3-2-1-157-13
|
Riigikohus |
29.01.2014 |
|
Alates perekonnaseaduse jõustumisest 1. juulist 2010 ei saa täisealise üle eeskoste seadmisel kohaldada tähtaja osas TsMS § 526 lg-s 3 märgitud viieaastast tähtaega. Täisealise üle eestkoste seadmisel kohaldub PKS § 203 lg 4, mille alusel kontrollib kohus iga kolme aasta järel eestkoste jätkumise vajalikkust. (p 17)
TsMS § 526 lg-s 2 ja PKS § 203 lg-s 4 sätestatud kohustused peavad sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. (p 18)
|
| 3-2-1-164-14
|
Riigikohus |
25.02.2015 |
|
Kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja see annab alust kohtulahend tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. (p 18)
Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. See kehtib ka siis, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara ei ole jagatud. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvara hulka kuuluva korteriomandi valitsemises ja selle kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses. (p 13, 16)
Abikaasade solidaarkohustuse saab abikaasade vahel jagada, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1. (p 14)
Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, mistõttu ei saa üks abikaasa nõuda teiselt abikaasalt ühisvara hulka kuuluvale esemele tehtud kulutuste hüvitamist kaasomandi sätete järgi. (p 12)
Ühisvara hulka kuuluvale esemele tuleb teha kulutusi ja kanda sellega seotud koormise ühisvara arvel. Kui abikaasa teeb neid kulutusi lahusvara arvel, saab abikaasa nõuda nende kuulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Kui abikaasa teeb lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale, saab abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvarale tehtud kulude omavahelises jaotuses. (p 13)
|
| 3-2-1-75-11
|
Riigikohus |
19.10.2011 |
|
Kui vanavanemad täidavad vanema ülalpidamiskohustust ja neil tekib selle kohustuse täitmise tõttu tagasinõudeõigus lapse vanema vastu, tuleb vanavanemate makstud elatise ulatuses lugeda vanema ülalpidamiskohustus täidetuks. Kohtutäitur saab lõpetada täitemenetluse osas, milles vanavanemad on täitnud vanema asemel lapse ülalpidamiskohustuse.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem.
Alaealist last peavad eelkõige ülal pidama tema vanemad. Vanavanemate ülalpidamiskohustus saab olla üksnes asenduskohustus.
Eelkõige tekib vanavanemal asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita.
Kui lapse üks vanem täidab ülalpidamiskohustust, kuid teiselt vanemalt ei ole võimalik ülalpidamist saada, tekib asenduskohustus üksnes teise vanema vanematel.
Vanavanematel ei teki lapse ülalpidamisel solidaarkohustust, nad vastutavad osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile.
Vanavanemal, kes täidab lapse vanema asemel lapselapse ülalpidamise kohustust, on õigus nõuda lapse vanemalt, kelle asemel vanavanem ülalpidamise kohustust täitis, lapse ülalpidamiskohustuse täitmist endale. Vanema ülalpidamiskohustus tuleb lugeda täidetuks vanavanemate makstud elatise ulatuses.
|
| 3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-129-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas isiku põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks isikul olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud.
VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. Enne 1. septembrit 2009.a kehtinud TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja sai teada sellest, et kannatanu oli kohustatud talle ülapidamist andma siis, kui kohtulahendiga tuvastati hageja põlvnemine kannatanust. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik, et kostja on talle kannatanu surmaga põhjustanud hagis nimetatud kahju.
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist.
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud.
|
| 3-2-1-151-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.
Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
|
| 3-2-1-94-07
|
Riigikohus |
22.10.2007 |
|
Apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus on menetlusdokumendid, mis tuleb vastustajale kätte toimetada. Tulenevalt TsMS § 306 lg 1 on apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamine vastustajale vajalik eelkõige selleks, et vastustaja saaks apellatsiooniastmes teostada talle kohtumenetluses antud õigusi, mis on eelkõige sätestatud TsMS §-des 199 ja 206, sh vaielda vastu apellandi taotlustele ja põhjendustele. Vastustajale apellatsioonkaebuse ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine.
Kui menetlusdokumenti ei ole menetlusosalisele võimalik kätte toimetada seetõttu, et menetlusosaline tähitud kirjale ettenähtud tähtaja jooksul järele ei lähe, saab kohus TsMS § 326 järgi menetlusdokumendi kätte toimetada menetlusdokumendi postkasti panekuga.
Juhul, kui kohus tuvastab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama, miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu määratud osas. PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks asja väärtust suurendatud.
|
| 3-2-1-10-08
|
Riigikohus |
17.03.2008 |
|
TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid.
Kui ringkonnakohus ei ole asja läbi vaadanud sisuliselt, vaid on teinud maakohtu väidetavale menetluslikule rikkumisele põhineva otsuse, siis sellise otsuse tegemiseks ei ole üldjuhul vajalik otsuse avalikult teatavaks tegemist TsMS § 452 lg 4 kohaselt edasi lükata.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist TsMS § 669 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on alus kohtuotsuse tühistamiseks.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
|
| 3-2-1-14-08
|
Riigikohus |
11.04.2008 |
|
Kuna maakohus oli makseettepanekus ekslikult märkinud taotletava elatise väljamõistmise maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamise päeva, tuleb lugeda hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt1 aasta eest enne hagi esitamist, hagi muutmiseks. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud hagi muutmisega, st hagi muutmine on toimunud kohtu nõusolekul TsMS § 376 lg 2 kohaselt. Seetõttu ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Kohus võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista kohustatud vanemalt elatise välja kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust piisavalt või täitis seda ebaregulaarselt. Hoolimata asjaolust, et kohustatud vanem rikkus aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust, võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista elatise välja tagasiulatuvalt hagi esitamisest juhul, kui ülalpidamiskohustuse rikkumise ajal ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Kui kohus tuvastab, et aasta jooksul enne hagi esitamist esinesid kohustatud vanemalt elatise väljamõistmata jätmise alused, ei saa kohustatud vanemalt PKS § 70 lg 2 alusel elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates elatisehagi esitamisest välja mõista. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb arvestada ka seda, et PKS § 70 lg 2 kohaldamisel tuleks vältida kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda.
Kui elatis mõistetakse välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, peab kohus tegema muu hulgas kindlaks, millisest kuupäevast alates tuleb elatis välja mõista.
PKS § 70 lg-d 1 ja 2 ei saa tõlgendada nii, et elatis tuleb välja mõista alates hagiavalduse või makseettepaneku kohustatud vanemale kättetoimetamisest või sellest aasta tagasiulatuvalt. PKS § 70 ei tule kohaldada koosmõjus TsMS § 362 lg-ga 1 ega § 486 lg-ga 4, sest neil sätetel on üksnes menetlusõiguslik tähendus. PKS § 70 mõtte kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda ajast, mil hagiavaldus või maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule tegelikult esitati.
PKS § 70 lg-t 2 tuleb kohaldada koosmõjus TsÜS § 135 lg-ga 1. Tähtaja arvutamise sätteid saab kohaldada põhimõtteliselt nii edasiulatuva kui ka tagasiulatuva tähtaja arvutamisel. PKS § 70 lg 2 järgi on tähtaja alguseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päev.
|
| 3-2-1-88-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
|
| 3-2-1-101-08
|
Riigikohus |
20.11.2008 |
|
Ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Abikaasade ühisvaraks on ka see abielu ajal omandatud vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta.
Ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus.
Abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Ühisvara jagamisel saab kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse.
|
| 3-2-1-39-09
|
Riigikohus |
08.04.2009 |
|
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad. Kohus ei saa lahendada vaidlust tehingu alusel, mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri.
Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pea abikaasad sõlmima kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid.
Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pea abikaasad sõlmima kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-164-05.
Elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka EES §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. EES § 218 lg 3 viimase lause järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES § 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid.
|
| 3-2-1-81-03
|
Riigikohus |
16.06.2003 |
|
Vastavalt PankrS § 52 lg-le 3 osaleb selle sätte kohaselt esitatud hagi puhul asjas hagejana võlgnik. Tulenevalt TsMS § 217 p-st 4 ei saa kohus menetlust lõpetada, kui hagist loobumise avalduse on esitanud isik, kes ei ole hageja. Seega ei saa kohus menetlust lõpetada, kui hagejaks on võlgnik, aga avalduse menetluse lõpetamiseks esitab pankrotihaldur.
PankrS § 52 lg 3 järgi võib võlgnik esitada abikaasade ühisvara jagamise hagi, sõltumata sellest, kas pankrotihaldur peab vaidlusalust vara abikaasade ühisvaraks või mitte. See, kas vara, mille jagamiseks on võlgnik esitanud hagi, on abikaasade ühisvara või võlgniku lahusvara, tuleb kindlaks teha asja sisulisel otsustamisel.
|
| 3-2-1-9-00
|
Riigikohus |
08.02.2000 |
|
Kui mõlemal abikaasal esinevad PKS §-s 19 lg 2 sätestatud asjaolud, mis võimaldavad kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, võib kohus jagada ühisvara võrdslt.
|
| 3-2-1-88-01
|
Riigikohus |
20.06.2001 |
|
Seadusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et abielu ühisvara jagamise kokkulepet tuleb tõendada dokumentaalse tõendiga. TsMS § 90 sätestab tõendi mõiste, TsMS § 93 kohaselt kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega ühisvara jagamise kokkuleppe tõendamisel on tõendiks ka poolte seletused ja tunnistajate ütlused.
Seadusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et abielu ühisvara jagamise kokkulepet tuleb tõendada dokumentaalse tõendiga. Ühisvara jagamise kokkulepe on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõistes, TsÜS § 91 kehtestab tehingu vormi vabaduse põhimõtte, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. Ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega võib ühisvara jagamise kokkulepet tõendada poolte seletuse ja tunnistajate ütlustega. Samuti ei keela seadus vara kokkuleppel jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.
|
| 3-2-1-145-00
|
Riigikohus |
06.12.2000 |
|
Kuna pooled ei ole kindlaks teinud abielu kestel soetatud ühisvara koosseisu ja ei ole soovinud ühisvara jagada, siis on asjas õigesti jäetud kohaldamata ES § 11 lg 2 ja ei saa järeldada, et hageja on vaidlusaluse kinnisasja mõttelise osa ainuomanik.
|
| III-2/1-87/95
|
Riigikohus |
23.11.1995 |
|
|
| III-2/3-31/95
|
Riigikohus |
23.11.1995 |
|
|
| III-2/3-34/95
|
Riigikohus |
30.11.1995 |
|
|
| 3-2-3-2-96
|
Riigikohus |
25.01.1996 |
|
Perekonnaseaduse kohaselt antakse lapsele lapsendaja soovil lapsendaja perekonnanimi ja võidakse muuta lapse eesnimi. Lapsendamisel lapse sünnikoha muutmiseks puudub seaduslik alus.
Perekonnaseaduse kohaselt antakse lapsele lapsendaja soovil lapsendaja perekonnanimi ja võidakse muuta lapse eesnimi. Lapsendamisel lapse sünnikoha muutmiseks puudub seaduslik alus.
|
Facebook
X.com