1-17-8179/92
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.11.2019 |
|
Süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtete kohaselt on süüteoetteheite puhul tõendamiskohustus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada teo toimepanemine ja selle ebaseaduslikkus (RKKKo 3-1-1-72-13, p 13). (p 10)
Riigikohtu praktikas on järjepidevalt selgitatud, et narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 31 lg-st 3. Selle järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt ka arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11; RKKKo 3-1-1-52-07, p 10; RKKKo 3-1-1-101-07, p 13; RKKKo 3-1-1-67-08, p 12; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8 ja RKKKo 3-1-1-100-13, p 11.) (p 12)
Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus siiski käsitanud absoluutsena. Nimelt on kriminaalkolleegium leidnud ka seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5). Viidatud kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud. Riigikohus aktsepteeris, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. Sellist seisukohta saab põhjendada arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga (vt RKKKo 3-1-1-95-16, p 23). (p 13)
Olukorras, kus narkootiline aine on kätte saadud, kuid riigil puudub võimekus ekspertiisiks esitatud ainet analüüsida ja ekspertiisimääruses püstitatud küsimustele vastata, puudub alus käideldud puhta aine koguse tuvastamise nõudest irduda. (p 14)
KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb seda normi kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (vt RKKKo 1-15-9051/62, p 42). (p 20)
KarS § 83 lg-te 4 ja 5 järgi konfiskeeritakse vahend, aine või ese, kui selle omamiseks vajalik luba puudub ja isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo. Ehkki kolleegium leidis, et süüdistatav ei pannud narkootilist ainet vallates toime koosseisupärast tegu, oli käitlemine sellele vaatamata õigusvastane. Kuna süüdistataval ei ole luba kõnealuse aine omamiseks, tuleb see KarS § 83 lg-te 4 ja 5 alusel konfiskeerida. NPALS § 7 lg 3 järgi jääb aine ekspertiisiasutusele aine säilitamiseks, õppeotstarbel kasutamiseks või hävitamiseks. (p 24)
|
| 1-19-2627/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2020 |
|
Nõue, et narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks on tingimata vaja teha ekspertiis, ei ole absoluutne. (p 22)
Riigikohtu praktikas (RKKKo 1-17-8179/92, p-d 13 ja 16; RKKKo 3-1-1-68-09, p 8.5; RKKKo 3-1-1-121-06, p 13; RKKKo 3-1-1-95-16, p 28) on ekspertiisi vältimatust eitatud eeskätt olukordades, kus narkootilist või psühhotroopset ainet kätte ei saadud või kus ekspertiisi tegemine oli muudest asjaoludest tulenevalt objektiivselt välistatud. (p-d 23 ja 24)
Olukorras, kus tellitud aine saabus Eestisse originaalpakendis, on võimalik teha tõsikindlaid järeldusi psühhotroopset ainet sisaldavate tablettide, sh selle toimeaine ning puhta koguse kohta ka vaid pakendile kantud teabele tuginevalt. Nimelt ei tule KrMS § 105 lg-t 2 tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtlus, s.t peavad esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seaksid vaieldava tõendamiseseme asjaolu kahtluse alla (RKKKo 1-17-5760/47, p 11). Olukorras, kus puudub tõsiselt võetav kahtlus pakendil oleva informatsiooni tõepärasuses, ei ole puhta aine koguse tuvastamiseks ekspertiisi tegemine kohustuslik. (p-d 25 ja 26)
Kuigi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemise mõiste karistusõiguses on autonoomne, saab KarS § 184 lg 1 koosseisu objektiivseteks tunnusteks olevate osategude avatud loetelu sisustamisel lähtuda NPALS § 2 p-s 3 toodud definitsioonist (RKKKo 3-1-1-56-15, p 10). (p 33)
NPALS § 2 p 21 järgi on sissevedu aine tolliprotseduuri vabasse ringlusse lubamine ehk import või ainete toimetamine Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse. KarS § 184 lg 1 sisustamisel saab küll lähtuda eelviidatud definitsioonist, kuid silmas tuleb pidada, et nimetatud seadus reguleerib narkootiliste ja psühhotroopsete ainete lubatud käitlemise korda. Rangelt NPALS § 2 p-st 21 tulenevast sisseveo definitsioonist lähtudes tekiks kuriteokoosseisule vastava käitlemisteo lõpuleviimise määratlemisel põhjendamatu erisus sõltuvalt sellest, millisest riigist aine Eestisse toimetatakse. Kui aine toimetataks Eestisse Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist, oleks käitlemisteo lõpuleviimine seotud riigipiiri ületamisega ning liiduväliste riikide puhul tolliprotseduuri rakendamisega. Selline eristamine ei oleks ilmselgelt mõistlik. (p 34)
Seetõttu on Riigikohus ka väljaspool Euroopa tolliterritooriumi asuvast riigist Eestisse keelatud kauba (huuletubakas) tellimisega seonduvalt süüteo lõpuleviimise ja katse eristamisel rõhutanud, et lähtuda tuleb riigipiiri, mitte tollipiiri ületamisest. Keelatud kauba riiki toimetamise piirangute eesmärk (kaitstav õigushüve) pole riigi maksulaekumiste kaitse, vaid Eesti Vabariigis keelatud kauba käitlemise välistamine (RKKKo 3-1-1-73-16, p 8). Narkootilise ja psühhotroopse aine sisseveo kui käitlemisteo sisustamist sarnasel viisil toetab ka KarS § 392 kehtetuks tunnistamine 1. jaanuarist 2015. See karistusnorm nägi muu keelatud kauba hulgas ette ka vastutuse narkootiliste või psühhotroopsete ainete üle riigipiiri toimetamise eest. Seaduseelnõu seletuskirjas viidati, et suures koguses narkootilise või psühhotroopse aine üle piiri vedu on käsitatav aine käitlemisena ning KarS § 184, mis näeb ette vastutuse „ebaseadusliku käitlemise“ eest, hõlmab endas NPALS §-st 2 tulenevalt ka sisse- ja väljaveo (vt seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 554 SE (Riigikogu XII koosseis) juurde, lk 89). Seadusandja tahet lugeda KarS § 184 lg 1 kohaselt karistatavaks varem KarS § 392 järgi kvalifitseeritud narkootilise või psühhotroopse aine üle riigipiiri toimetamine on kinnitanud ka kohtupraktika (vt RKKKo 3-1-1-60-15, p 7.3). Samuti toetab sellist tõlgendust võrdlus KarS § 183 lg-ga 1, mis sätestab vastutuse aine väikeses koguses ebaseadusliku käitlemise eest, nimetades ühe karistatava osateona aine süstemaatiliselt üle riigipiiri toimetamise. (p 35)
Narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslik sissevedu on lõpuleviidud Eesti Vabariigi territooriumile jõudmisega, st riigipiiri ületamisega, olenemata riigist, kust kaupa Eestisse toimetatakse. Ka juhul, kui Maksu- ja Tolliamet peab postisaadetise Eestisse jõudes kinni, on tegemist lõpuleviidud süüteoga. (p 36)
|
| 1-19-7453/106
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.12.2021 |
|
KarS §-ga 188 kaitstakse rahvatervist ning tunnistatakse mh karistatavaks kanepi ebaseaduslik kasvatamine. Mõiste „ebaseaduslik“ on normatiivne koosseisutunnus ning igal üksikjuhul peab kindlaks tegema, kas süüdistatav kasvatas kanepit narkootilise aine valmistamise eesmärgil ja kas ta pani sel moel toime keelatud teo. (p 36)
Kui isik käitleb suures koguses narkootilise ainena käsitatavat kanepit, mille ta on eelnevalt ise kasvatanud, tuleb tema tegu tervikuna (nii kasvatamine kui ka käitlemine) kvalifitseerida üksnes KarS § 184 järgi. Eelkirjeldatud olukorras hõlmab KarS § 184 (primaarkoosseis) kui oluliselt suurema ebaõigusega tegu sellele eelnenud kanepitaime kasvatamise KarS § 188 (subsidiaarkoosseis) tähenduses ning seetõttu puudub üldjuhul vajadus kõnesolevat kuriteokoosseisu süüteo kvalifikatsioonis eraldi kajastada. Ühtlasi ei moodusta KarS §-s 188 kirjeldatud käitumine KarS § 184 lg 2 p-s 2 sätestatud kvalifitseeritavat tunnust, s.t korduvust. (p 39)
Kanepi kasvatamine KarS § 188 mõttes seisneb kanepitaime seemne külvamises või taime arengu soodustamises või tagamises. KarS § 188 hõlmab erinormina ammendavalt kogu kanepi kasvatamise (külvamisest kuni mahalõikamiseni) ebaõiguse, välistades kanepi kasvatamise (täiendava) kvalifitseerimise narkootilise aine suures koguses käitlemise (KarS § 184) või selle katsena (KarS § 25). KarS §-s 188 sätestatud kuriteo objekt on kasvav taim ning karistusseadustiku süstemaatika kohaselt tuleb sellega tehtavaid toiminguid kuni taime mahalõikamiseni või sellest osade eraldamiseni eristada samast taimest valmistatud narkootilise aine käitlemisest KarS § 184 tähenduses. KarS § 184 objekt on narkootiline aine, milleks kanep saab karistusõiguslikus mõttes alles pärast eraldamist kasvavast taimest. Öeldust johtuvalt on toimepanija karistusõigusliku vastutuse piiritlemise seisukohalt oluline kindlaks teha, kas ta käitles kasvavat või siis maha lõigatud taime või taimeosi või nendest valmistatud narkootilist ainet. (p 37)
Kehtiva määratluse kohaselt pole kanepi käsitamist narkootilise ainena seatud sõltuvusse sellest, missugune taime osa tarvitamiseks või müümiseks kõlbab, vaid oluline on taime THC sisaldus ning see, kas tegemist on keelatud sordiga. (p 46)
Kanepi töötlemisproduktiks oleva marihuaana valmistamiseks kasutatakse eeskätt suurima tetrahüdrokannabinooli sisaldusega taime osi. Seega võib marihuaanaks pidada peamiselt kanepitaime ladvaosast valmistatud saadust, mille hulgas võib olla nii lehti, varsi kui ka õisikuid. (p 54)
Narkootilise ja psühhotroopse aine kogus KarS § 184 lg 21 objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste täitmisest saab kõneleda vaid juhul, kui toimepanija taotleb narkoainet käideldes isiklikult varalist kasu KarS § 121 p-s 2 sätestatud summat ületavas määras. (p 50)
Narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus on KrMS § 62 p 2 kohaselt tõendamiseseme asjaolu, mille olemasolu või puudumine tuleb kriminaalmenetluses igal üksikjuhul tuvastada ning KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab niisugustele asjasse puutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. Ometi on lubatav, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel tuginetakse ka kohtupraktikale, kui viidatavast kohtulahendist nähtuvad andmed, mis võimaldavad teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Sarnasel moel kasutatakse praktikas ühe asja kohta koostatud toksikoloogiaekspertiisi akti tõendina teistes sama liiki narkootilise aine käitlemist puudutavates süüteoasjades. (p-d 48-49)
Olukorras, kus ei saa veenvalt tuvastada, kas ning missugust osa kanepitaimede massist saab tarvitada ja marihuaanana käsitada ning kas selle ainekoguse eest saadav hind võiks vastata marihuaana turuhinnale, tuleb lähtudes KrMS § 7 lg-s 3 väljendatud in dubio pro reo-põhimõttest tekkinud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatavate kasuks ja asuda seisukohale, et nende käitumises ei saa KarS § 184 lg-s 21 sätestatud karistatava teo tunnuseid tõsikindlalt tuvastada. (p 56)
KarS § 832 kohaldamine ei eelda, et konfiskeeritav vara peab pärinema käimasoleva menetluse esemeks olevast kuriteost. (p 61)
|
| 3-1-1-89-13
|
Riigikohus |
01.11.2013 |
|
Vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Erandiks on näiteks olukord, kus õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses nimetatud tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem.
Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel.
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, millest johtuvalt on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused.
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada pelgalt viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele.
KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Määratletuspõhimõtte järgimine tähendab nõuet, mille kohaselt ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire. Karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad.
Karistusseadustiku ja NPALS regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse määratletusnõudega vastuolus ei ole.
Vt p 11.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uurita, rikub maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest. Isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel.
Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uurita, rikub maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KarS §-s 184 nähakse ette vastutus narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Termin „narkootilise aine suur kogus“ kujutab endast normatiivset koosseisutunnust, mis tuleb avada lähtuvalt NPALS 31 lg-s 3 sätestatud legaaldefinitsioonist.
NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
Karistusseadustiku ja NPALS regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse määratletusnõudega vastuolus ei ole.
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada pelgalt viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele.
|
| 3-1-1-38-11
|
Riigikohus |
08.06.2011 |
|
KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.
Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.
Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.
KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.
Asjaolu, et ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena
KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes.
KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 31 lg 3 esimese lause mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.
KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.
Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu, kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt.
Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.
Kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevust KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid.
Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.
Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.
Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.
Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 832 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.
Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 832 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.
|
| 3-1-1-68-09
|
Riigikohus |
22.10.2009 |
|
Narkootilise aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 esimesel lausel, mille kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. (Vt RKKKO nr 3-1-1-121-06, p 11). Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-07, p 10, nr 3-1-1-101-07, p 8, 3-1-1-67-08, p 12).
Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).
Riigikohus on KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt RKKKo nr 3-1-1-33-08, p 7).
Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).
Kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 13).
Tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas ei ole sellel erinevusel tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-80-08, p 12).
|
| 3-1-1-52-07
|
Riigikohus |
04.10.2007 |
|
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vaid NPAS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses.
Alates 15. märtsist 2007 ei ole enam kuriteona karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
KrMS §-s 306 loetletud küsimuste lahendamine ei saa kokkuleppemenetluses toimuda sellise põhjalikkusega, nagu üldmenetluses, sest kohus saab siin oma veendumuse kujundada vaid süüdistatava küsitlemise ja kriminaaltoimikus sisalduvate materjalide pinnalt. Nii kaotaks kokkuleppemenetlus oma mõtte, kui kokkuleppel puuduks igasugune siduvus ja kohus peaks kõigil juhtudel pärast seda, kui on veendunud kokkuleppe vastavuses süüdistatava tahtele, alati iseseisvalt ja samas mahus nagu üldmenetluseski jätkama selle selgitamist, kas tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, on aset leidnud; kas teo on toime pannud süüdistatav; kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida ning kas süüdistatav on selle teo toimepanemises süüdi ( KrMS § 306 lg 1 p-d 1 - 4). Olles põhjalikult kontrollinud süüdistatava tegeliku tahte ning sõlmitud kokkuleppe kooskõla, on kohtul üldjuhul alus eeldada süüdistatava nõustumist süüdistusega ka viimatiloetletud küsimustes.
Kui uus karistusõiguse norm, millel võib olla tagasiulatuv jõud, jõustub kohtuliku arutamise ajal, tuleks kohtul kohtumenetluse pooltelt küsida arvamust kõnealuse seadusemuudatuse tähenduse kohta arutatavas kohtuasjas. Kui kohtumenetluse pooled jõuavad nimetatud küsimuses kokkuleppele ja sellega nõustub ka kohus, on kokkuleppest lähtuvalt võimalikud kõik KrMS § 248 lg-s 1 loetletud kohtulahendid, sealhulgas ka KrMS § 248 lg 1 p-s 5 nimetatud lahend. Kui pooled aga kõnealuse seadusemuudatuse osas kokkulepet ei saavuta, ei ole kohus pädev tegema viimatinimetatud lahendit.
Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
Kohtul tuleb ka kokkuleppemenetluses arvestada KarS § 5 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, mille kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.
Kohus ei saa kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd - kohtus - on kokkuleppes märgituga nõus (vt RKKKo nr 3-1-1-79-05). Selline kohtu avaramat pädevust rõhutav järeldus tuleneb KrMS § 248 lg 1 p-s 4 sätestatust, mille kohaselt peab kohus keelduma kokkuleppemenetlusest ja määrusega tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile siis, kui tal tekivad KrMS §-st 306 lähtuvad kahtlused. Sellesisulised kahtlused saavad kokkuleppemenetluse raames aga mõistetavalt tekkida vaid siis, kui kohus lisaks süüdistatava tegeliku tahte ja kokkuleppe omavahelise suhte analüüsimisele vaeb ka seda, kas sisuliselt ei ole mitte kokkuleppega jäänud hõlmamata mingid sellised KrMS §-s 306 loetletud küsimused, mida tuleks kokkuleppemenetluse tulemina kohtuotsuses kajastada.
KrMS § 318 lg 3 p-s 4 nähtub igati õigusselgelt seadusandja soov piirata kokkuleppemenetluses põhiseaduse § 24 lg-st 5 tulenevat edasikaebeõigust. Kuna edasikaebeõiguse puhul on tegemist nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega ja edasikaebeõiguse piirang kokkuleppemenetluses on sätestatud seaduses (KrMS § 318 lg 3 p 4), siis on see põhiõiguse piirang formaalselt igati põhiseadusepärane. Kõnealusel edasikaebeõiguse piirangul on ka igati legitiimne eesmärk. Kokkuleppemenetlus kaotaks oma mõtte vähemalt menetlusökonoomia ja mõistliku menetlusaja tagajana, kuid lõppkokkuvõttes ka süüdistatavate olukorra potentsiaalse kergendajana siis, kui süüdistatava nõustumisel kokkuleppega puuduks siduv tähendus tema edasiste menetluslike sammude, eeskätt aga edasikaebeõiguse suhtes. Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatu on printsiibina absoluutselt siduvad nii kohtuasja lahendavale kui ka kohtukaebust läbivaatavale kohtule. Sellist edasikaebeõiguse piiramist kokkuleppemenetluses, mis lähtub pelgalt vaid KrMS § 318 lg 1 p 3 grammatilisest tõlgendusest ega võimalda arvestada Põhiseaduse § 23 lg-s 2 ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, ei saa lugeda materiaalselt põhiseadusepäraseks.
KrMS §-st 245 lähtuvalt ei pea kokkuleppemenetluse raames tehtud kokkulepe hõlmama asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeerimisele kuuluvate muude objektidega ning kriminaalmenetluse kuludega, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatusega seonduvat. Kuid KrMS § 306 lg 1 p-dest 13, 14 ja 11 tulenevalt ning § 248 lg 1 p-s 4 sätestatut arvestades ei tohiks aga neid küsimusi jätta märkamata ka kokkuleppemenetluse raames kohtuotsust tehes. Ja omakorda: kui kokkuleppemenetluse raames tehtud kohtuotsuses on näiteks kriminaalmenetluse kuludega seonduvaid aga ka teisi eelnimetatud küsimusi kajastatud ilma, et süüdistatavat ja kaitsjat oleks kohtuistungil sellest teavitatud ning nende nõusolekut küsitud, on põhjust rääkida kokkuleppemenetlust sätestavate menetlusnormide rikkumisest.
|
| 3-1-1-100-13
|
Riigikohus |
03.03.2014 |
|
KarS § 184 lg 1 tunnuse narkootilise aine suur kogus põhiseaduspärasus: vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11; 3-1-1-52-07, p 10; 3-1-1-67-08, p-d 12 jj; 3-1-1-23-10, p 13; 3-1-1-38-11, p 24.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 91 lg-tes 2 ja 21 sätestatu kohaselt võib ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures toimetada läbiotsimist üksnes prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku või kohtumääruse alusel, v.a. edasilükkamatutel juhtudel (lg 3). Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isik on määratlemata õigusmõiste, mis lähtub materiaalsetest tunnustest, s.o infotöötlemise sisulisest hindamisest. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr R (2000) 7 lisa kohaselt on ajakirjanikuks loetud kõik füüsilised ja juriidilised isikud, kes regulaarselt või oma erialal tegelevad teabe avaldamise või levitamisega avalikult ükskõik millise massimeedia kanali kaudu. Seejuures on teabeks iga faktiväide, arvamus või mõte, mis on väljendatud kirjalikult, helis või visuaalselt. Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku puhul eeldatakse seega eelkõige sisulist kokkupuudet massiteabevahendites edastatava teabega, selle kogumist, analüüsimist, edastamist jms.
Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku garantiid läbiotsimisel tuleb hinnata koos kutsetegevusest tuleneva õigusega keelduda ütluste andmisest, lähtudes KrMS §-s 72 sätestatust. KrMS § 91 toimeala on siiski mõnevõrra erinev KrMS § 72 kaitsealast ja lisaks allikakaitsega seotud teabele kaitstakse läbiotsimise kohtuliku eelkontrolli abil ka PS § 45 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 10 p-s 1 sätestatud väljendusvabadust, mis hõlmab mh ajakirjandusvabadust (vt nt RKKKo 3-1-1-80-97 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. novembri 2012. a otsus asjas Telegraaf Media Nederland Landelijke Media B.V. jt vs. Holland). See tähendab ka kaitset õiguskaitseorganite põhjendamatu sekkumise eest toimetuse ruumidesse.
Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku juures läbiotsimise piirangu kaitseala on ruumilises tähenduses märksa laiem kui notari või advokaadi puhul. Viimaste puhul on seadusega kaitstud üksnes kutsetegevuseks ette nähtud notari- või advokaadibüroo, samas kui määratlus "isiku juures" võib hõlmata lisaks ajakirjandusväljaande toimetuse ruumidele ka teisi ruume, kus isik ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleb. Ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleva isiku kaitse on tagatud väga laiale inimeste ringile, kes võivad vaatamata formaalsete tunnuste puudumisele (nt Eesti Ajakirjanike Liidu liige, rahvusvahelise pressikaardi valdaja) ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töödelda ja seda ka väljaspool üheselt kindlakstehtavat ajakirjandusväljaande toimetuse ruume. Järelikult ei saa eeldada, et menetleja teab kõiki nimetatud isikuid. Seega tuleb kutsetegevuse esindajal, s.o ajakirjanikul, läbiotsimise korral KrMS § 91 lg 21 kohaldamiseks teavitada enne läbiotsimise algust enda kutsetegevusest ning läbiotsitavate ruumide seosest selle tegevusega ka uurimisasutuse ning prokuratuuri ametnikke.
|
| 3-1-1-51-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Isiku aktiivsele käitumisele, nt omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada.
|
| 3-1-1-121-06
|
Riigikohus |
28.02.2007 |
|
Kehtiv NPAS § 3-1 lg 3 sätestab, et suur on narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Ainete segu, mis lahjendamise eesmärgil on saadud narkootilise või psühhotroopse aine segamisel muu ainega, loetakse käesoleva lõike mõttes võrdseks narkootilise või psühhotroopse ainega. Aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid NPAS § 3-1 lg 3 esimesel lausel.
Esmalt tuleb võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Määratlemaks kogust, mis tekitab isikule narkootilise joobe, tuleb aluseks võtta keskmine, teatud määral narkootikumidega puutumuses olnud isik. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte. NPAS § 3-1 lg 3 teist lauset tuleb mõista vaid tähenduses, et vaatamata sellele, millise kontsentratsioonini on segamise tulemusel viidud reaalse narkootilise aine kogus, on jätkuvalt tegemist narkootilise ainega.
|
| 3-1-1-101-07
|
Riigikohus |
01.04.2008 |
|
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 31 lg 3 esimese lause mõttes.
KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).
Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).
Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
|
| 3-1-1-10-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.
Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.
KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.
|
| 3-1-1-23-10
|
Riigikohus |
16.06.2010 |
|
Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest.
Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.
Lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-68-09, p 8.1).
Karistusseadustiku § 184 on koosseisutüübilt alternatiiv-aktiline ja formaalne kuriteokoosseis, mille koosseisuteod on esitatud lahtise loeteluna. Vedu tähendab narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamist transpordivahendiga. Keelatud aine valdamine transpordivahendis ilma edasitoimetamise eesmärgita ei ole samastatav veoga. Edasitoimetamise eesmärk ei ole vedamise puhul subjektiivse koosseisu tunnus, vaid iseloomustab kõnealust tegu. See tähendab, et vedamine kui tegevus on sihipärane käitumine, st see peab olema suunatud narkootilise või psühhotroopse aine edasitoimetamisele.
Kui narkootilise või psühhotroopse aine veoga on seotud kaks või enam isikut, tuleb nende karistamiseks KarS § 184 lg 2 p 1 järgi esiteks näidata tunnused, mis iseloomustavad nende isikute tegu veona, seejärel aga eraldi välja tuua kaastäideviimise tunnused, st näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli selline, ilma milleta ei oleks tegu vaadeldav narkootilise või psühhotroopse aine veona. Arvestada tuleb sedagi, et KarS § 184 lg-s 1 kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt RKKKo nr 3-1-1-4-04, p 8.2). Sellisel juhul ei saa isikut iga osateo eest eraldi karistada. See ei tähenda siiski, et juhul, kui narkootilise või psühhotroopse aine omandanud isik seda kellegagi koos ühiselt ja kooskõlastatult veab, on välistatud narkootilise või psühhotroopse aine omandaja ja temaga koos ainet vedanud isiku vastutus narkootilise või psühhotroopse aine vedamises isikute grupi poolt kaastäideviimise vormis. Sellisel juhul tuleb arvestada, et kaastäideviimine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni, st ka pärast teo juriidilist lõpuleviimist.
Jälitustoimingu protokollist peab nähtuma selle koostamise aeg, mis ei pea aga kokku langema jälitustoimingu teostamise hetkega. Tegemist on jälitustoimingu protokolli rekvisiidiga, mille abil on võimalik kontrollida tõendi usaldusväärsust. Seadus ei kirjuta ette jälitustoimingu protokolli koostamise tähtaega, kuid kriminaalmenetluses tõendina kasutamisel peab jälitusteave olema protokollis vormistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 9.3). Eelnevast nähtub, et jälitustoimingu teinud asutuse pädevuses on otsustada, millal jälitustoimingu protokoll koostatakse. Kui jälitustoimingu protokoll koostatakse mitu kuud pärast jälitustoimingu läbiviimist, nagu ka juhul, kui protokolli pinnalt tõusetub kahtlusi selles, kas jälitustoimingu käigus kasutati tehnikavahendeid või mitte, tuleb kohtul kaaluda jälitustoimingu protokolli usaldusväärsust.
|
| 3-1-1-95-16
|
Riigikohus |
25.11.2016 |
|
2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)
NPALS § 31 lg 3 järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-121-06, p 11, 3-1-1-52-07, p 10, 3-1-1-101-07, p 13, 3-1-1-67-08, p 12, 3-1-1-68-09, p 8 ja 3-1-1-100-13, p 11). (p 21)
Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiin (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe) ja 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiin (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe) on psühhotroopsed ained, mis kuuluvad sotsiaalministri 18. mai 2005. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (2. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. (p 8)
Kuna KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad nii narkootilise kui ka psühhotroopse aine käitlemist, ei mõjuta kriminaalasja lahendamist eksimus, kui süüdistuses nimetatakse psühhotroopset ainet narkootiliseks aineks. (p 9)
Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb silmas pidada, et KrMS § 293 lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda. Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust. KrMS § 294 p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks
KrMS § 294 p 1 kohaselt alus. Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist. Kui aga süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, kuid ta ei keeldunud ütluste andmisest ja samas oli talle tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel ning süüdistatav ka ei avaldanud, et ta soovib anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid, ei saa kaitseõiguse rikkumisest rääkida. (p-d 17–19)
Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse KrMS § 227 lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal KrMS § 286 lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. (p 16)
Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes KrMS § 286 lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Võrdlusena saab osutada ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (KrMS § 288 lg 1). Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. (p 17)
Olukorras, kus ekspertiisiaktis kajastub selgelt see, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopseid aineid ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistus kajastab vaid seda, et kõik kõnealused margid sisaldasid broomil põhinevat psühhotroopset ainet, on teokirjeldus ebatäpne, kuid tegemist pole veaga, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise osade psühhotroopset ainet sisaldavate markide ebaseaduslikus käitlemises. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p 21). (p-d 10-11)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Kui käideldud on psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit, ei saa rääkida lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb hinnata, kas sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul peab kindlaks määrama puhta aine koguse või saab ühe tarbimiseks mõeldud annuse võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega. Nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena. Kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt RKKKo 3-1-1-121-06, p 13 ja 3-1-1-68-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. See seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga. Öeldu tähendab, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata. (p-d 22–24)
Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leiti, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa aga paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Aktiivse kaitse teostamise vajadus võib esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises. (p 25)
Olukorras, kus tehti kindlaks, et markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. (p 28)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate ütlusi, mis puudutavad tarvitatud psühhotroopse aine mõju, tuleb analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud. Seetõttu saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. (p 29)
|
| 3-1-1-67-08
|
Riigikohus |
01.12.2008 |
|
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus küll selgitab, mida mõista narkootilise aine suure koguse all, kuid ei sätesta täpseid määrasid, millest alates saab rääkida narkootilise aine suurest kogusest isiku teo karistusõiguslikul hindamisel. Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid.
Esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele narkootikumidega kokkupuutes olnud isikule ja seejärel tuleb otsustada, kas isikult ära võetud ainest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte.
Narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid.
|
| 3-1-1-7-14
|
Riigikohus |
31.01.2014 |
|
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).
Riigikohus jääb oma varasemas otsuses toodud seisukoha juurde, et KarS § 184 ja NPALS § 31 lg 3 ei ole vastuolus põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-89-13, p-d 8.1–10).
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.
Narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Narkootilise aine suure koguse olemasolu ei saa tõendada üldsõnalise viitega varasemale kohtupraktikale. Küll võivad olla selliseks tõendiks konkreetsed kohtulahendid, mis sisaldavad eelviidatud andmeid. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse arutamisse. (Vt lähemalt RKKKo 3-1-1-89-13).
KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineb kohus kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Varasemas kohtupraktikas ega käesolevas asjas pole kohus tunnistanud üldtuntuks asjaolu, et 1,3 grammi amfetamiini on KarS § 184 lg 1 mõttes narkootiline aine suures koguses või et sellest piisab joobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega vajab narkootilise aine suur kogus tõendamist.
KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.
KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.
Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende järgi otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega. Seejuures on Riigikohus märkinud, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest (vt RKKKo 3-1-1-53-07, p 10.1) ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt RKKKo 3-1-1-67-06, p 7.1).
KrMS § 62 p 2 järgi on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest lähtudes tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur.
KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suur kogus narkootilist ainet, ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ei ole ka vahetult ning suuliselt uuritud, on maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omal algatusel sisustama asudes rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes.
|
| 3-1-1-4-04
|
Riigikohus |
01.04.2004 |
|
Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist.
Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu. Jätkuva süüteo korral ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Need näiliselt iseseisvad teod ei moodusta kogumit. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü.Jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna.
Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Täpsemalt tähendab see, et toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist järgmist tegu - siis näivad need ü
Vastus küsimusele, kas õiguslikult on lubatav väikeste narkootilise ainekoguste liitmine, mille tulemusel saadakse suur kogus narkootilist ainet, sõltub sellest, kas käsitada isiku käitumist jätkuva süüteona või mitte.
Karistusõiguslikult tuleb anda hinnang narkootikumide müüjate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud KarS § 184 süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel tarvitajatele.
Isikut ei tohi karistada KarS § 184 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu iga osateo toimepanemise eest eraldi. Taoline käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Süüteokoosseisu praegusel juhul KarS § 184 lg 1 objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada.
|
Facebook
Twitter