1-16-7179/127
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.06.2018 |
|
KrMS § 291 lg 1 p 2 järgi võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel tunnistaja varem antud ütlused tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Tulenevalt KrMS § 37 lg-st 3 kohaldub KrMS § 291 lg 1 p-s 2 sätestatu ka kannatanu ütlustele. KrMS § 291 lg 3 kohaselt võib sellisel juhul erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused, kui on täidetud kolm tingimust: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses, kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ning tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. (p 10)
KrMS § 291 lg 3 p 3 ei eelda küsitlemisvõimalust (RKKKo 3-1-1-89-12, p 18). KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta ütluste usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses (RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 15 ja 16). (p 11)
KrMS § 291 lg 1 p 3 alusel ütluste tõendina vastuvõtmise üle otsustamisel peab kohus hindama KrMS § 291 lg-s 3 sätestatud eelduste täidetust. (p 12)
Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)
Kui kannatanu keeldub ütluste andmisest, ei saa kohus teda selleks sundida (RKKKo 3-1-1-90-14, p 52). (p 12)
KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või kohtuotsus tugineda üksnes või valdavas ulatuses selle isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Tõend, millele kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 tähenduses "valdavas ulatuses", on selline, mis on kriminaalasja lahendamise seisukohalt määrava või otsustava tähendusega. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb. Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (vt RKKKo 3-1-1-89-12, p-d 19 ja 20). Muude tõendite kaal võib sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga, ja sellest, milliste tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab (RKKKo 3-1-1-41-13, p 10). (p 13)
Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
Tunnistajate ütlusi ei saa kasutada iseseisva tõendina selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Kuna kohtuliku arutamise käigus uuriti kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele (RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). (p 14)
KrMS § 3602 lg 1 järgi vaadatakse kriminaalasi Riigikohtus läbi kassatsiooni piires ning apellatsioonis esitatud väidete osas kolleegium seisukohta ei võta. (p 16)
KrMS § 363 lg 5 järgi ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonimenetluses on võimalik anda üksnes hinnang sellele, kas kohtud on tõendite hindamisel järginud menetluskorda ja senist kohtupraktikat ning oma seisukohti nõuetekohaselt põhjendanud (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). (p 16)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-19-8038/67
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.12.2020 |
|
Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid (KrMS § 363 lg 5), kuid kontrollib seda, kas kohtute siseveendumuse kujunemine on jälgitav ja kas otsuses on nõuetekohaselt ära näidatud, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1). Kassatsioonikohtu järelevalve hõlmab eeskätt seda, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt RKKKo 3-1-1-68-09, p 6 ja 3-1-1-33-08, p 7). Sellekohase kontrolli vajalikkus ja ulatus sõltub muu hulgas ka sellest, kas üldse ja kui, siis millisel määral ning millise õigusliku argumentatsiooniga on kahtluse alla seatud kohtute poolt tuvastatud sündmuste käik. Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui jätta kõrvale olukorrad, kus kohus oma initsiatiivil tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis on süüdistatava olukorda halvendanud (KrMS § 331 lg 3), võib kaebeinstants üldjuhul võtta enda õiguskäsitluse aluseks olukorra sellisena, nagu seda aktsepteerivad kohtumenetluse pooled (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p-d 10.1–11, 3-1-1-76-16, p-d 8-9). (p 8)
Kui kriminaalasjas leiab kinnitust tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine, peab kriminaalasja menetleja kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile KarS §-s 115 nimetatud erutusseisundi (RKKKo 3-1-1-10-13, p 9). Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste ning selle saab kindlaks teha lisaks ekspertiisile ka tõendikogumile antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (RKKKo 3-1-1-86-04, p 10). (p 17)
KarS § 28 lg 1 alusel ei ole hädakaitsetegevuseks ründaja vastu õigustatud mitte ainult isik, kelle individuaalseid õigushüvesid õigusvastaselt rünnatakse, vaid kaitsetegevus võib toimuda ka teise isiku individuaalõigushüvede kaitseks nn hädaabi vormis (vt nt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Kaitstes küll hädakaitseõigusega (teise isiku) individuaalõigushüvesid, kaitstakse hädaabi osutamise kaudu samal ajal ka õiguskorda kui tervikut. (p 22)
Puuduvad põhimõttelised erisused sellele, kas isik kaitseb hädakaitsetegevuse raames enda või kellegi teise individuaalõigushüvesid. Hädaabi puhul puudub kolmandal isikul aga tavaliselt õigus hädakaitsetegevusele, kui see kaitsetegevus ei vasta(ks) kaitstava isiku (tegelikule või eeldatavale) tahtele. Samuti tuleb hädaabi osutamisel arvestada mõningate sotsiaaleetiliste piirangutega hädakaitsetegevuse sisustamisel, nt sekkumisel elukaaslaste vahel puhkenud tülisse või alaealiste laste ja vanemate vahel tekkinud konflikti lahendamisel (vt ka RKKKo 3-1-1-111-04, p 12). Üldjuhul kehtib siiski ka hädaabi osutamise korral õigus kaitsetegevusele sarnases ulatuses ja tingimustel nagu seda enda isiklike individuaalhüvede kaitsel. (p 23)
Hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui konkreetse kindlaks tehtud menetlus- ja/või materiaalõigusliku rikkumisega ei kaasne vajadust (taas)uurida tõendeid ning tuvastada uusi või täpsustada olemasolevaid faktilisi asjaolusid, ei ole üldjuhul takistusi sisulise õige lahendi tegemiseks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi enda poolt (RKKKo 3-1-1-17-04). (p 24)
Hädakaitseseisund eeldab KarS § 28 lg 1 kohaselt kas vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet. Hädakaitseseisundiga on tegemist enne ründe jõudmist katsestaadiumisse KarS § 25 tähenduses, s.o juba siis, kui kaitstavat individuaalõigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10). Seega ei eelda hädakaitseseisund veel mingi õiguse kahjustamist, vaid piisab sellest, kui on reaalne oht, et ründaja käitumine selleks kohe muutub / on muutumas ning kaitsetegevusega viivitamine tõstaks ebamõistlikult kahjuliku tagajärje saabumise riski. (p 26)
Võimaliku hädakaitse situatsiooni tunnustamiseks tuleb vaadata ka sellele eelnenud sündmuste käiku, mis võib hõlmata näiteks isegi juba eelmisesse päeva jäävaid sündmusi (vt nt RKKKo 3-1-1-124-01, p 7.2). Vahetuks ründeks KarS § 28 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka nn jätkuva ründe olukorrad, s.t rünne on kõnealuse sätte tähenduses vahetu seni, kuni juba alustatud ründest pole üheselt mõistetavalt lõplikult loobutud (sh olukorrad, kus rünne on arusaadavalt lõplikult ebaõnnestunud), misjärel oleks võimaliku kahju ärahoidmine hädakaitsetegevusega võimatu (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10.1). Isiku kehalise puutumatuse vastu suunatud rünnet tuleb lugeda jätkuvaks (ja seega vahetuks KarS § 28 lg 1 mõttes) seni, kuni on tõsikindel alus karta varem juba toime pandud vägivallateo kohest kordumist. (p 27)
Ka hädaabi korral tuleb ründe tõrjumise õigusena mõista ründe täieliku lõpetamise õigust selleks sobiva(te) vahendi(te)ga (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p-d 11-12). (p 30)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
Kui peaks tekkima tõsiselt võetavaid kahtlusi (vt RKKKo 3-1-1-77-15, p 18 jj), mis puudutavad nii hädakaitseseisundi esinemist kui ka sellele järgnevat kaitsetegevust, tuleb lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest ning need kahtlused tuleb tõlgendada õiguskorda kaitsvale isikule soodsamas suunas. (p 33)
|
| 1-20-5182/179
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.10.2023 |
|
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb KarS § 5 lõikeid 2 ja 3 järgides kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise redaktsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Seaduse sõnastusest järeldub üheselt seadusandja tahe allutada süütegude aegumine KarS §-s 5 ette nähtud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikule. Õigusteoreetilisi seisukohti, millega püütakse kohut veenda selle arusaama ekslikkuses, võib seadusandja arvestada süüteo aegumise regulatsiooni ajalise kehtivuse reeglite muutmisel, kuid see ei saa anda alust kehtiva seaduse contra legem tõlgendusele. (p 13)
Tunnistades isiku süüdi lõpuleviidud kuriteo kaastäideviimises, on tema tegu kvalifitseerides väär viidata ka KarS § 25 lg-le 4. KarS §-le 25 viidatakse üksnes kuriteokatse korral. Kõrgema astme kohus saab eksliku viite KarS §-le 25 kõrvaldada aga üksnes prokuratuuri või kannatanu kaebuse alusel, sest süüteokatsele viitav kvalifikatsioon on süüdistatavale soodsam kui lõpuleviidud kuriteo kvalifikatsioon. (p 21)
|
| 1-20-6533/329
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.02.2023 |
|
Ühed ja samad narkootilise aine käitlemisteod ei saa moodustada omavahel korraga nii jätkuvat kui ka korduvat kuritegu. (p 10)
Ekspertiisitasu määramise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 2 esimene lause koosmõjus määruse VVm 22.12.2005 nr 322 § 4 lg 1 esimese lausega, mis sätestab tasumäära. Eksperdi sõidukulu hüvitamise õiguslik alus on KrMS § 178 lg 1 p 3 koosmõjus määruse nr 322 § 51 lg-ga 2. (p 12)
Eksperdile tasu määrates on kriminaalasja menetleja kohustatud hindama ka tasutaotluse sisulist põhjendatust, sh seda, kas taotluses märgitud töö maht on põhjendatud. (p 12)
Riiklikult tunnustatud eksperdile (KES § 10) kriminaalasjas ekspertiisi eest makstav tasu ja kuluhüvitis tuleb välja mõista riigilt. (p 13)
Kui õiguse üldakt on õiguse adressaadi jaoks soodustava iseloomuga, tuleb seda üldjuhul isikute huvides ka kohaldada, sõltumata sellest, kas akt on antud välja kooskõlas põhiseadusega või mitte (RKKKo 3-1-1-14-03 p 9). Kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu ülemmäära põhiseadusvastaseks tunnistamine annab kohtule aluse mõista riigilt eksperdi kasuks välja senist ülemmäära ületav tasu. Samas peab menetlusosaliselt ekspertiisitasu katteks riigi kasuks välja mõistetav menetluskulu hüvitis jääma põhiseadusvastaseks tunnistatud ekspertiisitasu ülemmäära raamidesse. Sellest suurema menetluskulu hüvitise väljamõistmine menetlusosaliselt on võimalik üksnes juhul, kui menetlusosaline taotles ekspertiisi määramist või menetleja määras ekspertiisi omal algatusel pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse avaldamist Riigi Teatajas. (p 14)
Kassatsioonimenetluses ei saa vahistamise elektroonilise valvega asendamist taotleda. (p 18)
|
| 1-17-3371/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.12.2020 |
|
Õigeksmõistvat otsust pole võimalik KrMS § 3602 lg-s 3 ette nähtud korras tühistada. (p 54)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul lahendada esmajärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitsja taotleb alternatiivselt ka süüdistatava õigeksmõistmist. (RKKKm 1-17-10050/74, p 11.) (p 56)
Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. Enne viidatud alusel menetluse lõpetamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. (Vt nt RKKKm 3-1-1-96-15, p 9 ja 3-1-1-4-17, p 37.) (p 59)
KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 67.) Menetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel maakohtu otsuses peaks olema äärmiselt erandlik. (p-d 59-60)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel jääb süüküsimus lahendamata (vt RKKKm 1-17-10050/74, p 10), mistõttu ei väljenda süüdistatav kriminaalmenetluse sellel alusel lõpetamisega nõustudes ja seda vaidlustamata jättes nõusolekut sellega, et ta on kuriteo toime pannud. (p 94)
Juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine edasikaebemenetluse ajal ei anna alust tühistada tema suhtes tehtud õigeksmõistvat otsust osas, milles seda pole vaidlustatud. (p 54)
Kui kohtumenetluse pool vaidlustab apellatsioonivastuses maakohtu järelduse, mis on teise poole apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamise üks eeldus, tuleb ringkonnakohtul apellatsiooni lahendamiseks sisuliselt hinnata ka seda apellatsioonivastuse väidet. Sellisel juhul ei ole tegemist apellatsiooni piiridest väljumisega, vaid ühe osaga apellatsiooni rahuldamise eelduste kontrollimisest, mida ringkonnakohus peab otsuses põhistama. (p 96)
Karistuse kergendamisel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu tuleb kohtul otsuses näidata karistus nii enne kui ka pärast KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaldamist. (Vt RKKKo 3-1-1-42-15, p 69.) (p 62)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 119)
Karistusseadustiku eriosa või teiste seaduste viitelised normid, mis näevad süüteo eest ette juriidilise isiku vastutuse, hõlmavad ka tegusid, mille karistatavuse eeldused füüsilise isiku puhul ei ole sätestatud ammendavalt juriidilise isiku karistust ette nägevas normis viidatud eriosa lõikes, vaid tulenevad sellest sättest koostoimes karistusseadustiku üldossa kirja pandud vastutuse eeldustega. Teisisõnu on „sama teona“ juriidilise isiku karistust ettenägeva eriosa sätte mõttes käsitatav ka tegu, mis on karistatav selles sättes viidatud põhidelikti üldosalise tuletisdeliktina. Muu hulgas näeb karistusseadustik ette juriidilise isiku vastutuse kuriteost osavõtu eest: kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja paneb juriidilise isiku huvides toime teo, mis koostoimes KarS §-s 22 sätestatuga on karistatav mõne sellise süüteokoosseisu järgi, mille puhul on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on osavõtutegu omistatav ka juriidilisele isikule. (p-d 87 ja 88, vt ka p 86)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Olukorras, kus ringkonnakohus viitab istungil esmakordselt uue süüteokoosseisu kohaldamise võimalusele ja sellele argumenteeritult vastamine eeldab kohtumenetluse pooltelt põhjalikku ettevalmistust, ei ole KrMS § 268 lg 6 esimese lause tähenduses kaitseõiguse tagamiseks piisav, kui pooltel võimaldatakse väljendada uue kvalifikatsiooni kohta seisukohta ringkonnakohtu istungil, vaheaega tegemata. Seda isegi juhul, kui kohtumenetluse pool ei taotle vastamiseks lisaaega. (p-d 80-81)
Kui ringkonnakohus kvalifitseerib süüdistuses etteheidetud teo ümber selliselt, et uus kvalifikatsioon oleks oluliselt muutnud kaitsetegevust juba maakohtus, tuleb tagada menetluse poolele piisav võimalus end sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (KrMS § 268 lg 6 esimene lause). (p 82)
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (KrMS § 268 lg-d 1 ja 5). Süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt RKKKo 3-1-1-59-16, p-d 21 ja 30.) Kui süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogum ei võimalda isegi selle tõendatuse korral isikut süüdi mõista, ei saa süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi ka kohtumenetluses tuvastada (KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause). (p-d 66 ja 77)
Süüdistuse tekst peab olema sidus ja prokuratuuri versioon sündmuste käigust peab olema selle põhjal selgelt jälgitav. Süüdistuses tuleb hoiduda põhjendamatutest kordustest, ebaoluliste faktide kirjeldamisest ja viidetest asjassepuutumatutele õigusnormidele. (p 68)
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik üksnes kuni teo faktilise lõpetamiseni ehk seni, kuni kestab veel koosseisuga kaitstud õigushüve kahjustamine ja kogu ebaõigus ei ole vaatamata koosseisu täitmisele veel täielikult realiseerunud (RKKKo 3-1-1-32-16, p 9). (p 73)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
Olukorras, kus KarS § 210 lg-s 2 nimetatud pettuse osaks on näilike maksete tegemine, võib soodustuskelmusele kaasaaitamine seisneda ka selles, et kaasaaitaja loob petjale võimaluse saada soodustuse andja petmiseks üle kantud raha varjatult tagasi. Osutatud võimaluse olemasolu võib olla tarvilik eeltingimus selleks, et soodustuskelmus osutuks toimepanija(te) jaoks kasumlikuks. Eelnev lubadus aidata pettuse toimepanemiseks üle kantud raha varjatult tagasi saada võib aga olla käsitatav soodustuskelmuse täideviija teotahtluse tugevdamisena. (Vrd RKKKo 3-1-1-6-11, p 13 jj.) (p 76)
KarS § 65 lg-t 3 ei saa kohaldada, kui KarS § 65 lg 1 alusel liidetavad karistused on mõistetud selliste kuritegude eest, mis on toime pandud enne 1. jaanuari 2015. Viimati mainitud juhul tuleb liitkaristuse täitmisel lähtuda reeglitest, mida Riigikohus kirjeldas asjas nr 3-1-1-66-10. (p-d 104-105)
Apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotluse rahuldamata jätmine pole õigustatud olukorras, kus kohtuistungil on õigeaegselt esitatud apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise taotlus, milles viidatud õigusteenuse arved on identifitseeritavad, kuid unustab taotlusele arved lisada ning kohus vaatamata võimalusele jätab poole tähelepanu arvete puudumisele juhtimata. (p 108)
Hüvitis ühe süüdistatava poolt kaassüüdistatava huvides kantud menetluskulu katteks tuleb välja mõista selle süüdistatava kasuks, kelle huvides menetluskulu kanti. (p 136)
Menetlusdokumendi koostamise eest makstava kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada mh sellega, millisest menetlusfaasist alates on kaitsja kriminaalmenetluses osalenud ning kui suure osa apellatsioonist või selle vastusest moodustab uus ja asjakohane õiguslik argumentatsioon. Samuti tuleb arvestada käsitletava õigusliku küsimuse keerukust ja mahukust ning kas kaitsja on keskendunud asjakohastele probleemidele. (p 113)
Tasude ja kulude korra § 6 lg 6 kohaselt on juhul, kui kaitsjal on samas asjas kaks kaitsealust, võimalik tema tasu suurendada maksimaalselt 50% (mitte 100%), kolme kaitsealuse korral kuni 100%, nelja puhul kuni 150% jne. (p 129)
|
| 1-18-86/128
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.11.2019 |
|
Olukorras, kus kaebaja taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 13.1). (p 51)
Argumendid, mille järgi võis varguse toimepanemises süüdistatav isik tema elukoha läbiotsimisel leitud kannatanutele kuuluvad asjad omandada vanakraami laatadelt või need võis tema elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p 8 ja RKKKo 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.) (p 58)
Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)
Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)
Kui süüdistatav ei esita ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas sattusid varastatud esemed tema valdusesse seaduslikul teel, ja kohtud käsitasid neid argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks, on tegemist KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamisega, mis on viinud alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 59)
KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt RKKKo 1-15-10119/80, p 22.) (p 61)
KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. (p 62)
KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. (p 62)
See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt RKKKo 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.) (p 64)
Sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana. Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. (p 69)
Isegi kui kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on saanud alguse maakohtust, on mõnel juhul menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. (p 70)
|
| 3-1-1-3-11
|
Riigikohus |
21.02.2011 |
|
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus ise faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.
KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.
|
| 3-1-1-36-07
|
Riigikohus |
24.09.2007 |
|
Alates 15. märtsist 2007 on väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad vähem kui 1000 krooni maksva asja või varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu, kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla. Nii ei loeta alates 15. märtsist 2007 enam kuriteoks vähem kui 1000 krooni maksva eseme suhtes toime pandud kelmust ka siis kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse (KarS § 209 lg 2 p 1).
Kohus ei saa süüdistatava kaitsja kaebuse alusel süüdistatava vangistusaega pikendada.
Sissetungimisega toime pandud KarS § 218 mõttes väheväärtusliku asja vargus, mis oli enne 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, tuleb pärast nimetatud kuupäeva kvalifitseerida KarS § 266 kohase lõike ja punkti järgi, kuna omavoliline sissetung isikute grupi poolt oli nii enne kui ka pärast 15. märtsi 2007 karistatav KarS § 266 järgi.
Vastavalt KarS § 5 lg-tele 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Sissetungimisena KarS § 199 lg 2 p 8 mõttes on käsitatav omavoliline sissetung KarS § 266 tähenduses.
|
| 3-1-1-63-12
|
Riigikohus |
22.06.2012 |
|
Lisakaristuse mõistmine peab toimuma KarS § 56 alusel ja vastama karistuse eesmärkidele. KarS § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (vt RKKKo 3-1-1-34-07, p 7.2).
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
|
| 3-1-1-41-11
|
Riigikohus |
03.06.2011 |
|
KarS § 394 kujutab endast blanketest süüteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused tuleb avada rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud rahapesu mõiste kaudu.
KarS § 394 kujutab endast blanketest süüteokoosseisu, mille objektiivsed tunnused tuleb avada rahapesu ja terrorismi tõkestamise seaduses sätestatud rahapesu mõiste kaudu.
Rahapesu kujutab endast varjamis- või moondamistegevust, millega puhastatakse eelkuriteost saadud rahapesu objekt – kriminaaltulu – kuritegelikust taustast ja suunatakse sellisel teel saadud vara legaalsesse käibesse, kasutamaks seda näiliselt seadusliku tulu teenimiseks. Teisisõnu varjatakse kõnealusel viisil rahapesu eelset seost rahapesu objektiks oleva vara ja seda kuritegelikult kontrolliva isiku vahel. Seejuures tuleb silmas pidada, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole välistatud isiku samaaegne karistamine nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest. Samas on nõutav, et tuvastatud oleks eelkuriteona käsitatav kuriteosündmus.
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.
Alates 28. jaanuarist 2008 kehtiva RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud käitumise korral on samuti nõutav, et KarS § 394 järgi kvalifitseeritav kuritegu oleks toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2 sätestatu nõuab aga koosseisus kirjeldatud tegevuste eesmärgi suhtes kavatsetust.
Rahapesu koosseisu realiseerimine eeldab RpTRTS § 4 lg 1 p-s 1 kirjeldatud juhtudel vähemalt kaudset tahtlust. RpTRTS § 4 lg 1 p-s 2 kirjeldatud käitumise korral tuleb aga eesmärgi osas tuvastada kavatsetus.
KarS § 209 kohaselt on kelmusena karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivsed tunnused seisnevad pettuses, s.t tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomises, mille tulemusena satub kannatanu eksimusse ja teeb varakäsutuse, süüdlane saab aga varalist kasu. Tegelike asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses tuleb mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste kui sisemiste asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust varakäsutuse tegemiseks, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega.
Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.
KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kohtulik arutamine süüdistusakti järgi, millest tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
Ringkonnakohtul on võimalik lisada maakohtu otsusele faktilisi ja õiguslikke põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha ise uus otsus. Seevastu olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud.
Olukord, kus ringkonnakohus jättis näitamata, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda teistsugune hinnang, on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kahju hüvitamise kohustuse eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. Kohtuotsustes puudub põhjendus selle kohta, miks on kannatanu poolt kolmandale isikule tasutud summa (täies ulatuses) käsitatav kannatanul tekkinud kahjuna. See tähendab, et kohtud on jätnud kohtulikul arutamisel nõuetekohaselt välja selgitamata, kas ja kui suure kahju süüdistatavad kannatanule tekitasid. Tegemist on TsMS § 669 lg 1 p 5 nõuete rikkumisega.
VÕS § 127 lg-st 1 tuleneb, et kahjuhüvitisest peab maha arvama igasuguse kasu, mida kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai, eelkõige aga tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (VÕS § 127 lg 5). Hüvitatava kahju kindlakstegemisel tuleb alati võrrelda kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe.
Alusetust rikastumisest tulenev nõue omab tähtsust kahjuhüvitise ulatuse kindlaksmääramisel. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu.
KarS § 394 näol on tegemist kahjustusdeliktiga. Selles koosseisus kirjeldatud käitumise eest karistusõigusliku vastutuse kehtestamisel on seadusandja eesmärgiks seadnud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmise kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte aga igasuguse kuritegelikul teel saadud vara kasutamise kriminaliseerimise, mille käigus jääb vara tegelik päritolu varjatuks. Nii pole rahapesuna alust käsitada toiminguid, mille sisuks on kuritegeliku päritoluga vara käitlemine isiklikuks tarbeks ja mis pole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele (näiteks kuritegelikul teel saadud vara suunamine vahetusse lõpptarbimisse). Lisaks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa, sest rahapesust ei saa rääkida näiteks siis, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.
|
| 3-1-1-38-11
|
Riigikohus |
08.06.2011 |
|
KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.
Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.
Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.
KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.
Asjaolu, et ostja ja müüja lepivad omavahel kokku narkootilise aine müümise ning üleandmise tingimustes, ei anna alust vaadelda kõnealust käitumist ühise ja kooskõlastatud tegevusena
KarS § 21 lg 2 esimese lause mõttes.
KarS § 21 lg 2 esimene lause, mis sätestab kaastäideviimise materiaalõigusliku aluse, kujutab endast omistamisnormi, mille alusel vastutab üks isik ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline.
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel NPALS § 31 lg 3 esimese lause mõttes tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogusest. Narkootilise aine segu korral saab suurest kogusest rääkida juhul, kui selles sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele.
Käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks.
KarS § 184 lg 21 p-s 1 sätestatud suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast süüteokoosseisu subjektiivset tunnust, mis iseloomustab toimepanija käitumise sihte ja näitab kavatsetust narkootilise aine edasise käitlemise suhtes. Kuivõrd tegemist on mittekongruentse süüteokoosseisu tunnusega, millele koosseisu objektiivsete tunnuste hulgas vaste puudub, ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilist ainet käideldes tegelikkuses sai ja kas tema poolt soovitu realiseerus, vaid kui suurt varalist kasu ta taotles. Eelnevast tuleneb, et KarS § 184 lg 21 p 1 puhul ei esine vältimatut vajadust tuvastada objektiivselt müügile või muu varalise kasu saamisele suunatud tegevust nagu ei ole nõutav seegi, et süüdlane teo toimepanemisest suurt varalist kasu sai. Ühtlasi tuleb märkida, et suure varalise kasu hindamise lähtealusena on senises kohtupraktikas tuginetud KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud suure varalise kahju mõistele.
Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Selleks võib olla näiteks soov teenida rahalist tulu, kasutada ainet enda tarbeks vms. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamisel üldiselt.
Narkootilise aine suures koguses käitlemisena suure varalise kasu saamise eesmärgil on alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida juhul, kui asjas on leidnud tuvastamist, et käitlemise tulemusena soovisid süüdistatavad teenida mitte ainult rahalist kasu, vaid saada seda vähemalt KarSRS § 8 p-s 2 sätestatud määras.
Kvalifitseerimaks süüdistatavate tegevust KarS § 184 lg 21 p 1 järgi, ei piisa üksnes narkootilise aine koguse ja selle maksumuse tõendamisest, vaid välja tuleb selgitada isikute tegevuse tegelikud eesmärgid.
Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgmise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest.
Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav.
Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, sest KarS § 832 lg 1 teise lause kohaselt ei kohaldata konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite arvel.
Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 832 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.
Kuivõrd arutatavas asjas karistati süüdistatavat vangistusega 3 aastaks, mitte üle selle, ei olnud KarS § 832 lg 1 tema suhtes kohaldatav ja selle sätte alusel sularaha konfiskeerimine kujutas endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist KrMS § 362 p 1 mõttes.
|
| 3-1-1-118-09
|
Riigikohus |
07.06.2010 |
|
Alates 1. juulist 2009 kehtima hakanud LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 järgi on alkoholijoobe olemasolu seotud konkreetse numbrilise näiduga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-09).
KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest teise astme kuriteo asjas on möödunud kolm aastat. Nimetatud paragrahv sätestab otsuse täideviimise aegumise, mille sisuks on karistatava teo ja selle eest mõistetud karistuse sideme katkemine. Otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Seadus näeb ette, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kuriteo puhul kulgema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures ei tee KarS § 82 lg 1 vahet sellel, kas isikut karistatakse reaalse või tingimisi karistusega. (Vt RKKKm nr 3-1-1-20-08). KarS § 82 lg 2 sätestab kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alused. Nimetatud lõike punkt 2 näeb ette kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise reeglid tingimisi mõistetud karistuse korral. Nii sätestabki KarS § 82 lg 2 p 2, et kohtuotsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või §-s 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Osutatust tuleneb otsesõnu, et KarS § 82 lg-s 1 sätestatud otsuse täitmise aegumistähtajad kulgevad iseseisvalt ka nende otsuste puhul, millega süüdlane on karistuse kandmisest KarS § 73 või § 74 alusel tingimuslikult vabastatud. KarS § 73 või § 74 sätteid ettenägeva otsuse täitmisest KarS § 82 mõttes on põhjust rääkida vaid siis, kui isik rikub selle otsusega määratud katseaja tingimusi. Katseaja raskeim rikkumine on uue kuriteo toimepanemine, kuid see asjaolu ei väära katseaega ettenägeva otsuse täitmise aegumistähtaja kulgu, sest seadus ei näe ette otsuse täitmise aegumise katkemist. Ka KarS § 73 ja § 74 alusel tingimisi kohaldamata jäetud karistuse reaalseks täitmiseks, st karistuse hilisemaks liitmiseks on ette nähtud kindlad ajalised piirid, mis on sätestatud KarS §-s 82. KarS § 82 lg 2 p-s 2 märgitud peatumisaluse esinemise korral, tuleb kohtuotsuste kogumisse kuuluva eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse äralangemisest, s.o katseaja lõppemisest. Liitkaristuse hilisema mõistmise puhul eelmise otsuse täitmise aegumine lõpeb uue kuriteo osas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 7). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-21-10, p 8).
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendis Zimmermann ja Steiner versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt RKKKo nr 3-1-1-28-08).
|
| 3-1-1-92-10
|
Riigikohus |
03.11.2010 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 363 lg-s 5 sätestatu ja kohtupraktikas korduvalt toonitatu kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. See keeld puudutab eeskätt kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seonduvaid ja tõendamisesemega (KrMS § 62) hõlmatavaid asjaolusid. Kuid lisaks kriminaalmenetluse esemeks olevatele faktilistele asjaoludele puututakse kriminaalasja menetlemisel kokku ka mitmesuguste menetluslikku laadi faktiliste asjaoludega, mis kajastavad erinevate menetlustoimingutega (tõendite kogumisele või kriminaalmenetluse tagamisele suunatud menetlustoimingutega, aga ka näiteks taotluste ja kaebustega) seonduvat. Oluline on siiski silmas pidada, et kooskõlas KrMS § 62 lg-ga 2 võidakse menetluslikku laadi faktilisi asjaolusid tuvastada ka nn vabatõendite (näiteks mingis teises, kuid käesolevaga seonduvas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse) alusel ja et tulenevalt KrMS § 347 lg 2 p st 6 ja § 321 lg 2 p-st 5 on võimalik taotleda menetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamist kõrgema astme kohtu poolt ka tuginevalt sellistele dokumentidele.
KrMS §-s 413 sätestatust nähtub, et kohtuotsuste konkurentsi juhtudel on seadusandja pidanud nii võimalikuks kui ka vajalikuks sisuliselt korrigeerida KrMS § 408 lg-s 1 sätestatut: täitmiskohtuniku poolt vähemalt ühe jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse kaetuks lugemine teise jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistusega tähendab sisuliselt kahtlemata jõustunud kohtuotsusega mõistetud karistuse korrigeerimist väljaspool teistmismenetlust. KrMS §-s 413 sätestatud kohustuse täitmisel peab täitmiskohtunik vältimatult välja nõudma kõik jõustunud ja omavahel konkureerivad kohtulahendid ning põhjendatud kahtluste tekkimisel ka vastavad kriminaaltoimikud. Loogiliselt ei ole võimalik põhjendada, miks ei peaks ülalnimetatud täitmiskohtuniku kohustus laienema ka kriminaalasja arutavale kohtunikule, kel tuleb asuda erinevate kohtuotsustega mõistetud karistusi liitma.
Süüdistatava poolseid vabadusõiguse rikkumisele viitavaid väiteid ei saa kohus ilma nende õigsust kontrollimata tunnistada ilmselt põhjendamatuteks.
|
| 3-1-1-113-12
|
Riigikohus |
12.12.2012 |
|
KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6).
Kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist (sh ka elektroonilise valve mittekohaldamist). Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2).
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p 6.6).
Kohtuotsuses pole vaja eraldi põhistada karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist (sh ka elektroonilise valve mittekohaldamist). Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-18-11, p 8.2).
Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt RKKKo 3-1-1-10-09, p 61).
Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut.
Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt nt RKKKo 3-1-1-82-06, p 11).
Rajades süüdimõistva kohtuotsuse järeldused oletustele ja jättes kohtulikul arutamisel tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus tema kasuks tõlgendamata, rikub kohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-8-11
|
Riigikohus |
11.04.2011 |
|
Kuna karistusseadustik ei anna padrunite ebaolulise koguse mõistet, tuleb seda sisustada relvaseaduse alusel. Relvaseaduse § 46 lg 4 p 1 kohaselt võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstolipadrunit. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 tuleb praegu kehtivat KarS § 418 lg 1 redaktsiooni kohaldada tagasiulatuvalt ka enne 15. märtsi 2007. a toimunud süüdistatava poolsele padrunite valdamisele.
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Küll aga võib dokumentide olemasolu või puudumine olla teatud juhtudel olulise tõendusliku tähendusega.
Karistusseadustiku § 201 järgi saab isikut oma valduses oleva vallasasja kolmanda isiku kasuks pööramise eest karistada üksnes juhul, kui teo objektiks on võõras vallasasi. Võõras on vallasasi kolmanda isiku kasuks toimuva omastamise puhul siis, kui vallasasi ei ole ei teo toimepanija ega teost kasu saava kolmanda isiku omandis. Seetõttu tuleb isiku süüdistamisel omastamises muude objektiivse koosseisu tunnuste kõrval tõendada ära ka koosseisutunnus "võõras".
Vallasasja omanikul ei pea omanikustaatuse kinnitamiseks olema dokumente.
Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Muu hulgas tühistab Riigikohus kohtuotsuse siis, kui kohtud ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja on tuginenud kohtuotsust põhjendades ebaselgetele, mitteammendavatele või vastuolulistele seisukohtadele (vt nt RKKKo 3-1-1-103-10, p 7 ja 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Omastamisteo toimepanemise hetkel peab isikul olema vähemalt kaudne tahtlus võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise suhtes. Kui süüdistatav ei tunne huvi, millist asjad talle üle antakse, siis ei saa tegemist olla kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes, vaid hooletusega KarS § 18 lg 3 tähenduses. KarS § 15 lg 1 kohaselt on aga § 201 järgi vastutus välistatud, kui võõras vara pöörati enda või kolmanda isiku kasuks ettevaatamatusest.
|
| 3-1-1-84-11
|
Riigikohus |
03.11.2011 |
|
Äratundmiseks esitamise protokolli on lubamatu tõend siis, kui äratundmiseks esitamine viiakse läbi enne ülekuulamist (vt RKKKo 3-1-1-52-09, p 11.2).
Kooskõlas KrMS § 82 lg 1 p-s 5 sätestatuga tuleb äratundmiseks esitamise protokollis märkida ka seda, milliste tunnuste alusel objekt ära tunti (vt RKKKo 3-1-1-21-09, p 10).
See, kas äratundmiseks esitamisele eelneva ülekuulamise abil on äratundja edasisi järeldusi võimalik objektiivselt kontrollida ja hinnata või mitte, sõltub ülekuulamise käigus saadud informatsioonist. Kui äratundja ei kirjelda, milliste tunnuste alusel ta loodab objekti ära tunda, pole hiljem võimalik võrrelda, mille põhjal ta äratundmisel objektisamasuse või -erisuse kohta oma järelduse tegi. Seega puudub sisuline erinevus olukordadel, mil äratundja ei osanud objekti äratundmist võimaldavaid tunnuseid kirjeldada ja mil äratundjat objekti tunnuste osas üldse ei küsitletud.
AÕS § 201 lg-s 1 selgitatakse, et kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama kinnisasja ja omandama selle vilju. AÕS § 214 lg 3 sätestab, et kasutusvaldajale kuulub loodusvili, mis on valminud ja eraldatud kasutusvalduse ajal. AÕS § 115 lg 1 kohaselt saab asja omanik või võõra asja valdaja, kellel on õigus omandada loodusvilja, loodusvilja omanikuks vilja asjast eraldumisel. Pidades silmas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasemat praktikat, mille kohaselt on vähemalt tulundusmetsa näol tegemist kinnisasjast saadava loodusviljaga (vt RKTsKo 3-2-1-51-11, p 16), nähtub asjaõigusseadusest üheselt, et metsa mahavõtmisel saab puude omanikuks kasutusvaldaja.
Vt otsuse p 19 ja nt RKKKo 3-1-1-76-11, p 9.
Vt otsuse p 17 ja nr RKKKo 3-1-1-38-99, p 7. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kui kohus tugineb lubamatule tõendile, siis rikub ta sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 399 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-73-09
|
Riigikohus |
02.10.2009 |
|
Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus vaid kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaal-menetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks saab olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p 38 ja nr 3-1-1-35-08, p 25). Maksumaksja poolt tasumisele kuuluva maksusumma määramine ja selle maksumaksjalt väljamõistmine ei saa toimuda tsiviilhagi esitamise teel, sest tulenevalt maksukorralduse seaduse §-st 1, § 10 lg-st 2, § 92 lg-st 1 ja § 95 lg-st 1 toimub maksusumma määramine maksuhalduri poolt maksumenetluses maksuotsusega, mida saab vaidlustada maksukorralduse seaduses sätestatud korras vaidemenetluses ja/või halduskohtumenetluses.
|
| 3-1-1-83-09
|
Riigikohus |
19.10.2009 |
|
Alates 1. juulist 2009. a on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.
Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18).
|
| 3-1-1-74-14
|
Riigikohus |
02.12.2014 |
|
Kirjaliku menetluse toimetamisel määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele.
Ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13 Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise tähtajaga.
Kirjaliku menetluse toimetamisel määrab ringkonnakohus tähtaja, mille jooksul apellatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest apellatsioonimenetluse pooltele. Selle sätte analoog kassatsioonimenetluses on KrMS § 352 lg 2, mille kohaselt Riigikohus vaatab kriminaalasja läbi üldjuhul kirjalikus menetluses. Sellisel juhul määrab Riigikohus tähtaja, mille jooksul kassatsioonimenetluse pooled võivad kohtule oma seisukohti esitada, ja otsuse avalikult teatavakstegemise aja ning teatab sellest kassatsioonimenetluse pooltele.
Ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu.
Ka ringkonnakohtu kirjalikus menetluses tuleks lähtuda kriminaalasjas nr 3-1-1-89-13 Riigikohtu otsuse p-s 17 väljendatud seisukohast, mille kohaselt on kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Vastavat põhimõtet tuleb väljendada selgelt ka määruse tekstis, viidates üheselt sellele, et tegemist on ka kõigi taotluste esitamise tähtajaga.
Ka kirjalikus menetluses peavad olema tagatud ausa kohtumenetluse põhimõtted kriminaalmenetluse seadustiku ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 tähenduses. Muu hulgas tähendab see, et menetlusosaliste menetluslikke õigusi piiratakse vaid sel määral, kui see tuleneb kirjaliku menetluse olemusest ja on ilmtingimata vajalik selle toimetamiseks. Kirjaliku menetlusega nõustumisel loobub süüdistatav eeskätt õigusest osaleda kohtuistungil ja sellest tulenevatest õigustest, näiteks tunnistajate küsitlemisest. Eeltoodud põhimõttest lähtuvalt peab ka kirjalikus menetluses olema tagatud kohtumenetluse poolte õigus taandamistaotluse esitamiseks kohtukoosseisu liikmete vastu. Ausa kohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtumenetluse pool saab kriminaalasja läbivaatava kohtu koosseisu teada alles otsuse tegemise järel. Seega peab ringkonnakohus teatama määruses ka kohtukoosseisu. Kohtukoosseisu teatamine on vajalik võimaldamaks kohtumenetluse pooltel esitada taandamise taotluse kohtukoosseisu liikmete vastu.
|
Facebook
Twitter