4-16-9083/33
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
23.08.2017 |
|
Asendamaks rahatrahv KarS § 72 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, tuleb kohtul kõigepealt otsustada, kas on alust asendada rahatrahv arestiga. Alles seejärel saab kohus lahendada küsimuse, kas asendusarest on omakorda võimalik ja vajalik asendada KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Eeltoodust tulenevalt peaks kohus, kui ta asendab rahatrahvi KarS § 72 lg 1 alusel üldkasuliku tööga, kajastama VTMS § 211 lg-s 1 nimetatud määruse resolutiivosas eraldi kaht järgmist otsustust: 1) asendada rahatrahvi tasumata osa sellele summale KarS § 72 lg 2 ls 1 kohaselt vastava arvu arestipäevadega ja 2) asendada eelnevalt kindlaks määratud asendusarest KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga.
|
| 4-16-7826/5
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
05.12.2016 |
|
TMS § 201 lg 1 teavitamiskohustuse rikkumine ei too automaatselt kaasa asenduskaristuse kohaldamise võimaluse kaotamist. TMS §-s 201 kehtestatud üheaastase tähtaja eesmärk on tagada, et nõue, mida ei ole võimalik täita, ei jää põhjendamatult kohtutäituri menetlusse seisma ja karistus kantakse ära võimalikult kiiresti otsuse jõustumisest. Kolmeaastase tähtaja eesmärgiks on tagada, et rahatrahvi sissenõudja saab taotleda rahatrahvi asendamist enne KarS § 82 lg-s 4 toodud tähtaja saabumist. 1-aastase tähtaja kõrval 3-aastane tähtaeg on kehtestatud eesmärgiga, et oleks võimalik karistuse täitmine enne otsuse täitmise aegumist.
|
| 4-17-2735/12
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
11.12.2017 |
|
KarS § 72 ega ükski teine säte ei välista rahatrahvi asendamist arestiga põhjusel, et süüdlane on pankrotistunud. Seejuures on pankrotivõlgnikust süüdlase rahatrahvi asendamine arestiga võimalik ka juhul, kui sissenõudja pole varem esitanud trahvinõude kohta pankrotiseaduse (PankrS) §-s 94 nimetatud avaldust. See, kui sissenõudja jätab trahvinõude süüdlase pankrotimenetluses esitamata, toob kaasa vaid selle, et trahvinõuet ei ole võimalik rahuldada süüdlase pankrotivara arvel. Samas ei tingi süüdlase pankrot trahvinõude lõppemist ega selle arestiga asendamise võimatust.
|
| 5-24-3/23
|
Riigikohtu üldkogu |
19.12.2024 |
|
Vt. p-d 32 ja 35.
Tagamaks karistuste proportsionaalsust ja vältimaks samas sanktsiooni alammäärade põhiseaduspärasuse sagedast vaidlustamist, on seadusandja andnud kohtule võimaluse arvestada KarS § 61 kohaldades juhtumi üksikasjadega, mis muidu tingiksid sanktsiooni alammäära suhtes konkreetse normikontrolli algatamise. Karistusõigusliku sanktsiooni alammäär võib osutuda konkreetse normikontrolli menetluses asjassepuutuvaks sätteks ennekõike juhtudel, mil KarS § 56 lg 1 seisukohast tähenduslike faktide kogumit saab pidada seda laadi süütegude kontekstis tüüpiliseks ja puudub igasugune võimalus rääkida näiteks teo või toimepanijaga seotud erandlikkusest. (p-d 39 ja 40)
Kohtulik kontroll süüteokaristuste materiaalse põhiseaduspärasuse – eelkõige proportsionaalsuse – üle on piiratud. Nimelt on seadusandjal süüteokoosseisule vastava karistuse valikul suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Võimude lahususe põhimõttest tuleneb, et kohtud ei saa seadusandja asemel abstraktsetest karistuspoliitilistest eesmärkidest lähtudes asuda ise sanktsioonisüsteemi kujundama. (p 47)
KarS § 141 lg 2 esimesest punktist lähtuval karistusähvardusel on legitiimne eesmärk. See kaitseb alaealise õigust kehalisele puutumatusele, seksuaalsele enesemääramisele ja normaalsele arengule ning sellega seotult ka tema vaimset ning füüsilist tervist. Tegemist on väga kaalukate õigushüvedega, mille tõhus – sh karistusõiguslik – kaitse kolmandate isikute rünnete eest on riigi positiivne kohustus. Osutatud kohustus tuleneb riigile nii põhiseadusest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, Euroopa Liidu õigusest kui ka Euroopa Nõukogu konventsioonist, mis käsitleb laste kaitset seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalse kuritarvitamise eest. KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäär on nende õigushüvede kaitsmiseks sobiv ning vajalik abinõu. (p-d 49 ja 50)
KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras mõistetud vangistusest ei saa süüdlast tingimisi vabastada ja seda isegi mitte selle karistuse vähendamisel lühimenetluses. Niisamuti ei ole võimalik KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärale vastavat vangistust asendada üldkasuliku töö, elektroonilise valve ega raviga. (p 52)
KrMS § 238 lg 2 kohaldamine ei olene isiku süü suurusest ja see on üksnes menetlusõiguslik kompensatsioon süüdistatavale selle eest, et ta loobub osast menetlusõigustest. Mingi teo eest karistusseadustikus ette nähtud vangistuse põhiseaduspärasus ei saa oleneda menetlusliigist, milles selline vangistus mõistetakse, ega asjaolust, kas süüdistatav on vastutasuks lühema karistuse eest enda menetlusõigustest loobunud. (p 52)
Eriti laste vastu toimepandud seksuaalkuriteod on ühiskondlik probleem, mille puhul on õiguskorra ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks ranged karistusmäärad põhjendatud. Liiga leebed karistused alaealise vastu suunatud seksuaalse ründe eest tähendaksid ühtlasi riigi kaitsekohustuse rikkumist (vt nt EIK 20.02.2024, M. G. vs. Leedu (6406/21), p-d 97 ja 116). (p 55)
Vägistamine on seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse isiku seksuaalset vabadust ja keha puutumatust kõige teravamalt. Erinevalt muudest seksuaalse iseloomuga tegudest, kahjustab inimesega tema tahte vastaselt suguühtesse astumine – olgu see siis toime pandud vägivallaga või kannatanu abitusseisundit ära kasutades – seksuaalset enesemääramisõigust eelduslikult alati oluliselt. Kuna vägistamine on liitkuritegu, millega rünnatakse lisaks seksuaalsele enesemääramisõigusele ka kannatanu füüsilist ja vaimset tervist, on alaealise vägistamise ja tapmise karistusmäärade võrdsustamine õigushüvede kaitsevajadust arvestades põhjendatud. (p 58)
Tapmise ebaõigussisu ei hõlma vägistamise ebaõigussisu (vrd nt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 1 ning § 215 lg 1 või KarS § 118 lg 1 p 2 ja § 121 lg 2 p 1). Tapmise ja vägistamise sanktsioonide võrdlev raskus põhineb suurel määral väärtushinnangutel ja kriminaalpoliitilistel kaalutlustel, mille üle otsustamisel on seadusandjal ulatuslik – ehkki mitte piiramatu – vabadus. Iseenesest ei keela põhiseadus võrdsustada lastevastase seksuaalkuriteo karistuse alammäära tapmise sanktsiooni alammääraga. Seadusandja ei olegi tapmise ja vägistamise eest ette nähtud karistusi võrdsustanud, sest alaealise kannatanu tapmine on üldjuhul raskemini karistatav kuritegu kui sama vana kannatanu vägistamine. (p-d 59 ja 60)
KarS § 141 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul on toimepanija süü KarS § 56 lg 1 esimese lause mõttes seda suurem, mida noorem on kannatanu. Ohvri vanust ja varasemate karistuste puudumist, nagu ka kõiki teisi KarS § 56 lg 1 seisukohalt olulisi fakte, on kohus õigustatud ja kohustatud arvestama karistusmäära valikul KarS § 141 lg 2 p 1 sanktsiooni raamides. (p 61)
Põhiseadus ei keela seadusandjal sama õigushüve erineva intensiivsusega rikkuvate tegude koondamist ühte eriosa sättesse (teokoosseisu), tingimusel et selle sanktsioon võimaldab kohtul igal üksikjuhtumil mõista süüdlasele tema teosüüle vastava (proportsionaalse) karistuse. KarS § 141 lg-tes 1 ja 2 ettenähtud karistusvahemik võimaldab üldjuhul diferentseerida karistust konkreetse teo raskuse ja süüdlase süü suuruse järgi ning lähtuda karistuse individualiseerimisel kas sanktsiooni alam-, kesk- või ülemmäära lähedasest vangistuse kestusest. (p 62)
KarS § 61 ülesanne on tagada, et süüteo eest kohaldatav karistus oleks igal üksikjuhul proportsionaalne ja kooskõlas inimväärikuse ning õigusriigi põhimõtetega. KarS § 61 mõttes on erandlikud kõik KarS § 56 lg 1 seisukohast tähtsad asjaolud, mis üksiti või kogumina kas a) vähendavad oluliselt koosseisupärase teo karistamisväärsust võrreldes tüüpilise sellele süüteokoosseisule vastava teoga, b) kahandavad karistamisvajaduse üld- või eripreventiivsetel põhjustel iseäranis väikeseks või c) muudavad sanktsiooni piiridesse jääva karistuse süüdlase isikut arvestades talumatult koormavaks. Asjaolude erandlikkus võib tuleneda ka nende kolme teguri koosmõjust. KarS §-s 61 nimetatud erandlikud asjaolud võivad olla seotud nii toimepanija isiku kui ka süüteoga, aga ka näiteks süüteost möödunud ajaga. (p 38)
Vt p 46.
NB! Riigikohtu varasema seisukoha täiendus!
Seaduses sätestatud karistus vastab PS § st 11 tulenevale proportsionaalsuse nõudele ja on kooskõlas inimväärikuse ja õigusriigi põhimõtetega juhul, kui karistusseadus võimaldab kohtul mõista süüdlasele karistuse, mis ei ole teo ebaõiguse määra ning uute kuritegude toimepanemise ärahoidmise ja õiguskorra kaitsmise eesmärki silmas pidades ilmselgelt ülemäärane või ilmselgelt meelevaldne (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57 ja 3- 4-1-13-15, p 39). (p 48)
KarS § 61 annab menetlejale võimaluse kohaldada ebatüüpilistel juhtudel karistust alla sanktsiooni alammäära. KarS § 61 ei välista sanktsiooni alammäärast kergema karistuse kohaldamist mitte ühegi süüteokoosseisu puhul. (p 53)
|
| 1-18-7273/118
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2024 |
|
KarS § 69 lg 3 ls 3 järgi ei saa üldkasuliku töö tegemise tähtaja kulgemise peatumine lükata töö tegemise tähtaega kaugemale kui normi esimeses lauses sätestatud üldine tähtaeg. Kui kohus oli süüdlasele juba määranud maksimaalse võimaliku töö tegemise tähtaja, saab selle kulgemist küll peatada, aga mitte pikendada peatatud osa võrra pärast üldise tähtaja saabumist. (p 11)
Üldkasuliku töö tegemata jätmine ajal, mil tähtaja kulgemine on peatatud, pole üldkasulikust tööst kõrvalehoidumine. Juhul, kui üldkasuliku töö tegemise tähtaeg on peatatud sedavõrd kaua, et süüdimõistetul pole KarS § 69 lg-te 2 ja 4 tingimusi järgides võimalik kõiki töötunde ära teha, ei saa süüdlasele mõistetud aresti või vangistust üldkasulikust tööst kõrvalehoidmise argumendil täitmisele pöörata. (p 12)
|
| 1-17-689/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2017 |
|
Kohtupraktika kohaselt on lisaks karistuse mõistmisele ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Nii on leitud, et kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus üle 2 aasta, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-83-12, p 10.) Samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta KarS § 73 alusel karistust tingimisi täitmisele pööramata, kui isikule mõistetakse üle viieaastane vangistus, mida vähendatakse KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta. KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.4). Kuna maakohus mõistis J. Konsale liitkaristuseks 6 aastat 6 kuud vangistust, ei saanud kohus seda KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata jätta, vaatamata sellele, et KrMS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26)
Inimkaubanduse mõiste on KarS §-des 133 ja 175 erinev. Lisaks sellele, et KarS §-s 175 sätestatud kuriteo objektiks saab erinevalt KarS §-st 133 olla üksnes alaealine, märgib kolleegium ka järgmist. Kõiki KarS § 133 lg-s 1 loetletud teoalternatiive iseloomustab kannatanu suhtes teatud sunni kasutamine selleks, et ta täidaks talle vastumeelset kohustust. Kui selline sundiv tegu on suunatud alaealise kannatanu vastu, tuleb see kvalifitseerida KarS § 133 lg 2 p 2 järgi inimkaubandusena noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Samas KarS § 175 lg 1 korral on alaealise kannatanu tahet mõjutatud muul, KarS §-s 133 nimetamata viisil, et kallutada teda alustama või jätkama KarS § 175 lg-s 1 loetletud tegevust (nt panema toime kuritegu). Kõne all oleva (mõjutamis)teona võib käsitada näiteks erinevate hüvede pakkumisega meelitamist, veenmist või muul viisil mõjutamist ilma KarS § 133 lg-s 1 nimetatud (sundimis)tegu toime panemata. Seega ei ole KarS § 175 puhul erinevalt KarS §-st 133 nõutav kannatanu vastumeelsus (välja arvatud sundabielu korral). Samuti on KarS §-des 133 ja 175 sätestatud kuriteokoosseisude eristamisel oluline tähele panna, et KarS § 133 kujutab endast tagajärjedelikti, mis on lõpule viidud alles siis, kui kannatanu asetatakse olukorda, kus tal tuleb täita vastumeelset kohustust, või teda hoitakse sellises olukorras. Seevastu KarS § 175 on koosseisutüübilt teodelikt, kuna karistatav on juba alaealise mõjutamine või tema tegevusele muul viisil kaasaaitamine ja koosseisu täidetuks lugemine ei sõltu sellest, kas kannatanu ka alustas või jätkas tegevust, mille jaoks teda tahetakse ära kasutada. (p 9)
KarS §-desse 133 ja 175 kohta kätketud kuriteokoosseisud lisati karistusseadustikku 14. aprillil 2012. a jõustunud muudatustega, et kehtestada karistusseadustikus inimkaubanduse mõistet sisaldavad koosseisud. Karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XII koosseis, 140SE) seletuskirja kohaselt on inimkaubanduse keskseks tunnuseks inimese teatud viisil ärakasutamine ehk ekspluateerimine. (P 10) Ärakasutamist iseloomustab inimkaubandusega seotud kuritegude olemusest tulenevalt teise inimese kasutamine teo toimepanija enda või kellegi kolmanda kasuks. KarS §-de 133 ja 175 kohaldamisel on määrav see, kas teo toimepanija või mõni muu isik omandab või omandaks kannatanu ärakasutamise korral täielikult või osaliselt ärakasutamisest saadava kasu, nt raha või muu hüve. Seepärast tuleb KarS §-des 133 ja 175 loetletud tegevuste all, mille jaoks teo toimepanija kannatanut ära kasutab või tahab ära kasutada, mõista tegevusi, millel on teatud majanduslik iseloom. Reeglina on see nii näiteks juhtudel, mil kannatanut sunnitakse või meelitatakse töötama tavapäratutel tingimustel või tegelema kerjamisega, mille eest saadav tulu läheb kas täielikult või osaliselt teo toimepanijale või kellelegi kolmandale. Teatud laadi majanduslik iseloom peab olema ka pealesunnitud teenuse osutamise (nt prostitutsioon) või muu ärakasutamise vormi korral (nt vahendatakse tasu eest inimest, keda sunnitakse astuma abiellu jm). Samuti saab kuriteo toimepanemisele sundimist või kallutamist käsitada inimkaubandusega seotud teona KarS § 133 või § 175 mõttes vaid juhul, kui see kätkeb endas teo toimepanija või kellegi kolmanda majanduslikku huvi. Vastasel korral ei oleks võimalik eristada seda tegu sellisest karistatavast käitumisest, kus alaealist kihutatakse mingile kuriteole (nt panema toime vargust KarS § 199 järgi). Kolleegium märgib ka, et ärakasutamine või selle kavatsus KarS §-de 133 ja 175 mõttes tuleb kohtul tuvastada igal üksikjuhul faktiliste asjaolude põhjal. (p 11)
KarS § 133 lg 1 („Inimkaubandus“) dispositsioon hõlmab inimese asetamist olukorda, kus ta on sunnitud abielluma, töötama tavapäratutel tingimustel, tegelema prostitutsiooniga, kerjama, panema toime kuriteo või täitma muud vastumeelset kohustust, samuti inimese sellises olukorras hoidmist, kui tegu on toime pandud vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamise, teisest isikust sõltuvuse, abitu seisundi või haavatava seisundi ärakasutamisega. Osutatud säte sisaldab ammendavat loetelu koosseisutegudest (vabaduse võtmine vm). KarS § 133 lg 1 koosseis on täidetud siis, kui kõne all oleva koosseisuteoga on inimene asetatud olukorda või teda hoitakse olukorras, kus tal tuleb täita selles karistusnormis avatud loeteluna sätestatud vastumeelset kohustust (nt tegeleda prostitutsiooniga). Kuna nimetatud säte ei sea tahtluse alampiiri, piisab vaatlusaluse koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. (p 7)
KarS § 175 lg 1 („Inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil“) järgi on karistatav noorema kui kaheksateistaastase isiku mõjutamine, et ta alustaks või jätkaks kuriteo toimepanemist, kerjamist, prostitutsiooniga tegelemist või tavapäratutel tingimustel töötamist või abielluks tahtevastaselt või astuks modelli või näitlejana üles pornograafilises või erootilises etteastes või teoses, kui puudub KarS §-s 133 sätestatud süüteokoosseis, samuti noorema kui kaheksateistaastase isiku käesolevas paragrahvis nimetatud tegevusele muul viisil kaasaaitamine. Tsiteeritud normi sõnastuse kohaselt on KarS § 175 lg 1 koosseisupäraseks teoks alaealise mõjutamine alustama või jätkama tegevusega, mille loetelu näeb see säte ette ammendavana, või sellele tegevusele muul viisil kaasaaitamine. Sättes loetletud tegevustest, mille jaoks alaealist ära kasutatakse või tahetakse ära kasutada, nõuab kannatanu tahtevastasust üksnes abiellumine. Muud kõne all olevad tegevused seda ei eelda. Samamoodi nagu KarS § 133 lg 1 puhul piisab ka KarS § 175 lg 1 subjektiivse külje täitmiseks kaudsest tahtlusest. Kuigi KarS § 175 lg 1 pealkiri räägib teo toimepanijal ärakasutamise eesmärgist, ei ole seda eesmärki nimetatud koosseisukirjelduses ega ole see ka vaatluse all oleva koosseisu täitmiseks oluline. (p 8)
KarS § 175 dispositsioonis räägitakse alaealise mõjutamisest astuma üles modelli või näitlejana pornograafilises või erootilises etteastes või teoses. Nagu muudegi KarS §-s 175 loetletud tegevuste puhul, mille jaoks alaealist kannatanut tahetakse ära kasutada, peab ka kannatanu ärakasutamisel pornograafilises või erootilises etteastes või teoses olema teatud majanduslik iseloom. Majandusliku iseloomuga on tegemist juhtudel, mil teo toimepanija või keegi teine teeniks alaealise pornograafilise või erootilise etteaste või teose pealt tulu (nt mõjutatakse alaealist osalema või jätkama osalemist pornotööstuses). Seega ei pea KarS § 175 silmas juhtusid, mil isik mõjutab alaealist, et jälgida tema pornograafilist või erootilist etteastet või kasutada alaealist kujutavat teost üksnes isiklikuks otstarbeks (nt enda seksuaalelamuse vahetuks esilekutsumiseks või ka etteaste või teose talletamiseks, et seda üksnes sel eesmärgil edaspidi kasutada). (P 14) Eelnevat kinnitab ka järgnev. Erinevalt KarS §-st 175 kõneleb KarS § 178 üldisemalt alaealise kujutamisest pornograafilises või erootilises situatsioonis. Kuna KarS § 175 hõlmab üksnes alaealise kasutamist pornograafilises või erootilises etteastes või teoses modelli või näitlejana, tuleb seda koosseisutunnust mõista võrreldes KarS §-s 178 sätestatuga kitsendavalt. Seega on nimetatud sätetes sisalduvad koosseisutunnused erinevad. Ka sellest tulenevalt leiab kolleegium, et KarS § 175 alla ei kuulu juhud, kus alaealine poseerib pornograafilises situatsioonis eraviisilise veebipõhise otseülekande käigus või ta saadab omavahelises internetisuhtluses teisele isikule endast pornograafilise või erootilise sisuga pilte. Nende näidete puhul ei saa rääkida alaealise osalemisest pornograafilises või erootilises etteastes või teoses modellina või näitlejana. (p 15)
|
| 1-15-2535/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.09.2022 |
|
KarS § 69 lg 6 annab rikkumise kindlaks teinud kohtule õigusliku tagajärje valikul avara otsustusruumi. (p 9)
|
| 1-20-2476/18
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.10.2020 |
|
Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)
Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (KarS § 69) ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, vaid karistuse kohaldamise erivorm (asenduskaristus). (p 17)
Asenduskaristus ületab oma võrdlevalt raskuselt vangistusest tingimisi vabastamist. (p 17)
KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)
Sellised eriosa sätted, nagu KarS § 424 lg 4 p 1, on erinormid just KarS §-de 73 ja 74 suhtes ja seda osas, milles viimati viidatud normid lubavad jätta karistuse ka täielikult tingimisi kohaldamata. (p 16)
KarS § 424 lg 4 p 1 ei keela sama paragrahvi teise lõike järgi mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku töö, elektroonilise valve või raviga. (p 17)
Üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. (p 18)
|
| 1-22-6248/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.10.2024 |
|
Mootorsõiduki juhtimisõiguse saab lisakaristusena ära võtta ka isikult, kellel seda õigust süüteo toimepanemise ajal ei olnud. (p-d 15 ja 17)
KarS § 69 lg 7 rakendub kahe eelduse täidetuse korral, s.o isik paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo ja üldkasulik töö on tal kas osaliselt või täielikult tegemata. Sel juhul tuleb tegemata üldkasulik töö asendada vangistusega ning mõista tuleb liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. Kui isik täidab üldkasuliku töö tegemise kohustuse enne kohtuotsuse tegemist, siis KarS § 69 lg 7 tema suhtes ei kohaldu. (p 20)
KarS § 69 lg 7 ei välista võimalust jätta KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristus tingimisi kohaldamata. (p 21)
Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei ole karistuse tingimisi kohaldamata jätmine
(KarS §-d 73 ja 74), ehkki ka sellega kaasneb kohustus järgida kontrollnõudeid ning täita kohtu pandud kohustusi (KarS § 75). See on karistuse kohaldamise erivorm – asenduskaristus. Tulenevalt ülalmärgitust ning KarS § 69 lg-test 3 ja 4 ei määrata isikule katseaega, vaid aeg üldkasuliku töö tegemiseks. (p 22)
|
| 1-18-7276/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.12.2019 |
|
KarS § 263 eeldab asjasse mittepuutuvat füüsilist isikut, keda teoga häiriti või ohustati (vt nt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24 ja RKKKo 1-16-5540/42, p 23). Selle kindlakstegemine sõltub igal üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada, arvestades iga juhtumi eripära. Lisaks sellele, et avaliku korra rikkumist näevad pealt juhuslikud kõrvalised isikud, tuleb tuvastada seegi, et juhtunu rikkus nende avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi. (Vt nt Riigikohtu RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3, lisaks RKKKo 3-1-1-78-05, p 7.3 ja RKKKo 3-1-1-33-11, p 14.) Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev sõltuvalt konflikti asetleidmise kohast. Näiteks ööklubis peab kõrvaliste isikute avaliku rahu rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3). (p 13)
Isiklikku laadi konflikti lahendamine avalikus kohas võib väljuda konflikti osapoolte sfäärist ning häirida või ohustada asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet. Samas ei ole mitte iga konfliktiväline isik, kelle õigusrahu rikutakse, käsitatav kõrvalise isikuna (vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 14). Konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibijaid ei saa üldjuhul pidada asjasse puutumatuteks isikuteks (vt nt RKKKo 3-1-1-15-07, p 15, RKKKo 3-1-1-24-07, p 6.1, RKKKo 3-1-1-29-10, p 7.2 ja RKKKo 3-1-1-60-10, p-d 15 ja 15.1). Ka siis, kui näiteks baari külastajad näevad üksnes konflikti tagajärgi (nt vigastustega kannatanut), pole tegemist veel avaliku korra raske rikkumisega. Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu ja seda teo toimepanemise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 13.) (p 14)
Asjasse mittepuutuvateks isikuteks ei ole loetud ka teenistuskohustusi täitvat politseiametnikku ega ööklubi turvatöötajat, kuid seda juhul, kui nende avalikku õigusrahu pole piisaval määral häiritud. Selliste isikute tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate politseinike ja turvatöötajate õigusrahu sel määral, et rääkida avaliku rahu rikkumisest. (Vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.2.) (p 15)
Kõrvaline isik peab olema isikustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03, p 11 ja RKKKo 3-1-1-93-14, p 9 koos viitega), ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on sellise isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada. (Vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 26.) (p 16)
Asjasse mittepuutuvaks füüsiliseks isikuks KarS § 263 tähenduses võib lisaks rikkumise vahetule pealtnägijale olla ka isik, kes viibib rikkumise läheduses ja tajub selle toimepanemist mõnel muul viisil ning keda tajutu häirib või ohustab. (p 19)
KarS § 69 lg 1 kolmanda lause järgi saab vangistuse asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdistatava nõusolekul. Seega on nõusoleku kindlakstegemine karistuse asendamise üks vältimatutest eeldustest. Juhul, kui kohus peab võimalikuks üldkasuliku töö kohaldamist, tuleb tal igal juhul süüdistatava seisukoht välja selgitada, sõltumata sellest, kes vangistuse asendamist on taotlenud. Isegi siis, kui üldkasuliku töö kohaldamist taotleb kohtumenetluse pool, peab kohus vajadusel ise veenduma süüdistatava nõusolekus. Kui kohtul tekib kahtlus süüdistatava nõusoleku olemasolus, tuleb tal tuvastada, kas see nõusolek on olemas või seda ei ole. (p 23)
Nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKKo 1-17-689/29, p 26). (p 26)
|
| 3-1-1-104-10
|
Riigikohus |
03.02.2011 |
|
Kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le 2. Jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistust pole võimalik korrigeerida järgnevate kriminaalasjade menetlemise käigus. Kui sellist kohtuotsust ei vaidlustatud ega muudetud, tuli olukorras, kus süüdistatav pani toime uue kuriteo, asja arutaval kohtul järgida KarS § 65 lg-s 2 sätestatut ja liita varasema otsuse alusel mõistetud karistus hilisema kuriteo eest mõistetud karistusega. Seadusest tulenev võimalus liitkaristuse mõistmata jätmiseks kohtul sellisel juhul puudub. Seetõttu ei aktualiseerunud selle asja raames ka küsimust alates 1. juulist 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise võimalusest ja süüdistatava vabastamisest negatiivsetest õigusjärelmitest, mis tulenevad tema süüditunnistamisest KarS § 424 järgi.
KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.
KarS § 69 lg 7 kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras. Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kui süüdistatav paneb kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd, puudub kohtutel materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.
Põhiseaduse § 15 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning selliselt esitatud taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi vaatamata (vt nt RKPSJVKm nr 3-4-1-27-09, p 14). Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 25).
Ringkonnakohus rikub kriminaalmenetlusõigust, juhindudes küll otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, kuid mõistes süüdistatavalt siiski välja apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi tasu ja kulud, kui vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 tuleb ringkonnakohtul jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. Eelnev kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-99-06
|
Riigikohus |
20.02.2007 |
|
KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks.
Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt RKKKo nr 3-1-1-40-04).
Eriti tähelepanelikult tuleb arvestada isikut alaealisele karistuse kohaldamisel ja et alaealisele karistuseks vangistuse kohaldamine peab olema pigem erandlik (vt RKKKo nr 3-1-1-14-06). Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones kasvatamine, aga mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel.
Karistusseadustikus ei sisaldu otsest keeldu vabastada tingimuslikult karistusest ka sellist isikut, kellele on KarS §-st 66 lähtuvalt määratud karistuse kandmine ositi. Karistusseadustiku mõttega aga ei saa siiski nende kahe karistusõigusliku meetme ühendamist lugeda kooskõlas olevaks juba seetõttu, et praktiliselt võimatu on katseaega sobitada ositi kantava karistusega.
Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud.
Karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama.
Süüdistatava karistusest tingimuslikuks vabastamiseks ei pea mõlemad KarS §-des 73 ja 74 nimetatud alused (s.t nii kuriteo toimepanemise asjaolud kui ka süüdlase isik) olema märkimisväärsete erisustega. Süüdistatava karistusest tingimuslikku vabastamist saab lugeda seaduslikuks ka siis, kui kohtuotsuses on veenvalt põhjendatud kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära (vt ka RKKKo nr 3-1-1-40-04).
Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul.
KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt (vt RKKKo nr 3-1-1-80-04).
Välistatud on isiku karistusest tingimuslik vabastamine, kelle karistus tulenevalt KarS §-st 69 on juba asendatud üldkasuliku tööga. KarS §-s 69 ette nähtud üldkasuliku töö näol on tegemist sellise vangistuse alternatiiviga, mille kohaldamata jätmise puhul tuleb isikul asuda reaalset vangistust kandma (üldkasulik töö kui reaalse vangistuse vältimise viimane võimalus).
Kriminaalmenetluse seadustikus eristatakse ühelt poolt apellatsiooni- või kassatsiooniõigusest loobumist (KrMS § 315 lg 7 ja § 342 lg 1) ning teiselt poolt apellatsioonist või kassatsioonist loobumist (KrMS §-d 333 ja 358). Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine saab kõne alla tulla alles pärast seda, kui kaebused on esitatud ja nende vastavust nõuetele on juba aktsepteeritud - ehk teisiti öeldes - kui apellatsiooni- või kassatsiooniõigus on juba realiseeritud. Apellatsioonist või kassatsioonist loobumine on kitsapiirilise toimega ja selle järelmid - kas kaebuse läbivaatamata jätmine või kaebemenetluse lõpetamine - puudutavad vaid loobunut, ega mõjuta menetlust kaebusest mitteloobunute suhtes.
Süüdistatava ja tema kaitsja kassatsiooniteatise esitamata jätmise käsitamisel kassatsioonist loobumisena ja kohtuotsuses süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni käsitlemata jätmisel on ringkonnakohus rikkunud KrMS § 315 lg-s 7 sätestatut ulatuses, mida on alust käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
|
| 3-1-2-5-04
|
Riigikohus |
15.11.2004 |
|
|
| 3-1-1-69-15
|
Riigikohus |
09.10.2015 |
|
Vt Riigikohtu 8. oktoobri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-68-15.
|
| 3-1-1-18-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
31. detsembrini 2014 kehtinud KarS § 69 lg 6 kohaldamisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. Täitmiskohtunik peab kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje: kas pöörata vangistus täitmisele või mitte. (RKÜK 3-1-1-5-13, p 33.)
Kriminaalhooldusametnikul ega kohtul ei lasu KarS § 69 lg-t 6 kohaldades kohustust esitada või koguda ise tõendeid, mis lükkaksid ümber süüdimõistetu paljasõnalise väite, et ta ei saanud üldkasulikku tööd teha tervislikel põhjustel.
1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimesel lausel KarS § 5 lg 2 kohaselt tagasiulatuvat jõudu ei ole. 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause ei ole kohaldatav selliste isikute puhul, kes hoidsid üldkasulikust tööst kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid või ei täitnud neile pandud kohustusi enne 1. jaanuari 2015. KarS § 69 lg 6 u.r esimene lause on kohaldatav üksnes siis, kui süüdlane on hoidnud üldkasulikust tööst kõrvale, eiranud kontrollnõudeid või jätnud täitmata talle pandud kohustused 1. jaanuaril 2015 või hiljem. Kui samasugune rikkumine leidis aset aga enne 2015. aastat, tuleb rikkumise õiguslike tagajärgede kindlaksmääramisel juhinduda KarS § 69 lg 6 v.r esimesest lausest. Seda ka juhul, kui kriminaalhooldaja koostab erakorralise ettekande või kohus vaatab seda läbi aastal 2015 või hiljem.
KarS § 5 lg 2 teine lause näeb ette karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamise muu hulgas ka isikute suhtes, kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellise isikuna on käsitatav ka KarS § 69 lg 6 esimeses lauses nimetatud süüdlane, kelle vangistus üldkasulikust tööst kõrvalehoidumise, kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu pandud kohustuste rikkumise tõttu täitmisele pööratakse. KarS § 5 lg 2 teise lause kohaselt ei ole tagasiulatuvat jõudu aga mitte igasugusel isiku olukorda leevendaval seadusel, vaid üksnes seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust. Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetustamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. Seadusena, mis välistab karistamise vangistusega, peetakse KarS § 5 lg 2 teises lauses silmas seadusemuudatust, mille tagajärjel ei saa süüteo eest, mis varem oli karistatav vangistusega, enam vangistust mõista. Sellise olukorraga on tegemist eeskätt juhul, kui kuriteona karistatav tegu muudetakse väärteoks või kui varem vangistusega karistatav tegu jääb karistatavaks kuriteona, mille eest on põhikaristusena ette nähtud üksnes rahaline karistus. Seadusena, mis lühendab vangistust, tuleb KarS § 5 lg 2 kontekstis mõista seadust, mis alandab teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäära.
Kui tegu, mille eest isikule vangistus mõisteti, ei ole enam (vangistusega) karistatav, ei saa süüdlase vangistust KarS § 5 lg 2 teisest lausest tulenevalt ka KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pöörata, ehkki osutatud sättes nimetatud karistuse täitmisele pööramise eeldused on täidetud. Samuti ei tohi KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööratava vangistuse kestus koos vangistuse osaga, mis kanti üldkasuliku töö vormis, ületada vangistust, mis vastab pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusega samasuguse teo eest ette nähtud vangistuse ülemmäärale.
KarS § 5 lg 2 reguleerib teo karistatavust või süüteo toimepanemise karistusliku iseloomuga õiguslikke järelmeid ette nägeva seaduse tagasiulatuvat jõudu.
KarS § 5 lg-s 2 nimetamata juhtudel karistusseadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole.
KarS § 69 lg 6 alusel vangistuse täitmisele pööramisel tuleb kantud karistuse kestuse arvestamisel aluseks võtta sama vangistuspäevade ja töötundide suhe, millest lähtudes on jõustunud kohtulahendis vangistus üldkasuliku tööga asendatud. Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. Seega kui süüdlasele mõistetud vangistus on asendatud üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, ei saa vangistuse täitmisele pööramisel lähtuda KarS § 69 lg 6 u.r teises lauses toodud asendussuhtest isegi siis, kui süüdlane hoidus üldkasulikust tööst kõrvale, rikkus kontrollnõudeid või kohtu määratud kohustusi aastal 2015 või hiljem.
Isik, keda karistati vangistusega ja kelle vangistus asendati üldkasuliku tööga enne 1. jaanuari 2015 jõustunud kohtulahendiga, peab üldkasuliku töö täies mahus ära tegema. Tal ei ole õigust nõuda 2015. a alguseks tegemata töötundide arvu vähendamist põhjusel, et 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni kohaselt vastab ühele vangistuspäevale varasema kahe tunni asemel üks tund üldkasulikku tööd.
KarS § 69 lg 1 ja lg 6 teise lause praegu kehtiv redaktsioon on kohaldatav ka nende isikute puhul, kelle süüdimõistmine on küll jõustunud enne 1. jaanuari 2015, kuid kelle vangistus asendatakse KarS § 74 lg 5 neljanda lause kohaselt üldkasuliku tööga alles pärast 1. jaanuari 2015.
|
| 3-1-1-17-15
|
Riigikohus |
31.03.2015 |
|
KrMS § 202 lg 6 teine lause kohustab uuendatud kriminaalmenetluses karistuse mõistmisel arvestama kohustuste osa, mille isik on täitnud.
KarS § 69 lg 1 teine lause on isiku olukorda muul viisil leevendav seadus KarS § 5 lg 2 esimese lause mõttes.
Valeandmeid on võimalik esitada mistahes faktiliste asjaolude kohta. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid. Pettuse esemeks olevate asjaolude puhul võib tegemist olla isiku jaoks nii väliste (nt maksevõimelisus) kui ka sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega (vt RKKK 3-1-1-98-09, p 13). Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud).
|
| 3-1-1-37-15
|
Riigikohus |
26.05.2015 |
|
Üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramisel saab KarS § 69 lg 6 (alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis) teises lauses toodud vangistuse ja üldkasuliku töö asendussuhtest (1 : 1) lähtuda vaid juhul, kui tegemist on süüdlasega, kelle vangistus või arest asendati üldkasuliku tööga 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 69 lg 1 redaktsiooni alusel. (RKKKm 3-1-1-18-15, p 22).
|
| 3-1-2-1-17
|
Riigikohus |
20.03.2017 |
|
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
Justiitsministri 25. juuni 2004. a määrusest nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka KarS § 69 lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks. (p 16-17)
Kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda ka karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt otsustaks kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus. (p 18)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 10)
See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on käsitatavad selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 kohaselt. Kui süüdimõistetu on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist teinud ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitanud kannatanule kogu kahju, ei ole alust jõustunud kohtumääruse teistmise aluseks KrMS § 366 mõttes, kuna see ei saa mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta kohtumääruse tegemise ajaks ära tehtud üldkasuliku töö tundide arv. (p 11-12)
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt RKKKo nr 3-1-2-1-12, p 9). (p 11)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 14). Korduva karistamise keelu rikkumiseks peetakse näiteks olukorda, kus isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt RKKKo nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). (p 20)
Ka juhul, kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alust, kuid isik peaks jõustunud kohtumääruse kohaselt asuma kandma talle mõistetud vangistust, aktualiseerub küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Seda küsimust ei saa lahendada teistmismenetluse raames, vaid muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. (p 20-21)
Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Neid küsimusi saab täitmiskohtunik lahendada siis, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse. (p 21)
|
| 3-1-1-83-12
|
Riigikohus |
19.10.2012 |
|
Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid (KarS § 56 lg 2).
Isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Selliselt saadud karistust vähendatakse kolmandiku võrra (vt RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on aga ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKo 3-1-1-96-09, p 9 ja 3-1-1-77-11, p 14). Karistusõiguse terviklikkusest lähtuvalt kohaldatakse KarS § 69 sätteid just KarS § 56 lg 1 alusel mõistetud, mitte KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse suhtes, kuna ka karistuse asendamisel või isiku karistusest tingimisi vabastamisel on määrava tähtsusega isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, mitte see, millises menetlusliigis isiku süüasja arutatakse. Seega näiteks, kui isikule mõistetakse karistuseks vangistus 2 aastat ja 6 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatakse kestuseni alla kahe aasta, puudub seaduse mõtte kohaselt võimalus isikule mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel.
Kannatanul on subjektiivne õigus vaidlustada maakohtu otsust tsiviilhagisse mittepuutuvas osas, sh mõistetud karistuse osas ka siis, kui prokurör ei saa esitada (KrMS § 318 lg 3 p 2) või ei ole esitanud apellatsiooni. Kannatanul pole kaebeõigust üksnes juhul, kui prokurör on süüdistusest loobunud KrMS § 14 lg 2 ja § 301 alusel ning seetõttu puudub KrMS §-dest 5 ja 268 lähtuvalt nõutav riiklik süüdistus selles kriminaalasjas (vt nt RKKKo 3-1-1-49-07, p 9).
|
| 3-1-1-84-03
|
Riigikohus |
17.06.2003 |
|
Üldkasulik töö on vangistuse alternatiiviks ja tähendab sisuliselt isiku vabaduse ulatuslikku piiramist. Üldkasulik töö paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast isoleerimise vältimiseks. Vangistuse üldkasuliku tööga asendamise võimalused pole piiramatud. Üheks selliseks piiranguks on vangistusest tingimisi vabastatud isiku poolt katseajal uue tahtliku kuriteo toimepanemine.
|
Facebook
X.com