1-18-10214/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.07.2021 |
|
KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Senises kohtupraktikas on selgitatud, et äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund tuvastatakse juhtumile tervikhinnangu andmise teel. See on toimepanija vastutust kergendav eriline isikutunnus (KarS § 24 lõiked 1 ja 3), mis iseloomustab tema psüühikat ja emotsionaalset seisundit teo ajal. Toimepanija liikumapanevaks jõuks võib seejuures olla ka näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, solvumine, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Tegemist on nn kaasnevate emotsionaalsete reaktsioonidega, mis võivad esineda - ja sageli esinevadki - kõrvuti toimepanija suhtes toimepandud vägivalla- ja/või solvamisteost tingitud erutusseisundiga. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund ei ole seega meditsiiniline patoloogia, vaid on emotsionaalne reaktsioon, mille tuvastamiseks küll võib, aga ei pea tingimata kaasama eksperti. Selline seisund on vahetu vastus isiku suhtes toimepandud vägivallale või solvamisele. Nii nagu KarS § 113, eeldab ka KarS § 115 subjektiivne koosseis seda, et toimepanija peaks vähemalt võimalikuks ja möönaks objektiivse koosseisu asjaolusid. Samuti on provotseeritud tapmine süüline, mis tähendab seda, et toimepanija on teo toimepanemise hetkel täiel määral võimeline aru saama enda teo keelatusest ja suudab oma käitumist sellele arusaamisele vastavalt ka juhtida (KarS § 34). (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-15, p 11.1 koos viitega). (p 17)
Kannatanu esile kutsutud hingelise erutuse seisund peab olema eriline, millele osutab KarS § 115 koosseisukirjelduses kasutatud sõna „tugev“. See ei ole lihtsalt ehmatus, ärritus vms, vaid selle all tuleb mõista kannatanu vägivalla või solvamise tagajärjel tekkinud tugevat emotsionaalset reaktsiooni, mis pärsib oluliselt toimepanija võimet vahetult tapmisteo ajal kaalutletult ja adekvaatselt kannatanu ründele vastata. Teisiti öeldes kätkeb see juhte, mil toimepanija kontroll enda üle on kannatanu käitumise tõttu hetkeliselt vähenenud, välistamata ega piiramata reegeljuhtumil siiski isiku süüvõimet KarS §-de 34 ja 35 tähenduses. Äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit saab tuvastada eeskätt kannatanu ja süüdistatava käitumise kogumis hindamise põhjal. (p 18)
Erialakirjanduse põhjal võib nimetada mõningaid asjaolusid, mille olemasolu korral on põhjust kahtlustada toimepanijal teo ajal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit: näiteks isiku käitumise ebatüüpilisus, selle ootamatu ja äge avaldumine, juhuslikkus (nt löökide paljusus ja nende andmine huupi) ja lühiajalisus, samuti toimepanija välimuse eripära teo ajal (nt kahvatumine, hääle muutumine, käte värisemine jne), teojärgne käitumine (nt jõuetus) ning mäluhäired (vt ka RKKKo nr 1-19-8038/67, p 18). Tugevat hingelist erutust võivad soodustada lisaks kannatanu provokatsioonile toimepanija isikulised eripärad (nt kalduvus impulsiivsusele), hetkeseisund (nt väsimus, kurnatus või stress, aga samuti joobeseisund (vt joobe kohta ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.1)) ning ealised iseärasused (nt alaealisus). (Vt T. Bachmann. Psühholoogia. Raamat juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 179 jj.) Oluline on siinkohal siiski rõhutada, et tegemist on pelgalt näitlike tunnismärkidega, mis võivad tugevamalt viidata hingelise erutuse seisundi esinemisele, mitte aga vältimatult tuvastamist vajavate eeltingimustega KarS § 115 kohaldamisel. (p 19)
Tuvastamaks äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse, peavad selle kohta olema usaldusväärsed tõenduslikud pidepunktid. Kui need puuduvad, siis ei ole vähimatki põhjust sellest kõneleda. (p 23)
Vahetuks õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes liigituvad ka jätkuva ründe olukorrad: rünne on vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega tõepoolest võimatu. Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. Jätkuva ründe olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta sündmuste käik tervikuna. (p 25)
Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Kaitsetegevuse käigus on üldjuhul lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on suurem kaitstavast õigushüvest, ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardanud kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 14-15). (p 27)
Kui kaitsjal on kaitsetegevuseks valida mitme vahendi vahel, siis peab ta valima säästvaima, st vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab, kuid seda vaid juhul, kui tal on valida mitme samaväärse kaitsevahendi vahel - kaitsja ei pea võtma üle ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski (vt nt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 30). Hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, või kui ründajale on tekitatud ilmselgelt liigset kahju (KarS § 28 lg 2) (vt nt RKKKo nr 3-1-1-26-11, p 17). Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal, seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-65-15, p 10). Ka hädakaitse piiride ületamist hinnates on tarvis võtta aluseks sündmuse tervikpilt (vt RKKKo nr 1-19-8038/67, p 32). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 135. (p 38)
|
| 1-20-9563/54
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.03.2022 |
|
Hädakaitse üheks eelduseks on KarS § 28 lõike 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule. Nii tuleb kõne alla enda kaitsmine ründe vastu, mis ei ole kuriteona ega väärteona karistatav, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lõike 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (näiteks ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga (vt alates RKKKo nr 3-1-1-111-04, p-d 11, 12 ja 17). (p 10)
Vt p-d 11-12.
Ennast võib kaitsta ka sellise füüsilise ründe vastu, mis ohustab või kahjustab kaitsja enda või kellegi teise õigushüve, aga pole samal ajal nii intensiivne, et seda saaks käsitada kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 mõistes, mille üheks koosseisupäraseks tagajärjeks on valu põhjustamine. (p 13)
|
| 1-19-8038/67
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2020 |
|
Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)
KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)
Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)
Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)
Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)
Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
|
| 1-21-3307/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
Kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimine apellatsioonimenetluses –
Vt RKKKo nr 1-20-2143/118, p-d 26-29. (p 14)
Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi saab kohus isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi üksnes KrMS § 289 lg 1 järgi kohtumenetluse poole taotluse alusel ristküsitluse käigus, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega. Kui see tingimus on täidetud, saab kohus tugineda ütluste usaldusväärsuse hindamisel vastuolule tõendiallika kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel. Kirjeldatu kehtib ka juhul, kui varasemad ütlused on talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. (p 17)
Kui isik esitab kohtuistungil faktiväite, mida ta uurimistoimingu käigus ei maininud ja mis viitab hoopis uuele kuriteole, siis on selline ütluste n-ö täienemine ajas selgeks tunnismärgiks, mis viitab tõendiallika võimalikule ebausaldusväärsusele ning lubab kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 289 lg 1 järgi avaldada. (p 18)
Ähvardamine (KarS § 120) peab ähvarduse adressaadi silmis olema veenev ning lisaks peab ähvardamine tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ähvardaja öeldut või tehtut ei saa alati vaadata ka rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Mõnel juhul peab ähvarduse sisuks olevat tegevust hindama koostoimes teiste, kaasnevate ning tuvastatud asjaoludega. (p 19)
Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada, kuid koosseisupärase teo tuvastanud kohus jätab vaatamata sellele analüüsimata, kas tegu oli ka õigusvastane, siis on see käsitatav kohtuotsuse põhjendamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisena. (p 23)
Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla muu hulgas selline rünne, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks KarS § 28 lg 1 mõistes. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (p 24)
Teise isiku privaat- ja intiimsfääri rikkumine võib endast kujutada õigusvastast rünnet
KarS § 28 lg 1 tähenduses. (p 25)
Privaatsuse määr, mille rikkumise korral on isikul õigus end kaitsta, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Sekkumine, mida lugeda privaatsfääri intensiivseks rikkumiseks, on lähisuhtes kindlasti teistsuguse ulatusega kui nt võõraste inimeste puhul. Erinev on sellistel puhkudel ka nn talumiskohustuse ulatus ning võimaliku lubatud hädakaitsetegevuse intensiivsus. (p 26)
Lähisuhe – Vt RKKKo nr 1-19-3377/32, p 10. (p 27)
|
| 1-16-9964/36
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
03.11.2017 |
|
Hädakaitse kontekstis saab KarS § 31 lg 1 kohaldamisest rääkida juhul, kui isiku poolt ekslikult ettekujutatud asjaolude kogumist tuleneb hädakaitseseisund, s.o isiku ettekujutuse kohaselt on tegemist vahetu õigusvastase ründega. Kui isik kujutab ette hädakaitseseisundit loovaid asjaolusid ning on seega enda hinnangul õigustatud kaitsetegevuseks, tuleb ka KarS § 31 lg 1 kohaldamisel seejärel kontrollida, kas isiku kaitsetegevus on tema ettekujutatavate asjaolude valguses sobiv ründe lõpetamiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. See tähendab ühtlasi, et isiku kaitsetegevus peab jääma ettekujutatava hädakaitse piiridesse (KarS § 28 lg 2). Kui aga isik ületab ka tema poolt ettekujutatavate asjaolude valguses hädakaitse piire, ei välista ettekujutatud asjaolud teo õigusvastasust, mistõttu sellisel juhul KarS § 31 lg 1 ei kohaldu. Lisaks eeltoodule peab isiku kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, st kaitsetegevus peab ettekujutatud asjaolude valguses olema suunatud ründe tõrjumisele. Seega kehtivad jätkuvalt hädakaitseõiguse teostamisele esitatavad üldnõuded. Viidatud põhimõte tuleneb sealjuures tõsiasjast, et ründe olemasolus eksiv isik ei saa olla õiguslikult paremas olukorras võrreldes isikuga, kes tõrjub tegelikkuses asetleidvat vahetut õigusvastast rünnet. (p 16)
KarS § 31 lg 1 kohaldamiseks tuleb järelikult tuvastada, et isiku poolt ettekujutatud asjaolude tegelikkusele vastavuse korral esineks isiku käitumises mõni õigusvastasust välistav asjaolu. (p 15) KarS § 31 lg 1 teise lause kohaselt vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Seda mõistetavalt juhul, kui ta käitumine vastab ettevaatamatusdelikti koosseisule, on õigusvastane ja süüline (KarS § 2 lg 2). (p 17)
|
| 1-20-3535/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.04.2021 |
|
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud asjakohaseid argumente (vt RKKKo 1-18-8101/63 p 39). (p 8)
Nn hädakaitseprovokatsiooni olukorras tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Tahtliku provokatsiooniga kutsub isik enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul puudub ründe esile kutsunud isikul hädakaitseõigus täielikult, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega. (p 16)
Süüline provokatsioon on olukord, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Isik peab esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda ja võimaluse korral pöörduma abi saamiseks kolmandate isikute poole. Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele (vrd RKKo nr 3-1-1-17-04, p 11). (p 17)
Nn hädakaitseprovokatsiooni olukorras tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Tahtliku provokatsiooniga kutsub isik enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul puudub ründe esile kutsunud isikul hädakaitseõigus täielikult, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega. (p 16)
Süüline provokatsioon on olukord, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Isik peab esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda ja võimaluse korral pöörduma abi saamiseks kolmandate isikute poole. Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele (vrd RKKo nr 3-1-1-17-04, p 11). (p 17)
Teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda eelneva õigusvastase käitumisega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-13). Iseäranis tõenäoline on see situatsioonides, kus kinnitust on leidnud süüdistatava teole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine (vt RKKKo nr 1-19-8038/67). (p 19)
Puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks ka kannatanu rollile toimunus (vt RKKKo nr 1-17-105/35, p 20). (p 20)
|
| 3-1-1-107-12
|
Riigikohus |
03.12.2012 |
|
Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund. Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10).
Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas seda, kas tegemist pole hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10).
Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
Esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide puudumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-17-03, p 10 ja 3-1-1-48-11, p 12). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-65-15
|
Riigikohus |
15.10.2015 |
|
Kaitsetegevus seisneb ründe tõrjumise eesmärgil ründaja õigushüve kahjustamises. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Samuti peab kaitsja tegevus olema kantud kaitsetahtest, mis tähendab, et kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo nr 3-1-1-107-12, p 10). (p 10)
Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Kaitsetegevuse eesmärk ei tohi olla ründajale ilmselt liigse kahju tekitamine (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 9 ja 12). (p 10)
Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust, ja et selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast, ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p-d 11 ja 11.3 ning nr 3-1-1-111-04, p 14). (p 10)
Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4) (p 10)
Ründe tõrjujal pole kohustust võtta üle ebakindlast kaitsevahendist või -viisist tulenevat riski. (p 11)
Kaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante-hindamiskriteeriumid. See tähendab muu hulgas, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal − seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste põhjal (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.4) (p 10)
Kui ringkonnakohus tuginedeb maakohtu süüdimõistvat otsust muutmata jättes oletustele, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-108-10
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 8). Mõistetavalt tõrjub kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 õige kohaldamise aspektist pole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride ületamise – s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku või ründaja ilmselt liigse kahjustamise – subjektiivne külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja hädakaitsepiire ületanud. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv, ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).
Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku §-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Sellise lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes siis, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. See erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9).
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
|
| 3-1-1-111-04
|
Riigikohus |
04.02.2005 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Hädakaitse on õigustatud ka selliste õigushüvede kaitseks, mis jäävad karistusõiguse kaitsealast väljapoole. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks võib olla õigusvastane rünne, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele.
Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks saab olla rünne, millega rikutakse õiguslikke käitumisnorme. Välistatud on hädakaitseõiguse tekkimine ründe tõttu, mis rikub mõnda sotsiaalset käitumisreeglit (viisakus- või moraalinormi), kuid ei ole vastuolus õiguskorraga. Väheohtliku ründe puhul puudub avalik huvi hädakaitsetegevuse vastu, mille tagajärjeks oleks silmatorkavalt ebaproportsionaalne kahju ründaja õigushüvedele. Juhul, kui isiku õigushüve rünnatakse teoga, mis ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele, tuleb eriti hoolikalt hinnata, kas tegemist ei ole väheolulise ründega, mille puhul on hädakaitseõigus piiratud.
|
| 3-1-1-38-04
|
Riigikohus |
25.05.2004 |
|
Kui hädakaitsepiire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitsepiiride ületamise subjektiivset koosseisu.Hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult (KarS § 28 lg 2). Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-17-04). Seega peab hädakaitse piiride ületamise sedastamisel olema näidatud, et hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne.
Peresuhetes, perevägivalla ja selles asetleidva kaitsetegevuse korral ei saa hädakaitseõigust kohaldada mõningate piiranguteta. Need tulenevad ühiskonnas üldiselt omaksvõetud eetilistest arusaamadest ja asjaolust, et peresuhted sisaldavad endas nii tavapärasest hoolivamat suhtumist pere teistesse liikmetesse kui ka suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks. Samas ei saa karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma füüsilist või muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt isikupuutumatusest ja isikute võrdõiguslikkusest ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt.
|
| 3-1-1-129-12
|
Riigikohus |
21.01.2013 |
|
Õiguste (nt hädakaitseõigus) teostamise nõuetevastavust tuleb hinnata ex ante vaatepunktist lähtuvalt (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04 ja 3-1-1-34-08).
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi - esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega.
KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt RKKTKo 3-1-1-96-06, p-d 9-14).
Õigus pidada kinni õigusrikkuja ei ole oletatav õigus, vaid õiguskorra poolt igaühele tagatud õigus, mille kasutamise alused ja piirid on tuletatavad KrMS § 217 lg-st 4. Õigusrikkuja kinnipidamisõiguse teostamine saab siiski moodustada omavoli juhul, kui süüdistatavad asusid õigusrikkujana kinni pidama isikut, keda polnud alust selleks pidada, või ületasid selle õiguse realiseerimise käigus lubatud vägivallale seatud piire või teostasid õigusrikkuja kinnipidamisõigust mingil muul eesmärgil kui tema üleandmine politseile. Üksnes eelloetletud tingimuste rikkumise korral saab rääkida õigusrikkuja kinnipidamisõiguse kasutamise ebaseaduslikkusest.
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 - omaabi - esimese lõike kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. Selle sätte teise lõike kohaselt, kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Tegemist on tõelise õigusega, mida ei välista võimalus pöörduda asja tagasisaamiseks kohtu poole. Selle teostamisel on lubatud ka jõu rakendamine, kui seda tehes jäädakse hädakaitse piiridesse. Omaabi teostamist piirab seejuures täiendavalt põhimõte, et vallasasja tagasivõtmist võib reeglina teostada rikkuja teolt tabamise või tema jälitamise korral - seega viivitamatult pärast vallasasja seaduslikust valdusest väljumist, mitte aga pärast sellest teada saamist. Samuti peab omaabi käigus rakendatud vägivald vältimatult seonduma asja tagasisaamise vajadusega.
Alus asuda hindama süüdistatava tegevuse õigusvastasust või -pärasust tekib alles pärast seda, kui eelnevalt on kindlaks tehtud süüteokoosseisu tunnused tema käitumises. Kui süüdistatava tegu ei vasta talle omistatud süüteokoosseisule, tuleb ta õigeks mõista juba sel põhjusel ning süüteomõiste järgnevate eelduste kontrollimiseks puudub vajadus.
KarS §-s 257 sätestatud omavoli koosseisu obligatoorseks tunnuseks on muu hulgas oma tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord, ning et see tuleb avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritud tegude olemusest enesest (vt nt RKKTKo 3-1-1-96-06, p-d 9-14).
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt RKKKo 3-1-1-61-08, p 19.1).
|
| 3-1-1-34-08
|
Riigikohus |
20.06.2008 |
|
Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (RKKKo 3-1-1-17-04).
Hädakaitse piiride ületamisel vastutab isik üksnes vastava karistusseaduse eriosa paragrahvi järgi, hädakaitse paragrahvile üldosas (§ 28) seejuures ei viidata. Eeltoodu ei mõjuta võimalust arvestada karistuse mõistmisel süüteo toimepanemist hädakaitse piiride ületamisel karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 8 alusel.
Hädakaitseseisundi tuvastamisel tuleb kontrollida ka kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele, sealhulgas, kas ei ole tegemist hädakaitse piiride ületamisega KarS § 28 lg 2 mõttes. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks. Kui kaitsjal on kaitse teostamisel võimalik valida mitme vahendi vahel, peab ta valima nendest säästvaima, s.t vahendi, mis ründajat kõige vähem kahjustab (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11.1). Seejuures peab kaitsetegevus olema kantud kaitsetahtest. Kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtuma sellest oma tegevuses.
Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu - s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 10 ja nr 3-1-1-17-04, p 9-10).
Vastastikune kaklus, milles kaitsja ja ründaja rollid vahetuvad, välistab üldjuhul hädakaitseseisundi esinemist. Tegemist on teadliku eneseohustamisega, kus mõlemad kakluses osalejad arvestavad ründaja ja kaitsja rolli pideva vahetumisega ning enda tervise kahjustamise võimalusega, mistõttu nende tegevus ei ole käsitatav ründe tõrjumisena. Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada. Samas tuleb arvestada, et ka õigusvastase ründe tõrjumine võib väliselt jätta mulje vastastikusest löökide vahetamisest ehk tavamõistes kaklusest. Rünne ja sellele vastav kaitsetegevus võivad kesta pikemat aega, arvestades ka kaitsja õigust tegutseda ründe täieliku lõpetamiseni (RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 11).
Kontrollides hädakaitseseisundi esinemist tuleb arvestada ka eelnenud sündmuste käiku (vt RKKKo nr 3-1-1-124-01, p 7.2 ja nr 3-1-1-17-04, p 15.1).
Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-17-04, p 10). Ründevahendi üleminek ja ründaja ajutiselt halvenenud olukord (kukkumine) ei tähenda automaatselt ründe lõppu, kui on alust arvata, et ründaja võib oma tegevust siiski jätkata.
|
| 3-1-1-106-03
|
Riigikohus |
09.10.2003 |
|
Intensiivse peksmisega otse näkku ja pähe möönab isik igasugust liiki kehavigastuste tekitamist ning see on käsitatav tahtliku teona kaudse tahtluse vormis.
Hädakaitse seisundi ühe eeldusliku tingimuse - ründe õigusvastasuse - puudumine välistab hädakaitse kui õigustava asjaolu ja seetõttu ei ole kaitsetegevuse vajalikkuse ja sobivuse hindamine enam vajalik. Olukorras, kus kannatanu haarab kohtualust käest ning tõmbab ta autosse tagasi hetkel, mil viimane soovib kannatanu autost lahkuda, võib kannatanu tegevust küll vaadelda kui rünnet kohtualuse individuaalõigushüvele (liikumisvabadusele), kuid see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisu kirjeldusele ning seetõttu on kannatanu teo õigusvastasus välistatud. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 04.02.2005, nr 3-1-1-111-04, p 11)
|
| 3-1-1-71-14
|
Riigikohus |
21.11.2014 |
|
Hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine). Hädakaitseseisundi tuvastamise järel tuleb edasi kontrollida kaitsetegevuse vastavust KarS § 28 nõuetele ja hädakaitse piiride ületamist KarS § 28 lg 2 tähenduses. Kaitsetegevus seisneb ründaja õigushüve kahjustamises ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevuseks valitud vahend peab olema sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks (vt RKKKo 3-1-1-34-08, p 10). Kaitsetegevus peab olema kantud kaitsetahtest, s.t kaitsja peab aru saama, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras, ning lähtuma sellest oma tegevuses (vt RKKKo 3-1-1-107-12, p 10). Kui süüdlase tegevus ei ole kaitsetahtest kantud, ei saa rääkida ka õigusvastasust välistava asjaolu esinemisest KarS § 28 lg 1 mõttes ega hädakaitse piiride ületamise võimalikkusest.
Kuna ringkonnakohtus kriminaalasja lahendanud kohtukoosseis jättis maakohtu süüdimõistva otsuse muutmata, on tal juba kujunenud tõendite hindamisel põhinev siseveendumus süüdistatava süüküsimuse kohta ja seetõttu ei ole põhjendatud kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks sama kohtu samale kohtukoosseisule. Eelnev tingib saatmise uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu teisele kohtukoosseisule.
Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et tõenditele oleks tulnud anda teistsugune hinnang või põhjendada süüdimõistvat otsust teisiti, pidanuks ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa, mitte aga jätma otsust KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata.Olukorras, kus ringkonnakohus leidis, et tõenditele oleks tulnud anda teistsugune hinnang või põhjendada süüdimõistvat otsust teisiti, pidanuks ta kasutama apellatsioonikohtule KrMS § 337 lg 1 p-ga 3 antud pädevust ja muutma esimese astme kohtu otsuse põhiosa, mitte aga jätma otsust KrMS § 337 lg 1 p 1 alusel muutmata.
|
| 3-1-1-17-04
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Teatud ulatuses võib kaitsetegevus ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründaja õigushüvele suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekkinud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. See üldprintsiip - õigus ei tagane ebaõiguse ees - tuleneb KarS § 28 lg-st 3.
Hädakaitsetegevuse ründele vastavuse või mittevastavuse tuvastamisel on kohaldatavad ex ante hindamiskriteeriumid. Hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal - seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt.
Situatsioonis, kus öösel tungib korterisse noaga relvastatud alkoholijoobes isik, on hädakaitsevahendi sobilikkuse ülempiir suhteliselt kõrge - teatud juhtudel ei ole sellises olukorras välistatud, et kaitseks sobilikuks vahendiks võib olla isegi tulirelv, sest isik ei pea enda kaitsmisel rakendama ebakindlaid vahendeid.
Hädakaitseseisund võib tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. Rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine) (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-01).
"Objektiivsel kõrvaltvaatajal" on alus asuda seisukohale, et keset ööd tugevas joobes ja noaga relvastatud isiku sissetungimine korterisse on mõistlikul vaatlemisel hinnatav kodu puutumatuse kahjustamisena ja suure tõenäosusega ohuna ka korteris asuva isiku elule ja tervisele. Seega oli kaitstavaks individuaalõigushüveks mitte üksnes rünnatava kodu puutumatus, vaid ka tema elu ja tervis.
Hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku, sh isegi hädakaitsele eelnenud päeva sündmustest (vt samuti Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-01). Vaatamata sellele, et kahe ründaja tegevus oli ajaliselt üksteisest lühikese ajavahemikuga eraldatud, tuleb teatud juhtudel rünnet isiku õigushüvedele vaadelda ühtse tervikuna.
|
| III-1/1-10/95
|
Riigikohus |
08.03.1995 |
|
Kui ringkonnakohus on jätnud esimese astme kohtu otsuse muutmata ning seejuures ei ole korranud esimese astme kohtu põhjendusi, ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Teo objektiivset külge iseloomustavad asjaolud - kuriteo toimepanemise vahend, kehavigastuste arv, iseloom ja paiknemine, süüdlase ja kannatanu omavahelised suhted ja muuhulgas ka löögid noaga kannatanu elutähtsate organite piirkonda on aluseks tapmise tahtluse tuvastamisel.
|
| III-1/1-3/95
|
Riigikohus |
10.01.1995 |
|
Õigus hädakaitsele on isikul, kes viibib hädakaitseseisundis.
|
| 3-1-1-26-11
|
Riigikohus |
04.05.2011 |
|
Vt otsuse p-i 17. Hädakaitse piiride ületamise kohta vt veel nt RKKKo 3-1-1-38-04 ja 3-1-1-17-04.
Hädakaitseseisund tekib kakluse puhul vaid siis, kui üks osalejatest muutub võitlusvõimetuks või soovib kaklust lõpetada (RKKKo 3-1-1-34-08). Vastastikuse kaklusena alanud konflikti lõpetamise soov peab olema väljendatud viisil, et ka teised osapooled seda tahet mõistaksid. Alles seejärel on võimalik hinnata kaklust jätkavate isikute tegevust õigusvastase ründena KarS § 28 lg 1 tähenduses kaklust lõpetada sooviva isiku vastu ja otsustada viimasel tekkinud hädakaitseseisundi üle.
KrMS § 313 lg 1 p 3 kohaselt esitatakse süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas süüdistatavale iga kuriteo eest mõistetud karistuse liik ja määr ning ärakandmiseks ettenähtud liitkaristus. Kui kohtuotsus ei vasta nendele nõuetele, siis on see kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 alusel võivad surmasaanu lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitamist vaid siis, kui esinevad hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Kohtul tuleb need asjaolud igas kriminaalasjas eraldi tuvastada (vt ka RKTsKo 3-2-1-19-08 ja RKKKo 3-1-1-57-10 VI osa).
|
| 3-1-1-7-11
|
Riigikohus |
27.05.2011 |
|
Hinnates isiku tegutsemist hädakaitses tuleb esmalt kindlaks teha hädakaitseseisundi olemasolu ja alles seejärel hinnata hädakaitsetegevust ning selle piire (RKKKo 3-1-1-111-04). Karistusseadustiku § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (RKKKo 3-1-1-34-08).
Hinnates, kas tegemist on õiguslikus mõttes ühe või mitme erineva teoga, tuleb esmajoones tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna on õiguslikus mõttes ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt RKKKo 3-1-1-15-08).
Kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust (vt ka RKKKo 3-1-1-5-11, p 8).
Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka RKKKo 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.
Kui aga ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb toimida järgmiselt. Esmalt tuleb tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused. Seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega, mitte aga maakohtu otsusega mõistetud liitkaristusega (vt ka RKKKo 3-1-1-24-03). Kui aga menetluse aluseks on vastav prokuröri apellatsioon, on ringkonnakohtu jaoks KarS § 63 lg 1 järgi mõistetava karistuse ülemmääraks karistus, mis nähakse karistusseadustiku eriosas ette kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest.
Tõendite hindamisel on nende elulise usutavuse aspekti kaalumine vältimatu, sest nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt ka RKKKo 3-1-1-3-10).
Vt p 17. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
Facebook
Twitter