1-20-79/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.05.2020 |
|
KrMS § 385 p 11-s sätestatud edasikaebepiirang ei hõlma määrust, millega ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise õiguspärasusele, vaid jätab Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. (Vt ka RKKKm 3-1-1-87-10 ja RKKKm 3-1-1-10-05). (p 22)
Kannatanu õigus esitada kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise peale hõlmab ka õigust vaidlustada kriminaalmenetluse esemeks oleva kahtlustuse mahtu ja seda, et kriminaalmenetluse esemeks olevas kuriteos kahtlustatavate ringi ei kuulu mõni isik, kes kannatanu arvates osales menetletava kuriteo toimepanemises. (p 24 jj)
KrMS §-des 207-208 sätestatud korra on seadusandja ette näinud legaliteedipõhimõtte järgimise kohtuliku kontrolli mehhanismina (RKKKm 3-1-1-47-09, p 17). (p 25, vt ka p-d 26-28)
Kannatanul säilib alati õigus esitada uus kuriteoteade (KrMS § 195) täiendava kuriteokahtluse kohta ja kasutada sellele soovitud riigipoolse reaktsiooni mittejärgnemisel KrMS §-des 207-208 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. (p 28)
Ehkki süüdistuskohustuskaebust lahendav ringkonnakohus ei juhi kohtueelset menetlust, on ta õigustatud ja kohustatud sisuliselt kontrollima, kas prokuratuur on kriminaalmenetlust mingis osas alustamata jättes või lõpetades järginud kriminaalmenetluse norme ja tõlgendanud õigesti materiaalõigust ega ole toiminud meelevaldselt. (p 29)
Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel. Prokuratuuril on väidetava kuriteo tõendamisperspektiivi hindamisel teatud hindamisruum. See tähendab eeskätt seda, et kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks kohustada. (p 31)
Peaks ringkonnakohus süüdistuskohustusmenetluses leidma, et prokuratuur on jätnud käimasolevas kriminaalmenetluses osa kuriteo tunnustele viitavaid fakte (nt mõne isiku käitumise) alusetult tähelepanuta, ei tähenda see automaatselt seda, et prokuratuuril tuleks tingimata muuta selle - juba poolelioleva - kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteokahtluse sisu. Täiendava kuriteokahtluse uurimine on võimalik ka eraldi kriminaalmenetluses, kui prokuratuur peab seda otstarbekamaks ja kui see ei ole vastuolus topeltkaristamise keelu põhimõttega. (p 32)
Legaliteedipõhimõte ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiip (KrMS § 6) nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne KrMS §-s 6 nimetatud erandiga. See põhimõte on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. (p 26)
Legaliteedipõhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. (p 27)
|
| 1-20-8694/55
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.11.2022 |
|
Lapsevanem on lapse suhtes kaitsegarant. Kui lapsevanem peab vähemalt võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 2), et keegi väärkohtleb tema last, ent jätab tarvitusele võtmata tema käsutuses olevad abinõud (edasise) kuriteo ärahoidmiseks, võib ta KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutada sellele kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest ja/või KarS § 171 lg 1 järgi. Legaliteedipõhimõte nõuab, et selliste asjaolude ilmnedes kontrollib riik võimalikku kuriteo toimepanemist. (p 36)
KarS §-s 133 sätestatud vastumeelsel teol, milleks kannatanut sunnitakse, peab olema majanduslik iseloom. Teisisõnu peab tegemist olema seda laadi teoga, mis tüüpiliselt pannakse toime just tulu teenimiseks, ehkki konkreetsel juhul võib toimepanijal selline eesmärk ka puududa. Kõnesoleva süüteokoosseisu kohaldamine ei sõltu sellest, kas toimepanija taotles teost majanduslikku kasu ehk kas tal oli seesugune eesmärk, küll aga sellest, missugune on kannatanu jaoks vastumeelsete kohustuste olemus. (p-d 53 ja 54)
Vt. RKKKo nr -1-17-1629/44 p-d 19 ja 29. (p 33)
KrMS § 331 lg 2, § 340 lg 1 ja § 340 lg 4 p 1 kohaselt on ringkonnakohtul keelatud teha apellandi (lubatava) taotluse piiridest väljudes niisugune lahend, mille tulemusena muutub süüdistatava olukord õiguslikult või faktiliselt raskemaks. Sellise juhtumiga on mh tegemist siis, kus isik tunnistatakse apellatsiooni piiridest väljudes süüdi maakohtu otsusega võrreldes täiendava raskendava koosseisutunnuse järgi. Isiku süü suurus oleneb ka süüteo asjaoludest, sh sellest, mitu kvalifitseerivat koosseisutunnust ta täitis. Järelikult tähendab mõne kvalifitseeritud koosseisutunnuse lisamine isiku olukorra raskendamist ka juhul, kui sellega ei kaasne raskema karistuse mõistmist. (p 38)
Vt. RKKKm nr 1-20-470/34. (p 41)
Vt. RKKKo nr 3-1-1-36-15, p 7 ja RKKKo nr 3-1-1-11-15, p 12.2. (p 42)
Kui kannatanule määrati riigi õigusabi KrMS § 41 lg 31 p 1 alusel, kohaldatakse sellises asjas riigi õigusabi osutava advokaadi tasule koefitsienti 1,5. (p 62)
|
| 1-21-1591/11
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
18.06.2021 |
|
vt. RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31. (p 11)
KarS § 123 kui ohudelikti sekundaarne eesmärk ei ole ära hoida kannatanu lähedaste hingelisi üleelamisi. (p 12)
Kolmandal isikul on võimalik kannatanu üldõigusjärglasena menetlusse astuda üksnes juhul, kui kannatanu on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi (KrMS § 371 lg-d 1, 2 ja 4). Kannatanu üldõigusjärglasel ei ole KrMS §-dest 207 ja 208 tulenevat õigust esitada süüdistuskohustuskaebus. Kannatanu üldõigusjärglasel on üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kannatanu õigused (KrMS § 371 lg 2). (p 14)
KarS § 123 kaitstavaks õigushüveks on inimese elu ja tervis ning normi eesmärgiks inimese elu ja tervist ohustava olukorra tekkimise vältimine ja sellises olukorras olevale inimesele abi osutamise tagamine ehk ohu kõrvaldamine. KarS § 123 kui ohudelikti sekundaarne eesmärk ei ole ära hoida kannatanu lähedaste hingelisi üleelamisi. (p 12)
vt. RKKKm nr 1-20-79/9 p-d 25-32. (p 17)
KrMS § 213 lõige 6 annab kõrgemalseisvale prokurörile õiguse hinnata kriminaalmenetlust lõpetava määruse seaduslikkust ka siis, kui kaebajal ei ole KrMS §-st 207 tulenevat kaebeõigust. Legaliteedipõhimõttest tulenevalt on prokurör lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse alustamata jätmiseks või selle lõpetamiseks. Teisisõnu peab kõrgemalseisev prokurör ka omal algatusel (ex officio) hindama kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud. (p 19)
|
| 4-21-3478/29
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
31.05.2022 |
|
Juhul, kui keskkonnatasu deklaratsioonis (KeTS § 333) esitatakse valeandmeid saastetasu (KeTS § 3 lg 6 ning § 14 jj) maksmise kohustuse alusetuks vähendamiseks, võib selline tegu olenevalt konkreetse juhtumi asjaoludest olla karistatav kelmuse (KarS § 209 või 218) või selle katsena (KarS § 25). Subsidiaarsuspõhimõte välistab KarS § 280 lg-te 2 ja 4 kohaldamise, kuna saastetasu maksmise kohustuse vältimisega taotletakse varalist kasu ja riik saab saastetasust ilma jäädes varalist kahju. Kuna keskkonnatasu deklaratsioon esitatakse Keskkonnaametile, kes ei ole maksuhaldur (MKS § 5), ja kuna saastetasu ise pole maks (MKS § 3 lg 2), siis ei kohaldu kõnesoleval juhul ka KarS § 3891 ega MKS § 1531 (vt ka RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 17). (p 25)
Vt RKKKm nr 1-20-79/9, p 26 ja RKKKm nr 1-21-1591/11, p 17. (p 26)
Vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9, RKKKo nr 3-1-1-129-13, p 7 ja RKKKm nr 3-1-1-34-16, p 29. (p 27)
Kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei tunne enam nn kriminaalasja algatamise staadiumi (vrd kriminaalmenetluse koodeksi enne 1. juulit 2000 kehtinud redaktsiooni § 93 lg 3). KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga. Kuriteoteate (KrMS § 195) alusel kriminaalmenetluse alustamisel või alustamata jätmisel tuleb menetlejal lähtuda esmajoones kuriteoteates kirjeldatud asjaoludest, eeldades üldjuhul nende õigsust. Selle kontrollimine, kas väidetava kuriteo kohta leidub ka tõendeid, on kriminaalmenetluse ülesanne. Kuigi menetlejal on õigus nõuda kuriteoteate esitajalt kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks täiendavaid andmeid (KrMS § 198 lg 11), ei tohi ta panna kuriteo tõendamise kohustust kuriteoteate esitajale. Iseäranis taunitav on see, kui menetleja nõuab kriminaalmenetluse alustamiseks kuriteoteate esitajalt sellist tõendusteavet, mis on kolmanda isiku valduses ja mida on tõenäoline saada vaid riiklikku sunnivõimu kasutades. (p 28)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud eeskätt siis, kui kuriteoteates kirjeldatud tegu ei vastaks isegi selle tõendatuse korral ühegi kuriteokoosseisu tunnustele; see tegu oleks kuriteona aegunud või kui teo uurimist takistaksid muud KrMS § 199 lg-s 1 või 2 ette nähtud asjaolud. Eelmärgitu ei välista siiski võimalust võtta kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel arvesse ka tõendite kogumise väljavaateid (vt ka RKKKm nr 1-20-79/9, p 31). Jättes kriminaalmenetluse alustamata tõendite kogumise võimatuse tõttu, ei tohi menetleja toimida aga meelevaldselt ega kasutada viidet tõendusteabe puudulikkusele pelgalt ettekäändena legaliteedipõhimõtte järgimata jätmiseks. (p 29)
Kuna VTMS § 29 lg 1 p 4 ja § 61 lg 1 peamine eesmärk on tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata riigi kohustus toimetada kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlust, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka nende sätete kohaldamisel. Seda ka siis, kui sama teo kohta on varem kriminaalmenetluse alustamisest keeldutud või see menetlus on lõpetatud, ent väärteomenetluses ilmnevad asjaolud, mis viitavad ikkagi kuriteo tunnustele. Samas ei saa VTMS § 29 lg 1 p 4 sama seadustiku § 132 p-s 2 väljenduva reformatio in peius-keelu tõttu kohaldada väärteomenetluse seadustiku 12. peatükis ette nähtud kaebemenetluses (RKKKo nr 3-1-1-51-09, p 13). (p 30)
|
| 3-1-1-19-10
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Isiku kodus teostatud läbiotsimise ajal toimus Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühiselt väljakuulutatud lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania, mis võimaldas kõigil teatud ajavahemikul teatada lõhkeainete ja lõhkekehade asukohast karistust kartmata. Kui isik ei teavitanud ametivõime enne tema elukohas toimunud läbiotsimist oma soovist kampaania käigus mingeid esemeid vabatahtlikult välja anda, kuid nõustub need menetlustoimingu rakendamisel tehtud ettepanekuga andma vabatahtlikult välja läbiotsimise määruses loetletud esemed, siis ei ole eelkirjeldatud tegevus vaadeldav lõhkematerjali, tulirelva ja laskemoona vabatahtliku väljaandmisena kõnealuse kampaania mõttes, vaid otsitavate esemete loovutamisena KrMS § 91 lg 8 kohaselt.
KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajend kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Seega käsitatakse kriminaalmenetluse ajendina ükskõik millist informatsiooni võimaliku kuriteo kohta, sõltumata selle lähteallikast. Seejuures võib teave kuriteo kohta uurimisasutusele või prokuratuurile laekuda ka vahetult kuriteo toimepannud isikult endalt (näiteks süü ülestunnistamisele ilmumise korral). Asjaolu, milline oli isiku subjektiivse suhtumise liik toimepandusse, on kriminaalmenetluse ajendi aspektist tähtsusetu.
Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.
Legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud KrMS § 199 tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Tagamaks legaliteedipõhimõtte kohtulikku kontrolli, st uurimisasutusele ja prokuratuurile seadusega pandud kriminaalmenetluse alustamise kohustuse täitmist, on seadusandja KrMS §-des 207-208 kujundanud selleks kannatanu olemasolul eraldiseisva süüdistuskohustusmenetluse. Seega toimib kehtivas kriminaalmenetlusõiguses menetluse alustamise kohustus eranditeta.
Kaitsepolitseiameti, Päästeameti ja prokuratuuri ühistöös läbi viidav lõhkematerjali asukohast teavitamise kampaania ei ole paigutatav KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude alla, mis iseenesest võimaldaks lõhkematerjali vabatahtlikult väljaandja suhtes jätta kriminaalmenetluse automaatselt alustamata. Seega on uurimisasutus ja prokuratuur ka kampaania käigus ilmnevate kuriteo asjaolude puhul vältimatult kohustatud alustama kriminaalmenetlust.
Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Sellest järeldub, et ka erandid KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse alustamise kohustuslikkuse põhimõttest peavad tulenema seadusest.
Vastavalt põhiseaduse § 104 lg 2 p-le 14 on kriminaalmenetluse seadustik käsitatav nn konstitutsioonilise seadusena, mida saab vastu võtta ja muuta vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on ka erandite kehtestamine KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest võimalik üksnes nimetatud tingimustele vastava seadusega.
|
| 3-1-1-85-04
|
Riigikohus |
18.10.2004 |
|
Isiku teadlikkus narkootiliste ainete tootmise vastu suunatud kanepi kasvatamise põhimõttelisest keelust ei välista iseenesest tema võimalikku eksimust selles, et keelatud on ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul eesmärgil. Tavaarusaama järgi toimiv isik ei pruugi ühe kanepitaime dendraariumis teaduslikul eesmärgil kasvatamist käsitada kanepi ebaseadusliku kasvatamisena (eksimus subsumeerimises).
Selgitamaks, kas isiku eksimus oma teo keelatuses on vältimatu või mitte, tuleb eeskätt hinnata, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Sellise hinnangu andmisel on oluline teiste asjaolude kõrval arvestada ka isiku objektiivselt ebaseadusliku käitumise ulatust ja intensiivsust. Mida vähemintensiivsem on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema. Samuti tuleb keelueksimuse välditavuse hindamisel arvestada, kas juhul, kui isikul oleks tekkinud kahtlus oma teo õiguspärasuses ja ta oleks õiguslikku olukorda mõistlikul viisil kontrollinud, kõrvaldanuks selline kontroll eksimuse.
Sisustades taime kasvatamise mõistet KarS § 188 tähenduses, ei saa piirduda pelgalt agrotehnilise aspektiga, lugedes taime kasvatamiseks üksnes maaviljeluse tehnoloogia võtete rakendamist taime kasvu soodustamiseks.
KrMS § 202 näol on tegemist prokuratuurile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Siinkohal peab prokuratuur talle antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma PS §-st 11 tulenevast proportsionaalsuse põhimõttest.
|
| 3-1-1-60-10
|
Riigikohus |
22.09.2010 |
|
Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu /.../, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu /.../. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades.
KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.
Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja nr 3-1-1-55-09, p 20).
Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.
Süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32 ja nr 3-1-1-55-09, p 23).
Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).
|
| 3-1-1-47-09
|
Riigikohus |
22.06.2009 |
|
KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna.
KrMS § 228 süstemaatiline ja teleoloogiline tõlgendamine välistab kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamise KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras. Seda põhjusel, et uurimiskaebemenetlus on ette nähtud kriminaalmenetluses konkreetsete menetlustoimingute või määruste peale kaebamiseks, mitte kohtueelse menetluse kui terviknähtuse olemasolu või puudumise vaidlustamiseks (RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine tähendab aga just kriminaalmenetluse puudumise vaidlustamist.
Puudub mõistlik põhjendus tunnustada kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist veel ka KrMS VIII peatüki 5. jaos ettenähtud korras lisaks KrMS §-des 207 ja 208 ettenähtud korrale. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui KrMS § 208 lg-s 6 sätestatu kohaselt saab süüdistuskohustusmenetluse tulemiks olla kriminaalmenetluse taasalustamine, siis KrMS § 231 lg 3 eeluurimiskohtunikule samasugust pädevust uurimiskaebemenetluses ei anna. Seega ei sobi uurimiskaebemenetlus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamiseks ka seetõttu, et see ei võimalda kannatanul saavutada kaebusega taotletavat eesmärki. (RKKKm nr 3-1-1-41-08).
Prokuröri poolt KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamine on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 sätestatuga analoogiliselt süüdistuskohustusmenetluses.
Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Sel põhjusel ei saa eeluurimiskohtunik toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt RKKKm nr 3-1-1-41-08, p 13).
Kriminaalmenetluses kehtib legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Ühe kohtuliku kontrolli mehhanismina legaliteedipõhimõtte järgimise üle on seadusandja näinud ette kannatanu õiguse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korras. Pole mõistlikku põhjust piiramata kannatanu õigust vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist ka siis, kui sellekohase määruse teeb KrMS § 202 lg 7 alusel prokurör. Kannatanu, keda ei rahulda prokuröri otsustus ja kes on veendunud, et tema suhtes pandi toime kuritegu, saab lähtuvalt legaliteedipõhimõttest taotleda sellise menetlust lõpetava määruse kohtulikku kontrolli analoogiliselt süüdistuskohustusmenetlust reguleerivate normidega. Kirjeldatu võimaldab tagada täitevvõimu otsustuse kohtuliku kontrollitavuse ja aitab kannatanul realiseerida kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud õigusi.
Kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06, p 7 ja nr 3-1-1-1-06, p 9).
|
| 3-1-1-137-04
|
Riigikohus |
06.05.2005 |
|
Juriidilise isiku võimaliku vastutuse küsimust saab hakata kaaluma alles siis, kui juba vastava füüsilise isiku süüteokoosseisu olemasolu selgitamisel kujuneb veendumus, et see füüsiline isik on tegutsenud juriidilise isiku huvides. Juriidilise isiku süüteo ja tema huvides sama teo toimepannud vastava füüsilise isiku karistamisel ei ole tegemist sama teo eest teistkordse karistamise keelatuse põhimõtte rikkumisega.
Juriidilise isiku organi liikmete salajane hääletus, mille tulemiks on otsustus panna toime kuriteona kvalifitseeritav tegu tegevuse vormis ei ole võrreldav olukorraga, mil juriidilisele isikule võimalikult etteheidetav kuritegu tuleneb otseselt tema organi tegevusetusest. Kui kriminaalmenetluse raames tuvastatakse, et juriidilise isiku organ on jätnud tegemata mingi nõutava teo, siis on võimalik ja ka vajalik selgitada, kes vastavalt juriidilise isiku organi sisesele tööjaotusele konkreetselt oli kõnealuseks nõutavaks teoks kohustatud. Kui sellist tööjaotust ei ole läbi viidud, võib tõusetuda juriidilise isiku organi kõigi liikmete kriminaalvastutuse küsimus (vt RKKKo-d 3-1-1-82-04, 3-1-1-7-04, 3-1-1-9-05).
Tunnistamaks kedagi süüdi KarS § 220 järgi, peab olema tõendatud, et mingil fikseeritud ajahetkel edastati raadio vahendusel konkreetset autoriõiguslikult kaitstavat teost.
KarS § 220 lg 2 puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas müügisaalis oli autoriõiguslikult kaitstavate laulude kõlamise ajal ostjaid või mitte ega sellel, kui valjult raadio mängis. Samuti ei pea kriminaalvastutusele võtmiseks olema tuvastatud, et sündmuskoha vaatlusega hõlmatud ajavahemikus oleks raadio programm kõlanud täies ulatuses. AutÕS-i oleks rikutud ka sellega, kui kõnealuses ajavahemikus oleks tõendatud vähemalt ühe autoriõiguslikult kaitstava laulu edastamine.
Varaliste õiguste samastamine konkreetse varalise kahju või kasuga pole õige, sest põhimõtteliselt võib õiguste valdaja lubada teisel isikul neid õigusi kasutada ka tasuta. Nimetatud õiguste rikkumisena pole seega käsitatav mitte õiguste valdajale varalise kahju põhjustamine, vaid juba nende õiguste ebaseaduslik kasutamine.
Kui juba alustatud kriminaalmenetluse puhul on kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte reservatsiooniks võimalus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel, siis kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis toimib kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta - kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada.
|
Facebook
Twitter