1-22-1608/101
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.10.2023 |
|
Kokkuleppes peaksid kajastuma piisavalt ühemõtteliselt kõik küsimused, mis on poolte jaoks kokkuleppele jõudmise seisukohalt olulised või mõjutavad menetluse õiguslikke järelmeid (sh kolmandate isikute õigusi). See aitab ära hoida hilisemat selgusetust. Näiteks oleks loogiline, et kui asitõendina ära võetud andmekandjad sisaldavad andmeid, mille tagastamise osas ei saa poolte üksmeelt eeldada, siis täpsustatakse kokkuleppes ka nende suhtes võetavad meetmed. (p 9)
Kui asitõendina ära võetud andmekandjad tuleb süüdimõistetule tagasi anda, siis üldjuhul tähendab see kohustust tagastada esemed seisukorras, milles need äravõtmise hetkel olid. Nimetatud reeglit ei saa aga tõlgendada viisil, mis kohustaks menetlejat panema toime õigusrikkumist. (p 12)
Andmekandjad koos ebaseaduslikult saadud isikuandmetega võeti ära süüteo menetlemise käigus tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks. PPA on osutatud õigussuhtes õiguskaitseasutusena tegutsedes (IKS § 13 lg 2, vt ka direktiiv 2016/680 art 3 p 7 ja EKo nr C-439/19, p-d 69-70 ja EKo nr C-180/21, p-d 73–78) vaidlusaluste isikuandmete vastutav töötleja (IKÜM art 4 p 7, direktiiv 2016/680 art 3 p 8), kelle tegevusele kohaldub isikuandmete kaitse seadus (KrMS § 152 lg 2, IKS § 12 lg 1, IKÜM art 2 lg 2 p d). (p 14)
Kolmandate isikute põhiõiguste riive vältimiseks on õiguskaitseasutusel pärast kohtuotsuse jõustumist üldjuhul kohustus kustutada süüteomenetluses tõendamiseseme asjaolude selgitamise eesmärgil töödeldud isikuandmed, välja arvatud juhul, kui andmete säilitamiseks on õiguslik alus ja säilitamine on kooskõlas eelviidatud andmekaitse põhimõtetega (vrd nt EKo nr C-268/21, p-d 31–33). Andmeid võib kauem säilitada näiteks avalikes huvides arhiveerimise eesmärgil (vt IKÜM art 5 lg 1 p e, IKS § 7). (p 16)
Praegusel juhul sai asitõendina ära võetud teabekandjatel olevate isikuandmete töötlemise eesmärk – selgitada tõendamiseseme asjaolusid – eelduslikult täidetud maakohtu otsuse jõustumisel. Kuivõrd süüdimõistetu talletas näokujutiste pildifailid õigusvastaselt, siis puudub õiguslik alus isikuandmete säilitamiseks tagastatavatel andmekandjatel. Seega peab PPA kui vastutav töötleja kustutama neilt andmekandjatelt vaidlusalused isikuandmed, enne kui arvutid ja kõvaketas tagasi antakse (IKS § 34 p 2). (p 17)
|
| 1-12-5921/425
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.12.2019 |
|
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p-d 23 ja 25)
Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, tühistab Riigikohus tulenevalt TsMS § 692 lg-st 4 ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see TsMS § 456 lg 4 lg 2 järgi vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
KrMS § 15 lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (RKKKo 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (RKKKo 3-1-1-48-11, p 17). (p 11)
KrMS § 381 lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (RKKKm 1-17-2291/43, p 20). (p 12)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Kui süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, ei kanna kaitsja ja prokurör selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Asjakohane on analoogia KrMS § 310 lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi 4. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning 5. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. (p 15)
Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7). (p 16)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt RKTKo 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s 656. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada. (p 22)
Ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (RKTKo 2-13-56825/57, p 12.) (p 23)
TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt RKTKo 3-2-1-184-12, p 22). Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikub kohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka RKTKo 2-17-11858/48, p 13 ja RKTKo 3-2-1-57-11, p-d 19-21). (p 25)
TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (RKTKm 3-2-1-24-17, p 11; vt ka RKTKm 3-2-1-83-16, p 28.) (p 26)
Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (KrMS § 285 lg 4). Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (KrMS § 285 lg 5). Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (KrMS § 2961). (p 13)
KrMS § 381 lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt RKKKo 1-16-6115/67, p 36, vt ka RKKKo 3-1-1-60-07, p 32). Olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. (p 14)
Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (KrMS § 331 lg 2). KrMS § 331 lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. (p 20)
Kui süüdimõistev otsus on jõustunud ja lahendatakse üksnes tsiviilhagisid, tuleb hagide lahendamise ühetaolisuse tagamise eesmärgil sõltumata menetluse liigist apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka RKKKo 1-18-7833/63, p 18). (p 21)
|
| 1-17-11773/167
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.03.2023 |
|
KrMS § 288 lg 9 p 3 ja § 289 lg 1 kohaldamisel tuleb teha selgelt vahet sellel, kas kohtueelses menetluses antud ütlusi soovitakse kasutada ülekuulatavale millegi meenutamiseks või tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kui ülekuulatav ei mäleta mõnda sündmust või asjaolu, mille kohta ta on varem kohtueelses menetluses ütlusi andnud, võib kohtumenetluse pool KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel võimaldada ülekuulataval tutvuda kohtueelses menetluses antud ütlusi sisaldava menetlustoimingu protokolliga. Meenutamise eesmärk on värskendada tema mälu, et oleks võimalik jätkata ristküsitlemist. Kui aga isiku kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antutega, saab KrMS § 289 lg 1 alusel avaldada kohtumenetluse poole taotlusel kohtueelses menetluses antud ütlustest selle osa, mis on vastuolus kohtus antud ütlustega. Niisuguses olukorras avaldatakse varem antud ütlused isiku ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, kusjuures ütluste ebausaldusväärseks tunnistamisel ei tohi kohus jätta kõrvale ristküsitlusel antud ütlusi ning tugineda nende asemel kohtueelsetele ütlustele. (p 25)
Erinevalt ütluste usaldusväärsuse kontrollimisest ütluste meenutamise korral varasemaid ütlusi ei avaldata, vaid kohtumenetluse pool võimaldab ülekuulataval varasemat ütlust sisaldava dokumendiga (või selle osaga) tutvuda, jätkates seejärel küsimuste esitamist. Kui avaldamine tähendab millegi teatavaks tegemist kõigile istungisaalis viibijaile, sh kohtule, siis tutvustamine (tutvuda võimaldamine) on selle sätte kohaselt suunatud vaid ütluste andjale. Kuritarvituste vältimiseks võib asjasse puutuva dokumendiga tutvuda siiski ka tutvustaja vastaspool. KrMS § 288 lg 9 p 3 eesmärk on vältida olukorda, kus kohus kuuleb vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Samuti ei ole KrMS § 155 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi lubatav see, et meenutamise käigus tutvustatud kohtueelsed ütlused kantakse kohtuistungi protokolli, sest siis talletatakse nõuetekohaselt avaldamata ning vahetu kohtuliku uurimise esemeks mitteoleva dokumendi sisu. Mäluvärskenduseks kasutatud varasemate ütluste istungiprotokolli kandmine võib tekitada olukorra, kus kohtueelsed ütlused ja kohtuistungil antud ütlused segunevad ning mõjuvad üheväärse tervikuna. See mulje on eksitav, sest võib viia kohtueelsete ütluste lubamatu kasutamiseni tõendina. KrMS § 288 lg 9 p-st 3 ei saa tuletada alust kohtueelsete ütluste tõendina kasutamiseks. Selle sätte kohaldamisel on tõendiks üksnes teave, mida tõendiallikas ristküsitlusel vahetult edastab, olles värskendanud oma mälu asjakohase dokumendiga tutvudes. (p 26)
Varem antud ütluste meenutamine ei tohi muutuda ülekuulatava liigseks mõjutamiseks. Kui vaatamata püüdlustele isiku mälupilt ei taastu, tuleb ristküsitlemine lõpetada ning sellisel juhul on välistatud ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina kasutamine. KrMS §-st 2763 lähtudes saavad nii prokurör kui ka kaitsja hoolitseda juba enne kohtuistungit selle eest, et isikutel, kelle ülekuulamist kohtuistungil nad taotlevad, on olnud aegsasti võimalus meenutada sündmusi, mille kohta nad on varem ütlusi andnud. Ülekuulatava mälu värskendamiseks ja ristküsitluse hõlbustamiseks võib talle enne kohtuistungit tutvustada varem antud ütlusi sisaldavat menetlusdokumenti. Mõistagi saab ka sellise tegevuse eesmärk olla üksnes isikule varem räägitu meeldetuletamine, mitte niisuguse teabe sisendamine, mida ta pole kunagi teadnud ning mida ta ei saa seetõttu ka kuidagi meenutada. Ülekuulatava ettevalmistamine on oluline iseäranis siis, kui tunnistaja mälestused võivad suure tõenäosusega olla lünklikud või suisa kustunud (nt kuriteosündmusest möödunud pika aja tõttu) ning on ennustatav mõni ütluste tutvustamisega seotud korralduslik takistus. Näiteks võib see niimoodi olla kaugülekuulamise korral, kui dokumendi vahetu tutvustamine võib olla problemaatiline, või juhul, kui ütluste andja pole võimeline (nt tervise tõttu) ise dokumendiga tutvuma. Kui ülekuulatavat pole enne kohtuistungit ette valmistatud, saab meenutamise eesmärgil taotleda kohtuistungis ka vaheaegu, kuid siis tuleb silmas pidada, et sagedastel pausidel võib olla ristküsitlusele pärssiv mõju. See, kuidas eelöeldut arvestades igal üksikjuhul tagada, et ülekuulatava mälu oleks ristküsitlusel värske, on lõppastmes ülekuulamist taotlenud menetluspoole otsustada. ( p 27)
Kriminaalmenetluses kehtiv võistlevuse põhimõte (KrMS § 14 lg 1) eeldab muu hulgas ka kohtumenetluse poolte aktiivset rolli ristküsitluse käigus. See tähendab, et kui menetluspoole hinnangul toimiti mingite asjaolude meenutamisel menetlusõiguse norme rikkuvalt, tuleb sellele reageerida vastuväite esitamisega juba ristküsitluse käigus või esitada täpsustavaid küsimusi juhul, kui ülekuulatava vastustes sisalduvat teavet peetakse ebapiisavaks või ebaselgeks. Vastuväidete õigeaegne esitamine või täpsustavad küsimused aitavad vältida ülekuulatava vastuste üle tekkida võivat vaidlust. (p 31)
|
| 1-22-225/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.10.2022 |
|
KrMS § 385 p 10 hõlmab vaid niisugust kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, mis on tehtud kehtivat menetluskorda järgides. Sätte eesmärk on välistada kriminaalmenetluse lõpetamiseks antud korrakohase nõusoleku hilisem tagasivõtmine (RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17). Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. Määruskaebus, milles tuginetakse kõnesoleva eelduse puudumisele, ei ole KrMS § 385 p-s 10 sätestatud edasikaebepiirangust hõlmatud. (p-d 16–18)
Karistusõiguslik vastutus (isiku süü) praeguse seaduse kohaselt juriidilise isiku õigusjärglasele üle ei lähe (RKKKo nr 3-1-1-133-13, p-d 12 ja 16. (p 27)
Ehkki kaitsja on iseseisev menetlusosaline ja kohtumenetluse pool, on tema kriminaalmenetluses osalemise eeldus kaitsealuse olemasolu. Pärast juriidilise isiku lõppemist pole võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel lõppevad ka tema kaitsja volitused. Eelmärgitu ei välista siiski senise kaitsja õigust esitada kriminaalmenetluses näiteks taotlusi ja kaebusi kas enda või lõppenud juriidilise isiku õigusjärglase huvides. Sellisel juhul ei tegutse isik aga enam mitte kaitsjana, vaid näiteks kolmanda isiku, menetlusvälise isiku või nende esindajana. (p 23)
KrMS § 384 lg 1 kohaselt ei saa määruskaebust esitada isik, kelle määruskaebusega taotletavat eesmärki ei ole võimalik sellise kaebusega saavutada (RKKKm nr 1-19-8262/17, p 33). (p 26)
Menetlusvälisel isikul ei ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust (RKÜKm asjas nr 3-1-2-3-12, p 43), välja arvatud juhul, kui tegemist on isikuga, kellelt on kohtuotsusega konfiskeeritud vara, kuid keda ei ole nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasatud. (p 34)
KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalusele ei saa üldjuhul tugineda isik, kes enne teistetavas kriminaalasjas kohtulahendi tegemist teadis nii seda faktilist asjaolu, millele ta teistmisavalduses tugineb, kui ka selle asjaolu õiguslikku tähendust, ent jättis kohtu kõnesolevast asjaolust teavitamata, ehkki tal oli mõistlik võimalus seda teha. (p 35)
Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemine (KrMS § 199 lg 1 p 4) on absoluutne menetlustakistus, mis välistab tema suhtes KrMS § 202 lg 1 kohaldamise. Juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava õigusvõime on üks KrMS § 202 lg 1 kohaldamise eeldustest, mille puudumise korral ei ole kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetades toimitud kehtivat menetluskorda järgides. (p 18)
Pärast juriidilise isiku lõppemist pole enam võimalik tema suhtes kriminaalmenetlust jätkata. Ühtlasi ei ole juriidilisel isikul endal pärast õigusvõime lõppemist selliseid õigusi ega huve, mida saaks või tuleks kriminaalmenetluses kaitsta. Järelikult lõpevad juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava lõppemisel ka tema kaitsja volitused. (p 23)
Olukorras, kus juriidilisest isikust süüdistatav andis korrakohase ja seega tagasivõetamatu nõusoleku (vt RKKKm nr 1-19-7935/31, p 17) maksta kriminaalmenetluse lõpetamisel riigile kindlaksmääratud summa ja loobuda enda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõudest ja kohus kriminaalmenetluse lõpetamisest ei keeldunud, oli süüdistatav – ka enda õigusjärglasele siduvalt – kõnesolevast varast loobunud. Kui asjaolu, millele tuginedes seab juriidilisest isikust süüdistatava õigusjärglane määruskaebuses kahtluse alla kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasuse (juriidilisest isikust süüdistatava lõppemine), oli täielikult tema enda ja tema õiguseellase, mitte aga riigi kontrolli all, ei saa õigusjärglane sellele asjaolule tuginedes nõuda ka riigile kriminaalmenetluse lõpetamise tingimusel loovutatud vara tagastamist. (p 31)
|
| 1-21-2039/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.11.2022 |
|
Kui süüdistatav keeldub kohtuistungil ütluste andmisest, siis saab KrMS § 294 p 1 alusel esitada tõendina tema ütlused, mille ta andis mistahes teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel. (p 19)
Olulise menetlusõigusliku garantiina tuleb KrMS § 294 p 1 kohaldamisel arvestada
PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva keeluga sundida kedagi tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (nemo tenetur se ipsum accusare-põhimõte). Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedase) toime pandud süüteo tõendamisele. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on järjekindlalt rõhutatud, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (RKKKo nr 4-16-6037/46, p 17). EIK on väljendanud ka seisukohta, mille kohaselt tähendab enese mittesüüstamise privileeg seda, et prokuratuur peab suutma kriminaalasjas tõendada isiku süü selliselt, et ei tugineta mingilgi viisil isiku tahte vastaselt tema kaasabil saadud tõenditele (vt EIK 11. juuli 2006. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 100). Seejuures on EIK toonitanud, et õigus end mitte süüdistada ei kaitse süüstava väite kui niisuguse avaldamise eest, vaid tõendite kogumise eest sunni või surve teel. Just sunni olemasolu on see, mis annab aluse kahelda, kas enese mittesüüdistamise õigust on järgitud. (Vt EIK 13. septembri 2016. a otsus Ibrahim jt vs. Ühendkuningriik, p 267.) (p-d 17 ja 18)
KrMS § 131 lg 3 näeb ette, et vahistamismääruse tegemiseks küsitleb eeluurimiskohtunik vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks. Teave, mille kahtlustatav sellisel küsitlusel eeluurimiskohtunikule edastab, saab olla KrMS § 63 lg 1 tähenduses kohtueelses menetluses menetlejale antud ütlusteks. (p-d 22-26)
Ütluste defineerimine jäigalt selle kaudu, kas teave on fikseeritud kindlate nõuete kohaselt (eeskätt KrMS-s otseselt nimetatud uurimistoimingutes), ei ole põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt saab lugeda tõendi reeglina lubamatuks alles siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud, mitte mistahes vorminõude eiramisel (vt ka KrMS § 64 lg 1). Tõend tuleb tõendikogumist kõrvaldada näiteks juhul, kui on rikutud kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid või kui tõend on saadud menetlustoimingust puudutatud isiku põhiõiguste olulise rikkumisega. Seega, kui määratleda vahistamisel antud selgitused ütlustena KrMS § 63 lg 1 ja § 294 tähenduses, tuleb nende lubatavust ja usaldusväärsust hinnata samadel alustel teiste ütlustega, võttes arvesse selle tõendi kujunemise eripära. (p 27)
Kui eeluurimiskohtuniku ette toimetatud vahistatavale on KrMS § 34 lg 1 p-des 1-3 sätestatud õigusi kohasel viisil ja arusaadavalt tutvustatud ning ta otsustab istungil sellegipoolest selgitusi anda, on selliselt kujunenud ütlused üldjuhul KrMS § 294 lg 1 tähenduses lubatav tõend. (p 28)
Lubatavate tõendite alusetu väljajätmine tõendkogumist, kui see võis kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 29)
|
| 1-21-4529/53
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2022 |
|
Laskemoon KarS § 418 tähenduses hõlmab ka püssirohtu kui laskemoona komponenti. (p-d 9-10)
RelvS § 9 lg 1 kohaldub ka olukorras, kus püssirohi leitakse läbiotsimise käigus. (p 15)
Püssirohi on laskemoon KarS § 418 mõttes, mitte lõhkeaine KarS § 414 tähenduses. (p-d 9-10)
Olukorras, kus isik paneb osad süüteod toime katseajal ja osad pärast katseaja lõppu, tuleb esmalt KarS § 64 lg 1 alusel liita nende süütegude eest mõistetud üksikkaristused ja seejärel suurendada saadud liitkaristust KarS § 76 lg 8 ning § 65 lg 2 järgi eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. (p 14)
|
| 1-21-3514/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
30.12.2022 |
|
Teodelikt võib KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes olla toime pandud korraga mitmes kohas, hõlmates kõik süüteokoosseisu kaitsealasse kuuluvad teo osad. (p-d 13 ja 14)
Saates kannatanu telefonile ähvardava tekstsõnumi, tegutseb isik KarS § 11 lg 1 p 1 mõttes ka kannatanu asukohas ja isiku tegutsemise koht ei piirdu vaid kohaga, kus ta tekstsõnumi saatis. (p 16)
Ähvardamine on teo-, mitte tagajärjedelikt (vt RKKKo nr 1-20-2133/99, p 64). (p 12)
KarS §-ga 120 kaitstakse kannatanu vaimset tervist – ähvardamine on karistatav põhjusel, et sellega soovitakse tekitada kannatanus hirmutunnet. Ähvardamise koosseisus on selgelt eristatavad tegu (nt ähvardava tekstsõnumi saatmine) ja teo realiseerumine (nt ähvarduse teatavaks saamine teises riigis asuvale kannatanule). (p 15)
Kui alles kohtumenetluses selgub, et kuritegu pandi toime välisriigis, ning menetluses on jäänud selgitamata teo karistatavus välisriigis, peab kohus andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-35-07, p 11). (p 17)
|
| 1-21-6033/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.05.2022 |
|
RÕS § 15 lg-s 2 peetakse silmas tsiviil- ja halduskohtute pädevusse kuuluvate asjadega seoses esitatud riigi õigusabi taotlusi, mille esemeks on eeskätt RÕS § 4 lg 3 p-des 8 ja 9 nimetatud riigi õigusabi liigid: õigusdokumendi koostamine, õigusnõustamine või muu esindamine, mille eesmärk pole isiku kaitsmine või esindamine kriminaalasja kohtueelses menetluses (p 13).
Riigi õigusabi taotlus lahendatakse süüteomenetlust, tsiviilkohtumenetlust või halduskohtumenetlust reguleeriva seadustiku alusel vastavalt sellele, missugune menetleja või kohus on nimetatud seadustike järgi pädev taotluses kirjeldatud asjaoludest lähtuvat nõuet lahendama (p-d 14 ja 16).
KrMS § 208 kohaselt on kannatanu kaebuse läbivaatamise ja lõpliku lahendamise pädevus ringkonnakohtul. Maakohus pole niisuguses asjas pädev menetleja, kellele kannatanu saaks RÕS § 10 lg 5 kohaselt kriminaalasja kohtueelses menetluses taotluse esitada (p 15).
Süüdistuskohustusmenetluses esitatud kannatanu riigi õigusabi taotluse lahendamisele ja selle kohta tehtud otsustuse vaidlustamisele tuleb kohaldada kriminaalmenetluse seadustiku norme. Õigusselguse huvides võiks seadusandja aga riigi õigusabi seaduses nimetatud korda täpsustada (p 17).
KrMS § 384 lg 2 ja § 344 lg 3 kohaselt pole kannatanul niisuguses asjas õigust ringkonnakohtu määrust ise esitatud määruskaebusega vaidlustada (p 18).
|
| 1-17-1327/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.02.2018 |
|
Maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatava varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt on süüdistatavat karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani süüdistatav vägivalda kasutades toime uue isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava karistuse suurust. Seega ei toonud süüdistatava varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal ette näha (p-d 15-18).
KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta, möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 p-s 3 märgitud erilise isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3). Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on süüdistatava süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik (p 19).
KrMS §-s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22) (p 13).
NB! Seisukoha muutus!
Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis muudab 7. oktoobril 2013 kriminaalasjas nr 3-1-1-82-13 määruse p-des 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Süüdistatava varasem karistatus on faktiline asjaolu, kuid sellest ei sõltu süüdistatava süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon. Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel süüdistatavale etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu ei kujuta varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.
|
| 1-22-7339/22
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
09.02.2024 |
|
Kriminaalmenetluse seadustik ei välista jälitusloas põhjenduste puudumise korral kohtule uue samasisulise taotluse esitamist ega selle lahendamist. Prokuratuur peab põhjendama, miks ta taotleb uut luba toiminguks, milleks kohus on juba loa andnud. Olukorras, kus prokuratuur taotleb samadel asjaoludel uue kohtumääruse tegemist, ei tohi puudulikuks peetavat määrust täita. (p-d 23–24)
Kuigi prokuratuuril on KrMS § 12616 lg 1 ja § 384 lg 1 järgi jälitustoimingut lubava kohtumääruse peale kaebuse esitamise õigus, ei saa jälitusloa põhistamisvigu määruskaebemenetluses parandada. (p-d 26–30)
Kui jälitusloa andmisel ei esitata nõuetekohaseid põhjendusi, ei saa kriminaalasja või määruskaebust lahendav kohus hiljem määrust põhjendustega täiendada. Kohus saab üksnes kontrollida vaidlustatud loa õiguspärasust, mitte seda parandada. (p-d 31–33)
Büroo üldkulu pole alust menetluskulu hulka arvata, sest ei ole võimalik hinnata selle vajalikkust ja põhjendatust seoses konkreetse kohtuasjaga ning mõistlik on eeldada, et bürookulu sisaldub advokaadi teenuse hinnas (RKKKo nr 1-21-697/63, p 85; vt ka RKHKo nr 3-20-1310/52, p 37.2). (p 38)
|
| 1-22-1425/82
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.06.2023 |
|
KarS § 141 lg 2 p 7 järgi on karistatav inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine, kasutades ära tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Seejuures peab kannatanu selline seisund olema tekitatud süüdistatava poolt ja narkootilise või psühhotroopse aine abil. Tegemist on abitusseisundi ärakasutamise spetsiifilise viisiga. (p 26)
Abitusseisund tähendab KarS § 141 mõttes seda, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või toimunust aru saama. Varasemas praktikas on selgitatud, et selline abitusseisund võib muu hulgas tuleneda kannatanu terviseseisundist – nt on ta liikumisvõimetu, teadvusetu, tugeva uinuti mõju all, alkoholijoobes vms (RKKKo nr 3-1-1-111-10, p 8.3). Kannatanu abitusseisund võib olla tingitud ka tal esinevast narkootilisest joobest ja väljenduda ühtaegu nii arusaamis- kui ka vastupanuvõimetuses. Seejuures tuleb arvesse võtta, millist narkootilist või psühhotroopset ainet tarvitati (manustati), milline on selle aine n-ö tavapärane toime ja mil moel see konkreetse kannatanu arusaamis- ja vastupanuvõimet mõjutada võis. (p 27)
KrMS § 60 lg-d 1 ja 3 näevad ette kohtu õiguse tugineda tõendatuks tunnistatud asjaolude kõrval ka üldtuntud asjaoludele. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ja usaldusväärsetest allikatest ilma eriteadmisi kasutamata ja ilma raskusteta kindlat teavet saada (RKKKo nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Teatud juhtudel võib ka uimastava toimega ainete mõju lugeda üldtuntuks. (p 30)
Asjaolu, et isikut pole alust süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda Riigikohtu kestva praktika kohaselt seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt RKKKo nr 3-1-1-107-13, p 9). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka RKKKo nr 3-1-1-111-10, p-d 9–9.2). Kõlbmatust süüteokatsest (KarS § 26 lg 1) saab kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. (p 33)
DNA-ekspertiisi maksumus kujuneb ekspertiisi käigus uuritud ekspertiisiobjektide arvu ja kohtuekspertiisiseaduse §-s 273 sätestatud ühe ekspertiisiobjekti ekspertiisi hinna korrutisena. Seejuures tuleb ekspertiisobjektide arvu all mõista eksperdile ekspertiisi tegemiseks üle antud objektide, mitte ekspertiisi käigus tekitatud reaktsioonide arvu. Ekspertiisina käsitatav ja tasustatav on ka esmaekspertiisi tulemuste alusel tõepärasuhete arvutamine. (p-d 36 ja 39)
KrMS § 171 lg 1 kohaselt ei arvata tähtaja hulka tundi ega päeva, millest loetakse tähtaja algust. (p 22)
|
| 1-21-697/63
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2022 |
|
Selleks, et anda füüsilisele isikule krediiti majandus- ja kutsetegevuse alustamiseks (VÕS § 403 lg 2), pole nõutav KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud krediidiandja tegevusluba. (p 37)
KAVS § 10 lg 1 järgset tegevusluba nõudva krediidi andmisega tarbijale on tegemist ka siis, kui füüsilisele isikule antakse krediiti, mida tal on võimalik krediidilepingut rikkumata või selle rikkumise eest faktiliselt vastutamata kasutada (muu hulgas) väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloa kohustus laieneb kõigile sellistele krediidiandja majandustegevuse käigus füüsiliste isikutega sõlmitavatele krediidilepingutele, mille kohaselt ei ole keelatud krediidi kasutamine väljaspool krediidisaaja majandus- või kutsetegevust. Tegevusloata sõlmitud krediidilepingu puhul peab olema mõistlikult välistatud võimalus, et enda majandus- või kutsetegevuseks krediiti võtnud füüsiline isik muudab pärast lepingu sõlmimist ühepoolselt või kokkuleppel krediidiandjaga krediidi kasutamise otstarvet niiviisi, et leping muutub faktiliselt tarbijakrediidilepinguks. (p-d 44-45) KAVS § 10 lg 1 järgne tegevusluba on nõutav juba tarbijakrediidi pakkumiseks ja reklaamimiseks, mitte alles lepingu sõlmimiseks. (p 49)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 sätestatud krediidilepingute sõlmimiseks pole KAVS § 10 lg-s 1 nimetatud tegevusluba nõutav, isegi kui krediidisaajaks on tarbija. (p 51)
Tsiviilõiguses ette nähtud tõendamiskoormust muutvad presumptsioonid (nt TsÜS § 86 lg 3; AÕS § 112 lg 1; VÕS § 28 lg 1, § 35 lg 2, § 218 lg 22 ja § 342 lg 3; PKS § 1 lg 4, § 29 lg 1, § 48 lg 5) ei ole erinormid süütuse presumptsiooni (KrMS § 7) suhtes ega mõjuta karistusõigusliku vastutuse eelduste tuvastamist. (p-d 41-42)
VÕS § 403 lg 3 p-s 4 ette nähtud erand laieneb üksnes käsipandiga (AÕS § 281) tagatud lepingutele. Panditud asjana VÕS § 403 lg 3 p 4 tähenduses ei saa käsitada tagatisomandamise käigus võlausaldaja omandisse antud vallasasja ja krediidiandja valduse all peetakse selles sättes silmas üksnes otsest, mitte kaudset valdust. (p-d 53–57)
KarS §-s 372 sätestatud süüteo puhul ei saa väide, et toimepanija polnud tegevusloa nõudest teadlik, seada kahtluse alla tema käitumise tahtlikkust, vaid võib viidata üksnes võimalikule keelueksimusele. (p 62)
Finantsteenuse osutamisega tegelevalt isikult eeldatakse valdkonna reeglite tundmist ja tema võimalus tugineda selle valdkonnaga seotud keelueksimuse vältimatusele on äärmiselt piiratud. Majandustegevuse raames füüsilistele isikutele keskeltläbi ligikaudu 50% aastaintressiga laenu andmine olemuslikult selline tegevus, mille puhul saab keskmine mõistlik isik seadusest tulenevate piirangute, sh tegevusloa nõude olemasolu pigem eeldada. (p 65)
Olukorras, kus maakohtu otsuse on apelleerinud üksnes kaitsja, ei saa süüdistatavalt järgnevas kriminaalmenetluses konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui maakohus seda tegi. (p 69)
Olukorras, kus Riigikohus on tühistanud prokuratuuri kassatsiooni alusel ringkonnakohtu konfiskeerimisotsustuse, ei saa kriminaalasja uuesti arutav kohus konfiskeerida ega konfiskeerimise asendamise korras välja mõista rohkem vara, kui prokuratuur kassatsioonis taotles. (p 70)
Olukorras, kus kaitsja tugineb kriminaaltulu konfiskeerimist vastustades väitele, et kuriteo tulemusena omandatud nõuete reaalväärtus oli nominaalväärtusest väiksem, peab ta seda üldjuhul ka ise tõendama. (p 73)
Kui konfiskeeritava või konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetava vara väärtus ei suurene, ei ole pelgalt konfiskeerimisotsustuse materiaalõigusliku aluse muutmine üldjuhul käsitatav süüdistatava olukorra raskendamisena. Tegemist on vaid konfiskeerimisotsustuse õigusliku põhjenduse muutmisega, milleks on kõrgema astme kohus pädev esitatud kaebuse sisust olenemata. Mõistetavalt ei tohi selline muudatus konfiskeerimisotsustuse materiaalõiguslikus aluses olla süüdistatavale üllatuslik ja talle tuleb tagada tõhus võimalus esitada võimalikule uuele õiguskäsitlusele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid. (p 74)
Nõutava tegevusloata sõlmitud krediidilepingute alusel välja laenatud raha on KarS § 372 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise vahend KarS § 83 lg 1 tähenduses. (p 75)
Olukorras, kus üks ja sama rahasumma vastab korraga nii kuriteo toimepanemise vahendi kui ka kuriteoga saadud vara tunnustele, saab selle puhul kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist alternatiivselt kas KarS § 83 lg 1 või § 831 alusel. (p 75)
Kaitsja täielikult põhjendamatuks osutunud kassatsioonist tingitud kulu jääb KrMS § 186 lg 2 kohaselt süüdistatava kanda ka juhul, kui kasseeritud otsus näiteks prokuratuuri alusel tühistatakse. (p 85)
|
| 1-16-9323/410
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
24.07.2020 |
|
KarS § 327 on blanketne kuriteokoosseis, mille tunnus sisekorra vastased toimingud tuleb sisustada käitumisreegliga, mida vaadeldaval juhul rikutakse. Seejuures ei piisa viitest VangS § 67 p-le 1, kuivõrd nimetatud norm on blanketne säte, mille sisustamiseks tuleb viidata vangla sisekorraeeskirja või ametniku korralduse aluseks olevale normile. (p-d 12 ja 16)
Massiline korratus kinnipidamiskohas eeldab vältimatult toimepanijate paljusust. Selles osalevad isikud ei pea tegutsema ühiselt ja kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 (s.o kaastäideviimise) mõttes, kuid osalejate (üksikud) teopanused peavad olema ajalis-ruumiliselt seotud määral, mis võimaldab neid käsitada osana laiaulatuslikumast korravastasest tegevusest. Kui mitme inimese tegevust saab lugeda massiliseks, tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi. Hinnangu andmise aluseks on muu hulgas oht KarS §-ga 327 kaitstavatele õigushüvedele. Massiline korratus kinnipidamiskohas on suunatud eelkõige riigivõimu vastu, ohustades kinnipidamiskoha julgeolekut ja vangistuse täideviimist. (p 13)
Massiline korratus kinnipidamiskohas ei eelda, et oht kinnipidamiskoha julgeolekule või kellegi elule, tervisele või varale peaks tingimata olema vahetu või konkreetne. Kehtiva korra eiramise piisavalt suur ulatus ja KarS §-ga 327 kaitstavate õigushüvede oluline riive, mis õigustab karistusõiguslikku sekkumist, väljendubki paljude kinnipeetavate ühises allumatuses. Samuti kahjustab sisekorra rikkumises osalevate kinnipeetavate arvukus piisaval määral vabaduskaotusliku karistuse täideviimist. Massilist korratust eristab distsiplinaarsüüteona käsitatavast vangla sisekorra rikkumisest osalejate paljusus ja sellest tulenev üldine korrarikkumine ehk vastuhakk riigivõimule. (p 14)
Menetluskulude hüvitamise kohustus kui kuriteo toimepanemise võimalik tagajärg kuriteo toimepanemise ajal on isikule ettenähtav. Isikul pole õigustatud ootust menetlusvormile, milles tema süüküsimust arutatakse, ega sellele, et määratud kaitsja asub riigi õigusabi osutamisega samas vallas või linnas. KrMS § 180 lg 1 kohtleb kõiki kuriteo toimepannud isikuid võrdselt, sidudes menetluskulude hüvitamise kohustuse süüditunnistamisega. (p 25)
Isegi kui süüdistatavate vastu on tsiviilhagi esitanud isik, kes ei vasta küll KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu tunnustele, kuid kelle kannatanuna menetlusse kaasamist pole ükski kohtumenetluse pool vaidlustanud; kellele on menetluses tagatud kannatanu õigused ja kelle tsiviilhagi on sisuliselt läbi vaadatud, pole kaebemenetluses sellise tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine õigustatud pelgalt põhjusel, et tsiviilhagi esitaja ei vasta kannatanu tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-89-11, p-d 27.1-27.3). (p 27)
|
| 1-17-4754/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
10.11.2017 |
|
Vara arestimise määrust saab vaidlustada määruskaebemenetluses KrMS § 387 lg 2 reeglite kohaselt, s.o kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. KrMS § 142 lg 5 kohaselt tutvustatakse vara arestimise määrust viivitamata isikule, kelle vara arestitakse, või tema täisealisele perekonnaliikmele või kui arestitakse juriidilise isiku vara, siis tema esindajale, mille kohta võetakse temalt määrusele allkiri. Kui allkirja võtmine ei ole võimalik, siis edastatakse määrus isikule, kelle vara arestitakse, või arestitava vara omanikuks oleva juriidilise isiku esindajale. Seega eristab seadus määruse tutvustamist ja selle võimatuse korral määruse isikule edastamist. Vara arestimise määruse tutvustamine toimub üldjuhul uurimisasutuses. Kui määrust on isikule tutvustatud, on ta sellest teada saanud KrMS § 387 lg 2 tähenduses. (p-d 10.1 ja 10.2)
Kahtlustataval, kellele tutvustatakse vara arestimise määrust, on õigus soovi korral teha määrusest väljakirjutusi ja taotleda ka sellest koopia tegemist KrMS § 1604 kohaselt. (p 12.1)
KrMS § 1562 (kohtumenetluses menetlusdokumentide kättesaadavaks tegemine) lg 1 näeb ette kohtu kohustust teha e-toimiku süsteemis kohtumenetluse pooltele viivitamata kättesaadavaks kõik kohtumenetluse menetlusdokumendid, sõltumata sellest, kuidas need kohtumenetluse pooltele kätte toimetatakse. Kuigi säte ei reguleeri otsesõnu kohtueelse menetluse raames kohtu tehtavate määruste avalikustamist, tuleb pidada põhjendatuks ka kohtueelses menetluses tehtud määruste kättesaadavaks tegemist juhul, kui see ei ole seadusest tulenevalt välistatud – näiteks jälitustoiminguks antavate lubade puhul. Vara arestimise määruse e-toimiku kaudu kättesaadavaks tegemine on põhjendatud hiljemalt pärast määruse tutvustamist või isikule edastamist KrMS §142 lg-s 5 kirjeldatud viisil. (p 12.2)
KrMS § 390 lg-st 1 ja § 319 lg-st 7 tulenevalt võib ringkonnakohus ennistada määruskaebetähtaja määruskaebuse esitaja taotlusel, kui selleks esineb mõjuv põhjus. Olukorras, kus eeluurimiskohtuniku määrust tutvustab kahtlustatavale uurimisasutuse ametnik, lasub tal kohustus anda isikule õiget teavet edasikaebekorra kohta. Kui menetleja loob kahtlustatavale eksliku kujutluse kaebetähtaja kulgemise kohta, peab isikul pärast selle ekslikkuse ilmsikstulekut olema võimalik taotleda kaebetähtaja ennistamist. Isikul on õigus taotleda menetlustähtaja ennistamist ka määruskaebuses ringkonnakohtu läbi vaatamata jätmise määruse peale. (p 13.2)
|
| 1-17-4926/40
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.10.2017 |
|
Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12). (p 13)
Vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele ringkonnakohtus laieneb KrMS § 390 4. lõike järgi täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses. Selle sätte kohaselt tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Nende isikute ilmumata jäämine ei takista siiski määruskaebuse läbivaatamist. Märgitud tingimus on eeskätt seotud KrMS § 390 lg-s 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul. (p 18)
Kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust aga KrMS § 390 lg-s 4 ette ei nähta. Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-99-16, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive ringkonnakohtu määruse alusel. KrMS § 390 lg-s 4 neid olukordi samas ei eristata, mistõttu ei tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse lahendada tema vahi alla võtmise küsimus. (p 19)
Olenemata KrMS § 390 lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev ringkonnakohus täielikult eirata KrMS §-s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei ole võimalik ega vajalik järgida kõnealuse normi 1. ja 2. lõikes sätestatut, tuleb selle paragrahvi 3. lõikest lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi. Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega). (p 20)
Juhtudel, mil määruskaebemenetluses vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus seega KrMS § 390 lg 4 ja § 131 lg 3 koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud. Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist
(nt oleks kahtlustatav või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt tõhus). Kui aga kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole määruskaebuse läbivaatamine takistatud. (p 21)
|
| 1-16-5213/61
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.12.2017 |
|
Täiend- või kordusekspertiisi korraldamine ringkonnakohtus ei ole nõutav olukorras, kus maakohus on ekspertiisi määranud ja ekspert on maakohtus üle kuulatud, ning kaitsja ei põhjenda, miks ta ei taotlenud uue tõendi kogumist, sh täiend- või kordusekspertiisi korraldamist juba maakohtus (p 9).
Tahtliku tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati kannatanule ettevaatamatusest üle nelja kuu kestev tervisehäire, vastab KarS § 118 lg 1 p 2 tunnustele. Seda tulenevalt KarS §-st 19, mille kohaselt vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Võttes arvesse, et KarS § 118 lg 1 p-s 2 on kirjeldatud KarS §-s 121 sisalduva süüteokoosseisu enamohtlik tagajärg, rakendub põhimõte, et tagajärje suhtes piisab ettevaatamatusest. Karistusseadustiku kõnealused sätted on kohaldatavad ka enne 1. jaanuari 2015 toimepandud tegudele. (p 16)
Raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelul on kaks eesmärki: kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest ja tagada võimalus veenduda oma teo seaduslikkuses või näha ette võimaliku õigusrikkumisega kaasnevaid tagajärgi. (p 11)
Isiku olukorda raskendava karistusseadusena ei saa üldjuhul käsitada kohtupraktikas ette võetavaid muutusi seaduse tõlgendamisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-5-06, p 14.) Isiku olukorda raskendava seadusena ei ole käsitatav kohtupraktikas KarS § 118 rakendusala senisest erinev tõlgendus, mille kohaselt isik vastutab KarS § 118 järgi ka siis, kui tekitab tahtlikult tervisekahjustuse ja põhjustab ettevaatamatusest § 118 lg 1 p-des 1–6 nimetatud tagajärje. (p 12.3 ja p 14)
|
| 1-15-1452/311
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.06.2019 |
|
Senises kohtupraktikas on kohtuotsuse tõlke viibimist käsitatud võimaliku mõjuva põhjusena kassatsioonitähtaja ennistamisel KrMS § 172 lg 1 ja lg 2 p 2 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-31-14, p-d 38-38.2). Praeguseks on õiguslik olukord aga muutunud. Alates 16. jaanuarist 2016 kehtib KrMS § 10 lg 10, mis sätestab, et kui isikule on menetlusdokument sama paragrahvi alusel tõlgitud, siis selle menetlusdokumendi peale kaebamisel arvestatakse kaebetähtaegu tõlgitud dokumendi saamisest arvates. Kuigi ringkonnakohtu otsuse peale ei ole kassatsiooni esitamise õigust mitte vahetult süüdistataval endal, vaid tema advokaadist kaitsjal (KrMS § 344 lg 3 p 2), ei ole ka kassatsioonimenetluses süüdistatav ja kaitsja käsitatavad teineteisest täiesti lahutatud ja absoluutselt eraldiseisvate menetlusosalistena (vt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-8-17, p 9). Eirata ei saa tõsiasja, et efektiivse kaitseõiguse teostamiseks peab süüdistataval olema võimalus tutvuda tema suhtes tehtud kohtuotsusega talle arusaadavas keeles. Seega tuleb kassatsioonimenetluses kaebetähtaja arvutamisel silmas pidada, kas eesti keelt mittevaldavale süüdistatavale on ringkonnakohtu otsus tõlgitud. (p 17)
Samas tuleb tähele panna, et KrMS § 10 lg-st 10 ja § 345 lg-st 2 nende koostoimes ei tule teha järeldust, et kassatsioonitähtaeg hakkab alati kulgema kohtuotsuse tõlke süüdistatavale kättetoimetamisest. See on nii vaid vahistatud (vrd KrMS § 319 lg 3) või juba vabadusekaotuslikku karistust kandva süüdistatava puhul. Vabaduses viibiva süüdistatava korral hakkab kassatsioonitähtaeg aga kulgema päevast, mil süüdistataval oli võimalik ringkonnakohtu otsuse tõlkega tutvuda (näiteks on kohus teinud selle sarnaselt eestikeelse kohtuotsusega avalikult teatavaks või süüdistatavale kättesaadavaks e-toimiku süsteemi või kaitsja vahendusel). (p 18)
Arvestades jälitustoimingu eripära, ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Vastava taotluse esitamise korral lasub kohtul kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kujundanud jälitustoimingu põhjal oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas tehtud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus selle kohtulikul arutamisel avaldada. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse alles kaebemenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt nt RKKKo 3-1-1-14-14, p 668; RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3). (p 20)
Kriminaalasja juurde tuleb võtta selline jälitustoimingu tegemist lubav eeluurimiskohtuniku või prokuratuuri määrus, mille alusel on saadud kohtuotsuse tegemisel tõendina kasutatav jälitustoimingu protokoll. Sellest reeglist on lubatud hälbida vaid juhul, kui jälitustoimingu luba sisaldavat määrust ei saa seadusest tuleneval alusel isegi mitte osaliselt avalikustada. Jälitustoimikus sisalduva teabe puhul, mida seaduse kohaselt ei saa menetlusosalistele tutvustada, peab kohus põhjendama avaldamise võimatust. Avaldamise võimatuse korral peab kohus ultima ratio-põhimõtte kontrolli tulemust kohtuotsuses käsitlema (vt nt RKKKo 3-1-1-89-15, p 27). (p 21)
|
| 1-17-11930/45
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.06.2019 |
|
Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)
Arutades üldmenetluses uuesti süüdistatava kuritegu, mille kohta varem toimunud lühimenetluses tehtud otsuse vaidlustas üksnes süüdistatava kaitsja, ei ole kohus seotud lühimenetluses KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse raskendamise keeluga. (p 14)
Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et isiku karistamise aluseks on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Süü suurus ei sõltu aga sellest, millises menetlusliigis süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist teise menetlusliigi kasuks. Ka lühimenetluses peab karistuse mõistmine vastama täpselt samadele põhimõtetele nagu üldmenetluses. Sellist isiku teosüüle vastavat karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra, millel ei ole aga puutumust isiku süü ja sellega vastavuses oleva karistusega (vt RRKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). On oluline mõista, et KrMS § 238 lg-s 2 ettenähtud põhikaristuse kergendamine ühe kolmandiku võrra on ainuüksi menetlusõiguslikuks vastukaaluks mitmetest menetlusõigustest loobumisele. Nii näiteks minetab süüdistatav õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, õiguse küsitleda süüdistuse tunnistajaid ning KrMS § 318 lg 3 p 1 alusel on piiratud tema õigus maakohtu otsust apelleerida. Seetõttu on vajalik lühimenetluse puhul süüdlasele mõistetava karistuse määra vähendamine (vt ka RKKKm 3-1-1-96-09, p 9 ja RKKKo 3-1-1-77-11, p 14). Sellist karistuse vähendamist ei tingi aga KarS §-s 56 sätestatud karistuse mõistmise üldpõhimõtted ega KarS §-s 57 ettenähtud karistust kergendavad asjaolud, vaid see tuleneb eespool kirjeldatud menetlusökonoomilistest kaalutlustest, mille kohaselt lihtsustatakse süüdistatava nõusolekul teatud juhtudel kriminaalasjade lahendamist. (Vt RKKKo 3-1-1-83-12, p 9.) (p 15)
|
| 1-17-2291/43
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.06.2019 |
|
KrMS § 385 p 17 kohaselt ei saa esitada määruskaebust muu hulgas sellise määruse peale, millega tühistatakse KrMS § 2962 lg 1 alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise määrus ja maakohut kohustatakse hagiavaldust menetlema. KrMS § 385 p 17 järgi saab edasi kaevata tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise (menetlusse võtmata jätmise) määrust. Sarnaselt tsiviilhagi menetlusse võtmise määrusega ei lõpeta ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse KrMS § 2962 lg 1 alusel vormistatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmine, tsiviilhagi edasist menetlemist. Seepärast ei võimalda KrMS § 385 p 17 niisuguse määruse peale kaevata (vt põhjalikumalt mutatis mutandis RKKKm 3-1-1-22-17, p-d 31 ja 32). (p-d 15-16)
1. jaanuaril 2017 jõustusid kriminaalmenetluse seadustikus osaotsust ning tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse eraldi lahendamist kätkevad sätted (KrMS § 310 lg-d 3-7). Üldreeglina menetleb kohus kriminaalasja terviklikult, lahendades ühe otsusega süüdistatava süüküsimuse ja kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilhagi ning muud KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimused. Vaid erandjuhul võib kohus lahendada KrMS § 310 lg-st 3 tulenevalt hagiavalduse eraldi otsusega, kui see on vajalik, tagamaks süüküsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Osaotsuse tegemine võimaldab vältida süüküsimuse lahendamise venimist mahuka või keeruka tsiviilhagi menetluse tõttu (vt RKKKm 3-1-1-22-17, p 42). Kui kohus otsustab tsiviilhagi eraldada ja teeb kriminaalasja lahendades süüdimõistva osaotsuse, ei lõppe kriminaalmenetlus osaotsuse jõustumisega, vaid hagiavalduse suhtes jätkub menetlus samas kriminaalasjas. Teisisõnu menetletakse tsiviilhagi ka sellisel juhul ühes ja samas kriminaalmenetluses süüdistatava süüküsimusega.
Öeldu ei tähenda aga seda, et tsiviilhagi lahendamine on alati seotud sama menetluse liigiga, mille raames tehakse süüdimõistev osaotsus. Tsiviilhagi menetlemine peatub alates ajast, mil kohus teeb otsustuse (määruse) lahendada tsiviilnõue eraldi. Hagiavalduse suhtes jätkub menetlus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist sealt, kus see tsiviilhagi eraldamisel pooleli jäi. Juhul kui kohus teeb tsiviilhagi eraldi lahendamise määruse näiteks üldmenetluses, jätkub ka hagiavalduse menetlemine üldmenetluse korras. Seda sõltumata sellest, kas pärast kõnealuse määruse tegemist muutub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel menetluse liik või mitte. Seega on määrav tähendus asjaolul, millises menetluse liigis otsustati tsiviilhagi ülejäänud kriminaalasjast eraldada.
Hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku 10. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel. (p-d 18-21)
|
| 1-17-5760/47
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2018 |
|
Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10)
Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Ei ole välistatud, et isiku süüvõimelisust mõjutava asjaolu ilmnemine kohtuotsuse jõustumise järel võib osutuda kriminaalmenetluse teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 mõttes. (p 8)
KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sama sätte lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest mh siis, kui tõendit ei ole loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. (p 9)
Väide isiku süüdimatuse kohta on olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga, mis on mõeldud nn põhjendatud kahtluse tekitamiseks. Sellise põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Teisisõnu tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (RKKKo nr 3-1-1-77-15, p 17-19). (p 10)
Mitte igasugune väide isiku süüdimatuse kohta ei tingi vältimatult ekspertiisi tegemise vajadust. Kuigi süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolu või kahtlus selles võib kaasa tuua ekspertiisi tegemise vajaduse, ei ole välistatud süüdimatusele õigusliku hinnangu andmine ilma ekspertiisita. KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest lähtudes menetleja määruse alusel ning lõike 2 järgi ei või menetleja keelduda kahtlustatava, süüdistatava või kaitsja, kannatanu või tsiviilkostja taotletavat ekspertiisi määramast, kui asjaolul, mille tuvastamist ekspertiisiga taotletakse, võib olla olulist tähtsust kriminaalasja lahendamisel. KrMS § 105 lg-t 2 ei saa tõlgendada selliselt, et menetlejal puudub süüdivuse kui kriminaalasjas vaieldamatult olulise tähtsusega küsimuse lahendamise viiside osas igasugune kaalutlusõigus. Siingi on mõne esitatud faktiväite kontrollimiseks ning vajadusel ekspertiisiga kummutamiseks vajalik põhjendatud kahtluse tõstatamine. Selleks peavad aga konkreetses kriminaalasjas esinema tõenduslikult tõsiselt võetavad viited, mis seavad kahtluse alla isiku süüdivuse teo toimepanemise ajal (vt RKKKo nr 3-1-1-99-12, p-d 6 ja 8). (p 11)
Juhul, kui isikul esineksid süüdimatuse meditsiinilised tunnused (KarS § 34, nt skisofreenia), ei ütleks see eraldivõetult veel midagi selle kohta, kas ta on karistusõiguslikus mõttes vastutusvõimeline või mitte. Järgnevalt tuleks kindlaks teha, kas tuvastatud haiguse ja isiku poolt toimepandud õigusvastase teo vahel esineb ka sümptomaatiline seos, mis tähendab konkreetsel juhul selle kindlakstegemist, kas just isikul tuvastatud psüühikahäire mõjutas teo toimepanemise ajal tema võimet selle keelatusest aru saada ning enda käitumist selle arusaamise kohaselt juhtida või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda varasemas praktikas skisofreenia osas otsesõnu märkinud, et tegemist ei pruugi olla haigusega, mis juba iseenesest tingiks järelduse isiku süüdimatuse või piiratud süüdivuse kohta. (RKKKm nr 1-16-7389/30, p 11). (p 12)
|
Facebook
Twitter