1-19-2279/437
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.12.2020 |
|
KrMS § 385 p-s 20 sisalduva piirangu eesmärk on välistada selliste määruste vaidlustamine, millega lahendatakse korralduslikke üksikküsimusi, sest nende otsustuste eraldi vaidlustamine pole otstarbekas ning võib takistada menetluse jätkamist. Selliseid menetlusotsustusi saab üldjuhul vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis või kassatsioonis (vrd nt RKKKm 1-16-10503/150, p 34). (p 15)
KrMS § 199 lg 1 p-s 2 märgitud otsustuse tegemine ei eelda kohtumenetluse poolte nõusolekut, kuid sellega välistatakse kohtumenetluse jätkamine süüdistatava suhtes. Kuivõrd küsimust kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkusest korralises edasikaebemenetluses hiljem tõstatada ei saa, peab kõnesoleva menetlust lõpetava menetlusotsustuse seaduslikkuse kontroll olema määruskaebemenetluse esemeks sõltumata sellest, kas kohus lõpetab kriminaalmenetluse kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel. Kui aga kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust ei rahuldata, võib sama üksikküsimus olla vaidlusesemeks edasise kohtumenetluse käigus. (p 16)
KrMS § 385 p 17 järgi pole isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamise kohta tehtud otsustus määruskaebe korras vaidlustatav (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 31). (p 24)
KrMS § 199 lg 1 p-s 2 märgitud otsustuse tegemine ei eelda kohtumenetluse poolte nõusolekut, kuid sellega välistatakse kohtumenetluse jätkamine süüdistatava suhtes. Kuivõrd küsimust kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkusest korralises edasikaebemenetluses hiljem tõstatada ei saa, peab kõnesoleva menetlust lõpetava menetlusotsustuse seaduslikkuse kontroll olema määruskaebemenetluse esemeks sõltumata sellest, kas kohus lõpetab kriminaalmenetluse kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel. Kui aga kriminaalmenetluse lõpetamise taotlust ei rahuldata, võib sama üksikküsimus olla vaidlusesemeks edasise kohtumenetluse käigus. (p 16)
Määruskaebemenetluse poolele peab olema tagatud teave määruskaebusest, sh võimalus sellega tutvuda, samuti õigus esitada määruskaebuse kohta kirjalikke seletusi ja vastuväiteid. Viidatud nõuete eiramine võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt RKKKm 3-1-1-51-15, p 32). (p 18)
Olukorras, kus süüdistatav soovib kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, peab ta esitama KrMS § 274 lg 2 p-s 1 märgitud taotluse enne, kui maakohus lahkub nõupidamistuppa määrust tegema. Süüdistatava hilisem seisukoha muutumine ei ole kohtumääruse tühistamise aluseks. (p 22)
|
| 1-19-7473/180
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.09.2021 |
|
KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud kuritegu on võimalik toime panna ka juba maksejõuetuks muutunud võlgniku maksevõimet oluliselt vähendades. (p 29)
Võlgniku maksevõime oluline vähenemine KarS § 384 lg 1 mõttes tähendab võlgniku varalise seisundi kahjustamist sellisel määral, et see mõjutab oluliselt võlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust. (p 29)
Juhul kui KarS § 384 lg-s 1 nimetatud juriidilisest isikust võlgniku varaline seisund on halvenenud seetõttu, et juhtorgani esindusõiguslik liige on teinud võlgniku varast teisele isikule väljamakseid, ilma et võlgnik oleks selle eest vastusooritust saanud, tuleb kõigepealt tuvastada, milline oli poolte tegelik tahe vara üleandmisel. Näiteks kui võlgnikust maksja (tema esindaja) ja vara saaja (tema esindaja) leppisid kokku (olid ühisel arusaamal), et vara maksjale (mingis osas) ei tagastatagi, kuid selle varjamiseks vormistatakse väljamaksed laenuna (võlaõigusseaduse (VÕS) § 396), on pooltevaheline laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik ja seega tühine (TsÜS § 89 lg 2). Sellisel juhul varjatakse laenulepinguga, mis ei vasta poolte tegelikule tahtele, seda tehingut, mille pooled tegelikult tegid ehk kinget (VÕS § 259 jj). Käsitledes kõnealuses olukorras küsimust, kas pankrotistunud võlgniku juhtorgani liige kahjustas KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, tuleb anda hinnang poolte vahel tegelikult sõlmitud kinkelepingule, mitte selle varjamiseks tehtud näilikule laenutehingule. Laenulepingu näilikkuse korral pole selle tingimuste majanduslikul ebamõistlikkusel võlgniku vaatepunktist KarS § 384 lg 1 kohaldamisel iseseisvat õiguslikku tähendust. Küll võivad laenulepingu ebatavaliselt kahjulikud tingimused olla kaudne argument, mis kinnitab laenulepingu näilikkust ja varjatud tehingu olemasolu. Siiski võib ka teise tehingu varjamiseks näiliku laenulepingu sõlmimine, samuti mingi muu tehing, mis on suunatud tegelike tehingute ja õigussuhete varjamisele, olla käsitatav KarS § 384 lg 1 mõttes koosseisupärase teona. Seda näiteks juhul, kui kõnesoleva tehinguga loodud õigusnäivus (kaas)põhjustab selle, et võlgnikul jäävad õigel ajal astumata asjakohased sammud enda kahjustatud varalise seisundi taastamiseks. (p 43)
1. jaanuarist 2015 kehtiva KarS § 81 lg-te 1 ja 4 kohaselt on KarS §-s 384 sätestatud kuritegu lõpule viidud ja kuriteo aegumistähtaeg hakkab kulgema alles hetkest, kui on täidetud nii KarS § 384 esimesest kui ka teisest lõikest tulenevad eeldused toimepanija karistamiseks. (p 30)
Kui kohtumenetluses ei leia kinnitust süüdistuses väidetud põhjuslik seos süüdistatavale etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel, peab kohus KrMS § 306 lg 1 p 3 järgimiseks hindama, kas süüdistatav kahjustas võlgniku varalist seisundit sellisel määral, et see põhjustas võlgniku maksevõime olulise vähenemise. (p 29)
Süüteo jätkuvusele loomuliku elukäsitluse põhjal antava hinnangu puhul on esiplaanil üksiktegude faktiline, mitte karistusõiguslik kokkukuuluvus. Seega on oluline, kas keskmine objektiivne kõrvaltvaataja tajub oma tavalise elukogemuse põhjal üksiktegusid sellistena, et need on olemuslikult ja sisuliselt seotud ning moodustavad ühe tervikliku käitumisaktide ahela. Praeguse kohtupraktika kohaselt eeldab üksiktegude sidumine jätkuvaks süüteoks lisaks loomulikul elukäsitlusel põhinevale hinnangule tegude kokkukuuluvuse kohta ka seda, et üksikteod täidaksid sama süüteokoosseisu. See n-ö õigusliku samasuse tingimus ei lähe aga siiski nii kaugele, et nõuaks jätkuva süüteo puhul ka üksiktegude toimepanemise vormi identsust. Mitme üksikteo lugemist üheks jätkuvaks süüteoks ei välista pelgalt see, et osa nendest üksiktegudest oleksid eraldivõetuna käsitatavad süüteo täideviimisena (KarS § 21), osa aga süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) või kihutamisena (KarS § 22 lg 2). See, kas isiku täideviimistegu ja osavõtutegu saavad moodustada ühe jätkuva süüteo, oleneb juhtumi isepärast ja teopanuste sisulisest kokkukuuluvusest. (p-d 31–34)
Kui kriminaalmenetlust kuriteo aegumise tõttu lõpetades tugineb kohus hüpoteetilisele eeldusele, et süüdistuses kirjeldatud faktid on tõesed, siis aegumise kohaldamise lõplik välistamine on võimalik alles kohtuotsuses. (p 38)
Süüdistatava taotlus kriminaalmenetluse jätkamiseks rehabiliteerimise eesmärgil on KrMS § 274 lg 2 p 1 järgi kohtule siduv ja välistab igal juhul kriminaalmenetluse lõpetamise aegumise tõttu. (p 39)
Kui kõrgema astme kohus tühistab madalama astme kohtu otsustuse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta põhjusel, et süüdistatav taotleb enda rehabiliteerimist, ei pea ta hindama, kas madalama astme kohtu järeldus väidetava kuriteo aegumise kohta oli õige. Vaid rehabiliteerimistaotluse tõttu tühistatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ei takista järgnevas menetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemist, kui kohus ei peaks sedastama aluseid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks (KrMS § 309 lg 2) või kriminaalmenetluse lõpetamiseks (KrMS § 274). Kuriteo aegumist tuleb edasises menetluses kontrollida vajadusel üldises korras ja seda sõltumata algses kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohtadest. (p 39)
Kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209, mitte § 384 lg 1 järgi. (p 43)
|
Facebook
Twitter