2-19-18271/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.11.2020 |
|
Hüpoteegipidaja kui õigustatud isiku tahteavaldus ja kinnisasja omaniku nõusolek hüpoteegi lõpetamise kohta peavad olema notariaalselt kinnitatud. Tegemist on materiaalõigusliku avaldusega hüpoteegi lõpetamise kohta (hüpoteegi lõpetamise käsutustehing) ja materiaalõigusliku nõusolekuga hüpoteegi lõpetamise kohta, mida reguleerib asjaõigusseadus.
Lisaks ülalnimetatud tahteavaldusele ja nõusolekule asjaõiguse lõpetamise kohta, tuleb asjaõiguse lõpetamiseks (hüpoteegi kustutamiseks) teha kanne ka kinnistusraamatusse ning seda reguleerib kinnistusraamatuseadus. (p-d 12-13)
|
| 2-19-9046/10
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.03.2020 |
|
TMS § 158 lg-st 3 koosmõjust KrtS § 44 lg-ga 2 tuleneb, et kõik kinnistusregistriosa III ja IV jakku kantud õigused (sh isiklik kasutusõigus) jäävad korteriühistu pandiõigusest järjekohas tahapoole ning korteriühistul on võimalik pöörata sissenõue korteriomandile nii, et kõik järjekohta omavad eeltoodud õigused lõpevad ja need tuleb kinnistusraamatust kustutada (Vt ka Riigikohtu 28. jaanuari 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-6210/26, p 14).
TMS § 158 lg 4 kohaselt jäävad enampakkumisel püsima seadusest tuleneva servituudi seadmise õiguse alusel kinnistusraamatusse kantud servituudid. Selliseks enampakkumisel püsima jäävaks õiguseks on nt kinnisasja omaniku talumiskohustuse alusel seatud servituut AÕS § 158 lg 1 ja § 1581 lg 1) (vt Riigikohtu 7. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-12, p-d 10-11). TMS § 158 lg-t 4 tuleb kohaldada ka servituudile, millega lepitakse kokku avalikule teele juurdepääsu tingimused (AÕS § 156). Korteriomandile seatud õigused võivad jääda püsima ka TMS § 159 järgi, mille kohaselt võib lõppeva õiguse püsimajäämise saavutada kinnisasja omandajaga sõlmitud sellekohase kokkuleppe alusel. Samuti on korteriomandile seatud õiguse omajal võimalus oma õiguse kustutamise vältimiseks enne enampakkumist korteriühistu nõue ise rahuldada. (p 14)
Korteriühistul on ka juhul, kui hüpoteek on seatud korteriomandile enne 1. jaanuari 2018, võimalik KrtS §-s 72 sätestatud tingimustel pöörata sissenõue korteriomandile nii, et varasem hüpoteek kustutatakse. Teiste korteriomandit koormavate õiguste puhul saab KrtS § 44 lg 2 järgset korteriühistu pandiõigust kohaldada vaid juhul, kui need õigused on kinnistusraamatusse kantud pärast 1. jaanuari 2018 (st KrtS-i ei saa teistele korteriomandit koormavatele õigustele kohaldada tagasiulatuvalt). (p 15)
Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)
Tasakaalustamaks korteriühistu ja kinnistusraamatusse kantud, kuid täitemenetluse käigus kustutamisele kuuluvate piiratud asjaõiguse omajate huve, on asjaosalistel õigus kinnistusraamatusse kantud õiguste järjekohti AÕS § 60 lg 1 kohaselt muuta, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd AÕS § 60 lg-te 2 ja 4 järgi saab ka korteriühistu loobuda oma seadusest tulenevast pandiõiguse järjekohast, kui selline järjekoha muutmine ei kahjusta teiste õiguste omajate õigusi. (p 17)
Korteriühistu pandiõigus võib kinnistusraamatusse kantavate õiguste omajatele kaasa tuua riske, millest teavitamisel on oluline roll tehinguid tõestavatel notaritel. Notari selgituskohustus on juhtida korteriomanditega tehtavate tehingute tõestamisel tehingupoolte tähelepanu korteriühistu pandiõiguse sätetele ja selgitada, millised õiguslikud tagajärjed võivad sellest tuleneda korteriomandile seatava õiguse omanikule, kui korteriomanikul tekib majandamiskulude võlgnevus ja tema vastu algatatakse korteriühistu nõude maksmapanekuks täitemenetlus. (p 18)
|
| 2-18-9475/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.12.2020 |
|
Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)
Osanike otsus on osanike koosolekul vastu võetud siis, kui on toimunud hääletamine ja otsuse poolt on antud nõutav arv hääli.
Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)
Koosoleku protokollimine on osaühingu huvides tehtav toiming, mis tehakse osaühingu ja protokollija vahelises võlasuhtes. Selle võlasuhte raames võtab protokollija endale kohustuse kajastada koosoleku käiku õigesti, vormistada seaduse nõuetele vastav dokument ja allkirjastada see. Üldjuhul on võlasuhteks, millest tulenevalt tekivad protokollijal äriühingu vastu eelnimetatud kohustused, mingi teenuse osutamise leping (nt käsundus- või tööleping). Osaühingu nõue allkirjastada protokoll on seega kohustuse täitmise nõue võlaõigusseaduse § 108 lg 2 esimese lause mõttes ja protokollija on isik, kellelt osaühing võib nõuda selle kohustuse täitmist. (p 12)
Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine ei ole tahteväljendus, mille eesmärk oleks tehingu tegemine. Samas on protokolli allkirjastamine siiski selline toiming, mis on suunatud õigusliku tagajärje kaasatoomisele, nimelt on protokolli koostamise ja allkirjastamise eesmärk luua dokument, mis võimaldab tõendada osanike koosoleku toimumist, hääletustulemusi ja koosolekul vastu võetud otsuste sisu (vt ka Riigikohtu 16. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-7846/33, p 15). Seega on protokolli allkirjastamine tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)
TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)
Kuigi ÄS § 171 lg 5 järgi peab osaühing iga osanike koosoleku kohta koostama protokolli, ei ole koosoleku protokollimise nõue kirjaliku vormi nõue TsÜS § 78 mõttes. (p 9.2)
Kuna seadus ei näe osanike koosolekul vastu võetud otsusele ette kohustuslikku vorminõuet, siis ei saa kohaldada TsÜS § 83 lg-t 1, mille järgi on tehing seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmisel tühine. (p 9.3)
TsÜS § 68 lg 5 eesmärk on anda võlausaldajale õiguskaitsevahend ja tagada võlgniku kohustuse täitmine olukorras, kus võlgnik peab isiklikult tegema mingi õigusliku tähendusega toimingu, kuid ei tee seda. (p 13.3)
Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)
Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming ja TsÜS § 68 lg 5 alusel saab osaühing nõuda, et kohus kohustaks koosoleku protokollijat protokolli allkirjastama ja asendaks tema allkirja kohtulahendiga. (p 13.2 ja p 13.3)
Seadus ei sisalda tahteavalduse mõistet ja tahteavalduse olemus on võimalik avada tehingu mõiste kaudu. Tahteavaldus on õiguslike tagajärgede kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine. (p 13.1)
Osanike koosoleku protokolli allkirjastamine allkirjastamine on tahteavaldusesarnane toiming. (p 13.2)
|
| 2-18-15735/68
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.11.2021 |
|
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõudmise eesmärk ei ole tuua rikkumise korral kaasa üürilepingu üleandmise tehingu tühisus. Kui pooled ei esita üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud üürilepingu üleandmise nõusolekut, on kohtul õigus hinnata üürilepingu üleandmise tahte tuvastamiseks poolte esitatud muid asjaolusid ja tõendeid. (p 11)
Üürilepingu üleandmisel VÕS § 290 järgi ei lähe uuele üürnikule üle eelmise üürniku juba sissenõutavaks muutunud rahalised kohustused. Sissenõutavaks muutunud kohustuse võib uuele üürnikule üle anda kokkuleppel üürileandjaga või tema nõusolekul nt VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 alusel. (p 11)
VÕS § 290 lg-s 1 sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi järgimata jätmine ei too kaasa üürilepingu üleandmise tühisust. (p 11)
VÕS § 307 lg 1 järgi saab pandiõiguse teostamiseks pidada asjade kinnipidamist, kuid see säte ei välista pandipidajast üürileandja selleks ajaks sissenõutavaks muutunud hüvitisnõuete, samuti asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks tehtud kulutuste hüvitamise nõuete rahuldamist panditud vara müügitulemi arvel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-8-08, p 12). (p 12)
Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. (p 12)
Üürilepingu ülesütlemine ei muuda lepingut kehtetuks ega lõpeta lepingupoole õigust nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäär kohaldub juhul, kui lepingus ei ole kõrgemat viivisemäära kokku lepitud. (p 13)
|
| 2-20-154/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.10.2020 |
|
Asjas oli vaidlus selles, kas tegemist oli lihtsa maakorraldustoimingu käigus piiride muutmise kokkuleppega MaaKS § 2 lg 2 p 3 ja lg 5 mõttes ja kinnistamisavalduse peab esitama Maa-amet või oli tegemist notariaalset tõestamist nõudva asjaõigusliku omandi üleandmise tehinguga ja kinnistamisavalduse peab esitama notar.
MaaKS § 2 lg 5 sätestab, et maakorraldusseaduse alusel läbiviidava maakorraldustoimingu käigus ei toimu kinnisasjaõiguse käsutamist asjaõigusseaduse tähenduses.
Asja materjalide põhjal tõestas notar kinnisasjade omanike notariaalsed kokkulepped kinnisasja osade omandiõiguse üleandmise kohta. Seega on tegemist kinnisasjaõiguse käsutamisega asjaõigusseaduse tähenduses.
Eelnevast tulenevalt on notari tõestatud tehing kinnisomandi üleandmise tehing AÕS § 641 mõttes. KRS § 34 lg 71 kohaselt, kui kinnistamisavaldusele tuleb seaduse kohaselt lisada notariaalselt tõestatud käsutustehing, peab kinnistamisavaldus olema notariaalselt kinnitatud. Sellisel juhul esitatakse kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse kinnitanud notari vahendusel. Mõjuval põhjusel võib kinnistamisavalduse ja kinnistamiseks vajalikud dokumendid esitada teise notari vahendusel. Seega, kuna praegusel juhul on tegemist kinnisomandi üleandmisega AÕS § 64 1 mõttes, tuli kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale esitada notari vahendusel. (p 15)
|
| 2-17-1937/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.03.2019 |
|
Kui hageja paneb TMS § 221 lg 1 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga maksma müügilepingust tuleneva puuduste kõrvaldamiseks tehtavate kulutuste hüvitamise nõude, kehtib sellisele nõudele tavaline tõendamiskoormis eelkõige lepingu rikkumise, kahju tekkimise ja põhjusliku seose osas. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kui protsessuaalne hagi ei tohiks üldjuhul muuta kummagi menetlusosalise menetluslikku positsiooni paremaks ega halvemaks võrreldes tavalise hagi esitamise korral tekkiva menetlusliku positsiooniga (vt ka Riigikohtu 21. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385/204, p 15.3). (p 13)
Võlausaldaja võib lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 20):
• võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1);
• võlgnik vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);
• võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);
• kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);
• kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);
• rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). (p 15)
Müüja vastutab müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused (vt mh Riigikohtu 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 21):
• puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (VÕS § 218 lg 1);
• puudus ei tulenenud ostjast (VÕS § 101 lg 3);
• ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (VÕS § 218 lg 4);
• sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (VÕS § 221 lg 2);
• ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (VÕS § 220 lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (VÕS § 221 lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (VÕS § 221 lg 1 p 2). (p 16)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). Ka müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes ning kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (vt Riigikohtu 30. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-17, p 19).
Kui elamul on suured küttekulud, võib müüja vastutuse välistamiseks elamu vähese soojapidavuse väite korral olla piisav see, kui müüja esitab ostjale küttekulude suurust näitavad arved, märkides nende esitamise ka müügilepingus. Suurte küttearvete alusel peab asja ostnud isik üldjuhul eeldama mh probleeme soojapidavusega. (p 25)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Elamu kasutamine elamiseks eeldab selle mõistlikku soojaks kütmise võimalust ja soojapidavust, mida saab pidada elamu tavalise kasutamise eelduseks; puudulikult soojustatud ja vähese soojapidavusega maja ei saa olla vähemalt keskmise kvaliteediga VÕS § 77 lg 1 teise lause mõttes (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-12, p 29). See kehtib ka vee läbijooksu kohta keldrisse ja elamu kandekonstruktsioonide omavahelisest deformatsioonist tekkinud prao kohta. Ainuüksi võimalus maja soojaks kütta ei tähenda elamu vastamist sihtotstarbele, kui selleks kulub ebamõistlikult palju energiat. (p 20)
Ausal müüjal on oma vastutuse välistamiseks parim viis lisada müügilepingusse punktid (või teha ostjale muul viisil tõendatavalt nähtavaks teave) selle kohta, millised puudused müüjale teadaolevalt müügiesemel on. Seda peaksid müüjale selgitama ka notarid (vt eelneva kohta Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 22; 30. septembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-15, p 35). (p 25)
|
| 2-20-3869/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.11.2022 |
|
Pärimisleping on PärS § 95 lg 1 järgi pärandaja ja teise isiku kokkulepe, millega pärandaja nimetab teise lepingupoole või muu isiku oma pärijaks või määrab talle annaku, sihtkäsundi või sihtmäärangu, samuti kokkulepe pärandaja ja tema seadusjärgse pärija vahel, millega viimane loobub pärimisest. Erinevalt testamendist (PärS § 19 jj) ja abikaasade vastastikusest testamendist (PärS § 89 jj) on pärandaja pärimislepingu sõlmimisel oma lepinguliste korraldustega seotud ega saa neid üldjuhul ühepoolselt muuta ega tühistada. (p 11.1)
Üldjuhul saab pärimislepingu või selles sisalduva korralduse PärS § 102 lg 1 kohaselt lepingupoolte (sh pärandaja) eluajal tühistada lepingu sõlminud isikute vahelise notariaalselt tõestatud kokkuleppega või uue pärimislepinguga. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel) ning PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes.
Kui pärimislepingu tühistamist soovib pärandaja, kuid pärimislepingus pärijaks nimetatud isik selleks vajalikku nõusolekut ei anna, võib pärandajal olla õigus nõuda pärijalt pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku andmist ning kohtult sellise tahteavalduse asendamist (TsÜS § 68 lg 5).
Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. (p 11.2)
Poolte kokkuleppeta (s.o ühepoolselt) saab pärimislepingu tühistada ka TsÜS §-des 90–96 sätestatud alustel. Tühistamise korda täpsustavad PärS § 102 lg-d 2 ja 3. PärS § 102 lg 3 kehtestab pärimislepingu tühistamiseks erikorra, mille kohaselt on selle tehingu tühistamiseks vajalik esitada hagi kohtusse. (p 11.3)
Pärandaja võimaluse pärimislepingust ühepoolselt vabaneda tagab ennekõike pärimislepingus kokku lepitud taganemisõigus (PärS § 103 lg 1 p 1). (p 12)
Pärimislepingu tühistamine on lisaks PärS § 102 lg-le 1 võimalik TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel. PärS § 102 lg-s 1 ei peeta silmas tehingu tühistamist TsÜS §-de 90–96 tähenduses (TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud alustel). PärS § 102 lg-t 1 ei saa pidada erisätteks tsiviilseadustiku üldosa seaduse eelviidatud normide suhtes. (p 11.2)
Pärandaja eluajal on pärimislepingu tühistamise õigus TsÜS § 90 lg-s 1 loetletud aluste olemasolu korral pärandajal endal, kuid pärast pärandaja surma tekib see õigus ka isikul, kes oleks õigustatud pärima pärimislepingu või selles sisalduva korralduse kehtetuse korral. Seega saab pärimislepingu PärS § 102 lg 2 järgi tühistada ka siis, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud tehingu tühistamise alused ilmnevad pärandaja eluajal. Pärandajal on võimalik pärimisleping tühistada, kui pärimislepingu sõlmimise ajal esines oluline eksimus (TsÜS § 92), pettus (TsÜS § 94) või ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96). (11.3)
Eksimus TsÜS § 92 tähenduses eeldab ebaõiget ettekujutust tehingu tegemise ajal eksisteerivate asjaolude kohta. Eksimusega ei ole tegemist juhul, kui asjaolud, mille tehingu teinud isik on tehingu tegemisel aluseks võtnud, muutuvad pärast tehingu tegemist. Sellisel juhul oli isikul tehingu tegemise ajal eksisteerivatest asjaoludest õige ettekujutus, asjaolude hilisem muutumine ei muuda aga ebaõigeks seda ettekujutust tegelikest asjaoludest, mis oli isikul tehingu tegemise aja seisuga. Eksimusena TsÜS § 92 järgi ei käsitata ka seda, kui jäävad realiseerumata isikul tehingu tegemise ajal olnud ootused tuleviku suhtes. Samuti ei loeta TsÜS § 92 tähenduses eksimuseks seda, kui isikul olid tehingu tegemisel ebapiisavad teadmised tehinguga kaasnevatest õiguslikest tagajärgedest, mh näiteks ebaselge ettekujutus tehingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalustest. (p 11.3)
Kohtult saab taotleda PärS § 102 lg-s 1 sätestatud pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks vajaliku nõusoleku asendamist üksnes siis, kui erandlike asjaolude tõttu saab asuda seisukohale, et pärimislepingu teise poole keeldumine nõusoleku andmisest oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hinnang sellele, kas hea usu põhimõte kohustab pärijat andma pärimislepingu tühistamiseks vajalik nõusolek, tuleb anda igal üksikjuhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid ja tõendeid. Ainuüksi poolte mitteabielulise kooselu lõppemine ei ole selline erandlik asjaolu, mis annaks alust kohustada pärijat hea usu põhimõttest tulenevalt andma nõusoleku PärS § 102 lg 1 alusel pärimislepingu tühistamise kokkuleppe sõlmimiseks. Kooselu lõppemine võiks olla erandlikuks asjaoluks, mis võimaldab pärandajal hea usu põhimõttele tuginedes pärimislepingu tühistada, kui sellele lisaks oleksid tuvastatud veel mingid täiendavad asjaolud, mis muudaksid kostja soovi jätkuvalt pärimislepingule tugineda ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangutega ühtimatuks. (p 11.2)
PärS § 102 lg 1 kohane pärimislepingu tühistamine kujutab endast VÕS § 13 lg-s 1 nimetatud lepingu muutmist või lõpetamist. (p 11.2)
Pärimislepingu olemust ja eripärasid arvestades on notaril selgitamiskohustust täites oluline roll. Notaril tuleb pärimislepingu tõestamisel pooltele selgitada valitava viimse tahte avalduse liigi eeliseid ja puudusi ning pärandaja alternatiivseid võimalusi määrata oma vara saatust oma surma korral. Muu hulgas tuleks notaril selgitada, et pärimislepingu ühepoolse muutmise või tühistamise võimalused on võrreldes testamendiga äärmiselt piiratud, mistõttu tuleks kaaluda võimalust leppida pärimislepinguga kokku taganemisõiguses, sh selle ulatuses ja tingimustes. (p 12)
|
| 2-16-8456/31
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2017 |
|
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)
Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)
Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).
Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)
Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)
Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).
Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kuna kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab olema AÕS § 119 lg 1 järgi notariaalselt tõestatud, kehtib samasugune vorminõue VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja müügi eellepingu kohta. Sellise vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 15). (p 11)
Kui pooled saavutasid kokkuleppe kõigis olulistes kinnistu müügilepingu tingimustes, siis asjaolu, et pooled on nimetanud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste protokolliks ja märkinud selle eesmärgiks asjaolude väljaselgitamise ja fikseerimise, mille vastu on osapooltel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi, ei välista seda, et kokkulepe on sisu osas käsitatav kinnistu müügilepingu eellepinguna. Kui lepingueelsete läbirääkimiste protokoll on käsitatav kinnistu müügi eellepinguna, peab see olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 12)
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16). (p 15)
Ühes lepingudokumendis võivad sisalduda nii broneerimisleping kui ka kinnisasja omandamise eelleping. Kinnisasja müügilepingu eellepingu sisuks on müüja kohustus võõrandada kinnisasi tulevikus ostjale. Kinnisasja broneerimislepingu sisuks on aga müüja kohustus jätta teatud aja vältel broneerija kasuks kinnisasi võõrandamata ja tasu võidakse maksta üksnes kinnisasja broneerimise eest. Broneerimislepingule seadus kohustuslikku vorminõuet ette ei näe (vt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14).
Erandina saab seega broneerimisleping kõne alla tulla siis, kui tasu makstakse tõesti üksnes kinnisasja n-ö broneerimise eest, s.t selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks. Sellisel juhul ei tohi aga ostjal ega müüjal olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on mh oluline sellise broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab aga olema notariaalselt tõestatud. Teise erandina tuleb kõne alla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi. Siiski tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse (vt nt Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 14, 15; 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 16; 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-04, p 20 ja 21). Kui samas lepingudokumendis on nii müügilepingu eellepingu kui ka broneerimislepingu elemente ja eelleping on tühine vorminõude rikkumise tõttu, ei saa eeldada, et broneerimisleping oleks tehtud ka ilma tühise eellepingu osata (Riigikohtu 19. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-07, p 15). (p 16)
Kui poolte sõlmitud leping on tühine, on VÕS § 1028 lg 1 alusel õigus nõuda tühise lepingu järgi üleantu tagastamist isikult, kelle kasuks sooritus tehti (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 19). (p 18)
|
| 2-15-18404/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.01.2018 |
|
Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)
Vorminõude rikkumist ei saa ületada VÕS § 6 lg-s 2 sätestatud hea usu põhimõttele tuginedes. Ainuüksi heas usus toimimine ei kõrvalda seaduses sätestatud vorminõude järgimata jätmise tagajärgi (vt Riigikohtu 16. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-05, p 23). (p 19)
Selleks, et liita hagisid ringkonnakohtu menetluses, peavad liidetavad tsiviilasjad olema edasi kaevatud ringkonnakohtule (vt Riigikohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-12, p 17). Hagide liitmiseks peavad tsiviilasjad olema samal ajal sama kohtu menetluses. Kõrgema astme kohus ei saa madalama astme kohtule anda kohustuslikke juhiseid hagide liitmiseks, kuid samas võib juhtida alama astme kohtu tähelepanu asjaoludele, mis võimaldavad asjade liitmist. (p 20)
Asja menetluse peatamine ei ole vajalik, kui kohus saab teises asjas ise tuvastada asjaolusid, mis võimaldavad lahendada nõude. Sellisel juhul ei sõltu teise asja lahend TsMS § 356 lg 1 mõttes asja lahendusest. (p 20)
Ka 1994. a pidi AÕS § 256 lg-st 1, § 257 lg-st 3 ja § 119 lg-st 1 tulenevalt olema kinnisasja ostueesõiguse omandamisele suunatud leping sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. (p 18)
|
| 2-17-11283/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.12.2019 |
|
Notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega. Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11).
NotS § 41 lg-s 5 sätestatud taotlust menetledes ei saa kohus lahendada tsiviilõiguslikku vaidlust, mis on tekkinud või võib tekkida notarilt ametitoimingut taotlenud isiku ja mõne teise isiku vahel, kelle õigusi või kohustusi võib ametitoiming otseselt või kaudselt mõjutada. Siiski ei pruugi olla kohtule esitatud taotluse lahendamine võimalik taotlusega seotud tsiviilõiguslikke suhteid ja muid asjaolusid mingis ulatuses kontrollimata, seda eelkõige TõS §-de 4 ja 18 sisustamise kontekstis.
NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada toimingu tegemist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama toimingu tegemise taotlust (vt võrdlevalt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 15). (p 12)
Eesti õiguskorras notarile pandud ülesannete ja talle antud sisulise otsustusõiguse lahtimõtestamisel on mh oluline NotS § 2 lg 1, mille kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. Notar peab oma ametit pidama erapooletult, usaldusväärselt ja ausalt (NotS § 2 lg 4, § 9 lg 1).
TõS § 18 lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida tehingu kehtivust ning üks notariaalse tõestamise funktsioon on välja selgitada kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavus (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31 ja 32). Notar peab mitte ainult kontrollima tehingu kehtivust (nt kas tehing vastab seadusele, headele kommetele, kas ei ole rikutud tüüptingimuste regulatsiooni), vaid tal on TõS § 4 kohaselt laiem kontrollikohustus ka tehingu eesmärkide väljaselgitamiseks. Seega peab notar püüdma tagada tõestatavate toimingute seaduslikkuse, luues nii õiguskindlust ja õigusselgust. Samas ei ole notaril õigust ega kohustust lahendada tehinguosaliste vahel tekkinud tsiviilõiguslikke vaidlusi. NotS § 41 lg 1 kohaselt võib notar ametitoimingu tegemisest keelduda vaid seaduses sätestatud alustel, mis tähendab teisisõnu, et notar ei tohi ilma seaduses sätestatud põhjuseta õiguskäivet takistada. Neist põhimõtteist lähtub ka kolleegium järgnevas käsitluses. (p 13)
TõS § 4 ja § 18 lg 2 täpne piiritlemine notaripraktikas ning ka kohtumenetluses kõikide vaidluste jaoks ühetaolisena ei ole võimalik, nendest ühe kohaldamine sõltub konkreetse asja asjaoludest, ja on seega hinnangu küsimus (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 47).
TõS § 4 esimest poolt, sh sõna „ilmselt“, tuleb tõlgendada ülalkirjeldatud (määruse p 13) notari ülesandeid ja pädevust arvestades nii, et notar peab keelduma tõestamistoimingu tegemisest siis, kui on kõrge tõenäosus, et taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on lubamatud ja ebaausad. TõS § 4 kohaldamine ei peaks piirduma nt ainult nende juhtudega, mil tehinguosaline ise notarile kas kirjalikult või suuliselt kinnitab, et tehingu eesmärk on ebaaus vms. TõS § 4 eeldab siiski notari teatavat otsustusõigust talle teatavaks saanud asjaolude alusel, kaitsmaks nii tehinguosaliste kui ka kolmandate isikute huve. Kui notaril on pelgalt kahtlus, tuleb tal lähtuda TõS § 18 lg-st 2. (p 18)
|
| 2-20-12522/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2022 |
|
Hoiustamine NotS § 35 lg 2 mõttes on tõestamistoiminguga kaasnev ametikohustus, kui see on seotud sama notari tõestatava tehinguga ja hoiulevõtmist taotlevatel isikutel on tehingust tulenev õigustatud huvi tehingu täitmise tagamiseks hoiustamise teel. NotS § 35 lg 3 kohaselt on hoiustamine väljaspool VÕS § 120 ja NotS § 35 lg-t 2 notari ametiteenus. Hoiulevõtmise alus on NotS § 35 lg 4 järgi hoiustamist taotleva isiku notariaalselt kinnitatud avaldus, kui see ei sisaldu juba tagatava tehingu kohta koostatavas notariaalaktis (vt RKTKo nr 2-15-8579/48, p 27; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 12). (p 14)
Notar peab sõltumata sellest, kas hoiustamine on ametitoiming või -teenus, hoiustamisel välja selgitama, milline on poolte tehingust tulenev õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel. Nii ametitoimingu kui ka -teenuse vormis notari poolt raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel tekib notari ja hoiule andja vahel käsundusleping, millega notar kohustub osutama tagamisteenust. Raha, väärtpaberite või dokumentide hoiule võtmisel on notar kohustatud välja selgitama, missuguse tagajärje saavutamist soovib hoiule andja hoiustamisega tagada (õigustatud huvi tagada tehingu täitmine hoiustamise teel), ning nõustama hoiule andjat selles, kuidas tuleks hoiustamine, sh tingimused hoiustatu väljaandmiseks, korraldada, et hoiustamisega oleks võimalik hoiule andja eesmärke saavutada. Juhul, kui notar seda kohustust ei täida, ei ole notar hoiustamisel täitnud hoiustamiseks sõlmitud käsundit notarilt oodatavate kutseoskuste tasemel. Samuti peab notar selgitama juba hoiustamisel välja poolte tahte, sh selle, millise tähenduse annavad pooled või annab hoiustaja hoiustamise tagasivõtmatusele (RKTKo nr 2-15-8579/48, p 31; RKTKo nr 3-2-1-130-13, p 14). (p-d 15 ja 16)
|
| 2-18-4090/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.03.2020 |
|
Kolmas isik saab sissemakse tasumise kohustuse üle võtta nii võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 1) kui ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel (VÕS § 175 lg 2), kuid võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel läheb kohustus üle vaid juhul, kui võlausaldaja sellega nõustub (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-07, p 12). Võlausaldajaks sissemakse tasumise kohustuse ülevõtmisel on osaühing, kellele kuulub sissemakse tasumise nõue. (p 13)
VÕS § 11 lg-st 3 tulenevalt peavad lepinguga samas vormis olema nii võlausaldaja nõusolek või heakskiit, kui ka leping, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse ülevõtmises VÕS § 175 lg 2 mõttes. TsÜS § 78 lg 4 kohaselt asendab tehingu kirjalikku vormi tehingu notariaalne tõestamine. Kui osaühingu põhikirjast tuleneva sissemakse tasumise nõude võib loovutada ka digitaalselt allkirjastatuna, siis sõltumata nõude loovutamisest notariaalselt tõestatud vormis võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit kohustuse ülevõtmiseks olla samuti digitaalselt allkirjastatud, mis äriseadustiku kohaselt on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 16)
Osaühingu asutamisel kiirmenetluses ei pea asutamisdokumendid olema notariaalselt tõestatud, vaid seda vormi asendab ÄS § 33 lg 11 ja § 1391 järgi dokumentide, sh kiirmenetluses kasutatava põhikirja, digitaalallkirjastamine. Digitaalallkirjastatud tehing on tehtud elektroonilises vormis, mida TsÜS § 80 lg 1 järgi loetakse võrdseks tehingu kirjaliku vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Erisused tulenevadki ÄS-ist, mille järgi digitaalne allkirjastamine on võrdsustatud notariaalse kinnitamisega. (p 15)
|
| 3-2-1-21-06
|
Riigikohus |
24.04.2006 |
|
Kui tehingud vajavad notariaalset tõestamist AÕS § 119 lg 1 järgi, siis selle vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine.
Ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav tasu ei saa olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu.
Heade kommetega ei saa üldjuhul olla vastuolus abstraktse lepinguna õiguslikult neutraalne konstitutiivne võlatunnistus ning seda sõltumata sellise võlatunnistuse aluseks oleva tehingu võimalikust heade kommete vastasusest. Erandina võib selle vastuolu heade kommetega kõne alla tulla, kui heade kommetega on vastuolus võlatunnistuse andmine ise.
Kohtud peavad otsuse tegemisel kontrollima poolte andmeid. Ka menetlusosalised peavad oma andmete muutumisest kohut viivitamata teavitama.
Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega ei asendata täitmist (VÕS § 89 lg 2 esimene lause). Põhikohustusega on selline võlakohustus seotud täitmise kaudu. Nii loetakse konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisega täidetuks ka algne kohustus (VÕS § 89 lg 2 teine lause). Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi.
Tühiste lepingute tagasitäitmine toimub alusetu rikastumise sätete järgi vastastikuse restitutsiooni põhimõttel.
Lõpetamiskokkulepped võivad olla käsitatavad ka kapitalirendilepingu muutmisena või selle tagasitäitmise korra kokkuleppena lepingu lõpetamisel.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.
Võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Konstitutiivse võlatunnistusega luuakse iseseisev kohustus kõrvuti kohustusega, mida tunnustatakse. Sellisele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Samuti aegub sellise kohustuse täitmise nõue eraldi. Võlatunnistuse olemasolu korral ei tule tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Kuid võlgnikul on samas võimalik esitada vastunõue konstitutiivse võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on täidetud.
VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.
Kui varem tunnustati tulenevalt TsK-st notariaalselt tõestatud lepingust tuleneva võla tunnustamist muus vormis, siis VÕS järgi on see asjakohane üksnes juhul, kui tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.
Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
VÕS § 30 ei reguleeri kõiki võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine. Deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks on tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Lisaks katkestab sellise võlatunnistuse andmine TsÜS § 158 järgi nõude aegumise. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. Kui on tühine tehing, millest tuleneb põhikohustus, on tühine ka deklaratiivne võlatunnistus. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna.
Igasugune võla tunnistamine ei ole sõltumatu põhikohustusest. Poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.
|
| 3-2-1-59-11
|
Riigikohus |
04.10.2011 |
|
VÕS § 33 lg 2 järgi juhul, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis.
Kui pooled sõlmivad lepingu, mis on TsÜS § 83 lg 1 alusel tühine, siis ei teki kohustust VÕS § 1028 lg 1 mõistes.
TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Võlgnevuse tagamisest pandiga ei tulene, et võlgniku kõrval on võlgnevuse eest vastutav ka pantija (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 14).
VÕS § 178 lg 4 esimese lause kohaselt tekib kohustusega ühinemisel solidaarkohustus. Võlgnevuse tagamisest pandiga ei tulene, et võlgniku kõrval on võlgnevuse eest vastutav ka pantija (vt nt Riigikohtu 5. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-02, p 14).
|
| 3-2-1-125-09
|
Riigikohus |
16.12.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-21-06.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-150-06.
Tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 3 ei peeta hagi muutmiseks olukorda, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse teist eset või muud hüve asjaolude muutumise tõttu.
|
| 3-2-1-37-09
|
Riigikohus |
18.05.2009 |
|
Seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist peab kohus kontrollima sõltumata sellest, kas pooled sellele tuginevad.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-31-08.
Kui üürileandja on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis VÕS §-s 325 sätestatud nõudeid järgides üürilepingu üürnikupoolse lepingurikkumise tõttu üles öelnud, on tal õigus nõuda kuni üürilepingu ülesütlemiseni saamata jäänud üüri. Samuti võiks üürileandja nõuda alates lepingu ülesütlemisest VÕS § 135 lg 1 alusel kuni lepingu kehtivuse lõpuni kahjuhüvitisena üürilepingust tuleneva üüri ja uute üürnikega sõlmitud lepingutest tuleneva üüri vahe tasumist, kui uued üürnikud maksavad sõlmitud üürilepingute alusel madalamat üüri, kui üürileandja oleks saanud endise üürnikuga sõlmitud üürilepingu alusel. VÕS § 135 lg 1 kohaldub analoogia alusel ka lepingu ülesütlemise korral.
Kui üürileandja ei ole üürilepingu esemeks olevaid ruume uutele üürnikele välja üürinud, on tal üürilepingu ülesütlemise korral õigus nõuda kuni üürilepingu ülesütlemiseni saamata jäänud üüri ning alates lepingu ülesütlemisest VÕS § 135 lg 2 alusel abstraktselt arvestatud kahju hüvitamist kuni lepingu kehtivuse lõpuni.
Kui üürilepingu ülesütlemise vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest, toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga kaasa üürilepingu rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise kohustus. See seisukoht käsitleb kahju hüvitamise kohustuse tekkimise võimalust olukorras, kus ülesütlemise aluseks oleva asjaolu põhjustas ülesütleja ja lepingu ülesütlemine on kehtiv. Ainuüksi lepingu ülesütlemine VÕS § 313 lg 1 alusel ei saa kaasa tuua lepingut ülesütleva poole kohustust hüvitada kahju. Kahju hüvitamise kohustus võib järgneda ülesütlemisele siis, kui lepingu ülesütlemist põhjustav asjaolu ise on käsitatav lepingurikkumisena.
VÕS § 296 lg 3 kohaselt peab üürnik üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvestada üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse. Asjaolu, et üürnik on üüritud ruumidest lahkunud, ei vabasta teda üüri maksmise kohustusest. Üürileandjal on õigus nõuda üürnikult kokkulepitud üüri kuni ajani, mil üürnik ei saanud enam ruume kasutada uute üürilepingute tõttu või muul põhjusel (nt ümberehitustööde tegemise tõttu). Kui pärast uute üürnikega üürilepingute sõlmimist ei saanud üürnik enam üürilepingu esemeks olevaid ruume kasutada, ei pea üürnik üürileandjale alates uute üürnikega üürilepingute sõlmimisest VÕS § 296 lg 1 mõtte kohaselt ka üüri maksma.
VÕS § 296 lg 3 ei ole äriruumi üürilepingu sõlmimisel imperatiivne. Seega võib poolte sõlmitud üürilepingust tuleneda, et aja eest, mil üürnik asja kasutada ei saa temast oleneval põhjusel, tuleb üürnikul maksta lepingus kokkulepitud üüri ning et üürileandja kokkuhoitut ei tule üürist maha arvestada.
Kui üürileandja on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis VÕS §-s 325 sätestatud nõudeid järgides üürilepingu üürnikupoolse lepingurikkumise tõttu üles öelnud, on tal õigus nõuda kuni üürilepingu ülesütlemiseni saamata jäänud üüri. Samuti võiks üürileandja nõuda alates lepingu ülesütlemisest VÕS § 135 lg 1 alusel kuni lepingu kehtivuse lõpuni kahjuhüvitisena üürilepingust tuleneva üüri ja uute üürnikega sõlmitud lepingutest tuleneva üüri vahe tasumist, kui uued üürnikud maksavad sõlmitud üürilepingute alusel madalamat üüri, kui üürileandja oleks saanud endise üürnikuga sõlmitud üürilepingu alusel. VÕS § 135 lg 1 kohaldub analoogia alusel ka lepingu ülesütlemise korral.
Kui üürileandja ei ole üürilepingu esemeks olevaid ruume uutele üürnikele välja üürinud, on tal üürilepingu ülesütlemise korral õigus nõuda kuni üürilepingu ülesütlemiseni saamata jäänud üüri ning alates lepingu ülesütlemisest VÕS § 135 lg 2 alusel abstraktselt arvestatud kahju hüvitamist kuni lepingu kehtivuse lõpuni.
Ümberehitustöödega seotud kahju hüvitamise nõudeid ei tuleks üürilepingu rikkumise puhul, mis seisneb üüri tasumata jätmises, VÕS § 127 lg-le 2 tuginedes hüvitada, kuna üürilepingust tulenevate kohustuste eesmärgiks ei saa olla kohustus hüvitada ümberehitustööde kulusid, kui üürnik üürilepingut ei täida, jättes üüri tasumata.
|
| 3-2-1-22-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-150-06.
Vormipuudusega leping saab muutuda kehtivaks üksnes juhul, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks kanne kinnistusraamatusse.
Vormipuudusega leping saab muutuda kehtivaks üksnes juhul, kui selle lepingu alusel sõlmitaks asjaõigusleping kinnisomandi üleandmiseks ja tehtaks kanne kinnistusraamatusse.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
VÕS § 30 ei sätesta deklaratiivset võlatunnistust. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte.
|
| 3-2-1-39-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kohus ei saa lahendada vaidlust tehingu alusel, mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri.
Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pea abikaasad sõlmima kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid.
Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pea abikaasad sõlmima kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid.
|
| 3-2-1-46-02
|
Riigikohus |
19.04.2002 |
|
Tulenevalt AÕSRS § 13 lg-st 6 peab ehitise või selle osa tagatisomandamise puhul olema notariaalselt tõestatud nii müügi- kui ka tagasiostukokkulepe. Seaduses nõutud notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 93 lg 3 järgi tühine.
Poolte kokkulepe tagasimüügikohustuse kohta ei muuda selle eelduseks olevat müügilepingut TsÜS § 70 alusel tühiseks. Majavalduse müügiga ei varjatud tagatisomandamise tehingut, ostu-müügileping on üks osa sellest.
|
| 3-2-1-30-96
|
Riigikohus |
20.03.1996 |
|
Eesti NSV Ministrite Nõukogu 8. veebruari 1989. a määruse nr 56 Riikliku ja ühiskondliku elamufondi majades asuvate korterite kodanike isiklikku omandusse müümise kohta p 1 lg 2 eristas korterit elamust või selle osast. TsK § 244 lg 1 nõudis kehtetuse ähvardusel vaid elamu või selle osa ning suvila ostu-müügilepingu notariaalset tõestamist.
|
Facebook
Twitter