2-22-10090/132
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.01.2026 |
|
Vt RKTKo nr 2-15-19042/157, p 10. (p 12)
TsMS § 447 lg 2 sõnastuse kohaselt on kohtul kirja- ja arvutusvigade ning ilmselgete ebatäpsuste parandamise kohustus ex officio ehk see ei nõua menetlusosalise sellekohast taotlust. See tähendab ühtlasi, et kohtuotsuses esineva vea või ebatäpsuse võib ex officio parandada ka kõrgema astme kohus. (p 12)
Kui kohtulahendi resolutsioonis endas või resolutsioonis ja kohtulahendi päises esineb vastuolu, siis on kohtulahendi resolutsiooni parandamine TsMS § 447 lg 2 alusel lubatud. Selline olukord esineb ka nt juhul, kui menetlusosalise nimes on kirjaviga või nende nimed on ekslikult vahetuses. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-16-3785/114, p 24. (p 14)
Kahjuna, mille tekitas võlgnikule juhatuse liikmest kostja II, saab olla käsitatav üksnes see osa kostjale I laenulepingu alusel kantud rahasummast, mida ei õnnestu viimaselt tagasi nõuda. (p 14)
Kui hageja soovib, et kostja II vastu esitatud kahju hüvitamise nõudes tehtav kohtulahend oleks lahendi jõustumise järgselt kohe sundtäidetav, peab hageja tõendama, et nõue kostja I vastu on väärtusetu. Nõude väärtusetuse tõendamiseks ei pea olema toimunud kostja I suhtes täitemenetlust, mis oleks ebaõnnestunud. (p 15)
Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonkaebuse lahendamisel seda, kas maakohus kohaldas asja lahendamisel materiaalõigust õigesti olenemata sellest, kas apellant kaebuses materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele tugines. (p 18)
Vt RKTKo nr 2-17-10474/80, p-d 21–22. (p 20)
|
| 2-15-19042/157
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2017 |
|
Kuigi TsMS § 447 lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda teha siiski üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu (vt Riigikohtu 12. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-10, p 16; 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08, p 18). (p 10)
Kui hageja juriidilise isikuna on kassatsioonimenetluses osalenud TsMS § 218 lg 4 esimese lause mõttes isiklikult oma seaduslikuks esindajaks oleva juhatuse liikme kaudu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg 1; Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13), siis ei saa hageja seadusliku esindaja kulusid kostjalt välja mõista. (p 13.2)
|
| 2-22-11644/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.05.2026 |
|
Sisuliselt kohustub käendaja käenduslepinguga täitma põhivõlgniku kohustusi ning kui käendaja täidab käendatud kohustuse, läheb täidetud kohustuse ulatuses võlausaldaja nõue VÕS § 152 lg 1 esimese lause alusel käendajale üle. (p 12)
VÕS § 78 lg-s 1 nimetatud kolmandal isikul ei ole võlausaldaja ees kohustust täita põhivõlgniku kohustust. Kolmanda isiku sooritust saab käsitada kohustuse täitmisena VÕS § 78 lg 1 mõttes üksnes juhul, kui kolmas isik tegutseb tahtega täita võlgniku kohustus ning soorituse eesmärk on see kohustus vastavas osas lõpetada. Võimalik tagasinõue võlgniku vastu ei teki täitmise tulemusena automaatselt, vaid peab tulenema seadusest või kolmanda isiku ja võlgniku vahelisest suhtest (VÕS § 78 lg 4). (p 12)
Kui hageja kui käendaja nõuab käenduse maksimumsummast rohkem makstut kostjalt kui laenuandjalt tagasi VÕS § 1028 lg 1 alusel, siis tuleb nõude olemasolu tuvastamiseks esmalt lahendada küsimus, kas hageja soovis vaidlusaluseid makseid tehes täita põhivõlgniku kohustust (VÕS § 78 lg 1) või enda isiklikku lepingulist käenduskohustust. (p 13)
Selleks, et teha kindlaks, millist kohustust käendaja makseid tehes täita soovis, tuleb välja selgitada tema tahe maksete tegemisel, lähtudes seejuures tahteavalduse tõlgendamise reeglitest (TsÜS § 75 lg-d 1 ja 3). (p 13.2)
Kui hageja kui käendaja soovib tugineda nõude alusena VÕS § 1028 lg-le 1, peab ta nõude maksmapanekuks tõendama, et ta on võlausaldajale väljendanud tahet täita kohustus just käendajana. Ainuüksi ülemääraste maksete tegemisest või asjaolust, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käendusleping, ei saa hageja sellekohast tahet järeldada. (p 13.3)
Vt RKTKo nr 3-2-1-115-10, p 12. (p 14)
Vt RKTKo nr 2-22-5675/87, p 17. (p 15)
Vt RKTKo nr 2-22-10090/132, p 12. (p 18)
Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale saab VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt nõue põhivõlgniku vastu üle minna üksnes ulatuses, milles käendaja rahuldas põhivõlgniku kohustuse eesmärgiga täita käenduslepingust tulenevat kohustust. See tähendab, et kui käendaja sooritus võlausaldajale ei olnud kantud tahtest täita tema enda kohustust, ei toimu selles osas VÕS § 152 lg 1 alusel nõude üleminekut käendajale. Sellisel juhul võib käendaja esitada põhivõlgniku vastu tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist VÕS § 78 lg 4 kohaselt üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest (RKTKm nr 2-21-18545/53, p 33). (p 19.1)
Võlgniku ja kolmanda isiku vaheline suhe võib esmalt tuleneda nende vahel sõlmitud lepingust. Tavapäraselt on käenduslepingu sõlmimise põhjus käendaja ja põhivõlgniku vaheline võlasuhe, mille tulemusel on käendaja valmis võlgniku kohustusi käendama. Selline sisesuhe võib kõige sagedamini olla käsundusleping (VÕS § 619 jj), millega käendaja kui käsundisaaja kohustub sõlmima võlausaldajaga käenduslepingu ja täitma vajadusel põhivõlgniku kui käsundiandja asemel tema kohustuse võlausaldaja ees. Osas, milles nõue ei lähe võlausaldajalt kohustuse täitnud käendajale seaduse alusel üle (VÕS § 152 lg 1), võib käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu tuleneda käsunduslepingust või käsundit reguleerivatest seadusesätetest, eelkõige VÕS § 628 lg 2 esimesest lausest, mille kohaselt peab käsundiandja käsundisaajale hüvitama mõistlikud kulud, mida käsundisaaja on teinud käsundi täitmiseks ja mida ta võis vastavalt asjaoludele vajalikuks pidada. (p 19.2)
Käenduse kui võlaõigusliku tagatise peamine eesmärk on kaitsta võlausaldaja huve kuni põhikohustuse täieliku täitmiseni.
Käendaja ja põhivõlgnik käsunduslepingus kokku leppida põhivõlgniku kohustuse täitmise tingimustes, sh kas, millises ulatuses ja mille alusel tekib käendajal tagasinõue põhivõlgniku vastu (VÕS § 5). Lisaks on laenuandjal ja laenusaajal võimalik laenulepingus kokku leppida, et tagatis peab säilima kogu laenulepingu kehtivuse jooksul. Sellise kokkuleppe eesmärk on välistada olukord, kus käendaja täidab oma kohustuse käenduse maksimumsumma ulatuses talle sobival ajal ja laenuleping kehtib ilma tagatiseta edasi. Seejuures peab võlausaldajal olema objektiivne võimalus kontorollida tagatise jääki ning selle kehtivust. Kui ilmneb, et olemasolev tagatis on ammendunud või selle väärtus ei vasta enam kokkulepitule, tekib võlausaldajal õigus nõuda laenusaajalt uut käendust või muud tagatist. Juhul kui laenusaaja jätab tagatise andmise kohustuse täitmata, on see lepingu rikkumine, mis võib anda aluse laenuleping erakorraliselt üles öelda (VÕS § 399, § 196 lg-d 1 ja 2). (p 19.3)
Kui käendaja ja põhivõlgniku vahel ei ole lepingulist suhet, võib käendajal olla hüvitisnõue põhivõlgniku vastu VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel (RKTKo nr 3-2-1-158-13, p 12). Käsundita asjaajamiseks võib mh olla ka teise isiku kohustuse täitmine (RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 29). VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Üksnes asjaolust, et käendaja tasub võlgniku eest võla, ei saa järeldada, et see vastab põhivõlgniku huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes (RKTKm nr 2-23-18026/106, p 14). Lisaks peab käsundita asjaajajal olema tahe tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2). (p 19.4)
Kui käendaja ja põhivõlgniku vahel ei ole kohustuse täitmist reguleerivat lepingut ja täidetud ei ole ka käsundita asjaajamise eeldused, võib käendajal olla põhivõlgniku vastu nõue alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS §-d 1028 ja 1041). Seejuures on VÕS § 1024 lg 4 ja § 1041 alusel hüvitisnõue võimalik siis, kui käendaja arvas heauskselt, et esineb vähemalt üks VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 nimetatud asjaoludest, st et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende asjaolude puudumisest (RKTKo nr 3-2-1-158-13, p 12). (19.5)
|
| 3-2-1-16-98
|
Riigikohus |
19.02.1998 |
|
Turgu valitseva ettevõtte teenuse hinna määramisel tuleb kaaluda konkurentsi- ja hinnaseaduse sätete rakendamist.
TsKS § 237 lg 2 kohaselt võib kohus otsuses parandada kirja- ja arvutusvead, mis ei mõjuta otsuse sisu.
TsK § 165 kohaselt loetakse leping sõlmituks, kui poolte vahel - vastaval juhul ka nõutavas vormis - on saavutatud kokkulepe kõigis lepingu olulistes punktides.
|
| 3-2-1-86-10
|
Riigikohus |
12.01.2011 |
|
Vt 29. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08 p 18.
TsMS § 447 lg-s 2 toodud otsuse sisu mõiste ei kattu TsMS §-s 442 toodud otsuse sisu mõistega, vaid on sellest kitsam. TsMS § 447 lg 2 mõttes saab otsuse sisuks pidada kohtuotsuse resolutsioonis kohtu märgitud otsustust, mis ulatuses asjas esitatud nõuded rahuldada. Kui otsuse resolutsioonis ilmneb selles osas vigu, ei saa kohus neid omal algatusel TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Vastupidine tõlgendus oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega, mh seetõttu, et TsMS § 447 lg-s 2 ei ole sätestatud ajalist piirangut otsuses vigade parandamiseks.
Olukorras, kus kohtuotsuse resolutsioonis on viga, mida ei saa TsMS § 447 lg 2 alusel parandada, on poolel, kelle kahjuks see viga tehti, võimalik esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus (ringkonnakohtus kassatsioonkaebus). Kui kohtule esitatakse sellises olukorras otsuses tehtud vea parandamise taotlus, peab kohus juhtima taotleja tähelepanu sellele, et tal ei ole võimalik taotlusega soovitud eesmärki saavutada, ja apellatsioonkaebuse (kassatsioonkaebuse) esitamise võimalusele.
|
| 3-2-1-68-05
|
Riigikohus |
20.06.2005 |
|
TsMS §-de 237 ja 238 alusel saab kohus pärast kohtuotsuse tegemist ise otsust muuta või täiendada. Need sätted on seaduse analoogia alusel kohaldatavad ka kohtumäärusele.
Analoogia alusel TsMS §-dega 237 ja 238 saab kohus pärast kohtumääruse tegemist ise seda muuta või täiendada.
Vastavalt PankrS §-le 168 on PankrS § 158 lg-s 4 nimetatud pankrotimenetluse lõpetamise määrus teatud tingimustel täitedokumendiks. Seetõttu peab määrusest nähtuma summa, mille võlgnik on kohustatud täitemenetluses täitma. Seejuures peaks see summa nähtuma eelkõige lahendi resolutiivosast.
Pankrotimenetluse raugemine on võimalik ka füüsilisest isikust võlgniku suhtes.
|
| 3-2-1-97-08
|
Riigikohus |
29.10.2008 |
|
Kuigi TsMS § 447 lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda teha siiski üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu.
Hageja on nõudnud üksnes vajalike kulutuste hüvitamist, kuid ringkonnakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks rahasumma ka kasulike kulutuste hüvitamiseks. Selliselt ületas ringkonnakohus ka nõude piire ja rikkus TsMS § 439 ja § 639 lg-t 1 nende koostoimes.
TsMS § 233 alusel kahju suuruse hindamisel peab kohus otsuses ka põhjendama, miks ei õnnestu täpset hüvitamisele kuuluvat summat kindlaks määrata või miks see on seotud eriliste raskuste või ebamõistlike kuludega.
|
| 3-2-1-24-06
|
Riigikohus |
19.04.2006 |
|
Kohtuotsuses esineva ilmse ebatäpsuse korral oli protsessiosalisel õigus enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 237 alusel taotleda kohtuotsuse parandamist. Vead parandab kohus määrusega.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS-st ei tulenenud, et õigusabikulust tulnuks välja arvestada käibemaks.
1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 174 lg 3 kohaselt piisab käibemaksusumma tõendamiseks avaldaja kinnitusest, et ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega saab 1. jaanuarist 2006. a menetluskuluna käibemaksu välja mõista vaid siis, kui avaldaja ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule.
Kui pooltevaheline kokkulepe on käsitatav tingimusliku müügilepinguna ja ostja on selles märgitud tingimused täitnud, on ostjal lepingulise valdajana AÕS § 83 lg 1, VÕS § 110 või 111 alusel õigus keelduda asja väljaandmisest müüjale.
|
Facebook
X.com