3-1-1-38-07
|
Riigikohus |
05.09.2007 |
|
Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ning tal ei ole võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-80-06).
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (RKKKo 3-1-1-106-04).
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
Karistusseadustiku § 276 peab tagama, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Karistusseadustiku § 276 ülesanne ei ole aga garanteerida üldist seaduskuulekust kõikvõimalikes õigussuhetes. Seega peab võimuesindaja seaduslikul korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. Selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Näiteks on võimalik KarS § 276 järgi karistada isikut selle eest, et ta eirab kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida (vt RKKKo nr 3-1-1-40-06). Konkreetse ohuolukorrana, mille kõrvaldamisele suunatud võimuesindaja korralduse eiramise eest saab isikut KarS § 276 järgi karistada, ei ole käsitatav võimalus, et isik jätkab tulevikus õigusvastast käitumist, pannes näiteks toime uusi süütegusid.
Enam kui kaks nädalat enne mootorsõiduki juhtimisele asumist politseiametniku poolt liiklusseaduse § 201 lg 1 p 2 alusel tehtud ja endiselt kehtiv sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole käsitatav võimuesindaja seadusliku korraldusena KarS § 276 tähenduses.
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
|
| 3-1-1-111-13
|
Riigikohus |
27.11.2013 |
|
Kohtupraktikas on selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7 ja 3-1-1-47-08, p 10).
Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-29-13, p 6).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-102-11, p 7).
Eriveose veo luba ei pea olema esitatud kontrollijale paberkandjal, vaid aktsepteeritav on selle esitamine ka digitaalsel kujul. Nii sätestab teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg 1, et luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Selle kohustuse eesmärgiks on tagada kontrollijale võimalus kohapeal veenduda eriloa olemasolus ning selle tingimustest kinnipidamises. See eesmärk on saavutatav ka olukorras, kus isikule on väljastatud luba digitaalselt ja tal on võimalik see elektroonilisel andmekandjal kontrolli teostavale isikule esitada.
|
| 3-1-1-32-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
KrMS § 83 lg 3 näeb ette, et kahtlustatav ja süüdistatav kutsutakse vaatluse juurde, kui nende selgitused aitavad tagada vaatluse igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. VTMS § 2 alusel kohaldatakse seda sätet ka väärteomenetluses. Seega ei pea ka menetlusalune isik väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima, kui menetleja ei pea seda vajalikuks (vt ka RKKKo 3-1-1-39-11, p 11).
KPS § 13 lg 2 kohaselt on nakkepüünis kutselise püügi vahend. KPS § 11 lg 3 p 4 sätestab küll, et harrastuskalapüügivahend on nakkevõrk, mis on kalapüügieeskirja § 6 lg 2 p 1 kohaselt nakkepüünise alaliik, kuid KPS § 11 lg 41 kohaselt on harrastuslikul kalapüügil keelatud kasutada samaaegselt rohkem kui kolme nakkevõrku. Seega, kui menetlusalusel isikul oli neli nakkevõrku, oli tegemist kutselise püügi vahendiga.
KarS § 276 ei kehti alates 1. jaanuarist 2015, mistõttu väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 6 alusel. Seadusliku korralduse eiramine on jätkuvalt karistatav KarS § 279 järgi, kuid seda vaid juhul, kui sellega takistati riikliku järelevalve teostamist viisil, mis ei võimaldanud järelevalve teostamist.
|
| 3-1-1-122-12
|
Riigikohus |
20.12.2012 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt arutab maakohus VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p 8). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt rõhutanud, et osade tõendite hindamata jätmine, põhistuste puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-3-08, p 12).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt arutab maakohus VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt nt RKKKo 3-1-1-8-08, p 8). Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega.
|
| 3-1-1-4-09
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Vt nt RKKKo nr 3-1-1-53-06, p 5 ja nr 3-1-1-52-08, p 10.
Vedelkütuse seaduse vedelkütuse seaduse § 32 lg 1 esimene alternatiiv sätestab vastutuse nõuetele mittevastava vedelkütuse ebaseadusliku käitlemise eest. Kütuse käitlemisena tuleb vedelkütuse seaduse § 2 lg 1 p 3 kohaselt käsitada tarbimisse lubatud kütuse müüki või müügiks pakkumist, vedu, hoiuteenuse osutamist ja ladustamist ning kütuse importi, eksporti ja tootmist. Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse (ATKEAS) § 41 näeb ette, et aktsiisikauba tarbimisse lubamine selle seaduse mõistes on ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine või import ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutise aktsiisivabastuse kohaldamise juhud on loetletud ATKEAS §-s 26. Sama seaduse § 68 lg 1 ja § 69 alusel Eestisse toodud kütust ATKEAS §-s 26 nimetatud ei ole. Sellest tulenevalt nimetatud kütusele ajutist aktsiisivabastust ei kohaldata ja järelikult on see kütus ATKEAS § 41 tähenduses tarbimisse lubatud.
Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kütuse käitlemine VKS § 2 lg 1 p 3 mõttes saab toimuda üksnes majandus- ja kutsetegevuse raames. Kütuse vedu isiklikuks tarbeks ei ole käsitatav kütuse käitlemisena VKS § 2 lg 1 p 3 ega ka § 32 lg 1 tähenduses.
|
| 3-1-1-74-10
|
Riigikohus |
15.10.2010 |
|
Kui kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata menetlusaluse isiku kohtuvälises menetluses ja kohtuistungil antud üksikasjalikud ütlused väärteosündmuse kohta ning ei ole seda otsustust põhistanud, siis on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Kvalifitseerides isiku käitumist KarS § 279 järgi ja jättes tema käitumise subjektiivse külje käsitlemata, rikutakse isiku käitumise karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid. Selline minetus on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Täitmaks VTMS § 123 lg-st 2 tulenevat kohustust arutada väärteoasja täies ulatuses, peab maakohus hindama kõiki kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendeid. Sealhulgas peab kohus vajadusel omal algatusel kohtuistungile kutsuma kohtuvälises menetluses üle kuulatud tunnistajad
Omistades isikule üheaegselt nii aktiivset käitumist (nt vastukäivate selgituste andmine) kui ka tegevusetust (nt dokumentide esitamata jätmine) tuleb isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu realiseerimine tuvastada erinevate talle etteheidetud tegude puhul vastavalt tegevus- või tegevusetusdelikti reeglitele vastavalt.
Riikliku järelevalve takistamise objektiivse koosseisu realiseerimine võib eeldada riiklikku järelevalvet tegeva asutuse poolt isikule selgesõnalise korralduse, täiendavate selgituste või muu teabe andmist.
Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.
Kui on tuvastatud, et riikliku järelevalve toimetamise käigus järelevalveametniku esitatud nõuet eiranud isikult võis teo toimepanemise hetkel selle nõude täitmist mõistlikult eeldada, siis tuleb isikule riikliku järelevalve takistamist omistades üheselt näidata, kuidas nõude täitmine järelevalve tegemist raskendas või selle võimatuks muutis.
Isiku käitumises süüteo objektiivse koosseisu tunnuste tuvastamine, jättes teo subjektiivse koosseisu käsitlemata, eirab teo karistusõigusliku kvalifitseerimise nõudeid.
|
| 3-1-1-61-04
|
Riigikohus |
21.06.2004 |
|
Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, kui ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes on kohus jõudnud järeldusele, et isik on talle süüks arvatud rikkumised toime pannud. Ei piisa, kui kohtuotsuses on üksnes märgitud, et isiku süü väärteo toimepanekus on tõendatud, ilma, et oleks näidatud, milliste tõendite alusel kohus rikkumise tõendatuks loeb ja milline asjaolu on millise tõendiga tõendatud.
|
| 3-1-1-74-07
|
Riigikohus |
26.11.2007 |
|
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.
Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.
Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.
Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).
Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.
Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).
|
| 3-1-1-125-12
|
Riigikohus |
14.01.2013 |
|
Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele ta on otsuse tegemisel tuginenud, s.t kohtuotsus peab olema põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-42-12, p 7). VTMS § 125 lg 1 teise lause kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-119-05, p 6 ja 3-1-1-16-06, p 14.1).
Kohtumenetluse poolele ei saa panna kohustust tõendada mingi asjaolu mitteesinemist (vt RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.4), samuti peavad menetlusalune isik või tema kaitsja looma aktiivse kaitsetaktika korral võimaluse esitatud väidete kontrollimiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-85-07, p 9.1).
VTMS § 125 lg 1 teise lause kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid omal algatusel (vt ka RKKKo 3-1-1-119-05, p 6 ja 3-1-1-16-06, p 14.1).
|
| 3-1-1-27-09
|
Riigikohus |
04.05.2009 |
|
Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-65-08 ja nr 3-1-1-66-08, p 10; nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. KarS § 62 kohaselt võib ühe süüteo eest kohaldada ühe põhikaristuse ja ühe või mitu lisakaristust (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p 9).
Liikluseeskirja § 207 järgi tohib õuealal parkida ainult tähistatud parklas, selle puudumisel aga teel kohas, kus parkimine ei takista jalakäijat ega muuda võimatuks teiste sõidukite liiklust. LE §-s 207 sätestatu ei laiene kõnniteel parkimisele.
|
| 3-1-1-6-10
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Vt otsuse p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-85-09, p 8 ja nr 3-1-1-20-09, p 12.
VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja ka lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest ka selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata.
|
| 3-1-1-20-15
|
Riigikohus |
13.04.2015 |
|
KrMS § 288 lg 5 on VTMS § 31 lg 1 järgi mutatis mutandis kohaldatav ka väärteomenetluses
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt märgitakse väärteoprotokolli põhiosas muu hulgas väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit "lühike kirjeldus", ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema ammendav, vaid seda, et seal ei tohi olla kõrvalist teavet. Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses (VTMS § 110 p-d 1-3) ja vastulause esitamise korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses (VTMS § 74 lg 1 p 8). Väärteoprotokolli teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida. Ülevaade tõenditest tuleb väärteoprotokollis esitada teokirjeldusest eraldi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3, 4 ja 7). Faktilised asjaolud, millest lähtuvalt kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule väärteo toimepanemist ette heidab, peavad väärteoprotokollis kajastuma kohtuvälise menetleja väidetena, mitte aga tunnistaja ütluste või mõne muu tõendi refereeringuna.
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).
Lähtudes VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud uurimispõhimõttest, peab maakohus olukorras, kus e-kirjade väljatrükkide usaldusväärsus on kaebuses kahtluse alla seatud, astuma omal algatusel asjakohaseid samme väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimiseks. Selleks on kohtul võimalik nõuda VTMS § 31 lg 2 alusel väljatrükkide aluseks olevate e-kirja failide esitamist kas faile kajastaval andmekandjal või juurdepääsuna veebipõhisele elektronpostkastile. Seejärel saab kohus toimetada vaatluse (VTMS § 101), kaasates vajadusel asjatundja (VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 1091) või määrates ekspertiisi (VTMS § 102). Olulist teavet e-kirja saatmise ja saamise asjaolude (IP-aadressid, kuupäev ja kellaaeg) kohta võib saada selle kirja metaandmetest. Vajadusel on kohtul VTMS § 31 lg 2 alusel võimalik välja nõuda ka andmed e-kirjade failide metaandmetest nähtuvate IP-aadresside kasutajate kohta. Eelmärgitu ei välista väljatrükkide usaldusväärsuse kontrollimist mingil muul viisil, kui see tagab juhtumi asjaolusid arvestades järelduste jälgitavuse.
VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine ei ole väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 tähenduses, kuid võib sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (RKKK 3-1-1-119-12, p 6).
Tegelikkusele mittevastava arve koostamine ja edastamine maksukohustuslasele või viimase esindajale, kes soovib sellele arvele tuginedes alusetult sisendkäibemaksu maha arvata, on üldjuhul käsitatav kaasaaitamisena maksudeklaratsioonis valeandmete esitamisele (RKKK 3-1-1-6-11, p 13 jj). Olukorras, kus maksumaksjaga seotud isik lisaks võltsarve koostamise korraldamisele ja selle juhatuse liikmele edastamisele töötab välja ka süüteoplaani ja organiseerib selle elluviimise, on tema käitumine vaadeldav MKS § 1531 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo kaastäideviimisena ka juhul, kui vahetu juhise võltsarve maksumaksja käibedeklaratsioonis kajastamiseks annab teine isik. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub mingis muus teos (RKKK 3-1-1-60-07, p 25). Seejuures võib tegemist olla ka isikuga, kellel ei ole volitusi maksukohustuslase nimel maksudeklaratsiooni esitada (RKKK 3-1-1-43-10, p 15). Väärteo organisaator on üldjuhul vaadeldav kaastäideviijana (RKKK 3-1-1-57-09, p 19.2 ja RKKK 3-1-1-101-05, p 8).
|
| 3-1-1-83-15
|
Riigikohus |
29.10.2015 |
|
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda saaks tõendit lubatavaks pidada (p 11).
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
Kui maakohus tugineb süüdimõistvat kohtuotsust tehes lubamatule tõendile, mis tulnuks tõendikogumist välja jätta, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 11)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
Kuivõrd menetlusaluse isiku ja tunnistajate ülekuulamise regulatsioon on olemas väärteomenetluse seadustikus, puudub vajadus pöörduda kriminaalmenetluse sätete poole. VTMS §-des 98 ja 99 sisalduv kohtus ülekuulamise regulatsioon erineb tuntavalt kohtuliku uurimise raames toimuvat ülekuulamist reguleerivatest sätetest kriminaalmenetluses, kuna väärteomenetluses ei ole ette nähtud ristküsitlust. Ristküsitlemise asemel teeb kohus väärteomenetluses tunnistajale ettepaneku rääkida kõik, mida ta väärteo kohta teab, misjärel antakse pooltele võimalus isikut küsitleda (RKKKo 3-1-1-2-08, p 7.1). VTMS § 99 lg-s 8 järgi on tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine võimalik vaid olukorras, kus tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. (vt kaRKKKo 3-1-1-55-10, p 15). Kui tunnistaja märgib, et ta ei mäleta hästi väärteo toimepanemise asjaolusid, on kohtul võimalik VTMS § 99 lg 5 esimese lause alusel esitada tunnistajale küsimusi tema poolt varem antud ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks. Kui kohus seda ei tee, vaid tugineb lubamatult tunnistaja kohtueelsetele ütlustele, siis rikub kohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna see võib tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. (p 14)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. (RKKKo 3-1-1-21-09) (p 9)
Tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, mistõttu puudub Riigikohtul pädevus lugeda menetlusaluse isiku käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll on Riigikohtu pädevuses kontrollida, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega. Seejuures peab maakohus tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, lahendades VTMS §-s 133 loetletud küsimused. (p 7)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
VTMS § 31 lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RKKKo 3-1-1-74-09, p 9). (p 8)
Maakohtul on lähtuvalt uurimispõhimõttest võimalik VTMS § 125 lg 1 alusel kahtluste tekkimise korral ka omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda (vt RKKKo 3-1-1-125-12, p 6; 3-1-1-16-06, p 14.1 ja 3-1-1-119-05, p 6). (p 12)
VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib väärteo tehiolusid vahetult tajunud ja neid väärteoprotokollis kirjeldanud kohtuvälise menetleja ametnik osaleda kohtu- või kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta (RKKKo 3-1-1-39-15, p 7). (p 13)
VTMS § 38 lg-st 1 tuleneb, et kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel tuleb ka väärteomenetluses juhinduda kriminaalmenetluse sätetest. Kui Riigikohus teeb VTMS § 174 p-s 7 nimetatud otsuse, mis on olemuslikult võrreldav KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud otsusega, peab kassatsioonimenetluse kulud KrMS § 186 lg 1 kohaselt kandma riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 järgi kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu (RKKKo 3-1-1-23-15, p 75 ja 3-1-1-90-14, p 47.) (p 17)
KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud, ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust (RKKKo 3-1-1-21-09). (p 9)
Kui väärteo toimepanemist ei ole videosalvestatud, kuid kohtuväline menetleja teeb hiljem videosalvestise, millega soovitakse tõendada, et menetlusalusel ei olnud vaidlusalust ristmikku võimalik lubava fooritule põledes ületada, siis sarneneb nimetatud videosalvestis uurimiseksperimendi jäädvustamisele. Uurimiseksperimendi eesmärk on KrMS § 93 lg 1 kohaselt katseliselt selgitada, kas uuritava sündmuse asjaolud esinesid teo toimepanemise ajal või kas nende olemasolu oli võimalik tajuda. Sellisel juhul peab aga salvestis vastama tõendile esitatavatele nõuetele, et seda tõendit saaks lubatavaks pidada. (p 11)
|
| 3-1-1-42-07
|
Riigikohus |
05.10.2007 |
|
VTMS § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel, kui väärteoasju ühendatakse kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel - on võimalik, et ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustatakse karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe või mitme ülejäänud väärteo eest. Sellisel juhul tuleneb VTMS § 123 lg-st 2 maakohtu kohustus arutada vaid seda väärtegu, mille eest karistamist on vaidlustatud (vt RKKKo nr 3-1-1-66-06, p 8). Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid ei ole maakohus pädev arutama.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui kohtul tekib kahtlus kiiruse mõõtmise koha osas, on VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05, p 6, ja nr 3-1-1-16-06, p 14.1 ning nr 3-1-1-43-07, p 6) või määrata VTMS § 102 lg 1 alusel ekspertiis, hindamaks väärteoprotokolli koostanud isiku asukohta kiiruse mõõtmisel ja tehnilise eksimuse võimalikkust kiiruse mõõtmisel.
Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et ta leidis juhiloa üles väärteoprotokolli koostanud isiku juuresolekul või seda, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil. Viimasel juhul oleks tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega. Seega rikkus maakohus põhimõtet, mille kohaselt kohtuotsusest peab nähtuma selgelt, millistele asjaoludele rajab kohus oma järeldusi, ja see on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Kui kohus jätab hindamata asjas tähtsust omava tõendi ning ei kasuta seadusest tulenevaid võimalusi tekkinud kahtluste kõrvaldamiseks, siis rikub kohus sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Juhtimisõigust tõendava dokumendi ja kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest tuleb karistuse mõistmisel lähtuda KarS § 63 lg-st 1, kuna tegemist on ideaalkogumiga ehk ühe teoga, mis täidab kaks väärteokoosseisu. Kiiruse ületamine on eraldi tegu ning selle eest mõistetakse eraldi karistus vastavalt KarS § 63 lg-le 3.
LS 7435 lg 1 järgi karistatakse juhtimisõigust tõendava dokumendi politseiametnikule esitamata jätmise eest, kuna vastav kohustus on liikluseeskirjas ette nähtud.
Kui maakohus peab otsuse tegemisel määravaks isiku ütlusi selle kohta, et politseinikul oli võimalik kontrollida juhtimisõiguse ja liikluskindlustuse olemasolu andmebaasist arvuti abil, siis on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (liikluseeskirja § 70 p 1).
|
| 3-1-1-15-11
|
Riigikohus |
10.03.2011 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 137 lg 1 kohaselt tuleb kohtumenetluse poolel, kes soovib kasutada apellatsiooniõigust, sellest maakohtule kirjalikult teatada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. See säte on kohaldatav juhul, kui kohtumenetluse pool kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest osa võtab, sest vaid sellisel juhul on ta teadlik kohtuotsuse sisust ning saab selle pinnalt kujundada oma seisukoha otsuse vaidlustamise kohta. Juhul kui kohtumenetluse pool kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest osa ei võta, peab kohus VTMS § 113 lg 5 kohaselt talle VTMS §-s 41 sätestatut järgides saatma kohtulahendi koopia. Sellisel juhul tuleb apellatsiooniõiguse esitamise soovist teatamise tähtaega hakata arvutama päevast, mil kohtumenetluse pool kohtulahendi koopia kätte saab.
Riigikohtu varasemas praktikas on asutud seisukohale, et kohus ei pea tegema menetlusalusele isikule istungile ilmumist kohustuslikuks ja ta võib asja arutada ka tema osavõtuta, kui talle on asja arutamise aeg ja koht teatavaks tehtud (RKKKo nr 3-1-1-21-04, p 5.1).
|
| 3-1-1-66-08
|
Riigikohus |
12.11.2008 |
|
Kuigi väärteoasjade ühendamine on VTMS § 63 lg 1 kohaselt kohtu õigus, mitte aga kohustus, tuleb menetlusökonoomia kaalutlustel sama kohtuniku menetluses ja samas menetlusstaadiumis olevad sama isiku väärteoasjad üldjuhul ühendada. Samuti tuleb silmas pidada, et see, kas korduva rikkumise erinevaid episoode menetletakse koos või eraldi, ei tohi mõjutada menetlusaluse isiku olukorda (vt RKKKo nr 3-1-1-106-04, p-d 7 ja 10).
Väärteomenetluse seadustiku § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning lahendab otsuse tegemisel VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteomenetluse seadustiku §-s 110 sätestatu kohaselt peab kohtuotsuse põhiosas sisalduma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ning millistele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo nr 3-1-1-8-08, p 8).
Enne, kui kohus saab asuda kaaluma, kas lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel, tuleb vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga tuvastada teo koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü. Nendest kasvõi ühe elemendi puudumisel tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel obligatoorselt lõpetada. Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-de 1 ja 2 s.o. lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel või väärteoga tekitatud kahju vabatahtlikul hüvitamisel kohaldamiseks sellisel juhul alust ei ole. Alles seejärel, kui kohus on tuvastanud teo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse, on võimalik võtta seisukoht väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlusel (vt RKKKo nr 3-1-1-50-08, p 6.4).
|
| 3-1-1-46-12
|
Riigikohus |
18.05.2012 |
|
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-35-11, p 6).
VTMS § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohtuväline menetleja või kohus väärteomenetluse küll otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuid väärteomenetluse seadustikus ei täpsustata väärteomenetluse otstarbekusega lõpetamise kriteeriume. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (vt nt RKKKo 3-1-1-105-09, p 11).
KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Samad põhimõtted on kohaldatavad ka väärteomenetluse puhul.
|
| 3-1-1-43-07
|
Riigikohus |
14.09.2007 |
|
VTMS § 150 lg 2 mõttes on olukord, kus kohus tunnistab kõrvaldamatuks sellise kahtluse, mille kõrvaldamiseks ta ei kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06).
Vastavalt VTMS § 31 lg-le 2 ja § 123 lg-le 2 peab kohus väärteoasja uurima igakülgselt. Seega, kui kohtul tekivad väärteo tõendatuse osas kahtlused, siis peab ta esmalt astuma samme tuvastamaks, kas need kahtlused on kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus küll selle isiku kasuks, kuid seda vaid juhtudel, kui kahtlust ei ole võimalik kõrvaldada. Tulenevalt VTMS § 125 lg-st 1 peaks kohus juhul, kui kahtlust on võimalik kõrvaldada, kaebuse arutamise edasi lükkama, andmaks pooltele aega täiendavate tõendite esitamiseks. (Vt lisaks RKKKo nr 3-1-1-16-06). Seega oli olukorras, kus kohtul tekkis kahtlus sündmuskohta puudutavate asjaolude osas, VTMS § 101 lg-le 2 tuginedes võimalik sündmuskohta täiendavalt vaadelda.
|
| 3-1-1-103-05
|
Riigikohus |
18.10.2005 |
|
Kohus väljus väärteoasja arutamise piiridest, rikkudes sellega VTMS § 87, mille kohaselt arutab kohus asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, küll aga võib kohus muuta õiguserikkumise kvalifikatsiooni (vt RKKKo 3-1-1-75-03, p 7).
|
| 3-1-1-105-03
|
Riigikohus |
08.10.2003 |
|
Kuigi kohtul on väärteomenetluses teatud võimalused ise tõendeid koguda (nt VTMS § 31 lg 1 ja § 102 lg 5) ei ole seadusandja soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama.
Väärteoprotokoll on reeglina käsitletav menetlusdokumendina, kuid väärteoprotokolli võidakse kanda ka menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3 ja 4 ning lg 7). Arvestades seda, et ütlused on tõendid, tuleb ka väärteoprotokolli lugeda tõendiks niivõrd, kuivõrd ta sisaldab kõnealuseid ütlusi.Kooskõlas VTMS §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128 sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt.
Ehkki politseiametnikul pole kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, tuleb mõõtmistulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis.
Kuigi kohtul on väärteomenetluses teatud võimalused ise tõendeid koguda (nt VTMS § 31 lg 1 ja § 102 lg 5) ei ole seadusandja soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama.
Väärteoprotokoll on reeglina käsitletav menetlusdokumendina, kuid väärteoprotokolli võidakse kanda ka menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlusi (VTMS § 69 lg 2 p-d 3 ja 4 ning lg 7). Arvestades seda, et ütlused on tõendid, tuleb ka väärteoprotokolli lugeda tõendiks niivõrd, kuivõrd ta sisaldab kõnealuseid ütlusi.Kooskõlas VTMS §-ga 2 peab ka väärteomenetluses olema menetlusalusele isikule tagatud KrMK §-s 128 sätestatud võimalus panna ülekuulamise järgselt ütlusi kirja ka omakäeliselt.
Ehkki politseiametnikul pole kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, tuleb mõõtmistulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis.
Ehkki politseiametnikul pole kohustust tutvustada kiirust ületanud juhile mõõteseadme näitu, tuleneb selline kohustus süüdistusmenetluse avalikkuse põhimõttest. Mõõteseadme tulemuse tutvustamine tuleb kanda väärteoprotokolli. Juhul aga, kui mõõtmist teostavad ja väärteoprotokolli koostavad erinevad isikud või mõõtmine ei toimu väärteoprotokolli koostamise kohas, tuleb mõõtmistulemused fikseerida mõõteriista kasutamise protokollis ehk menetlustoimingu protokollis.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Kohtu poolt uuritud tõendite (patrull-leht ja tunnistajate ütlused) hindamata jätmine (KrMK § 50 lg 1 nõuete rikkumine), mis tõi kaasa tõendites esinevate vastuolude kõrvaldamata jätmise ning sellest tulenevalt ka põhjendamata kohtuotsuse, on VTMS § 150 lg 2 mõttes väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine.
|
Facebook
Twitter