3-19-1565/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.10.2023 |
|
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)
KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)
Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)
PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)
Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)
|
| 2-19-8673/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.11.2022 |
|
Au teotamise puhul tuleb teo õigusvastasust hinnata eelkõige VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt RKTKo nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt RKTKo nr 3-2-1-11-04, p 11). (p 11)
Õiguspärane ei ole see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja au, põhjendada ka kostja tegude õiguspäraseks lugemist VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi. (p 12)
Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)
VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)
Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)
Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)
|
| 2-20-2032/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.03.2022 |
|
Teise isiku isikuandmete väljaselgitamine on eelduslikult selle isiku isikliku õiguse rikkumine VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi. (p 12.1)
Isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule alati maksta mõistlik rahasumma. Kui taotletud on õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega. (p 13)
Kui kannatanule on makstud kahjuhüvitist, tuleb teha kindlaks, kas hüvitist maksti teise isiku eest VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et hüvitise maksja rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt kannatanu õigusi. Esimesel juhul võivad isikud vastutada kannatanu isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). (p 14)
|
| 2-14-56641/69
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2017 |
|
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Kahjuhüvitise kindlaksmääramisel hüpoteetilise litsentsitasuna ei ole vajalik täpselt kindlaks teha seda, kas ja kui palju isik rikkumisega teenis. Hüpoteetilise litsentsitasu suuruse arvestamisel VÕS § 127 lg 6 tähenduses tuleb lähtuda konkreetsest teosest ja selle kasutusõiguse väärtusest. Tähtsust ei ole sellel, kas isikule oleks olnud kättesaadav ka mõni teine sarnane teos ning milline oleks olnud selle kasutamise eest makstav hind. Autoril on ainuõigus otsustada, kas, kellel ja millise tasu eest ta lubab oma teost kasutada. (p 20)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Eelnev ei tähenda siiski seda, et autoriõiguse rikkumise korral oleks mittevaralise kahju hüvitamine Eesti õiguses välistatud muudel kui VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alla langevatel erandlikel juhtudel. Intellektuaalomandiõiguste jõustamise korral tuleb asjakohaseid VÕS-i sätteid tõlgendada kooskõlas direktiiviga 2004/48/EÜ. Kõnealuses direktiivis reguleerib kahju hüvitamist artikkel 13, mille esimesest lõikest tuleneb liikmesriikidele kohustus tagada, et pädevad kohtuasutused kohustavad kannatanud poole avalduse alusel rikkujat, kes teadlikult rikkus või pidi põhjendatult olema rikkumisest teadlik, maksma proportsionaalselt õiguste valdajale rikkumise tagajärjel tekitatud kahju ulatuses kahjutasu. Kahjutasu suuruse kindlaksmääramiseks kohtus näeb direktiivi art 13 lg 1 ette kaks alternatiivset võimalust. Esimese kohaselt tuleb kohtutel võtta arvesse kõiki asjakohaseid aspekte, näiteks negatiivsed majanduslikud tagajärjed, sealhulgas kannatanud poole kaotatud tulu, rikkuja teenitud mis tahes ebaõiglane tulu ja sobivatel juhtudel muud tingimused kui majanduslikud tegurid, näiteks rikkumisega õiguste valdajale tekitatud moraalne kahju (vt art 13(1)(a)). Alternatiivina võivad kohtuasutused asjakohastel juhtudel kehtestada kahjutasu peamiste tegurite üldsummana, nagu vähemalt autoritasude või honoraride summa, mis oleks võidud saada, kui rikkuja oleks taotlenud kõnealuse intellektuaalomandi kasutamiseks luba (vt art 13(1)(b)). (p 21.3)
Euroopa Kohus on 17. märtsi 2016. a lahendis C-99/15 Liffers märkinud, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et sätte eesmärk on tagada õiguse omajale talle tegelikult tekitatud kahju täielik hüvitamine, hõlmates ka võimalikku tekkinud mittevaralist kahju (p 25). Kohus selgitas, et kahjuhüvitise kindlaksmääramine ainult lähtuvalt art 13 lg 1 p-s b viidatud hüpoteetilisest autoritasust hõlmab üksnes intellektuaalomandi õiguse omajale tekitatud varalist kahju, mistõttu kahju täielikuks hüvitamiseks peab õiguse omajal olema võimalus lisaks sel viisil arvestatud kahjuhüvitisele nõuda hüvitist mittevaralise kahju eest, mis talle võis tekkida (vt p 26). Eelnevast tulenevalt asus Euroopa Kohus seisukohale, et direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg-t 1 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab intellektuaalomandi õiguse rikkumise tõttu kahju saanud isikul lisaks vastavalt art 13 lg 1 p-le b hüpoteetilise autoritasuna arvutatud varalisele hüvitisele nõuda hüvitist ka mittevaralise kahju eest, mis on ette nähtud direktiivi art 13 lg 1 p-s a (vt p 27). (p 21.4)
Eesti õiguses on direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-st b tulenev kahjuhüvitise nn hüpoteetilise litsentsitasuna arvutamise meetod sätestatud VÕS § 127 lg 6 teises lauses. Kuivõrd VÕS § 127 lg 6 teine lause vastab Eesti õiguses direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p-le b, tuleb seda tõlgendada kooskõlas sätte aluseks oleva direktiivi normiga. Lähtudes asjas Liffers direktiivi 2004/48/EÜ art 13 lg 1 p b tõlgendamise kohta antud juhistest, on üheks VÕS § 127 lg 6 alusel kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse võetavaks asjaoluks lisaks tasu suurusele, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa õiguse kasutamiseks, ka autorile tegelikult tekkinud mittevaraline kahju, kuivõrd hüpoteetiline litsentsitasu seda eelduslikult ei hõlma. (p 21.5)
Autoriõiguse rikkumise korral on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda vaid VÕS §-des 1043 ja 1045 ette nähtud juhtudel. Seejuures vastutab kostja VÕS § 127 lg-st 2 tulenevalt kahju tekitamise eest deliktiõiguslikult üksnes juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks oli sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 21.1)
VÕS § 1050 lg 1 järgi saab eeldada, et kahju tekitaja jättis oma käibekohustuse täitmata ja vastutab sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et kahju tekitaja tegevus või tegevusetus on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu 10. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Küll aga võib kahju tekitaja vabaneda vastutusest, kui ta tõendab, et ta järgis temalt oodatavat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.1)
Üldine käibekohus on isiku kohustus tegutseda oma õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi isikuid, ning teha kõik mõistlikult vajalik selleks, et teised isikud ei saaks tema tegevuse tagajärjel kahjustada (vt 3-2-1-73-13, p 10; 17. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-12, p 10). Kui isik kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt nt 3-2-1-73-13, p 11), tuleb seda hoolsuskohustuse määra hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi arvestada. Sellisel juhul lasub isikul kohustus võtta kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste, sh autoriõiguste rikkumine. (p 18.2)
Välise hooletuse kindlakstegemiseks peab kohus välja selgitama, kas isik rikkus endal lasuvat objektiivset hoolsuskohustust ehk käibekohustust. (p 18.4)
Kui isik jättis tegemata toimingud, mille tegemist saab vastavas tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoiduda oma tegevusega teiste isikute autoriõiguste rikkumisest, saab talle ette heita käibekohustuse rikkumist ja seega välist hooletust VÕS § 104 lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi. (p 18.5)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Autoriõiguse rikkumine on käsitatav VÕS § 1045 lg 1 p 5 tähenduses omandiga sarnase absoluutse õiguse rikkumisena. Nende õiguste rikkumise korral on seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt üldjuhul piiritletud VÕS-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (vt Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-53-06, p 13). Absoluutsete õiguste rikkumise korral ei näe VÕS § 134 ette mittevaralise kahju hüvitamist, v.a § 134 lg-s 4 sätestatud juhul. Autoriõigused, sh AutÕS §-s 12 loetletud autori isiklikud õigused, ei ole käsitatavad isiklike õigustena VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses, mille rikkumise korral oleks mittevaraline kahju hüvitatav VÕS § 134 lg 2 ja lg 6 alusel. Siiski on võimalik, et autoriõiguse rikkumisega kaasneb ka autori VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 kaitsealasse langevate isiklike õiguste rikkumine, näiteks juhul, kui sellega kaasneb autori au ja väärikuse kahjustamine või tema kohta valeandmete avaldamine. (p 21.2)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Hageja enne kohtumenetlust kantud õigusabikulud on kahju, mis on VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitatav vaid juhul, kui sellise kahju ärahoidmine on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 5 kaitse-eesmärgiga. VÕS § 1045 lg 1 p 5 ning AutÕS-i sätete, mis tagavad autori varaliste õiguste kaitse, eesmärk on kaitsta autorit ka sellise kahju eest, mis on tingitud tema õiguste jõustamisest, sealhulgas kohtuväliselt. Ka hüvitatava kahju ulatust täpsustavate VÕS § 128 lg-te 1 ja 3 kohaselt hõlmab hüvitamisele kuuluv otsene varaline kahju ka kahju tekitamise tõttu kantud mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selliste kulude kandmine autoriõiguse rikkumise tagajärjel on rikkujale mõistlikult ettenähtav. Olukorras, kus on tuvastatud kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel, on kohtul VÕS § 1045 lg 1 p-s 5 sätestatud absoluutsete õigushüvede kahjustamise korral õigus mõista kostjalt hageja kasuks välja ka viimase enne kohtusse pöördumist kantud mõistlikult vajalikud ja ettenähtavad õigusabikulud. (p 22)
Kohus peab hiljemalt eelmenetluse lõpuks selgitama välja, kas hageja soovib TsMS § 370 lg 2 kohaldamist ning kuidas ta järjestab oma alternatiivsed nõuded (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p 10). Kui kohtul on kahtlus, et hageja esitatud nõue ei vasta hageja tegelikele huvidele ja eesmärkidele, peab ta sellele TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi juba eelmenetluses hageja tähelepanu juhtima ja selgitama talle vajadust oma nõuet täpsustada. (p 13.3)
Kas menetleda TsMS §-st 66 ja § 331 lg-st 1 tulenevalt hilinenult esitatud avaldust, taotlust, tõendit või vastuväidet, on kohtu diskretsiooniotsus. (p 14)
TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt nt Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13, p 11; 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-107-13, p 15). (p 15.2)
AutÕS § 13 lg 1 p 91 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. a direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (edaspidi direktiiv 2001/29/EÜ) art 3 lg-ga 1. Viidatud sättest tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal. Seeläbi on vastav direktiivi säte aluseks nii AutÕS § 13 lg 1 p-s 9 sätestatud õigusele teose edastamisele kui ka AutÕS § 13 lg 1 p-s 91 sätestatud õigusele teose üldsusele kättesaadavaks tegemisele. (p 17)
Euroopa Kohus on direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 kohaldamise kohta üldsusele kättesaadavaks tegemise kontekstis selgitanud, et vajalik on esiteks üldsusele edastamise toimingu olemasolu, s.o teose üldsusele kättesaadavaks tegemine niimoodi, et üldsuse hulka kuuluvatel isikutel on võimalus neile teostele juurde pääseda, kusjuures ei ole oluline, kas nad seda võimalust kasutavad või mitte (Euroopa Kohtu 13. veebruari 2014. a otsus kohtuasjas C-466/12 Svensson jt, p 19; vt analoogia alusel 7. detsembri 2006. a otsus kohtuasjas C-306/05 SGAE, p 43). Seejuures on üldsusega hõlmatud kindlaks määramata suurusega potentsiaalne sihtgrupp, mis lisaks eeldab ka küllaltki suurt arvu isikuid (SGAE, p-d 37 ja 38; Euroopa Kohtu 7. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas C-607/11 ITV Broadcasting jt, p 32).
Teiseks peab edastamine olema suunatud uuele üldsusele, kellega autoriõiguse omajad algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud (vt Svensson jt, p 24; analoogia alusel SGAE, p-d 40 ja 42; ITV Broadcasting jt, p 39). Seejuures on Euroopa Kohus veebis üleval olevatele teostele hüperlinkide teel viitamise kontekstis selgitanud, et juhul, kui autoriõiguse omaja loal on teos mõnel teisel veebisaidil kõikidele internetikasutajatele juba vabalt kättesaadav, siis ei saa sellele teosele hüperlingi pakkumist kui edastamistoimingut pidada „üldsusele edastamiseks“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses. Kui selle teose autoriõiguse omajad on andnud loa teose vabalt kättesaadavaks tegemiseks veebisaidil, millele hüperlink ligi pääseda võimaldab, on nad juba arvestanud kõigi internetikasutajatega kui üldsusega (vt Euroopa Kohtu 8. septembri 2016. a otsus asjas C-160/15 GS Media, p 42; Svensson jt, p-d 24-28). (p 17.1)
Euroopa Kohus on lahendis GS Media selgitanud, et hindamisel, kas internetis üleval olevale teosele ligipääsu võimaldamine hüperlingi lisamise teel on „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses, tuleb isiku puhul, kel ei ole majandusliku kasu saamise eesmärki, arvesse võtta asjaolu, et see isik ei tea ja ei saa mõistlikult teada, et see teos on avaldatud veebisaidil autoriõiguse omaja loata (vt p 47). Kui hüperlinkide teel teosele juurdepääsu on võimaldatud kasusaamise eesmärgil, võib Euroopa Kohtu hinnangul eeldada, et linkide ülespanija on kontrollinud, et asjakohane teos ei ole avaldatud ebaseaduslikult veebisaidil, millele need hüperlingid viivad. Sellest on Euroopa Kohus tuletanud ümberlükatava eelduse, et ülespanek on toimunud täies teadmises kõnealuse teose kaitstusest ja autoriõiguse omaja loa puudumisest teost veebis avaldada (GS Media, p 51).
Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohad on asjakohased ka juhul, kui kättesaadavaks tegemine ja seega edastamise toiming direktiivi 2001/29/EÜ art 3 lg 1 tähenduses ei seisne mitte kaitstud teoste juurde suunavate klikitavate linkide pakkumises, vaid teose taasavaldamises veebilehel või postitamisel Facebooki kontol (vrd ka Euroopa Kohtu 21. oktoobri 2014. a määrus kohtuasjas C-348/13 BestWater International, kus kohus kinnitas lahendis Svensson jt öeldu kehtivust ka olukorras, kus isik tegi teisel veebisaidil asuva teose nähtavaks enda leheküljel asuvas aknas (ingl framing)). Eelnevast tuleneb, et vähemalt teose üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguse rikkumise kontekstis on kostjalt oodatava hoolsusstandardi sisustamisel tähtsus ka sellel, kas ta tegutseb majandusliku kasu saamise eesmärgil või mitte. (p 18.3)
|
| 2-17-1026/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.03.2019 |
|
Lepingu raames tekkinud võlgnevuse avalikustamine võib olla vastuolus võlasuhtest tuleneva teise poole huvide arvestamise kaitsekohustusega VÕS § 2 lg 2 mõttes, kui võlgnikul on õigustatud huvi, et võlgnevuse kohta andmeid ei avalikustata. Vähemalt eelduslikult tuleneb igast lepingust või muust võlasuhtest kohustus teise poole huvidega vähemalt sellises ulatuses arvestada, et teise poole au mitte teotada mainet kahjustavate andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega mh teise poole võimaliku võlgnevuse kohta. (p 14)
Vastutav töötleja määrab andmete töötlemise eesmärgid ja vahendid ning seeläbi kannab ka vastutust andmetöötluspõhimõtete järgimise eest (vt IKS § 6 ja § 7 lg-d 3 ja 4). Sealhulgas vastutab vastutav töötleja IKS § 11 lg-tes 6 ja 7 sätestatud nõuete järgimise eest. (p 17)
Avaldatud andmete õigsus, ei tähenda siiski tingimata, et kostjad on hageja isikuandmeid töödelnud õiguspäraselt. Seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätteid. (p 21)
Kolmandaks isikuks IKS § 11 lg 6 mõttes ei ole vastutav või volitatud töötleja. (p 22)
Isikuandmete edastajal (vastutaval töötlejal) tuleb tõendada, et ta on IKS § 11 lg 6 p-st 2 tulenevad nõuded täitnud, sh edastatud andmete tõesust piisavalt kontrollinud. Sealjuures ei piisa üksnes andmete algselt edastajalt üleküsimisest, vaid vastutaval töötlejal peavad olema täpsemad andmed, mis võlgnevuse olemasolu kinnitaksid. (p 24)
IKS § 11 lg 7 p 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis. IKS § 11 lg 7 p 2 sisaldab kaalutlusruumi. IKS § 11 lg 7 p 2 kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Näiteks ei või edastada andmeid, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselgelt ebaolulised või asjassepuutumatud. Seega tuleb kohtul huvide kaalumisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh nii võlgnevuse suurust kui ka võlgnevuse tekkimise asjaolusid. (p 25)
IKS § 15 lg 2 p-s 1 viidatud nõusolek peab vastama IKS §-s 12 sätestatud nõuetele. IKS § 12 lg 2 järgi peab nõusolek olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui vorminõude järgmine ei ole andmetöötluse erilise viisi tõttu võimalik. Kui nõusolek antakse koos teise tahteavaldusega, peab isiku nõusolek olema selgelt eristatav. Teisteks tahteavaldusteks on muu hulgas muud lepingutingimused. (p 29)
Põhjendatud ei ole seisukoht, et andmete edastamine tuleb IKS § 24 p‑i 5 järgi peatada üksnes andmete õigsuse kohtuliku kontrollimise korral. IKS § 24 p 5 paneb isikuandmete töötlejale täiendava kontrollikohustuse andmete õigsuse kontrollimiseks. Kui andmete õigsus on vaidlustatud, peab andmete töötleja nende õigsust kontrollima. Kui andmete töötleja hinnangul on andmed õiged, siis võib ta andmete edastamisega jätkata, kuid sellisel juhul ta riskib vastutusega, kui hiljem tuvastatakse siiski andmete ebaõigsus. Kui andmete töötleja hinnangul on andmed valed, siis saab ta nende töötlemise ise lõpetada. (p 31)
|
| 2-20-12495/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.05.2022 |
|
Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). Kui isik on avaldanud väärtushinnanguid, peab kohus tuvastama nende avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses. (p 11)
Kuna isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga on eelduslikult õigusvastane, peab väärtushinnangute põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid, tõendama väärtushinnanguid avaldanud kostja, mitte hageja (RKTKm nr 3-2-1-37-15, p 11). (p 13)
Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole oluline, et väärtushinnangut sisaldava teate avaldas esmalt teine isik. Enne teise isiku varem avaldatud teate avaldamist pidi kostja hindama selles sisalduvate väärtushinnangute kohasust. (p 14)
Kostja teo võimaliku õigusvastasuse hindamisel tuleb mh arvestada, kas hageja oli avaliku elu tegelane ja peab seetõttu taluma avalikku kriitikat teistest isikutest rohkem (RKTKo nr 3-2-1-123-97 ja nr 3-2-1-24-15, p 14). Kedagi ei saa lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat avaliku elu tegelaseks. (p 15)
Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)
|
| 2-15-16007/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.10.2017 |
|
Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).
Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
Kuna VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja p 4 ei ole teineteist välistavad, on hagejal õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist mõlema sätte alusel. Vt mittevaralise kahju hüvitamise kohta viidatud sätete alusel Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 17.4; Riigikohtu 26. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-10, p 14; Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 13. vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12-13). (p 10-12 ja 17)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, kuid ei ole ise seaduslik alus andmete töötlemiseks ning sellest sättest ei tulene, et juba avalikustatud isikuandmete töötlemiseks ei peaks olema seaduslikku alust (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23 ja Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). (p 15). IKS § 11 lg-s 2 sätestatud erand on rakendatav vaid juhul, kui koos esinevad kõik viidatud sättes nimetatud kolm tingimust: avalikustamiseks on ülekaalukas avalik huvi, see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega ning andmesubjekti ei kahjustata ülemäära (vt Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Vt IKS § 11 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-15, p 19-21 ja 23; Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 15. Ringkonnakohus ei ole kaalunud, kas vaidlusalust artiklit arvestades on sellel, kas hageja on avaliku elu tegelane või mitte, asjas tähtsust. Nimelt ei seostu hageja isikuandmete avaldamine ilmselt artikli sisu ja eesmärgiga. Ringkonnakohtul tuleb vastata eelkõige küsimusele, kas hageja kohta avaldatu seostus avaliku huviga (avaldatu aitas kaasa ühiskondlikule debatile) või mitte, ning anda sellest tulenevalt hinnang avaliku huvi ülekaalukuse kohta.(p 16)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).
Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 20, 22, 28-29).
Juhul kui kostja on hageja isikuõigusi rikkunud, ei ole kostjal hagejale mittevaralise kahju hüvitamise kohustust ainult olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu TsMS § 368 lg 1 järgi üksnes tuvastushagi ning ta ei nõua mittevaralise kahju hüvitamist (vt ka Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 19.2). (p 18)
|
| 2-21-5449/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.03.2023 |
|
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis tema kohta käivad, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul niisuguse asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub (vt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12; RKTKo 3-2-1-5-07, p 27; RKTKo nr 2-18-17980/127, p 19 jt). (p 11)
Asjaolud, mis võimaldavad pidada isikut avaliku elu tegelaseks, sõltuvad selle isiku tegevuse iseloomust ja avalikkuse ees kajastamise laadist. Seetõttu ei saa isikut lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Juhul, kui hageja on avaliku elu tegelane, tuleb seda asjaolu arvestada VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ühe asjaoluna muude nende sätete kohaldamise jaoks oluliste asjaolude hulgas (vt RKTKo nr 2-20-12495/29, p 15). (p 14)
Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). (p 15)
Kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi - see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. (p 15)
Vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (VÕS § 134 lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. (p 15)
|
| 2-20-3847/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
Avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeediavõrgustikus pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. (p 12)
VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Nt väide, et ametnik töötab ministrile vastu, ei riiva ametniku au sellisel määral, et seda peaks lugema tema au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole ametnikku alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. (p 11)
|
| 3-2-1-37-15
|
Riigikohus |
20.11.2015 |
|
VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane. Sellest eeldusest tulenevalt ei ole isikul juhul, kui ta esitab tema mainet kahjustava väärtushinnangu avaldamisega seoses hagi oma õiguste kaitseks, kohustust vaidlustada väärtushinnangu põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid. Seega lasub nende faktiväidete tõendamise koormis kostjal sõltumata sellest, kas hageja on neid faktiväiteid eraldi vaidlustanud. (p 11)
|
| 3-2-1-63-02
|
Riigikohus |
13.06.2002 |
|
Seadus ei keela ajalehes teiste isikute arvamuste ja väidete avaldamist, kuid see ei vabasta avaldajat PS §-st 19 tulenevast kohustusest arvestada ja austada seejuures teiste isikute õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Avaldaja on seega TsÜS § 23 lg 2 alusel kohustatud ümber lükkama tema poolt levitatud kellegi arvamusel või anonüümse isiku väidetel põhinevad isiku au teotavad andmed, kui ta ei tõenda nende vastamist tegelikkusele.
Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Tema tõesus või väärtus ei olene sellest, kas see põhineb kuulujutul, kellegi arvamusel või veendumusel. Faktiväiteid sisaldava artikli avaldaja on TsÜS § 23 lg 2 alusel kohustatud ümber lükkama tema poolt levitatud kellegi arvamusel või anonüümse isiku väidetel põhinevad isiku au teotavad andmed, kui ta ei tõenda nende vastamist tegelikkusele.
Isiku au on võimalik teotada ka väärtusotsustusega. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on Eesti kultuuriruumis halvustava tähendusega. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks, kohustades kostjat lõpetama hageja au teotamise.
|
| 3-2-1-78-96
|
Riigikohus |
05.06.1996 |
|
Isikul on õigus nõuda kohtu kaudu au teotamise lõpetamist ja tema au teotavate andmete ümberlükkamist (TsÜS § 23 lg 1). Hagi rahuldamine eeldab andmete tuvastamist, mis ei vasta tegelikkusele ja nende andmetega au teotamist. Väidetaval au teotajal lasub kohustus tõendada esitatud andmete tegelikkusele vastavust.
|
| 3-2-1-117-97
|
Riigikohus |
23.10.1997 |
|
Vabaduse võtmisel vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetega, on isikul õigus nõuda hüvitist temale konventsiooniga tagatud vabaduse ja isikupuutumatuse rikkumise eest (EIÕK artikkel 5 p 5).
Kui isiku au on teotatud tegevusega, milleks on ebaseaduslik menetlustoiming, on isikul õigus au kaitsele tsiviilkohtupidamise korras ning õigus nõuda TsÜS § 23 lg 1 alusel au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist.
|
| 3-2-1-152-03
|
Riigikohus |
23.12.2003 |
|
Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtutel arvestada ka seda, millise hüve (tervise, vabaduse, au ja hea nime või muude õigushüvede) kahjustamise eest hüvitist nõutakse.
|
| 3-2-1-166-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldajaks saaks olla üksnes meediaettevõtja või et isik, kes avaldas valeandmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Ebaõigete andmete avaldamise eest võib vastutada ka isik, kes esitab andmed meediaväljaandele, ja seega on kostja käsitatav andmete avaldajana ning temalt saab nõuda valeandmete ümberlükkamist, kuid ainult meediaväljaande ees. (p 13)
Valeandmed tuleb ümber lükata ka juhul, kui avaldamine ei ole õigusvastane ja avaldajal puudub süü. Isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise korral näeb VÕS § 1047 lg 4 ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustuse sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest (vt ka Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 27). (p 14)
Poolte esitatule peab õigusliku hinnangu andma. Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kohus peab võimaldama pooltele esitada väiteid ja vastuväiteid õigussuhte võimaliku õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Kui kohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. (p 15)
Kui avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes (vt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, p 10). Sellised väited on põhimõtteliselt kontrollitavad, nende tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kui isiku mainet kahjustavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ja kohus saab kohustada kostjat mainet kahjustavad andmed ümber lükkama. Seega on kohtud kostja avaldatud seisukohti ekslikult üksnes väärtushinnanguna käsitades kohaldanud valet materiaalõiguse normi. (p 12)
|
| 3-2-1-18-13
|
Riigikohus |
26.06.2013 |
|
Avaliku elu tegelased on suurema avalikkuse tähelepanu all ning peavad seetõttu arvestama ka suurema kriitikaga (vt Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 20).
Sõltuvalt oma tegevuse iseloomust ja ulatusest võivad avaliku elu tegelased olla erinevad ja sellest tulenevalt võib erinev olla ka avalikkuse põhjendatud huvi määr nende eraelu vastu. (vt Riigikohtu 30. oktoobri 1997. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-97).
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Lapse huvid on kõrgendatud kaitse all ka kohtumenetluses. PKS § 123 lg 1 sätestab, et kohus juhindub menetluses, mis puudutab lapse huve, eelkõige just lapse huvidest. Kuigi viidatud säte reguleerib eelkõige kohtu kohustusi nendes menetlustes, mis on ette nähtud perekonnaseaduse 10. peatükis, laieneb sama põhimõte ka teistele kohtuvaidlustele, kus küsimuse all on lapse õigused. (p 17)
Olukorras, kus loovisik ei täida mingit avaliku elu funktsiooni ega osale avalikus väitluses, tegutseb ta privaatsfääris. Sellise tegevuse või teabe kajastamine on ajendatud kommertshuvist, mis ei õigusta eraellu sekkumist. Avalikku huvi ei saa samastada ajakirjaniku või teiste isikute uudishimu ega erahuvidega. (p 15)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. ( p 28)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. (p 30)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes ja kannatanu saab pressideliktide puhul nõuda lisaks saadu harilikule väärtusele ka rikkumisest saadud tulu väljaandmist. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. ( p 30)
Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (vt Riigikohtu 5. detsembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-02, p 9). (p 14)
Kui isiku õigusi rikutakse eraeluliste andmete õigusvastase avaldamisega, saab ja tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada esmalt rikkumise ulatust. Samuti tuleb arvestada muid pressideliktide eripärasid. Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas. (p 28)
Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kostja käitumise õigusvastasus tehakse kindlaks kaalumise tulemusena. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. Kui hageja on palunud mõista välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel ja väljamõistetud hüvitis ei ole sümboolse suurusega, siis ei saa hageja kohtuotsuse vaidlustamisel nõuda hüvitise suurendamist (vt ka Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13). Hagejal on siiski õigus vaidlustada maakohtu otsus hüvitise ebaõiglasele suurusele tuginedes juhul, kui kohus on hüvitise määramisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, sealhulgas näiteks juhul, kui kohus on selgelt rikkunud diskretsiooni piire ja mõistnud välja ilmselgelt sümboolse hüvitise. (p 22)
Mittevaralise kahju hüvitisena saab välja mõista kindla rahasumma ning seda ei saa arvutada protsendina kostja käibest. ( p 26)
VÕS § 134 lg-s 6 sätestatud asjaolusid võib kohus võtta arvesse hüvitise suuruse määramisel lisaks VÕS § 134 lg-s 5 sätestatud asjaoludele. Kohaldades VÕS § 134 lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. (p 27)
Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (vt Riigikohtu 17. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg-s 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. ( p 29)
|
| 3-2-1-67-10
|
Riigikohus |
21.12.2010 |
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium on faktiväite ja väärtushinnangu eristamisel oma hilisemas praktikas lähtunud 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 märgitud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 ja 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10).
Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).
Võlgnike kohustuse täitmise mõjutamisele suunatud tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus nt võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võlgnikult võla saamisele.
Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).
VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist.
|
| 3-2-1-161-05
|
Riigikohus |
31.05.2006 |
|
VÕS § 1047 lõikes 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul.
Kui hagiavavalduses ei ole märgitud, kuidas ebaõiged andmete ümber lükata ega meediakanalit, mille vahendusel isik peaks andmed ümber lükkama, siis kohus ei võinud tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatust ületada haginõude piire, kui kohustas kostjat ebaõigeid andmed teatud viisil ümber lükkama.
Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda ka au teotavate andmete ümberlükkamist.
Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest.
Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav).
VÕS § 1047 lg-s 2 kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine." Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväite ümberlükkamise nõue peab olema konkreetne.
Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole määrav.
Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist.
Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka sel teel, et avalduses ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Sellisel juhul ei ole VÕS § 1047 lg 4 rakendatav, sest faktiväiteid ei ole avaldatud. Väärtushinnang on põhjendatud, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu õigusvastase avaldamise korral võib kannatanu nõuda kahju hüvitamise nõudega koos või sõltumata kahju hüvitamise nõude esitamisest VÕS § 1055 lg 1 alusel rikkujalt õigusvastase käitumise lõpetamist, kui õigusrikkumine on jätkuv, või sellega ähvardamisest hoidumist, kui on alust karta õigusrikkumise kordumist.
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis selle isiku kohta käivad. Sel juhul on VÕS § 1047 lg 4 rakendatav.
Kui hagiavavalduses ei ole märgitud, kuidas ebaõiged andmed ümber lükata ega meediakanalit, mille vahendusel isik peaks andmed ümber lükkama, siis kohus ei võinud tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatust ületada haginõude piire, kui kohustas isikut ebaõigeid andmed teatud viisil ümber lükkama. VÕS § 1047 lg 4 ei näe ette, et avaldaja peab ebaõiged andmed ilmtingimata ise ümber lükkama. Nimetatud sätte kohaselt peab ümberlükkamine toimuma avaldaja kulul.
Korteriühistu juhatuse esimeest ei saa üksnes tema ameti tõttu lugeda alati avaliku elu tegelaseks. Kuid ta peab arvestama võimalusega, et korteriühistu liikmed võivad tema tegevust kritiseerida ka põhjendamatult. Tulenevalt VÕS § 1046 lõike 1 teisest lausest ei pruugi tema kohta ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tehtud kriitika olla õigusvastane.
Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest.
Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav).
|
| 3-2-1-5-07
|
Riigikohus |
13.04.2007 |
|
Kohus peab arvestama, et pooltest erineva hinnangu andmisel peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine sellisest võimalusest. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärsus on kohtumenetluses tõendatav, samuti et väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, samuti et väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärsust, samuti et juhul, kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena.
Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2) ning et viimases sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine".
Väljendid "vara omastamine" ja "ametiseisundi kuritarvitamine" võivad olla käsitatavad ka faktiväidetena sõltuvalt nende esitamise/avaldamise kontekstist ja samuti sellest, kellele neid väljendeid adresseeritakse. Hinnangu sellele annab kohus. Tulenevalt TsÜS §-st 23 peab kostja tõendama, et väide on vastavuses tegelikkusega. Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav.
Au ja väärikuse kaitse hagides puudub iga kord vajadus süüteo tuvastamiseks.
Kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Tõendatavate asjaolude ring neil kahel juhul on kvalitatiivselt erinev.
Kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Tõendatavate asjaolude ring neil kahel juhul on kvalitatiivselt erinev.
Seadusega ei ole reguleeritud seda, kuidas ja kus saab valeandmete ümberlükkamist nõuda. Reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati, s.o kui andmed avaldati meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes, või kui andmeid avaldati konkreetsetele isikutele, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samade konkreetsete isikute ees. Samas võib nõuda andmete ümberlükkamist erandjuhtudel ka teisel viisil või teises kohas, näiteks siis, kui meediaväljaannet, kus ebaõigeid andmeid avaldati, ümberlükkamise ajaks enam ei ole.
|
| III-2/1-52/95
|
Riigikohus |
27.09.1995 |
|
|
Facebook
Twitter