2-17-9822/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.06.2021 |
|
Kuivõrd kostja I sooviski vaidlusaluse käsutustehinguga asjaõiguslikku olukorda muuta ja oma korteriomandit jagada ning see on toimunud (uued korteriomandid on tekkinud kostja I tahteavalduse tagajärjel), siis ei ole tegemist näiliku tehinguga (st kostja I ei ole tahtnud jätta üksnes muljet korteriomandi jagamisest ja uute väiksemate korteriomandite moodustamisest). (p 11)
Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)
Kohus hindab tehingu heade kommete vastasust (TsÜS § 86 lg 1) ka omal algatusel.
Kui tehingu võimaliku tühisuse alusena on kõne all nii TsÜS § 86 lg 1 kui ka TsÜS § 89 lg 1 kohaldamine, tuleb esmalt hinnata näilikkust ning heade kommete vastasust tuleks hinnata juhul, kui tehing ei ole näilik (st tehing ei saa olla samal ajal heade kommete vastane ja näilik). (p 15)
TsÜS § 87 järgi ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas tehingu tegemise keelu kehtestamise eesmärk oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg. Kehtinud KOS § 2 lg 1 oli imperatiivne õigusnorm, mis ei lubanud teha selles sätestatud reegleid eiravaid käsutustehinguid. Kui vaidlusalune tehing on TsÜS § 87 järgi tühine KOS § 2 lg st 1 tulenenud keelu rikkumise tõttu, oleks selle alusel tekkinud korteriomandite kohta tehtud kinnistusraamatu kanded AÕS § 65 lg 1 mõttes ebaõiged (AÕS § 68 lg 3 kohaselt saab omand tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel) ning puudutatud isikutel oleks õigus nõuda nende kannete parandamist. (p 13)
Isik saab esitada käsutustehingu tühisuse tuvastamise hagi vaid juhul, kui tehing mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust, või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Vaidlusalune käsutustehing võib mõjutada hagejate asjaõiguslikku positsiooni juhul, kui uued korteriomandid on kantud kinnistusraamatusse õigusvastaselt (korteriomandite moodustamine on vastuolus KOS § 2 lg s 1 sätestatuga), kahjustades selliselt hagejate ühinguõiguslikku positsiooni (korteriomaniku hääle osakaal või hääle suhe kõikidesse häältesse) ja seeläbi ühtlasi ka hagejate omandiõigust. (p 14)
KOS § 2 sätestas nõuded, millele peab korteriomandi eseme reaalosa vastama. Korteriomandi eseme reaalosa pidi olema ruumiliselt piiritletud ja eraldi kasutatav hooneosa (sama põhimõte kehtib KrtS § 4 järgi korteriomandi eriomandi eseme kohta). KOS § 2 ei välistanud iseenesest seda, et korteriomandi reaalosa hulka võisid kuuluda ka nt trepikoja-, keldri- ja pööninguruumid, seda aga juhul, kui need vastasid KOS § 2 lg-s 1 sätestatule. (p 12)
Üheks juhtumiks, mis annab aluse nõuda kinnisturaamatu kande parandamist, on kande aluseks oleva käsutustehingu tühisus. AÕS § 65 lg 1 alusel ebaõige kande parandamiseks vajalikku nõusolekut andma kohustamise nõude korral ei ole vaja eraldi nõuda kinnistusraamatu kande aluseks oleva käsutustehingu tühisuse tuvastamist. Kui kande parandamist nõutakse selle aluseks olnud käsutustehingu tühisuse tõttu, tuleb tehingu tühisust kaasa toovad asjaolud esitada hagi alusena.
AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamise õigust ei anna ainuüksi kande tagajärjel nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine (RKTKm 09.12.2015, nr 3-2-1-137-15, p-d 10-12). Kuna korteriomanike üldkoosoleku pädevuses on mh korteriomanike omandiõigust puudutavate otsustuste tegemine (vt nt KrtS § 9 lg 3, § 10 lg 2, § 13, § 14, ja § 32 lg 3), siis ei ole lisahäälte saamine uute korteriomandite loomisega ainult ühinguõiguslik aspekt, vaid puudutab otseselt korteriomandi kui spetsiifilise omandiliigi sisu ja riivab korteriomaniku omandiõigust. AÕS § 65 lg 1 järgi nõude esitamiseks annab aluse nõude esitaja ühinguõigusliku positsiooni muutumine korteriühistus, kui selline muutus on saavutatud õigusvastase kinnistusraamatu kandega. (p 14)
Jõustunud kohtuotsuse resolutsioon asendab kostjate tahteavaldust sellekohaste nõusolekute andmiseks (TsÜS § 68 lg 5, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1). TMS § 184 lg 1 mõttes on täidetav kohtulahendi resolutsioon, millega on kostjaid kohustatud andma nõusolek kinnistusraamatu kannete parandamiseks. Seega ei pea kohus TMS § 184 lg 1 kohaldamise jaoks oma lahendis tegema otsust, millega ta asendab nõutud tahteavalduse kohtulahendiga (vt ka Riigikohtu 13. jaanuari 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2 15 9117/149, p 12). (p 16)
|
| 2-20-228/59
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2023 |
|
Kahju hüvitise nõude loovutamise lepingu tühisust TsÜS § 86 lg 1 või § 87 alusel ei too kaasa asjaolu, et pankrotihaldur jättis nõude pankrotimenetluses esitamata, kuna pankrotihalduri hinnangul oli tegemist majanduslikult otstarbetu nõudega, või asjaolu, et nõue võõrandati liiga odava hinnaga. Samuti ei too tühisust TsÜS § 86 lg 1 alusel kaasa see, kui pankrotihaldur ei kuulanud ära võlausaldajate arvamust selle kohta, kas nõuet on mõtet hakata sisse nõudma või tuleks see võõrandada, kuna võlausaldajatel puudub seadusest tulenev õigus nõuda, et pankrotihaldur peaks ise hakkama seda nõuet sisse nõudma. (p-d 11 ja 14)
Nõude loovutamise lepingu tühiseks lugemist TsÜS § 86 lg 1 alusel ei saa põhjendada asjaoluga, et pankrotihaldur rikkus oma kohustusi, sõlmides nõude loovutamise lepingu pärast seda, kui maakohus oli teinud pankrotimenetluse lõpetamise määruse, kuid pankrotihalduri volitused veel kestsid. (p 13)
|
| 2-19-16249/17
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.10.2020 |
|
Juhul kui kostja sõlmis vaidlusaluse asjaõiguslepingu isikuga, kellel ei olnud EES § 218 lg 2 järgi õigust saada korteriomandi omanikuks, võib korteriomandit omandama õigustatud hageja õigusi rikkuv asjaõigusleping olla seadusvastasuse tõttu (TsÜS § 87) tühine (kehtetu). Juhul kui vaidlusalune asjaõigusleping osutub tühiseks, ei ole korteriomandi omandiõigus selle omandajale (ega ka omandaja pärijatele) üle läinud ning kinnistusraamatu kanne ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale (omanikuna on sisse kantud vale isik). Sel juhul tuleks kinnistusraamatu ebaõige kanne kustutada (p 14)
Hagejal on võimalik AÕS § 65 lg 1 alusel nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande järgi õigustatud isikult üksnes ebaõige kande kustutamise nõusolekut. Kui kinnistusraamatust nähtuv asjaõiguse omaja on surnud, on kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamise nõude vastaspool kinnistusraamatust nähtuva asjaõiguse omaja pärija. Enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmise nõusolekut hageja ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse kantud isikult nõuda ei saa. Vale kinnistusraamatu kande kustutamise korral taastub sellele kandele eelnenud õiguslik olukord, st kehtivaks muutub viimasele omanikukandele eelnenud omanikukanne. Korteriomandi enda nimele kandmist saab hageja nõuda isikult, kes on eelmise kande järgi omanik. (p 11-14)
Kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajaliku nõusoleku hagemine AÕS § 65 lg 1 alusel ei eelda kande aluseks oleva asjaõiguslepingu vaidlustamist eraldi haginõudena. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-09, p 10). (p 12)
Juhul kui kostja sõlmis vaidlusaluse asjaõiguslepingu isikuga, kellel ei olnud EES § 218 lg 2 järgi õigust saada korteriomandi omanikuks, võib korteriomandit omandama õigustatud hageja õigusi rikkuv asjaõigusleping olla seadusvastasuse tõttu (TsÜS § 87) tühine (kehtetu). (p 14)
Kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajaliku nõusoleku hagemine AÕS § 65 lg 1 alusel ei eelda kande aluseks oleva asjaõiguslepingu vaidlustamist eraldi haginõudena. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-09, p 10). (p 12)
TsMS § 371 lg 2 p 2 ei näe hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena ette olukorda, kus hagi esitatakse vale kostja vastu. Olukorras, kus hagi esitatakse vale kostja vastu, tuleb kohtul hagejale selgitada, et hagi saaks menetleda, kui see esitatakse õige kostja vastu. (p 11)
Juhul kui hageja pöördub kohtusse probleemiga, mis väärib kohtulikku kaitset, ja kui hagis esinevad menetlemist või hagi rahuldamist takistavad puudused, mis on kõrvaldatavad, tuleb kohtul enda ette toodud probleemi analüüsimise järel selgitada, mida on nende puuduste kõrvaldamiseks vaja teha. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõuet täpsustada. Kui maakohus jättis selle ülesande täitmata, on ringkonnakohtul võimalik see rikkumine kõrvaldada. Juhul kui ka peale asjakohaste selgituste andmist ja hagejale hagi muutmiseks tähtaja määramist ei ole hageja puudusi kõrvaldanud, saab kohus otsustada hagi menetlusse võtmisest keeldumise üle. Kui hageja ei esita nõudeid ja asjaolusid kohtu määratud tähtajaks, võib kohus jätta hagi TsMS § 3401 lg 2 ja § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmata. (p 16)
Kinnistusraamatu kande kustutamiseks vajaliku nõusoleku hagemine AÕS § 65 lg 1 alusel ei eelda kande aluseks oleva asjaõiguslepingu vaidlustamist eraldi haginõudena. Kui kinnistusraamatu kande parandamist nõutakse kande aluseks olnud asjaõiguslepingu tühisuse tõttu, tuleb asjaolud, mis toovad kaasa asjaõiguslepingu tühisuse, esitada hagi alusena ja kohus võtab nende kohta seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas (vt Riigikohtu 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-09, p 10). Kui hageja esitab kinnistusraamatu ebaõige kande kustutamise eelduseks oleva tahteavalduse andmise nõude ja ei too esile eraldi tuvastushuvi, on kohtul alus keelduda väidetava ebaõige kande aluseks oleva asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise nõude menetlusse võtmisest või siis pärast selle nõude ekslikku menetlusse võtmist jätta hagi selles osas TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata. (p 12)
Lepingu saab tühistada üksnes lepingupool (tehingu teinud isik) ning see kehtib nii võlaõigusliku kui ka asjaõiguslepingu tühistamise kohta (vt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 34). (p 18)
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-41-06
|
Riigikohus |
05.06.2006 |
|
Seadusvastasuse tõttu on kokkulepe, millega eluruumide erastamise kohustatud subjekt annab erastatava eluruumi omandiõiguse üle isikule, kes ei ole erastamise õigustatud subjekt, tühine ning asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei saa neil juhtudel toimuda heauskset omandamist. Asjaõiguslepingu kehtivus ei sõltu asja omandada sooviva isiku pahausksusest. Oluline ei ole ka see, et eluruumide erastamise kohustatud subjekt on omandanud vahepeal ka maa ja see on kinnistatud.
Reeglina ei saa kinnisasja üleandmise abstraktne ja neutraalne asjaõigusleping olla näilik, kuid näilik võib olla kohustusleping.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 213 lg 1 p-s 3 nimetatud võimatuse all tuleb mõista eelkõige olukorda, kus teises asjas tehtavast kohtulahendist oleneb arutatava asja tulemus. Kriminaalasjas olemasolev hüpoteetiline täiendavate asjaolude tuvastamise võimalus ei saa tsiviilkohtumenetlust üldjuhul takistada. Pealegi oli enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 94 lg 3 järgi kriminaalasjas tehtav võimalik kohtulahend kohtule tsiviilasja lahendamisel siduv üksnes piiratud ulatuses. Kehtiva TsMS järgi ei ole aga sellist siduvust üldse ette nähtud.
Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole tsiviilkohtumenetluse jaoks ühe või teise poole kasuks tõendite kogumine, vaid kuritegusid toime pannud isikute väljaselgitamine ja karistamine. Üldjuhul ei ole vajalik peatada tsiviilasja menetlust ainuüksi põhjendusega, et paralleelselt menetletakse mingit kriminaalasja ja sealt võib oodata uusi tõendeid.
Ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust. Kui asjaõigusleping iseenesest kehtib, kuid selle sõlminul puudub käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskne omandamine. Lähtudes TsÜS §-st 139, tuleb heausksust eeldada, st vastupidist väitev isik peab seda tõendama.
Heauskne omandamine ei ole võimalik, kui tühine on asjaõigusleping, millega omandi üleandmine kokku lepiti. Kuigi abstraktse käsutuslepinguna on selle tühisuse võimalused piiratumad kui kohustuslepingute puhul, ei ole asjaõiguslepingu tühisus siiski välistatud.
Erinevalt vallasasja heausksest omandamisest ei oma kinnisasja heauskse omandamise puhul tähendust võimalik valduse saamine ega selle aeg. Oluline on üksnes omandaja heausksus kinnistusraamatu kannete õigsuse suhtes. Heausksuse määratlemisel tuli enne 1. maid 2004. a kehtinud AÕS § 56 lg 3 järgi lähtuda kinnistusraamatu kande tegemise ajast. Kehtiva AÕS § 561 lg 3 järgi on oluline kandeavalduse esitamise aeg.
|
| 3-2-1-79-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
VÕS § 128 lg 3 võimaldab kahju tekitanud isikult põhimõtteliselt ka kohtumenetluse-eelsete õigusabikulude hüvitamist nõuda. Selline nõue on põhjendatud juhul, kui on täidetud kahju hüvitamise nõude üldised eeldused.
TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine. Käibemaksu tasumata jätmise eest vastutab KMS § 3 lg-st 1 tulenevalt teenuse osutaja, s.o töövõtja ja viimase poolt käibemaksu tasumata jätmine ei mõjuta töövõtulepingu kehtivust.
Kuna VÕS §-s 639 sätestatud regulatsioon ei ole imperatiivne, siis võivad pooled lepinguga põhimõtteliselt kokku leppida teisiti, näiteks lepingu hinna muutmise õiguses juba ette juhuks, kui töö maht suureneb.
Asjaolust, et eelarvet ületati oluliselt, ei saa järeldada eelarve ületamise ettenähtamatust.
VÕS § 639 lg 2 teise lause järgi peab töövõtja eelarve olulisest ületamisest tellijale viivitamatult teatama. Ainult teatamiskohustuse täitmisel on töövõtjal õigus nõuda eelarvet ületava tasu maksmist lepingutingimuste alusel. Kui töövõtja ei teata tellijale eelarve olulisest ületamisest viivitamatult, siis on tal tellija vastu üksnes alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue. Alusetust rikastumisest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega. VÕS § 639 lg 2 kolmanda lause puhul on alusetu rikastumise ulatuse kindlaksmääramisel oluline eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus.
TsÜS § 87 järgi ei too seadusega vastuolus olev tehing kaasa selle kehtetust, kui keelu mõtteks ei ole keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Käibemaksuseaduses puudub otsene keeld teha käibemaksuseaduse sätteid rikkuvat tehingut. Seega juhul, kui tuvastatakse poolte kokkulepe tööde tegemise hinnas ilma käibemaksuta, ei ole see kokkulepe tühine.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-45-08.
|
| 3-2-1-26-02
|
Riigikohus |
04.03.2002 |
|
Aktsiaseltsi nõukogu ÄS § 306 lg-st 2 ja ÄS § 317 lg-st 1 tuleneva nõusoleku puudumine tehingu sõlmimiseks, mis väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, ei too kaasa tehingu seadusvastasuse tõttu selle tühisust. ÄS § 317 lg 4kohaselt sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
Aktsiaseltsi nõukogu ÄS § 306 lg-st 2 ja ÄS § 317 lg-st 1 tuleneva nõusoleku puudumine tehingu sõlmimiseks, mis väljub aktsiaseltsi igapäevase majandustegevuse raamest, ei too kaasa tehingu seadusvastasuse tõttu selle tühisust. ÄS § 317 lg 4kohaselt sama paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes.
ÄS § 306 lg 2 teises lauses sätestatu rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 alusel.
ÄS § 306 lg 2 teises lauses sätestatu rikkumine võib kaasa tuua juhatuse liikme vastutuse ÄS § 315 lg 1 alusel.
|
| 3-2-1-134-01
|
Riigikohus |
16.11.2001 |
|
Kuna sõlmitud lepingud ei vastanud riikliku aktsiaseltsi õigusvõimele ja eesmärkidele (TsK § 28; ettevõtteseaduse § 5 lg 2) ning tema tegevuse aluseks olnud normatiivaktidele, siis olid nad tehingute tegemise ajal kehtinud TsK § 51 ja 53 kohaselt kehtetud.
Esitatud tõenditest ei ole võimalik järeldada, et RAS Ookean on Eesti Kalatööstuse õigusjärglane. Kostjate viidatud õigusaktidest - TsK § 39 lg-st 3, riiklike aktsiaseltside asutamise ajutise juhendi p-st 9, Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29.08.1991. a otsusest ja Vabariigi Valitsuse 12.09.1991. a määrusest nr 182 ja 06.07.1992. a määrusest nr 198, RAS Ookeani õigusjärglust ei tulene.
|
| 3-2-1-81-01
|
Riigikohus |
20.06.2001 |
|
Kostja on sõminud võlaõigusliku ostu-müügilepingu, mille objektiks on abikaasade ühisomandis olev asi. Tulenevalt TsK § 242 ja AÕS § 92 on selline tehing vallasasja võõrandamistehing, mille sõlmimine on keelatud abikaasa kirjalik nõusolekuta (PKS § 17 lg 4). Seda keeldu rikkuv tehing on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine.
Ringkonnakohus on jätnud asja õigesti lahendamiseks tähtsad asjaolud tuvastamata. Sellega rikkus ta TsMS § 227 lg 1, mille kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ja 330 lg 4, mis näeb ette märkida otsuses ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.
Kuigi võõrandaja ei olnud õigustatud omandit aiamajale üle andma, võis isik omandada selle AÕS § 95 lg 1 alusel heauskselt, kui ei esine pahausksust või kui aiamaja ei väljunud omandaja valdusest tema tahte vastaselt. Omaniku tahte vastaselt tema valdusest väljaläinud asja võib heauskselt valdajalt välja nõuda, kui valdaja ei ole asja omandanud igamisega (AÕS § 95 lg 4). Asja uuel läbivaatamise tuleb ringkonnakohtul tuvastada aiamaja omaniku valdusest väljumise asjaolud ning hinnata omaniku väiteid valdaja pahausksusest.
|
| 3-2-1-70-96
|
Riigikohus |
23.05.1996 |
|
Kui tehing vastas sõlmimise momendil seaduse nõuetele, ei ole hilisemad muudatused seaduses tema tühistamise aluseks, kui neile ei ole antud tagasiulatuvat jõudu.
|
| 3-2-1-126-97
|
Riigikohus |
05.11.1997 |
|
Eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt eluruumide müümine väljaspool eluruumide erastamise seadusega kehtestatud korda on seadusevastane ja selline leping tühine.
Eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt eluruumide müümine väljaspool eluruumide erastamise seadusega kehtestatud korda on seadusevastane ja selline leping tühine.
Taasriigistamise seaduse alusel Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 kinnitatud kohustatud subjektide nimekiri paneb EES § 3 lg 11 kohaselt eraõiguslikule juriidilisele isikule seadusest tuleneva kohustuse erastada eluruum.
|
| III-2/1-1/95
|
Riigikohus |
17.01.1995 |
|
|
| III-2/3-25/94
|
Riigikohus |
04.10.1994 |
|
|
| 3-2-1-30-03
|
Riigikohus |
03.04.2003 |
|
Nõue tunnustada oma omandiõigust võib olla esitatud eraldi nõudena, kuid ei pea tingimata selliselt esitatud olema. Kui asjaoludest ilmneb, et hageja on esitanud hagi asja kostja valdusest tagasisaamiseks ja on tõendanud, et tema on omanik ja et kostja valdus on õigusliku aluseta ning nõude aluseks ei ole leping, siis tuvastab kohus hagi rahuldades muuhulgas ka hageja omandiõiguse.
Nii TsÜS § 66 lg 5 kui TsK § 51 lg 2 alusel saab tehingu poolt kohustada tehingu järgi saadut välja andma üksnes kehtetu tehingu teisele poolele. Kuna hageja ei ole kehtetu tehingu pool, puudub tal ka restitutsiooniõigus tehingu alusel.
Kuigi hageja ei ole oma nõuet korrektselt sõnastanud, võib järeldada, et tegemist on vindikatsiooninõudega AÕS § 80 alusel. Kohus võib TsMS § 228 järgi seda sätet kohaldada, vaatamata sellele, et hageja oma hagis sellele normile ei tuginenud.
|
| 3-2-1-64-01
|
Riigikohus |
17.05.2001 |
|
Vaidlusaluse tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilkoodeksi sätted, sealhulgas hageja viidatud TsK §-d 95 ja 138, ei sätestanud võõrandamistehingu kehtetust seadusevastasuse tõttu ainuüksi põhjusel, et asja võõrandas mitteomanik.
Hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Hooneregistri andmetes muudatuste tegemine on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse toiming, mille peale võib HKMS § 4 lg 2 järgi esitada kaebuse halduskohtusse.
|
| III-2/3-17/95
|
Riigikohus |
11.10.1995 |
|
|
| 3-2-1-115-01
|
Riigikohus |
15.11.2001 |
|
Otsustamaks tehingu seaduslikkuse üle, millega väidetavalt rikuti APK § 21 lg 2 nõudeid, tuleb APK § 46 alusel tuvastada abielu lõppemise moment ning lähtudes sellest vaidlus lahendada. Arvestada tuleb, et APK § 21 kohaselt notariaalset tõestamist nõudnud vara võõrandamise tehing ei ole kehtetu, kui selleks puudus lahutatud abikaasa kirjalik nõuseolek.
|
| 3-2-1-147-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-2-02.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-66-02.
Vt Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelise erikogu määrus nr 3-2-1-34-96.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-127-03.
|
| 3-2-1-124-97
|
Riigikohus |
30.10.1997 |
|
Vabariigi Valitsuse 21.01.1991 määruse nr 17 Rendisuhete kohta p 3.2. kohaselt võis riigiettevõtte struktuuri- ja allüksuse vara tervikuna (tervikvara) rentimisel rendileandjaks olla ettevõtte haldusnõukogu või juhatus olenevalt ettevõtte liigist. Kuna leping ei vastanud puuduste tõttu subjektsuses seaduse nõuetele, siis oli ta tühine.
|
| 3-2-3-25-96
|
Riigikohus |
17.10.1996 |
|
ENSV ÜNP 31. oktoobri 1940. a. seadlus "Suurte majade natsionaliseerimise kohta" ja selle 5. juuni 1940. a. täiendus ei sisalda korraldusi pärandvaraks muutunud suurte majade kohta. Kuna vaidlusaluseid maju ei olnud ka natsionaliseeritud, olid pärimisõiguse tunnistused õigesti välja antud ning puudus alus kinkelepingute ja ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks.
|
Facebook
Twitter