3-3-1-46-11
|
Riigikohus |
11.01.2012 |
|
MKS § 83 lg-t 4 saab kohaldada, kui tehing tehakse teise tehingu varjamiseks või teeseldakse tehingu toimumist üldse (tehingut pole toimunud ning soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust). Riigikohus on leidnud, et tuvastada tuleb lepingupoolte tahtlus saada maksueelist (vt kohtuotsuse nr 3-3-1-67-09 p 18) , mis tähendab seda, et kohane tehing on kõrgema maksukoormusega (vt otsuste asjades nr 3-3-1-52-09 ja nr 3-3-1-59-09 p-d 19). Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, tuleb tuvastada, mille poolest varjatud tehingu tegelikule majanduslikule sisule vastav maksustamine erineb selle tehingu maksustamisest, millena lepingupooled tehingu vormistasid. Kui erinevust ei ole või see on väike, siis pole MKS § 100 lg 2 tulenevalt vajadust maksu korrigeerida.
Sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus (vt otsuste asjades nr 3-3-1-22-07 ja nr 3-3-1-3-09 p-d 12). Sisendkäibemaksu puhul MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb arvestada vastava maksu erisustega. Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseaduse § 38 lg 1 teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse nõudeid eirates. Lepingupooltel on õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Samas võib maksuhalduril ka näiliku tehingu korral erandlike asjaolude ilmnemisel või lähtuvalt otstarbekusest jätta poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele (näit äriühing on likvideeritud, müüja on pankrotistunud).
Kui on tuvastatud ettevõtlusega mitteseotud kulude kandmine, siis on vaja kindlaks teha, millise TuMS § 51 lg-s 2 sätestatud kuluga on tegemist (vt nt Riigikohtu otsuste asjades nr 3-3-1-67-08 ja nr 3-3-1-69-08 p-d 12). Sõltuvalt sellest, mis on vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks, on erinevad ka olulised asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid (vt Riigikohtu otsuse asjas nr nr 3-3-1-18-10 p 11). Riigikohus selgitab, et sarnaselt haldusakti faktilise alusega tuleb MKS § 46 lg 3 p 5 kohaselt haldusaktis märkida ka selle andmise õiguslik alus.
TuMS § 51 lg 2 näeb ette viis alust, millal kulud või väljamaksed loetakse TuMS § 51 lg 1 tähenduses ettevõtlusega mitteseotud kuluks, millelt tuleb seetõttu tasuda tulumaksu. TuMS § 51 lg-s 2 toodud maksuobjektide loetelu on ammendav ning kirjeldatud maksuobjektid on üksteist välistavad ja üheaegselt sama objekti mitme selles lõikes märgitud alusel maksustamine oleks õigusvastane. TuMS §-s 51 kasutatava mõiste "ettevõtlusega mitteseotud kulu või väljamakse" tõlgendamise kohta vt Riigikohtu otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-89-10 p-i 5.
Maksumaksjat saab TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksustada, kui ta on teinud väljamakseid, mille kohta ta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ühtse algdokumendi asemel ka mitu dokumenti (nt ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte). Majandustehingute dokumenteerimist reguleerib RPS § 6 ning algdokumenti § 7, mille lg 1 sätestab andmed, mis peavad nõuetekohasel algdokumendil olema. Kui maksumaksjal ei ole nõuetele vastavat algdokumenti, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte. Kui dokumentaalsed tõendid on olemas, kuid ei ole tõendatud tehingu seotus ettevõtlusega, siis TuMS § 51 lg 2 p-i 3 rakendada ei saa. Küll võib maksustamise aluseks olla mõni teine TuMS § 51 lg 2 punktidest. Kui on selge, et teenust on küll osutatud, aga see ei olnud seotud ostja ettevõtlusega, siis saab rakendada TuMS § 51 lg 2 p-i 4.
Maksumaksjat saab TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksustada, kui ta on teinud väljamakseid, mille kohta ta puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ühte tehingut võib tõendada ühtse algdokumendi asemel ka mitu dokumenti (nt ostu-müügileping, kauba saateleht, arve, maksekorraldus, pangakonto väljavõte). Majandustehingute dokumenteerimist reguleerib RPS § 6 ning algdokumenti § 7, mille lg 1 sätestab andmed, mis peavad nõuetekohasel algdokumendil olema.
Sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus (vt otsuste asjades nr 3-3-1-22-07 ja nr 3-3-1-3-09 p-d 12). Sisendkäibemaksu puhul MKS § 83 lg 4 kohaldamisel tuleb arvestada vastava maksu erisustega. Näiliku tehingu korral tekib väidetava müüja maksukohustus käibemaksuseaduse § 38 lg 1 teisest lausest, sest müüja on väljastanud arve, millele on märgitud käibemaks käibemaksuseaduse nõudeid eirates. Lepingupooltel on õigus tagastada tehingu alusel saadu, samuti on müüjal õigus tühistada väljastatud arve ning tal tekib arvel näidatud käibemaksu osas riigi vastu tagastusnõue. Eeltoodust tulenevalt ei ole ostjal näiliku tehingu alusel müüjal tasutud käibemaksu osas sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Samas võib maksuhalduril ka näiliku tehingu korral erandlike asjaolude ilmnemisel või lähtuvalt otstarbekusest jätta poolte käibemaksuarvestus korrigeerimata ning aktsepteerida ostja õigust sisendkäibemaksu mahaarvamisele (näit äriühing on likvideeritud, müüja on pankrotistunud).
|
| 3-3-1-57-13
|
Riigikohus |
04.12.2013 |
|
Kui tehingu toimumist kirjeldavas tõendis on tehingu majanduslik sisu märgitud ebaõigesti, pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga (RPS § 7 lg 1 p 3). Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Küsimus, kas asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, pole sel juhul maksukohustuse väljaselgitamisel oluline (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-34-07, p 15). Juhul kui ostjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, siis maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas see teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-46-11, p 11).
Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).
Vt lahendi nr 3-3-1-81-12- annotatsiooni.
Teenuse põhjalikumalt dokumenteerimine ei ole õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ning maksukohustuslaselt ei saa nõuda ühegi konkreetse dokumendi koostamist lisaks raamatupidamisseaduse järgsetele algdokumentidele. Samas teenuse osutamise dokumenteerimata jätmise korral võtab maksukohustuslane endale riski, et hiljem ei õnnestu põhjendatud kahtluse tekkimisel teenuse saamist tõendada. Kohtupraktika kohaselt on MKS § 56 lg st 2 tulenevalt maksukohustuslasel kontrollitavuse tagamiseks kohustus koguda ja säilitada tõendeid eriti ettevõtja jaoks ebaharilike, põhjendatud kahtlust tekitavate või suure maksustamisväärtusega tehingute asjaolude kohta (otsus kohtuasjas nr 3-3-1-43-09, p 14).
Maksuotsuses mitme õigusliku aluse nimetamine on maksuotsuse adressaadile eksitav. Kohtupraktika kohaselt ei pruugi selline põhjendamispuudus kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui asjakohane regulatsioon on olemas (otsused kohtuasjades nr 3-3-1-46-11, p d 12–14 ja nr 3-3-1-33-07, p 16).
|
Facebook
Twitter