https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-112-12 PDF Riigikohus 14.01.2013

KarS § 257 järgi isiku süüditunnistamine eeldab, et süüdistatav pani koosseisupärase teo toime oma tõelist või oletatavat õigust teostades.


KarS § 2221 lg-s 1 nähakse ette karistus arvutiprogrammi ebaseadusliku füüsilise kasutamise või valdamise eest ärilisel eesmärgil. Selle kuriteokoosseisuga sätestatakse kriminaalvastutus autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-s 132 sätestatud autori varalise õiguse rikkumise eest. Arvutiprogrammidega seoses peavad autori varalised õigused olema kaitstud laiemalt kui muude teoste puhul. Kui üldjuhul on teose pelk kasutamine või valdamine AutÕS § 13 lg-st 1 tulenevalt lubatav, võib arvutiprogrammi kasutamine või valdamine kujutada endast autoriõiguse rikkumist - seda aga siiski vaid juhul, kui isik kasutab või valdab arvutiprogrammi ärilisel eesmärgil.

Lähtekood on arvutiprogramm KarS § 2221 lg 1 tähenduses. Kuivõrd lähtekood on iga rakendatava arvutiprogrammi (aplikatsiooni) vältimatu eeldus ja lähtekoodist saab suhteliselt kerge vaevaga välja töötada aplikatsiooni, on lähtekood autoriõiguse seaduse ja direktiivi nr 2009/24/EÜ ning seega ka karistusseadustiku tähenduses (rakendatava) arvutiprogrammi väljatöötamisele eelnev materjal ehk samuti arvutiprogramm.

KarS § 2221 lg 1 näol on tegu kärbitud koosseisuga, mille puhul ei piisa koosseisupärasusest rääkimiseks üksnes sellest, et tahtlikult on realiseeritud objektiivne koosseis. Lisaks peab teo toimepanija subjektiivsest küljest tegutsema ärilisel eesmärgil. Asjaolu, millisel eesmärgil kavatseb isik seoses arvutiprogrammiga saadud raha hiljem kasutada - kas ettevõtlustegevuses või mõnes muus valdkonnas -, ei oma KarS § 2221 lg 1 kohaldamise seisukohalt tähtsust. Ärilisest eesmärgist saab rääkida vaid juhul, kui teo objektiivse koosseisu realiseerinud isik on seadnud endale teatud süstemaatilise või korduva iseloomuga sihi. Varalise kasu saamise ja ärilise eesmärgi vahetegu seisneb selles, kas isik tegutses sooviga saada varalist kasu ükskõik millisel moel (s.h ka vaid ühel korral) või seadis ta endale sihiks saada sellist kasu süsteemselt või korduvalt.


Ukseluku vahetamine ei ole vaadeldav vabaduse võtmisena, kuivõrd vana luku vahetamisega uue vastu ei suleta korteris viibijat korterisse. Küll aga kujutaks endast KarS § 136 lg 1 koosseisupärast tegu inimese kinnipanek muude väljapääsudeta korterisse ukseluku sulgemise abil. Ohvri sundimine jääma korterisse ähvardusega, et ta ei pääse sealt ära minnes hiljem sellesse tagasi, ei kujuta endast samuti vabaduse võtmist KarS § 136 lg 1 mõttes, sest selliselgi puhul ei saa kõneleda korterist lahkumise võimatuks tegemisest.


Kohus peab omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik ümber kvalifitseerida (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p 20).


KarS § 2221 lg 1 näol on tegu kärbitud koosseisuga, mille puhul ei piisa koosseisupärasusest rääkimiseks üksnes sellest, et tahtlikult on realiseeritud objektiivne koosseis. Lisaks peab teo toimepanija subjektiivsest küljest tegutsema ärilisel eesmärgil. Asjaolu, millisel eesmärgil kavatseb isik seoses arvutiprogrammiga saadud raha hiljem kasutada - kas ettevõtlustegevuses või mõnes muus valdkonnas -, ei oma KarS § 2221 lg 1 kohaldamise seisukohalt tähtsust. Ärilisest eesmärgist saab rääkida vaid juhul, kui teo objektiivse koosseisu realiseerinud isik on seadnud endale teatud süstemaatilise või korduva iseloomuga sihi. Varalise kasu saamise ja ärilise eesmärgi vahetegu seisneb selles, kas isik tegutses sooviga saada varalist kasu ükskõik millisel moel (s.h ka vaid ühel korral) või seadis ta endale sihiks saada sellist kasu süsteemselt või korduvalt.

3-1-1-57-10 PDF Riigikohus 27.10.2010

Üldjuhul saab vanemaid pidada lapse jaoks lähedasteks isikuteks VÕS § 134 lg 3 tähenduses.

VÕS § 134 lg 3 kohaldamise seisukohalt ei oma tähendust surmasaanud inimese isik kui selline.

VÕS § 134 lg-le 3 võivad erandlike asjaolude ilmnemise korral tugineda nii noorte ja majanduslikult edukate kui ka vanemate ja finantsiliselt kehvemal järjel olevate inimeste lähedased isikud.

Kui süüdistatavad löövad kannatanut tahtlikult KarS § 16 mõttes (sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses), siis tähendab see ka tahtlikkust VÕS § 104 lg 5 tähenduses. VÕS § 134 lg 3 kohaldamine ei eelda tingimata seda, et tahtlikult pekstud kannatanu surm oleks samuti põhjustatud tahtlikult. VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. Tulenevalt VÕS §-st 1043 eeldab isiku süüd ka kahju õigusvastane tekitamine. VÕS § 104 lg 2 kohaselt on süü vormideks tahtluse kõrval ka hooletus ja raske hooletus. Seega sõltumata sellest, kas põhjustatakse kannatanu surm hooletuse, raske hooletuse või tahtlusega tsiviilõiguslikult, tekitatakse kannatanule kahju tahtlikult.

Peale tahtliku kahju tekitamise tuleb tuvastada ka lähedastel hiljem esinenud üleelamised. Küll aga ei saa öelda, et noore inimese hukkumisega kaasneb reeglina tõsine psüühikahäire hukkunule lähedasel isikul. Seetõttu võib selline häire olla vaadeldav üleelamisena otsuse nr 3-2-1-19-08 p 17 tähenduses.


Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kaastäideviimise mõistet KarS § 21 lg 2 tähenduses tuleb sisustada funktsionaalse teovalitsemisena: isikud tegutsevad ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et igaüks valitseb neist tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast.

KarS § 21 lg 2 kujutab endast omistamisnormi, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud.

Asjaolu, et mõlemad süüdistatavad peksid sama kannatanut ja et peksmine toimus samas kohas, ei anna veel automaatselt alust käsitada nende tegevust kaastäideviimisena.


Kuriteo varjamisena on vaadeldav üksnes selline tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist. Subjektiivsest küljest peab toimepanija pidama seejuures vähemalt võimalikuks, et tema tegu võib takistada kuriteo toimepanija väljaselgitamist.

Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Abikaasadeks KarS § 306 lg 2 tähenduses saab lugeda selliseid formaalselt mitte abielus olevaid isikuid, kelle suhe on sisuliselt vormilise abieluga võrreldav. Viimane eeldab üldjuhul inimeste kooselu. Samas ei piisa pelgalt kooselu faktist, et rääkida süüd välistava asjaolu täidetusest KarS § 306 lg 2 tähenduses. Inimeste kooselamine ei tohi olla ajutise iseloomuga. Nii ei ole näiteks ühe või kahe kuu pikkust kooselu veel alust pidada vormilise abieluga võrreldavaks suhteks. Eelöeldule vaatamata on mõningatel puhkudel kooselu lühiajalisusest hoolimata võimalik tõdeda, et kooselu on siiski alalise iseloomuga. Näiteks olukorras, kus tuvastatakse, et koos elavatel inimestel on tõsine soov lähemas tulevikus abielluda.


KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust.


Toimepanija teo õiguslik hindamine KarS §-de 117 ja 118 kogumina eeldab vältimatult seda, et süüdlane pidas kannatanu tervist kahjustades kaudse tahtluse tasemel vähemalt võimalikuks, et tema tegu toob kaasa mõne § 118 p-des 1-6 sätestatud tagajärje, kuid ettevaatamatusest ei näinud ette kannatanu surma saabumise võimalikkust. Viimane võib kõne alla tulla näiteks olukorras, kus isiku tahtlus eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlma sellele vahetult järgnevat ja surmani viinud põhjuslikku ahelat.

KarS § 118 p 1 eeldab, et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele. Selle tagajärjel kannatanu surma põhjustamise puhul võib ettevaatamatus seisneda üksnes kergemeelsuses, kuna raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega KarS § 118 p 1 mõttes eeldab vältimatult, et toimepanija peab võimalikuks tagajärje eluohtlikkust. KarS §-des 117 ja 118 sätestatud kuriteokoosseisude kogum ei tule niisiis kõne alla olukorras, kus süüdlane tekitab eluohtliku tervisekahjustuse, kuid ei näe ette sellele järgneda võivat surma, kuna tagajärje suhtes hooletuse tuvastamine välistab ühtlasi võimaluse, et süüdlane pidas kaudse tahtluse tasemel võimalikuks tervisekahjustuse eluohtlikkust. Nägi seevastu toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse tahtliku tekitamisena, millega ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm /…/ Ent olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses.


Üksnes inimese kinnipidamine piiratud territooriumil ei täida veel ebaseadusliku vabaduse võtmise (KarS § 136 lg 1) objektiivset koosseisu. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud.

Karistusseadustiku § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 tulenevalt eeldab ebaseadusliku vabadusevõtmise koosseis subjektiivsest küljest tahtlust vähemalt kaudse tahtluse vormis.


Et varjamine KarS § 306 lg 1 tähenduses kujutab endast üldjuhul tegevust, saab isikule varjamist tegevusetusega ette heita üksnes KarS § 13 lg 1 tähenduses. KarS § 13 lg 1 ja § 306 lg 1 järgi mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa võtta vastutusele isikut, kelle tegu seisneb kuriteo asetleidmise asjaolude kohta tõepäraste andmete avaldamata jätmises. Kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi. Kuna kuriteo asjaolude avaldamata jätmine kujutab endast kuriteost mitteteatamist KarS § 307 lg 1 tähenduses, siis on nimetatud karistusnorm KarS § 306 lg 1 suhtes käsitatav kui lex specialis.

Kokku: 2| Näitan: 1 - 2

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json