1-16-9898/52
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
22.01.2018 |
|
Olukorras, kus kohtunikul on kaitsjaga lähedane perekondlik sõprussuhe, peab ta kriminaalmenetlusest taanduma. Sellises olukorras ei saa kohtunik enda taandumiskohustust vältida ka erilise hoolikusega asja arutamisel ja kohtulahendi põhjendamisel.
KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud menetleja loa andmine või sellest keeldumine isiku kaitsjana menetlusse astumiseks on selline menetlusotsustus, mida ei tohi teha kohtunik, kellel on lähedane suhe enda kaitsjana menetlusse lubamist taotleva isikuga.
Kohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta mitteadvokaadist kaitsjale KrMS § 42 lg 1 p-s 1 nimetatud luba andmata pelgalt sel põhjusel, et kaitsja seos kohtunikuga tooks kaasa vajaduse kohtuniku taandumise järele.
Kaitsja taandumise või taandamise alused ei hõlma kaitsja lähedast isiklikku suhet asja menetleva kohtunikuga. Sellise suhte olemasolul peab taanduma kohtunik, mitte kaitsja. Kaitsja ei ole kohustatud asja menetleva kohtuniku isiku tõttu kaitseülesande vastuvõtmisest loobuma. Samuti ei tähenda see, kui kaitsja on kaitseülesannet vastu võttes teadlik, et tema osalemine menetluses nõuab kohtuniku taandumist, seda, et kaitsja ja tema kaitsealune loobuksid õigusest erapooletule kohtukoosseisule.
Juhul, kui kohus tuvastab, et mitteadvokaadist isiku kaitsjana menetlusse lubamist taotletakse obstruktiivsel motiivil, võib kohtul olla alus jätta kaitsja KrMS § 42 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlusse lubamata.
Maakohtuniku ekslik taandumata jäämine on selline rikkumine, mida ringkonnakohtul ei ole võimalik määruskaebemenetluses kõrvaldada.
Hinnates kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses kuriteo toimepanemise asjaolusid kui isiku vabastamist või vabastamata jätmist mõjutavat tegurit, tuleb kohtul alati võtta aluseks kuriteo asjaolud sellisel kujul, nagu need tuvastati isiku süüditunnistamisel. Seda sõltumata sellest, millises menetlusliigis süüdimõistev kohtuotsus tehti. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei toimu KarS § 76 lg-s 4 nimetatud kuriteo toimepanemise asjaolude uut tõendamist ega tuvastamist. Süüdimõistetul pole vangistusest ennetähtaegse vabastamise menetluses võimalik tugineda väitele, et tegelikult pole ta kokkuleppes ja selle alusel tehtud kohtuotsuses kirjeldatud tegu toime pannud või et teo asjaolud olid teistsugused kui kokkuleppes kirjas.
Kokkuleppemenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel muutuvad kokkuleppes toodud kuriteo asjaolud (KrMS § 245 lg 1 p 7) selle teo asjaoludeks, milles kohus isik süüdi tunnistab (KrMS § 249 p 1). Jõustunud süüdimõistvas kohtuotsuses kajastuvad kuriteo asjaolud on süüdistatava jaoks siduvalt tuvastatud olenemata sellest, kas kohtuotsus on tehtud üld- või lihtmenetluses (sh kokkuleppemenetluses).
Prokuratuuril pole seadusest tulenevat alust jagada süüdistatavale kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus lubadusi selle kohta, kas ja millal isik kokkuleppe sõlmimise ja selle alusel süüdimõistmise korral vangistusest enne tähtaega vabastatakse. Seadus ei võimalda prokuratuuril anda süüdistatavale lubadust isegi mitte selle kohta, milline saab olema prokuratuuri seisukoht tulevases menetluses, kus otsustatakse isiku ennetähtaegse vabastamise üle.
|
| 3-1-2-2-14
|
Riigikohus |
29.09.2014 |
|
Esmalt hindab Riigikohus, kas EIK-i tuvastatud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja riigisisest otsustamist. Nii nagu ka KrMS § 366 p-des 4, 5, 6 ja 8 sätestatud teistmisaluste puhul, saab KrMS § 366 p 6 alusel teistmismenetluse tulemiks olla vaid süüdistatava olukorra kergendamine. Seega tuleb otsustada, kas ka siis, kui rikkumist poleks toimunud, oleks riigisisene kohus isikut samuti süüdi tunnistanud ja kas süüditunnistamisega kaasnevad õigusjärelmid olnuksid sama rasked. Jaatava vastuse korral teistmisalus puudub. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju on sel juhul võimalik lugeda hüvitatuks rikkumisega seoses määratud hüvitise maksmisega EIK-i poolt (vt RKKKo 3-1-2-2-08, p 16). Üldjuhul saabki rikkumisega seoses määratud kompensatsioon olla käsitatav rikkumisega tekitatud kahju hüvitamisena vaid olukordades, mil teistmismenetluses leitakse, et tuvastatud rikkumine ei mõjutanud kriminaalasja otsustamist. Tõdemus, et ilma rikkumiseta ei oleks isikut süüdi tunnistatud, ei võimalda piirduda EIK-i poolt väljamõistetud hüvitisega. Kui teistmismenetluses leitakse, et EIK-i poolt tuvastatud rikkumine võis kriminaalasja riigisisest otsustamist mõjutada, ei tähenda see veel automaatselt teistmisaluse sedastamist. Sellisel juhul tuleb Riigikohtul teises etapis hinnata seda, kas rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju heastada muul viisil kui teistmise kaudu.
Kuna kohtumenetluses kaitseõigust ei rikutud ja kohtueelses menetluses toimunud rikkumine ei puudutanud enamikku tõendeid, millele tugineti süüdistatava süüditunnistamisel, ei olnud menetluse tulem sellest vahetult mõjutatud.
Tõendi väljajätmisel ei ole kohane sellele viitamine kohtuotsuses ka „üldise teadmise“ tasandil.
Tulenevalt KrMS § 55 lg-st 2 ja §-dest 56-57 on kaitsja taandamise (kohtu)menetlus ette nähtud vaid juhtudeks, mil prokuratuuril on tekkinud kahtlus selles, et kaitsja on suhtlemisel kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega kuritarvitanud oma menetlusseisundit viisil, mis võib soodustada uue kuriteo toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist. Juhtudeks, mil isik ise soovib loobuda kohtueelses menetluses tema poolt eelnevalt valitud kaitsjast, ei ole aga Eesti kriminaalmenetluse õiguses spetsiifilist taandamismenetlust ette nähtud, kuna tegemist on isiku vaba tahte väljendusega. Pikk ja põhjalik taandamismenetlus riivaks oluliselt süüdistatava põhiõigust vabalt valida endale kaitsja. Ka kehtiva kriminaalmenetluse õiguse kohaselt ei takista miski, sealhulgas ka valitud kaitsja taandamise menetluse puudumine, ausa kohtumenetluse põhimõtte järgimist ja kaitseõiguse tegelikku tagamist.
|
| 3-1-1-70-10
|
Riigikohus |
15.11.2010 |
|
Alaealiste laste kasvatamine ja varasemate vabadusekaotuslike karistuste puudumine ei ole veel iseenesest asjaolud, mis välistaksid isikule mõistetud vangistuse reaalse täitmisele pööramise.
Riigikohus ei või faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll aga on Riigikohus pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud.
Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.
Erinevalt esimese astme kohtus lahendist võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ka ringkonnakohtus vahetult uurimata tõenditele, kui neid on maakohtus vahetult uuritud ja kui need on apellatsioonimenetluses avaldatud.
Isiku kaitseõiguse rikkumise tuvastamiseks ei piisa üldsõnalisest väitest, et kaitsja ei ole kaitseülesande täitmiseks kasutanud kõiki võimalikke vahendeid.
Kaitsja poolt kohtule süüdistatavat õigustava tõendi esitamata jätmine ei ole kaitseõiguse rikkumine, kui süüdistataval endal puudus takistus see tõend esitada või nõuda kaitsjalt selle tõendi esitamist.
Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.
Varasemalt süüdistatava ja kannatanu tsiviilvaidluse lahendamine ei ole kriminaalmenetluses kohtuniku taandumise alus KrMS § 49 lg 1 p 1. Nimetatud asjaolu iseenesest ei ole taandumisalus ka KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel.
KrMS § 49 lg 1 p 2 kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Ringkonnakohtunik, lahendades määruskaebust, ei ole käsitatav eeluurimiskohtunikuna, ning nähtuvalt KrMS § 49 lg-st 3 tema suhtes eelmärgitud taandamisalust ei ole.
Süüdistatava taotlusel riigi õigusabi osutava kaitsja taandamata jätmine ei riku isiku kaitseõigust, kui kaitsjal puuduvad seadusest tulenevad kaitseülesande täitmist välistavad asjaolud.
KrMS §-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtib üksnes juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit KrMS § 55 lg 2 tähenduses.
Tõendite vahetu uurimise põhimõttest võib teha erandi tulenevalt kannatanu psüühikahäirest, mille tõttu ei ole kannatanu võimeline adekvaatselt hindama, kuidas on süüdistatava tegevus tema huve mõjutanud. Eelnev kehtib ka juhul, kui kohus on kannatanu teovõimet piiranud alles pärast süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist.
|
Facebook
Twitter