2-17-14496/66
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.06.2019 |
|
Olukorras, kus poolte õigussuhte olemasolu või puudumine sõltub sellest, kas hagejal on õigussuhe isikuga, kes ei ole vaidluses menetlusosaliseks, saab hageja kostja vastu esitatud tuvastushagis tugineda sellele, et tal on menetlusvälise isikuga kehtiv leping.
Võrguteenuse osutamise lepingu kehtivuse hindamine müügilepingu kehtivuse alussuhtena ei eelda seda, et hageja oleks esitanud hagi ka võrgulepingu pooleks oleva isiku vastu. Võrguteenuse osutamise lepingu kehtivust müügilepingu kehtivuse eeldusena saab hinnata ka siis, kui võrguteenuse osutaja ei ole menetlusosaline. (p-d 12 ja 14)
|
| 2-20-14179/52
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.06.2023 |
|
Kaudselt väljendatud kohustust sõlmida kinnisasja omandamisele suunatud leping võib sisaldada ka broneerimisleping, millega nähakse kinnisasja ostmisest huvitatud isikule tehingu temast sõltuvatel asjaoludel ärajäämise puhuks ette rahaline koormis, mis ületab temale lepingu alusel osutatud teenuse harilikku väärtust. Kui tasu ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstavat summat ja kokku on lepitud selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppele, mis AÕS § 119 lg 1 järgi peab olema notariaalselt tõestatud. (p 12.4)
AÕS § 119 lg 1 tähenduses kinnisasja omandama või võõrandama kohustava tehinguna tuleb mõista igasugust võlaõiguslikku kohustust, mis on kasvõi kaudselt suunatud sellele, et muuta konkreetse kinnisasja senist kuuluvust (omandit) ehk tuua kaasa kinnisasja omandi üleminek seniselt omanikult uuele omanikule. Kohustus omandada või võõrandada kinnisasi võib olla nii asjaomase lepingu järgne põhi- kui ka kõrvalkohustus. AÕS § 119 lg 1 puudutab nii poolele endale kui ka kolmandale isikule kuuluvat kinnisasja võõrandama kohustumist, samuti võib kinnisasja omandamise kohustus olla suunatud nii kinnisasja omandamisele teiselt lepingupoolelt kui ka kolmandalt isikult. (p 12.2)
Kohtul tuleb tehingu tühisuse aluseid hinnata omal algatusel (vt ka RKTKo nr 3-2-1-137-09, p 12; RKTKo nr 3-2-1-122-08, p 19). Mh saab omal algatusel, sõltumata sellest, kas pooled selge sõnaga sellele tuginevad, hinnata tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmist (RKTKo nr 3-2-1-32-06, p 14), heade kommete vastasust (vt RKTKo nr 2-17-9822/101, p 15; RKTKo nr 3-2-1-83-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-111-08, p 23) ning tüüptingimuste kehtivust (RKTKo nr 3-2-1-106-13, p 22). (p 13)
Kohus peab poolte esile toodud asjaoludest lähtudes omal algatusel kontrollima, kas vaidlusalune leping on sõlmitud tüüptingimustel või mitte ning kas see asjaolu võis mõjutada lepingus sätestatud tingimuste kehtivust. (p 15)
|
| 3-2-1-53-13
|
Riigikohus |
05.06.2013 |
|
TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse. Hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida. Hagi veenvus hõlmab mh seda, et hagist nähtuks selgelt, millised on hageja nõuded, sh nõuete suurus ning nõude aluseks olevad asjaolud. (p 13)
TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel, samuti määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-12, p 13). (p 13)
Kuna hagi veenvuse kontrollimisel ei hinnata tõendeid ega tuvastata asjaolusid, on Riigikohtul võimalik ringkonnakohtu TsMS § 407 lg 1 rikkumine kõrvaldada (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12). (p 13)
Lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Lepingu saab üles öelda ülesütlemisavalduse esitamisega teisele lepingupoolele. (p 15)
|
| 3-2-1-111-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Kuna võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel, alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele.
Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust.
Kuna korteriühistu on KÜS § 2 lg-st 1 tulenevalt korteriomanike huvide esindajaks, võib võrguettevõtjaga liitumislepingu ja soojuse müügilepingu sõlmida korteriühistu. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Tarbijapaigaldis on korteriomanike kaasomandis, kuna see ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka. Seega on korteriomanikud ühiselt elamu tarbijapaigaldise omanikeks ning korterite valdajad on tarbijapaigaldise kaasvaldajateks. Omandi- ja valdussuhteid ei muuda asjaolu, et maja haldamiseks on loodud korteriühistu, sest korteriühistu saab omanikuks ja valdajaks olla samadel alustel teiste isikutega.
Kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega (tarbijapaigaldise kaasomanikega) ühiselt. Valdajatega saab liitumislepingu sõlmida üksnes omanike nõusolekul. Korteriomanike huvide esindajana võib liitumislepingu oma nimel sõlmida korteriühistu. Liitumislepingu sõlmimisel võib korteriomanikke esindada ka elamu valitseja.
Tarbijapaigaldise uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut. Uute omanike või valdajate soojusega varustamiseks on vajalik sõlmida üksnes soojuse müügileping. Kuna soojuse müügilepingu on võrguettevõtja kohustatud sõlmima samade isikutega nagu liitumislepingu, siis ei ole võrguettevõtja kohustatud sõlmima soojuse müügilepingut iga korteriomaniku või -valdajaga eraldi.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu peab KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kui soojuse müügilepingu järgi tuleb igal korteriomanikul või -valdajal tasuda soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langevas osas, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui võrguettevõtja lepingu järgi sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele või -valdajatele ühiselt, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt.
Kuna solidaarvõlgnikest tarbijad vastutavad kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijalepingut katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud kaugkütteseaduse § 17 lg-s 4 sätestatud kord, mille kohaselt tuleb võlgnikust tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest.
|
| 3-2-1-163-11
|
Riigikohus |
22.02.2012 |
|
Kohus saab vaidluse lepingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.
Võlgniku saab pankrotimenetluses likvideerimise järel registrist kustutada üksnes juhul, kui võlgnik ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Halduril tuleb tagada sellistest menetlustest tulenevate võimalike menetluskulude nõuete maksmapanek pankrotivara suhtes. Kohus ei või otsustada registrist kustutamist enne, kui ta on saanud haldurilt kinnituse, et võlgniku osalusega kohtumenetlused on lõppenud.
Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. Pankrotivarast tuleb (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted.
Tehingute puhul, mille alusel on pankrotivõlgnik saanud teiselt poolelt raha, mille ta peaks tagastama, tuleb teise poole raha tagastamise nõuet käsitada väärtuse hüvitamise nõudena nii PankrS § 119 lg 4 kui ka lg 5 mõttes. Teisel poolel tuleb raha tagastamist nõuda vastavalt kas PankrS § 146 lg 1 või § 152 lg 1 p 3 alusel.
PankrS § 119 lg-test 4-6 tulenev erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenäthud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes.
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10).
Kohus saab vaidluse tagasivõtmise aluseks oleva tehingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui tehingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.
Äriregistri infosüsteemis kajastatud informatsioonil aktsiate kuuluvuse osas ei ole õiguslikku tähendust.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku ja nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse aktsiaseltsi vastu, st kostjaks on aktsiaselts. Sama kehtib ka organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi esitamise puhul (vt ka nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 11).
|
| 3-2-1-139-12
|
Riigikohus |
28.11.2012 |
|
Kuivõrd poolte kokkuleppest tulenevalt sõltus vaidlusaluse allüürilepingu kehtivus üürilepingu kehtivusest, siis tuli kohtul allüürilepingu kehtivuse üle peetavas vaidluses hinnata ühe asjaoluna ka üürilepingu ülesütlemise kehtivust, sest sellest sõltus poolte nõuete rahuldamine. Nimetatud asjaolu tuleb hinnata sõltumata sellest, kas üürilepingu teine pool kaasatakse menetlusse või mitte.
Üürilepingu lõppemine iseenesest ei too kaasa allüürilepingu lõppemist. Allkasutusleping võib pärast kasutuslepingu lõppemist kehtima jääda, kui lepingupooled ei leppinud kokku, et see lõppeb kasutuslepingu lõppedes (vt Riigikohtu 3. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-09, p 12).
Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.
Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19).
Lepingu lõppemiseks peavad olema täidetud nii ülesütlemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused.
Lepingut ei saa üles öelda kohtumenetluses tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse esitamise seisuga ei olnud hageja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud omanik üürilepingut kehtivalt üles öelnud (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-04, p 19).
|
Facebook
Twitter