1-22-225/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
KrMS § 385 p 10 hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Sätte eesmärk on välistada kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine (RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17). Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. Määruskaebus, milles tuginetakse kõnesoleva eelduse puudumisele, ei ole KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust hõlmatud. (p-d 16–18)
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) praeguse seaduse kohaselt juriidilise isiku õigusjärglasele üle ei lähe (RKKKo nr 3-1-1-133-13, p-d 12 ja 16. (p 27)
Ehkki kaitsja on iseseisev menetlusosaline ja kohtumenetluse pool, on tema kriminaalmenetluses osalemise eeldus kaitsealuse olemasolu. Pärast juriidilise isiku lõppemist pole võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel lõppevad ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 33). (p 26)
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust (RKÜKm asjas nr 3-1-2-3-12, p 43), välja arvatud juhul, kui tegemist on isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. (p 34)
KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusele ei saa üldjuhul tugineda isik, kes enne teistetavas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist teadis nii seda faktilist asjaolu, millele ta teistmisavalduses tugineb, kui ka selle asjaolu õiguslikku tähendust, ent jättis kohtu kõnesolevast asjaolust teavitamata, ehkki tal oli mõistlik võimalus seda teha. (p 35)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. (p 18)
Pärast juriidilise isiku lõppemist pole enam võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. (p 23)
Olukorras, kus juriidilisest isikust süüdistatav andis korrakohase ja seega tagasivõetamatu nõusoleku (vt RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17) maksta kriminaalmenetluse lõpetamisel riigile kindlaksmääratud summa ja loobuda enda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõudest ja kohus kriminaalmenetluse lõpetamisest ei keeldunud, oli süüdistatav – ka enda õigusjärglasele siduvalt – kõnesolevast varast loobunud. Kui asjaolu, millele tuginedes seab juriidilisest isikust süüdistatava õigusjärglane määruskaebuses kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse (juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine), oli täielikult tema enda ja tema õiguseellase, mitte aga riigi kontrolli all, ei saa õigusjärglane sellele asjaolule tuginedes nõuda ka riigile kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusel loovutatud vara tagastamist. (p 31)
|
| 1-19-5808/31
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 10)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
KrMS § 203 lg 4 ei kohusta kriminaalmenetlust uuendama, vaid annab kohtule prokuratuuri taotluse lahendamisel kaalutlusõiguse. (p 15, vt ka p-d 16 ja 17)
|
| 1-18-7068/26
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 10)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p-d 8 ja 9)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
|
| 1-19-2585/57
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.04.2021 |
|
Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistab Riigikohus KrMS § 373 lg 2 alusel vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda (KrMS § 373 lg 3). (p 7)
|
| 1-18-6168/26
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 11)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 13)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p-d 9 ja 10)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 10)
Kriminaalasja menetleja ei saa otsustada menetluskulu hulka arvamata kaitsjatasu hüvitamist. (p 18)
|
| 1-17-7212/27
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2020 |
|
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral tuleb kokkuleppemenetluse eripära arvestades saata kriminaalasi üldjuhul prokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt nt RKKKo 1-14-189/65, p-d 19-20). (p 10)
KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse eesmärk on kõrvaldada vastuolu kahe jõustunud kohtulahendi vahel, mistõttu saab kõnealuse teistmisaluse korral tühistada üksnes selle osa kohtulahendist, mis on hiljem jõustunud otsusega vastuolus (vt ka RKKKo 3-1-2-2-16, p 20 ja 3-1-2-1-16, p 8). (p 10)
KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse esinemisel kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva otsuse osalise tühistamise korral jääb tsiviilhagi osas menetlus TsMS § 440 lg 1 ja § 703 lg 2 alusel uuendamata. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral tuleb kokkuleppemenetluse eripära arvestades saata kriminaalasi üldjuhul prokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt nt RKKKo 1-14-189/65, p-d 19-20). (p 10)
KrMS § 366 p-s 8 nimetatud teistmisaluse esinemisel kokkuleppemenetluses tehtud süüdimõistva otsuse osalise tühistamise korral jääb tsiviilhagi osas menetlus TsMS § 440 lg 1 ja § 703 lg 2 alusel uuendamata. (p 12)
|
| 1-21-2722/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.04.2023 |
|
Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistatakse vaidlustatud kohtulahend ulatuses, milles teistetav lahend on hiljem jõustunud otsusega vastuolus. Kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda. (p-d 7 ja 8)
|
| 1-14-189/65
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.02.2020 |
|
Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kaasaaitamises (maksu)kuriteole, mille toimepanemises süüdistatud täideviija ja teine kaasaaitaja on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 17)
Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuritegelikku ühendusse kuulumises koos teiste isikutega, kuid viimased on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, siis arvestades, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad (vt RKKKo 3-1-2-5-14, p 9), on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 17)
KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 19)
Kuna menetluskulude väljamõistmine ja konfiskeerimisotsustused on seotud isiku suhtes süüdimõistva otsuse tegemisega, siis teistmisavalduse põhjendatuse korral tuleb teistetava asja otsus tühistada mitte ainult süüdimõistetud isiku süüditunnistamises ja karistamises, vaid ka tema ja kolmandate isikute kohta tehtud konfiskeerimisotsustuste ning süüdimõistetult väljamõistetud menetluskulude osas. (p-d 18 ja 21).
KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 19)
Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas tõendeid ei analüüsita, mistõttu ei saa selle põhjal veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Seetõttu ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. Eeltoodust johtuvalt pole Riigikohtul võimalik isiku kohta, kelle süüdimõistmine tühistatakse, ise uut otsust teha ega ka prognoosida uue kriminaalmenetluse tulemust. (Vt ka RKKKo 3-1-2-5-14, p 10 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1.). Süüdimõistetult või kolmandalt isikult teistetavas kriminaalasjas konfiskeeritud või kinnipidamise ja läbiotsimise käigus äravõetud vara tagastamise ning kahtlustatavana kinnipidamise ja vahi all viibitud aja tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise taotluste ja nõuete osas võtab seisukoha kriminaalasjas lõpplahendit tegev menetleja, mitte Riigikohus teistmismenetluses. (p-d 20 ja 21)
Konfiskeerimisotsustuste tühistamist ning konfiskeeritud vara tagastamist saab üldjuhul nõuda vaid see isik, kellelt vara on konfiskeeritud. Äriregistrist kustutatud juriidilistel isikutel ei ole õigusvõimet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg-d 1 ja 2 ning § 45 lg 2). (p 23)
|
| 1-17-9722/141
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
16.11.2020 |
|
KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise aluseks olev muu oluline asjaolu saab olla vaid faktiline asjaolu (vt nt RKKKo 1-17-3615/13, p 13). Isiku varasem karistatus seda vaieldamatult on (vt ka RKKKm 3-1-2-1-07, p 7). (p 3)
KrMS §-s 368 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaega tuleb arvata teistmisaluse tegelikust ilmnemisest. Seega juhul, kui teistmisalus saab teatavaks vahetult prokuratuurile, hakkab teistmisavalduse esitamise tähtaeg kulgema ajast, millal prokuratuur teistmisalusest teada sai, kui aga prokuratuur vahendab süüdimõistetu teistmissoovi, siis ajast, mil teistmisalusest sai teada süüdimõistetu. (p-d 5.1-5.2, vt ka RKKKm 3-1-2-1-07, p 7)
Tulenevalt KrMS § 367 lg-st 1 ja § 344 lg-st 3 on teistmisavalduse esitamise õigus prokuratuuril. Süüdimõistetu saab teistmisavalduse esitada kaitsja vahendusel, kuid võib taotleda selle esitamist ka prokuratuurilt. (p 5.2)
|
| 1-17-8311/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.02.2020 |
|
Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kaasaaitamises (maksu)kuriteole, mille toimepanemises süüdistatud täideviija ja teine kaasaaitaja on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 11)
Kui isik on kokkuleppemenetluses süüdi tunnistatud kuritegelikku ühendusse kuulumises koos teiste isikutega, kuid viimased on hiljem üldmenetluses jõustunud kohtuotsusega õigeks mõistetud, siis arvestades, et kuritegeliku ühenduse liikmed on kaastäideviijad (vt RKKKo 3-1-2-5-14, p 9), on teistmise aluseks KrMS § 366 p 8. (p 11)
KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 12)
KrMS § 373 lg 2 näeb ette, et teistmisaluse olemasolul tühistab Riigikohus vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse korral kokkuleppemenetluse eripära ning teistmisavaldustes esitatud õigeksmõistmise taotlusi arvestades saata kriminaalasi Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks (vt RKKKo 3-1-2-6-15, p 12; RKKKo 3-1-2-2-15, p 12; RKKKo 3-1-2-5-14, p-d 10 ja 11 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1). (p 12)
Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosas tõendeid ei analüüsita, mistõttu ei saa selle põhjal veenduda, missugustele tõenditele kohus isiku süüdimõistmisel tugines. Seetõttu ei saa teistmismenetluse raames kujundada seisukohta ka tõendite lubatavuse või süüdimõistva otsuse tegemiseks vajaliku tõendusteabe piisavuse kohta. Eeltoodust johtuvalt pole Riigikohtul võimalik isiku kohta, kelle süüdimõistmine tühistatakse, ise uut otsust teha ega ka prognoosida uue kriminaalmenetluse tulemust. (Vt ka RKKKo 3-1-2-5-14, p 10 ning RKKKo 3-1-2-2-13, p 10.1.). Menetluskulude hüvitamise taotluse osas võtab seisukoha kriminaalasjas lõpplahendit tegev menetleja, mitte Riigikohus teistmismenetluses. (p 13)
|
| 1-09-4486/1021
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2020 |
|
KrMS § 367 lõike 2 lauseosa „samal õiguslikul alusel" tähendab konventsiooni (või selle protokolli) täpselt sama sätte rikkumisel põhinevat individuaalkaebust. Ainult siis saab öelda, et EIK tuvastaks sarnastel asjaoludel ilmselt uuesti samasuguse rikkumise, mis õigustab seda, et kriminaalmenetlust uuendatakse ilma EIK otsust ära ootamata. KrMS § 367 lõikega 2 taheti üldreeglina tagada teistmisavalduse esitamise õigus üksnes isikutele, kelle kaebuse alusel on EIK tuvastanud konventsiooni rikkumise. Muudele isikutele, kes tuginevad või saaksid tugineda sellisele rikkumisele, sooviti anda see õigus ainult erandlikel ja kitsalt piiritletud juhtudel. Nende erandite sätestamise eesmärk oli võimaldada menetluse uuendamist, ilma et peaks enne ära ootama EIK otsuse väidetava rikkumise kohta, aga seda vaid siis, kui EIK poolt varem sarnases asjas tehtud otsusest tulenevalt on selge, et kohus tuvastaks konventsiooni rikkumise uuesti. KrMS § 367 lõike 2 vaatlusalune alternatiiv kätkeb endas seega sellist erandjuhtu, mil EIK on rahuldanud ühe isiku individuaalkaebuse ja võib eeldada, et kaebus rahuldatakse tõenäoliselt ka teise isiku suhtes, kes toetub sarnases asjas konventsiooni samale rikkumisele. Seda saab aga eeldada üksnes juhul, kui uus kaebus puudutab konventsiooni täpselt sama sätte rikkumist. Kui kaebus esitatakse (küll) sarnases asjas (aga) konventsiooni mõne teise sättega kaitstava õiguse rikkumise osas, pole võimalik öelda, millisele seisukohale EIK selle suhtes asuks. EIK võib sarnases asjas otsustada konventsiooni erinevate väidetavate rikkumiste üle erinevalt. Seda näitab selgelt ka praegune kriminaalasi, kus EIK tunnistas samasugustel asjaoludel individuaalkaebused EIÕK artikli 6 rikkumise kohta vastuvõetamatuks, aga artikli 8 rikkumist puudutavas osas võttis kaebused menetlusse ja rahuldas need. (p-d 23-25)
Konventsiooni rikkumine kriminaalasja menetlemisel ei tähenda automaatselt seda, et kohtuotsus oleks ka sisuliselt väär. Kõnesoleva teistmise aluse jaatamiseks tuleb kindlaks teha, et asi laheneks isiku jaoks soodsamalt kui varasema otsusega. Teisiti öeldes peab olema mõistlikult võimalik eeldada, et kui esmases menetluses poleks konventsiooni rikutud, olnuks isiku õiguslik seisund kriminaalmenetluse tulemusel teistsugune. Menetluse taasavamiseks on tarvis lahendada ka küsimus, kas see on konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Ühtlasi peab kaaluma, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine EIK poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid juhul, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit. Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel. (Vt RKKKo 3-1-2-2-08, p-d 9 ja 10.) (p 35)
EIK on korduvalt märkinud, et „[k]onventsiooni artikli 19 kohaselt on Kohtu ülesanne tagada, et lepinguosalised riigid täidaksid endile võetud kohustusi. Täpsemaks minnes, Kohus ei pea tegelema siseriiklikes kohtutes väidetavalt aset leidnud tõendite väärhindamise või seaduse väärkohaldamise küsimustega, välja arvatud juhul, kui veaga võidakse olla rikkunud konventsiooniga kaitstud õigusi ja vabadusi. [---] Konventsiooni artikkel 6 tagab õiguse asja õiglasele kohtulikule arutamisele, ent ei sätesta mingeid tõendite lubatavuse nõudeid; sellised nõuded kuuluvad peaasjalikult siseriikliku õiguse reguleerimisalasse. Seetõttu ei saa Kohus põhimõtteliselt ega teoreetiliselt välistada, et seda liiki ebaseaduslikult saadud tõendid võivad olla vastuvõetavad.“ (Vt nt EIKo Schenk vs. Šveits, p-d 45 ja 46 ning EIKo Khan vs. Suurbritannia, p 34.) Konkreetsemalt ei tulene EIK praktikast sedagi, et jälitustoimingute korral peab mistahes rikkumise tagajärg olema tõendi välistamine (vt Schenk vs. Šveits, p 46, EIKo Bălteanu vs. Rumeenia, p 52 ja EIKo Hambardzumyan vs. Armeenia, p 77). (p 40)
Käsilolevas kriminaalasjas ei olnud järelkontrolli käigus enam võimalik kõrvaldada juba aset leidnud eraelu puutumatuse ja sõnumisaladuse austamise rikkumist. Öeldu ei tähenda aga, et kohtud ei tohtinud kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust ka tõendi lubatavuse kontekstis. Riigikohus tutvus jälitustoimiku materjalidega ja tegi kindlaks, et jälitustoimingute tegemise eeldused olid lubade andmise ja toimingute tegemise ajal täidetud (vt RKKKo 3-1-1-14-14, p-d 785-792). Süüdistatavatele oli tagatud jälitustoimingute õiguspärasuse kohtulik kontroll ja nende toimingutega saadud tõendite sisu sai menetluse kestel vaidlustada. Need tõdemused kinnitavad järeldust, et EIÕK artikli 8 rikkumine ei saanud juba menetluse kestel ega saa ka tagantjärele mõjutada jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavuse küsimust. (p 43)
|
| 1-17-7478/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.10.2021 |
|
KrMS § 366 p 8 annab aluse kriminaalmenetlus uuendada üksnes ulatuses, milles teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsus on hiljem tehtud kohtuotsusega vastuolus. (p 9)
KrMS § 366 p 8 alusel teistatavas asjas uue otsuse tegemisel ei saa aluseks võtta teistmise tinginud kohtuotsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid, sest need pole teistetavas asjas siduvad. (p 14)
Kui prokuratuur loobub teistmismenetluses süüdistusest, saab Riigikohus süüdistatava KrMS § 14 lg 2 ja § 301 alusel õigeks mõista. (p 14)
Teistmismenetluses tehtava uue otsusega süüdistatavalt sundraha välja mõistes võtab Riigikohus aluseks kuupalga alammäära, mis kehtis teistetava kohtuotsuse tegemise ajal. (p 17).
Ei ole välistatud, et teistmise korras uuendatud kriminaalmenetluses tehakse väidetava kuriteo kohta kindlaks sellised asjaolud, mis erinevad teistmise tinginud kohtuotsuses tuvastatud asjaoludest. (p 14)
Varasema karistusega tekitatud kahjuna SKHS § 6 lg 1 mõttes tuleb käsitada ka teistmise korras tühistatud kohtuotsusega mõistetud ja riigile tasutud rahalist karistust, samuti süüdimõistetul selles kriminaalmenetluses liigselt tekkinud menetluskulu, sh ülemääraselt tasutud sundraha. Järelikult saab ka nende summade hüvitamine süüdistatavale tulla kõne alla alles pärast seda, kui kriminaalmenetlus on süüdistatava suhtes KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel lõpetatud või kui süüdistatav on kuriteos õigeks mõistetud. (p 19)
Kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamine SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel eeldab samuti isiku õigeksmõistmist või tema suhtes KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist. (p 20)
Süüdistataval või kaitsjal on võimalik esitada SKHS § 6 lg 1 või § 5 lg 1 p 2 alusel kahju hüvitamise taotlus uuendatud kriminaalmenetluses prokuratuurile (SKHS § 14 lg 2) või kriminaalasja kohtusse saatmise korral maakohtule (SKHS § 18 lg 1). See tuleb lahendada olenevalt kriminaalmenetluse lõpptulemusest. (p 23)
|
| 1-18-6428/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.02.2022 |
|
Vt RKKKo nr 1-17-7212/27, p 10; RKKKo nr 3-1-2-2-16, p 20. (p 10)
Vt RKKKo nr 1-19-2585/57, p 8. (p 12)
KrMS § 366 p-s 8 märgitud teistmisaluse puhul on oluline, et teistetav süüdimõistev kohtuotsus oleks tehtud lihtmenetluses kas kaastäideviija või osavõtja suhtes. Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p-d 8 ja 9)
Sama kuritegeliku ühenduse liikmed ei pruugi alati olla KarS § 21 lg 2 esimese lause tähenduses kaastäideviijad. (p 9)
|
| 3-1-2-1-10
|
Riigikohus |
07.04.2010 |
|
Riigikohus ei saa teatud erandjuhtudel keelduda menetlemisest pelgalt vaid viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisaluse puudumisele. Selliste erandjuhtuga on tegemist siis, kui Riigikohtule esitatavast kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste võimalik rikkumine. Kui sellises olukorras puuduvad muud menetluslikud võimalused põhiõiguste rikkumise kõrvaldamiseks, on Riigikohus põhiõiguste tagamiseks seda kaebust või avaldust siiski ise kohustatud menetlema. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuses toonitatakse eriti Riigikohtu kõnealust kohustust juhtudel, mil võib tegemist olla PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumisega. (Vt RKÜKo nr 3-1-3-10-02).
|
| 3-1-2-3-15
|
Riigikohus |
21.10.2015 |
|
Kui isikule on täitmisteade kätte toimetatud, siis alates sellest hetkest peab ta olema teadlik, et tema suhtes kehtib jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Järelikult tuleb jätta teistmisavaldus läbi vaatamata, kui see on esitatud pärast selle esitamiseks KrMS §-s 368 ettenähtud kuuekuulise tähtaja möödumist. (p 7)
|
| 3-1-2-1-16
|
Riigikohus |
26.09.2016 |
|
Kui maakohus kuulutab kohtuotsuse kuulutamisel selle resolutiivosa ja ükski kohtumenetluse pool ei esita apellatsiooniteadet, jõustub maakohtu otsus resolutiivotsuse kujul. Sellisel juhul ei nähtu maakohtu otsusest, millistele tõenditele kriminaalasja lahendamisel tugineti ning milliseid asjaolusid isiku süüditunnistamisel ja karistamisel arvesse võeti. Teistmismenetluse raames ei ole siis võimalik hinnata väiteid kuriteo täpsemate tehiolude ja karistust kergendavate asjaolude olemasolu kohta. Isikule uue karistuse mõistmine eeldab uute asjaolude tuvastamist KrMS § 373 lg 3 mõttes. (p 7)
Kuna Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri 2015. a otsusega nr 3-4-1-13-15 tunnistati KarS § 141 lg 2 sanktsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see nägi noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga teo vägivallata toimepanemise eest karistuse alammäärana ette kuueaastase vangistuse, tuleb kriminaalmenetlus KrMS § 366 p 6 alusel uuendada, kui esitatud süüdistusest ei nähtu, et süüdimõistetu kasutas kannatanu suhtes vägivalda. (p 6)
|
| 3-1-2-9-13
|
Riigikohus |
15.11.2013 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust juba esitatud teistmisavalduse täiendamiseks taotlusega kriminaalasja menetluse uuendamiseks väljaspool teistmisavalduse esitamise tähtaega.
KrMS § 3471 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule.
Teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud kohtuotsusega.
Olukorras, kus kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda küsimust KrMS § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud teistmise alusest saab rääkida vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas) on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. (Vt RKKKo 3-1-2-2-96). Kuna seadusandja põhjendatud arusaama kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega, siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil.
Kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt.
|
| 3-1-2-3-12
|
Riigikohus |
30.04.2013 |
|
Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Kui konfiskeeritu kuulub isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima, ehk tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle. Konfiskeerimise toime ei ole mitte absoluutne, vaid relatiivne, sest see ei mõjuta mitte määratlemata isikute ringi, vaid üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigusi konfiskeeritavale esemele. (Vt RKÜKo 3-1-1-88-07, p 37 ja RKKKo 3-1-1-97-10, p 33).
Menetlejal tuleb KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik.
Konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, võib esitada tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda valdusse. Juhul kui konfiskeeritud on kinnisasi, mille omanikuna on konfiskeerimisotsustuse alusel kinnistusraamatusse kantud riik, tuleb hagejal enne vindikatsiooninõuet või koos sellega esitada riigi vastu ka kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65 lg 1).
Vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja väljanõudmiseks ei saa TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lg-st 1 tulenevalt esitada isik, kes ei ole küll konfiskeerimisotsustuse adressaat, kuid kes oli konfiskeeritud asja võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud ja kelle omandiõigus kriminaalmenetluses kinnitust ei leidnud.
Konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitatud hagi rahuldamine ei tähenda kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustuse tühistamist ega muutmist, sest konfiskeerimisotsustus kehtib üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes. Samas, kui kohus tuvastab, et konfiskeeritud asi kuulub tegelikult hagejale, puudub tal menetluslik pädevus järgnevalt välja selgitada, kas hageja näol on tegemist KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt tuleks asi konfiskeerida, kuna see ei ole hagimenetluse esemeks.
Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95 lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1) tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. ähtudes analoogia alusel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 4 tuleb KarS § 85 lg-s 2 sätestatud nõude sisustamisel aluseks võtta samad põhimõtted, millest lähtuvad eraõiguse kahju hüvitamise sätted, eeskätt võlaõigusseaduse 7. peatükk. Kuna KarS § 85 lg 2 teise lause alusel tekkiv õigussuhe on olemuselt avalik-õiguslik ja sellest õigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda, tuleb kõnealuse sätte alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata halduskohtumenetluses.
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
Vähendamaks õiguslikult tagajärjetu konfiskeerimisotsustuse tegemise ohtu, tuleb menetlejal KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Sellisel juhul on konfiskeerimise küsimuse lahendamisel tehtav kohtu otsustus selle kohta, kellele konfiskeerimise objekt kuulub, siduv kõigile menetlusse kaasatud isikutele.
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.
|
| 3-1-2-4-16
|
Riigikohus |
28.02.2017 |
|
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni artikli 10 lg 2, KrMS § 484 lg 2 ja KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. (p 6)
KrMS ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid KrMS § 186 lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kui teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. (p 19)
Teistmise alused on loetletud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–10. (p 9)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Tunnustamismäärust tegev kohus ei mõista karistust ja samuti puudub kohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-25-14, p 13). Kooskõlas KrMS § 484 lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga peab kohus üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse. (p 7)
Kuna KrMS § 485 lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise, saavad nii süüdimõistetu kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. (p 13)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
Riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt RKKKo nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Kui riigi poolt määratud kaitsja ei pööra tähelepanu sellele, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega, võib järeldada, et ta ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. (p 15)
PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigus on juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata (vt RKPJVm nr 3-4-1-18-10, p 9). (p 11)
|
| 3-1-2-2-12
|
Riigikohus |
09.05.2012 |
|
Kriminaalasja teistmine on põhjendatud ainult osas, milles rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 7 kohaselt on teistmise aluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitamist muul viisil kui teistmise kaudu. Kuna juurdepääsuõiguse puudumine tulenes sellest, et süüdistatavale riigi õigusabi korras määratud kaitsja ei esitanud tema huvides tähtaegselt kassatsiooni, on kõnealuse rikkumise kõrvaldamine võimalik, tagades teistmisavalduse esitajale juurdepääsu Riigikohtule.
|
Facebook
Twitter