1-17-6432/25
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
15.09.2017 |
|
Saavutamaks seda, et kohtuotsuse tegemisel vahi alla jäetava süüdistatava vahistusaeg ei kujuneks – olenemata kohtuotsuse jõustumise ajast – pikemaks kui aeg, mis süüdistataval tuleks kohtuotsuse kohese jõustumise korral vangistuses viibida, peab kohus otsusesse märkima konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb. Alternatiivselt võib kohus sõnastada vahistamisotsustuse näiteks järgmiselt: „Jätta süüdistatav vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil käesoleva otsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg.“
Määrates, et süüdistataval on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa, peab kohus otsuses fikseerima ka osamaksete suuruse ja osamaksete tasumise perioodi.
|
| 1-17-2167/44
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
19.02.2018 |
|
See, kas mingi tõend on kriminaalasjas KrMS § 15 lg 3 mõttes otsustava tähendusega, ei olene sellest, kas kohtulahend olnuks selle tõendita samasugune. KrMS § 15 lg 3 ütleb üksnes seda, et selles sättes nimetatud tõendite osakaal kohtu järelduste kujundajana ei tohi olla ainumäärav ega liiga suur. See, millal tuleb KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaalu tõendikogumis pidada teiste tõendite kõrval liiga suureks, on fakti küsimus ja oleneb juhtumi isepärast. KrMS § 15 lg 3 kohaldamisel tuleb muu hulgas arvestada ka põhjust, miks süüdistatav ega kaitsja ei saanud tõendiallikat üle kuulata, samuti andmeid, mis võimaldavad hinnata tõendiallika usaldusväärsust. Kohtulahend ei või kunagi rajaneda üksnes KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõenditel. Toetavate tõendite olemasolul võib aga KrMS § 15 lg-s 3 nimetatud tõendite osakaal olla seda suurem, mida rohkem on andmeid nende tõendite usaldusväärsuse kohta.
|
| 1-16-9825/53
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2018 |
|
Süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel ei saa arvestada asjaolu, et prokuratuuri menetluses on süüdimõistetu suhtes uus menetlus, mille kohaselt on süüdimõistetule esitatud uus kahtlustus. Tegemist on üksnes esitatud kahtlustusega. KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei käsitata kedagi kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud kohtuotsus.
|
| 1-16-357/18
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
09.04.2018 |
|
Advokaat on kohustatud esitama vastavad kaitsjatasu taotlused RÕS § 23 lg 1, KrMS § 306 lg 1 p 14 ja KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel asja arutavale kohtuastmele. Eeltoodu on põhjendatav sellega, et üksnes taotlust või määruskaebust lahendav kohus on pädev hindama, kas kaitsjatasu taotlus, mis on esitatud konkreetse menetlusdokumendi koostamise eest konkreetsesse kohtuastmesse, on põhjendatud või mitte.
|
| 1-16-7253/10
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2017 |
|
Süüdistusakti prokuratuurile tagastamine KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel, s.o põhjusel, et süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele, ei tohi olla põhjendamatu. Liiga kergekäeliselt ei tohi asuda seisukohale, et süüdistuse sisus puudus piisavalt detailne süüdistatavale etteheidete kirjeldus. Kui süüdistusakti lõpposas on üles loetletud nii objektiivsed kui ka subjektiivsed tunnused, mis on vajalikud süüteokoosseisu täitmiseks, ei saa öelda kohtu alla andmise etapis, et tegemist ei ole piisavalt detailse süüdistusega.
Olukorras, kus süüdistusaktis on ilmselgelt sattunud isikute nimed vahetusse, ei anna veel alust väita, et see takistaks süüdistusaktist arusaamist. Ilmselget ebaselgust on võimalik prokuröril KrMS § 268 lg 3 alusel muuta ilma, et muudetakse süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni.
Üksikute kirjavigade esinemine süüdistusakti ei muuda seda nõuetele mittevastavaks.
|
| 1-14-10988/119
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
01.11.2017 |
|
Tulenevalt põllumajandusministri 21.09.2013 määruse nr 75, s.o kohaliku tegevusgrupiga halduslepingu sõlmimise taotlemise ja taotluse menetlemise kord, nõuded kohaliku tegevusgrupi kohta ning Leader-meetme raames antava kohaliku tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord § 33 lg 4 kohaselt ei ole Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametist (PRIA) soodustuse ehk toetuse saamiseks omafinantseeringu nõude täitmiseks aktsepteeritav, kui taotluse saaja on ise alltöövõtja ja teostab toetusega seotud töid. Aktsepteeritav ei ole teostada alltöövõttu peatöövõtja juures.
Toetuse andmise mõte ei ole see, et toetuse saaja teeb ise töö ära ja maksab läbi peatöövõtja endale raha tagasi. Toetus peab minema maksmiseks kolmandale isikule, sest toetus antakse eesmärgiga maksmiseks kolmandale isikule, mitte toetuse saajale endale. Juhul, kui vormistada toetuse taotleja ja saaja peatöövõtja juures alltöövõtjaks, tekib olukord, mis on määruse nr 75 § 33 lõikes 4 keelatud (p 14.2).
Samuti võimaldab alltöövõtjaks olemine hiilida mööda omafinantseeringu nõudest, kuna sellisel juhul tasuks toetuse taotleja/saaja peatöövõtjale töö eest, mida teostas tegelikkuses toetuse saaja ise ning peatöövõtja kannaks selle raha alltöövõtjale ehk toetuse saajale omakorda tagasi töö eest, mida alltöövõtja ehk toetuse saaja teostas peatöövõtjale. Sellisel juhul ei saa rääkida töövõtust, vaid toetuse saaja ja teostaja on üks ning sama isik. Sellega kaoks ära omafinantseeringu mõtekus.
Seadus ei näe ette võimalust anda volikogule õigust lubada vallavanemal tehingute tegemist iseendaga. See ei tulene ei enne 01.04.2013 kehtinud korruptsioonivastasest seaduses (KVS) § 24 lg-st 1, lg 2 p-dest 4 ja 7 ega ka § 25 lg 1 p-dest 3 ja 6. Loa andmise õigust ei näe ette ka alates 01.04.2013 kehtima hakanud KVS § 11 lg-d 1 ja 2 (p 15.2).
Vallavanemale ei anna automaatselt õigust tehinguid iseendaga teha ka KVS § 11 lg 3 p 7 lause 1, millest tulenevalt ei kohaldata toimingupiiranguid valla- või linnaasutuses, kui kohaliku omavalitsuse üksuse eripära arvestades oleks toimingupiirangu kohaldamine avaliku huvi seisukohast ebamõistlik. Erandlikud asjaolud tuleb seejuures selgelt välja tuua ning mõistlikkust tuleb hinnata avaliku huvi seisukohast, mitte ametniku või erahuvist lähtuvalt (p 15.1).
Asjatundjana ütlusi andnud isikut ei saa käsitleda lepingulise menetlejana, kuigi ta võib olla mõnes teises menetluses asjatundjana ütlusi andnud. KrMS § 16 lg 1 ei tunnista menetlejana sellist subjekti nagu lepinguline menetleja. (p 16.5)
Viimase aja vabariigi kohtupraktikaga seonduvalt on avaliku elu võimu teostajate ja aktiivselt poliitikas osalejate poolt toime pandud kuritegude eest mõistetavad karistused mõneti devalveerumas. Mõistetavad karistused isikutele, kes on aastate jooksul kuritarvitanud võimu, on osutunud põhjendamatult leebeteks ja selline olukord murendab ka ühiskondlikku arusaama ja usaldust riigi poolt antavast signaalist ning riigivõimu toimimisest korruptsioonikuritegude toimepanijate osas.
Kohaliku omavalitsuse tasandi ametiisiku mõju riigi toimimise kvaliteedile ja tulevikule on suurem, kui esmapilgul võiks arvata. Aususe põhimõte saab taoliste isikute puhul ühiskonna teiste liikmete silmis oluliselt riivatud. Ametiisiku ebaseaduslik tegevus õõnestab ka teiste kohalike omavalitsuste ametnike autoriteeti. Mõistetav karistus süstemaatilise aastatepikkuse ebaseadusliku tegevuse puhul ei tohi olla süüdistatavale ega ka ühiskonnale tajutav nõrga ja vaevumärgatava signaalina. Võimalikele uute avaliku võimu kuritarvitajatele antav märguanne peab olema ühemõtteline ja selgelt hukkamõistev, mistõttu on põhjendatud osaliselt reaalse vangistuse mõistmine. (p 19.4)
|
| 1-17-113/60
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
10.08.2017 |
|
Olukorras, kus kohtu alla antud süüdistatava puhul on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus, vahistamisalus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vältimatu vahistamisvajadus, kuid tema tähtajatu vahistamine riivaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi, on kohus pädev võtma süüdistatava KrMS § 262 lg 1 p-s 4 või § 275 lg-s 1 sätestatud korras vahi alla ka kindlaks tähtajaks, mis on lühem kui KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud kuus kuud. Juhul kui kuriteokahtlus, millele vahistamisel tugineti, või vahistamisalus langeb ära enne vahistamismääruses nimetatud tähtaja lõppu, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud korras viivitamatult vabastada. Sama kehtib ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad vahistamise jätkamise isikule ebaproportsionaalselt koormavaks. Teisalt ei ole välistatud seegi, et kohus pikendab algses vahistamismääruses ette nähtud vahistamise tähtaega, kui sellise pikendamise otsustamise ajaks on ilmnenud (muutunud) asjaolud, mis võimaldavad isiku vahi all pidamist jätkuvalt proportsionaalseks pidada.
Isikut ähvardava karistuse raskus on üks argument, mis võib toetada järeldust, et isik võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma, kuid vahistamisaluse (sh menetlusest kõrvalehoidumise ohu) tuletamine üksnes võimaliku karistuse raskusest on vastuolus (põhi)seaduse mõttega.
|
| 1-17-2176/18
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
28.09.2017 |
|
KarS § 74 lg 4 alusel süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise või kohustuste kergendamise või tühistamise või katseaja pikendamise või karistuse täitmisele pööramise taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse saab süüdimõistetu advokaadist kaitsja kõrval vaidlustada vangla kriminaalhooldusosakond, mitte prokuratuur.
|
| 1-16-6128/23
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
04.09.2017 |
|
Maakohus ei saa võtta kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtulikus menetluses (KrMS § 432) üle pädevust ja ülesandeid, mis on vanglal vangistusseaduse alusel toimuvas haldusmenetluses (VangS § 11 lg 1 ning § 76 jj).
|
| 1-15-7220/28
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
02.04.2018 |
|
Vahistades isiku KrMS § 131 lg 4 alusel ei ole aktsepteeritav, kui isiku tabamisel koostab kohus tema küsitlemise kohta üksnes õiendi. Tegemist on menetlustoiminguga, mis tuleb protokollida. (punkt 10)
|
| 1-11-3025/382
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2018 |
|
Sundravialuse käitumine haiglas on väga oluline tegur nii tema ohtlikkuse kui ka haigusteadvuse ning ravisoostumuse hindamiseks.
Iseenesest ei ole välistatud, et ekspert võtab ekspertiisi lähteandmetena arvesse talle näiteks tervishoiuteenuse osutaja poolt esitatud teavet sundravialuse käitumise kohta. See ei tähenda aga seda, et kohus võiks lugeda tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdile patsiendi käitumise kohta esitatud andmed ekspertiisiakti põhiosa alusel tõsikindlalt tuvastatuks, neid fakte ise üle kontrollimata. Kohus peab uurima, kas ekspertiisiaktis lähteandmetena kajastuv teave sundravialuse käitumise kohta on asjakohaste tõenditega tõendatud või mitte. Kontrollimaks väiteid sundravialuse vägivaldsuse ja ravist keeldumise kohta, tuleb kohtul koguda ja uurida tõendeid, mis kajastavad selliseid asjaolusid vahetult. Näiteks on kohtul võimalik kuulata tunnistajana üle tervishoiuteenuse osutaja töötaja(d), kellel on teavet ravialuse väidetava vägivallatsemise kohta haiglas, nõuda tervishoiuteenuse osutajalt välja ravialust puudutavad vägivallajuhtumi raporteerimise ja ohjeldusmeetmete rakendamise vormid, tutvuda ise vahetult ravidokumentidega (haiguslugu, õenduspäevik) vmt.
Sundravi lõpetamise menetluses (KrMS § 403) ei kohaldata kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid ja sundravi lõpetamise taotlust lahendaval kohtul on uute tõendite kogumise pädevus.
|
| 1-17-4407/73
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
22.01.2018 |
|
Apellatsioonis heideti ette kohtueelse menetluse läbiviimise puudulikkust ning vajalike uurimistoimingute alusetult tegemata jätmist. Ringkonnakohus märkis, et ei analüüsi kohtueelse menetluse kvaliteeti, sest menetleja on ise pädev otsustama, milliseid menetlustoiminguid ta peab vajalikuks läbi viia. Kohtu roll on anda hinnang tõenditele, mis on konkreetses kriminaalasja kogutud ning prokuratuuri poolt kohtuliku menetluse käigus kohtule esitatud.
|
| 1-12-9055/116
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2017 |
|
Seda, kas psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik peab pärast ravi lõpetamist jätkama vangistuse kandmist, saab kohus otsustada üksnes prokuratuuri taotluse alusel. Isiku enda taotluse alusel on kohtul võimalik otsustada üksnes tema sundravilt vabastamine, mitte aga karistuse kandmise jätkamine.
Kohtul tuleb ka siis, kui ta otsustab, kas isiku ohtlikkus on piisavalt suur psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks, hinnata eraldi kahte aspekti: 1) uue õigusvastaste teo toimepanemise tõenäosust ja 2) võimaliku uue õigusvastase teo raskust. Raskemate rikkumiste (nt tõsiste isikuvastaste rünnete) toimepanemise ohu korral võib olla alust rääkida isiku ohtlikkusest ka siis, kui uue õigusvastase teo toimepanemise tõenäosus on selline, mis kergemat liiki rikkumiste (nt vargused) toimepanemise ohu puhul ei annaks alust isikut piisavalt ohtlikuks pidada.
|
| 1-13-9120/159
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
22.08.2017 |
|
Karistusjärgse käitumiskontrolli menetluses maakohtus tekkinud menetluskulu jääb riigi kanda ka olukorras, kus kohus otsustab käitumiskontrolli kohaldada.
|
| 1-17-6021/99
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
29.01.2018 |
|
Kriminaalasja menetleval kohtul on KrMS § 1431 lg-s 1 sätestatud lisapiirangute kohaldamisel ulatuslik kaalutlusruum, millesse kõrgema astme kohus peaks määruskaebemenetluses sekkuma üksnes lisapiirangu ilmse alusetuse või ebaproportsionaalsuse korral. KrMS § 1431 lg 1 kohaldamiseks ei pea tunnistajate mõjutamise oht olema tõsikindlalt tuvastatud, piisab „piisavast alusest oletada“, et kahtlustatav või süüdistatav võib hakata kriminaalmenetluse läbiviimist. Samuti ei pea KrMS § 1431 lg 1 kohaldamise eelduste kindlakstegemisel tuginema nn rangetele tõenditele (KrMS § 63 lg 1), vaid lubatavad on ka nn vabatõendid (KrMS § 63 lg 2). Vabatõendina KrMS § 63 lg 2 mõttes on käsitatav ka prokuröri poolt maakohtu korraldaval istungil antud kinnitus selle kohta, et mitu tunnistajat on avaldanud, et süüdistatav on üritanud neid mõjutada. Lisapiirangute jätkuva põhjendatuse hindamise seisukohalt ei ole erilist kaalu kaitsja osutatud asjaolul, et kohtueelses menetluses on tunnistajad juba üle kuulatud.
|
| 1-16-9898/52
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
22.01.2018 |
|
Olukorras, kus kohtunikul on kaitsjaga lähedane perekondlik sõprussuhe, peab ta kriminaalmenetlusest taanduma. Sellises olukorras ei saa kohtunik enda taandumiskohustust vältida ka erilise hoolikusega asja arutamisel ja kohtulahendi põhjendamisel.
KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud menetleja loa andmine või sellest keeldumine isiku kaitsjana menetlusse astumiseks on selline menetlusotsustus, mida ei tohi teha kohtunik, kellel on lähedane suhe enda kaitsjana menetlusse lubamist taotleva isikuga.
Kohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta mitteadvokaadist kaitsjale KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud luba andmata pelgalt sel põhjusel, et kaitsja seos kohtunikuga tooks kaasa vajaduse kohtuniku taandumise järele.
Kaitsja taandumise või taandamise alused ei hõlma kaitsja lähedast isiklikku suhet asja menetleva kohtunikuga. Sellise suhte olemasolul peab taanduma kohtunik, mitte kaitsja. Kaitsja ei ole kohustatud asja menetleva kohtuniku isiku tõttu kaitseülesande vastuvõtmisest loobuma. Samuti ei tähenda see, kui kaitsja on kaitseülesannet vastu võttes teadlik, et tema osalemine menetluses nõuab kohtuniku taandumist, seda, et kaitsja ja tema kaitsealune loobuksid õigusest erapooletule kohtukoosseisule.
Juhul, kui kohus tuvastab, et mitteadvokaadist isiku kaitsjana menetlusse lubamist taotletakse obstruktiivsel motiivil, võib kohtul olla alus jätta kaitsja KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlusse lubamata.
Maakohtuniku ekslik taandumata jäämine on selline rikkumine, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik määruskaebemenetluses kõrvaldada.
Hinnates kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses kuriteo toimepanemise asjaolusid kui isiku vabastamist või vabastamata jätmist mõjutavat tegurit, tuleb kohtul alati võtta aluseks kuriteo asjaolud sellisel kujul, nagu need tuvastati isiku süüditunnistamisel. Seda sõltumata sellest, millises menetlusliigis süüdimõistev kohtuotsus tehti. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei toimu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolude uut tõendamist ega tuvastamist. Süüdimõistetul pole vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses võimalik tugineda väitele, et tegelikult pole ta kokkuleppes ja selle alusel tehtud kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime pannud või et teo asjaolud olid teistsugused kui kokkuleppes kirjas.
Kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muutuvad kokkuleppes toodud kuriteo asjaolud (KrMS § 245 lg 1 p 7) selle teo asjaoludeks, milles kohus isik süüdi tunnistab (KrMS § 249 p 1). Jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses kajastuvad kuriteo asjaolud on süüdistatava jaoks siduvalt tuvastatud olenemata sellest, kas kohtuotsus on tehtud üld- või lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses).
Prokuratuuril pole seadusest tulenevat alust jagada süüdistatavale kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus lubadusi selle kohta, kas ja millal isik kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel süüdimõistmise korral vangistusest enne tähtaega vabastatakse. Seadus ei võimalda prokuratuuril anda süüdistatavale lubadust isegi mitte selle kohta, milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise üle.
|
| 1-17-7033/53
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
08.01.2018 |
|
Määruskaebe korras saab vaidlustada ka kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses sisalduvat kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Samas peab arvestama, et KrMS § 318 lg 3 p-st 4 tulenevalt on kokkuleppemenetluses tehtud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustamisel määruskaebeõigus sarnaselt apellatsiooniõigusele piiratud vaid KrMS § 318 lg-s 4 loetletud juhtudega.
Maakohtu otsuse peale samaaegselt esitatud apellatsioon ja määruskaebus tuleb vähemalt üldjuhul läbi vaadata ühes ja samas menetluses ning maakohtu otsuse seaduslikkuse kohta tuleb teha üks ringkonnakohtu lahend. Kui ringkonnakohus langetab ühes ja samas kohtulahendis mitu otsustust, millest osa tuleb seaduse järgi vormistada kohtuotsusena ja osa kohtumäärusena, tuleb teha kohtuotsus, mitte määrus.
Muutes kokkuleppes ette nähtud kriminaalmenetluse kulu hüvitamise tähtaega, rikub maakohus KrMS § 248 lg 1 p-st 5 ja § 245 lg 1 p-st 12 tulenevaid kokkuleppemenetluse norme.
|
| 1-13-783/218
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
18.12.2017 |
|
Sundravi lõpetamise menetluses tegutseb kohus sundravi kohaldamise aluste olemasolu kontrollides uurimispõhimõttel ega ole seotud taotluse põhjendustega.
KarS § 86 ei ole põhiseadusega vastuolus osas, milles see säte ei piira statsionaarse psühhiaatrilise sundravi maksimaalset tähtaega ravialusele mõistetud vangistuse tähtajaga. Sundravi tähtaja proportsionaalsuse hindamisel pole olulised sundravi kohaldamise eelduseks oleva koosseisupärase ja õigusvastase teo süülise toimepanemise eest ette nähtud sanktsiooni raamid ega konkreetse teo eest mõistetud karistus.
|
| 1-17-1205/119
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
21.03.2018 |
|
Kaitseaktis esitatud menetluslikud taotlused – sh taotlused tunnistaja kohtusse kutsumiseks – on käsitatavad kohtumenetluse poole taotlustena KrMS § 385 p 20 mõttes. Maakohtu otsustust kohustada kaitsjat KrMS § 262 lg 1 p 21 alusel parandama kaitseaktis esitatud tunnistajate ülekuulamise taotlust, ei saa tulenevalt KrMS § 385 p-st 20 määruskaebe korras vaidlustada.
|
| 1-12-7865/54
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
02.03.2018 |
|
Ilmselgelt põhjendamatu, sh perspektiivitu määruskaebuse saab ringkonnakohus jätta KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
|
Facebook
Twitter