3-3-1-81-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.
Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
Haigekassa nõukogu 28. oktoobri 2004. a otsus "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" on haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile.
Halduseeskiri võib avaldada mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Nimetatud aktis sätestatu omandab haldusest väljapoole suunatud tähenduse ravi rahastamise lepingu sõlmimist taotlevate isikute suhtes, kelle vastavust hinnatakse ravikindlustuse seaduse ja selle akti pinnalt ning otsustatakse nendega lepingu sõlmimine või mittesõlmimine. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Halduse diskretsiooniruum on nimetatud aktis sätestatud hindamiskriteeriumitega kahandatud minimaalseks.
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.
|
| 3-3-1-29-12
|
Riigikohus |
29.11.2012 |
|
Riigikohtu praktikas on järjekindlalt väljendatud seisukohta, et kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik ning Riigikohus jääb selle seisukoha juurde. Samuti on leitud, et põhjenduste esitamine kohtumenetluses ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks, sest pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt lahendid asjades nr 3-3-1-74-11 (p 15), 3-3-1-13-11 (p 9), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-81-07 (p 20), 3-3-1-62-07 (p 16), 3-3-1-57-07 (p 18), 3-3-1-16-05 (p 17) ning otsus ¬asjas nr 3-3-1-85-10 (p 44)). Erandjuhtudel on siiski peetud võimalikuks põhjendamispuudustega haldusakti tühistamata jätmist (vt nt lahendeid haldusasjades nr 3-3-1-74-11 (p 16), 3-3-1-57-09 (p d 13 ja 23), 3-3-1-49-08 (p 11), 3-3-1-33-07 (p 16)).
Riigikohus pehmendab seisukohta, et pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest haldusakti andmisel tegelikult lähtuti. Võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Seejuures lasub haldusorganil tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati. Tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest.
Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Selle otsuse näol on tegemist haldusaktiga, kuna sellega määratakse siduvalt kindlaks tingimused, millele ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks esitatav taotlus peab vastama ja kellel on õigus sellist taotlust esitada. Otsus on käsitatav eelhaldusaktina, kuna sellega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Otsus sarnaneb hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused. Nimetatud dokumente on Riigikohus oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks (lahendid haldusasjades nr 3-3-1-52-11 (p 21), 3-3-1-87-10 (p 16) ja 3-3-1-99-09 (p 16)).
Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Kaebajatel, kes omavad tegevusluba ja tegutsevad vaidlustatud otsuses märgitud erialadel, oli kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks.
Haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu mõjutab ravi rahastamise lepingute sõlmimine konkurentsiolukorda tervishoiuteenuste osutamise turul andes eelise lepingut omavatele teenuse osutajatele. See riivab samalaadsest eelisest huvitatud isikute ettevõtlusvabadust, piirab konkurentsi ning võib riivata võrdsuspõhiõigust.
Haigekassa otsust ei saa pidada puhtalt soodustavaks haldusaktiks, kuna sellega seatakse konkursil osalejatele ka teatud piiravad tingimused, millele mittevastavate raviteenuse osutajatega lepinguid ei sõlmita. Olukord on võrreldav riigihankemenetlusega, kus osalemisest huvitatud isikul on õigus vaidlustada hanketeade.
Põhjendusteta haldusakti jõussejätmine lähtudes kohtumenetluses esitatud põhjendustest riivab kohtusse pöördumise õigust, sest muudab kohtumenetluse tulemuse prognoosimise keerukamaks ning sellega kaasneb ka menetluskulude kandmise risk. Kaebaja jaoks on vähem koormav kui sellises olukorras rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada resolutsioonis haldusakti põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastasus. Seetõttu muudab Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse p s 20 võetud seisukohta (vt ka 3-3-1-18-07, p 25), et tühistamistaotluse korral ei või kohus tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis haldusakti õigusvastasust ning jätta tühistamistaotlust rahuldamata. Sellisel juhtumil ei ole tegemist kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt, vaid tühistamisnõude rahuldamise peamise eelduse (haldusakti õigusvastasuse) tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis ning sellega ei välju kohus kaebuse piiridest. Kohtulahendis võetakse endiselt seisukoht ka tühistamisnõude kohta. Olukorras, kus kohus peab haldusakti vorminõuete rikkumise tõttu õigusvastaseks, kuid jätab selle HMS § 58 alusel tühistamata, tuleks varasema kohtupraktika kohaselt jätta kaebus rahuldamata.
Haigekassa ei ole kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ning lepingu tähtaja üle otsustamisel hindab Haigekassa RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. Haldusasjas nr 3-3-1-81-07 tehtud lahendis (p 22) asus Riigikohus seisukohale, et kaalutlusotsuse tegijal peab kaalutlusotsuse õiguspärasuse tagamiseks olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, kui ta seejuures kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Viidatud lahendiga ei ole vastuolus olukord, kus Haigekassa teeb eelhaldusaktiga teatud kriteeriumidest lähtudes eelvaliku, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg s 4 sätestatud kriteeriume. Ravi rahastamise lepingu sõlmimisel ja lepingu tähtaja üle otsustamisel on üheks hinnatavaks asjaoluks teenuse kättesaadavus. Üks ravikindlustuse põhimõtetest on ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus, mis võimaldab teha piirkondlikke eelistusi. Õigusaktidest ei tulene piirkondlike eelistuste täpsemaid geograafilisi tingimusi, seetõttu võib teenuse osutamise kohana määrata ka Haigekassa piirkondliku osakonna teenindatava territooriumi siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondliku kättesaadavuse huvides põhjendatud.
Kaebuste osalisel rahuldamisel tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuigi HKMS § 108 lg 11 ja HKMS v.r § 92 lg 10 reguleerivad menetluskulude poole enda kanda jätmist, peab Riigikohus võimalikuks arvestada neis sätetes esitatud põhimõtet ka kaebuse osalise rahuldamise puhul menetluskulude jaotuse proportsiooni kindlaksmääramisel. Asjaolu, et vaidlusalune haldusakt oli motiveerimata, muutis kaebajate jaoks kohtusse pöördumise ning haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise oluliselt keerukamaks. Seetõttu oleks üksnes 50% kaebajate menetluskuludest vastustajalt väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, kuna kaebajate õigusabikulud on osaliselt põhjustatud vastustaja õigusvastasest tegevusest haldusmenetluses.
|
Facebook
Twitter