2-14-50251/139
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.10.2017 |
|
Kui kohus kohustab isikut esitama dokumente ega märgi lahendis, kas dokument tuleb esitada originaali või ärakirjana, on dokumente esitama kohustatud isikul õigus eeldada, et ärakirja esitades on ta oma kohustuse täitnud. Isik, keda kohus kohustab esitama kirjalikus vormis koostatud dokumendid elektronposti aadressile, saab eeldada, et dokumentide ärakirjade esitamisega on ta oma kohustuse täitnud. (p 16)
Teabe andmise kohustus tähendab seda, et võlgnik või tema juhatuse liige on kohustatud vastama pankrotihalduri või kohtu küsimustele, kuid teabe andmise kohustus hõlmab ka kohustust esitada pankrotihalduri nõudmisel dokumente. Kuigi PankrS §-s 85 ega § 89 lg 1 p-s 1 ei nimetata selgelt dokumentide esitamise kohustust, näeb PankrS § 22 lg 3 p 1 ette ajutise halduri õiguse saada võlgnikult vajalikku teavet ja dokumente, eelkõige võlgniku vara ja kohustuste kohta. Samasugune dokumentide nõudmise õigus on PankrS § 55 lg-st 4 tulenevalt ka pankrotihalduril. (p 18)
Kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui kohtuotsusega kohustatakse isikut esitama dokumente, sõltub dokumentide esitamise kohustuse täitmisest selle isiku suhtes sunnivahendi kohaldamine. Seepärast ei või vastava kohtulahendi resolutsioon olla sedavõrd ebamäärane, et isikul, kellele kohustus on pandud, ei ole võimalik kohustuse täpsest sisust aru saada ja selle kohustuse täitmist ei ole ka võimalik kontrollida. (p 19)
PankrS § 89 lg 3 kohaselt tuleb võlgnik juhul, kui talle kohaldati aresti põhjusel, et ta ei andnud teavet, pärast kohustuse täitmist vabastada. Sama kohaldub ka juhul, kui võlgnik või tema juhatuse liige täidab kohustuse pärast aresti määramiseks lahendi tegemist, kuid enne aresti täitmisele pööramist. Kuna aresti eesmärk on kohustuse täitmise tagamine, ei ole pärast kohustuse täitmist enam alust aresti kohaldada. Seega tuleks kohtu määruse resolutsioonis, millega kohustatakse isikut dokumente esitama märkida, et määrust ei pöörata täitmisele, kui isik täidab kohustuse pärast lahendi tegemist ja enne tema suhtes aresti kohaldamist. (p 20)
|
| 3-2-1-120-12
|
Riigikohus |
29.10.2012 |
|
Surma põhjustamisega või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb lugeda selliseks, mille vastu on eelduslikult olemas tungiv avalik huvi RÕS § 7 lg 1 p 6 mõttes. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks piirata selliste valurahanõuete esitamiseks riigi õigusabi saamist, eriti kui võlaõigusseaduse § 134 lg 2 näeb sel juhul põhimõtteliselt alati ette hüvitise nõudmise õiguse. Vastupidine tõlgendus tähendaks mh kuriteoohvri õiguste olulist ja võimalikku ebaproportsionaalset piirangut.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.
Ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu kuuluvad vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Pankroti väljakuulutamine ei välista pankrotivõlgniku nõuete maksmapanekut.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte.
|
| 3-2-1-26-12
|
Riigikohus |
23.04.2012 |
|
Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni.
Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult.
Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi.
Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada.
Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.
PankrS § 43 lg 3 alusel pankroti väljakuulutamise tõttu läbivaatamata jäetud elatise nõudes saab kohtumenetluse taastada üksnes juhul, kui nõue jäi pankrotimenetluses tunnustamata ja/või rahuldamata ja selle kohta ei tehtud kohtulahendit kui täitedokumenti PankrS § 168 mõttes. Kui nõude kohta on tehtud jõustunud kohtulahend, ei ole menetluse taastamine põhjendatud. Siiski saab kohus taastada menetluse ka juhul, kui nõude kohta on küll olemas täitedokument, kuid see ei ole tehtud kogu nõude kohta.
Olukorras, kus pankrotimenetlust lõpetava määruse resolutsioonist ei nähtu selgelt, kas ja millise ajavahemiku kohta on kostja pankrotimenetluses hageja elatisenõue tunnustatud, on täitedokumendi toime ebaselge. Selline täitedokument ei takista enne pankrotimenetluse väljakuulutamist alustatud elatiseasjas menetluse taastamist. Menetluse taastamise korral saab selgitada, kas ja millises ulatuses on elatisenõude kohta olemas täitedokument.
Lisaks võib elatist saama õigustatud isik esitada ka täitedokumendi selgitamise hagi.
|
| 3-2-1-53-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks, on ka pärast pankroti väljakuulutamist esindajaks juhatus.
Kuna kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks kohtumenetluses esindama haldur, siis ei pea kohus kompromissi kinnitamise vaidluses kaasama menetlusse kõiki võlausaldajaid.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
Kompromissi kinnitamise peatamine on võimalik TsMS § 213 alusel.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
PankrS § 180 lg-st 1 ja § 184 lg-st 6 tulenevalt hõlmab kinnitatud kompromiss ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
|
| 3-2-1-119-16
|
Riigikohus |
22.11.2016 |
|
PankrS §-st 42 ei tulene, et võlgniku pankroti väljakuulutamisega lõppeksid kõik võlgniku sõlmitud lepingud, millest tulenevate võlausaldajate nõuete täitmise tähtpäev loetakse selle sätte järgi saabunuks. Pankrotihalduril on PankrS §-st 46 tulenevalt õigus otsustada, milliste lepingute täitmist on otstarbekas võlausaldajate huve silmas pidades jätkata, ning millised lepingud on majanduslikult mõttekas lõpetada. (p 12)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
Kui ringkonnakohus ei määra kindlaks hageja nõude suurust ega hinda VÕS § 145 lg 1 alusel käendaja vastutuse kohaldamise eelduseid, on ringkonnakohus rikkunud selgitamiskohustust TsMS § 348 lg 1 mõttes ning see on TsMS § 669 lg 2 järgi menetlusõiguse oluline rikkumine. (p 17)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
VÕS § 29-st ei tulene, et tarbija nõrgem positsioon mõjutaks seda, milliste reeglite alusel tuleb lepingut tõlgendada. (p 20)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
Käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS § 145 lg 1 mõttes eeldab, et võlausaldaja ja käendaja vahel on kehtiv käendusleping, võlausaldajal eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse täitma. (p 14)
Pankroti väljakuulutamisega muutub PankrS § 42 alusel nõue sissenõutavaks üksnes põhivõlgniku suhtes ning see säte ei mõjuta nõude sissenõutavust suhtes käendajaga. Erisus on PankrS §-ga 42 kehtestatud üksnes põhivõlgniku pankrotimenetluse eripära arvestades ja menetluse kiirema kulgemise tagamiseks ega saa kahjustada kolmandate isikute õigusi. Käendajalt saab nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist siis, kui saabub käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus. (p 16)
VÕS § 145 lg 4 kohaldamisalasse kuuluvad eelkõige olukorrad, mil põhivõlgniku rahalisi kohustusi võlausaldaja vastu suurendatakse või muudetakse laenu tagasimaksetingimusi võlgniku jaoks ebasoodsamaks. Kui käenduslepinguga on kokku lepitud, et leping lõppeb siis, kui kõik käendusega tagatud lepingutest tulenevad võlausaldajate nõuded on rahuldatud, siis ei saa seda lugeda käendaja kohustuste laiendamiseks VÕS § 145 lg 4 mõttes. (p 19)
Otsustamaks, kas käendajad on osavõlgnikud või solidaarvõlgnikud, tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreegleid kasutades tõlgendada. Pooltel on vaatamata VÕS §-s 150 sätestatule võimalik kokku leppida, et käendajad on osavõlgnikud (RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 16). Ainuüksi sellest, et käendusleping ei sisaldu ühes lepingudokumendis, seda ei ole sõlmitud ühiselt ja käenduse piirsummad on erinevad, ei saa järeldada, et pooled oleksid kokku leppinud osavastutusega käenduses. Kui poolte kokkulepet osavastutuse kohaldamiseks ei tuvastata, eeldatakse VÕS § 65 lg 4 järgi käendajate solidaarvastutust. (p 22)
|
| 3-2-1-93-02
|
Riigikohus |
30.09.2002 |
|
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.
AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).
TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.
|
| 3-2-1-156-04
|
Riigikohus |
24.01.2005 |
|
Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Vastastikuste samaliigiliste nõuete tasaarvestamise eelduseks on TsK § 234 lg-st 2 tulenevalt ühe poole vastav tahteavaldus. Kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud asjaolule, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel.
Pärast pankroti väljakuulutamist ei tohi füüsilisest isikust võlgnik PankrS § 18 lg 1 p 1 kohaselt teha tehinguid pankrotivaraga. Seda sätet rikkudes tehtud tehing on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-134-04.
|
| 3-2-1-112-08
|
Riigikohus |
10.12.2008 |
|
TsMS § 637 lg 2 rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine.
TsMS § 663 lg 4 mõtte kohaselt peab maakohus määruskaebuse rahuldama osaliselt, kui määruskaebus on põhjendatud vaid osaliselt. TsMS võimaldab maakohtul oma määrust ka osaliselt tühistada.
Juhul, kui kohus märgib PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, siis ei riku see kohtulahend võlgniku juhatuse liikmete õigusi.
Kahju hüvitamise nõude üle peetavas vaidluses saab võlgniku juhatuse liige vaielda raske juhtimisvea etteheitele vastu ka siis, kui kohus on varasemalt PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis märkinud, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks oli võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides.
Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides. Kuid PankrS § 23 lg 3 ei välista võlgniku juhatuse liikme õigust vaidlustada määruskaebusega kohtumäärust, millega mõisteti temalt välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis.
Ajutisel halduril on õigus nõuda vastavate eelduste olemasolul ajutise halduri tasu ja kuluhüvitist välja riigi vahenditest justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 71 "Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord" § 2 lg-te 8 ja 9 alusel.
PankrS § 150 lg 4 ei õigusta pankrotimenetluse kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline. Samas võimaldab TsMS § 146 lg 1 p 2 välja mõista menetluskulud välja ka isikult, kes ei ole menetlusosaline, juhul kui isik on võtnud need kulud enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega.
|
| 3-2-1-80-05
|
Riigikohus |
23.09.2005 |
|
Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Näiliku tehinguga on tegemist juhul, kui pooled tegelikult üldse oma tehingu mingeid õiguslikke tagajärgi ei soovinud, vaid poolte tahe on suunatud õigusnäivuse tekitamisele. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Tulenevalt asjaõiguses tunnustatud abstraktsiooni põhimõttest ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
Võlgnikul on kohtumenetluses isikliku osalemise ning taotluste ja kaebuste esitamise õigus pankroti väljakuulutamise või kompromissi kinnitamise korral. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-53-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-80-02. Heade kommete vastane tehing ei saa olla samaaegselt näilik.
Võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehingud on vastuolus heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine. Vara tagasivõitmiseks tehingu kehtetuks tunnistamisel ei kohaldu TsÜS § 66 lg 1 ulatuses, milles põhjendused tehingu heade kommete vastasusest kattuvad põhjendustega tehingu tagasivõidetavuse kohta pankrotiseaduse järgi, ning tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatavad tehingud ei ole tühised TsÜS § 66 lg 1 järgi.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur. Võlgnikul endal ei ole sellises menetluses isiklikult menetlusosalisena osalemise õigust.
Teeseldud tehingu puhul tuleb TsÜS § 70 lg 3 järgi hinnata ka varjatud tehingu sisu ja kehtivust. Seda saab teha teeseldud tehingu tühisuse tuvastamise hagi alusel.
Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas.
Pankrotivara puudutavas kohtumenetluses on võlgnik hageja, keda esindab ja kelle nimel teeb kõiki menetlustoiminguid pankrotihaldur.
Kinnistusraamatu kanne on ebaõige ja seda tuleb AÕS § 65 lg 1 järgi parandada üksnes siis, kui tühine oleks korteriomandi üleandmise asjaõigusleping. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-128-03.
|
| 3-2-1-17-14
|
Riigikohus |
16.04.2014 |
|
Pärast seda, kui maakohus on jätnud hagi läbi vaatamata TsMS § 409 lg 1 järgi ja hageja on taotlenud menetluse taastamist TsMS § 412 lg-te 3 ja 4 järgi, ei saa ringkonnakohus keelduda menetluse taastamise aluse esinemise korral menetluse taastamisest selle tõttu, et hagi on õiguslikult perspektiivitu (p 19).
Kui kohtutoimikust ei ole näha, mis põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 9). Sama seisukoht kohaldub ka maakohtu koosseisu vahetumise kohta.
Kohtukooseisu vahetumise mõjuvaks põhjuseks võib olla nt kohtuniku põhjendatud taandumine, ametist lahkumine, teise kohtumajja liikumine vms. Kindlasti ei tohi kohtukoosseisu vahetumise põhjuseks olla nt kohtunike töökoormuse ühtlustamine sama kohtu siseselt (p 21).
Juriidilise isiku pankrot ei lõpeta tema juhtorganite liikmete ametisolekut ega takista ka nende hilisemat asendamist ega välista ka juhatuse liikmete õigust esindada pankrotivõlgnikku asjades, mis ei puuduta pankrotivara (vt Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 21; 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 20) (p 20).
Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi tuleb esitada küll kohtutäituri, ostja ja sissenõudja vastu, kuid juhul kui äriühingust ostja on lõpetatud, saab sellisel juhul hagi esitada üksnes kohtutäituri ja sissenõudja vastu (p 19).
|
| 3-2-1-47-15
|
Riigikohus |
27.05.2015 |
|
VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. Seega saab nimetatud sätete alusel viivist vähendada vaid kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt nt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). Erinevalt viivisest ei näe seadus ette aga intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Erinevalt viivisest ei näe seadus ette intressi vähendamist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 14)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
PankrS § 46 lg-s 1 sätestatu annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 kohaselt on halduril õigus võlgniku poolt sõlmitud lepingust tulenev seni täitmata kohustus täita ja nõuda teiselt poolelt tema kohustuse täitmist või loobuda võlgniku lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, kui seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 46 lg-s 1 haldurile antud õigus lähtub sellest, et kui võlgnikul pole võimalik maksejõuetuse tõttu enam täita oma kohustusi, on haldurile antud võimalus kohustuste täitmisest loobumise teel lõpetada leping, millest tulenevaid kohustusi ei ole pooled täitnud. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel). (p 11)
Võlasuhte lõppemine PankrS § 46 lg 1 järgi, kui haldur loobub lepingust tuleneva kohustuse täitmisest, on lepingust taganemisele sarnane olukord, mistõttu saab kohaldada sel juhtumil lepingust taganemise sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause järgi võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. VÕS § 189 lg 1 teise lause kohaselt peavad lepingupooled taganemisest tulenevad kohustused täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 esimese lause kohaselt juhul, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega võib hageja alates ajast, kui tal on VÕS § 113 lg 2 järgi õigus nõuda viivist, nõuda raha tagastamisega viivitamise korral intressi asemel viivist (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 12). (p 12)
|
| 3-2-1-134-04
|
Riigikohus |
25.11.2004 |
|
Nõue, milles isik palub kinnistusraamatusse kande tegemist ja talle omandi võimaldamist, on kuni 01.07.2003 kehtinud AÕS §-st 121 ning TsK §-dest 224 ja 242 lg 1 lähtuv nõue müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks.
Kinnistu jagamisega korteriomanditeks võib samaaegselt kokku leppida korteriomandite omandiõiguse ülekandmises (asjaõigusleping) ning viimase alusel järjekorras kannete tegemises kinnistusraamatusse.
Kuna seaduses ei ole sätestatud aega, mille jooksul võib kinnistamisavalduse esitada või selle alusel kande teha, siis võib kehtiva asjaõiguslepingu esitada kinnistusametile kande tegemiseks ja omaniku kinnistusraamatusse kandmiseks igal ajal. Kuna tegemist ei ole nõudega, ei allu see ka aegumisele.
Kinnistu võõrandaja pankroti väljakuulutamise kohta kinnistusraamatusse kantud märkus ei takista asjaõiguslepingu alusel kande tegemist.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Asjaoludel, mis annavad alust arvata, et haldur püüab suurendada pankrotivara teiste isikute õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, saab halduri keeldumist lepingulise kohustuse täitmisest pidada lubamatuks hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.
Kui pankrotimenetluses vara välistamisel tekib vaidlus vara kuuluvuse üle, tuleb see lahendada koos vara välistamise hagiga. Sellisel juhul on tegemist vindikatsioonihagiga, mille esitamise eelduseks on asjaolu, et omandiõigus on hagejal olemas, kuid kostja seda ei tunnusta.
Vara välistamise hagi aegumistähtaeg ei saa hakata kulgema enne, kui hageja võis oma õiguste rikkumisest teada saada.
|
| 3-2-1-140-04
|
Riigikohus |
08.02.2005 |
|
Kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud pankrotivaraga seonduv hagi ja haldur, vaatamata sellele, et ta teab hagist, protsessi ei astu, võib PankrS § 43 lg 1 kohaselt jätkata hagejana võlgnik. Kui pankrotihaldur astub protsessi, siis ei saa võlgnik jätkata hagejana ja peab PankrS § 43 lg 5 kohaselt taotlema kassatsioonkaebuse esitamiseks nõusolekut pankrotihaldurilt ka vastuhagi osas.
TsMS § 44 alusel kassatsioonkaebuses puuduse kõrvaldamise tähtaja pikendamist kaaludes tuleb analoogia alusel TsMS § 45 lg-ga 1 lähtuda sellest, kas tähtaja möödalaskmiseks oli kaalukas põhjus.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-39-99.
|
| 3-2-1-145-16
|
Riigikohus |
01.03.2017 |
|
Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. (p 13.1.)
PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. (p 13.2.)
Kui kinkelepinguga on kinke saanud mitu kingisaajat, on kõik kingisaajad kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole kinkelepingut võimalik PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada. (p 13.2.)
|
Facebook
Twitter