3-2-1-61-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise alused on PKS § 19 lg-s 2 sätestatud ammendavalt. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-99-04.
|
| 3-2-1-7-05
|
Riigikohus |
09.03.2005 |
|
PKS § 61 lg 4 sätestatud elatise suurus, milleks on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus.
|
| III-2/1-85/95
|
Riigikohus |
22.11.1995 |
|
|
| III-2/1-22/94
|
Riigikohus |
30.06.1994 |
|
|
| 3-2-1-76-14
|
Riigikohus |
14.10.2014 |
|
Kui kummalegi abikaasale kuulub osanike nimekirja järgi osaühingu osa, mis tegelikult on nende ühisvaras, abikaasad on kumbki hääletanud vaid tema nimele kantud osast tulenevate häältega ja nad on hääletanud ühte moodi (otsuse poolt), saab eeldada mõlema abikaasa tahet hääletada sama moodi ka ühisvarasse kuuluvast, kuid tema nimele kandmata osast tulenevate häältega (p 34).
TsMS § 368 lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamisel on tuvastushuvi vähemalt üldjuhul tuletatav juriidilise isiku liikme (osaniku, aktsionäri) liikmesussuhtest juriidilise isikuga (p 18).
Osaühingu osanikul on üldjuhul alati õigus nõuda otsuse tühisuse tuvastamist, kui otsusest võivad sõltuda tema õigused ja kohustused osaühingu, selle teiste osanike või muude isikute suhtes (p 18).
Osaniku tuvastushuvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ei välista ainuüksi see, kui osanik on omandanud osaluse ühingus pärast vaidlusaluse osanike otsuse vastuvõtmist (p 19).
Samuti ei välista osaniku tuvastushuvi see, kui vaidlusaluse otsuse poolt on hääletanud osa eelmine omanik (p 20).
Ainuüksi hääletamisel osalemine ei välista osaniku õigust tugineda otsuse tühisusele. Otsuse tühisuse tuvastamise nõude esitamist ei välista ka see, kui osanik on hääletanud otsuse poolt. Otsuse poolt hääletamine välistab vaid otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise, kuna ÄS § 178 lg 3 teise lause järgi peab osanik hagi esitamiseks olema enne esitanud vastuväite (ja lasknud selle protokollida) (p 20).
Otsuse tühisuse toovad kaasa raskemad sisu- ja protseduurivead, sh sellised vead, mis rikuvad juriidilise isiku liikme (sh osaniku või aktsionäri) õigust saada teada koosoleku toimumisest või mis takistavad oluliselt osalemisõiguse teostamist ning rikuvad õigust olla koosolekul kohal ja hääletada. Ka kirjaliku hääletamise korral on sellisteks rikkumisteks eelkõige need rikkumised, mis takistavad osanikul saada teada hääletamisest, võtta vastu kaalutletud otsus ja hääletada. Selliste rikkumiste puhul on õigustatud huvi tuvastada otsuse tühisus igal osanikul olenemata sellest, kas tema suhtes on protseduurireegleid rikutud või mitte (p 21).
Osaniku hagemisõigust ei välista ka see, et kui ta ei ole osa omandamise ega otsuse vormistamise ajal äriregistrisse kantud. Oluline on üksnes see, et hageja on kostja osanik hagi esitamise ajal (p 22).
Erandjuhul võib osaühingu osaniku tuginemine ÄS § 1771 lg-le 1 ehk otsuse tühisusele siiski olla ka vastuolus TsÜS § 138 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega, nt kui otsuse tühisuse tuvastamise eesmärgiks on kahju tekitamine osaühingule või teistele osanikele (sellise olukorra kohta vt näiteks Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23) (p 23).
TsMS § 368 lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamisel on tuvastushuvi vähemalt üldjuhul tuletatav juriidilise isiku liikme (osaniku, aktsionäri) liikmesussuhtest juriidilise isikuga (p 18).
Koosolekuta võivad osanikud otsuseid vastu võtta kirjaliku hääletamisega hääletusprotokolli järgi ÄS § 173 lg-te 1–42 alusel või konsensuslikult muid formaalsusi järgimata ÄS § 173 lg-te 6 ja 7 alusel (p 26).
Kui osa osanikke hääletab otsuse vastu või kui osa osanikke jätab hääletamata, ei ole otsust ÄS § 173 lg-te 6 ja 7 järgi võimalik vastu võtta (p 28).
Otsuse vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata ehk kirjaliku hääletamise jaoks näevad ÄS § 173 lg-d 2–42 ette eraldi protseduurireeglid. Nimelt peab juhatus ÄS § 173 lg 2 järgi saatma otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt koostab juhatus hääletustulemuste kohta seaduses sätestatud andmeid sisaldava hääletusprotokolli, mis samuti tuleb saata osanikele (p 30).
Need nõuded on sellised otsuse tegemise nõuded, mille rikkumine on oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa otsuse tühisuse. Selliseks juhtumiks on ka see, kui osaühingu juhatus jätab osaniku hääletamise võimalusest teavitamata. Sel juhul ei ole alust lugeda osaniku häält vastuhääleks, mida saab ÄS § 173 lg 2 teise lause järgi teha vaid juhul, kui osanik ei osale hääletamisel vaatamata sellele, et talle anti selline võimalus. Vastasel juhul võiks osaühingu juhatus hääletusest alati välja jätta vähemusosanikud, kellest võib tõenäoliselt arvata, et nad hääletavad otsuse vastu, kuid kelle hääled otsuse vastuvõtmist ei mõjutaks. See riivaks aga ebaproportsionaalselt osaniku üht olulisimat õigust – osalemisõigust (p 30).
Oluliseks rikkumiseks ei ole otsuse eelnõu seaduses ettenähtud korras saatmata jätmine siis, kui eelnõu on siiski muul tuvastataval viisil toimetatud kõigi osanikeni (p 30).
|
| 3-2-1-159-15
|
Riigikohus |
12.02.2016 |
|
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)
Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)
Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)
Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. (p 25)
Kohus saab anda PKS § 119 alusel vanemale õiguse üksi otsustada, kas kujunenud olukorras lapse elukohta ja elukorraldust muuta või mitte, säilitades tulevikus samasisuliste küsimuste tekkimise puhuks vanematele ühise hooldusõiguse, sh õiguse ja kohustuse otsustada ühiselt lapse elukohavahetuse üle. See ei välista vanema õigust taotleda sellises olukorras ühekordse otsustusõiguse asemel lapse igakordse viibimiskoha määramise õigust PKS § 137 lg 1 alusel. (p 26)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)
Kohus saab piirata lapse viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel. (p 30)
Kohus saab anda vanemale lapse viimiskoha määramise õiguse ka mitme riigi piires või piiramatult, kui asjaolusid arvestades on see lapse huvides parim lahendus. (p 30)
Kohus saab reguleerida hagita perekonnaasjas esialgse õiguskaitse korras TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi eelkõige vanema ja lapse suhtlemise korda kohtumenetluse ajaks (PKS § 143 lg-d 21 ja 5), samuti anda vanemale kiiret lahendamist vajavas last puudutavas küsimuses otsustusõiguse (PKS § 119) või kohaldada lapse heaolu ohustamise korral ohu kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid (PKS § 134 lg 1), kuid üldjuhul ei ole põhjendatud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise asjas lõpetada esialgse õiguskaitse korras osaliselt või tervikuna vanema hooldusõigust (PKS § 137) ega anda hooldusõiguse üleandmise asjas ühelt vanemalt teisele esialgse õiguskaitse korras üle ainuhooldusõigust (PKS § 138). (p 35)
Vanemate hooldusõiguses saab esialgse õiguskaitse korras teha muudatusi eelkõige siis, kui ilmneb oht lapse heaolule PKS § 134 mõttes. (p 35)
Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, sh peab kohus abinõude kohaldamiseks esmalt tuvastama, milline oht ähvardab last, ning tulenevalt ohust kohaldama ohu kõrvaldamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid (vt RKTKm nr 3-2-1-78-15, p 14). See kehtib ka siis, kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset. (p 36)
Otsustusõiguse saamise (PKS § 119) ja ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) algatab kohus üksnes avalduse alusel (TsMS § 476 lg 2). Menetluse eseme määrab sellisel juhul avaldaja ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Kohus ei saa jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle. (p 29)
Hooldusõiguse asjades (TsMS § 550 lg 1 p 2) on põhimõtte, et kohtulahendit ei täideta enne selle jõustumist, eesmärgiks eelkõige vältida lapse ja vanema õigussuhte muutusest tulenevat lapse elukorralduse muutumist enne, kui kohus on asja lõplikult lahendanud. (p 34)
Nii otsustusõiguse saamise (PKS § 119) kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise asja (PKS § 137 lg 1) avalduse alusel toimuvas kohtumenetluses määrab avaldaja menetluse eseme ning kohus saab lahendada asja üksnes avaldusest lähtudes. Sellest tulenevalt ei saa kohus jätta otsustusõigust või ühise hooldusõiguse lõpetamise korral ainuhooldusõigust vanemale, kes ei ole kohtule avaldust selle kohta esitanud. Üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses selgub, et lapse heaolu on ohustatud ja ohu kõrvaldamiseks on vaja teha muudatusi vanemate hooldusõiguses, saab kohus PKS § 134 lg 1 alusel otsustada ka omal algatusel kohaldatavate abinõude üle, sh teha muudatusi vanemate hooldusõiguses. (p 29)
Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. (p 28)
|
| 3-2-1-100-14
|
Riigikohus |
19.11.2014 |
|
PKS § 209 lg 1 võimaldab isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, määrata erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja või kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda. (p 20)
PKS § 209 lg-st 1 ja ka Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12 ei tulene, nagu saaks PKS § 209 lg 1 alusel erieestkostja määrata vaid juhul, kui suhtluskorda puudutav menetlus peatatakse ja suhtluskorda kindlaks ei määrata. Selles lahendis pidas Riigikohus põhimõtteliselt võimalikuks määrata lapse ja vanema suhtlemise korraldamiseks vahendaja erieestkostja näol ega välistanud erieestkostja määramist ka olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega (p 20, Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p-d 23 ja 24).
PKS § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja. Kui kohus on lapse ja vanemate suhtlemiskorra kohtulahendiga kindlaks määranud, kuid piiranud ühe vanema hooldusõigust lapse ja teise vanema suhtlemise küsimustes ning määranud seda korraldama erieestkostja, siis erieestkostja saab otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise korraldamise üle osas, milles see kohtulahendiga reguleerimata on. (p 20)
|
| 3-2-1-132-11
|
Riigikohus |
20.12.2011 |
|
See, et avaldaja ei ole isik, kes saaks esitada avaldust lapse hoolduseõiguse äravõtmiseks ja lapsele eestkostja määramiseks, ei anna kohtule õiguslikku alust jätta tema avaldus TsMS § 423 lg 2 p-le 1 tuginedes läbivaatamata.
Kui kohtule esitatakse avaldus, milles teatatakse eestkostet vajavast lapsest või et lapsel on hooldusõiguslik vanem, kes lapse hooldusõigust ei teosta, peab kohus kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel.
Kohtul on õigus algatada ise menetlus nii alaealisele eestkostja määramise kui ka vanema hooldusõiguse asjas.
See, et avaldaja ei ole isik, kes saaks esitada avaldust lapse lapsele eestkostja määramiseks, ei anna kohtule õiguslikku alust jätta tema avaldus TsMS § 423 lg 2 p-le 1 tuginedes läbivaatamata.
Kui kohtule esitatakse avaldus, milles teatatakse eestkostet vajavast lapsest, peab kohus kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel.
Kohtul on õigus algatada ise menetlus alaealisele eestkostja määramise asjas.
Kui kohtule esitatakse avaldus, milles teatatakse eestkostet vajavast lapsest, peab kohus kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel.
Perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Lähtuvalt PKS § 123 lg-st 1 teeb kohus lapsesse puutuvaid asja läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Kohtul on õigus algatada ise menetlus alaealisele eestkostja määramise asjas.
Kui kohtule esitatakse avaldus, milles teatatakse eestkostet vajavast lapsest või et lapsel on hooldusõiguslik vanem, kes lapse hooldusõigust ei teosta, peab kohus kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel.
Perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Lähtuvalt PKS § 123 lg-st 1 teeb kohus lapsesse puutuvaid asja läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Kohtul on õigus algatada ise menetlus nii alaealisele eestkostja määramise kui ka vanema hooldusõiguse asjas.
|
| 3-2-1-155-09
|
Riigikohus |
31.03.2010 |
|
vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2005. a otsus nr 3-2-1-101-05, p 14.
Kuna eestkosteasutust eestkostjaks määrata ei saa, saab kohaliku omavalitsuse asutus olla üksnes eestkosteasutuseks, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2006. a otsus nr 3-3-1-42-06, p 16).
Kui vanema õiguste äravõtmise menetluses ilmneb, et eestkosteasutused vaidlevad selle üle, kes on pädev lapse elu korraldama ning täitma eestkostja ülesandeid kuni lapsele eestkostja määramiseni, tuleb kohtul määrata pädev eestkosteasutus.
Hoolitsuseta jäänud lapse suhtes ei ole PKS § 95 lg 5 järgi eestkostja ülesannete täitmine kuni eestkostja määramiseni avaliku ülesande täitmine RRS § 48 lg 2 p 3 mõttes. Tegemist on eestkostesuhtele sarnase suhtega, mis on eraõiguslik suhe. Eestkostja ülesandeid on pädev täitma see eestkosteasutus, kelle territooriumil oli lapse elukoht TsÜS § 15 mõttes lapse hoolitsuseta jäämise hetkel, so üldjuhul temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanem(ad) ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.
Vanemliku hoolitsuseta jääva lapse elukohaks on TsÜS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi tema hoolitsuseta jäämise hetkel temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanemad ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.
RRS § 43 järgi on kohaliku omavalitsuse üksusel, kelle territooriumil isik tegelikult elab, kohustus kanda isiku elukoha aadress rahvastikuregistrisse. (p 14)
|
| 3-2-1-65-08
|
Riigikohus |
08.10.2008 |
|
ÄS § 171 lg 1 ja ÄS § 172 lg-d 1-2 näevad ette minimaalsed nõuded osanike koosoleku kokkukutsumiseks, millest võib osaühingu põhikirjas ÄS § 139 lg 2 järgi ette näha ka rangemaid nõudeid.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui kohus juba lahendab samade poolte vahel asja sama eseme kohta samal alusel, tuleb kostja vastuhagi jätta TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata.
ÄS § 171 lg 1 ja ÄS § 172 lg-d 1-2 näevad ette minimaalsed nõuded osanike koosoleku kokkukutsumiseks, millest võib osaühingu põhikirjas ÄS § 139 lg 2 järgi ette näha ka rangemaid nõudeid.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui mõlema abikaasa ühist tahteavaldust ei tehta, ei ole osast tulenevaid hääli antud ning kui need hääled mõjutavad otsuse vastuvõtmist, ei ole ka otsust sel juhul vastu võetud.
ÄS § 177 lg-s 1 sätestatu ei tähenda, nagu ei võiks osanik hääletada enda valimisel juhatuse liikmeks, ametiaja pikendamisel ja tagasikutsumisel. Samuti ei tähenda see säte, et selles nimetatud küsimuste otsustamiseks osanike koosoleku kokkukutsumisel ei tuleks järgida seaduses ja põhikirjas ettenähtud korda, mh teatada osanikule (kes küll hääletada ei saa) koosolekust ja päevakorrast (ÄS § 172 lg 2).
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Osaühingu osanike otsuse kehtetuks tunnistamist saab ÄS § 178 lg 3 järgi nõuda mh osanik, kes ei osalenud otsuse tegemisel.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
"Volitus" on TsÜS § 117 lg 2 kohaselt kitsapiiriline termin, mis väljendab üksnes tehinguga isikule antud teise isiku esindamise õigust.
Kui samadest asjaoludest lähtuvalt palutakse tuvastada kõigi samal koosolekul vastuvõetud otsuste tühisus, loetakse hagihinna arvestamiseks need otsused üheks otsuseks.
Osanike koosolekust tuleb teatada osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Seni osanikuna tunnustatud isiku avalduseta või nõusolekuta saab muudatusi osanike nimekirjas teha üksnes tema tahet asendava kohtulahendi alusel, erandina ka muude avalike dokumentide (nt pärimistunnistus) alusel. Osaniku kande muutmisest osanike nimekirjas tuleb eristada osaniku muutumisest teatamist ja selle tõendamist, millest sõltub osanikuna tunnustamine osaühingu suhtes. Seega kui osaühingule on teatatud osa omaja vahetumisest (muutumisest) ja seda ka nõuetekohaselt tõendatud, peab osaühing sellest lähtuma, sõltumata kande muutmisest osanike nimekirjas. Nii tuleb teatada osanike koosolekust osa omandajale (kellest on osaühingule nõuetekohaselt teatatud ja seda ka tõendatud) isegi siis, kui teda ei ole veel kantud osanike nimekirja. Seega on osaühingu osanike nimekirja kannetel osaühingu enda jaoks märksa väiksem õiguslik tähendus kui aktsiaseltsi aktsiaraamatu kannetel, kolmandate isikute suhtes puudub see tähendus aga pea üldse.
Kui osanike nimekirjas tehakse kanne sinna kantud osaniku kohta viimase avalduseta või nõusolekuta (mh kohtulahendita), teeb osaühingu juhatus seda n-ö omal riisikol. Osaühingu kohustusi osanike koosoleku kokkukutsumisel ei saa lugeda täidetuks, kui kutse osanike koosolekule saadetakse osanike nimekirja kantud osanikule nimekirja kantud aadressil, kuid osaühing oli eelnevalt muutnud osanikukannet või aadressikannet nimekirja kantud osaniku avalduseta või nõusolekuta. Kandes osanike nimekirja reeglitele mittevastavalt osanikuna isiku, kes seda tegelikult ei ole, ei teki osaühingu kaitseks ka õigusnäivust koosoleku kokkukutsumisel (ÄS § 172 lg 1). Seega ei või osaühingu juhatus tugineda koosoleku kokkukutsumisel sellele, et ta võis edastada kutse osanikuna osanike nimekirja kantud isikule sinna kantud aadressil. Sel juhul ei ole tähendust ka sellel, kui isiku tegelikuks osanikuks olek selgub alles nt hilisemas kohtuvaidluses.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
Juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad TsÜS § 32 kohaselt omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve ning see kehtib ka osanike koosoleku kokkukutsumisel ja kannete muutmisel osanike nimekirjas.
Osaühingu osa nagu muugi abikaasade poolt abielu kestel omandatud vara kuulub PKS § 14 lg 1 järgi eelduslikult abikaasade ühisvara hulka. Seejuures ei oma tähtsust osanike nimekirja kanne ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Hääletamiseks osanike koosolekul on vajalik kõigi osa ühiste omajate tahteavaldus, ilma selleta ei loeta tahteavaldust tehtuks.
Kui osanike koosolekul osaleb ja hääletab üksnes üks abikaasa ega esinda seejuures teist abikaasat või kui teist abikaasat ei esinda muu isik, peab osaühing arvestama, et hääletamiseks ei piisa üksnes ühe abikaasa tahteavaldusest, vaid hääle kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa tahteavaldus. See kehtib sõltumata sellest, et ÄS § 165 lg 3 kohaselt võib osanike koosolekule kutsuda ka üksnes ühe abikaasa. Kui mõlema abikaasa ühist tahteavaldust ei tehta, ei ole osast tulenevaid hääli antud ning kui need hääled mõjutavad otsuse vastuvõtmist, ei ole ka otsust sel juhul vastu võetud. Osanike koosolekul esindamata osanikust abikaasa võib koosolekul osalenud abikaasa hääletamise ka tagantjärele heaks kiita või esitada oma tahteavalduse. Kui abikaasad ei jõua hääletamises kokkuleppele ja hääletavad samast osast tulenevalt erinevalt, ei ole osast tulenevaid hääli samuti antud.
Kui osaühingule ei ole teatatud, et osa kuulub osaniku ja tema abikaasa ühisvarasse, võib osaühing lugeda osanikuks üksnes seni ainuosanikuna tunnustatud isiku. Kuid kui osaühingule on osa ühisest kuuluvusest nõuetekohaselt teatatud, võivad osanikud teostada oma õigusi üksnes ühiselt. Oluline on, et osa ühisest kuuluvusest teataks isik, keda osaühing on seni (eelkõige asutamislepingu või osanike nimekirja alusel) pidanud osanikuks või osa ühine kuuluvus oleks tõendatud tema tahteavaldusega (või seda asendava kohtulahendiga). Piisav ei ole nt ainuüksi abielutunnistuse esitamine teise abikaasa poolt. Kuigi seadus ei seo osaniku õiguste teostamist kandega osanike nimekirjas, võimaldab ÄS § 165 lg 1 kolmas lause osa ühisel omajal siiski nõuda enda kandmist osanike nimekirja, st osa ühise kuuluvuse avalikustamist osanike nimekirjas. Kande muutmisel seni osanikuna tunnustatud isiku tahteta peab osaühing aga arvestama, et ta ei saa sellele kandele osanike suhtes tugineda, mh kutse saatmisel osanike koosolekule, st lugeda kutse edastatuks nõuetekohaselt.
ÄS § 165 lg 3 on "ühesuunaline" ega tee erisust ÄS § 165 lg-st 1 osa ühiste omajate poolt osanikuõiguste ühise teostamise kohta. Seega võivad abikaasad ühisvarasse kuuluvast osast tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt isegi juhul, kui osanike koosoleku toimumisest teatati üksnes ühele neist. See ei välista aga abikaasade üksteise volitamist osanikuõiguste teostamiseks või ühise esindaja nimetamist.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. See suhe saab olla üksnes tähtajaline. Seadus ei näe ette selle suhte automaatset pikenemist tähtaja möödudes. Juhatuse liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse liikmena. Sellest võib järeldada üldjuhul üksnes juhatuse liikme tahet jätkata juhatuse liikmena. Vaikimist või tegevusetust ei loeta TsÜS § 68 lg 4 kohaselt üldjuhul tahteavalduseks. Kuid juhatuse liikme ametiaja võib lugeda pikenenuks ka mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel (või ka VÕS § 1 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega. Selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt. Põhikirjaga võib selline heakskiitmine olla ka välistatud.
Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise otsuse nõuetele. Oluline on, et isik ei saa põhjendada oma juhatuse liikmeks olekut pärast ametiaja möödumist üksnes sellega, et ta jätkas oma igapäevast tööd. Osanikel peab olema reaalne võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena jätkamist. Üheks selliseks otsuseks võib olla osaühingu juhatuse koostatud ja osanikele esitatud majandusaasta aruande kinnitamine. Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit.
Kui juhatuse liikme ametiaeg on lõppenud, on kanne tema kohta äriregistris ebaõige ja tuleb ÄS §-s 61 sätestatud korras kustutada. See kehtib sõltumata sellest, kas samal ajal kantakse äriregistrisse juhatuse liikmena muu isik, ja sõltumata nt põhikirjas ettenähtud arvulisest nõudest juhatuse koosseisule.
|
| 3-2-1-18-13
|
Riigikohus |
26.06.2013 |
|
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20).
Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97).
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)
Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)
|
| 3-2-1-142-06
|
Riigikohus |
22.02.2007 |
|
Ka lapse õigusvastase kinnipidamise korral ei pea kohus igal juhul last hariliku viibimiskoha riiki tagastama.
Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise otsustamisel tuleb esmalt tuvastada, kas tegemist on lapse õigusvastase äraviimise või kinnipidamisega konventsiooni mõttes, ja alles seejärel on võimalik kohtul kaaluda, kas lapse tagastamata jätmiseks on piisavalt alust. Eelduslikult on lapse huvides tema tagastamine hariliku viibimiskoha riiki ning üksnes konventsioonis ammendavalt sätestatud alustel võivad lapse huvid kaaluda üles lapse tagastamise. Seejuures ei tohi nimetatud aluseid tõlgendada laiendavalt.
Tulenevalt Haagi 1980. a konventsiooni mõttest ja eesmärgist võib selle art 13 lg 2 alusel jätta lapse tagastamata üksnes siis, kui lapse vastuseis tagastamisele on äärmiselt tõsine. Laps peab mõistma, millised on tema vastuseisu tagajärjed pikemas perspektiivis. Asjaolu, et laps hetkesituatsioonis on oma hariliku viibimiskoha riiki naasmise vastu, ei ole piisavaks aluseks lapse tagastamata jätmisele. Oluline on ka see, et laps peab olema vastu teise riiki naasmisele, mitte teise vanema juurde elama asumisele. Lapse vastuseis peab olema põhjendatud ja tuginema objektiivsetele asjaoludele. Samuti peab lapse seisukoht olema kujunenud vanemate mõjutusteta. Sõltumatu seisukoha kujunemiseks peab laps olema saavutanud piisava vanuse ja küpsusastme, mida tuleb igal konkreetsel juhul hinnata. Kuigi PKS § 58 järgi tuleb lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel arvestada vähemalt 10-aastase lapse soovi, ei ole kohus nimetatud vanusepiiriga seotud Haagi 1980. a konventsiooni alusel lapse tagastamise üle otsustades. Küll tuleb lähtuda eeldusest, et mida vanem laps, seda tõsisemalt võetav on tema vastuseis tagastamisele.
Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. See kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse kohta.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-123-06. Lapse tagastamise vaidluses lapse elukoha küsimust ei lahendata.
|
| 3-2-1-129-16
|
Riigikohus |
21.12.2016 |
|
Kui kohus ei ole seltsingu sätete kohaldamise võimatust nõuetekohaselt põhjendanud ega analüüsinud hageja nõuet kõigil võimalikel õiguslikel alustel, ei ole kohtud täitnud eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgituskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi). (p 18)
VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui isik tegutses kulutuste kandmisel ka enda huvides. Piisab sellest, kui kantud kulutused kuuluvad vähemalt osaliselt teise isiku huvisfääri (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29; RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-61-14, p 29). Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS § 1042 lg-st 1 (vt RKTKo nr 3-2-1-118-14, p 19). (p 31)
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 19). (p 22)
Ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta vabaabielu puhul seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist. VÕS § 581 lg 2 järgi eeldatakse panuste võrdsust, kuid korteriga seotud rahaliste kulutuste puhul tuleb lähtuda poolte kulutustes osalemise osakaalust (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 20). (p 23)
Vabaabielu ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka RKTKo nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). (p 21)
Menetlusosaline ei saa kohtule ette kirjutada, millises järjestuses kohus nõudeid peab kontrollima. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust selgitada (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-57-13, p 10). (p 19.2.)
Võlatunnistusega saab kokkuleppel tunnistada nii lepingust kui ka lepinguvälisest võlasuhtest tulenevat kohustust (vt võlatunnistuse kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-21-06, p-d 13-17; RKTKo nr 3-2-1-162-13, p-d 35, 36, 41, 42). (p 40)
Kui tunnustatakse juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (vt ka nt RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24; RKTKo nr 3-2-1-169-15, p 10). (p 48)
Aegunud nõude tunnustamist saab lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja sai loobumise tagajärjest aru. Samuti võib sõnaselget võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-146-13, p 24). (p 49)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata sellest TsÜS § 151 lg 2 järgi aga hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust. (p 46)
|
| 3-2-1-119-13
|
Riigikohus |
06.11.2013 |
|
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks.
Kohus saab nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva perekonnaseaduse järgi tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. (p 15)
Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)
Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga. Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. (p 15)
Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks. (p 15)
Põlvnemise asjas peab hageja tõendama, et kostja on lapse bioloogiline vanem, st on lapse eostanud. Kostja saab omakorda tõendada oma vastuväidet, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, st ta ei ole last eostanud. Lisaks võib põlvnemise asjas TsMS § 230 lg 3 järgi kohus ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 15)
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud.
Kohtule dokumendi esitamata jätmise sätteid saab kohaldada ka eksperdiarvamuseks TsMS § 300 järgi vajaliku proovi andmata jätmise korral. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu mingil põhjusel ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. (p 17)
Isik peab TsMS § 300 lg 1 järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Kui isik keeldub õigustamatult proovi andmast ning temalt ei õnnestu ekspertiisiks vajalikku proovi saada, tuleb arvestada seda asjaolu tõendite hindamisel.
Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes TsMS § 283 lg 2 alusel tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab aga kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama. (p 16)
|
| 3-2-1-136-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Õigustatud isik saab esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ja aasta jooksul enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. (p 13)
PKS § 108 mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kohus saab seda asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. (p 12)
Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb aga arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. (p 14)
Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. (p 11)
Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks. (p 11)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. Algselt nõutava elatise suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). (p 16)
Kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt, ei loeta neid nõudeid eraldi nõueteks ega liideta. (p 16)
|
| 3-2-1-17-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
Ringkonnakohus võib väljuda apellatsioonkaebuse piiridest üksnes TsMS § 656 lg-s 1 märgitud menetlusõiguse normide rikkumise korral. Materiaalõiguse normide ekslik kohaldamine ei ole selliseks rikkumiseks ega anna ringkonnakohtule õigust apellatsioonkaebuse piirest väljuda. (p 15)
Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. (p 11)
Kui hageja on hagi alusena mõne olulise asjaolu märkimata jätnud, siis tuleb kohtul talle eelmenetluses hagi puudust selgitada ning anda võimalus hagi muutmiseks või täiendamiseks (RKTKo nr 3-2-1-34-11, p 11). Poolte võrdsusest tulenevalt tuleb juhul, kui kostja esitatud faktilised asjaolud ei ole tema vastuväiteid arvestades piisavad, ka kostjale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid faktilisi asjaolusid. (p 12)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
Olukorras, kus ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema elustandardiga. (p 14)
Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse. (p 12)
|
| 3-2-1-60-07
|
Riigikohus |
31.05.2007 |
|
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada, ning apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõivu maakohtu otsuse peale esitatud kaebuse ulatusest lähtudes.
|
| 3-2-1-193-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
Hageja nõue oleks perspektiivitu üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja rahalist nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõigluslikul alusel. Kui hagis esitatud asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada muul õiguslikul alusel, tuleb hagi menetlusse võtta, et anda hagis esitatud asjaoludele õiguslik kvalifikatsioon ning selgitada hageja nõue välja. (p 12)
Vt Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 17–18.
Abikaasad võivad sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes. (p 11)
Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. (p 12)
Abikaasade vahel võivad tekkida tsiviilõigused ja -kohustused ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see ei ole vastuolus perekonnaseadusest tuleneva abikaasade varasuhtega. Abikaasad võivad omavahel teha tehinguid lahusvara hulka kuuluva esemega, sh sõlmida seltsingulepingu ning teha ühise eesmärgi saavutamiseks lahusvara arvel panuseid VÕS § 580 mõttes. Seega ei ole õiguslikult välistatud abikaasa nõue teise abikaasa vastu seltsingulepingu alusel. (p 11)
Abikaasal võib olla teise abikaasa vastu VÕS §-s 1042 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue, kui abikaasa on oma lahusvara arvel teinud teise abikaasa lahusvaraks olevale esemele kulutusi. Samuti võib abikaasal olla PKS §-de 37 ja 27 lg 3 järgi õigus nõuda teise abikaasa lahusvarale tehtud kulutuste väärtuse ühisvara hulka arvamist ja nende jagamist, kui ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluvalt esemelt kasu saamiseks on abikaasad varaühisuse kestel tööga või rahaga panustanud, s.o teinud ühisvara arvel lahusvara hulka kuuluvale esemele kulutusi. (p 12)
|
| 3-2-1-177-16
|
Riigikohus |
08.03.2017 |
|
Olukorras, kus lapsevanemalt on kohtulahendiga välja mõistetud elatis alaealise lapse kasuks, ei ole välistatud ülalpidamiskohustuse täitmine muul viisil kui kohtulahendis märgitud igakuise elatise maksmisega. Kui aga asjaolud pärast kohtulahendi tegemist muutuvad ning elatist maksma kohustatud lapsevanem hakkab lapsega koos elama või muul viisil rohkem tema kasvatamises osalema, võib täies ulatuses elatise sissenõudmine täitemenetluses olla alusetu, sest vanem täidab ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Osas, milles elatise sissenõudmine on alusetu, saab kohtulahendi täitmist takistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisega, isegi kui ei ole esitatud TsMS § 459 järgset hagi kohtulahendi muutmiseks. (p 11)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ei välista asjaolu, et kohtulahendiga väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabanemiseks oleks võinud esitada hagi TsMS § 459 järgi ja nõuda jõustunud kohtulahendi muutmist korduvate kohustuste osas. Kohtulahendi, millega on välja mõistetud lapse elatis, muutmist saab TsMS § 459 lg 2 järgi nõuda alates vastava hagi esitamisest, mitte tagasiulatuvalt (vt RKTKo nr 3-2-1-33-11, p 26). Elatiselahendi muutmise hagi õigel ajal esitamata jätmine ei saa välistada lapsevanema õigust kasutada muid õiguskaitsevahendeid. (p 14)
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt RKTKm nr 3-2-1-139-13, p 14; RKTKm nr 3-2-1-193-13, p 12). (p 10)
|
| 3-2-1-145-06
|
Riigikohus |
02.03.2007 |
|
Isiku kinnisesse asutusse paigutamist ei saa põhjendada majanduslike vahendite ebapiisavusega, nt asjaoluga, et isikule ei ole võimalik leida eluruumi. SHS § 19 lg 1 p-s 3 sätestatud muude abinõude kasutamise võimatus eeldab seda, et muid abinõusid ei ole võimalik kasutada isikust endast tulenevate põhjuste tõttu.
Kohus määrab tulenevalt TsMS § 520 lg-st 1 eestkoste seadmise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, ning TsMS § 535 lg-st 1 kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. Kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal endal oma huvisid kaitsta ja talle ei ole määratud eestkostjat või tal ei ole esindajat ning isiku huvid võivad seetõttu jääda kaitseta, peab kohus määrama piiratud teovõimega isikule esindaja ka eestkoste lõpetamise ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise menetluses.
Eestkoste lõpetamise avalduse esitamise õigus on ka isikul, kelle üle on eestkoste seatud. Eestkostetav saab nõuda eestkoste lõpetamist ka juhul, kui talle ei ole kohtuotsusega eestkostjat määratud ja eestkostet korraldab PKS § 95 lg-st 5 tulenevalt eestkosteasutus.
Kohus määrab tulenevalt TsMS § 520 lg-st 1 eestkoste seadmise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik, ning TsMS § 535 lg-st 1 kinnisesse asutusse paigutamise menetluses isikule esindaja, kui see on isiku huvides vajalik ja kui isikut ei esinda juba teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik. Kui isiku vaimne seisund ei võimalda tal endal oma huvisid kaitsta ja talle ei ole määratud eestkostjat või tal ei ole esindajat ning isiku huvid võivad seetõttu jääda kaitseta, peab kohus määrama piiratud teovõimega isikule esindaja ka eestkoste lõpetamise ja kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamise menetluses.
|
Facebook
X.com