Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12)
KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13)
Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14)
KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
Facebook
Twitter