3-1-1-144-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon käsitas omastamise objektina üksnes võõrast vallasasja.
Seega ei olnud kuriteona karistatav sellise isikule usaldatud võõra vara, mis ei olnud vallasasi, (näiteks pangakontol oleva raha) enda kasuks pööramine. (Välja arvatud juhul, kui isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - näiteks kelmuse - tunnustele.) (RKKKo nr 3-1-1-130-04)
Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (RKKKo nr 3-1-2-3-03).
|
| 3-1-1-66-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatuste kohaselt ei ole korteriühistu juhatuse liige, sh juhatuse esimees enam ametiisik KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses. Tegemist ei ole riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse või organiga ega avalik-õigusliku juriidilise isikuga KarS § 288 lg 1 järgi, seega saab korteriühistu juhatuse liige olla koosseisukõlblikuks subjektiks ainult KarS §-s 293-298 sätestatud kuriteokoosseisudes. Tema poolt toime pandud omastamine saab olla karistatav vaid KarS § 201 lg 1 järgi.
Juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt RKKKo nr 3-1-1-41-07, p 13, nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-74-05).
Varavastaste süüteokoosseisude tähenduses käsitatakse sularaha kui kehalist eset vallasasjana, mis on kooskõlas ka tsiviilõiguse üldosa ja asjaõiguse põhimõtetega (vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 7 ja nr 3-1-1-52-05, p 10.1 - 10.3).
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-41-07, p 12, nr 3-1-1-21-06, p 11.6 ja määrus nr 3-1-1-139-05, p 31).
|
| 3-1-1-46-08
|
Riigikohus |
12.12.2008 |
|
KarS § 201 kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on KarS § 201 mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).
Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes erinormi. See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-20-07, p 11 ja nr 3-1-1-66-07, p 12.)
Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-07). Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina saab talle kuuluvat vara vallata vaid füüsiliste isikute vahendusel. Karistusõiguslikult loetakse asja valdajaks ka füüsilist isikut, kelle kaudu juriidiline isik teostab tegelikku võimu talle kuuluvate asjade üle ja väljendab nende valitsemissoovi.
Omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha.
Süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, otsus 25. märtsist 1999, p-d 51-52). Seega ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Kui kohtul tekib kahtlus, et kohtuotsuse tegemisel võib osutuda vajalikuks kontrollida, kas süüdistatava käitumine vastab mõne süüdistuses nimetamata kuriteokoosseisu tunnustele, võib kohus kaitseõiguse tagamiseks teha süüdistatavale ja kaitsjale ettepaneku avaldada oma seisukoht selle kuriteokoosseisu kohaldatavuse suhtes. Selliselt toimides ei välju kohus oma menetluslikust rollist ega riku KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-141-04, p 13 ja nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
See, kas ja kui suur kahju omastamisega põhjustati, pole isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohalt oluline.
Seadus sätestab kohtu poolt süüdistusaktis märgitud kuriteo kvalifikatsiooni muutmisele kaks piiravat tingimust: 1) lähtuda tuleb kuriteo samadest asjaoludest ja 2) kvalifikatsioonis tehtav muudatus peab olema isiku olukorda kergendav.
Kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni üksnes isiku olukorda kergendades. Otsustamaks, kas uus kvalifikatsioon kergendab isiku olukorda, tuleb eeskätt võrrelda kuriteokoosseisude sanktsioone (vt RKKKo nr 3-1-1-76-05, p 9).
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Sama seaduse § 50 lg 2 näeb ette, et asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi. Teravili, mis on süüdistuse kohaselt antud kuriteo objektiks, on käsitatav vallasasjana. Erinevalt prokurörist on kolleegium seisukohal, et omastamise koosseisu puhul ei ole oluline, kas teo objektiks on asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) või asendamatu asi. Sarnaselt teiste varavastaste süütegude koosseisudele ei anna ka KarS § 201 säte ja mõte alust piirata vallasasja mõistet selle paragrahvi tähenduses üksnes asendamatute asjadega. Vastupidine seisukoht tähendaks muu hulgas seda, et vallasasjana omastamise ja teiste varavastaste süütegude koosseisude mõttes ei oleks võimalik käsitada sularaha, mis on samuti asendatav asi. Selline järeldus oleks aga otseses vastuolus nii õigusteooria kui ka kohtupraktikaga, mis loevad sularaha just vallasasjana nii omastamise kui ka mitme teise varavastase süüteo objektiks. (p 18)
Omastamine on lõpule viidud võõra asja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisega ja sellel, kas isik olnuks suuteline puudujäägi hiljem hüvitama või mitte, pole isiku käitumisele antava karistusõigusliku hinnangu seisukohalt tähtsust.
Võõra asja müümine on reeglina samaaegselt käsitatav nii asja endale pidamisena ehk selle faktilise muutmisena endale või kolmandale isikule kuuluvaks kui ka omastamistahte manifesteerimisena. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-148-03, p 8.3.1). Asjaolu, et füüsiline isik ei müü asja enda, vaid juriidilise isiku majandushuvides, tähendab, et asi pööratakse KarS § 201 mõttes kolmanda isiku kasuks.
Võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine on KarS § 201 dispositsioonis sätestatud omastamise koosseisuline tunnus. Selle koosseisutunnuse tuvastamine kohtu poolt ei eelda seda, et süüdistuses oleks otsesõnu märgitud, et isik pööras mingi vallasasja või muu vara, mis oli talle võõras, enda või kolmanda isiku kasuks. Piisab sellest, kui süüdistuses kirjeldatakse faktilisi asjaolusid, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine KarS § 201 mõttes.
Kui kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, ei tohi kohtu kohaldatav õigusnorm olla süüdistatavale üllatuslik ja süüdistataval peab olema mõistlik võimalus esitada sellisele õiguskäsitlusele oma vastuväited. Sel põhjusel piirab KrMS § 268 lg 8 koostoimes sama paragrahvi lõikega 2 kohtu võimalust teha nõupidamistoas kuriteo kvalifikatsioonis olulisi muudatusi.
Olukorras, kus isik tunnistatakse küll süüdi süüdistuses märgitust oluliselt erineva kuriteokoosseisu järgi, ent talle on süüdistuseväliselt tagatud teave kohtu kohaldatud normidest ja kindlustatud kohane võimalus end muudetud õiguskäsitluse vastu kaitsta, ei ole kaitseõigust ebaproportsionaalselt riivatud.
Üldjuhul eeldab süüdistatava kaitseõiguse tagamine süüdistuses teole antud kvalifikatsiooni olulisel muutmisel seda, et kohus on juba enne otsuse tegemist selgitanud välja süüdistatava seisukoha uue õiguskäsitluse kohta. Eriti puudutab see kuriteo kvalifikatsiooni muutmist apellatsioonimenetluses.
Olukorras, kus ringkonnakohus tunnistab süüdi süüdistatava, kelle esimese astme kohus on õigeks mõistnud, ja ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on sundraha arvestamise aluseks olev kuupalga alammäär tõusnud, peab ringkonnakohus sundraha väljamõistmisel lähtuma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud kuupalga alammäärast. Kuna palga alammäär ja selle muutmine peegeldab ühiskonna üldist majanduslikku olukorda ning käibiva raha tegelikku väärtust, võimaldab seotus palga alammääraga hoida sundraha reaalväärtuse stabiilsena (vt RKKKo nr 3-1-1-63-05, p 13).
|
| 3-1-1-13-12
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).
Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.
Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).
|
| 3-1-1-94-06
|
Riigikohus |
12.02.2007 |
|
Maksudeklaratsioonis või muus maksuhaldurile esitatud dokumendis maksuarvutuse või valeandmete esitamine, kui selle tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma on väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast või tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluv summa on suurem seaduse kohaselt tagastamisele, hüvitamisele või tasaarvestamisele kuuluvast summast, on karistatav väärteona Maksukorralduse seaduse § 152 järgi. Juhul, kui süüdlasele on sama teo eest varem kohaldatud väärteokaristust või kui teo tulemusel jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult 500 000 krooni või enam, on maksude väärarvutus karistatav kuriteona KarS § 386 järgi.
MKS § 152 lg 1 ja KarS § 386 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette erisubjekti, s.t ei piira maksude väärarvutuse eest karistatavate isikute ringi üksnes maksukohustuslase ja tema pädeva esindajaga. Maksude väärarvutuse kui tegevusdelikti puhul ei ole oluline, kas isik, kes esitab valeandmeid mingi maksuõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise aluseks olevate asjaolude kohta, on ise selle (väidetava) maksuõigussuhte pool (tema pädev esindaja) või hoopis kõrvaline isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamine karistatav MKS § 152 või KarS § 386 järgi sõltumata sellest, kas maksudeklaratsiooni on esitanud maksukohustuslane ise (tema pädev esindaja) või isik, kellel ei ole volitusi maksudeklaratsiooni esitamiseks.
Karistusseadustiku kohaselt ei ole riigi maksulaekumiste mõjutamine pettuslike manipulatsioonidega käsitatav kelmusena (KarS § 209), kuna seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud karistusõiguslik eriregulatsioon. Maksumenetluse raames toimepandud pettused, mis on suunatud riigi maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes maksusüütegudena.
Maksusüütegude ja kelmuse piiritlemisel ei ole oluline mitte see, kes valeandmete esitamisega riigilt raha välja petab, vaid see, kas pettus riigilt raha saamiseks leiab aset maksumenetluses maksuõiguslikke norme rikkudes või väljaspool maksumenetlust ja kas pettus on suunatud riigi maksulaekumiste või kolmanda isiku vara vastu.
Vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise objektina küll enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni järgi, ent mitte 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 sõnastuse kohaselt.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7 lg 1, samuti kehtiva Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 1 kohaselt on asi kehaline ese. Kehalise esemena käsitatakse iga eset, mis füüsikalises mõttes ruumi täidab. Rahatäht (münt või paberraha) on vaieldamatult füüsikalises mõttes ruumitäitev ja seega kehaline ese. Järeldust, et sularaha näol on tegemist vallasasjaga kinnitab ka Asjaõigusseaduse § 95 lg 3. Nii karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. (vt RKKKo nr 3-1-1-52-05). Asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused (vt RKKKo nr 3-1-1-130-04).
Süüdistatava kanda ei saa jätta menetluskulusid, mis on tingitud asja lahendamisel maakohtu poolt tehtud veast, mis tõi kaasa ka apellatsioonimenetluse korraldamise. Apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmine süüdistatavalt on põhjendatud üksnes juhul, kui apellatsioonimenetlus (s.t ka sellega seotud kriminaalmenetluse kulud) on tingitud süüdistatava või tema kaitsja põhjendamatust apellatsioonist.
|
Facebook
Twitter