https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
4-22-3036/61 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.06.2023

Olukorras, kus kaitsja märgib juba tunnistaja ülekuulamise taotluses, et ülekuulatav isik väärteosündmusest midagi ei tea, puudub üldjuhul alus neid ka tunnistajatena üle kuulata. Erandiks sellest reeglist võivad olla eeskätt juhtumid, kus väidetava süüteo asjaolusid mitte tajunud tunnistaja ütluste põhjal võib olla rakendatav välistamismeetod. Samuti võib väärteosündmusest mitte teadvate isikute küsitlemine olla põhjendatud teiste isikuliste tõendiallikate ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. (p 16)


KrMS § 2861 lg 1 mõttes ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. Väärteomenetluse koormamine hulga kattuvate tõenditega ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (p 17)


KrMS § 2861 lg 1 mõttes ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. (p 17)


Tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS §-st 151 peab kohus tagama väärteomenetluses võimalikult kiire lahendini jõudmise. Väärteoasja menetlus toimub oluliselt kitsamas ajaraamistikus kui kriminaalmenetlus. Väärteo aegumistähtaeg on üldjuhul vaid kaks aastat. See peegeldab mh seadusandja arusaama, et väärteoasju, mis on kriminaalasjadest eelduslikult lihtsamad ja väiksema kaaluga, tuleb kohtus menetleda kiiremini. (p 13)


Ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada (VTMS § 19 lg 1 p 4 ja § 21 lg 1 p 3), siis tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS § 2861 lg-st 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on süüasjas tähtsust. Nii näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. Väärteomenetluse koormamine hulga kattuvate tõenditega ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (p-d 15 ja 16)

Kohus saab küsitleda tunnistajaid nii süüteo tehiolude kui ka tõendite usaldusväärsuse kohta (VTMS § 99, § 146 lg 1; vt ka RKKKo nr 3-1-1-2-08, p-d 7.1-7.5; RKKKo nr 3-1-1-83-15, p 14). (p 17)


VTMS § 143 lg 1 võimaldab jätta apellatsioonimenetluses väärteoasja arutamise faasi vahele, kui on ilmne, et kohtuliku arutamise tulemuseks oleks igal juhul väärteoasja tagastamine maakohtule. Selle sisustamisel, millisel juhul toob apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine kaasa väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, tuleb lähtuda sarnastest põhimõtetest nagu KrMS § 341 lg 3 kohaldamisel. Isegi juhul, kui ilmneb, et maakohus on rikkunud väärteomenetlusõigust ja seda rikkumist saab pidada VTMS § 150 tähenduses oluliseks, ei tingi see automaatselt väärteoasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teise astme kohtul tuleb VTMS § 143 lg 1 kohaldamiseks täiendavalt hinnata, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. (p-d 11 ja 12)

Tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS §-st 151 peab kohus tagama väärteomenetluses võimalikult kiire lahendini jõudmise. Väärteoasja menetlus toimub oluliselt kitsamas ajaraamistikus kui kriminaalmenetlus. Väärteoasja saatmine uueks arutamiseks maakohtu teisele kohtukoosseisule peaks olema väärteomenetluses veelgi erandlikum kui kriminaalmenetluses. Seda saab lubatavaks pidada vaid juhul, kui maakohtu vigade kõrvaldamine apellatsioonimenetluses on sisuliselt välistatud. (p 13)

Ringkonnakohtul on võimalik tõendeid koguda, uurida ja hinnata ning vajadusel asuda maakohtust vastupidisele seisukohale. Seejuures saab ta küsitleda tunnistajaid nii süüteo tehiolude kui ka tõendite usaldusväärsuse kohta (VTMS § 99, § 146 lg 1; vt ka RKKKo nr 3-1-1-2-08, p-d 7.1-7.5; RKKKo nr 3-1-1-83-15, p 14). Ehkki menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus tõendeid esitada (VTMS § 19 lg 1 p 4 ja § 21 lg 1 p 3), siis tulenevalt VTMS § 2 lg-st 1 ja KrMS § 2861 lg-st 1 võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on süüasjas tähtsust. Nii näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Pole õiguslikku alust siduda teo tõendatust mingi kindla tõendite kogusega. Väärteomenetluse koormamine hulga kattuvate tõenditega ei pruugi viia kaitseõiguse parema tagamiseni, vaid üksnes venitada menetlust ja kahjustada tõhusat õigusemõistmist. (p-d 16 ja 17)


Selle sisustamisel, millisel juhul toob apellatsioonimenetluses tuvastatud menetlusõiguse rikkumine lisaks esimese astme kohtu otsuse tühistamisele kaasa ka väärteoasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise, tuleb lähtuda sarnastest põhimõtetest nagu KrMS § 341 lg 3 kohaldamisel. Saates kriminaalasja maakohtule uueks menetlemiseks vea tõttu, mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust. Sama põhimõte kehtib ka väärteomenetluses. Isegi juhul, kui ilmneb, et maakohus on rikkunud väärteomenetlusõigust ja seda rikkumist saab pidada oluliseks, tuleb teise astme kohtul VTMS § 143 lg 1 kohaldamiseks täiendavalt hinnata, kas maakohtu viga on võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. (p-d 12, 13 ja 15)

3-1-1-55-10 PDF Riigikohus 06.08.2010

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).


Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.


Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 65 ei ole väärteomenetluses kohaldatav. Juhul kui kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatakse maakohtu asemel ekslikult halduskohtule, ei saa kaebuse esitamise ajaks lugeda selle halduskohtule esitamise aega.


Kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-12-10, p 9; nr 3-1-1-73-08, p 11 ja nr 3-1-1-85-09, p-d 8 ja 9). Seega saab kohus hinnata kohtus üle kuulamata tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste usaldusväärsust ja piisavust üksnes juhul, kui see tunnistaja on jäänud mõjuval põhjusel kohtusse ilmumata (vt ka RKKKo nr 3-1-1-28-10, p 9).


Tulenevalt VTMS § 118 lg 2 p-st 1, § 38 lg-st 1 ja KrMS §-st 172 võib maakohus kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadata üksnes juhul, kui kaebuse esitaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kaebetähtaja ennistamiseks on mõjuv põhjus ja kohus on vormikohase otsustusega kaebetähtaja ennistanud. VTMS § 117 lg 1 p 1 kohaselt peab kohus kaebuse tähtaegsust kontrollima juba eelmenetluses. Juhul, kui kaebetähtaja rikkumine avastatakse alles kohtulikul arutamisel, peab kohus kohtuliku arutamise peatama ning tegema määruse kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta või - juhul, kui on esitatud kaebetähtaja ennistamise taotlus ning kohus peab seda põhjendatuks, - määruse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-5-07, p 6 ja nr 3-1-1-152-05, p 6.)


Kohtuvälise menetleja otsuse peale mittetähtaegselt esitatud kaebuse läbivaatamine ilma, et kohus oleks eelnevalt kaebetähtaja nõuetekohaselt ennistanud, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes ja toob kaasa kaebuse lahendamisel tehtud kohtuotsuse tühistamise.

Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Arusaadavalt käib see ka tunnistaja ütluste kohta. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1; nr 3-1-1-74-08, p 8.) Kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-84-08, p 10).

3-1-1-72-07 PDF Riigikohus 20.11.2007

Kriminaalmenetluse seadustiku § 68 sätestab tunnistaja ülekuulamise üldised nõuded. Seadus näeb ette menetleja kohustuse selgitada tunnistajale tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1) ning võtta tunnistajalt ka sellekohane allkiri (KrMS § 68 lg 2). Kriminaalmenetluse seadustiku § 280 lg 4 näeb kohtuistungi rakendamisel ette kohtu kohustuse kontrollida tunnistaja isikusamasust, hoiatada neljateistaastast või vanemat tunnistajat, et ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest kohaldatakse talle kriminaalkaristust. Karistusseadustiku §-d 318 ja 320 näevad ette kriminaalvastutuse juhtumitel, kui tunnistaja keeldub kriminaal- või väärteomenetluses alusetult ütluste andmisest või kui ta annab neis menetlustes teadvalt vale ütluse. Alles seejärel, kui tunnistajale on nimetatud asjaolud teatavaks tehtud ja sellesisuline allkiri võetud, tuleb ta istungisaalist eemaldada.


Süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.


Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.

3-1-1-66-15 PDF Riigikohus 07.12.2015

Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-131-13, p 11 jj). (p 11)


Kohtuasjas nr 3-1-1-67-15 pidas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks korrigeerida senist kohtupraktikat. (p 8) Osutatud lahendis märkis kriminaalkolleegiumi kogu koosseis viitega KrMS § 61 lg-tele 1 ja 2, et ühelgi tõendil ei saa ega tohi olla kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu peavad ka kohtuvälise menetleja ütlused olema ilma igasuguse eelhinnanguta avatud kohtulikule hindamisele võrdselt teiste väärteoasjas kogutud tõenditega (viidatud otsuse p 17). Sellest järeldub, et nii nagu ei ole põhjendatud aprioorselt välistada menetlusaluse isiku ütluste tõepärasust vaid selle tõttu, et need on vastuolus liiklusjärelevalvetoimingu protokolli ja politseiametniku ütlustega, ei ole alust pidada ka kohtuvälise menetleja ütlusi ebausaldusväärseks või ebapiisavaks pelgalt argumendil, et seda ei toeta mõni täiendav tõend. Seega ei tingi nn sõna sõna vastu olukord vääramatult väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Järelikult ei ole ka välistatud karistusotsuse rajamine ainult kiiruse mõõtmise protokollile ja riiklikku järelevalvet teinud ametniku ütlustele (sama otsuse p 19). Samas on kolleegium toonitanud, et sellises olukorras – tõendite pärinemine ühest tõendiallikast – peab kõiki menetluses tõusetunud kahtlusi põhjalikult vaagima ja veenvalt kummutama (otsuse p 18). (p 9)

Isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel tuleb ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ning võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev. Samuti on asjakohane hinnata, kas ja millisel määral muutuvad ajas isiku poolt esitatud kaitseversioonid. Ühelt ja samalt isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabe lahknemine ajas on aluseks tema ebausaldusväärseks lugemisele ning tõendikogumist kõrvaldamisele (vt nt RKKKo 3-1-1-131-13, p 11 jj). (p 11)


Kõrvaldamata kahtluse tekkeks KrMS § 7 lg 3 tähenduses peavad esinema tõsiseltvõetavad viited ning in dubio pro reo põhimõte ei tähenda seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse lahendamisel võtta aluseks süüdistatava või menetlusaluse isiku jaoks soodsaim versioon olukorras, kus selleks puuduvad tõenduslikult veenvad toetuspunktid. (Vt ka RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). (p 13)

3-1-1-62-08 PDF Riigikohus 07.11.2008

Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08).


Isiku käitumises süüteokoosseisu tuvastamine ja tema karistamine on võimalik vaid lubatud tõendite alusel. Väärteoasja ei saa otsustada tunnistajate ütluste alusel, kellele ei ole kohtuistungi rakendamisel ega ka vahetult enne ütluste andmist selgitatud nende õigusi ja kohustusi KrMS § 280 lg 3 tähenduses ja keda pole nõuetekohaselt hoiatatud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest KrMS § 68 lg 2 ja § 280 lg 4 tähenduses. Nõuetekohane hoiatamine tähendab muuhulgas ka seda, et kohtuistungil võetakse tunnistajalt sellekohane allkiri kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel. (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07 ja nr 3-1-1-49-08). Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

3-1-1-69-05 PDF Riigikohus 09.09.2005

KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (vt RKKKo-d 3-1-1-43-05, 3-1-1-29-05). Kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks, on põhjendatud, et kohtuvälises menetluses kasutatakse tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena.


Kohus, jättes politseiametnikust tunnistaja kohtuistungile kutsumata põhjusel, et tegemist on väärteoprotokolli koostaja kaastöötajaga, on lugenud tema ütlused väärteomenetluses sisuliselt lubamatuks tõendiks. Käesolevas väärteoasjas on sellega rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

3-1-1-157-05 PDF Riigikohus 27.03.2006

Ruumi omanik või valdaja võib ise otsustada, kellel ta ruumi siseneda ja seal viibida lubab, samuti seda, mida ta seal ruumis teha lubab. Kuna isiku kasutatavatesse ruumesse või muule piiratud alale sisenemisel riivatakse põhiõigust eraelu puutumatusele, võivad ametiisikud seda teha ainult seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Hoonet, ruumi, sõidukit või piirdega ala võib läbi otsida, kui on põhjendatud kahtlus, et seal võib olla otsitav asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt või kriminaalasja lahendamiseks vajalik ese või isik. Kontrolli selle üle, et läbiotsimine toimub põhjendatult, peab tagama VTMS § 35 lg-s 1 sätestatu, mille kohaselt läbiotsimine toimub kohtuvälise menetleja määruse alusel, millel on resolutsioonina kohtuniku luba. Sõltumata sellest, millisel õiguslikul alusel politseiametnikud garaažiboksi sisenesid, oleks tulnud alkoholi ja tubakatoodete leidmine fikseerida. Juhul, kui teostati läbiotsimine, oleks tulnud seda teha läbiotsimise protokollis, kui aga siseneti menetlusaluse isiku nõusolekul, oleks tulnud teostada sündmuskoha vaatlus ning koostada sündmuskoha vaatluse protokoll.


KrMS § 161 lg 6 kohaselt on tõlk kohustatud tõlkima kõike menetlustoimingusse puutuvat täpselt ja täielikult. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt on tõlgil õigus tõlke õigsuse huvides esitada menetlusosalisele küsimusi, tutvuda menetlustoimingu protokolliga ja teha selle kohta avaldusi, mis protokollitakse. Neist sätetest tuleneb, et tõlk kaasatakse menetlustoimingusse kohe selle alustamisest, mitte aga selle mõnes hilisemas staadiumis. See on vajalik selleks, et menetluse keelt mittevaldaval isikul oleks võimalik toimingus osaleda võrdväärselt keelt valdava isikuga.


Tõendite hindamisel peab kohus kontrollima ka seda, kas tõendid on kogutud menetlusnõudeid järgides. Kui nõudeid on rikutud, peab kohus otsustama, kas rikkumine on selline, millest tulenevalt on tõend lubamatu, s.o tuleb üldse jätta tähelepanuta, või kui tõend on lubatav, kas rikkumine seab kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-05).


Kohtuvälise menetleja ametnik ei või tõendite kogumata jätmisel asjaolusid oma ütlustega tõendada (vt RKKKo nr 3-1-1-43-05 ja 3-1-1-29-05).


Avalikus õiguses, eriti politseiõiguses ja süüteomenetluses kehtib põhimõte, et teha tohib vaid seda, mis on õigusaktidega lubatud. Kohtuvälise menetluse ajal kehtinud redaktsioonis ei andnud politseiseadus ega väärteomenetluse seadustik politseiametnikele õigust isikut tema nõusolekuta fotografeerida (praegu kehtivas redaktsioonis lubab PolS § 13 p 9 fotografeerida kinnipeetud menetlusaluseid isikuid, keda ei ole võimalik seaduses ettenähtud kinnipidamise tähtaja jooksul dokumentide alusel tuvastada). Ka isiku juures olevaid asju, sh mobiiltelefoni võib uurida isiku nõusolekul. Isiku nõusolekuta võib seda teha PolS § 13 lg 1 p 2 kohaselt juhul, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks. Samuti võib seda teha väärteomenetluses, kuid seejuures tuleb lähtuda isiku läbivaatuse regulatsioonist.


Kahtlust, et isik on pannud toime süüteo, ei kontrollita järelevalvemenetluses, vaid vastavalt rikkumise iseloomule kas väärteo- või kriminaalmenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-19-05).

3-1-1-107-04 PDF Riigikohus 22.11.2004

Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata. Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.


Kohtul on õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud (VTMS § 99 lg 8). Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka EÕIK art 6 p 3 "d" nõuetega, mille kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.


Kui kohus on kord juba pidanud vajalikuks tunnistaja istungile kutsumist, ei saa sellise seisukoha muutmist lugeda õigeks, eriti siis, kui see jäetakse põhjendamata.


Kui kohus jätab mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse esitada tunnistajale küsimusi ja ühtlasi sellega jätab kontrollimata vastuolu menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis võis viia ebaõige kohtuotsuseni, siis on tegemist olulise väärteomenetlusõiguse rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.


Euroopa Inimõiguste Kohus käsitleb kuriteo mõistet autonoomsena siseriiklikust õigusest. Ka RKPK on asjas nr 3-4-1-1-04 leidnud, et osa väärtegusid on liigitatavad kuritegude alla inimõiguste konventsiooni tähenduses.

3-1-1-74-07 PDF Riigikohus 26.11.2007

Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291 (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).


Kohtuvälise menetleja lahendi peale esitatud kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.


Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).


Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmine ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmine on väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.


Vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu, peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.


Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.


Ühistranspordiseaduse § 542 lg-s 1 nimetatud süüteo subjektiks saab olla vaid erilise isikutunnusega isik - bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuht.

Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev (ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba. Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga, mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.

3-1-1-59-08 PDF Riigikohus 31.10.2008

Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Selle kaalutlusõiguse kasutamisel tuleb PS § 123 lg-st 2 lähtuvalt arvestada ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) nõuetega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9). Konventsiooni art 6 p 3 "d" kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Sellest tulenevalt on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv KrMS §-s 291 sätestatu mõttes.


Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, võib maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2). See nõue puudutab ka tunnistajate ütlusi (vt RKKKo nr 3-1-1-70-07, p 6).

3-1-1-53-16 PDF Riigikohus 15.06.2016

Ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 tunnustele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (RKKKo 3-1-1-10-11, p 19 ja 3-1-1-14-14, p 801). (p 14)

VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)

Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)


Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 251 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)


Väärteokatse on KarS § 251 järgi karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Kui KarS § 325 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärtegu pandi toime enne 1. jaanuari 2015, kuid süüdlase tegu jäi katsestaadiumi, siis on KarS § 251 näol tegemist tagasiulatuvat jõudu omava seadusega, mis välistab teo karistatavuse KarS § 5 lg 2 kohaselt, kuna KarS § 325 lg 1 väärteokatse eest vastutust ette ei näe. (p-d 9-10)

KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)


VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)


VTMS § 32 lg 2 kohaselt võib kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud teavet väärteomenetluses tõendina kasutada vaid asjas, milles on kriminaalmenetlus lõpetatud. Kui jälitustoimingu protokoll on koostatud teise kriminaalasja menetluse raames, välistab juba see asjaolu kõnealuse menetlusdokumendi tõendina kasutamise hilisemas teist isikut puudutavas väärteomenetluses. VTMS § 32 lg 2 alusel jälitustoimingu protokolli tõendikogumist väljajätmisest ei saa aga veel iseenesest järeldada, et kriminaalmenetluses eirati jälitustoimingu tegemisel KrMS § 1261 lg 4 nõudeid. (p 16)

VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)


VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)


Kui maakohus on kohtuliku arutamise käigus küll jälitustoimingu seaduslikkust kontrollinud ja põhjendanud otsuses ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust, kuid ei ole võtnud väärteoasja materjali juurde jälitustoimingu aluseks olnud lubasid ega ka põhjendatud, miks neis dokumentides sisalduvat teavet menetlusosalistele tervikuna avaldada ei saa, siis on jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel rikutud otsuse põhjendamise nõudeid. See on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 18)

VTMS § 99 lg 8 alusel saab tunnistaja varem antud ütlusi avaldada vaid siis, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (RKKKo 3-1-1-74-07, p 5.1). Arusaam, justkui võiks kohus suulise menetluse korral tõendite vahetust kohtulikust uurimisest otstarbekuse kaalutlusel loobuda ja tugineda selle asemel väärteoasja toimikus olevatele tõenditele, tähendaks irdumist VTMS § 123 lg-s 2 kajastatud nõudest arutada väärteoasja täies ulatuses. Tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine, kui selleks puudus VTMS § 99 lg-s 8 märgitud alus, ja neile ütlustele otsuse järelduste rajamine kujutab seetõttu endast VTMS § 123 lg 2 nõuete eiramist, millega on muu hulgas rikutud ka menetlusaluse isiku õigust tunnistajaid vahetult küsitleda. Neid eksimusi tuleb käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p-d 19-21)


Väärteomenetluse seadustik ei sätesta kriminaalmenetluse seadustikuga võrreldes erisusi menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaja ega selle menetlemise käigu kohta. VTMS § 2 ja § 38 lg 1 kohaselt tuleb selles küsimuses kohaldada kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 189 lg 2 ning § 306 lg 1 p 14 järgi tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKo 3-1-1-90-12, p 10). Riigikohtul puudub menetluslik alus lahendada maakohtu asemel hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotlust ja selline taotlus tuleb jätta kassatsioonimenetluses läbi vaatamata. (p 24)


KarS § 325 kujutab endast formaalset teodelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad kinnipidamiskohas keelatud aine või eseme üleandmises kinnipeetavale, arestialusele või vahistatule. Kui on tuvastatud, et menetlusalune isik andis kinnipeetavale üle esemed, mis on vanglas keelatud, ja nende esemete üleandmise ning leidmise vahel on selge ajaline ja ruumiline erinevus, tuleb sellist käitumist käsitada lõpuleviidud teona, millega täideti KarS § 325 dispositsiooni objektiivsed tunnused. (p 11)

3-1-1-22-12 PDF Riigikohus 23.03.2012

Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.


VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).


Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).

Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.


Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).

3-1-1-82-10 PDF Riigikohus 06.10.2010

Väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas. Selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.


Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.


Väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust.


Olukorras, kus liiklusjärelevalve raames üksinda sõidukite kiirust mõõtnud politseiametnik ei püüagi koguda täiendavaid tõendeid, leidmaks usaldusväärset kinnitust kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile, jäävad kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku süüdiolekus. Sellised kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks.


Toimetades liiklusjärelevalvet üksi, peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik astuma täiendavaid samme võimaldamaks anda toimunule objektiivset hinnangut. Selleks võib nt toimingu salvestada, tagades võimaluse kontrollida nii toimingu läbiviimise asjaolusid kui ka hinnata selle tulemuste usaldusväärsust.

Järelevalveametnik ei või jätta potentsiaalse väärteomenetluse tarbeks sihilikult tõendid kogumata ega eirata järelevalvetoimingute tegemise korda põhjendusel, et korra järgimiseks napib ressursse.

3-1-1-101-03 PDF Riigikohus 25.09.2003

VTMS kohaselt pole haldusõiguserikkumise protokoll enam tõend, vaid menetlusdokument, mis sisaldab rikkumise lühikirjeldust ja kvalifikatsiooni, samuti märgitakse selles ära tõendid (VTMS § 69 lg 2 p-d 1, 2 ja 7). See ei tähenda, et väärteoprotokolli ei saa üldse pidada tõendiks, nimelt võivad sisalduda väärteoprotokollis menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused.

3-1-1-70-07 PDF Riigikohus 09.11.2007

Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).


Kui kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).


Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.


Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused avaldada, seda aga juhul, kui tunnistaja ei ole asja arutamisele ilmunud. Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv ja sellised mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291. Õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-107-04, p 9 ja p 7).

Jättes mõjuva põhjuseta tagamata menetlusaluse isiku õiguse tunnistaja küsitlemiseks rikutakse isiku kaitseõigust, samuti jätab kohus sellega kasutamata võimaluse kontrollida kaebuse väiteid võimalikust väärteomenetlusõiguse rikkumisest, s.o väärteo võimalikust matkimisest kohtuvälise menetleja poolt. Sellega on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, sest kõnealune rikkumine on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.

3-1-1-100-03 PDF Riigikohus 16.10.2003

Ülekuulamisprotokollis tehtud märget "olen tutvunud" ei saa lugeda menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemise kohta antud ütlusteks (tõendiks), sest see ei sisalda faktilisi andmeid, mille alusel on võimalik teha kindlaks teo vastavust väärteokoosseisule, õigusvastasust ja isiku süüd, samuti muid väärteoasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.


Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks. Kõnealusel juhul on tuvastatud, et autojuht täitis tööandja korraldust. Samas pole aga tõendatud, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja poolt ning juriidilise isiku huvides oleks antud korraldust auto koormamiseks üle lubatud piirnormide. Isegi kui selline korraldus oleks antud, ei välistaks see KarS § 14 lg-st 2 tulenevalt autojuhi vastutust.


Autojuhti ei saa pidada juriidilise isiku organiks ega juhtivtöötajaks.

3-1-1-84-08 PDF Riigikohus 27.02.2009

VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt RKKKo nr 3-1-1-74-07, p 5.1). Sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv.


Vt RKKKo nr 3-1-1-30-05, nr 3-1-1-19-04, nr 3-1-1-49-04, nr 3-1-1-2-05 ja nr 3-1-1-66-06.


Kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt RKKKo nr 3-1-1-16-06, p 14.2).


ÜTS § 54² lg 1 on blanketse väärteokoosseisuga norm, mille sisustamiseks tuleb pöörduda nende õigusaktide poole, mis kehtestavad selles paragrahvis loetletud veo korraldamisel kehtivad nõuded.

3-1-1-92-05 PDF Riigikohus 10.10.2005

Kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt RKKKo-d 3-1-1-148-03, 3-1-1-99-04).


Kui isiku ülekuulamisel antud ütlusi sooviti protokollida väärteoprotokollis, kantakse VTMS § 69 lg 7 kohaselt sinna ka isiku keeldumine ütluste andmisest.


Mõiste "piiranguvöönd" puhul on tegemist normatiivse tunnusega, mille puhul ei pea isik KarS § 17 lg-st 3 tulenevalt teadma selle täpset juriidilist tähendust. Piisav on, et isik teab normatiivse tunnuse sotsiaalset tähendust või vähemalt selle üldkeelelist paralleelhinnangut. Antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas isik vähemalt möönis, et veekogude kalda- ja rannaaladel kehtivad teatud tegutsemispiirangud ning kas ta pidas võimalikuks, et viibib alal, kus need piirangud kehtivad.


Teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tuleb lähtuda küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet (vastavat õigusliku regulatsiooni olemasolu), vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld sõita järveluidetele puude alla on ilmne ja üldarusaadav. Mootorsõiduki juht peab tundma liiklusalast regulatsiooni ning LS § 48 lg 1 näeb ette, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal.


Otsuses ei ole selgitatud, mille alusel kohus luges ala pindamata metsateeks. Lisaks oleks kohus pidanud juhul, kui ta leidis, et tegemist oli teega, tuvastama ka selle, kas see tee oli ette nähtud mootorsõidukite liiklemiseks.

3-1-1-86-06 PDF Riigikohus 06.10.2006

Arvestades seda, et alla neljateistaastase lapse tajumis- ja edastamisvõime võib olla täisealise isikuga võrreldes piiratum, näeb menetlusseadus ette tema ülekuulamist lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul. Kehtivas kriminaal- ega väärteomenetluse seadustikus ei nähta ette alaealisuse tõttu tunnistaja kohtusse kutsumata jätmise võimalust.


Euroopa Inimõiguste Kohus lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Põhimõtteliselt ei välista EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (vt RKKKo nr 3-1-1-98-02).


Tulenevalt VTMS §-st 2, aga ka § 31 lg-s 1 ja §-s 64 sätestatust, on alust väita, et KrMS §-s 291 sätestatud tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohtumenetluses avaldamise tingimusi tuleb arvestada ka väärteoasja kohtulikul arutamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-107-04).


Tunnistaja ütlus üldisemas tähenduses on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta. Seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku omapoolne hinnang või arvamus tajutule. Menetleja ülesandeks ongi välja selgitada, kas seletuses sisalduv teave on puutumuses tõendamiseseme asjaoludega ja kas isik on võimeline seda ka adekvaatselt esitama. Kohtukõlbuliku tõendusmaterjali saamiseks tuleb seletuse andnud isik seaduses ettenähtud korras üle kuulata ja saadud teave tunnistaja ütlusena vormistada.

3-1-1-80-11 PDF Riigikohus 21.10.2011

Menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine teenib esmajoones mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta tõendusliku teabe kogumise eesmärki.


Vastavalt VTMS § 123 lg-le 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Nõue kohtuotsust põhistada tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osad tõendid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, kujutab see endast väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt nt RKKKo 3-1-1-48-08, p 7.


Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega. Seda põhjusel, et KarS §-st 63 ("Põhikaristuse kohaldamine mitme süüteo eest") tulenevalt loeb seadustik sama koosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks. Mitme süüteo toimepanemisena käsitletakse ainult olukordi, kui isik on toime pannud ühe või mitu tegu, mis vastavad eri süüteokoosseisudele. (Vt RKKKo 3-1-1-106-04, p 9).

Ainetu on arutleda selle üle, kas menetlusaluse isiku olukorda raskendaks uue karistuse mõistmine juhul, kui ühe väärteo osas tuleks väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Kokku: 21| Näitan: 1 - 20

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json