2-16-16114/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.05.2019 |
|
Kui abielu ajal tehti kinnistu renoveerimiseks kulutusi, kuid seda tehti enne, kui üks abikaasa omandas pärimise teel selle kinnistu ja ta kanti omanikuna kinnistusraamatusse, siis ei saa neid kulutusi pidada selle abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks, mis annaks alust nõuda kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS 1995 § 14 lg 2 alusel. (p 14)
Kehtivas õiguses reguleerib abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29)
Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. (p 30)
Kuigi ühisvara ja kohustusi käsitletakse eraldi olukorras, mil abikaasad on jaganud ühisvara või määranud eseme kuuluvuse abieluvaralepinguga, saab abikaasade vastupidise kokkuleppe puudumisel eeldada, et abikaasad soovisid eseme kuuluvuse määramisel reguleerida ka vastutust eseme soetamiseks või parendamiseks võetud kohustuse eest. (p 34)
Abikaasa vastutust varaühisuse varasuhte korral reguleerib peamiselt PKS § 33. Sealjuures täpsustab PKS § 18 lg 1 perekonna vajaduste rahuldamiseks võetud tehingu mõistet. PKS § 18 kohaldub abielu üldise õigusliku tagajärjena sõltumata valitud varasuhtest, seega ka varaühisuse varasuhte korral (vt ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p-d 18-20). (p 29)
Solidaarkohustuse kindlaksmääramisel tuleb PKS § 210 lg 2 järgi lähtuda kohustuse tekkimise ajal kehtinud perekonnaseaduse sätetest. Kui abikaasad võtsid kohustuse PKS § 1995 kehtivusajal, tuleb abikaasade vastutust kohustuse eest hinnata PKS 1995 § 20 lg-st 2 lähtudes. (p 30)
PKS 1995 § 14 lg 1 kohaselt tekib abielu kestel maa erastamise korral erastatud maale abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07; 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8 ja 17. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). (p 25). Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel. Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel.
Ühisvara hulka kuulub PKS § 25 kohaselt varaühisuse varasuhte kestel omandatud vara ning varaühisuse varasuhe lõpeb PKS § 35 p 3 kohaselt abielu lahutamisega. Pärast varaühisuse varasuhte lõppemist omandatud vara ei lähe PKS § 25 kohaselt ühisvara hulka. (p 21)
Asjaolu, et kinnistu kuulub ühisvara hulka, ei tähenda, et ühisvara jagamisel ei saaks abikaasa tugineda sellele, et kinnistu omandati tema lahusvara arvel (p 25).
Kui ühisvara jagamisel saab lähtuda abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise alusest PKS 1995 § 19 lg 2 mõttes, võib kohus PKS 1995 § 19 lg 2 p 3 kohaselt ühe alusena kalduda osade võrdsusest kõrvale siis, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. (p 14)
|
| 2-14-18828/113
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.10.2017 |
|
Kohtul tuleb menetluse ohjamiseks kehtestada pooltele konkreetsed ja selged tähtajad avalduste ning vastuväidete esitamiseks. (p 11)
Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 14.2)
Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). (p 18)
Põhimõtteliselt ei ole õige jätta ühis- või kaasomandis olevat kinnisasja ühe ühis- või kaasomaniku ainuomandisse suurema hüvitise maksmise vastu, kui viimane on valmis ja võimeline maksma (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23, 25). Samuti ei ole vähemasti üldjuhul põhjendatud mõista hüvitist kinnisasja omandamiseks õigustatud kaasomanikult välja, vaid raha maksma kohustatud ühis- või kaasomaniku omaniku muutmise tahteavalduste andmine tuleks otsuses siduda raha saamisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 110 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 14.2)
Ühisvara jagamisele kohalduvad kaasomandis oleva asja jagamise sätted kaasomandi lõpetamisel (PKS § 37 lg 3, asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6, § 77 lg-d 1 ja 2) (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 20). (p 18)
PKS § 37 lg-s 3 sätestatud ühisvara jagamise reegel ei ole absoluutne ja esmajoones PKS § 34 võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida. (p 20)
PKS § 34 lg 2 alusel tuleb hüvitada ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte aga lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused. PKS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et lahusvara arvel konkreetsesse eristatavasse ühisvara eseme soetamisse panustades kuulub ühisvara huvides panustatud lahusvara väärtus hüvitamisele selles suhtes, milles ühisvara ese vastavalt lahus- ja ühisvara arvel soetati. Kuivõrd PKS § 34 lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. (p 22 - 22.2)
Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. ( p 27)
PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka kehtiva PKS-i järgi jagades arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (vt nt Riigikohtu 14. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 14; 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 29). Seda tuleb silmas pidada ka sama vara arvel soetatud muu vara jagamisel. Vastasel juhul sõltuks vara jagamise tulemus ebaõiglaselt juhuslikust ajahetkest, mis ajal mingi vara võõrandati. (p 28.1)
Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida PKS § 27 lg 3 ja § 34. (p 28.2)
Arvutuskäik PKS § 34 lg 2 alusel hüvitise arvestamiseks lähtub samadest alustest nagu PKS1995 § 19 lg 2 alusel ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumine. Abikaasade osade määramiseks tuleb lahutada kogu ühisvarast maha osa, mille ulatuses on poolte võrdsusest kõrvalekaldumine põhjendatud, ning ülejäänud ühisvara väärtus jagada kahega. Poolte võrdsusest kõrvalekaldumise osa tuleb seejärel õigustatud abikaasa osale taas juurde liita. Selliselt arvutatud osadest tuleb vastavalt lähtuda ka ühe või teise abikaasa kasuks hüvitise väljamõistmisel (vt Riigikohtu 27. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16, p 31). (p 28.3)
PKS § 34 lg 2 nõue on võimalik esitada kohtumenetluse ajal tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) ja selleks ei ole vajalik esitada eraldi vastuhagi. (p 21.1)
PKS § 34 lg 2 nõue on võimalik esitada kohtumenetluse ajal tasaarvestusavaldusena (VÕS § 197 lg 1 mõttes) ja selleks ei ole vajalik esitada eraldi vastuhagi. (p 21.1)
Kinnisasja ühisvaraks lugemist ei välista ühe abikaasa ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. (p 26)
Kui korteri omandiõigus läks üle poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (AÕS § 641), kuid korteri omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne poolte abielu sõlmitud liisinguleping, mille pooleks oli ainult üks abikaasadest, siis tuleneb sõlmitud liisingulepingust sellele abikaasale varaline õigus enne abiellumist korteri omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulub PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvarasse. Selle õiguse olemust ei muutnud vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10).
PKS1995 § 15 lg 1 järgi ei kaotanud liisingulepingu pooleks olnud abikaasa lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter liisinguvõtjast abikaasale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. (p 26-27)
Korteri müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks tuleb esmalt otsustada hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri omandamiseks tehti nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab lähtuda kinnisasja omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annab sarnase aluse PKS § 34 lg 1. Liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel. (p 28.4)
Kinnisasja ühisvaraks lugemist ei välista ühe abikaasa ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. (p 26)
Kui korteri omandiõigus läks üle poolte abielu ja PKS1995 kehtivuse ajal (AÕS § 641), kuid korteri omandamise võlaõiguslikuks aluseks oli enne poolte abielu sõlmitud liisinguleping, mille pooleks oli ainult üks abikaasadest, siis tuleneb sõlmitud liisingulepingust sellele abikaasale varaline õigus enne abiellumist korteri omandamiseks liisingumaksete tasumise vastu. See varaline õigus kuulub PKS1995 § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvarasse. Selle õiguse olemust ei muutnud vallasasjast korteri kinnistamine liisingulepingu tähtaja jooksul (vt korteri kinnistamise tähenduse kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 8; 7. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-09, p 13; 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-09, p 10).
PKS1995 § 15 lg 1 järgi ei kaotanud liisingulepingu pooleks olnud abikaasa lahusvaras olnud liisingulepingust tulenevat korteri omandamisõigust korteri omandiõiguse üleandmisel, kui liisingumaksed olid tasutud, st liisingulepingujärgsed kohustused täidetud. Sisuliselt oli tegemist enne abiellumist omandatud varaga, majanduslikult kuulus korter liisinguvõtjast abikaasale omandamisõiguse kaudu. Abikaasadevahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd juriidiline kuuluvus. Vara lugemine lahus- ja ühisvarasse ja hüvitisnõuded ei tohiks sõltuda olulises osas sellest, milline vara omandamise finantseerimise viis valitakse. Kehtivas õiguses saab vähemalt kapitalirendi tüüpi liisingu puhul lugeda väljaostuõiguse lahusvarasse kuulumisel sinna kuuluvaks ka selle alusel omandatud eseme PKS § 27 lg 2 p 3 järgi. (p 26-27)
Korteri müügist saadud raha ühis- või lahusvarasse arvamise lahendamiseks tuleb esmalt otsustada hüpoteetiliselt, millised rahalised nõuded oleksid ühisvara jagamisel tekkinud korteri omandamisest. Seejuures on oluline, et liisingumakseid korteri omandamiseks tehti nii enne poolte abiellumist kui ka pärast seda ning neid tehti nii enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, st nii PKS1995 kui PKS-i kehtivuse ajal. Seejuures saab lähtuda kinnisasja omandamiseks ühis- ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhtest. Seda võimaldab PKS1995 § 19 lg 2 p 4. Kehtivas õiguses annab sarnase aluse PKS § 34 lg 1. Liisingulepingu majanduslikku eesmärki ja poolte õigustatud huve on ühisvara jagamisel arvesse võetud siis, kui hinnatakse korteri omandamiseks ühisvara ja lahusvara arvel tehtud liisingumaksete suhet vara väärtusesse praegusel ajal (vt Riigikohtu 16. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-09, p 12; 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2). See kehtib nii sale and lease back lepingu kui ka tavalise liisingulepingu puhul. Enne abielu tehtud liisingumaksed on tasutud lahusvara arvel. Kuna abielu kestel soetatud vara on eelduslikult ühisvara, saab abielu kestel tehtud maksete osas eeldada, et need on tasutud ühisvara arvel, kuid poolel on võimalik tõendada, et ta tasus liisingumakseid lahusvara arvel. (p 28.4)
|
| 2-15-9288/60
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.09.2017 |
|
VÕS § 1041 saab kohaldada üksnes juhul, kui kohustuse täitnud isik ei olnud selleks teise isiku suhtes õigustatud ega kohustatud. Olukorras, kus üks osanik teeb teiste osanike eest osakapitali suurendamiseks rahalisi sissemakseid, olemata selleks lepingu või seaduse alusel kohustatud, tegutseb ta käsundita asjaajajana VÕS § 1018 mõttes (vt RKTKo nr 3-2-1-102-12, p-d 12 ja 13). (p 20.4)
Kui kohus tuvastab kõik PKS 1995 § 19 lg 2 p 4 kohaldamiseks vajalikud eeldused, saab ta kõrvale kalduda ühisvara poolte osade võrdsusest. Muu hulgas tuleb tuvastada, et üks ühisvara omanikest on ühisvaras olnud raha arvel omandanud mingi nõude kellegi teise vastu, see on omandatud lahusvarasse ja selle väärtuse võrra on selle poole lahusvara väärtus abielu kestel oluliselt suurenenud. PKS 1995 § 19 lg 2 p-i 4 saab kohaldada ka olukorras, kus kumbki pooltest ei ole abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist taotlenud. (p-d 21 ja 23)
Kui kohus tuvastab nõude kuulumise ühisvarasse, saab selle nõude poolte vahel jagada nagu muu ühisvara, kuid selleks peab üks pooltest seda taotlema. (p 22)
Kokkuleppe alusel ühele abikaasale ülekantud raha ei pruugi olla läinud poolte ühisvarasse, kui see kanti sinna konkreetsel eesmärgil, st käsundi täitmiseks, seda kinnitab ka VÕS § 626 lg 3. (p 25.1)
Väär selgitamiskohustuse täitmine võib õigustada uute asjaolude ja tõendite esitamise ringkonnakohtus TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel. (p 25.3)
Kuna ühisvara jagamisest tulenev asi on TsMS § 103 lg 1 p 4 järgi abieluasi, siis tuleb arvestada TsMS § 230 lg-ga 3. Tegemist on olulise kõrvalekaldega võistlevuse põhimõttest, mis mh õigustab kohut laskma menetluses tugineda ka üldreeglite järgi hilinenult esitatud asjaoludele ja tõenditele. (p 25.4)
PKS 1995 § 17 lg 3 kohaldub üksnes vallasasja võõrandamisel (vt RKTKo 3-2-1-37-14, p 12), seega ei saa seda normi kohaldada pangakontol oleva raha suhtes. (p 26.2)
Kuna äriregistrist kustutamisega äriühingu õigusvõime lõppeb (ÄS § 2 lg 3) ning osanikud kaotavad võimaluse osast tulenevate õiguste (ÄS § 148 lg 5) teostamiseks, siis registrist kustutatud osaühingu osal eelduslikult majanduslikku väärtust ei ole. (p 27)
|
| 2-16-9434/88
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.10.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda, saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata.
Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)
Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab PankrS § 122 lg 5 mõttes, et pankrotivõlgniku abikaasa on saanud teada või pidanud teada saama sellest, et ühisvaras olevad esemed on PankrS § 126 kohasesse pankrotivara nimekirja kantud. (p 18)
PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja möödumine ei muuda pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaid esemeid võlgniku lahusvaraks. See tähendab, et abikaasade ühisvaras olevad esemed jäävad nende ühisvaraks ka pärast seda, kui ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on möödunud. (p 21)
Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)
Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
|
| 2-18-1611/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2019 |
|
Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)
Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis ning kohus peab lubama üldõigusjärglasel TsMS § 209 lg 1 alusel menetlusse astuda. Kui üldõigusjärglane avaldab vabatahtlikult soovi menetlust jätkata, ei tule tema menetlusse kaasamist eraldi vormistada. (p 11.2)
Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust esitanud. Kohtumenetluse tulemusena ei ole aga võimalik olukord, mil ühe kostja suhtes oleks ühisvara jagatud, teise suhtes aga mitte. Kuna üksnes kõigi kaaskostjate suhtes ühiselt saab tuvastada korteri kuulumist ühisvara hulka ja seejärel ühisvara jagada, tuleb kostjad lugeda TsMS § 680 lg 2 mõttes kaaskassaatoriteks, vaatamata sellele, et kostja I kassatsioonkaebust ei esitanud (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 23). (p 11.3)
Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 kohaselt vajalik kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing), kande tegemine kinnistusraamatusse ning kinnisomandit üle andva isiku käsutusõigus ehk õigus kinnisasja käsutada, mis hõlmab õigust kinnisasja omand üle anda. (p 13)
Maakohus leidis, tuginedes ühisvara jagamise lepingu p-le 3.1.1, et korter on jagatud. Ringkonnakohus leidis, et abikaasad ei sõlminud ühisvara jagamisel asjaõiguslepingut, sest ühisvara jagamise lepingu p 3.1.1 tuleb käsitada üksnes võlaõigusliku kokkuleppena. Riigilohus andis lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt abikaasade ühisvara jagamise lepingus sisaldus ka asjaõigusleping.
Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus sisaldub ka asjaõiguskokkulepe, sest lepingus on kirjas, et endised abikaasad on kokku leppinud korteriomandi ühele abikaasale kuuluva ühisomandiosa omandi üleandmises teisele abikaasale ning lepivad kokku, et korteriomand hakkab kuuluma ainuomandina teisele abikaasale. Lepiti ka kokku, et kuna teine abikaasa on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna, ei ole seoses omandi üleminekuga vaja kinnistusraamatu kannet muuta. (p 14)
Asjaolu, et ühisvara jagamise kokkuleppe lepingus on välja toodud, et omandi ülemineku aspektist ei ole vaja kinnistusraamatu kannet muuta, sest sinna on juba ainuomanikuna kantud üks abikaasadest, viitab otseselt sellele, et abikaasade ühine tahe oli sõlmida selles lepingus kõik kokkulepped, mis olid vajalikud selleks, et ühel abikaasal tekiks korteri ainuomand. Seega tuleb lepingut mõista selliselt, et seal sisaldus abikaasade asjaõigusleping, mis oli suunatud varem nende ühisomandisse kuulunud korteri omandi ühe abikaasa ainuomandisse andmisele. (p 15-17)
Abikaasa võis pidada end kinnisasja ainuomanikuks ühisvara jagamise tulemusena, sest ta oli täitnud kõik eeldused, mida toonases õiguspraktikas ainuomandi tekkimise eeldusteks peeti, vallanud kinnisasja kümne aasta jooksul katkematult nagu omanik ning olnud kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kantud juba enne ühisvara jagamise lepingu sõlmimist. Igamisaega saanuks hakata arvutama alates ajast, mil täidetud olid kõik tingimused, et isik võinuks eeldada, et ta on korteriomandi või kinnisasja ainuomanikuks saanud. Iseenesest ei ole igamine sarnastes olukordades AÕS § 123 lg-st 1 tulenevate eelduste täitmisel välistatud. (p 23)
Hagi esitamine TMS § 14 lg 2 alusel tuleb kõne alla juhul, kui hagejal on võlgnikust abikaasa vastu nõue, võlgnikul on jagatavat ühisvara, mille jagamisest saadu arvel saaks sissenõudja nõude mingis ulatuses rahuldada ja võlgnikuks olev ühisomanik saaks ise nõuda ühisvara jagamist.
Sõltumata sellest, kas korter on kostjate (abikaasade) ühisvaras, ei oleks hagejal võimalik nõude rahuldamiseks korterile sissenõuet pöörata, sest sissenõudja ühisvara jagamise nõue ja selle ulatus vastavad olemuslikult võlgnikust abikaasa ühisvara jagamise nõudeõigusele. (p 18)
TMS § 14 lg-st 2 tuleneb, et ühisvara jagamist nõudval sissenõudjal ei saa olla rohkem õigusi, kui olnuks võlgnikul endal. Sissenõudjal saab seega olla õigus enda nõude rahuldamisele pärast ühisvara jagamist samas ulatuses, nagu olnuks võlgnikust abikaasal (vrd pankrotimenetluses Riigikohtu 9. oktoobri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434/88, p 21). (p 19)
Hagejast abikaasa saab täitemenetluse sissenõudjana enda õigusi maksma panna vaid samas ulatuses, mis oleksid võlgnikust abikaasal. Kuna mõlemad abikaasad on sõlminud kehtiva ühisvara jagamise lepingu, ei saaks ühe abikaasa ühisvara jagamisest tulenevaid nõudeid teise abikaasa vastu maksma panna teisiti, kui vastav leping ette näeb. Seetõttu ei saa ka sissenõudja nõuda, et ta nõue rahuldataks korteri arvel. (p 20)
Kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kostja vastuväidete aluseks olevate asjaolude selgitamise kohustust juhul, kui kostja avaldustest on võimalik aru saada, millisele vastuväitele ta soovib tugineda. (p 22)
|
| 2-17-11516/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)
Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel.
Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)
Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29)
Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30)
Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31)
Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)
Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)
Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)
Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)
Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)
Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)
Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)
Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)
|
| 2-17-8832/133
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.10.2021 |
|
Täitemenetluses on ühisvara jagamise tagasivõitmine TMS §-de 187 ja 190 alusel võimalik ka olukorras, mil abikaasad on ühisvara jaganud jõustunud kohtuotsusega. (p 11)
Võimalik on tagasi võita võlgniku tegevusetus, mis väljendus selles, et ta jättis ühisvara jagamise asjas enda menetlusõigused teostamata, ta nõustus hagiavalduses esitatud seisukohtadega, jättis vaidlustamata kinnistute väärtused, mis erinesid oluliselt turuväärtusest, ning ühisvara jagamise viisi, mille tulemusel oli tema osa ühisvara jagamisel oluliselt väiksem sellest, mis jäi tema abikaasale. (p 15)
Tagasivõitmise õiguslik tagajärg ei ole kompromissi kinnitamise kohtumääruse kehtetuks tunnistamine, vaid sellega kaasneb võimalus esitada sissenõudja vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-80-06, p 15). (p 17)
Ühisvara jagamise asjas on ühisvara koosseisu kindlaksmääramine õiguse kohaldamise küsimus, mida hindab kohus. (p 20)
Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega AÕS § 641 kohaselt (vt RKTKo nr 2-17-4192/14, p 10 ja seal viidatud lahendid). Arvestades seda, et kinnistutele seatud keelumärge välistab AÕS § 63 lg 2 kohaselt kannete tegemise kinnistusraamatusse, on selles osas piiratud ühisvara jagamise lõpule viimine, sest ühisvara jagamise kohtuotsuse alusel ei saa kinnistusraamatusse kannet teha, st vaatamata eelnimetatud kohtuotsuse kehtimisele, ei ole sellel materiaalõiguslikku tagajärge (vt ka RKTKm nr 3-2-1-48-04, p 14). (p 21)
|
| 2-15-9117/149
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.01.2020 |
|
Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13)
Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna seda põhjendamata. Ringkonnakohus tühistas ühisvara jagamise viisi selgitamata, miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire. (p 10-11)
Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)
Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)
Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist.
Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13-15)
Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)
Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist. (p 14-15)
Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)
|
| 2-16-2954/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.06.2018 |
|
Kohus kohaldab õigust ise, mistõttu ei ole alust jagada poolte vahel tõendamiskoormist selles osas, kes peaks tõendama, et samas asjas on sama eseme üle vaidlus tunnustamisele kuuluva välisriigi kohtulahendiga lahendatud. Eesti kohtu kohustus piirdub siiski välisriigi kohtulahendi tõlgendamisega. Kui välisriigi kohtulahendist ei nähtu, et vaidlus samade poolte vahel sama hagieseme üle oleks lahendatud, siis saab eeldada, et välisriigi kohus nõudeid ei käsitlenud. (p 15)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Suurbritannia kohus ei pidanud võimalikuks lahendada korteriomandi omandiõiguse üleminekuga seotud küsimusi. (p 13)
Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
Pooled vaidlesid kassatsiooniastmes selle üle, kas poolte kui abikaasade ühisvarasse kuulunud Eestis asuvate korterite ühisomand on Suurbritannias tehtud kohtulahendiga lõpetatud ja ühisvara jagatud. (p 10) Välismaise elemendiga asjades või välisriigist pärit kohtulahendi tunnustamisel võib asja lahendamisel põhjustada raskusi õigussüsteemide erinevus, mil Eestis moodustub varaühisuse varasuhte valinud abikaasadel ühisvara, kuid Suurbritannias ühisvara ei moodustu ning vara jaotatakse abikaasade vahel abielu lõppemisel õigluse põhimõttel MCA §-s 25 toodud kriteeriume arvestades. (p 14)
Kuna Suurbritannia kohus lahendas varalise seisundi tasakaalustamise nõuded, mis saavad abikaasadel tekkida abielu lõppemise järel sealse riigi õiguse kohaselt, on Eesti kohtul võimalik korteriomandite ühisomandi lõpetamise nõuet lahendades arvestada Suurbritannia kohtulahendit. (p 16)
|
| 2-15-15138/56
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2017 |
|
Kuigi kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, ei tohi kohtulahend olla üllatuslik (vt nt TsMS § 436 lg-d 4 ja 7). (p 47.2)
Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused. (p 17)
Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb aga hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. (p 18)
Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul dubleerivad koos mõningate täpsustustega üldsätteid (PKS §-d 18 ja 19) erisätetena PKS §-d 29 ja 33. Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (PKS § 33 lg 3 esimene lause). See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse. Ka varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (PKS § 33 lg 1 p-d 1 ja 2). PKS § 18 lg 1 kõrval näeb samasisuline PKS § 29 lg 1 kolmas lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (PKS § 29 lg-d 1 ja 4, PKS § 33 lg 1 p 1). Eripärasena on abikaasadel lisaks võimalik kokku leppida selles, et võlausaldaja saaks ühe abikaasa kohustuse täitmist nõuda nii selle abikaasa lahusvara, kuid ka kogu ühisvara arvel (PKS § 33 lg 1 p 3 ja lg 2). (p 19)
Abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta saab eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks. Seega on liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused abikaasadel PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks. Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel sellest, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejal ja kostjal PKS § 18 lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks. (p 20)
Auto pidamiseks vajalike kulutuste aluseks olevad tehingud on eelduslikult tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks või rahuldamiseks PKS § 18 lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes. Tehingute alusel saadud teenused on auto kasutamisega aga jooksvalt ära tarbitud, sellest ei tekkinud jagatavat asja ega õigust, mistõttu ei saa seda arvestada ka eraldi ühise hüvena ühisvara jagamisel. (p 26)
Ei vaielda selle üle, et kulud kandis kostja, mitte hageja. Seega ei ole hagejal kostja vastu ka nõudeid perekonnaseadusevälisel alusel, mh lepingulisel alusel või lepinguvälisest võlasuhtest (käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine) tulenevalt. Abielusuhte puhul saaks perekonnaseadusevälistest hüvitisnõuetest rääkida esmajoones siis, kui üks abikaasa on teinud oma lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale. (p 27)
Ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77). (p 35)
Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 35.1)
Üldjuhul tuleks eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist. Kui aga kohustused jagada, tuleb abikaasade solidaarkohustuste puhul arvestada, et jagamisega saavad abikaasad üldjuhul reguleerida vaid omavahelisi suhteid solidaarvõlgnikena. Pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist jäävad abikaasad võlausaldaja ees endiselt solidaarselt vastutama, välja arvatud juhul, kui võlausaldaja on ühe abikaasa solidaarkohustusest vabanemisega nõus VÕS § 175 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 35.2)
Ühisvaras olevate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua, et vaatamata sellele, et ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest. Seda juhul, kui tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega. See, kas võlausaldaja ees vastutab vaid üks abikaasadest või mõlemad, ei piira siiski abikaasade võimalust reguleerida ühisvara jagamisel vastutust omavahelises suhtes. (p 35.3)
Ühisvara jagamise käigus saab jagada ka lepingust tulenevaid varalisi õigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi. Kohustuste täitmise või jagamise, sh abikaasade omavahelises suhtes, kõrval on ühisvarana võimalik jagada põhimõtteliselt ka lepinguga seotud varalisi õigusi. Varaliste õiguste jagamine ei mõjuta vastutust võlausaldaja ees. Varaliste õiguste jagamisel saab lähtuda kaasomandi lõpetamise viisidest. (p 35.4)
Liisingulepingu puhul saab PKS § 37 lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna PKS § 18 lg 1 (ja PKS § 29 lg 1 kolmanda lause) mõttes. Kui liisinguandja õiguste ja kohustuste jagamisega nõus ei ole, saavad abikaasad lepingust tulenevad õigused ja kohustused ühele abikaasale jätta või üle anda üksnes endivahelises suhtes, mitte aga liisinguandja suhtes (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2, § 179 lg 1). (p 36)
Kasutusrendi põhimõttel sõlmitud liisingulepingu puhul ei kuulu auto väljaostuõigus ühisvara koosseisu automaatselt, sest kasutusrendi puhul ei ole teada, kas auto lepingu lõppemisel omandatakse. Seetõttu ei ole kasutusrendi põhimõttel sõlmitud liisingulepingust tulenevate õiguste jagamisel õige tasutud liisingumakseid mehhaaniliselt pooleks jagada. Samuti ei saa sellisel puhul kohaldada Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, milles tsiviilkolleegium käsitles kapitalirendi põhimõttel sõlmitud sõidukite liisingulepinguid.
Enamsaadud ühisvara eest hüvitise arvestamisel saab aluseks võtta auto jääkmaksumuse ja turuhinna vahe ning auto ainukasutusele vastava proportsionaalne osa esimesest liisingumaksest (ettemaksest). (p-d 49-49.3)
Kui vara jagamise viisina valitakse, et liisingulepinguga seotud varalised õigused ja kohustused jäetakse või antakse üle ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma teisele abikaasale kaotatud ühisvara eest õiglase hüvitise.
Hüvitise määramisel tuleb eristada olukordi, kus liisingulepingu eesmärgiks on liisingueseme soetamine krediidiga või esmajoones liisingueseme kasutamine. Arvestada tuleb ka sellega, et üks abikaasadest ei võiks liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamisel olla halvemas olukorras võrreldes sellega, kui jagataks ühisvarasse kuuluv liisinguese. (p 42)
Kui tegemist on kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga või järelmaksuga müügilepinguga, mille puhul läheb omand liisitud asjale üle viimase liisingumakse tegemisega, saab hüvitise määramisel võtta lähtekohaks tasutud liisingumaksete suhte liisingueseme väärtusse. (p 43)
Sel juhul saab hinnata kogu liisingulepingu järgi ühis- ja lahusvara arvel tehtud ja veel tehtavate liisingumaksete suhet liisingulepingu eeldatava lõppemise aegsesse auto väärtusse ja jagada tulem pooleks (vt ka nt Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2; 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p-d 22, 28). Sarnane metoodika kehtib hüvitise arvestamisel nii PKS § 34 lg 1 kui ka lg 2 järgi. (p 43.1)
Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise määramisel lepingust tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest rohkem väärt. Enamsaadud ühisvara eest hüvitise arvestamisel saab aluseks võtta auto jääkmaksumuse ja turuhinna vahe ning auto ainukasutusele vastava proportsionaalne osa esimesest liisingumaksest (ettemaksest). (p 44)
Hüvitise määramiseks tuleb hinnata esmajoones lepingu tähtaja möödumise tingimusi. Kui auto jääkmaksumus, millega liisinguandja on nõus auto võõrandama liisinguvõtjale, vastab auto eeldatavale turuväärtusele sel ajal, tähendab see, et auto kasutamise eest tasutud liisingumaksetega proportsionaalselt on auto väärtus n-ö amortiseeritud ja hüvitise määramisel aluseks võetavat kapitaliosa ei olegi. Sel juhul puudub väljaostuõigusel turuväärtus, kuna sama raha eest võiks osta samasuguse liisingueseme ka mujalt.
Väljaostuõigusel on aga rahaline ja jagatav väärtus vaid juhul, kui väljaostuhind (jääkmaksumus) on eeldatavast turuhinnast väljaostu ajal madalam. Sel juhul saab hüvitise määramisel aluseks võtta liisingueseme väljaostuhinna (jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe. Kasutusrendi tüüpi liisingu puhul tuleb eeldada, et jääkmaksumus vastab turuhinnale viimase liisingumakse tasumise ajal, st vastupidist peab tõendama hüvitist nõudev abikaasa. (p 44.1)
Lisaks saab hüvitise määramisel arvesse võtta liisingumaksete ettemaksena tehtud esimest sissemakset. Põhjendatud on võtta seda arvesse proportsionaalselt järgnevate kuude liisingumaksete ettemaksena, st jagada esmane sissemakse kõigi liisingukuude vahel ja seejärel arvutada välja ettemakse osa nende kuude eest, kui autot perekonna huvides enam ei kasutatud (eelduslikult abielu lõppemiseni), ja jagada saadud summa kahega. (44.2)
Abielu kestel auto kasutamisest saadud kasutuseeliseid ei peaks üldjuhul ühisvara jagamisel arvesse võtma, sest kasutuseelised on ühisvara kasuks eeldatavasti ära tarbitud. Abikaasal on võimalik tõendada, et autot ei kasutatud perekonna huvides, vaid teise abikaasa ainuhuvides. Kui auto kuulus abikaasade ühisvarasse, kuid autot kasutas vaid üks abikaasadest, kes takistas teisel ühisomanikul autot kasutamast, saab teine abikaasa nõuda kasutuseeliste hüvitamist. (p 44.3)
Liisingueset üksnes enda huvides kasutanud abikaasalt saab nõuda hüvitist kuude eest, mil liisingueset kasutati sisuliselt lahusvara huvides esmase sissemakse järgset ettemakset arvestades ka siis, kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäävad (esialgu) tuleviku osas jagamata, kuna kumbki abikaasa neid endale ei soovi. Toimunud ainukasutuse eest tasutud ettemakse saab sisuliselt ühisvarana jagada ja ühisvara enda huvides kasutanud abikaasalt välja mõista PKS § 34 lg 1 ja § 37 lg 1 alusel ka siis, kui auto väljaostuõigus jääb (esialgu) jagamata. (p 44.4)
|
| 3-2-1-31-14
|
Riigikohus |
14.05.2014 |
|
Ühisvara jagamise asjas tuleb TsMS § 140 lg 2 ja § 132 lg 4 p 5 järgi tasuda kassatsioonikautsjoni 50 eurot (p 19).
PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb jagada ühisvara kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis määrata PKS § 210 lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud PKS alusel (RKL 3-2-1-42-13) (p 12).
Enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 järgi kuulus ühisvara hulka üksnes see vara, mis omandati abielu sõlmimisest kuni abielusuhete lõppemiseni, s.o abikaasade isiklike ja varaliste suhete lõppemiseni (p 12, 13).
PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb ühisvara jagada kehtiva PKS alusel, kuid ühisvara koosseis määratakse PKS § 210 lg 2 järgi vara omandamise ajal kehtinud PKS alusel (RKL 3-2-1-42-13) (p 12).
PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades kalduda enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1.07.2010 (p 14).
PKS § 26 lg 1 ja § 37 lg 1 järgi saab abikaasa nõudel ühisvara jagada üksnes pärast varaühisuse varasuhte lõppemist, seega peab kohus enne ühisvara jagamist tuvastama, et varaühisuse varasuhe on lõppenud. Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab abikaasade varasuhte lugeda abielusuhete lõppemise ajast lõppenuks ja seda ei tule lõpetada (p 10).
PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara jagades kalduda enne 1.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg 2 alusel abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 1.07.2010 (p 14).
|
| 3-2-1-88-16
|
Riigikohus |
18.10.2016 |
|
PKS § 37 lg-s 3 ja AÕS § 77 lg-s 2 sätestatu ei tähenda, et kaasomandis oleva asja jagamisel kaasomand igal juhul lõpeb. Kui abikaasade ühisvarasse kuulub kinnistu, on see võimalik pärast ühisvara jagamist abikaasade kaasomandisse jätta. (p 12)
|
| 3-2-1-164-14
|
Riigikohus |
25.02.2015 |
|
Kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja see annab alust kohtulahend tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. (p 18)
Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. See kehtib ka siis, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara ei ole jagatud. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvara hulka kuuluva korteriomandi valitsemises ja selle kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses. (p 13, 16)
Abikaasade solidaarkohustuse saab abikaasade vahel jagada, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1. (p 14)
Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, mistõttu ei saa üks abikaasa nõuda teiselt abikaasalt ühisvara hulka kuuluvale esemele tehtud kulutuste hüvitamist kaasomandi sätete järgi. (p 12)
Ühisvara hulka kuuluvale esemele tuleb teha kulutusi ja kanda sellega seotud koormise ühisvara arvel. Kui abikaasa teeb neid kulutusi lahusvara arvel, saab abikaasa nõuda nende kuulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Kui abikaasa teeb lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale, saab abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvarale tehtud kulude omavahelises jaotuses. (p 13)
|
| 3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-10-08
|
Riigikohus |
17.03.2008 |
|
TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid.
Kui ringkonnakohus ei ole asja läbi vaadanud sisuliselt, vaid on teinud maakohtu väidetavale menetluslikule rikkumisele põhineva otsuse, siis sellise otsuse tegemiseks ei ole üldjuhul vajalik otsuse avalikult teatavaks tegemist TsMS § 452 lg 4 kohaselt edasi lükata.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist TsMS § 669 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on alus kohtuotsuse tühistamiseks.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
|
| 3-2-1-88-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.
Kui ühisvara jagamisel poolte esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal ei ole võimalik asja väärtust kindlaks määrata, võib kohus TsMS § 293 lg 1 järgi küsida asja väärtuse selgitamiseks eksperdi arvamust ja määrata selleks TsMS § 294 kohaselt eksperdi.
|
| 3-2-1-101-08
|
Riigikohus |
20.11.2008 |
|
Ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Abikaasade ühisvaraks on ka see abielu ajal omandatud vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta.
Ühisvara jagamisel jääb üks abikaasa ilma omandist, mille eest tuleb talle määrata õiglane hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Osaühingu osa nimiväärtus ei ole osaühingu osa kohalik keskmine müügihind TsÜS § 65 mõttes ja nimiväärtuse hüvitamine ei tagaks osaühingu osa ühisomandi kaotanud abikaasale õiglast hüvitist. Osaühingu osa harilikuks väärtuseks TsÜS § 65 mõttes võib olla osaühingu osa bilansiline väärtus.
Abikaasade ühisvara jagamisel ei ole abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseks asjaolu, et üks abikaasa ei ole mõjuva põhjuseta panustanud konkreetse ühisvarasse kuuluva eseme omandamisse. Ühisvara jagamisel saab kalduda osade võrdsusest kõrvale juhul, kui abikaasa ei ole tervikuna ühisvara omandamisse mõjuva põhjuseta panustanud. Küll võib abikaasa panustamine konkreetse ühisvara hulka kuuluva eseme omandamisel olla PKS § 19 lg 3 mõttes aluseks selle eseme jätmiseks selle abikaasa omandisse.
|
| 3-2-1-81-03
|
Riigikohus |
16.06.2003 |
|
Vastavalt PankrS § 52 lg-le 3 osaleb selle sätte kohaselt esitatud hagi puhul asjas hagejana võlgnik. Tulenevalt TsMS § 217 p-st 4 ei saa kohus menetlust lõpetada, kui hagist loobumise avalduse on esitanud isik, kes ei ole hageja. Seega ei saa kohus menetlust lõpetada, kui hagejaks on võlgnik, aga avalduse menetluse lõpetamiseks esitab pankrotihaldur.
PankrS § 52 lg 3 järgi võib võlgnik esitada abikaasade ühisvara jagamise hagi, sõltumata sellest, kas pankrotihaldur peab vaidlusalust vara abikaasade ühisvaraks või mitte. See, kas vara, mille jagamiseks on võlgnik esitanud hagi, on abikaasade ühisvara või võlgniku lahusvara, tuleb kindlaks teha asja sisulisel otsustamisel.
|
| 3-2-1-9-00
|
Riigikohus |
08.02.2000 |
|
Kui mõlemal abikaasal esinevad PKS §-s 19 lg 2 sätestatud asjaolud, mis võimaldavad kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, võib kohus jagada ühisvara võrdslt.
|
| 3-2-1-88-01
|
Riigikohus |
20.06.2001 |
|
Seadusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et abielu ühisvara jagamise kokkulepet tuleb tõendada dokumentaalse tõendiga. TsMS § 90 sätestab tõendi mõiste, TsMS § 93 kohaselt kui seadusest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega ühisvara jagamise kokkuleppe tõendamisel on tõendiks ka poolte seletused ja tunnistajate ütlused.
Seadusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et abielu ühisvara jagamise kokkulepet tuleb tõendada dokumentaalse tõendiga. Ühisvara jagamise kokkulepe on tehing TsÜS § 60 lg 1 mõistes, TsÜS § 91 kehtestab tehingu vormi vabaduse põhimõtte, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. Ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega võib ühisvara jagamise kokkulepet tõendada poolte seletuse ja tunnistajate ütlustega. Samuti ei keela seadus vara kokkuleppel jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.
|
Facebook
Twitter