolt eriolukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseaduse § 87 p-ga 8. (p II)
Kaitsejõudude kasutamine siseriikliku julgeoleku tagamiseks ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseadusega, sõltumata sellest, kes annab korralduse kasutada kaitsejõudusid. (p V) Põhiõiguste ja vabaduste piiramise kord tuleb kõigil neil juhtudel sätestada seadusega. (p II)
Vabariigi Valitsuse ainuõigus anda kaitseväe juhatajale korraldus kaitsejõudude kasutamiseks ei ole kooskõlas põhiseaduse § 78 p-ga 16 ja § 127 lg-ga 1; (p IV) põhiseaduse mõttega ei ole aga kooskõlas ka Vabariigi Presidendi poolt kaitseväe juhatajale korralduste andmine, minnes mööda Vabariigi Valitsusest. (p VII)
Erakorralise seisukorra korralduse peab põhiseaduse § 104 lg 2 p-de 16 ja 17 kohaselt sätestama eraldi seadus, mitte rahuaja riigikaitse seadus.
Erakorralise seisukorra korralduse peab põhiseaduse § 104 lg 2 p-de 16 ja 17 kohaselt sätestama eraldi seadus, mitte rahuaja riigikaitse seadus. (p V)
Kaitsejõudude kasutamine loodusõnnetuse või katastroofi korral ning nakkushaiguste leviku tõkestamiseks ilma Vabariigi Valitsuse poolt eriolukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseaduse § 87 p-ga 8. (p II)
Kaitsejõudude kasutamine siseriikliku julgeoleku tagamiseks ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseadusega, sõltumata sellest, kes annab korralduse kasutada kaitsejõudusid. ( p V) Põhiõiguste ja vabaduste piiramise kord tuleb kõigil neil juhtudel sätestada seadusega. (p II)
Vabariigi Valitsuse ainuõigus anda kaitseväe juhatajale korraldus kaitsejõudude kasutamiseks ei ole kooskõlas põhiseaduse § 78 p-ga 16 ja § 127 lg-ga 1; (p VI) põhiseaduse mõttega ei ole aga kooskõlas ka Vabariigi Presidendi poolt kaitseväe juhatajale korralduste andmine, minnes mööda Vabariigi Valitsusest. (p VII)
Kaitsejõudude sõjalise tegevuse reguleerimatus terroristide tabamisel ja kinnipidamisel on vastuolus põhiseaduse §-ga 11. (p IV)
Kaitsejõudude kasutamine siseriikliku julgeoleku tagamiseks ilma erakorralist seisukorda välja kuulutamata on vastuolus põhiseadusega, sõltumata sellest, kes annab korralduse kasutada kaitsejõudusid. (p V) Põhiõiguste ja vabaduste piiramise kord tuleb kõigil neil juhtudel sätestada seadusega. (p VII)
Vabariigi Valitsuse ainuõigus anda kaitseväe juhatajale korraldus kaitsejõudude kasutamiseks ei ole kooskõlas põhiseaduse § 78 p-ga 16 ja § 127 lg-ga 1; põhiseaduse mõttega ei ole aga kooskõlas ka Vabariigi Presidendi poolt kaitseväe juhatajale korralduste andmine, minnes mööda Vabariigi Valitsusest. (p VII)
|
| 3-4-1-3-96
|
Riigikohus |
20.12.1996 |
|
Põhiseaduse § 87 p 6 tähendab, et Vabariigi Valitsuse määruse andmiseks peab olema seaduses vastavasisuline delegatsiooninorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 3) Delegatsiooninormi puudumisele vaatamata antud määrus on antud pädevust ületades ja on põhiseadusega vastuolus. Määrusi, mille täitmist tagatakse sunni või karistusega, ei saa legaliseerida tagantjärele. (p 4)
|
| 3-4-1-2-97
|
Riigikohus |
06.10.1997 |
|
Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest tulenevalt kujutab põhiseaduse § 87 p 6 endast riigivõimu kohustust tagada määruste kooskõlalisus põhiseaduse ja seadustega nii määruste andmise ajal kui ka eelnevate määruste kooskõla hilisemate seadustega. (p IV)
|
| 3-4-1-1-98
|
Riigikohus |
05.02.1998 |
|
Eesti keele oskuse nõude kui valimistsensuse kehtestamine kandidaatidele Riigikogu ja kohalike omavalitsuste volikogude valimistel on kooskõlas põhiseaduse §-dega 6, 52 lg 1 ja 51 lg 1.
Riigikogu valimise seadus ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus kui põhiseaduse §-s 104 lg 2 nimetatud konstitutsioonilised seadused saavad olla ainsad seadused, mis reguleerivad Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimistega seonduvat, sealhulgas valimistsensusi. Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
Viited tavalistele seadustele või täitevvõimule määrusandlusõiguse delegeerimine konstitutsioonilises seaduses ei ole lubatud küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad vastava konstitutsioonilise seaduse reguleerimisesemesse. (p IV)
|
| 3-4-1-4-98
|
Riigikohus |
27.05.1998 |
|
Kuna Vabariigi Valitsus ise tunnistas vaidlustatud määruse kehtetuks, ei saa Riigikohus seda enam teha ja piirdub määruse põhiseadusevastasuse tuvastamisega. (p V)
Rahvusvahelise konventsiooniga vastuolus oleva valitsuse määruse rakendamine on vastuolus põhiseaduse §-ga 123.(p III)
Eesti kodaniku isikut ja kodakondsust tõendavate dokumentide seadusest ja Eesti meresõidutunnistuste väljaandmise eeskirjast tulenev Eesti kodanikest ja välismaalastest meremeeste ebavõrdne kohtlemine ei ole kooskõlas välismaalaste seadusega ega Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 1958. a konventsiooniga nr 108. (p II)
Seaduses sisalduva delegatsioonita antud Vabariigi Valitsuse määrus on vastuolus põhiseaduse § 87 p-ga 6. (p I)
Põhiseaduse § 29 lg-s 1 sätestatud subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei hõlma juba tekkinud töösuhet. (p IV)
|
| 3-4-1-5-98
|
Riigikohus |
17.06.1998 |
|
Seaduses sisalduv delegatsiooninorm on suunatud tulevikku ja ei saa legaliseerida enne delegatsiooninormi antud Vabariigi Valitsuse määrust. Selline määrus jääb endiselt ilma volituseta antuks ja seetõttu Põhiseaduse §-ga 87 p 6 vastuolus olevaks. (p III) Delegatsiooninorm on ühtlasi ka korraldus täitevvõimule anda seaduse rakendamiseks vajalik määrus; määrus tuleb anda vacatio legis kestel. (p IV) Valitsuse määrus, mis pole antud maksuseaduse alusel, ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust. (p V)
|
| 3-4-1-7-98
|
Riigikohus |
04.11.1998 |
|
Konstitutsioonilistes seadustes pole lubatud viited lihtseadustele ega delegatsiooninormid täitevvõimu üldakti andmiseks küsimustes, mis oma olemuselt kuuluvad konstitutsiooniliste seaduste reguleerimisesemesse. (p II)
Eesti keele oskuse nõude kehtestamine kohaliku omavalitsuse volikogu kandidaatidele on põhiseaduse § 51 lg 1 ja § 52 lg 1 ning preambuli kohaselt õigustatud. (p III)
|
| 3-4-1-7-00
|
Riigikohus |
22.06.2000 |
|
Ametite peadirektoritel ei ole Vabariigi Valitsuse seaduse kohaselt õigust anda üldakte. (p 11)
|
| 3-4-1-3-01
|
Riigikohus |
22.02.2001 |
|
Kehtetuks tunnistatud seaduse alusel antud määruse kehtivus peale delegatsiooninormi sisaldava seaduse kehtetuks tunnistamist on vastuolus põhiseaduse § 87 p 6 eesmärgiga, mille kohaselt Riigikogul on juhtiv roll õiguse kehtestamisel, samuti on see vastuolus õiguskindluse printsiibiga. (p 10)
|
| 3-4-1-5-01
|
Riigikohus |
22.03.2001 |
|
Vabariigi Valitsuse määrusega maa enampakkumisega erastamisel osalemiseks seaduses sätestatud tingimustega võrreldes täiendava tingimuse kehtestamine on vastuolus põhiseaduse § 87 p-ga 6 ning põhiseaduse § 3 lg-ga 1. (p 16)
|
| 3-4-1-8-02
|
Riigikohus |
05.11.2002 |
|
Maksuintress kui maksukohustuse kõrvalkohustus kujutab endast avalik-õiguslikku rahalist kohustust. Kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused tuleb kehtestada seadusega. (p 11)
Maksuintressi määra kehtestamise õiguse delegeerimine täielikult täitevvõimule on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks. Selline delegatsiooninorm ega selle alusel antud ministri määrus ei ole kooskõlas põhiseadusega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mis põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusega. (p 13)
|
| 3-4-1-8-06
|
Riigikohus |
02.11.2006 |
|
Põhiseaduse rakendamise seaduse §-st 2 ei saa teha järeldust, et enne põhiseaduse jõustumist antud määrus jääb kehtima ka siis, kui pärast põhiseaduse jõustumist on jõustunud uus seadus, mis näeb ette selle seaduse alusel määruse andmise. (p 25) Pärast põhiseaduse jõustumist vastu võetud seaduste puhul reguleerib seaduse ja määruse vahekorda PS § 87 p 6. Nimetatud sättest tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtud. (p 26)
Kohtuasjas omavad otsustavat tähtsust normid, millest lähtudes asi oleks tegelikult seaduse kohaselt tulnud lahendada. Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida isiku suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu 20.03.2006. a otsuse nr 3-4-1-33-05 p-i 18). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib. (p 17)
Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)
PS § 87 p-st 6 tuleneb, et riigivõim on kohustatud tagama mitte üksnes määruse andmise ajal selle kooskõla põhiseaduse ja seadusega, vaid ka jälgima varem kehtima hakanud määruste kooskõla uute seadustega. Määruse kooskõla uue seadusega tähendab ka seda, et kui uus seadus kehtestab delegatsiooninormi, siis tuleb selle delegatsiooninormi alusel anda uus määrus. Eelmise seaduse alusel antud määrust saab uue seaduse kehtivuse ajal rakendada üksnes siis, kui uue seaduse rakendussätetes on see sõnaselgelt ette nähtu. Seisukoht, et enne uue seaduse jõustumist antud määrus jääb automaatselt kehtima ka pärast uue seaduse jõustumist, on vastuolus ka PS §-st 4 tuleneva võimude lahususe ja §-s 10 sätestatud demokraatliku õigusriigi printsiibiga. (p 26)
|
| 3-4-1-16-06
|
Riigikohus |
13.02.2007 |
|
"Mitteeluruumide erastamise korra" p-s 6 ja p 9 alapunktis 2 märgitud enampakkumise korraldamise kulude katmisega seotud enampakkumisest osavõtu tasu kuulub PS §-s 113 otseselt loetlemata avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka. Kuna PS §-s 113 sätestatud seaduse reservatsioonist tulenevalt tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust, milleks praegusel juhul on enampakkumisest osavõtu tasu, kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. (p 25)
Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Vabariigi Valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sätestatud volitusnormi alusel. (p 19)
MEES § 5 lg-s 6 Vabariigi Valitsusele antud volitus mitteeluruumide erastamise korra kehtestamiseks ei hõlma õigust enampakkumisest osavõtu tasu kehtestamiseks. "Mitteeluruumide erastamise kord" kuulub oma olemuselt p-s 6, p 7 alapunktis 2 ja p 9 alapunktis 2 sisalduva regulatsiooni osas praeter legem määruste hulka ning on antud suhete reguleerimiseks, mida mitteeluruumide erastamise seadus ette ei näe. Tegemist on iseseisva regulatsiooniga, mille kehtestamisel on Vabariigi Valitsus väljunud MEES § 5 lg-s 6 sätestatud delegatsiooninormi õiguslikest piiridest. (p 22)
"Mitteeluruumide erastamise korra" p-s 6 ja p 9 alapunktis 2 märgitud enampakkumise korraldamise kulude katmisega seotud enampakkumisest osavõtu tasu kuulub PS §-s 113 otseselt loetlemata avalik-õiguslike rahaliste kohustuste hulka. Kuna PS §-s 113 sätestatud seaduse reservatsioonist tulenevalt tohib avalik-õiguslike ülesannete täitmise tasu võtta üksnes siis, kui see on ette nähtud seaduses, ei saa avalik-õiguslikku rahalist kohustust, milleks praegusel juhul on enampakkumisest osavõtu tasu, kehtestada seadusest alamalseisva õigusaktiga. (p 25)
|
| 3-4-1-2-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)
Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega.
Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹.
Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)
Riigikohus ei saa kehtetuks tunnistada vaidlustatud määruse sätet, kui Vabariigi Valitsus on kohtumenetluse ajal muutnud määrust viisil, et vaidlustatud säte kehtivas redaktsioonis puudub, st enam ei kehti. Riigikohus piirdub siis vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja ex tunc inter partes mõjuga. (p 23)
|
| 3-4-1-14-09
|
Riigikohus |
20.10.2009 |
|
Õigusele heale haldusele vastab riigi kohustus luua haldusõiguse valdkonnas isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles on isikutele muude õiguste seas tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust. Õigus heale haldusele ei hõlma isiku õigust nõuda, et haldusotsuste täitmiseks oleks olemas sunnivahendid, kui nende sunnivahendite kasutamisest ei sõltu isiku muude õiguste kaitse.
Tuleb eristada kohustust kehtestavate materiaalõiguslike sätete rakendamiseks mõeldud menetlust sellest menetlusest, mis on mõeldud sunnivahendite kohaldamiseks juhul, kui materiaalõiguslikku kohustust ei täideta. Õigust heale haldusele saab riivata mõlemas menetluses. Samas asjaolu, et materiaalõigusliku kohustuse rakendamise menetlusele ei ole liidetud menetlust, mis võimaldaks isikut sundida seda kohustust täitma, ei saa riivata õigust heale haldusele. Õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täitmata. Samuti oleks selle õigusega kokkusobimatu, kui ainuüksi niisuguste sunnivahendite puudumisel oleks isikul võimalik nõuda, et põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistataks ka sätted, milles on kehtestatud materiaalõiguslik kohustus ja selle rakendamise haldusmenetlus. (p 44)
Nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega, tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses. Nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused. (p 28)
Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
Põhiseadus ei välista, et seadusandja delegeerib osa oma seadusandlikust pädevusest täitevvõimule. Üldine seadusereservatsiooni põhimõte keelab seadusandjal täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. (p 32) Põhiseaduse § 113 kohustab kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi kehtestama seadusandjat. Seadusandaja võib siiski delegeerida avalik-õigusliku rahalise kohustuse kehtestamise täidesaatvale võimule, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda kohustuse alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, kohustuse suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 01.07.2008 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-6-08 p-i 41). (p 33)
|
| 3-4-1-20-09
|
Riigikohus |
30.10.2009 |
|
PS § 3 lõikes 1 sätestatud kohustusega teostada riigivõimu põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel kaasneb riigivõimu teostaja kohustus kontrollida, kas ta on pädev seda võimu kasutama. Kuigi kohustus kontrollida pädevust on sageli seadustes selguse huvides otsesõnu väljendatud, ei pea see alati nõnda olema. See kohustus lasub riigivõimu teostavatel institutsioonidel vahetult põhiseaduse alusel ka siis, kui seda ei ole sätestatud seaduses või alamalseisvas aktis. (p 10) Ka Riigikogu teostab PS §-s 65 loetletud tegevustega riigivõimu (mille hulka kuulub ka otsuste vastuvõtmine). Seetõttu on ka Riigikogul kohustus kontrollida, kas ta on pädev lahendama talle menetlemiseks esitatud küsimusi. (p 11)
Riigikogu on eelnõude menetlusse võtmise ja neile juhtivkomisjoni määramise õiguse andnud RKKTS § 13 lõike 2 punktiga 4 Riigikogu juhatuse pädevusse. (p 12) Riigikogu juhatus täidab pädevuse kontrollimisega Riigikogule PS § 3 lõike 1 esimese lausega pandud kohustust. (p 13) RKKTS § 16 lõikega 4 on tagatud kõigi Riigikogu liikmete võimalus väljendada oma seisukohta eelnõu tagastamise kohta pädevuse puudumise tõttu. Juhatuse otsus keelduda eelnõu menetlusse võtmisest pädevuse puudumise tõttu on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 17 kohaselt Riigikohtus vaidlustatav. (p 12)
Riigikogu võib mingi küsimuse rahvahääletusele panna vaid siis, kui selles küsimuses rahvahääletuse korraldamine ei ole PS §-ga 106 keelatud, kui Riigikogul endal on selle küsimuse otsustamise pädevus ja selle küsimuse otsustamiseks ei ole põhiseadus ette näinud kindlat korda. (p 15) Erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine ei ole Riigikogu pädevuses. Riigikogu erakorralised valimised kuulutab PS § 78 punkti 3 kohaselt välja Vabariigi President, mistõttu ei või Riigikogu seda küsimust rahvahääletusele panna. Seega on erakorraliste valimiste korraldamise alused põhiseaduses ammendavalt kindlaks määratud ja erakorraliste valimiste korraldamise otsustamine on antud Vabariigi Presidendi ainupädevusse. Riigikogul ei ole õigust otsustada, kas korraldada erakorralised valimised, ega panna selle otsuse tegemist rahvahääletusele. (p 16)
|
| 3-4-1-15-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
PS § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Tegelikult on sätte kaitseala laiem, hõlmates kõiki avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi (vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus nr 3-4-1-10-00, p 20). Seega tuleb riive väljaselgitamiseks tuvastada, kas valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude puhul on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega. (p 19)
Avalik-õiguslikuks rahaliseks kohustuseks saab pidada niisugust rahalist kohustust, mille tasumise kohustus tuleneb avalik-õiguslikust suhtest. Sõiduk teisaldati parkimist keelava liiklusmärgi eiramise tõttu. Kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse järgi oli liikluse korraldamise eesmärk tagada häireteta, sujuv, võimalikult kiire, ohutu ja keskkonda minimaalselt kahjustav liiklus (LS § 45 lõige 1). Sellest tuleneb, et liiklust korraldati avalikes huvides. Üheks liikluse korraldamise viisiks oli liikluskorraldusvahendite paigaldamine. Nõuetest kinnipidamise üle tehti järelevalvet samuti avalikes huvides. Ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2002. aasta määruses nr 3-3-4-7-02 leidnud, et sõiduki teisaldamine on haldusülesande täitmine ning teisaldamistasu võtja tegutseb haldusülesande täitja nimel (punkt 10). Seega olid järelevalve käigus tekkinud suhted avalik-õiguslikud. Järelikult olid ka teisaldamisel tekkinud rahalised kohustused avalik-õiguslikud. (p 20)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. detsembri 2003. aasta otsuses nr 3-4-1-22-03 märkinud: „Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine täidesaatvale võimule võib olla lubatav tingimusel, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms“ (punkt 19). Seega on delegeerimine lubatav, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ja seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse. (p 22)
Sõiduki teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu sõltub turusituatsioonist. Kuigi menetlusosalised on välja toonud, et kulud on püsinud pikka aega muutumatuna, on siiski olemuslikult tegemist seesuguse rahalise kohustusega, mille kiire ja paindlik muutmine võib olla vajalik. Sestap tuleb teisaldamise, hoidmise ja valvamise kulu iseloomu pidada seesuguseks, et selle kehtestamise võib delegeerida täitevvõimule. (p 23)
|
Facebook
X.com