/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2859| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. Vastavasisulise kaebuse lahendamiseks peab kohus hindama kriminaalhoolduse senist käiku, süüdimõistetu isikut iseloomustavaid andmeid ning loa andmise mõju süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate kontrollnõuete ja kohustuse täitmisele. Samuti peab kohus vajadusel sisustama karistusõiguse norme, sh KarS § 75 lg-t 1. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. (p-d 9–10) Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p 10, vt ka p 11)
KrMS § 431 sätestab täitmiskohtuniku ulatusliku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Osutatud sättest tuleneb, et KrMS §-des 424–428^1 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. (p 11) Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena (vrd TsMS § 711 lg 3), sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11) Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)
3-18-1652/15 PDF Riigikohtu erikogu 25.01.2019
SKHS § 21 lg-st 1 ja 3 tuleneb, et kui isik jättis kriminaalmenetluses maakohtule kahju hüvitamise taotluse esitamata mõjuval põhjusel, võib ta selle kuue kuu jooksul pärast maakohtu lahendi kuulutamist esitada KrMS 11. või 15. ptk kohaselt ringkonnakohtule. (p 8) SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-s sätestatud alustel, ulatuses ja korras. SKHS § 1 lg 3 kohaselt võib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisele kohaldada RVastS üksnes SKHS-s sätestatud juhul. SKHS § 7 lg-s 3 pole menetluskorraga seonduvat täpsustatud. Erikogu hinnangul viitab SKHS §-s 4 sätestatu, et ka kohtu poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda SKHS-s kehtestatud menetluskorrast. (p 9) Kui SKHS § 21 lg 1 alusel on kahju hüvitamise nõude lahendamine ringkonnakohtu pädevuses, ei alustata ringkonnakohtus uut kohtumenetlust, vaid sisuliselt jätkub maakohtus alanud kohtumenetlus, milles on erinevalt apellatsioonimenetlusest lahendatavate küsimuste ring piiratud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisega. (p 10) Kohtu tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel tuleb mh hinnata, kas kohtuotsuse edasi kaebamine oleks võimaldanud kahju tekkimist vältida või seda kõrvaldada. (p 10)
SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-s sätestatud alustel, ulatuses ja korras. SKHS § 1 lg 3 kohaselt võib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisele kohaldada RVastS üksnes SKHS-s sätestatud juhul. SKHS § 7 lg-s 3 pole menetluskorraga seonduvat täpsustatud. Erikogu hinnangul viitab SKHS §-s 4 sätestatu, et ka kohtu poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda SKHS-s kehtestatud menetluskorrast. (p 9)
SKHS § 4 järgi võib isik nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist SKHS-s sätestatud alustel, ulatuses ja korras. SKHS § 1 lg 3 kohaselt võib süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisele kohaldada RVastS üksnes SKHS-s sätestatud juhul. SKHS § 7 lg-s 3 pole menetluskorraga seonduvat täpsustatud. Erikogu hinnangul viitab SKHS §-s 4 sätestatu, et ka kohtu poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda SKHS-s kehtestatud menetluskorrast. (p 9) Kohtu tekitatud kahju hüvitamise taotluse läbivaatamisel tuleb mh hinnata, kas kohtuotsuse edasi kaebamine oleks võimaldanud kahju tekkimist vältida või seda kõrvaldada. (p 10)
3-18-400/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.10.2018
SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13) Kaebaja polnud kaasatud maakohtu menetlusse. Seega sai ta esitada taotluse SKHS § 21 lõike 1 järgi ringkonnakohtule, järgides sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega. Kuigi tähtaeg on praeguseks möödunud, võimaldab SKHS § 13 lõige 2 taotleda tähtaja ennistamist. (p 14)
Seadusandja tahe SKHS kehtestamisel oli muu hulgas muuta olukorda, kus halduskohtul oli teatud hüvitamisnõuete lahendamisel pädevus anda sisulisi hinnanguid kriminaalmenetluse toimingutele ja kriminaalmenetluses tehtud kohtulahenditele. Seadusandja tahe oli reguleerida süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine ammendavalt SKHS-s. Samas ei sätesta SKHS KarS § 85 lõikest 2 tulenevat nõude alust. (p-d 11 ja 12, vt ka p 10) SKHS § 1 lõikest 1 ja §-st 4 ei tulene keeldu kohaldada mõnes muus seaduses selgelt sätestatud materiaalõiguslikku alust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. KarS § 85 lõige 2 on niisugune selge erinorm. Materiaalõigusliku erinormi olemasolu võrreldes SKHS-ga ei tähenda, et SKHS-s sätestatud menetluskord kriminaalmenetlusega seotud hüvitamisnõuete lahendamiseks ei kohalduks. (p 13)
Kuna SKHS sätestab menetluskorra kaebaja kaebuse lahendamiseks, siis ei ole vaidluse lahendamine HKMS § 4 lõike 1 järgi halduskohtu pädevuses. (p 13)
3-16-2024/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 08.12.2017
Kuni SKHS-i jõustumiseni lahendasid halduskohtud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudeid riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel või põhiseaduse § 25 alusel. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida AVVKHS-iga ei ole ette nähtud, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt. SKHS § 7 lg-st 1 tuleneb, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Sellist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alust ükski varasem seadus, sh AVVKHS ette ei näinud. SKHS §-de 4 ning 7 sõnastusest lähtuvalt on nõudeõigus ka menetlusvälisel isikul. Seega saaks kaebaja esitada kahjunõude kohtule SKHS § 7 alusel. SKHS § 3 ei kohaldu, sest kaebaja on kahju kannatanud isik, mitte kolmas isik SKHS § 3 ja RVastS § 10 tähenduses. (p 13)
Kuni SKHS-i jõustumiseni lahendasid halduskohtud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise nõudeid riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel või põhiseaduse § 25 alusel. SKHS § 23 lg 3 sätestab, et kui SKHS näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida AVVKHS-iga ei ole ette nähtud, kohaldatakse SKHS-i tagasiulatuvalt. SKHS § 7 lg-st 1 tuleneb, et kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Sellist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alust ükski varasem seadus, sh AVVKHS ette ei näinud. SKHS §-de 4 ning 7 sõnastusest lähtuvalt on nõudeõigus ka menetlusvälisel isikul. Seega saaks kaebaja esitada kahjunõude kohtule SKHS § 7 alusel. SKHS § 3 ei kohaldu, sest kaebaja on kahju kannatanud isik, mitte kolmas isik SKHS § 3 ja RVastS § 10 tähenduses. (p 13)
SKHS § 23 lg 5 kohaselt lahendavad haldus-, ringkonna- ja Riigikohus SKHS-is sätestatud alustel kahju hüvitamise nõudeid üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud. Kohtupraktikas on tõlgendatud SKHS § 23 lg-t 5 kitsendavalt nii, et halduskohus saab kahju hüvitamise kaebuse SKHS-is sätestatud alustel lahendada üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse enne selle seaduse jõustumist menetlusse võtnud (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-30-16, p 12). Kuna kahjunõue esitati kohtule ning kaebus võeti halduskohtu menetlusse pärast SKHS-i jõustumist, siis ei ole halduskohus pädev asja lahendama. Kuna seda haldusasja ei ole sisuliselt läbi vaadatud ning halduskohus ei ole asjas kohtuotsust teinud, siis ei ole ka praktika valguses (vt RKEK määrus asjas nr 3-3-1-4-2-02, p 10) alust menetlemise jätkamiseks halduskohtus. (p-d 14-15)
1-16-7389/30 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2017
Pelgalt süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste tuvastamine ei ütle eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas isik on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, kas tuvastatud haiguse (praegusel juhtumil skisofreenia) ning isiku poolt toimepandud õigusvastase teo (vargus) vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psühholoogiline häire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Vaid jaatava vastuse korral on alust rääkida kas süüdimatusseisundist (KarS § 34) või siis piiratud süüdivusest (KarS § 35) KrMS § 393 esimese alternatiivi tähenduses. Märkida tuleb sedagi, et skisofreenia ei pruugi olla haigus, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (p 11)
Pelgalt seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste kordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 46.2). (p 12)
Kohtupraktikale tuginevalt ei ole välistatud, et isiku ohtlikkuse hindamisel võib tugineda ka juba toimepandud õigusvastastele tegudele (vt ka RKKKm 3-1-1-121-12, p 13), kuid sellisel juhul tuleb varasemad teod selgelt ja jälgitavalt ohtlikkuse prognoosiga siduda, näidates ära, miks on kohus jõudnud järeldusele, et on olemas jätkuv ning reaalne oht sarnaste tegude toimepanemiseks ka tulevikus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 47.2). (p 15) Kui sundravi menetlusele allutatud isik on esitanud mõne põhjendatud menetlusliku taotluse (nt kuulata üle tema raviarst), tuleb kohtul kaaluda asja lahendamise võimalikkust üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Teisisõnu tuleb kohtul anda hinnang, kas taotlusest nähtuvate võimalike uute asjaolude valguses on juba olemasoleva tõendikogumi põhjal asja lahendamine võimalik. Sellele küsimusele eitava vastuse andmisel tuleb maakohtul juhul, kui prokuratuur või kaitsja ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 235^1 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p-d 42–43). (p 20) Kuivõrd KrMS § 390 lg 3 järgi vaatab ringkonnakohus sundravi asja läbi kirjalikus menetluses, tuleb ringkonnakohtul juhul, kui määruskaebemenetluses on sundravi asjas esitatud taotlusi, mis viitavad isiku võimele osaleda iseseisvalt enda asja arutamisel ja/või puudutavad oluliste faktiliste asjaolude väljaselgitamist, hinnata vajadust saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Selline tarvidus võib eriti teravalt ilmneda olukorras, kus maakohus on jätnud menetlusele allutatud isiku kohtuistungile kutsumata. (p 21) Kui küsimuse all on isiku psüühiline seisund, tuleb tema osalemist suulisel arutamisel pidada reegliks. Selleks, et kohus saaks lisaks eksperdi arvamuses väidetule vahetu mulje isiku vaimsest seisundist, on vajalik tema küsitlemine kohtuistungil (RKKKo 3-1-1-17-13, p-d 10 ja 11). Niisamuti on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) juhtinud tähelepanu sellele, et kui kohtus on käsitlemisel mh inimese vaimne seisund, siis on tema isiklik kohalolek oluline. Ka psüühikahäirega inimene tuleb üldjuhul ära kuulata ja seda sõltumata sellest, kas tema teovõime on piiratud või mitte. EIK hinnangul peab riik näitama üles piisavat hoolsust, vältimaks vaimselt haigete isikute sattumist ebavõrdsesse olukorda võrreldes teiste süüdistatavatega (EIK 7. veebruari 2012. a otsus Proshkin vs. Venemaa, p-d 101 ja 102). (p 24) Üksnes vaimsest seisundist lähtuvatel põhjustel on erandjuhul võimalik jätta sundravi menetlusele allutatud isik kohtuistungile kutsumata. Seejuures ei saa ära kuulamata jätmist sellele sättele tuginevalt põhjendada näiteks otstarbekusega. Hinnata tuleb menetlusele allutatu võimet kohtuistungil osaleda ja kohtuistungi võimalikku kahjulikku mõju talle. Nii ei pea kohus sundravile paigutatavat ära kuulama siis, kui sellest võivad ekspertiisiakti, tema terviseseisundit kajastavate dokumentide vmt kohaselt tuleneda isiku tervisele kahjulikud tagajärjed või kui kohus on olemasoleva tõendikogumi põhjal veendunud, et isik ei ole võimeline kohtumenetluses osalema ja/või oma tahet avaldama. (p 25) Kohus peab esitama enda põhjendatud arusaama, miks ja millistele asjaoludele tuginevalt on ta leidnud, et sundravi menetlusele allutatud isik ei ole võimeline kohtuistungil osalema või see võib teda kahjustada. Seejuures ei ole välistatud, et olukorras, kus olemasolev teave isiku menetluses osalemise võime kohta on vastuoluline, on kohtul võimalus kohtuda kõnealuse isikuga viimasele sobivas keskkonnas (vrd TsMS § 536 lg 1). Kui kohus seejärel ka enda vahetu mulje põhjal veendub, et menetlusele allutatu ei ole võimeline enda tahet avaldama, ei ole tema ärakuulamine nõutav. (p 26)
1-17-1327/52 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).
1-14-10087/66 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 07.02.2018
Kuna süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine pole KarS § 76 lg 2 p 2 ja VangS § 76 lg-te 1 ning 4 alusel esitatud taotluse puhul seotud elektroonilise valve kohaldamise kohustuse ega süüdimõistetu nõusolekuga, ei saa maakohus jätta vangla taotlust läbi vaatamata, vaid peab selle sisuliselt lahendama. (p 21) Süüdimõistetu arvamus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta on menetlusosalise seisukoht, millega kohus on seotud kohtumääruse põhjendamise kohustuse kaudu. Mõnel juhul võib süüdimõistetu arvamus kujutada endast argumenti, mida kohus ei saa ega tohi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolude kaalumisel eirata (nt ei nõustu süüdimõistetu ennetähtaegse vabanemisega põhjusel, et tal puudub vabaduses elu- või töökoht ja see suurendab märkimisväärselt uue kuriteo toimepanemise riski). Kuid vastavasisulise nõusoleku puudumine ei takista vangla taotluse sisulist lahendamist ega anna alust jätta vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust otsustamata. (p 23) KarS § 76 lg 4 alusel tehtud otsustus, mis rajaneb süüdlase varasema elukäigu hindamise osas karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on vastuolus KarRS § 5 lg-te 1 ja 2 nõuetega. Viimati osutatud sätetes väljendub seadusandja õiguspoliitiline otsustus, mis lähtub arusaamast, et toimepandud süüteo eest määratud või mõistetud karistuse järelmid ei peaks üldjuhul saatma isikut kogu tema elu, vaid seaduses ette nähtud tähtaegade möödumisel karistatus kustub (kehtiva seaduse puhul sisalduvad karistusandmete kustutamise tähtajad KarRS §-s 24). Karistamisest tingitud piirangute säilimine määramata aja vältel ja eranditult kõigil juhtudel võib kaasa tuua isikute põhiõiguste ebaproportsionaalse riive, kuna siis ei saaks arvestada isiku vahepealset õiguskuulekat käitumist. (p 31 ja 32) Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus aga õigustatud tõdema, et süüdimõistetut ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20–21.) (p 33) Kohtu poolt isiku varasemale elukäigule antav hinnang on seotud muu hulgas otseselt sellega, missuguseid süüdimõistetu karistusandmeid kohus arvestab. Hindamise esemeks olevast teabest sõltub ka hinnang süüdlase varasema elukäigu ja tema edasise käitumise kohta. Järelikult oleks karistusregistri arhiivi kantud andmetel süüdlase varasemat elukäiku iseloomustava teabena KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vahetu mõju sellele, kas süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud. Õigusliku tähendusega kustunud karistatust puudutavate andmete arvesse võtmine pole sellises olukorras aga KarRS § 5 lg 1 mõttes lubatav. (p 34) Karistusregistri arhiivis olevate andmete kasutamise keeld pole ennetähtaegse vabastamise menetluses absoluutne. Nii nähtub KarRS § 20 lg 1 p-st 8, et vanglateenistusel on õigus saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamise eesmärgil. Kuna kriminogeenseid riske puudutav hinnang kujundatakse koostoimes muu kinnipeetavat iseloomustava teabe ning teiste teguritega, pole arhiiviandmetel selles kontekstis siiski eraldi õiguslikku tähendust. (p 35) Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Esimesel juhul hinnatakse, kas isik suudab vabaduses käituda õiguskuulekalt. Teisel juhul peab aga vaagima, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda (VangS § 20 lg 1). Avavangla tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1). Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt. Lisaks ei ole kohus KarS § 76 lg-s 4 sätestatud otsustuse tegemisel vangla hinnangutega seotud. (p 38)
Taandamisaluse jaatamiseks peavad ilmnema konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad rääkida kahtlusest kohtuniku erapooletuses. (p 26)
1-16-9964/36 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 03.11.2017
Hädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet. (p 16) KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu. (p 15) KarS § 31 lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (KarS § 2 lg 2). (p 17)
1-17-4343/18 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017
Kannatanul on võimalik esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi või avalik õiguslikku nõudeavaldust alates kriminaalmenetluse alustamisest või isegi enne seda, nt koos kuriteoteatega, kui pärast esitamist alustatakse selle aluseks olevas menetluses kriminaalmenetlust ja esitaja kaasatakse kannatanuna menetlusse. Hagiavalduse ega avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamist kohtueelses menetluses ei saa iseenesest käsitada süüdistatava (kahtlustatava) õiguse rikkumisena. (p-d 12-13)
1-17-4327/21 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 27.10.2017
1-15-9213/80 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 22.12.2017
Erinevused ülekuulamise vormis ei välista alla neljateistaastase tõendiallika kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Kusjuures nii KrMS § 290 lg-s 1 sätestatud ülekuulamise erisused kui ka KrMS § 287 lg-s 5 ja §-s 69 sätestatud kaugülekuulamine võimaldavad alla neljateistaastast kannatanut ütluste usaldusväärsuse kontrolliga kaasnevast pingest säästa. (p 37) Kuna kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 alusel teenib kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, saab ütluseid avaldada üksnes seoses asjaoludega, mille kohta on tunnistaja kohtus juba ütluseid andnud, ja võimaldada tal selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erinevuse põhjust. Kuna kannatanu oli sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel juba üle kuulatud ja tema ütlused avaldati KrMS § 2862 lg 1 alusel, ei näinud kohtumenetluse pooled ega kohus vajadust tema uue ülekuulamise järele ja Riigikohtu juhistel ning kohtumenetluse poolte taotlusel avaldati kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Seetõttu ei tuvastanud Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (p-d 40-41)
Kuigi kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon puudub, ei tähenda see siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Ka vahistamisaluse olemasolul ei tohi vahi all pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri. Silmas tuleb nimelt pidada, et vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust (vt 3-1-1-110-10, p-d 11, 15). (p 45)
KrMS § 163^1 lg 2 kohaselt korraldab maakohtus üldkorras menetletavas kriminaalasjas kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku ja nende esindajate väljakutsumise prokuratuur. KrMS § 164 lg 1 kohaselt kutsutakse isik uurimisasutusse, prokuratuuri ja kohtusse telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega. Kahtluse tekkimisel, et kannatanut ei ole kohtuistungile nõuetekohaselt kutsutud, võib vastavat asjaolu selgitada ka apellatsioonimenetluses. (p 43)
Kuigi KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust, ei välista see tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need on kohtus antud ütlustega vastuolus. Samuti on menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. (p 34) Erinevused ülekuulamise vormis ei välista alla neljateistaastase tõendiallika kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Kusjuures nii KrMS § 290 lg-s 1 sätestatud ülekuulamise erisused kui ka KrMS § 287 lg-s 5 ja §-s 69 sätestatud kaugülekuulamine võimaldavad alla neljateistaastast kannatanut ütluste usaldusväärsuse kontrolliga kaasnevast pingest säästa. (p 37)
1-15-6223/49 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 29.12.2017
KrMS § 106 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga KrMS § 106 lg 3, mille kohaselt juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv. Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt KrMS § 106 lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või - kui ekspertiisiakt on juba koostatud - loobuda ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt KrMS § 105 lg 1 ja KrMS § 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted. (p 7.1)
Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema KrMS § 105 lg-s 1 nimetatud alus, s.o menetleja ekspertiisimäärus. Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et tegemist peab olema eksperdiga. KrMS § 95 ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja kontrollitavad, mille tagamiseks on KrMS § 107 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 8). Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust tõendina. (p 7.2)
Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 22). Karistusõiguslikult relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. (p-d 10 ja 11)
On tõsi, et esmapõhjustaja tekitatud põhjuslik ahel ei tarvitse kulgeda teiste isikute sekkumiseta. Küll aga ei välista ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine, mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sellistes situatsioonides alust rääkida eeskätt juhul, kui aset leidnud sekkumise määr on niivõrd oluline, et selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. Kolmandast isikust garandi tegu, millega ta sekkub negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ohu kulgemisse, on aga üldjuhul hinnatav kui loomulik osa algpõhjustaja loodud ohu kulgemisest. Seega ei katkesta kolmandast isikust garandi sekkumine reegeljuhtumil ohu algpõhjustaja tekitatud põhjuslikkust. Katkenud põhjuslikkusest oleks käesoleva kriminaalasja kontekstis alust rääkida juhul, kui kausaalahelasse sekkunud isikud oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või tervisele. (p 17.1)
Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub, kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus, ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega. Pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18). (p-d 18 ja 19)
1-17-7077/14 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 14.12.2017
Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena KrMS § 126^3 mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata KrMS § 126^4 lg-s 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (KrMS § 126^1 lg 2 ja § 126^2). Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. (p 76)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79) Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. (p 80)
Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). (p 79)
Ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemine seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o KrMS § 126^16 lg-st 2, on põhjendatav tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab KrMS § 126^16 lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-1-17, p-d 58–60.) (p 56) KrMS § 126^16 lg-s 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt KrMS § 126^16 lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 3-1-1-1-17 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast. KrMS § 126^16 lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. (p 58)
Riigi peaprokuröri määrus, millega otsustatakse KrMS § 63 lg 1^1 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, s.o teabehanketoimingute kokkuvõte, puudutab selle kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt KrMS § 126^1 lg-s 2 ja § 126^7 lg-s 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada KrMS 8. peatüki 5. jaos, s.o uurimiskaebemenetluse korras. Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-101-16, p-d 23–25). (p 59)
Kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 1^1 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane. (p 60)
Jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus. Riigikohus ei saa seetõttu rahuldada taotlust, milles soovitakse kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekstide edastamist. (p 64) Kui jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes on muu hulgas kinni kaetud teave, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud KrMS § 126^14 lg 1 p-s 6 sätestatud andmed, ei ole ka nende konkreetsete andmete kinnikatmine KrMS § 126^14 lg 1 p 7 järgi põhjendamatu. (p 66)
KarS §-des 402^3 ja 402^4 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §-des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest. KrMS § 126^2 lg 2 kohaselt on nii KarS §-des 294, 298, 402^3 kui ka §-s 402^4 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus nende kuritegude seotud kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd KrMS § 126^2 lg-te 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. (p 69)
Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes peab muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28). Kohus peab jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3 ja 6. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 32). (p 70) Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 773.) (p 71) Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 33 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11). (p 72)
Jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratio-põhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda KrMS § 126^1 lg-s 2 sätestatud eelduste olemasolust. Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks antakse iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. (p 75)
4-16-3674/13 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 25.04.2018
VTMS § 180 p-ga 5 mutatis mutandis samasisuline teistmise alus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 366 p-s 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise“ saab olla üksnes faktiline asjaolu (RKKKo 3-1-2-1-17, p 11 ja RKKKo 3-1-2-1-12, p 9 koos edasiste viidetega). Lisaks on Riigikohtu üldkogu väljendanud seisukohta, et sellise faktilise asjaoluna KrMS § 366 p 5 mõttes ei ole muu hulgas käsitatav teist kohtuasja arutava kohtu poolt antav õiguslik hinnang, mille kohaselt ei ole sama süüteosündmuse aset leidmine piisavalt tõendatud (RKÜKo 3-1-2-2-11, p-d 39-46). (p 6.1) Pidades silmas, et VMTS § 180 p-s 5 ja KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alused on analoogsed, on KrMS § 366 p 5 kontekstis väljendatud seisukohad asjakohased ka VTMS § 180 p 5 sisustamisel. Seega tuleb VTMS § 180 p-s 5 kirjeldatud „muu olulise asjaoluna“ mõista vaid faktilisi asjaolusid, millena ei saa aga käsitada teist kohtuasja arutava kohtu antavat õiguslikku hinnangut, mille kohaselt ei ole süüteosündmus piisavalt tõendatud. Järelikult pärast ühes väärteoasjas isiku süüditunnistamist ei ole teist väärteoasja arutanud kohtu poolt sellesama väärteosündmuse tuvastamatuks lugemine käsitatav faktilise asjaoluna VTMS § 180 p 5 mõttes. (p 6.2)
Väärteomenetluses süüditunnistamisega ei kaasne üldjuhul nii kaalukat põhiõiguste riivet kui isiku süüditunnistamisel kriminaalmenetluses. Seetõttu ei ole iseenesest välistatud, et väärteomenetluses nähakse ette kriminaalmenetlusega võrreldes kitsamad teistmise alused. Nii ei ole kriminaalmenetluse seadustikus esineva teistmise aluse väärteomenetluse seadustikus sätestamata jätmine automaatselt käsitatav isiku põhiõiguste ebaproportsionaalse riivena. See aga ei tähenda, et konkreetsel juhtumil ei võiks teatud teistmise aluse puudumisega kaasneda isiku põhiõiguste ebaproportsionaalne riive. Olukorras aga, kus isikut karistatakse kergemaliigilise karistuse – rahatrahviga – ja sedagi võrdlemisi väikeses ulatuses, ei saa rääkida sellisest põhiõiguste riivest, mis kaaluks üles riive eesmärgi, s.o vajaduse tagada õiguskindlust ja õigusrahu. (p 11)
1-17-11610/39 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 11.06.2018
Vahistamise pikendamiseks peab jätkuvalt esinema KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus, milleks on oht, et vahistatu hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või jätkab kuritegude toimepanemist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kahtlustatavat ei tohi kriminaalmenetluses vahi all pidada vahistamisalusest hälbival põhjusel. Seepärast ei ole kohtupraktikas loetud iseseisvaks vahistamisaluseks kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamist, välja arvatud juhul, kui esineb põhjendatud oht, et kahtlustatav paneb vabaduses viibides toime karistusseadustiku 18. peatükis sätestatud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid. Vahistamiseks või selle pikendamiseks võib järelikult põhjust anda näiteks see, kui on olemas oht, et kahtlustatav võib vabaduses viibides kihutada võimalikku tunnistajat valeütlusi andma (KarS § 320 - § 22 lg 2) või valeütluste andmisele kaasa aidata (KarS § 320 - § 22 lg 3), sundida kedagi valeütlusi andma (KarS § 322) või panna tõendusteabe kõrvaldamiseks toime nt isiku- või varavastase kuriteo. (Vt RKKKm 3-1-1-127-12, p 9.1 koos viidetega.) (p 10) Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht ei saa KrMS § 130 lg-s 2 sätestatud vahistamisalusena olla üksnes abstraktne. Võimalus, et kahtlustatav paneb kriminaalmenetluse takistamiseks toime kuritegusid, on käsitatav vahistamisalusena vaid siis, kui saab rääkida konkreetsetest asjaoludest, mis muudavad sellise võimaluse tavapärasest tõenäolisemaks. Näiteks võib see väljenduda selles, et kahtlustatav on varem püüdnud tunnistajaid ebaseaduslikult mõjutada, ta on kuriteo toimepanemisel või pärast seda ähvardanud kannatanule või tunnistajale tõeste ütluste andmise korral kätte maksta, kannatanu või tunnistaja on kahtlustatavast erilises sõltuvuses või tema mõju all, kahtlustatavat on varem karistatud õigusemõistmisevastaste kuritegude eest vms. Need asjaolud peavad olema nii vahistamismääruses kui ka vahistamise pikendamise määruses näidatud. (Vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1.) (p 11) Samas ei pea kohus õigusemõistmisevastaste kuritegude ohu tuvastamise puhul kirjeldama detailselt konkreetseid kannatanuid ja võimalikke kuritegusid, mida võidakse toime panna. Kohtumäärusest peab nähtuma piisav ja põhjendatud kahtlus, et selliste kuritegude toimepanemine on arvestatava tõenäosusega võimalik. (Vt ka RKKKm 3-1-1-69-14, p 10.1.) (p 12) Kahtlustatava maine, nagu ka varasemate kriminaalkaristuste puudumine näitab seda, et tema puhul on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus tavapärasest väiksem. Sellist kahtlustatavat positiivselt iseloomustavat teavet ei saa arvestada vahi all pidamise üle otsustamisel tema kahjuks. (p 13) Ainuüksi asjaolu, et kahtlustatav oli pikalt ettevõtte juhatuse liikmeks, ei aita prognoosida õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise tõenäosust. (p 14) Vahistamise pikendamist ei õigusta see, et kahtlustatav pole kriminaalmenetluses näidanud üles koostöövalmidust. Sellest, kas kahtlustatav on kriminaalasjas tehtavatel toimingutel koostööaldis või mitte, ei tulene tavapärasest tõenäolisemat õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise võimalust. (p 16) Vahi all pidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel ei tohi arvesse võtta seda, kas kahtlustatav ja kaitsja on vaidlustanud esmase vahistamismääruse. Kaebeõiguse kasutamisel või selle kasutamata jätmisel vahistamismenetluses pole mõju vahistamise pikendamise menetluses jätkuva vahi all pidamise küsimuse lahendamisele. (p 17) Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
Nii elektrooniline valve kui ka kautsjon on praegu käsitatavad vahistamise asendustõkenditena, mida on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda oleks põhimõtteliselt alust ka vahi all pidada (vt ka RKKKm 3-1-1-32-12, p 11). Juhul, kui kohus leiab, et kriminaalmenetlus on vahistamise asendamise korral asendustõkendiga piisavalt tagatud, ei ole ka enam põhjust rääkida vajadusest kohaldada suhtlemispiiranguid. Seega ei saa asendustõkendi kohaldamine või kohaldamata jätmine sõltuda sellest, kas kahtlustatava suhtes on kohaldatud suhtlemispiiranguid. (p 19)
1-16-10888/62 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.06.2018
KarS § 402^3 sõnastamisel lähtuti rahvusvahelistest kohustustest (karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (554 SE, XII koosseis) seletuskiri) ja selles kirjeldatud koosseisuga kaitstavateks õigushüvedeks on kollektiivsete õigushüvedena korruptsioonivaba majandustegevus, majandusareng ja vaba konkurents (vt EL Nõukogu 22. juuli 2003. a raamotsuse 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris preambuli punkt 9; Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni preambul). Samuti kaitseb KarS § 402^3 ka eraõigusliku isiku ja tema huvides tegutsemiseks pädeva isiku vahelist lojaalsussuhet ja aususe kohustust (vt RKKKm 3-1-1-84-14, p 40; RKKKm 3-1-1-41-15, p-d 38-39). (p 41) ÄS § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Seega on osaühingu juhatuse liige pädev isik tegutsemaks eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses KarS § 402^3 tähenduses. Ka olukorras, kus juhatuse liige ei vastanud 1. juulist 2014 kuni 30. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse redaktsioonis sätestatud omanikujärelevalvet tegevale vastustatavale spetsialistile esitatavatele nõuetele, ei välista see asjaolu juhatuse liikme tegevuse kvalifitseerimist KarS § 402^3 lg 1 järgi. Kui osaühing on võtnud endale kohustuse teha objektil omanikujärelevalvet, on ÄS § 180 lg-st 1 tuletatav juhatuse liikme pädevus omanikujärelevalvet korraldada. Sellises olukorras on juhatuse liikmele etteheidetav vara küsimine tema kui omanikujärelevalve kohustuse võtnud äriühingu juhatuse liikme pädevuse kuritarvitamise eest (p-d 43-47).
Arve võltsimisega kahjustatakse KarS §-ga 344 kaitstavat õigushüve, s.o dokumendi puutumatust ja dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsust. Arvega on võimalik tõendada õiguslikult olulisi asjaolusid ja kohtupraktikas on arvet dokumendina KarS § 344 lg 1 tähenduses käsitatud (vt RKKKo 3-1-1-20-14). Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. KarS § 344 koosseisu realiseerimiseks ei ole oluline, kas võltsitud dokumendiga ka tegelikult mõni õigus omandati või vabaneti kohustustest. (p 51)
4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 4^1järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 19^2 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
1-17-4769/22 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 18.05.2018
Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku vara arestimise määrust tutvustab uurimisasutuse ametnik, lasub tal nii nagu kohtulgi kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega saab menetlustähtaja ennistamist taotleda erandlikult ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest sel juhul ilmneb kaebetähtaja arvutamise ekslikkus ringkonnakohtu põhjendustest. (p 12) Kahtlustataval on õigus taotluse korral saada vara arestimise määruse koopia. Samuti lasub menetlejal kohustus selgitada isikule menetlustoiminguga seotud õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigust saada menetlusdokumendist koopia (KrMS § 160^4 lg 1). Üldjuhul on põhjendatud pärast määruse tutvustamist ka selle kättesaadavaks tegemine e-toimiku kaudu. (p 16)
Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku vara arestimise määrust tutvustab uurimisasutuse ametnik, lasub tal nii nagu kohtulgi kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Seega saab menetlustähtaja ennistamist taotleda erandlikult ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale, sest sel juhul ilmneb kaebetähtaja arvutamise ekslikkus ringkonnakohtu põhjendustest. (p 12) Menetleja eksimused kaebetähtaja kirjapanekul ja selgitamisel võivad anda aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Seejuures tähtaja ennistamise taotluse rahuldamist ei välista iseenesest ka asjaolu, et määruskaebuse esitas professionaalne jurist ehk advokaat, kui kohtu eksimus ei olnud ilmne ega kohe äratuntav. (p 14)
1-16-7179/127 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 15.06.2018
KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 3 kohaldub KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatu ka kannatanu ütlustele. KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib sellisel juhul erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. (p 10) KrMS § 291 lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 18). KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). (p 11) KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel ütluste tõendina vastuvõtmise üle otsustamisel peab kohus hindama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud eelduste täidetust. (p 12) Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)
Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)
KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 13) Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
KrMS § 360^2 lg 1 järgi vaadatakse kriminaalasi Riigikohtus läbi kassatsiooni piires ning apellatsioonis esitatud väidete osas kolleegium seisukohta ei võta. (p 16)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonimenetluses on võimalik anda üksnes hinnang sellele, kas kohtud on tõendite hindamisel järginud menetluskorda ja senist kohtupraktikat ning oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 16)
4-17-5471/19 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 19.10.2018
Mõõtetulemuse jälgitavuse tõendatusest mõõteseaduse mõttes ei tulene aga automaatselt mõõtetulemuse usaldusväärsust (vt RKKKo 3-1-1-39-15, p 6.2). Mõõtetulemuse usaldusväärseks lugemiseks näeb liiklusseadus kiirusemõõtmisele ette mitmed lisanõuded. LS § 199 lg 6 kohaselt tuleb mõõtevahendi kasutamisel järgida mõõtemetoodikat ja tootja kasutusjuhendi nõudeid. Mõõtetegevusele sätestab täiendavad nõuded ka LS § 199 lg 7 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määrus nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ (edaspidi määrus). (p 17) Määruse § 9 lg 2 p 3 kohaselt ei või radarmõõturi kasutamisel tekkiv Doppleri helisignaal olla katkendlik ja selle helikõrgus ei tohi muutuda hüppeliselt. Doppleri helisignaali nõuetekohasuses on võimalik veenduda ka juhul, kui mõõteseadme tööd ei heli- ega videosalvestata või kui salvestiselt teatud põhjusel signaal ei kostu (nt põhjusel, et vaikseks reguleeritud helisignaali ei ole salvestiselt taustamüra või politseiametnike vestluse tõttu kuulda). Veendumus Doppleri helisignaali nõuetekohasuses võib tekkida ka toetudes muudele tuvastatud asjaoludele ja kogutud tõenditele, mh nt väärteoprotokolli tehtud märkele signaali kohta ja tunnistaja ütlustele. (p 19) Seadme sellist tehnilist võimekust, mis võimaldab kiirusmõõturi ekraanile ilmuva lugemi fikseerimise tulemusena selle arvväärtuse talletamist seadme teisel tablool kuni mõõtja poolt uue näidu fikseerimiseni, tuleb lugeda määruse § 9 lg 4 mõttes piisavaks, kuna määruse § 9 lg 4 eesmärk on võimaldada hilisemas menetluses mõõtetulemuse tõendamist ja selle tutvustamist menetlusalusele isikule. (p 22) Määruse § 9 lg 4 kohaselt tuleks küll kiirusmõõturi ekraanile ilmunud lugem fikseerida, kuid selle fikseerimata jätmine ei muuda mõõtetulemust ebausaldusväärseks. Heites isikule ette kiiruse ületamist olukorras, kus mõõtmisel on rikutud määruse § 9 lg-st 4 tulenevat seadmes näidu säilitamise nõuet, tuleb tagada mõõdetud sõidukiiruse tõendatavus ja isiku efektiivse kaitseõiguse teostamise võimalikkus muul viisil, nt kiirusmõõturi töö videosalvestamise ja isikule videosalvestise tutvustamise teel. (p 24)
Isiku varasemat karistatust saab uue karistuse mõistmisel eripreventiivsete kaalutluste all arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga. (p 26) Kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse peale asja arutama asuv maakohus lahendab asja VTMS § 123 lg 2 kohaselt täies ulatuses (ab ovo, de novo), saab maakohus isikule karistust mõistes eripreventiivsete kaalutluste all isiku varasema karistatuse tuvastada vaid maakohtu otsuse tegemise hetkel kehtivatele karistustele toetudes. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui maakohtu otsus mõistetud karistuse osas kaebemenetluses tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks. (p 27)

Kokku: 2859| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json