Kohtulahendite liigitus

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• sotsiaalsed põhiõigused (§ 28)
• ->
• õigus riigi abile sotsiaalsete riskide vastu ja puuduse korral (§ 28 lg 2)

Puudusena põhiseaduse § 28 mõttes tuleb mõista olukorda, kus inimesel ei ole äraelamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid. (p 18)

Õigust riigi abile puuduse korral on rikutud, kui riik jätab puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid tagamata. Puudust kannatavale inimesele äraelamiseks minimaalselt vajalike vahendite tagamata jätmist ei saa pidada PS § 28 lõike 2 riiveks, mida on võimalik õigustada. (p 19)

Seadusandjal on avar otsustusruum määrata, mis on „puudus“, ja veelgi avaram otsustusruum määrata, kuidas täpselt peab selle korral olema tagatud „abi“ ehk äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 15; töötuse korral antava abi kontekstis ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. mai 2017. a otsus asjas nr 3-4-1-17-16, p 52). Puuduse (ehk millal on isikul õigus riigilt midagi nõuda) on seadusandja defineerinud peamiselt toimetulekupiiri kaudu. Abi (mida puuduse korral on õigus nõuda) andmiseks ehk PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmiseks on seadusandja kujundanud tervikliku sotsiaalkaitsesüsteemi. Seadusandja ulatuslik otsustusõigus on tingitud asjaolust, et PS § 28 lõikest 2 tuleneva kohustuse täitmine tähendab sotsiaalpoliitiliste valikute langetamist, mis sõltuvad olulisel määral riigi majanduslikust olukorrast ja millel on oluline mõju avaliku sektori eelarvele. (p 20-22)

Seadusandja puudusele antud definitsioon ja selle puhuks ette nähtud abimeetmete piisavus on kohtulikult kontrollitavad. Kohus võib sekkuda siis, kui puuduse piir on tõmmatud reaalsete oludega võrreldes ebaadekvaatselt madalale, või siis, kui abi liigid, ulatus, andmise tingimused või kord tervikuna ilmselgelt ei taga, et konkreetsel juhul puudus lakkaks. (p 23)

Konkreetsest kohtuasjast alguse saanud menetluses tuleb selgitada, kas kohtusse pöördunud isik jääb asjassepuutuva normi kohaldamise või õigustloova akti andmata jätmise tõttu puudusesse. Selleks tuleb isiku olukorda hinnata kõigepealt seadusandja defineeritud piiri järgi ja seejärel kõrvutada seadusandja tõmmatud piiri põhiseadusliku puuduse piiriga, arvestades seejuures abiga, mida isik on sotsiaalkaitsesüsteemilt kui tervikult vaatlusaluse perioodi jaoks saanud. (p 24)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste piiramise tingimused (§ 11)

Riigi poolt minimaalse abi andmata jätmine puuduses inimesele alandaks tema inimväärikust (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 14 teine lõik). Ühtlasi moonutaks selle aktsepteerimine PS § 28 lõikes 2 antud õiguse olemust, mis oleks vastuolus PS §-ga 11.

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• põhiõiguste järgimise kohustus ja adressaadid (§ 14)

Pole põhjust seada kahtluse alla 2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 7 punkti 3 põhiseadusele vastavust (sarnaselt varasematele asjadele vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03, p 21 teine lõik; 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13, p-d 48-51). Riigikogu ei olnud 2019. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga. (p 27)

Kuigi SHS § 131 lõike 3 alusel on toimetulekupiir kehtestatud nõnda, et sellele vastav summa peab põhimõtteliselt katma ka kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikele ravimitele (p 30-33), on tõenäoline, et ka retseptiravimite puhul (nagu mõne muu vältimatu esmavajaduse puhul) võivad tekkida olukorrad, kus kulutused on piisavalt suured, et isikut puudusesse viia. Avaliku võimu organid ei või siis unustada, et PS §-st 14 tulenevalt on neil kohustus oma ülesannete täitmisel tagada puudust kannatavale isikule tema PS § 28 lõikest 2 tulenev õigus riigi abile puuduse korral. (p 36)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• KOV autonoomiakaebused

Riigikohus on pädev taotlust läbi vaatama, kui taotluse on esitanud omavalitsusüksuse volikogu ja ta väidab PSJKS §-s 7 nimetatud õigusakti või selle sätte vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisega. Taotluse lubatavuse juures on määravaks, kas põhiseaduse norm, mida vaidlustatud säte väidetavalt rikub, on käsitatav kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena. (p 44) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p-d 44-45.

Riigikohus on käsitanud PS § 154 kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena. (p 46) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 49.

PSJKS § 7 võimaldab taotlejal vaidlustada ka seadusandja õigustloova akti andmata jätmist. Kuigi PSJKS §-s 7 sätestatud loetelu ei maini sõnaselgelt õigustloova akti andmata jätmist, võib kohaliku omavalitsuse sellise õiguse olemasolu järeldada nii PSJKS §-st 4 kui ka Riigikohtu üldkogu praktikast. PSJKS § 4 lg-te 1 ja 2 alusel on Riigikohus mh pädev kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel kontrollima õigustloova akti andmata jätmist. Riigikohtu üldkogu tunnistas 16. märtsil 2010 asjas nr 3-4-1-8-09 tehtud otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud riikliku kohustuse rahastamise riigieelarvest. (p 47.1)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• Põhiõigused, vabadused ja kohustused (II ptk)
• ->
• õigus haridusele (§ 37)

Isikute hariduskohustuse ja -põhiõiguse tagavad riik ja kohalikud omavalitsused tasuta üldharidus- ja põhikoolide kaudu. Põhihariduse andmise kohustus on nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse ülesanne. PS § 37 lg 2 esimese lause kohaselt lasub riigil ja kohalikel omavalitsustel kohustus pidada üleval vajalikul arvul õppeasutusi, milleks on kas riigi- või munitsipaalkool. Põhiseaduse § 37 lg-st 2 ei saa järeldada, et kohalikud omavalitsused on kohustatud tagama põhihariduse kättesaadavuse lisaks munitsipaalkoolidele ka erakoolide kaudu. (p-d 52-53 ja 55)

PS §-st 37 tulenev kohaliku omavalitsuse rahaline kohustus on seotud munitsipaalkoolidega. Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada kõigile ühetaoline võimalus käia munitsipaalkoolis. Eraüldhariduskooli tegevuse rahastamise kohustust ei saa käsitada omavalitsusüksuse kogukondliku tegevusena, kuna see ei pruugi olla kõikidele kogukonnaliikmetele ühetaoliselt kättesaadav. Munitsipaalkoolides antav haridus on tasuta, kuid eraüldhariduskoolides on see tasuline. (p 55)

Erakoolide avamine ja pidamine toimub seaduse alusel. Erakooli peab eraõiguslik juriidiline isik ning tema koolitusloa ja tegevusloa annab välja ja tühistab Haridus- ja Teadusministeerium. Kohalik omavalitsus ei saa ise asutada, ümber korraldada ega sulgeda erakoole ega otsustada erakooli koolitus- ja tegevusloa väljastamise üle, mistõttu on nende küsimuste üle otsustamine jäetud riigi pädevusse. (p 54) Kuna erakoole avatakse ja peetakse seaduse alusel, saab erakoolide kaudu põhihariduse andmise küsimuse otsustada Riigikogu, mitte kohalikud omavalitsused. (p 56)

Kui riik kohustab kohalikke omavalitsusi kandma eraüldhariduskoolide tegevuskulud olukorras, kus kohalikud omavalitsused suudavad munitsipaalkoolides kõigile õigustatud isikutele pakkuda koolikoha, võib tekkida olukord, kus nõrgestatakse kohalike omavalitsuste võimet täita nende põhiülesandeid. Rahalised vahendid, mida kohalik omavalitsus saaks kasutada enda kohustuste täitmiseks, tuleks suunata riigi pandud kohustuste täitmiseks. See aga omakorda võib ohustada PS § 37 lg-s 1 sätestatud hariduspõhiõigust kvaliteetsele tasuta haridusele. Selline olukord aga ei vastaks PS § 37 lg 2 esimese lause eesmärgile ega ka mõttele. (p 57)

Kui kohalik omavalitsus on taganud munitsipaalkoolide kaudu kõigile elukohajärgsetele koolikohustuslikele isikutele võimaluse omandada põhiharidus, on kohalik omavalitsus oma avaliku ülesande täitnud. Sellises olukorras ei saa kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesandena käsitada ka eraüldhariduskooli tegevuskulude katmist. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise ülesande ja kohustuse panemist käsitada riigi kohustusena. (p 59)

PS § 37 lg 2 kohaselt ei ole EraKS §-st 22.2 kohalikele omavalitsustele tulenev kohustus rahastada eraüldhariduskoolide tegevuskulusid käsitatav kohalike omavalitsuste olemusliku ülesandena. Tegemist on kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega, mille rahastamine peab tulenevalt PS § 154 lg 2 teisest lausest toimuma riigieelarvest. Seetõttu on PS § 154 lg 1 ja lg 2 teise lausega vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele EraKS §-ga 22.2 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. (p 61)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• KOV autonoomiakaebused
• ->
• nõuded taotlusele

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus
• ->
• KOV autonoomiakaebused
• ->
• õigustloova akti andmata jätmise vaidlustamine

PSJKS § 7 võimaldab taotlejal vaidlustada ka seadusandja õigustloova akti andmata jätmist. Kuigi PSJKS §-s 7 sätestatud loetelu ei maini sõnaselgelt õigustloova akti andmata jätmist, võib kohaliku omavalitsuse sellise õiguse olemasolu järeldada nii PSJKS §-st 4 kui ka Riigikohtu üldkogu praktikast. PSJKS § 4 lg-te 1 ja 2 alusel on Riigikohus mh pädev kohaliku omavalitsuse volikogu taotluse alusel kontrollima õigustloova akti andmata jätmist. Riigikohtu üldkogu tunnistas 16. märtsil 2010 asjas nr 3-4-1-8-09 tehtud otsuses põhiseadusega vastuolus olevaks sellise õigustloova akti andmata jätmise, mis sätestaks kohaliku omavalitsuse üksusele seadusega pandud riikliku kohustuse rahastamise riigieelarvest. (p 47.1)

• Konstitutsiooniõigus
• ->
• Põhiseadus
• ->
• XIV peatükk. Kohalik omavalitsus
• ->
• kohaliku omavalitsuse autonoomia (§ 154 lg 1)

Riigikohus on käsitanud PS § 154 kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku tagatisena. (p 46) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 49.

Riik võib endale võtta ka neid kohustusi, mis ei tulene sõnaselgelt põhiseadusest. Seadusandja võib otsustada erakoolide rahastamise küsimuse. Kui seadusandja otsustab, et erakoolide rahastamise kohustus on kohalikel omavalitsustel, on tegemist kohalikele omavalitsustele pandud ülesande ja kohustusega. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise ülesande ja kohustuse panemist käsitada samuti riigi kohustusena. (p 56)

Kui kohalik omavalitsus on taganud munitsipaalkoolide kaudu kõigile elukohajärgsetele koolikohustuslikele isikutele võimaluse omandada põhiharidus, on kohalik omavalitsus oma avaliku ülesande täitnud. Sellises olukorras ei saa kohaliku omavalitsuse olemusliku ülesandena käsitada ka eraüldhariduskooli tegevuskulude katmist. Olemuslikult tuleb kohalikele omavalitsustele sellise ülesande ja kohustuse panemist käsitada riigi kohustusena. (p 59)

PS § 154 lg-st 2 järeldub, et kui kohalikule omavalitsusele on seadusega pandud riiklik kohustus, tuleb selle kohustusega seotud kulud katta riigieelarvest. (p 49) Seega peab riiklike kohustustega seotud kulude katmine olema õiguslikult sätestatud. Riigikohtu praktika kohaselt on PS § 154 lg 2 teises lauses riigieelarve all silmas peetud riigieelarvet PS § 115 lg 1 tähenduses, s.o Riigikogu iga aasta kohta vastu võetud seadust, mis sätestab riigi kõik tulud ja kulud. Riigieelarve peab kajastama ka riigi neid kulusid, mis PS § 154 lg 2 teise lause kohaselt tekivad kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustustega seotud kulude katmisel (kõikehaaravuse põhimõte) ning riigieelarves peab olema selgelt ja läbinähtavalt kindlaks määratud see, kui palju ühe või teise kohalikele omavalitsustele pandud riikliku kohustuse täitmiseks raha eraldatakse (läbipaistvuse põhimõte). (p 60) Vt ka Riigikohtu üldkogu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 76.

PS § 37 lg 2 kohaselt ei ole EraKS §-st 22.2 kohalikele omavalitsustele tulenev kohustus rahastada eraüldhariduskoolide tegevuskulusid käsitatav kohalike omavalitsuste olemusliku ülesandena. Tegemist on kohalikele omavalitsustele pandud kohustusega, mille rahastamine peab tulenevalt PS § 154 lg 2 teisest lausest toimuma riigieelarvest. Seetõttu on PS § 154 lg 1 ja lg 2 teise lausega vastuolus selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid omavalitsuse üksustele EraKS §-ga 22.2 pandud kohustuste rahastamise riigieelarvest. (p 61)