4-22-1706/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.10.2023 |
|
LS § 223 lg 1 järgi ei ole üldjuhul vaja tuvastada kahju täpset ulatust, vaid piisab selle tekkimise kirjeldamisest, seda iseäranis juhtudel, kui kahju põhjustamine on ilmne. Olukord on teistsugune, kui tõusetuvad tõsiseltvõetavad kahtlused kahjustatud asja materiaalse väärtuse osas ning valitseb ebaselgus küsimuses, kellele see kuulub. Amortiseerunud ja väheväärtusliku asja kahjustamise fakt ei ole piisav, et lugeda tõendatuks teisele isikule varalise kahju tekkimine. Kui kahju tekkimine jääb selgusetuks, siis tuleb VTMS § 2 ja KrMS § 7 lg 3 koosmõjust tuleneva in dubio pro reo-põhimõttest juhindudes tõlgendada kõrvaldamata kahtlused menetlusaluse isiku kasuks. Täideviija enda varale tekkinud kahju ja kahjustatud asja võimalikke äraveokulusid ei saa lugeda LS § 223 lg 1 koosseisuliseks kahjuks. (p-d 13-14)
VTMS § 133 p 4 kohaselt ei piirdu kohtu pädevus menetlusaluse isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab kohtuvälise menetleja otsuses märgitud karistussättele, vaid kohtul on materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll. Seetõttu peab kohus kontrollima, kas väärteoprotokollis kirjeldatud käitumine võib täita mõne teise süüteokoosseisu tunnused. (p 16)
Nii nagu kriminaalmenetluses ei ole kohtul võimalik süüdistatavat ühes ja samas teos korraga süüdi tunnistada ja õigeks mõista (RKKKm 1-20-470/34, p-d 21–22), ei saa ka väärteomenetluses teha karistusõiguslikult ühe teo kohta otsust, millega isikut nii karistatakse kui ka samas väärteomenetlus (osaliselt) lõpetatakse. (p 17)
VTMS § 69 lg 2 p 5 kohaselt peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta ehk kohtuväline menetleja peab protokollis näitama, milles koosseisuline kahju seisnes. Tekitatud kahju võib nähtuda ka väärteoprotokollis sõnaselgelt viidatud protokolli lisaks olevatest materjalidest. (p-d 9-10)
|
| 3-1-1-90-12
|
Riigikohus |
05.11.2012 |
|
VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt RKKKo 3-1-1-22-12, p 11; 3-1-1-62-10, p 8 ja 3-1-1-25-10, p 9).
Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13).
Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13). Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt RKKKo 3-1-1-22-12, p 11; 3-1-1-62-10, p 8 ja 3-1-1-25-10, p 9).
|
| 3-1-1-21-12
|
Riigikohus |
28.03.2012 |
|
Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuurile, on maakohus rikkunud väärteoasja täies ulatuses lahendamise põhimõtet. Kohtuotsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs ja vastavad põhjendused. Nende puudumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).
Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2; 3-1-1-100-11, p 12).
Apteekide reklaami (ehk nende käibe suurendamisele suunatud müügimeetodeid) ei saa võrdsustada ravimireklaamiga. Seadus ei keela otsesõnu apteekidel reklaamida oma tegevust (arvestades muu hulgas seda, et nad müüvad ka muud tervishoiuga ja isikliku hügieeniga seotud kaupa).
Paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja, organ või pädev esindaja, vaid tavatöötajad. Kohtupraktikas on aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-145-05, p 6 ja 3-1-1-9-08, p 9). Samas eeldab see igal juhul nii tavatöötaja kui ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isiku teo õigusliku analüüsi kohtuotsuses, isegi kui tavatöötajat tuvastatud ei ole.
|
| 3-1-1-103-09
|
Riigikohus |
11.11.2009 |
|
Nõue, et väärteoasja arutatakse väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab seda, et väärteoprotokoll peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetlejal võimalik lugeda vastav süüteokoosseis täidetuks (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-84-07, nr 3-1-1-2-08, nr 3-1-1-9-08).
|
| 3-1-1-39-11
|
Riigikohus |
23.05.2011 |
|
Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.
KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole.
TuleOS § 47 näeb ette karistuse küttekoldevälise tule tegemise ja grillimise tuleohutusnõuete rikkumise eest, KarS § 352 aga metsas või mujal looduses tuleohu tekitamise või tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramise eest. Et TuleOS § 47 käsitleb tuletegemise nõuete rikkumist üldiselt, KarS § 352 aga reguleerib tuletegemisega seonduvat looduses, tuleb KarS § 352 pidada erinormiks üldnormiks oleva TuleOS § 47 suhtes. Üld- ja erinormi konkurentsi korral tuleb aga kohaldada erinormi.
KarS § 352 lg 1 sisaldab kahte erinevat süüteokoosseisu. Kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eiramine (sätte teine alternatiiv) kujutab endast blanketset delikti, tuleb selle sisustamiseks pöörduda vastavaid nõudeid sisaldavate õigusaktide poole. Sõltuvalt konkreetse nõude sõnastusest võib KarS § 352 lg 1 teine alternatiiv vastata õigusdogmaatilises mõttes nii teodelikti kui tagajärjedelikti, s.h konkreetse ohudelikti, tunnustele. Tuleohu tekitamine (normi esimene alternatiiv) aga on konkreetseks ohudeliktiks olev tagajärjedelikt, mille puhul tuleb alati tuvastada nii tagajärg (tuleoht), selle põhjustanud tegu kui ka nende vaheline põhjuslik seos. Konkreetseks ohudeliktiks tuleb KarS § 352 lg 1 esimest alternatiivi pidada seetõttu, et isiku süüditunnistamiseks ei piisa viitest tuletegemise abstraktsele ohtlikkusele, vaid väärteomenetluses tuleb tõendada reaalse tuleohu tekitamine menetlusaluse isiku poolt.
KarS § 352 lg 1 subjektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab tulenevalt KarS § 15 lg-st 3 ettevaatamatusest.
"Tuleohu" mõistet hetkel kehtivates õigusaktides avatud ei ole. Tuleohutuse seaduses sätestatu pinnalt tuleb tuleohuks pidada olukorda, kus esineb reaalne võimalus tulekahju puhkemiseks. Kehtivas õiguses ei ole defineeritud ka "tulekahju" mõistet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul saab selle mõiste sisustamisel tugineda päästeseaduse § 21 lg 11 alusel 8. septembril 2000. a vastu võetud ja 31. augustil 2010. a kehtetuks tunnistatud siseministri määruse nr 55 "Tuleohutuse üldnõuded" § 2 p-le 9, mille kohaselt on tulekahju väljaspool spetsiaalset kollet toimuv kontrollimatu põlemisprotsess, mida iseloomustab kuumuse ja/või suitsu eraldumine ning millega kaasneb varaline või muu kahju. Seega tuleb tulekahju pidada kontrollimatuks põlemisprotsessiks. Eelnevat kokku võttes tuleb tuleohu tekitamisena mõista sellise olukorra loomist, kus esineb reaalne võimalus kontrollimatu põlemisprotsessi tekkeks. Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et KarS § 352 lg 1 esimese alternatiivi koosseisu täitmiseks ei ole vaja, et tulekahju ka tegelikult tekiks, kuivõrd konkreetse ohudelikti koosseis on realiseeritud juba vastava ohu loomisega.
KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
KarS § 352 lg 1 teises alternatiivis sisalduv ebaõigus neeldub sama paragrahvi esimeses alternatiivis, kuivõrd tuleohutuse tagamise või tule leviku tõkestamise nõuete eesmärk ongi ära hoida tuleohu tekkimise (ja lõppastmes tulekahju puhkemise) võimalus.
KarS § 3 lg 5 esimesest lausest tuleneb, et nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule vastava teo toime pannud isikut karistatakse üksnes kuriteo eest. Seda normi saab aga kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumiga ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (RKKKo nr 3-1-1-22-11, p 13.2). Muu hulgas on seadusainsusega tegemist olukorras, kus üldnormi asemel kohaldatakse erinormi ehk lähtutakse nn spetsiaalsuspõhimõttest.
Nn spetsiaalsuspõhimõte (lex specialis derogat legi generali) kujutab endast õiguslikku tõlgendamismeetodit, mille kohaselt tuleb üld- ja erinormi konkurentsi korral kohaldada erinormi (vt ka RKKKm nr 3-1-1-75-08, p 10.1). Üldnorm lex specialis põhimõtte tähenduses sisaldab kõiki erinormi tunnuseid ja lisab neile veel vähemalt ühe lisaelemendi.
Erinorm lex specialis põhimõtte tähenduses ei saa endas sisaldada selliseid tunnuseid, mida pole üldnormis.
RHS § 111 lg 3 p 1 sisaldab endas õigusdogmaatilises mõttes kahte erinevat süüteokoosseisu - konfidentsiaalsusnõuete tahtlikku rikkumist ja konfidentsiaalsusnõuete rikkumist ettevaatamatusest. Konfidentsiaalsusnõuete tahtlik rikkumine ehk riigihangetega seonduva konfidentsiaalse dokumentatsiooni tahtlik avaldamine RHS § 111 lg 3 p 1 tähenduses sisaldab endas üksnes selliseid tunnuseid, mis kõik esinevad KarS §-s 157. Seetõttu tuleb RHS § 111 lg 3 p 1 pidada erinormiks KarS § 157 suhtes lex specialis põhimõtte tähenduses.
Menetlusalune isik ei pea väärteomenetluses obligatoorselt sündmuskoha vaatluse juures viibima. Seetõttu ei ole menetlusaluse isiku allkirja puudumine sündmuskoha vaatluse protokollist ja tema informeerimata jätmine väärteomenetlusõiguse rikkumine, mille tõttu tuleks protokoll jätta tõendite kogumist välja.
|
| 3-1-1-54-08
|
Riigikohus |
13.10.2008 |
|
|
| 3-1-1-84-07
|
Riigikohus |
07.12.2007 |
|
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Väärteomenetluse seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tuleb väärteoprotokollis märkida väärteo lühike kirjeldus, tähendab, et väärteoprotokollis peavad olema kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu, väärteoprotokollist peab nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, s.t teada süüdistuse sisu. (Vt 3-1-1-80-06, p 6.3.) Seega määratleb väärteoprotokolli teokirjeldus analoogiliselt süüdistusaktile kriminaalmenetluses ammendavalt menetluse eseme.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale. See tähendab, et ka kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud teokirjeldusega, mis tuleneb menetlusalusele isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks tehtud väärteoprotokollist. Kui pärast väärteoprotokolli koostamist ilmneb, et teokirjeldust on vaja korrigeerida, tuleb VTMS § 68 lg 2 alusel väärteoprotokolli muuta või koostada uus väärteoprotokoll ja teha see isikule VTMS §-s 70 sätestatud korras teatavaks, tagades ühtlasi uue või täiendava vastulause esitamise võimaluse. Lubamatu on aga olukord, kus kohtuvälise menetleja otsuses VTMS § 74 lg 1 p 6 kohaselt märgitav väärteo lühikirjeldus sisaldab faktilisi asjaolusid, mida väärteoprotokollis ega selle täiendustes VTMS § 69 lg 2 p 1 alusel nimetatud ei ole.
Konkurentsiametile koondumisest tähtajaks teatamata jätmist sai tulenevalt KonkS § 736 lg-st 1 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) füüsilise isikuna toime panna üksnes juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu liige.
Ainuüksi aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamise fakt ei anna alust heita isikule ette koondumisest tähtajaks teatamata jätmist seetõttu, et aktsiate ostu-müügilepingu allkirjastamine, isegi kui allkirjastamise hetkest läheb ostjale üle aktsiate omandiõigus, ei tähenda veel koondumist KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes. Üksnes aktsiate omandamine ei anna isikule võimalust oma aktsionäriõigusi teostada ja aktsiaseltsi tegevust mõjutada. Nimelt sätestab äriseadustiku § 229 lg 4 teine lause, et aktsiaseltsi suhtes loetakse aktsia üleläinuks omandaja kandmisest aktsiaraamatusse. See tähendab, et isik saab teostada oma aktsionäriõigusi arvates hetkest, mil ta on kantud aktsionärina aktsiaraamatusse (vt 3-2-1-113-03, 353, p 16). Äriseadustiku § 233 lg 2 esimene lause näeb ette, et aktsiaraamatut peab Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja (vt ka 3-2-1-22-06, p 10). Seega ei saa KonkS § 19 lg 1 p 2 mõttes koondumisest rääkida enne ettevõtja kandmist aktsionärina Eesti väärtpaberite keskregistris peetavasse aktsiaraamatusse. Aktsiaraamatu kande tegemine eeldab aga aktsiad omandanud isiku sellesisulist taotlust (vt ka 3-1-1-24-05, p 13).
Lähtuvalt KarS § 14 lg-st 1 tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-82-04, p 11; nr 3-1-1-9-05, p-d 8 ja 10; nr 3-1-1-22-05, p 12; nr 3-1-1-4-06, p 5; nr 3-1-1-7-06, p 10 ja nr 3-1-1-19-07).
|
| 3-1-1-12-08
|
Riigikohus |
18.04.2008 |
|
KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada selle organi või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Et nii kohus kui kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel seotud väärteoprotokolli piiridega, peab see, millise juhtivtöötaja või organi tegu juriidilisele isikule omistatakse, kajastuma väärteoprotokollis. Vastasel juhul ei ole võimalik kõiki vastutuse eeldusi tuvastada ning väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.
Olukorda, kus mingit isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu ei ole otsuse põhjendustes üldse puudutatud, tuleb lugeda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.
|
| 3-1-1-45-11
|
Riigikohus |
09.06.2011 |
|
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).
VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).
VTMS § 78 kohaselt on kohus väärteoaja arutamisel seotud rangelt väärteoprotokolli kantud teokirjeldusega ning tal puudub seaduslik õigus ise tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr 3 1 1-16-09, p 8 ja 26. juuni 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1).
Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
Karistusseadustiku § 218 lg 1 on viitelise iseloomuga ja käsitatav karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. See tähendab, et isiku käitumine subsumeerub KarS § 218 lg 1 järgi vaid siis, kui tema tegu vastab mõnele karistusseadustiku 13. peatükis ettenähtud süüteokoosseisule, välja arvatud KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandid (Riigikohtu 13. aprilli 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09). Seega, karistades isikut väärteo korras KarS § 218 lg-s 1 sätestatud süüteo eest KarS § 209 kaudu lasub menetlejal KarS § 2 lg-st 2 tulenev kohustus teha muuhulgas kindlaks ka see, kas isikule etteheidetav tegu vastab KarS § 209 lg-s 1 kirjeldatud kelmuse koosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele.
Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas objektiivne ja subjektiivne süüteokoosseis on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o toimunud sündmuse asjaolude kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-9-08, p 14).
Asudes ise otsuses täiendama väärteoprotokollis sisalduvate faktiliste asjaolude kirjeldust, väljub kohus väärteoprotokollide piiridest ja rikub sellega VTMS §-s 87 sätestatut nõuet arutada asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.
|
| 3-1-1-29-05
|
Riigikohus |
28.04.2005 |
|
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega. Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
Mootorsõiduki juhile, keda süüdistatakse lubatud sõidukiiruse ületamises ja kes kohapeal ei nõustu väitega kiiruse ületamise kohta, tuleb näidata mõõteseadme näitu (vt RKKKo 3-1-1-105-03). Mõõteseadme näidu näitamata jätmine ei tähenda seda, et kirjalikult fikseeritud kiiruse mõõtmise tulemus oleks tõendina lubamatu (tõendi lubatavuse kohta vt RKKKo 3-1-1-19-05 p 7.4), vaid mõõtetulemuse näitamise kohta märke tegemine väärteoprotokolli või menetlustoimingu protokolli aitab hilisema vaidluse korral hinnata tõendi usaldusväärsust.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel mingi teise menetluse subjekti rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Eeskätt peab menetlejarollist loobuma isik, kes on üle kuulatud tunnistajana. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja (vt RKKKo 3-1-1-113-96). KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega.Põhimõtteliselt ei ole välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta.
|
| 3-1-1-116-10
|
Riigikohus |
10.03.2011 |
|
Üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetluse-välise toiminguga kogutud tõendi kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks peab ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla.
Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.
Kriminaalasja raames tõendeid kogudes peab menetleja lähtuma üksnes sellest menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.
Kõrvaldamaks sündmuskoha vaatlusprotokollis mõõtemetoodika kirjeldamist puudutavatest ebatäpsustest tulenevaid kahtlusi, on võimalik tugineda ka protokolli koostaja poolt tunnistajana antud ütlustele.
Kõrvaldamaks sündmuskoha vaatlusprotokollis mõõtemetoodika kirjeldamist puudutavatest ebatäpsustest tulenevaid kahtlusi, on võimalik tugineda ka protokolli koostaja poolt tunnistajana antud ütlustele.
Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.
Kõrvaldamaks sündmuskoha vaatlusprotokollis mõõtemetoodika kirjeldamist puudutavatest ebatäpsustest tulenevaid kahtlusi, on võimalik tugineda ka protokolli koostaja poolt tunnistajana antud ütlustele.
Üldjuhul ei ole keelatud kasutada kriminaalmenetluses tõendina selliseid tõendeid, mis on kogutud mingis muus menetluses. Erandina võib menetleja kriminaalmenetluse-välise toiminguga kogutud tõendi kasutamine olla lubamatu siis, kui selle saamisel ei ole järgitud KrMS §-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi või teatud kriminaalmenetluslikke garantiisid, näiteks PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust mitte olla sunnitud aitama kaasa enda või oma lähedaste poolt toime pandud kuriteo tõendamisele. Lisaks peab ka väljaspool kriminaalmenetlust kogutav tõend olemuslikult paigutuma mõne KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud tõendi vormi alla.
Kriminaalasja raames tõendeid kogudes peab menetleja lähtuma üksnes sellest menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.
Kuna väärteomenetluses järgitakse tõendite kogumisel valdavalt kriminaalmenetluse sätteid (VTMS § 31 lg 1), siis saab väärteomenetluse nõuete kohaselt kogutud tõendit pidada kriminaalmenetluses lubamatuks vaid väga erandlikel juhtudel.
Kriminaalasja raames tõendeid kogudes peab menetleja lähtuma üksnes sellest menetlustoimingute kataloogist, mis on ette nähtud kriminaalmenetluse seadustikus.
|
| 3-1-1-84-13
|
Riigikohus |
25.10.2013 |
|
VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Otsustamaks, kas lubamatule tõendile tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust allkirjastanud pole, puudub alus rääkida VTMS § 74 nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi olemasolust.
Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu, kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt.
Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus kontrollitav.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).
Juhul, kui väärteoasja menetleb kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile. Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas seetõttu, et vastavalt VTMS §-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli olemasolu ja selle ulatusega.
|
| 3-1-1-5-15
|
Riigikohus |
03.03.2015 |
|
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).
Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).
VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).
VTMS § 87 kohaselt määrab väärteoasja arutamise piirid väärteoprotokollis sisalduv teokirjeldus. Viimasega on seotud ka väärteoasja arutav kohus. Väärteomenetluses kannab väärteoprotokoll samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Seda ülesannet saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on täidetud. Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (vt 3-1-1-45-11, p 9).
Süüdlase teo ebaõige õiguslik hindamine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. Kuivõrd VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud, siis ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda (vt 3-1-1-71-13, p 7 ja 3-1-1-75-03, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks viitamine väärteoprotokollis nimetamata blanketset normi sisustavatele sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu (faktilisi asjaolusid). Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab aga menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt 3-1-1-80-05, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.2). Alternatiivaktilise väärteokoosseisu puhul on võimalik isiku süüditunnistamine sellise teoalternatiivi järgi, mille toimepanemist süüdlasele kohtuvälise menetleja kiirmenetluse otsuses ette ei heidetud (vt 3-1-1-39-11, p-d 7–8).
VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtudes ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbi vaatav kohus tuvastab mõne VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib ta jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused (vt nt 3-1-1-84-13, p-d 13–14).
Süüteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tuvastamine toimub eeskätt väärteoprotokollis kirjeldatud faktilistele asjaoludele hinnangu andmise teel. Õigusliku hinnangu puudulikkusega ei kaasne üldjuhul selliste asjaolude kindlakstegemise võimatust. Seega saab ja peab kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaatav kohus lahendama kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused ka siis, kui väärteoprotokollis olev faktiliste asjaolude kirjeldus on piisav, kuid selles on menetlusaluse isiku teole antud ebaõige õiguslik hinnang või jäetud blanketset süüteokoosseisu sisustava õigusakti sätetele osutamata või täpsustamata, missuguse väärteokoosseisu alternatiivi tunnustele süüdlasele etteheidetav käitumine vastab.
|
| 3-1-1-7-06
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Loterii, kui hasartmängu alaliik, on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.
Panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis) osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu mittesaamisel kaotab. Panuse tunnustele vastab üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.
Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3 lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse turuhinda.
Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 18-3 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda vaid ministeerium pidanuks saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile, on VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-06 ja 3-1-1-9-05)
Hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.
|
| 3-1-1-118-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
Märge selle kohta, kas isik soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses ning vereanalüüsi tegemist või loobub sellest, tuleb teha joobeseisundi tuvastamise protokolli tutvustamisel. Kui juht ei anna allkirja, näitab see, et ta vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ja soovib joobeseisundi tuvastamist meditsiiniasutuses.
Kuigi arst võib joobeseisundi tuvastamise korra § 14 p 1 kohaselt valida joobeseisundi tuvastamise metoodika, on ta piiratud liiklusseaduse kui kõrgema õigusakti § 20 lg-st 4 tuleneva isiku õigusega nõuda vereproovi.
|
| 3-1-1-38-08
|
Riigikohus |
16.06.2008 |
|
Karistusseadustiku § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Kohtuvälise menetleja viga, mis seisneb väärteoprotokollis juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme või juhtivtöötaja fikseerimata jätmises, ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, kuna vastavalt VTMS §-le 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme või juhtivtöötaja väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses nimetamata jätmise korral tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada. Eeltoodud seisukohad on leidnud kajastamist arvukates Riigikohtu lahendites (vt RKKKo nr 3-1-1-82-04, nr 3-1-1-121-04, nr 3-1-1-131-04, nr 3-1-1-9-05, nr 3-1-1-22-05, nr 3-1-1-70-05, nr 3-1-1-71-05, nr 3-1-1-145-05, nr 3-1-1-4-06, nr 3-1-1-7-06, nr 3-1-1-25-06, nr 3-1-1-80-06, nr 3-1-1-19-07, nr 3-1-1-64-07, nr 3-1-1-84-07, nr 3-1-1-9-08 ja nr 3-1-1-12-08).
|
| 3-1-1-90-14
|
Riigikohus |
18.12.2014 |
|
Seda, kas tunnistajal, kes KrMS § 71 lg 2 p-le 1 tuginedes keeldub ütlusi andmast, on selliseks keeldumiseks ka tegelikult alust, saab lõplikult otsustada üksnes kriminaalmenetluses, milles lahendatakse küsimust, kas ütluste andmisest keeldunut tuleb KarS § 318 järgi karistada. Kohus võib küll teha tunnistajale ettepaneku selgitada, miks viimane arvab, et ütluste andmine teda süüstaks, ja väljendada seisukohta, kas tunnistaja põhjendus on piisav, välistamaks seda, et kohus esitab tunnistaja vastu KarS § 318 tunnustel kuriteokaebuse. Kohtul puudub aga võimalus tunnistajalt sellise põhjenduse esitamist nõuda. Samuti ei saa kohus kohustada tunnistajat ütlusi andma, kui tunnistaja põhjendus ütluste andmisest keeldumise aluse kohta ei ole kohtu hinnangul veenev, kuid tunnistaja ei soostu vaatamata kohtu sellisele seisukohale ütlusi andma.
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Juriidilist isikut saab karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (3-1-1-88-12, p 7 ja 3-1-1-21-12, p 6.2). Sellisel juhul tuleb väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses isikuliselt ära näidata vähemalt see organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kelle korraldusel või heakskiidul koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu on juriidilise isiku huvides toime pandud (3-1-1-88-12, p 7). Organi liikme või juhtivtöötaja korraldusel toime pandud tegu on omistatav KarS § 14 lg 1 alusel juriidilisele isikule ka siis, kui korraldust täitnud tavatöötaja - või ka teine organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja - pole tuvastatav, ei täitnud süüteo subjektiivset koosseisu või tegutses mittesüüliselt (nt vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes). Juriidilise isiku karistamiseks piisab sellisel juhul sellest, kui korralduse andja ise täitis seda tehes subjektiivse koosseisu ja käitus õigusvastaselt ning süüliselt.
Sarnaselt kohtule on VTMS §-s 87 sätestatud väärteoasja arutamise piirid siduvad ka karistusotsust tegevale kohtuvälisele menetlejale (3-1-1-84-07, p 11).
Olukorras, kus kohus kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades tuvastab, et kohtuväline menetleja väljus väärteoprotokolli piiridest, kuid samas on väärteoprotokollis kirjeldatud tegu tõendatud, vastab väärteokoosseisu tunnustele ja on õigusvastane ning süüline, puudub kohtul alus väärteomenetlust lõpetada. Sellisel juhul peab kohus tegema VTMS § 132 p-s 2 nimetatud lahendi, jättes isikule etteheidetava teo kirjeldusest välja asjaolud, mis väärteoprotokollis ei kajastu.
VTMS § 38 lg-st 1 lähtudes tuleb ka väärteomenetluses kassatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks kohustatud isiku kindlaksmääramisel juhinduda kriminaalmenetluse sätetest, eeskätt KrMS §-st 186.
Käibemaksukohustuslane saab nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel kaitsjatasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (3-1-1-93-10, p 13).
VTMS § 106 lg-s 1 sätestatud korras ei saa kohus jätta istungiprotokollist välja menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi õigesti kajastavat teksti põhjusel, et selles tekstis edasi antavad ütlused on kohtu arvates tõendina lubamatud. Tõendi lubamatuks tunnistamine ei too kaasa selle sisu kohta käiva teabe eemaldamist kohtuistungi protokollist.
|
| 3-1-1-71-13
|
Riigikohus |
10.06.2013 |
|
VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-54-09, p 8.1). Samas VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda. (Vt RKKKo 3-1-1-75-03, p 7).
Piiratud juhtimisõigusega juhi poolt mootorsõiduki juhtimisel on LS § 95 lg-s 2 sätestatud tingimustele vastava isiku juuresolek küll kohustuslik, kuid tema puudumine tähendab, et piiratud juhtimisõigusega isik on rikkunud temale juhtimiseks kehtestatud tingimusi, mitte aga seda, et tal üldse juhtimisõigus puuduks. (Vt RKKKo 3-1-1-16-13).
|
| 3-1-1-77-12
|
Riigikohus |
28.09.2012 |
|
Heites isikule sisuliselt ette seda, et ta on ühissõidukis sõitnud kehtetu piletiga, peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt kohtuväline menetleja leiab, et kontrollijale esitatud pilet oli kehtetu (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 10). Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse.
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ja anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt RKKKo 3-1-1-9-08, p 14).
Heites isikule sisuliselt ette seda, et ta on ühissõidukis sõitnud kehtetu piletiga, peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt kohtuväline menetleja leiab, et kontrollijale esitatud pilet oli kehtetu (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 10). Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse.
|
| 3-1-1-119-12
|
Riigikohus |
07.12.2012 |
|
Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKm 3-1-1-10-10).
Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu.
Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt tuleb väärteoprotokolli põhiosas esmalt märkida väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteo lühike kirjeldus ehk teokirjeldus peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks.
Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu.
Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
Facebook
Twitter