Senises kohtupraktikas omaksvõetud käsitlus, mille kohaselt ei tohi eelmenetlust toimetav kohtunik üldmenetluses süüdistatava kohtu alla andmist otsustada eelistungit korraldamata ja kõiki KrMS §-s 263 loetletud küsimust lahendamata, ei võimalda kriminaalasja edasise menetluse otstarbekat planeerimist paindlikult tagada. Seetõttu on vajalik varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohta muuta, põhjendades seda järgmiste argumentidega. (p 32)
Eelistungi korraldamine üksnes kiirema kohtu alla andmise otsustamise tagamiseks ei ole sisuliselt vajalik ega otstarbekas siis, kui selleks ajaks pole veel teada, missuguseid taotlusi kohtumenetluse pooled esitada kavatsevad ja millisele ajale saab kriminaalasja arutamise määrata. Kirjeldatud olukorras ei saa kohus lahendada enamikku KrMS §-s 263 loetletud kohtuliku arutamise planeerimiseks vajalikest küsimustest, kuid eeskätt just sel põhjusel eelistungi korraldamine vajalik ongi. Kuna KrMS § 259 lg 2 kohaselt peavad eelistungist kohustuslikus korras osa võtma kaitsja ja prokurör ning sama paragrahvi 3. lõike järgi mõnel juhul ka teised kohtumenetluse pooled, tooks vastupidine järeldus kahtluseta nii kohtumenetluse poolte kui ka kohtu jaoks kaasa töökoormuse kasvu, kuid tähendaks ühtlasi ka kriminaalasja menetlemise kulude võimalikku suurenemist. (p 33)
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMS § 257 lg 2 järgi tuli varem kõigil juhtudel, mil esines KrMS §-s 258 sätestatud alus, eelistung korraldada enne süüdistatava kohtu alla andmise otsustamist. KrMS § 2571 sellist nõuet enam ette ei näe. Osutatud sätte põhjal ei ole välistatud eelistungi korraldamine nii enne kui ka pärast süüdistatava kohtu alla andmist, kuigi mõistetavalt sõltub eelistungi korraldamise aeg lahendatava kriminaalasja eripärast. (p 35)
KrMS § 262 lg 1 põhjal ilmneb, et kohtu alla andmise otsustamise kõrval võib kohtunik eelistungil teha veel ka muid otsustusi. Kõnealuse sätte p-des 1–5 toodud loetelu järgi ei pea eelistungi vältimatuks tulemiks olema üksnes kohtu alla andmise määruse koostamine. KrMS § 263 p-s 3 tehtud muudatus toetab samuti arusaama, et 1. septembril 2011 jõustunud seaduse redaktsiooni kohaselt võib ja saab kohtunik kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning et see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmeid. Arvestades, et KrMS § 263 p 3 kehtiva redaktsiooni kohaselt tuleb kohtu alla andmise määruses märkida kohtuistungi aeg ja koht vaid siis, kui need on (määruse tegemise ajaks) teada, on võimalik tõlgendus, et enne täiemahulise kohtuliku arutamise planeerimise kohta määruse tegemist saabki kohus kohtu alla andmise otsustamisel lahendada selles loetelus sisalduvaid küsimusi vaid mingis osas. (p 36)
Kriminaalmenetluse seadustik näeb ette vaid kolm otsustust (määrust), mille süüdistusakti saanud kohus võib teha süüdistatava kohtu alla andmise alternatiivina. Nendeks on esiteks ebaõige kohtualluvusega kriminaalasja saatmine alluvusjärgsele kohtule (KrMS § 28 lg 1) või Riigikohtu esimehele kohtualluvuse määramiseks (KrMS § 28 lg 3); teiseks KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti tagastamine prokuratuurile (KrMS § 262 lg 1 p 2) ja kolmandaks kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p-des 2–6 loetletud juhtudel (KrMS § 262 lg 2 p 3). Kui kriminaalasja kohtualluvus on õige, süüdistusakt vastab nõuetele ja puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis on täidetud ka kõik süüdistatava kohtu alla andmise eeldused. Muid KrMS 10. peatüki 1. jaos nimetatud küsimusi võib kohus lahendada ka pärast kohtu alla andmise määruse koostamist. Seega kui süüdistatava kohtu alla andmisel võetakse seisukoht vaid kohtu alla andmise eelduste täidetust puudutavates küsimustes, peab maakohus edasi korraldama eelistungi(d), et lahendada kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimine ja muud KrMS § 258 lg-s 1 ning §-s 263 loetletud küsimused. Mõistetavalt tähendab eespool öeldu, et kohtu eelmenetluses tehtud otsustused ei pea olema vormistatud ühe menetlusdokumendina (määrusena), s.t võimalik on kohtu alla andmise määrusena pealkirjastatud dokumentide paljusus. (p 37)
Ühtlasi saab kohtunik enne kohtuliku arutamise algust kohtu alla andmise eelduseks olevates küsimustes tehtud otsustusi muuta. Keeruline oleks õigustada arvamust, et näiteks olukorras, kus süüdistatava kohtu alla andmisel jäeti ekslikult tähelepanuta kriminaalmenetluse lõpetamise alus või kui see alus tekkis pärast kohtu alla andmise otsustamist, tuleks kriminaalmenetluse lõpetamiseks ära oodata kriminaalasja arutamise algus ja alles seejärel kriminaalmenetlus KrMS § 274 lg 1 alusel lõpetada. Ka ei leidu mõistlikku põhjust, väitmaks, et kui kohtu alla andmisel jäeti tähelepanuta süüdistusakti oluline puudus, ei tohiks eelmenetlust toimetav kohtunik selle puuduse hilisema avastamise korral viga kõrvaldada ja süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p 38)
Süüdistatava kohtu alla andmisega lõpeb kohtueelses menetluses tehtud tõkendimääruse toime. Sellistes kohtuasjades saab eelmenetlust toimetav kohtunik süüdistatava eelistungit korraldamata kohtu alla anda üksnes siis, kui kohus peab võimalikuks jätta kohtueelses menetluses kohaldatud tõkendi vähemalt asjas hiljem toimuva eelistungini muutmata. Kohtupraktikas valitseva arusaama järgi ei loeta tõkendi muutmise otsustamiseks KrMS § 258 lg 1 p 1 mõttes eelmenetlust toimetava kohtuniku esialgset hinnangut selle kohta, et tõkend tuleb jätta muutmata (vt RKKKm 3-1-1-69-08, p 11). Seega on KrMS § 257 lg-s 3 kirjeldatud juhul võimalik tõkendi suhtes võtta kohtu alla andmise määruse tegemisel eelistungit korraldamata seisukoht siis, kui kohtuniku esialgse hinnangu järgi saab vahistatud isiku tõkendi jätta muutmata. Järgneval eelistungil peab kohus kontrollima tõkendi jätkuva kohaldamise põhjendatust juhul, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool, või omal algatusel, kui tõkend on jäetud muutmata üksnes eelistungini. Kohtumenetluse poole taotlusel tuleb kohtul korraldada esimesel võimalusel (eraldi) eelistung tõkendi tühistamise otsustamiseks. (p 39) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 17.12.2021, nr 1-21-2771/86)