3-4-1-4-01
|
Riigikohus |
22.02.2001 |
|
Presumptsioon, et parkimiskorra rikkumise puhul pani rikkumise toime isik, kelle nimele sõiduk on registreeritud, on õiguserikkumise iseloomu ja rikkumiste suure hulga tõttu õigustatud. (p 13)
Vähetähtsat haldusõiguserikkumist võib menetleda ja süüdlast karistada ametiisik. Karistatud isikul peab aga olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud otsust kohtus. (p 14)
Presumptsioon, et parkimiskorra rikkumise puhul pani rikkumise toime isik, kelle nimele sõiduk on registreeritud, on õiguserikkumise iseloomu ja rikkumiste suure hulga tõttu õigustatud. (p 13)
Vähetähtsat haldusõiguserikkumist võib menetleda ja süüdlast karistada ametiisik. Karistatud isikul peab aga olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud otsust kohtus. (p 14)
|
| 3-4-1-21-03
|
Riigikohus |
17.10.2003 |
|
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. (p 6)
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. Ühe menetlusosalise kohtumenetluse käigus esitatud selgitused või arvamused ei ole käsitatavad toimingutena, mille peale saaks kaevata. (p 6)
|
| 3-4-1-6-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle selle põhiseaduse paragrahviga tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4)
Ehkki PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas
nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4) Kui mingi muu menetluskord tagab isikule tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks, ei ole taotlus lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. Menetluskord on tõhus, kui isikul on võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oma kohtuasja raames mis tahes menetlusastmes. (p 7)
|
| 3-4-1-4-06
|
Riigikohus |
09.05.2006 |
|
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Seda regulatsiooni kujundades on seadusandja leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)
|
| 3-4-1-1-08
|
Riigikohus |
05.02.2008 |
|
Kohus saab jätta aktid põhiseadusevastasuse tõttu kohaldamata ning käivitada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Riigikohtus (PSJKS § 9 lg 1). Vahekohtule ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ega muude õigusaktide kohaselt antud õigust jätta kohaldamata asjassepuutuv õigustloov akt ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline erisus on vahekohtumenetluse puhul põhjendatav vabatahtliku loobumisega igaüheõigusest pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (PS § 15 lg 1 esimene lause). Eraõigussuhte pooltel on laiaulatuslik võimalus seda suhet käsutada ning seda ka suhtest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Vahekohtukokkuleppe sõlmimisel peavad pooled paratamatult arvestama, et sellega välistatakse vähemalt olulises osas ka kohaldatavate normide põhiseadusevastasuse kontroll kohtus (p 6).
Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9.
Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad PS § 9 lg 2 kohaselt juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise põhiõigus laieneb selle olemusest tulenevalt ka juriidilistele isikutele, olles seejuures õigusriigi printsiibi osaks (p 3).
Kui taotluse esitaja on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest (p 9). Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (p 7). Välistatud ei ole ka see, et taotluse esitaja saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab
TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8). Seetõttu tagab eelnevalt kirjeldatud menetluskord taotluse esitajale piisavalt tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks (p 9).
PSJKS järgi on võimalus esitada Riigikohtule individuaalkaebus piiratud (p 4). Riigikohus saab jätta taotluse esitaja taotluse menetlemata juhul, kui viimasel on muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse tagamiseks (p 5). Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus (PSJKS §-d 16-18). Kaebuse valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik (PSJKS § 37). Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (p 4).
Kui isik on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, on ta sellega vabatahtlikult loobunud olulises osas kohtumenetluses asja lahendamisel kehtivatest garantiidest, mh kohaldatavate õigusaktide põhiseadusvastasuse kontrollimise võimalusest. Kuigi vahekohus ei saa algatada mingi õigusnormi põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei ole ka vahekohus vaidluse lahendamisel mitte alati jäigalt seotud kohaldatava normiga. Nii näiteks sätestab võlaõigusseaduse § 6 lg 2, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Välistatud ei ole ka see, et isik saab esitada oma väiteid vaidlusaluste aktide põhiseadusega vastuolus olemise kohta vahekohtu otsuse tühistamise avalduses, mille vaatab TsMS § 755 lg 4 kohaselt esimese astme kohtuna läbi ringkonnakohus (p 8).
|
| 3-4-1-24-12
|
Riigikohus |
18.12.2012 |
|
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määrata põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; 3. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-08, punkt 5). Üldise põhiõiguse tõhusale õigusemõistmisele ja ausale kohtumenetlusele riive materiaalne põhiseaduspärasus sõltub kõigepealt sellest, kas riive eesmärk on legitiimne. (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. juuli 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-09, punkt 20). (p 21) Kohtusse pöördumise õiguse riive legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25). (p 22)
Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus, mille sisuks on vältida muuhulgas põhjendamatute ja pahatahtlike avalduste menetlemist, kuna selliste avalduste menetlemine võib kaasa tuua kohtusüsteemi ülekoormatuse ning seega suutmatuse pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset mõistliku aja jooksul. Riigilõivu tasumise kohustus võib ära hoida isiku kohtusse pöördumise. See on üks meede, mille tulemusena väheneb läbivaadatavate kohtuasjade arv ja menetluses olevate kohtuasjade läbivaatamine muutub tõhusamaks. Lõpptulemusena koormatakse vähem teisi selliste avaldustega seotud menetlusosalisi, kohtusüsteemi ja riigieelarvet (vt ka Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.3). (p 23)
Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb silmas pidada, et kuigi kõrgemad riigilõivud võivad suuremal määral hoida isikuid põhjendamatult ja pahatahtlikult kohtusse pöördumast, toovad nad endaga kaasa ka suuremal hulgal menetlusabi taotlusi. Sellisel juhul kulub kohtute ressurssi rohkem menetluslike kui sisuliste küsimuste lahendamisele ning kõrge riigilõiv ei aita seetõttu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamisele kaasa (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-12, punkt 45). (p 29)
Tsiviilkohtumenetluses saab menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet käsitleda riigieelarvevahendite säästliku (avalikke huve arvestava) kasutamise huvina ning seeläbi põhiseadusliku väärtuse ehk kohtusse pöördumise õiguse legitiimse riivena (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 25.5). (p 24)
PS § 15 lõikest 1 tulenev igaühe õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. See põhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lõige 2). (p 19)
RLS § 57 lõikes 1 koostoimes lisaga 1 sätestatud suuruses riigilõiv tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti hagi esitamisel riigilõivu 11 184 eurot 53 senti ei ole vajalik meede menetlusosaliste menetluskulude kandmise ega menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. (p 27)
Riigikohus on korduvalt leidnud, et enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivud tagasid võrreldes 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud lõivudega samal määral menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtu eesmärgid, kuid koormasid selle juures vähem kohtusse pöörduvaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsus asjas nr 3-3-1-22-11, punktid 31.1 ja 31.4; 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punktid 27.3 ja 27.6). Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivuseaduse alusel tuli 265 000 euro suuruse hagihinna korral tasuda riigilõivu 5991 eurot 71 senti ehk ligi poole vähem. Seetõttu ei ole tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti kohustus tasuda 11 184 eurot 53 senti riigilõivu menetlusökonoomia tagamiseks proportsionaalne meede. (p 30)
Seega 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57 lõige 1 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 255 646 euro 59 sendi kuni 287 602 eurot 41 senti tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 11 184 eurot 53 senti. (p 32)
|
Facebook
Twitter