1-16-10326/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2017 |
|
Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 12; RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3.) (p 27)
Ringkonnakohus peab maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu eksliku järelduseni (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p 15). (p 28)
Kui vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav tegutses avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kuid süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ei sisalda viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda süüdistatav enda teoga häiris või ohustas, saab Riigikohus kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja see muudatus ei raskenda süüdistatava olukorda. (p 31)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 35)
Isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 31)
Süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes (senises praktikas käsitletud olukordade kohta vt nt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6; RKKKo 3-1-1-85-15, p 12). Teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante (täpsemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 266 jj). (p 26)
|
| 1-18-5815/389
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.11.2020 |
|
KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)
KarS § 24 lg 3 järgi tuleb narkootilise aine käitlemise ahelas iga isiku puhul kindlaks teha, missugustel sisemistel ajenditel ja missuguse kasu eesmärgil ta narkootilist ainet käitles. KarS § 184 lg-s 21 sätestatud süüteo grupis toimepanemisel peab iga grupi liige seadma eesmärgiks suure varalise kasu saamise, s.t taotlema teo toimepanemisega isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras ehk vähemalt 40 000 euro ja 1 sendi suuruses summas. KarS § 24 lg-s 3 sätestatust tulenevalt ei piisa isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 lg 21 järgi sellest, kui kuriteost taotletud kasu jagamise korral toimepanijate vahel võrdsetes osades ei ületaks iga toimepanija kasu eraldivõetuna KarS § 121 p-s 2 ette nähtud määra. Erandiks on juhud, kui tuvastatakse kokkulepe narkootilise aine käitlemisest saadu jagamiseks muul viisil kui võrdsetes osades. (p 39, vt täpsemalt RKKKo 1-18-2232/179, p-d 55-58)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud kvalifitseerivat tunnust ei saa täita sellega, et kaastäideviijatel on eesmärk teenida grupi jaoks suurt varalist kasu. (p 41)
KarS § 184 lg-s 21 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärgi täidetust ei saa järeldada mõnelt süüdistatavalt KarS § 832 alusel konfiskeeritud vara väärtusest. Sellisel juhul ei saa sedastada, et konfiskeeritav vara pärineb just menetletavast kuriteost (vrd RKKKo 3-1-1-6-16, p 19). (p 45)
Suure koguse narkootilise aine käitlemine grupis on ka suure varalise kasu eesmärki tuvastamata karistatav kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Sedavõrd ranget sanktsiooni silmas pidades ei sea võimalikud raskused suure varalise kasu saamise eesmärgi tõendamisel ohtu raskete narkokuritegude eest ette nähtud karistusähvarduse tõsiselt võetavuse. KarS § 184 lg-t 21 sanktsiooni silmas pidades on tegemist sättega, mis on mõeldud kohaldamiseks vaid kõige ohtlikumate narkokuritegude korral, mistõttu tuleb kõnesolevat kuriteokoosseisu tõlgendada kitsendavalt. (p 46)
KarS § 184 lg-s 2 ette nähtud kuriteo puhul pole narkootilise aine müügist taotletud või saadud varalise kasu kui karistust raskendava asjaolu (KarS § 58 p 1) puhul tegemist koosseisulise tunnusega ja KarS § 59 selle asjaolu arvestamist ei keela. (p 50)
|
| 1-20-3107/60
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.03.2021 |
|
Senisest kohtupraktikast lähtuvalt pidanuks pöörama süüdistatava tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed. (Vt nt RKKKo nr 1-17-105/35, p 15; RKKKo nr 1-16-6512/64, p 9; RKKKo nr 1-17-5883/77, p 17.) Kohtuarstliku ekspertiisi käigus kirjeldatud torke-lõikehaava sügavus kuulub vaieldamatult teo välist avaldumist iseloomustavate tunnuste sekka. Tegemist ei ole aga ainsa võimaliku teabega, mille alusel anda hinnang noalöögi tugevusele ja haava (ligikaudsele) sügavusele. Ehkki noahaava täpne sügavus on jäänud ekspertiisiakti põhjal ebaselgeks, on ekspert leidnud, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis. On üldteada, et neerud on inimesel selja pool, ja vaidlust pole, et noahaav paiknes vasakul ülakõhu piirkonnas. Seega on ka eriteadmisteta võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, et ulatuda kõhupoolelt seljapooleni. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline pidada valearvestuseks. (p 11)
Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena on käsitletav, kui ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse põhjenduste alusel ei ole lugejale jälgitav. (p 14)
|
| 1-19-4422/107
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2020 |
|
KrMS § 182 lg 3 näeb ette kulude kandja määramise korra ainult tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulude puhul. Kannatanu esinduskulud ei pruugi alati olla seotud vaid tsiviilhagiga (nt kannatanu muu õigusnõustamine kriminaalmenetluses). (p 27)
KrMS § 181 lg 1 kohaldub nii õigeksmõistva kui ka osaliselt õigeksmõistva lahendi tegemisel. Viimasel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt RKKKo 1-18-7408/62, p 25.) (p 29)
Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus (sh taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks) tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKo 1-16-10888/62, p 55). (p 31)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes. Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust. (Vt RKKKo 3-1-1-102-16, p 9.) (p 13)
KarS § 118 lg 1 p-s 2 sätestatud kuriteokoosseis on tagajärjedelikt, mistõttu tuleb objektiivse koosseisu tasandil tuvastada teo ja tagajärje vaheline põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse (ekvivalentsus- ehk conditio sine qua non-teooria) kui ka objektiivse omistamise kriteeriumi alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-102-16, p 8). (p 11)
Jättes analüüsimata selle, kas KarS § 118 lg 1 p 2 järgi esitatud süüdistuse korral on kannatanul tekkinud raske tagajärg süüdistatavale objektiivselt omistatav, rikub kohus otsuse põhjendamise kohustust KrMS § 3051 lg 1 mõttes ning ühtlasi kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (p 12)
KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise objektiivne koosseis kattub KarS § 119 lg-s 1 sisalduva kuriteo objektiivse koosseisuga (vrd RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ning 3-1-1-79-15, p 5). (p 15)
Kui kohtuotsust kannatanu kahjuhüvitise nõude lahendamise osas ei vaidlustata, siis see jõustub ning kõrgema astme kohtul ei ole võimalik madalama astme kohtu(te) otsust selles osas muuta isegi juhul, kui süüdistatava teole antakse kõrgema astme kohtu poolt teistsugune karistusõiguslik hinnang. (Vt ka RKKKm 1-12-5921/425, p-d 21-25 ning RKKKo 1-18-7833/63, p 18.) (p-d 20 ja 21)
Klient ja kaitsja võivad kokku leppida õigusteenuse osutamise kindlas tasus (AdvS § 61 lg 1 p 2), kuid esitades kohtule valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamise taotluse, peab see võimaldama kohtul analüüsida osutatud õigusteenuse põhjendatust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, s.t eelkõige töötunni hinna ja tööaja adekvaatsust. Olukorras, kus kaitsjatasu taotlusest ega arvetest ei nähtu menetlustoimingutele kulutatud aega ega kaitsja tunnihinda, tuvastab kohus need asjaolud enda äranägemisel hinnanguliselt, arvestades kohtupraktikat ning mõistlikkuse põhimõtet (vt RKKKo 1-18-7408/62, p 26). Eelmärgitu kehtib ka valitud esindaja mõistliku tasu kindlaksmääramisel. (p 25)
|
| 1-15-2666/492
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.12.2020 |
|
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka RKKKo 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)
Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. (p 15)
Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (RKKKo 3-1-1-72-10, p 12.) (p 11)
Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt RKKKo 3-1-1-72-13, p 12). (p 13)
Kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt RKKKo 3-1-1-72-10, p 14). (p 13)
Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt RKKKo 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt RKKKo 3-1-1-75-11, p 7). (p 15)
|
| 1-18-5732/226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2021 |
|
Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)
Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)
KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)
Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)
KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)
Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)
ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)
ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)
Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)
Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)
Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)
KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)
Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)
Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)
KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)
Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)
KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)
Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)
KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)
Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)
Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)
Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)
Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)
KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)
Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)
Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)
Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)
|
| 1-18-10214/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.07.2021 |
|
KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega). (p 17)
Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. (p 18)
Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt ka RKKKo nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega KarS § 115 kohaldamisel. (p 19)
Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda. (p 23)
Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna. (p 25)
Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 14-15). (p 27)
Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel - kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 32). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135. (p 38)
|
| 1-19-7945/137
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.06.2021 |
|
Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (vt RKKKo nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (vt RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 26). (p 21)
Väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-10-16, p 37). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata - või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata -, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22). (p 25)
Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus. (p 22)
Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (KarS § 17 lg 1) tõttu. Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. (p 23)
vt. RKKKo nr 3-1-1-58-16, p 43 ja RKKKo nr nr 3-1-1-46-10, p 8.4. (p 24)
Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt RKKKm nr 1-15-3555/141, p 26). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.4 ja RKKKo nr 1-17-689/29, p 26. (p 31)
|
| 1-17-10162/351
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.06.2019 |
|
Süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine tähendab koostööd süüteo asjaolusid väljaselgitava menetlejaga, kaasabi kaasosaliste vastu tõendite kogumisel või nende menetlejale paljastamisel vms. Kaasaaitamine peab olema aktiivne, s.t ei piisa sellest, et isik ei tee asjaolude väljaselgitamiseks takistusi. Samas aga ei tähenda eeltoodu, et aktiivne kaasaaitamine eeldaks alati isiku poolt enda süü täielikku tunnistamist. Kuid aktiivse kaasaaitamisega ei ole kindlasti tegemist olukorras, kus isik annab ütlusi vaid osas, mis on selleks hetkeks teiste tõenditega kinnitust leidnud. Aktiivne kaasaitamine peab aitama menetlejal kohtueelset uurimist edasi viia. (p 26)
Euroopa Liidu Nõukogu 24. juulil 2008 vastu võetud raamotsus nr 2008/675/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes, paneb Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustuse arvestada kriminaalmenetluses teistes liikmesriikides tehtud otsuseid, mis on saadud kas vastastikuse õigusabi reeglite alusel või karistusregistrite andmete vahetamise teel. Raamotsuse kohaselt peab liikmesriikide otsustel olema samaväärne õiguslik toime võrreldes riigisiseste varasemate süüdimõistvate otsustega. Raamotsustel ei ole aga riigisisest vahetut õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust riigisisese õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete realiseerumine. (p-d 30 ja 31)
Isegi olukorras, kus raamotsuse ülevõtmiseks ei ole vastu võetud uusi või muudetud asjakohaseid õigusnorme ega ole ka selgitatud, kuidas olemasolev regulatsioon tagab raamotsuse eesmärgi saavutamise, on kohtul riigisisese õiguse raamotsusega kooskõlalise tõlgendamise kohustus. See tähendab, et kohus, kes riigisiseseid õigusnorme kohaldades on õigustatud neid tõlgendama, peab seda tegema raamotsuse sätteid ja eesmärki silmas pidades, kuid üksnes ulatuses, mida võimaldab riigisisene õigus. (p 33)
Euroopa Liidu Kohus on raamotsust nr 2008/675/ÜVJP käsitledes leidnud, et sellega on vastuolus olukord, kus teise liikmesriigi kohtu varasema süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmiseks tuleks seda enne riigisiseselt tunnustada (vt 5. juuli 2018. a otsus asjas nr C-390/16, p 48 ning 21. septembri 2017. a otsus asjas nr C-171/16, p 40). Viimati öeldu tähendab teisisõnu seda, et Euroopa Liidu Kohtu seisukohast lähtuvalt peab olema võimalus ühes liikmesriigis karistuse mõistmisel arvestada teise liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid riigisiseselt tunnustamata. (p 36)
Karistusregistri seaduse § 1 (karistusregister), § 5 lg 1 ja § 6 (registri sisu) koosmõjus tõlgendades asub kolleegium seisukohale, et karistusregistri seadus ei seo õiguslikku tähendust üksnes Eesti karistusregistris sisalduvate karistatuse andmetega. (p 35)
Eesti õiguskorras on Euroopa uurimismääruse (KrMS § 48937) näol olemas regulatsioon, millest lähtuvalt on võimalik arvestada teise Euroopa Liidu liikmesriigi varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid ka ilma neid kohtuotsuseid riigisiseselt tunnustamata ja karistusregistrisse kandmata. (p 38)
Kuigi üldjuhul on narkootikumidega seotud kuriteokoosseisude objektiivsest küljest tulenevalt narkootiliste ainete käitlemisel süü suurust mõjutavatest asjaoludest enim kaalu just käideldud aine kogusel, ei ole tegemist ainsa ega alati ka mitte olulisima süü suuruse hindamiskriteeriumiga. Kuivõrd KarS § 184 kaitstavaks hüveks on rahvatervis, mõjutab süü suurust kõigepealt rahvatervise ohustamise määr, mis sõltub eelkõige ohustatud isikute arvust, tegutsemise ajast ja aine ohtlikkusest. Kõiki neid süü suurust mõjutavaid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. (p 41)
|
| 1-16-10888/62
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2018 |
|
KarS § 4023 sõnastamisel lähtuti rahvusvahelistest kohustustest (karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE, XII koosseis) seletuskiri) ja selles kirjeldatud koosseisuga kaitstavateks õigushüvedeks on kollektiivsete õigushüvedena korruptsioonivaba majandustegevus, majandusareng ja vaba konkurents (vt EL Nõukogu 22. juuli 2003. a raamotsuse 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris preambuli punkt 9; Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni preambul). Samuti kaitseb KarS § 4023 ka eraõigusliku isiku ja tema huvides tegutsemiseks pädeva isiku vahelist lojaalsussuhet ja aususe kohustust (vt RKKKm 3-1-1-84-14, p 40; RKKKm 3-1-1-41-15, p-d 38-39). (p 41)
ÄS § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Seega on osaühingu juhatuse liige pädev isik tegutsemaks eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses KarS § 4023 tähenduses. Ka olukorras, kus juhatuse liige ei vastanud 1. juulist 2014 kuni 30. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse redaktsioonis sätestatud omanikujärelevalvet tegevale vastustatavale spetsialistile esitatavatele nõuetele, ei välista see asjaolu juhatuse liikme tegevuse kvalifitseerimist KarS § 4023 lg 1 järgi. Kui osaühing on võtnud endale kohustuse teha objektil omanikujärelevalvet, on ÄS § 180 lg-st 1 tuletatav juhatuse liikme pädevus omanikujärelevalvet korraldada. Sellises olukorras on juhatuse liikmele etteheidetav vara küsimine tema kui omanikujärelevalve kohustuse võtnud äriühingu juhatuse liikme pädevuse kuritarvitamise eest (p-d 43-47).
Arve võltsimisega kahjustatakse KarS §-ga 344 kaitstavat õigushüve, s.o dokumendi puutumatust ja dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsust. Arvega on võimalik tõendada õiguslikult olulisi asjaolusid ja kohtupraktikas on arvet dokumendina KarS § 344 lg 1 tähenduses käsitatud (vt RKKKo 3-1-1-20-14). Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. KarS § 344 koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või vabaneti kohustustest. (p 51)
|
| 1-18-1247/58
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.02.2019 |
|
Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKKo 3-1-1-10-17, p 8). Riigikohus on selgitanud, et kui tunnistajad on saanud kriminaalmenetluse esemeks olevatest tegudest teadlikuks kannatanu vahendusel, saab tunnistajate ütlusi selle kohta, mida on neile öelnud kannatanu, käsitada iseseisva tõendina üksnes juhul, kui esineb mõni KrMS § 66 lg-s 21 nimetatud alustest. Kui selline alus ei ole kriminaalasjas tuvastatav, on tunnistajate ütlused käsitatavad vaid kaudse tõendina, mille abil on võimalik ja ka tuleb kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust (vt RKKKo 1-15-10967/38, p 7). Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele (vt RKKKo 3-1-1-104-16, p 11). Nii ei saa näiteks ekspertiisi käigus antud lapse selgitusi sündmuse kohta kasutada iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuse kohta, kuid välistatud ei ole eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel (vt RKKKo 3-1-1-73-15, p 12). Ütluste kui isikulise tõendi hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku ja seda iseäranis juhul, kui tegu on alaealise tõendiallikaga (RKKKo 3-1-1-73-15, p 21). Mõistetavalt saab ütluste andja vanus olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. (p 37)
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada (RKKKo 3-1-1-100-15, p 16). Isikulise tõendiallika puhul tähendab see, et isik on olnud võimeline kõnesolevat sündmust tajuma, seda tajumise ja ütluste andmise ajavahemiku vältel mälus talletama, samuti suutlikkust seda tõepäraselt taasesitada ja meenutatavaid detaile selliselt väljendada, et see oleks teistele inimestele mõistetav. On ka oluline, et isik oleks võimeline siduma meenutatavat detaili konkreetse infoallikaga ehk olema võimeline eristama, mida ta koges ise ja millest sai teadlikuks teise isiku või teabekandja vahendusel. Teisisõnu peab kohus teatud juhtudel kujundama esmalt seisukoha, kas konkreetne isik üldse vastab nimetatud tingimustele, et alles seejärel lahendada tema ütluste usaldusväärsuse küsimus. Hindamaks isiku võimet anda eelkirjeldatud nõuetele vastavalt ütlusi, võib esineda vajadus rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. Kuigi hinnang tõendi usaldusväärsusele on õiguslik otsustus, mille peab andma kohus, saab kohus enne õigusliku hinnangu andmist kasutada menetluslikult oluliste asjaolude väljaselgitamiseks eksperdi abi. (p-d 53-54)
Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta täisealise, kuid vaimse alaarenguga kannatanu ja tunnistaja ülekuulamise erisusi kohtueelses menetluses ega näe ette nende ütluste avaldamise võimalusi kohtulikul arutamisel. Tegemist seaduselüngaga, mis on KrMS § 2 p 4 alusel tõlgenduslikult ületatav. KrMS §-de 70 ja 2901 eesmärk on ühest küljest vältida alaealise korduvat ülekuulamist ja traumeerimist. Teisalt on sätete eesmärk tagada videosalvestamise, asjakohase väljaõppega menetleja (või erialaspetsialisti) kaasamise ja kahtlustatavale ning kaitsjale küsimuste esitamise võimaldamisega nii alaealise isiku ütluste kvaliteet kui ka kahtlustatava/süüdistatava kaitseõigus. Osutatu on oluline ka vaimse alaarenguga täisealise isiku ülekuulamisel, sest arvesse tuleb võtta tema arengutaset ja sellest tulenevat vajadust eritingimuste järele. Seetõttu ei saa lugeda piisavaks, et KrMS § 70 lg 2 p-s 3 sätestatust lähtudes kohalduvad KrMS § 70 lg-d 2-4 vaimupuudega tunnistaja puhul vaid siis, kui tegemist on alaealisega. Ei ole välistatud, et vaimse alaarenguga isiku vaimne seisund ei võimaldagi teda kohtus küsitleda. Sellega haakuvalt on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võimalik jätta menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata, kui tema vaimne seisund ei võimalda tal kohtuistungil osaleda (vt KrMS § 395 ja § 400 lg 4). Seega, tuginedes KrMS § 2 p-le 4, tuleb vaimse alaarenguga täisealise kannatanu ja tunnistaja ülekuulamisel kohtueelses menetluses ning nende ütluste avaldamisel analoogia korras lähtuda §-des 70 ja 2901 sätestatust. (p 48)
Kohtupraktikas on selgitatud, et arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Ainuüksi kannatanu vaimne alaareng ei anna veel alust eeldada tema abitusseisundit, kuna see ei välista igal juhul tema arusaamist tegevuse seksuaalsest iseloomust. Vaimse mahajäämuse võrdsustamine abitusseisundiga ei ole võimalik. Vastasel juhul tuleks seksuaalvahekorda vaimse alaarenguga isikuga alati käsitada vägistamisena KarS § 141 lg 1 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-34-12, p 12.1). Kui isikul esinev vaimne puue pärsib tema võimet adekvaatselt aru saada iseenda ja ümbritsevate isikute tegevusest, on oluline ka hinnata, millises ulatuses on isiku arusaamisvõime piiratud. Tegemist on üksikjuhtumil konkreetse isiku vaimuseisundi eripära arvestades antava hinnanguga. Muu hulgas ei saa tähelepanuta jätta ka isiku enda selgitusi ja väljendatut (nt huvi suguelu vastu), kui seda on võimalik pidada isiku nn loomulikuks tahteks (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-108-15, p 16.2). Selle väljaselgitamisel võivad osutuda relevantseks ka isiku varasemad kogemused ja käitumine (nt isiku varasem seksuaalkäitumine). (p 59)
|
| 1-17-7305/38
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.04.2019 |
|
Seadusandja on KarS §-s 385 sätestatud kuriteokoosseisu sisustamisel pidanud vajalikuks tuvastada võlgniku poolt pankroti- või täitemenetluses või ka ajutise halduri ees kas aktiivselt (nt peitmine) või passiivselt (ebaõigete andmete esitamine) varjatava vara olulist ulatust. Proportsionaalsuse põhimõttest tuleneb aga võimalus välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas. Seetõttu ei ole õige täielikult eitada täitemenetluses sissenõutava vara suuruse tähendust, kui võlgnikult täitemenetluses sissenõutav summa on olulisest ulatusest kordades väiksem. Sellisel juhul on asjakohane kaaluda nt KrMS § 202 kohaldamist. (p 38)
TMS § 8 lg 1, § 26 lg 1, § 59 lg 1 ja § 60 lg 1 grammatilise ja süstemaatilise tõlgendamise teel on võimalik asuda seisukohale, et võlgnik on kohustatud täitemenetluses kohtutäituri nõudel avaldama oma vara, sh sissetulekut puudutavad andmed. Nende sätete alusel tuleb jaatada võlgniku kohustust teatada Eesti kohtutäiturile ka enda välismaal saadavast töötasust. Iseenesest on õige, et TMS § 4 lg 4 kohaselt teeb Eesti kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil, mistõttu ei saa arestida töötasu nõuet Soome tööandja vastu. See aga ei välista võlgniku kohustust anda kohtutäituri nõudel teavet enda välismaal olevast varast ja saadavast sissetulekust. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigusi. Andmed võlgniku sissetuleku kohta välismaal on sissenõudjale vajalikud selleks, et ta saaks teha toiminguid täitedokumendi täitmiseks välisriigis. (p-d 43-44).
Kuna prokuratuur ei saa lühimenetluses vaidlustada eraldivõetult vaid süüdistatavale mõistetud karistust, ei saa ringkonnakohus süüdistatava karistust prokuröri apellatsiooni alusel raskendada, kui maakohtuga süüdistatava õigeksmõistmises nõustutakse. Teisisõnu saab ringkonnakohus lühimenetluses prokuröri apellatsiooni alusel süüdistatavale mõista raskema karistuse juhul, kui maakohus on süüdistatava (osalisel) õigeksmõistmisel eksinud. Asudes seisukohale, et prokuröri apellatsioon on süüdistatava õigeksmõistmise osas tagajärjetu, puudub edasine alus apellatsiooni lahendamiseks mõistetud karistuse osas. (p 52)
|
| 1-17-8179/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.11.2019 |
|
Süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt on süüteoetteheite puhul tõendamiskohustus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada teo toimepanemine ja selle ebaseaduslikkus (RKKKo 3-1-1-72-13, p 13). (p 10)
Riigikohtu praktikas on järjepidevalt selgitatud, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 31 lg-st 3. Selle järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt ka arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11; RKKKo 3-1-1-52-07, p 10; RKKKo 3-1-1-101-07, p 13; RKKKo 3-1-1-67-08, p 12; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8 ja RKKKo 3-1-1-100-13, p 11.) (p 12)
Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus siiski käsitanud absoluutsena. Nimelt on kriminaalkolleegium leidnud ka seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5). Viidatud kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud. Riigikohus aktsepteeris, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. Sellist seisukohta saab põhjendada arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga (vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 23). (p 13)
Olukorras, kus narkootiline aine on kätte saadud, kuid riigil puudub võimekus ekspertiisiks esitatud ainet analüüsida ja ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele vastata, puudub alus käideldud puhta aine koguse tuvastamise nõudest irduda. (p 14)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 20)
KarS § 83 lg-te 4 ja 5 järgi konfiskeeritakse vahend, aine või ese, kui selle omamiseks vajalik luba puudub ja isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Ehkki kolleegium leidis, et süüdistatav ei pannud narkootilist ainet vallates toime koosseisupärast tegu, oli käitlemine sellele vaatamata õigusvastane. Kuna süüdistataval ei ole luba kõnealuse aine omamiseks, tuleb see KarS § 83 lg-te 4 ja 5 alusel konfiskeerida. NPALS § 7 lg 3 järgi jääb aine ekspertiisiasutusele aine säilitamiseks, õppeotstarbel kasutamiseks või hävitamiseks. (p 24)
|
| 1-18-7276/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.12.2019 |
|
KarS § 263 eeldab asjasse mittepuutuvat füüsilist isikut, keda teoga häiriti või ohustati (vt nt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24 ja RKKKo 1-16-5540/42, p 23). Selle kindlakstegemine sõltub igal üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada, arvestades iga juhtumi eripära. Lisaks sellele, et avaliku korra rikkumist näevad pealt juhuslikud kõrvalised isikud, tuleb tuvastada seegi, et juhtunu rikkus nende avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi. (Vt nt Riigikohtu RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3, lisaks RKKKo 3-1-1-78-05, p 7.3 ja RKKKo 3-1-1-33-11, p 14.) Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev sõltuvalt konflikti asetleidmise kohast. Näiteks ööklubis peab kõrvaliste isikute avaliku rahu rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3). (p 13)
Isiklikku laadi konflikti lahendamine avalikus kohas võib väljuda konflikti osapoolte sfäärist ning häirida või ohustada asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet. Samas ei ole mitte iga konfliktiväline isik, kelle õigusrahu rikutakse, käsitatav kõrvalise isikuna (vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 14). Konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibijaid ei saa üldjuhul pidada asjasse puutumatuteks isikuteks (vt nt RKKKo 3-1-1-15-07, p 15, RKKKo 3-1-1-24-07, p 6.1, RKKKo 3-1-1-29-10, p 7.2 ja RKKKo 3-1-1-60-10, p-d 15 ja 15.1). Ka siis, kui näiteks baari külastajad näevad üksnes konflikti tagajärgi (nt vigastustega kannatanut), pole tegemist veel avaliku korra raske rikkumisega. Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu ja seda teo toimepanemise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 13.) (p 14)
Asjasse mittepuutuvateks isikuteks ei ole loetud ka teenistuskohustusi täitvat politseiametnikku ega ööklubi turvatöötajat, kuid seda juhul, kui nende avalikku õigusrahu pole piisaval määral häiritud. Selliste isikute tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate politseinike ja turvatöötajate õigusrahu sel määral, et rääkida avaliku rahu rikkumisest. (Vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.2.) (p 15)
Kõrvaline isik peab olema isikustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03, p 11 ja RKKKo 3-1-1-93-14, p 9 koos viitega), ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on sellise isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada. (Vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 26.) (p 16)
Asjasse mittepuutuvaks füüsiliseks isikuks KarS § 263 tähenduses võib lisaks rikkumise vahetule pealtnägijale olla ka isik, kes viibib rikkumise läheduses ja tajub selle toimepanemist mõnel muul viisil ning keda tajutu häirib või ohustab. (p 19)
KarS § 69 lg 1 kolmanda lause järgi saab vangistuse asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdistatava nõusolekul. Seega on nõusoleku kindlakstegemine karistuse asendamise üks vältimatutest eeldustest. Juhul, kui kohus peab võimalikuks üldkasuliku töö kohaldamist, tuleb tal igal juhul süüdistatava seisukoht välja selgitada, sõltumata sellest, kes vangistuse asendamist on taotlenud. Isegi siis, kui üldkasuliku töö kohaldamist taotleb kohtumenetluse pool, peab kohus vajadusel ise veenduma süüdistatava nõusolekus. Kui kohtul tekib kahtlus süüdistatava nõusoleku olemasolus, tuleb tal tuvastada, kas see nõusolek on olemas või seda ei ole. (p 23)
Nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKKo 1-17-689/29, p 26). (p 26)
|
| 1-19-3377/32
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.03.2020 |
|
KarS § 121 ei määratle lähisuhte mõistet. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et KarS § 121 kontekstis peetakse lähisuhte all silmas kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet, sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Lähisuhtele on iseloomulik hoolitsus, usaldus, turvalisus, emotsionaalne tugi ning omavaheline tundeseotus, sh pere-, sõprus-, paari- ja armastussuhted. (554 SE, Riigikogu XII koosseis.) (p 9)
Eeltoodust tulenevalt ei saa lähisuhte tuvastamisel piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. Vaid seetõttu on õigustatud sellisele suhtele täiendava karistusõigusliku kaitse andmine, kehtestades raskema sanktsiooni. (p 10)
Varasema abielu või kooselu fakt ei võimalda iseenesest järeldada lähisuhte olemasolu. Pigem vastupidi – kui abielu või kooselu on tegelikkuses lõppenud, tuleks lähtuda eeldusest, et lõppenud on ka lähisuhe. Mööndes, et mõningatel juhtudel võib lähisuhe jätkuda ka pärast lahkuminekut, tuleb see aga konkreetseid asjaolusid arvesse võttes igal üksikjuhtumil tuvastada. (p 12)
|
| 4-19-2526/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2020 |
|
VMS § 106 lg 11 kohaselt võib välismaalase lühiajalise töötamise registreerida, kui välismaalasel on töökoha täitmiseks nõutav kvalifikatsioon, haridus, terviseseisund ja töökogemus ning vajalikud erialaoskused ja teadmised ning tööandja on Eestis registreeritud. Need nõuded peavad olema välismaalase Eestis töötamise jooksul jätkuvalt täidetud (VMS § 106 lg 12). Välismaalane võib Eestis tööle asuda alates sellest kalendripäevast, kui Politsei- ja Piirivalveamet on teinud otsuse registreerida välismaalase lühiajaline töötamine (VMS § 1071 lg 2). Siseministri 4. detsembri 2015. a määruse nr 67 „Välismaalase lühiajalise Eestis töötamise registreerimise kord“ (edaspidi määrus) § 1 lg 1 kohaselt esitab lühiajalise Eestis töötamise registreerimise taotluse Politsei- ja Piirivalveametile tööandja. Taotluses tuleb esitada erinevaid andmeid tööandja, töötaja, töökoha, töötasu jm kohta (määruse § 8). Taotluse esitamisega kinnitab tööandja, et ta on veendunud välismaalase vastavuses töökoha nõuetele (välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 252 SE seletuskiri, lk 15). VMS § 280 lg 1 p 5 kohustab välismaalast mh teavitama Politsei- ja Piirivalveametit töötamistingimuste muutumisest, lepingu lõpetamisest ja töösuhte lõppemisest. Sarnane kohustus on ka tööandjal (VMS § 285 lg 1). Otsus välismaalase lühiajalise Eestis töötamise kohta tehakse tööandja esitatud andmete alusel (mh töökoha, töötasu jmt andmed), mis võivad tööandja vahetumisel muutuda. Uue registreerimistaotluse esitamisel saab Politsei- ja Piirivalveamet kontrollida välismaalase lühiajalise töötamise lubatavust uue tööandja juures. Seega on välismaalase lühiajalise töötamise Eestis registreerimine tööandjapõhine ja eeldab enne uuele töökohale asumist Politsei- ja Piirivalveametis registreerimist. (p-d 7-8)
Juriidiline isik kui abstraktsioon saab tegutseda vaid füüsilise isiku kaudu. Karistusseadustiku (KarS) § 14 lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtte kohaselt saab juriidiline isik vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises on kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. Ühtlasi tähendab eelmärgitu seda, et juriidilise isiku väärteoasjades peab väärteoprotokollist või kiirmenetluse otsusest nähtuma mainitud füüsilise isiku tegu, mis koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses. (RKKKo 4-18-6507/42, p-d 26-28.) (p 10)
Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb lõpetada. (p 11)
Kui väärteoasjas ei ole väärteoprotokollis märgitud KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tunnustele vastavat füüsilist isikut, kes ja millise süüteo juriidilise isiku huvides toime pani, ei sisalda väärteoprotokoll andmeid, millele tuginedes saaks tuvastada juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse eeldusi. Kuna VTMS § 7 järgi on kohus seotud väärteoprotokolli piiridega, ei saa seda viga enam kohtumenetluses kõrvaldada ja väärteomenetlus tuleb lõpetada. (p 11)
KrMS § 10 lg 1 järgi on kriminaalmenetluse keel eesti keel. Menetlus võib toimuda ka muus keeles, kui kõik seda valdavad. KrMS § 10 lg 3 kohaselt peavad kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- või kohtutoimikusse taotletakse, olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde (vt nt RKKKm 3-1-1-62-15, p 9). VTMS § 2 alusel laienevad osundatud sätted ka väärteomenetlusele. Kui tõendid ei ole eestikeelsed või eesti keelde tõlgitud, puudub kohtul alus nende toimikusse lisamiseks ja neile otsuse tegemisel tuginemiseks. (RKKKo 3-1-1-22-14, p 10.1.) (p 12)
|
| 1-17-7077/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2017 |
|
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 12616 lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 12616 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56)
KrMS § 12616 lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 12616 lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)
Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 11 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 1261 lg-s 2 ja § 1267 lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)
Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64)
Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 12614 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 12614 lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)
KarS §-des 4023 ja 4024 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 1262 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 4023 kui ka §-s 4024 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 1262 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70)
Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71)
Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)
Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)
Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 1263 mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 1264 lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 1261 lg 2 ja § 1262). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. (p 80)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
|
| 1-18-7807/58
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2020 |
|
Varana altkäemaksu eseme tähenduses ei saa käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. (p 11)
Muu soodustusega on KarS § 294 tähenduses tegemist siis, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Ei ole välistatud, et altkäemaksu esemeks võib olla mõne õigusliku olukorra lahendamine tavapärasest kiiremas korras. Ametiisiku positsiooni paranemist võib sellisel juhul näha täiendava aja- ja rahakulu kokkuhoius. (p 12)
Altkäemaksu võtmisest KarS § 294 tähenduses saab kõneleda vaid siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. Kuna kuriteokoosseis räägib üksnes ametiseisundi kasutamisest mingi hüve saamise eest, siis ei pea ametialane tegu, mille ametiisik paneb toime või jätab toime panemata, olema ühemõtteliselt kindlaks määratud. Piisab sellest, kui see on mingilgi määral konkretiseeritav. Nõutavat konkreetsust teo osas ei ole näiteks juhul, kui soodustus antakse selle eest, et ametiisik on lihtsalt oma ametiülesandeid täitnud, või selle eest, et ta täidaks neid tulevikus. Kuivõrd niisuguses olukorras ei ole pooltevahelises kokkuleppes mingilgi moel ametiisiku tegu kindlaks määratud, ei saa lugeda soodustust antuks mõne teo eest. Samas ei pea ametiisiku tegu olema kindlaks määratud viimase kui detailini. Ametiisikult oodatav piisavalt konkretiseeritud tegu on tuvastatav ka juhul, kui pooled lepivad vähemalt üldjoontes kokku, kuidas ja millise eesmärgi nimel ametiisik oma ametiseisundit kasutades peab tegutsema hakkama. (Vt RKKKo 3-1-1-31-14, p 21.1.) Abstraktne lubadus toetada koalitsioonile ja linnapeale kasulike otsuste vastuvõtmist volikogus ning kindlustada linnapea positsiooni ei ole piisavalt konkretiseeritud tegu. Sellises olukorras on tegemist ametiisiku n-ö üldise heasoovlikkusega, mis ei vasta ametialase teo piisava määratletuse nõudele. (p 13)
Kohtu pädevus kohtulikul arutamisel ei piirdu isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo 1-17-5210/59, p 34). (p 12)
Õigusteenuse osutajal on õigus kliendiga selliselt kokku leppida, et isegi kui töötunde kulub tegelikkuses rohkem, siis arve esitatakse väiksema arvu tundide eest. Kokkulepitud ajamahtu ületavad tunnid jäävad sel juhul tasustamata. Alust advokaadi tunnitasu ümberarvutamiseks selline kokkulepe ei anna. (p 16)
Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 17 lg 1 näeb sõidukulu hüvitamise ette üksnes advokaadi taotlusel. Kohtul ei ole ilma vastava taotluseta alust määrata hüvitist sõiduauto kasutamise eest. (p 20)
|
| 4-19-1178/20
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2019 |
|
Katse on kõlbmatu, kui teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et ta realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 8)
KarS § 3 lg 5 sätestab, et kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Viidatud sätte järgi on välistatud kuriteo ja väärteo omavaheline ideaalkogum (vt RKKKo 4-16-6037/46, p 24). Kuriteo ja väärteo reaalkogumit tuleb aga menetleda eraldi. (p 10)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu on õiguslikus mõttes ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (RKKKo 3-1-1-56-15, p 9.) (p 11)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
Juhtimisõiguseta (LS § 201 lg 1) ja liikluskindlustuseta mootorsõidukiga (LKindlS § 81) joobeseisundis (KarS § 424 lg 1) sõites liiklusnõuete rikkumisega kahju põhjustamine (LS § 223 lg 1) on vaadeldav ühe teona, mistõttu saab nende tegude puhul rääkida ka ideaalkogumist KarS § 3 lg 5 tähenduses (vt ka RKKKo 3-1-1-75-16, p 10). (p 12)
|
| 4-19-447/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.04.2020 |
|
Ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)
NB! Seisukoha muutus!
Ehkki üldjuhul ei saa isiku süüditunnistamine rajaneda vaid ühel kaudsel tõendil, on sellest reeglist võimalikud erandid. Kui isiku kehavedelikus tuvastatakse ettenähtud menetluskorda järgides narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamise tunnused (faktiline asjaolu) ja puuduvad muud tõendid (nt narkootilise aine tarvitamist kinnitavad tunnistaja ütlused või isiku valdusest keelatud aine leidmine), ei ole siiski välistatud tõsikindla ning veenva järelduseni jõudmine narkootilise aine eelneva tarvitamise kohta, arvestades seejuures konkreetsele süüteoliigile iseloomulikku kriminoloogilist eripära (vt nt RKKKo 3-1-1-16-04, p 10). Põhimõtteliselt on küll võimalik, et narkojoove või narkootilise aine jäljed inimese organismis on tingitud millestki muust kui narkootilise aine tarvitamisest (manustamisest) isiku enda poolt. Seetõttu osutavad narkojoovet või narkootilise aine jälgede olemasolu kinnitavad tõendid narkootilise aine tarvitamisele kui NPALS § 151 lg 1 koosseisuteole tõesti vaid kaudselt. Samas on tõenäosus, et narkootikumid satuvad inimese organismi muul viisil kui nende tarvitamise tulemusel, üldjuhul äärmiselt väikene. Seega saab olukorras, kus väärteo asjaolusid tervikpildis vaadates puuduvad mis tahes usutavad viited võimalusele, et narkootiline aine võis sattuda inimese organismi muul viisil kui isiku eelneva teadliku tarvitamise tulemusel, vähemalt NPALS § 151 kohaldamise kontekstis tõsikindlalt järeldada, et inimene on narkootilist ainet tarvitanud. (p 13)
Arvestades kanepi tarvitamise viise (eeskätt suitsetamine), on äärmiselt vähetõenäoline ning pigem vaid teoreetilist laadi võimalus, et kanepis sisalduv toimeaine THC satub isiku organismi ilma tema enda teota. Samuti ei ole senises kohtupraktikas kerkinud esile olukordi, kus oleks tõsiselt võetavalt tõstatatud kahtlus kanepi tahtevastase või teadmatu manustamise kohta. Erinevalt näiteks GHB-st ehk nn korgijoogist puudub kanepil ka selline kõrvalmõju, mis tahtevastast manustamist põhjendaks (nt uimastamise ja seksuaalse ärakasutamise eesmärk). (p 14)
Mõistagi ei ole välistatud olukorrad, kus isikul fikseeritakse narkojoove või tema organismis tuvastatakse kanepi tarvitamise tunnused, kuid vastutust NPALS §-s 151 sätestatud aine tarvitamise eest ei järgne. Sõltuvalt asjaoludest võib esineda põhjendatud kahtlus, sh kui esitatakse usutav kaitsetees, mis viib KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseni ehk kahtluse menetlusaluse isiku kasuks tõlgendamiseni (vt ka RKKKo 3-1-1-67-15, p 19). (p 15)
|
Facebook
Twitter