/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4214| Näitan: 1 - 20

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-18-1180/17 PDF Riigikohtu erikogu 18.09.2018
Vt p-d 10 ja 11. VangS § 52 lg 2 järgi on ka ravi ja uuringute määramine vanglas arsti erialane otsustus, mis toimub tervishoiuteenuse osutamise käigus. (p 12)
3-17-1076/30 PDF Riigikohtu erikogu 25.09.2017
Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10)
Meditsiiniliste abivahendite väljastamise vajadust vanglas hinnatakse tervishoiuteenuse osutamise raames eraõiguslikus suhtes (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-56-11, p 8). Haldusotsusega on tegemist siis, kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegi poolest abivahendit väljastamast (vt erikogu määrus asjas nr 3-2-1-1-16). (p 10)
Vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9, erikogu määrus asjas nr 3-3-4-1-11 ja asjas nr 3-3-4-1-12). (p 5)
3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. Vastavasisulise kaebuse lahendamiseks peab kohus hindama kriminaalhoolduse senist käiku, süüdimõistetu isikut iseloomustavaid andmeid ning loa andmise mõju süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate kontrollnõuete ja kohustuse täitmisele. Samuti peab kohus vajadusel sisustama karistusõiguse norme, sh KarS § 75 lg-t 1. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. (p-d 9–10) Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p 10, vt ka p 11)
KrMS § 431 sätestab täitmiskohtuniku ulatusliku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Osutatud sättest tuleneb, et KrMS §-des 424–428^1 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. (p 11) Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena (vrd TsMS § 711 lg 3), sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)
Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11) Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)
2-17-12525/53 PDF Riigikohtu erikogu 10.10.2018
Kehtiva MKS § 168^4 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele alates 1. jaanuarist 2014 kehtivat sundtäitmise aegumistähtaega. (p 15.1) Kehtiva MKS § 165 lg-st 1 järeldub, et vastutusotsuse alusel sissenõutava maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algus määratakse kindlaks vastutusotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse järgi. Enne kehtiva seaduse jõustumist kulgema hakanud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise suhtes kohaldatakse selles seaduses sundtäitmise aegumise katkemise kohta sätestatut, mis kehtis sundtäitmise aegumise katkemise põhjustanud asjaolu tekkimise ajal. (p 15.2) Kuna MKS §-s 132 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise kohta eriregulatsioon, ei kohaldu praegu TsÜS § 159 lg 1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud aegumise üldregulatsiooni kohaselt katkeb aegumine ja algab aegumise katkemise aluseks olevast sündmusest kohe uuesti. Seda mh ka täitetoimingu puhul aegumise katkemist reguleeriva TsÜS § 159 lg 1 kohaselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi tähendab aegumise peatumine, et mingit ajavahemikku pärast aegumise algust ei loeta aegumise hulka. Erikogu hinnangul ei loeta Riigikohtu halduskolleegiumi 18. mail 2006 haldusasjas nr 3-3-1-11-06 tehtud otsuse p-s 11 ja tsiviilkolleegiumi 12. oktoobril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06 tehtud määruse p-s 10 enne 1. jaanuari 2014 kehtinud MKS § 132 lg 4 p-le 4 ja lg-le 5 antud tõlgenduse kohaselt teatud perioodi (aega, mil täitemenetlus kestab) pärast aegumise algust aegumise hulka ning aegumine algab pärast aegumise katkemise aluse äralangemist (täitemenetluse lõpetamine) uuesti. Seega on tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes tegemist hübriidiga aegumise katkemisest ja peatumisest. Õiguskindluse põhimõtte järgi tuleb sundtäitmise aegumise instituudiga seotud reeglite ja põhimõtete puhul ka erinevates seadustes sätestatud regulatsioonide kontekstis üldjuhul eelistada võimalikult sarnast tõlgendust. Seetõttu tuleb muuta Riigikohtu varasemat seisukohta, mille järgi on maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluse äralangemiseks varasema MKS § 132 lg 5 järgi MKS § 132 lg 4 p 4 kontekstis täitemenetluse lõpetamine. Maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise ajal kehtinud MKS § 132 lg 4 p 4 ja lg-t 5 ja kehtiva MKS § 132 lg 5 p 1 ja lg-t 6 tuleb tõlgendada selliselt, et maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral (kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamisel) maksuvõla sundtäitmise aegumine katkes ja sundtäitmise aegumise katkemise alus langes kohe ära. Nii varasema (MKS § 132 lg 5) kui ka kehtiva (MKS § 132 lg 6) regulatsiooni kohaselt hakatakse uue sundtäitmise aegumistähtaja kulgemist arvestama tähtaja katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Selline maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsiooni tõlgendus on kooskõlas ka seadusandja tahtega, et maksukohustuslasele saabuks tema maksuvõlgade ja nende sissenõutavuse osas ettenähtava aja jooksul õigusrahu ning ei toimuks eesmärgipäratut maksuvõlgade sundtäitmist. Seadusandja sellist tahet saab järeldada mh „Maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu seletuskirjast. Mh muudeti viidatud eelnõuga sel eesmärgil kehtiva MKS §-s 132 maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise aluseid ning sundtäitmise aegumise tähtaega seitsmelt aastalt viiele aastale, kusjuures MKS § 1684 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse lühemat aegumistähtaega ka enne 1. jaanuari 2014 tekkinud nõuetele. (p 17.2) Praeguses lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Praeguses lahendi p-s 17.2 väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu halduskolleegiumi (Riigikohtu 18. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-4-16, p-d 12-14) ja tsiviilkolleegiumi (Riigikohtu 12. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-71-06, p 10) varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka MKS § 132 alusel. Pankrotimenetluse ajal saab maksunõuet täita üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras. (p 17.3)
Erikogu hinnangul saab hagejate nõudeid tunnistada vaidlusaluse vastutusotsuse alusel neilt välja mõistetud maksuvõla sundtäitmine nende täiteasjades lubamatuks TsMS § 369 järgi tõlgendada selliselt, et nad paluvad tunnistada sundtäitmise lubamatuks sellest hetkest, kui maksuvõla sundtäitmine on aegunud.
3-18-1757/30 PDF Riigikohtu erikogu 19.11.2018
Vt p 12. Vt ka Riigikohtu erikogu määruse asjas nr 3-18-1180 ja halduskolleegiumi määruse asjas nr 3-17-1076 annotatsioonid.
Vt p 12. Tervishoiutöötaja otsustab tervishoiuteenust osutades hambaproteeside paigaldamise (st ravi määramise) või sellest keeldumise üle, sh otsustab ta ravivajadust silmas pidades selle üle, millal proteesimine toimub. Seda kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 19. detsembri 2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse alusel" osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2, mille järgi valib tervishoiutöötaja mh tervishoiuteenuse osutamise aja, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on tegemist eraõiguslikus suhtes tervishoiuteenuse osutamisega. (p-d 13 ja 14)
3-16-812/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 12.11.2018
Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). (p 13) LKS § 20 lg 1^1 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1^1 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1) LKS § 20 lg 1^1 kehtestamisega on riik andnud võimaluse taotleda kinnisasja omandamist riigi poolt ka sellistele isikutele, kes omandavad kinnisasja küll pärast selle looduskaitse alla võtmist, kuid keda võõrandamistehingus looduskaitselistest piirangutest ei teavitatud. LKS 20 lg 1^1 laieneb ka isikutele, kes said looduskaitsealuse maa omanikuks maareformi käigus, kuid keda maa tagastamise käigus ei teavitatud maal lasuvaist piirangutest. (p 14) LKS § 91 lg 15 on erisätteks sama seaduse § 20 lg 4 suhtes. LKS § 91 lg 15 lõpuosa teksti kohaselt moodustavad avalduste menetlemise nn eelisjärjekorra vaid kinnistud, mis omandati enne kaitse alla võtmist või mida hõlmavad LS § 20 lg-s 1^1 sätestatud erandid. Pärast kaitse alla võtmist omandatud, samuti LKS § 20 lg-s 1^1 loetletud eranditega hõlmamata kinnistute omanikud ei saa nõuda kinnistu omandamist eelisjärjekorras, sõltumata sellest, kas kaitserežiim oli võõrandamistehingus märgitud või kas omanik oli omandamisel üldse teadlik kinnistute kaitserežiimist. (p 16) Isikut, kelle avaldused maa omandamiseks riigi poolt lahendatakse LKS § 91 lg 15 alusel teises järjekorras, koheldakse erinevalt võrreldes nende maaomanikega, kelle avaldused lahendatakse esimeses järjekorras. Avaldajate erineva kohtlemise õigustuseks on asjaolu, et eelisõiguseta avaldajad omandasid juba varasemate looduskaitseliste piirangutega maa. Seega on tegu erinevas olukorras olevate isikutegruppidega. Kuna vajalik teave kinnistute looduskaitseliste piirangute kohta sisaldus maa tagastamise korralduses, siis ei ole kaebajat ka eksitatud, justkui oleks tal tekkinud piiranguteta omandiõigus. (p 17) Maa tagastamise ajal kehtinud õigus ei andnud kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et riik omandaks talt looduskaitseliste piirangutega kinnistud. LKS v.r § 19 lg 1 ja § 20 lg 1 nägid ette vaid võimaluse kinnistu vahetamiseks või riigi poolt omandamiseks poolte kokkuleppel keskkonnaministri või Vabariigi Valitsuse otsuse alusel. Enne keskkonnaministri või valitsuse otsust ei saanud ühelgi kinnistuomanikul tekkida õiguspärast ootust, et riik tema kinnistu vahetab või omandab. (p 18) Kuna riigil pole põhiseadusest tulenevat kohustust kinnistu omandada, on põhiseaduspärane ka see, et juba enne omandamist looduskaitseliste piirangutega koormatud maa riigile võõrandamise taotluste lahendamiseks kuluva aja pikkus sõltub riigi võimalustest. Kui isik soovib kinnistutest varem vabaneda, on tal võimalus need vabaturul realiseerida. (p 19)
LKS § 20 lg 1^1 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega. Omandireformi kontekstis saab LKS § 20 lg 1^1 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust. (p 12.1)
Riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist. (p 13)
3-14-52261/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 26.03.2019
Registrisse kantud ebaõigete andmete parandamise eest vastutab andmete registrisse kandja, mitte isik, kelle õigusi andmed rikuvad. (p 11) Kohalikul omavalitsusel on õigus ehitise andmeid, sh olulisi tehnilisi andmeid ja korteri reaalosa andmeid, täpsustada ka ilma omaniku teatiseta (vaidlusaluse toimingu tegemise ajal EhS v.r § 56 lg 1 p 1 ja § 57 lg 1 p 1 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 73 „Riiklikule ehitisregistrile andmete esitamise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 2 lg 2 p 4 ja § 5 lg 2; praegu ehitisregistri põhimääruse § 35). Kuigi ehitisregistri andmete muutmine ei muuda tegelikke omandisuhteid (RKTK otsus asjas nr 3-2-1-156-11), peavad ehitisregistri kui riikliku registri andmed olema õiged, täpsed, ajakohased ja selged (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-59-02, p 14). (p 12) Ehitise andmete täpsustamise teatise võis majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 72 „Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 1 lg 2 järgi esitada korteriomanik, kui andmed täpsustavad vaid tema korteri reaalosa, mitte kõigi korteriomanike kaasomandis olevat osa. Korteriomanik on üks ehitise omanikest. Kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p 1 ja § 17 lg 1 ehitise andmete täpsustamise teatise esitamist ei reguleerinud. Seda ei reguleeri ka AÕS § 72. Nende normide esemeks on omanike vahelised tsiviilõigussuhted asja valdamisel ja kasutamisel, mitte haldusmenetlus riikliku registri pidamisel. Korteriomaniku õigus esitada teatis enda korteri kohta ei kahjusta teiste korterite omanikke, sest teatise alusel ei tohi andmeid registrisse kanda automaatselt. Teatise esitaja vastutus andmete õigsuse eest ei vabastanud vastustajat andmete kontrollimise kohustusest (HMS § 6; vt ka EhS v.r § 57 lg 2, Vabariigi Valitsuse määruse nr 405 „„Riikliku ehitisregistri“ asutamine ja pidamise põhimäärus“ § 27 lg 1, määruse nr 73 § 5 lg 1). (p 13) Ehitisregistri eesmärk on kajastada võimalikult täpselt olemasolevate ehitiste faktilist olukorda (EhS § 58 lg 1, EhS v.r § 55 lg 1; määruse nr 72 § 1 lg 2). Ehitise tehnilised andmed ehitisregistris ei reguleeri ega seadusta ehitamist ega ehitise kasutamist. Õigusvastaste ehitustööde tagajärjel kujunenud ehitise osade saatuse üle tuleb otsustada lubade ja ettekirjutustega. (p 14) Eluruumi pinna ulatuse küsimust ei saa ehitisregistri pidamisel lahendada suvaliselt valitud ruumide pindade ülemõõtmisega. Põhjendatud kahtluse korral on enne mõõtmist oluline selgitada, millised ruumid kuuluvad Vabariigi Valitsuse määruse nr 57 „Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ § 24 lg 1 mõttes „eluruumi kõikide ruumide“ hulka. Selliste ruumidena saab korteriomandi puhul käsitada vaid korteri reaalosa hulka (eriomandi esemesse) kuuluvaid ruume (KrtS § 4). Kuigi ehitisregistril puudub õiguslik tähendus ning selle kanded ei muuda omandisuhteid (EhS § 61 lg 1), tuleb vältida olukorda, kus ehitisregister kajastaks korteriomandi reaalosaks oleva eluruumi pinna koosseisus ruume, mis tegelikult selle korteri reaalosa koosseisu ei kuulu. Niisugune olukord võib aga tekkida siis, kui ehitisregistri kannete tegemisel ei pöörataks vähimatki tähelepanu kajastatavate ruumide asjaõiguslikule kuuluvusele. Ruumide jagunemist korterite reaalosade vahel on ehitisregistri pidamisel muuhulgas asjakohane arvestada selleks, et ehitisregistri andmete abil saaksid järelevalveasutused hõlpsamini adresseerida korrakaitse- ja ehitusõiguslikke ettekirjutusi õigele isikule (vrd RRKHK otsus nr 3-15-1607/35, p 13). (p 16) Kui abiruume korteri reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana. (p 17) Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)
Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)
Kui abiruume korteri reaalosa koosseisus ei erastatud, siis jäid need õiguslikult kõigi korteriomanike kaasomandisse, sõltumata sellest, kas ja millal nad ehituslikult ja funktsionaalselt korteriga ühendati. Niisuguses olukorras poleks vaidlustatud toimingu (ehitusregistri muudatused) puhul tegemist pelgalt jooniste, mõõtmiste, arvutuste vms ebatäpsuse kõrvaldamisega, vaid toimuks kõigi korteriomanike kaasomandi eseme eksitav kajastamine korteri reaalosa hulka kuuluvana. (p 17) Kui ilmneb, et abiruumid jäid omal ajal põhjendamatult korteri reaalosa koosseisus erastamata, ei saa seda viga parandada üksnes ehitisregistri andmete muutmisega, vaid tuleb korraldada abiruumide üleminek kaasomandist korteri reaalosa koosseisu (KrtS § 9). (p 20)
3-15-934/41 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.12.2018
Pakendiaktsiis on majandusmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt PakAS § 6 lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25-42). (p 16) Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 11^1 lg 1^1, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 11^1 lg 1^1 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 11^1 lg-l 1^1 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 11^1 lg 1^1 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19) PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 1^1 ja § 11^1 lg 1^1 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23) Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24) 19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 11^1 lg 1^1 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 11^1 lg 1^1 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25) Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11^1 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)
Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma teavitamiskohustus siiski pakendidirektiivi raames vastu võetud fiskaalmeetmeid (ingl k measures of a fiscal nature, sk k steuerliche Maβnahmen). Kuna pakendiaktsiis on riiklik maks (maksukorralduse seaduse § 3 lg 2 p 7), on see majandusmeede ühtlasi fiskaalmeede pakendidirektiivi (94/62/EÜ) art 16 tähenduses. PakAS § 11^1 lg 1^1, reguleerides pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. PakAS § 11^1 lg 1^1 puhul ei ole tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49). PakAS § 11^1 lg-l 1^1 eelkirjeldatud funktsioon puudub. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni PakAS § 11^1 lg 1^1 kehtestamise kavatsusest teavitama. (p-d 17–19) Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22) Riigikohus on asunud varem, kui pakendiaktsiisi seaduses ei olnud taaskasutusorganisatsiooniga lepingu tagasiulatuvalt sõlmimise keeldu, seisukohale, et sellise lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas pakendidirektiivi eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kokkukogumine ja taaskasutus (vt RKHK otsust asjas nr 3-3-1-82-08, p 10). Sellest seisukohast ei saa teha järeldust, et pakendidirektiivist tulenevalt peab aktsiisimaksjal olema võimalus anda PakAS § 11^1 lg 1 alusel taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt. Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei tule praeguses asjas lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. (p 26)
Pakendidirektiivi art 15 näeb ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. (p 22)
PakAS § 7 lg 2, § 8 lg 1^1 ja § 11^1 lg 1^1 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. (p 23)
Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole taaskasutusorganisatsiooniga PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud. Pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada taaskasutusorganisatsiooniga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused taaskasutusorganisatsioonile lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi taaskasutusorganisatsioonile üle andma. (p 24) 19. juunil 2010 jõustunud PakAS § 11^1 lg 1^1 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. See säte aitab ära hoida juhtumeid, mil taaskasutusorganisatsiooniga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna PakAS § 11^1 lg 1^1 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. (p 25)
Vastustaja ja kohtud lähtusid lepingu sõlmimise aja küsimuses varasemas haldusasjas sama lepingu kohta võetud kohtu seisukohast. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Ringkonnakohus on lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida varasemas haldusasjas ei uuritud. (p 9)
Taaskasutusorganisatsiooni (TKO) veebilehel avaldatud aktsiisimaksja kohustuste üleandmise leping ei ole tüüptingimustega leping, mis tuleks VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. PakAS § 11^1 lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb PakAS § 11^1 lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad (p 10).
3-15-1607/35 PDF Riigikohtu halduskolleegium 28.02.2018
Kolleegium ei pea korteriomandite mõtteliste osade suhtes ehitusõiguslike ettekirjutuste tegemisel solidaarkohustuste mudeli kohaldamist üldjuhul põhjendatuks. Ettekirjutus on haldusakt ning sellega pandud kohustus on oma olemuselt avalik-õiguslik. Sellise avalik-õigusliku kohustuse saab isikule panna eelkõige juhul, kui isiku vastav kohustus tuleneb kehtivast õigusest, on proportsionaalne ja seega ka õiguspäraselt täidetav. (p 12) Ettekirjutus, mis puudutab korteriomandi reaalosa, tuleb teha vastava korteriomandi omanikule. Asja omaniku seisundil põhinev ettekirjutus (KorS § 15 lg 4) korteriomandi kaasomandis olevate osade puuduste kõrvaldamiseks tuleb üldjuhul teha korteriomanikele ühiselt (vrd RKTK määrus asjas nr 3-2-1-117-14, p 12; vt ka alates 1.01.2018 kehtiva KrtS § 34 lg-d 2 ja 3). KorS § 15 lg-st 4 tulenevalt on võimalik ettekirjutuse tegemine ka ühele korteriomanikest, kui tal on ohu või korrarikkumisega oluliselt tihedam seos kui teistel korteriomanikel. Seda ennekõike juhul, kui ettekirjutusega kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav. Ettekirjutuse korteriomandi mõtteliste osade nõuetekohaseks hooldamiseks ja korrastamiseks saab teha korteriühistule (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-05, p 11; KrtS §-d 12 ja 35). (p-d 13–14, 19; vt ka p-d 10–12)
Kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseadusest ja 1.07.2015 jõustunud ehitusseadustikust tulenevate kohustuste subjektina käsitatakse valdavalt ehitise omanikku. Samas seadus ei konkretiseeri seda mõistet juhtudel, kui omandisuhted on keerukamad (ühisomand, kaasomand jne), mistõttu ei tulene seadusest täpsemaid reegleid, millisel moel ja millises ulatuses kannavad ehitise ja selle asukoha maaüksuse korrashoiukohustust korteriomandite eseme kaasomanikud eraldivõetuna või ühiselt. (p 10) Kuni 31.12.2017 kehtinud KOS § 11 lg 1 p-st 1, § 13 lg-st 1, § 15 lg-st 1, § 21 lg 1 p-st 2, kuni sama ajani kehtinud KÜS § 2 lg-st 1 ega §-st 15^1 ei tulene, et konkreetsel korteriomanikul oleks lasunud iseseisev õiguslik kohustus tagada korteriomandite mõtteliste osade korrashoid. Korteriomaniku õigust teha ka mõtteliste osade korrashoiuks vajalikke kulutusi, mis ületavad talle kuuluva kaasomandi suurusele vastava määra, ühes õigusega nõuda nende kulude proportsionaalset katmist teiste korteriomanike poolt ei saa üldjuhul käsitada korteriomandist vahetult tuleneva õigusliku kohustusena. (p 13) Ettekirjutus, mis puudutab korteriomandi reaalosa, tuleb teha vastava korteriomandi omanikule. Asja omaniku seisundil põhinev ettekirjutus (KorS § 15 lg 4) korteriomandi kaasomandis olevate osade puuduste kõrvaldamiseks tuleb üldjuhul teha korteriomanikele ühiselt (vrd RKTK määrus asjas nr 3-2-1-117-14, p 12; vt ka alates 1.01.2018 kehtiva KrtS § 34 lg-d 2 ja 3). KorS § 15 lg-st 4 tulenevalt on võimalik ettekirjutuse tegemine ka ühele korteriomanikest, kui tal on ohu või korrarikkumisega oluliselt tihedam seos kui teistel korteriomanikel. Seda ennekõike juhul, kui ettekirjutusega kõrvaldatav puudus või tegutsemiskohustus on tihedalt seotud talle kuuluva reaalosa ja selle korrashoiuga. Igal juhul peab pandav kohustus olema proportsionaalne ja kaasomaniku poolt mõistlikult täidetav. Ettekirjutuse korteriomandi mõtteliste osade nõuetekohaseks hooldamiseks ja korrastamiseks saab teha korteriühistule (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-36-05, p 11; KrtS §-d 12 ja 35). (p-d 13–14, 19; vt ka p-d 10–12)
Isik saab olla avaliku korra eest vastutavaks isikuks üksnes juhul, kui tema õigusvastase tegevuse või tegevusetuse tõttu on tekkinud oht või ohukahtlus (vt KorS § 28 lg 1, § 15 lg 1 käitumisvastutus). KorS § 15 lg-st 4 tuleneb asja omaniku korrakaitsekohustus ning KorS § 15 lg-st 6 asja üle tegelikku võimu omava isiku korrakaitseülesanne (seisundivastutus). (p 14)
3-14-52793/59 PDF Riigikohtu halduskolleegium 18.03.2019
Heauskset omandamist ei teki tehinguga, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandab omandireformi objektiks oleva vara, mida ta ei tohtinud seaduse järgi võõrandada. Sellise tehingu tühisuse tuvastamist ei takista, et isik, kes ostis asja omandireformi kohustatud subjektilt, käitus heauskselt. (p 20)
ORAS § 12 lg 3 p 3, mille järgi füüsilise isiku heauskses omandis olevat õigusvastaselt võõrandatud vara ei tagastata, laieneb esmajoones enne omandireformi tekkinud omandisuhetele ning omandisuhetele, mis tekkisid pärast omandireformi kohustatud subjektilt saadud vara võõrandamist. (p 20) ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23) Seadus ei seosta õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist tagastamise taotluse esitanud isiku praeguse kodakondsusega, samuti nagu ei sõltu eluruumi erastamise õigus taotleja kodakondsusest. (p 49)
Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara õiguslik režiim muutus 12.10.2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu 12.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05. Sellest ajast saab seda vara tagastada, kompenseerida ja erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldises korras. (p 29) Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. a-l ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Õigusvastaselt võõrandatud varaks kui omandireformi objektiks on ORAS §-s 11 nimetatud vara, sõltumata sellest, kas see on või ei ole tunnistatud omandireformi objektiks. ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud vara võõrandamise keeld ja selle rikkumise õiguslik tagajärg laieneb varale, mille kohta oli seaduses ettenähtud ajal esitatud tagastamise avaldus. See keeld pidi kehtima ka ajal, mil oli avanenud võimalus esitada avaldusi, mida ORAS § 7 lg 3 kehtivuse tõttu ei saanud rahuldada. (p 28)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast nähtub, et omandireformi kohustatud subjektiga tehtud tehingu tühisuse tuvastamisel tuleb lähtuda ainult ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumise faktist. (p 22) ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. (p 23) Riigikohtu tsiviilkolleegium ei ole kohaldanud AÕS § 95 lg-t 1 tehingutele, millega omandireformi kohustatud subjekt võõrandas vara, mis ei olnud ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keelu tõttu erastatav enne, kui on otsustatud vara tagastamise üle. Tsiviilkolleegium on sellistel juhtudel järjekindlalt kohaldanud ORAS § 18 lg-t 1 ja/või EES § 3 lg 5 p 4 ning asunud seisukohale, et sellised erastamistehingud on tühised ja asjaõiguslepingu tühisuse tõttu ei tekkinud omandiõigust isikul, kes sõlmis lepingu omandireformi kohustatud subjektiga. (p 41)
Vt p 36. Tehingu tühisuse tuvastamine halduskohtu otsuse põhjendavas osas ei ole eraõiguslikes suhetes siduv. Samas on RKHK asjas nr 3-3-1-14-15 tehtud otsuse p-s 27 võtnud seisukoha, et kuna kõrgema astme kohtu õiguslikud seisukohad ja suunised on kohustuslikud asja uuesti läbi vaatavale kohtule, siis on need seisukohad ja suunised kohustuslikud ka kohtu ettekirjutuse alusel asja uuesti lahendavale haldusorganile. See seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus kohus, tegemata haldusorganile ettekirjutust, on haldusorgani otsuse tühistanud. (p 37) Eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks seadus aegumist ei sätesta. (p 38)
Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikast ei saa teha järeldust, et omandireformi aluste seaduse mõttes tuleb heauskset omandit või heauskset omandamist mõista kuidagi teisiti, kui seda tehakse eraõiguses. Omandireformi aluste seadusega on heauskse omandaja suhtes kehtestatud erisuseks eraõiguse normidest ORAS § 12 lg 3 p 3 järgmine lauseosa: „eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest“. See lause seostab heausksuse puudumise vara omandanud isiku varasema käitumisega omandireformi õigustatud isiku suhtes, mitte tema käitumise või teadmisega vara omandamisel. (p 21)
Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, siis tuleb avaliku õiguse normides kasutatud eraõiguse mõisteid eeldatavasti sisustada ühtmoodi nii avalikus kui ka eraõiguses, praegusel juhul haldusakti ja selle alusel tehtud eraõigusliku tehingu õiguspärasuse hindamisel. Juhinduda tuleks TsÜS §-s 3 sätestatud tõlgendamise põhimõttest, mis on kohaldatav ka väljaspool eraõigust. (p 21) Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
Kaalutlusõigus haldusakti tagasiulatuval kehtetuks tunnistamisel võib olla piiratud. (p 43)
Haldusakti kehtivuse kaitse ei tähenda selle alusel kujunenud õigussuhete lõplikku kivistamist. HMS § 64 jj näevad ette võimaluse haldusmenetluses tehtud vigade parandamiseks. Asjaolud, mis toovad kaasa tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, võivad olla ka aluseks haldusakti kehtetuks tunnistamisel. (p 44)
Seisukoht 10.03.2008. a otsuse asjas nr 3-3-2-1-07 p-s 43, et ORAS § 7 lg 3 kehtivuse kaotamise tõttu tuleb selle sätte alusel rahuldamata jäetud avalduste menetlemist käsitada mitte haldusmenetluse uuendamisena, vaid seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena, oli suunatud tulevikku, ehkki omistas minevikus toimunule ebaehtsa tagasiulatuva mõju. Selle otsusega viidi kõigi ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikute avalduste läbivaatamine 2008. aastal ühtsetele alustele, sõltumata sellest, kas avaldus oli varasemas heitlikus või ebajärjekindlas halduspraktikas jäetud rahuldamata või läbi vaatamata või polnudki veel läbi vaadatud. (p 34)
Vt p 26. Seadusele tagasiulatuvalt antud tõlgendused on Riigikohtu praktikas paratamatud ja sellised tõlgendused laienevad ka nendele kohtuasjadele, milles on teised menetlusosalised. (p 31, vrd p 32)
PS §-s 33 sätestatud seaduse reservatsioonidest tulenevalt kaitseb see säte kodu või valdust kui privaatsfääri osa, mitte aga kodu kui asja selle äravõtmise eest. (p 49)
1-10-8154/359 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 28.05.2019
Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13) Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14) Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15)
KrMS § 403 lg 1 alusel on õigus sundravi jätkuvat põhjendatust vaidlustada ka sundravil viibival isikul endal (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 38). (p 8) Sundravi kohaldamise alused on isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus (RKKKm 3-1-1-105-16, p 17). Kui isiku ohtlikkus ja sundravivajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkata (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Kui aga isik on jätkuvalt ohtlik ning raviga on võimalik tema seisundit mõjutada (esineb ravivajadus), tuleb sundraviga jätkata. Kui patsiendi ohtlikkus on statsionaarse sundravi tulemusena vähenenud ja on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist, tuleb kaaluda üleminekut ambulatoorsele sundravile (KarS § 86 lg 12, vt ka RKKKm 3-1-1-105-16, p 31). Psühhiaatrilise sundravi määrab ja selle kohaldamise lõpetab KarS § 86 lg-test 1 ja 3 tulenevalt kohus. Seega on lõppkokkuvõttes üksnes kohtu pädevuses anda hinnang isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele, vaatamata sellele, et mitmete sundravi kohaldamiseks vajalike asjaolude kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi. (RKKKm 3-1-1-62-16, p 14.) (p 9) Hooldekodukoha olemasolu või selle puudumine ei ole sundravi põhjendatuse üle otsustamisel asjasse puutuv ning sellest lähtuvalt ei saa otsustada ravi jätkumise üle. (p 12) Sundravi ja ööpäevaringne erihooldus (edaspidi ka erihooldekoduteenus) on kaks eri liiki teenust, mille osutamise eeldused on erinevad. Erihooldekoduteenus on täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ning toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Erihooldekoduteenuse adressaatide ring on määratletud sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 101 lg-s 1. SHS § 105 lg 1 võimaldab teatud juhtudel osutada erihooldekoduteenust isiku nõusolekuta kohtumääruse alusel (vt ka RKTKm 2-16-10435/138, p 16). (p 13) Olenemata sellest, kas erihooldekoduteenust osutatakse isiku nõusolekul või ilma selleta, ei tohi teenusesaajat erihooldekodus tahtevastaselt ravida. Tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseadus. Sotsiaalhoolekande seadusest ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda. (RKTKm nr 2-18-5670/52, p-d 18-18.4.) (p 14) Ei ole välistatud määrata SHS § 101 lg-s 1 märgitud isikut, kellele osutatakse erihooldekoduteenust tema nõusolekul, psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses ambulatoorsele sundravile. Selleks peab aga kohus kindlaks tegema, et isiku ohtlikkus on sedavõrd väike, et statsionaarne sundravi ei ole (enam) õigustatud, ning isik peab tõenäoliselt kinni ravirežiimist. Ambulatoorset sundravi ei saa osutada isikule, kes on erihooldekoduteenusele paigutatud tema nõusolekuta kohtumääruse alusel SHS § 105 lg 1 alusel. Kui statsionaarsel sundravil viibiv isik on jätkuvalt sedavõrd ohtlik, et see õigustab tema vabaduse võtmist, ja ta vajab ravi, on kriminaalmenetluses ainsaks võimalikuks järelmiks statsionaarne sundravi. Ka juhul, kui seadusandja looks võimaluse sundravimenetlusele allutatud isiku paigutamiseks erihooldekoduteenusele (vt RKKKm 3-1-1-105-16, p 27), saaks erihooldekodusse paigutada üksnes isiku, kes tahtevastast psühhiaatrilist ravi ei vaja. (p 15) Erinevalt vangistusest on sundravi mittekaristuslik mõjutusvahend, mida kohaldatakse üksnes selle aluste - isiku ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse - jätkuval esinemisel (RKÜKm 3-1-1-62-16, p 39). Sotsiaalministri 26. augusti 2011. a määruse „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 6 sätestab, et statsionaarse psühhiaatrilise ravialuse arstlik läbivaatus toimub selleks moodustatud komisjoni poolt iga kuue kuu järel. Lisaks arstliku komisjoni perioodilisele kontrollile on igal sundravialusel piiramatu kaebeõigus, mis annab võimaluse enda sundravi jätkuvat põhjendatust järjepidevalt kohtus vaidlustada. Seega kohaldatakse sundravi üksnes selle aluste jätkuva esinemise korral, mille üle on tagatud regulaarne kontroll. Seega ei ole KarS § 86 lg 1 vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei sätesta sundravi kohaldamise tähtaega, sh ei seo sundravi osutamise kestust võimaliku isikule mõistetava karistuse määraga (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2017. a määrus nr 1-13-783, p-d 51-58). (p 16)
4-16-9132/51 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 02.04.2018
VTMS § 69 lg 2 p 1 mõtte kohaselt on väärteoprotokolli teokirjelduses vaja nimetada isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 47). Väärteoprotokolli tuleb märkida kõik need faktilised asjaolud, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-45-11, p 9). Kohus on seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-88-14, p 6.3). (p 13)
Kaastäideviimine on võimalik üksnes isikute vahel, kes on iseseisvalt võimelised süüteokoosseisu kõik tunnused realiseerima. (p 18)
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 järgi on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle ning sama paragrahvi kolmanda lõike järgi tekib omand ainult seaduses sätestatud juhul. Vallasomand tekib üldjuhul asja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale (AÕS § 92 lg 1). Kui aga asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (AÕS § 93). Sel juhul tekib kolmanda isiku valduses oleva vallasasja omand pooltevahelise asjaõiguskokkuleppe olemasolul väljanõudeõiguse loovutamisega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-118-02, p 22). (p 20)
See, et asja omand antakse üle lühikeseks ajaks, ei muuda asjaõiguslepingut näilikuks. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on tehing näilik muu hulgas juhul, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Asjaõigusleping võib olla tühine vastuolu tõttu heade kommetega, kui asjaõiguslepingu enda eesmärk on ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalne ja taunitav (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2017. a määrus nr 2-16-18531/27, p 12.3). Asjaõigusleping võib olla näilik TsÜS § 89 lg 1 järgi, kui pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. (p 22)
Menetluskulud tuleb hüvitada sõltumata sellest, kas menetluskulu kanti süüdistatava enda või mõne muu isiku arvel, ning menetluskulu tuleb viimasel juhul välja mõista isikule endale, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 137). Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 185 lg 1 kohaldamisel ei ole seega tähtsust sellel, kas valitud kaitsjale maksis tasu süüdistatav ise või mõni menetlusväline isik süüdistatava huvides (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 48). Viidatud põhimõtted laienevad ka väärteomenetluses tekkinud kuludele. (p 24)
Väärteomenetluses kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel kohalduvad VTMS § 38 lg-st 1 tulenevalt ka kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud põhimõtted, mistõttu tuleb arvestada nii osutatud teenuse vajalikkust, kaebuses esitatud seisukohtade põhjendatust, väärteoasja mahtu kui ka keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-32-15, p 9 koos edasiste viidetega ja 25. veebruari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-9-14, p 20). (p 27)
Kütuse tarbimisse lubamine on aktsiisikauba tarbimisse lubamine alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse (ATKEAS) tähenduses (VKS § 2 lg 1 p 9) ning ATKEAS § 4^1järgi on aktsiisikauba tarbimisse lubamine ajutise aktsiisivabastuse lõpetamine ning tootmine, import või aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba valdamine ajutise aktsiisivabastuseta. Ajutist aktsiisivabastust kohaldatakse mh aktsiisikauba ladustamisel aktsiisilaos (ATKEAS § 26 lg 1 p 1). Seega on aktsiisikauba aktsiisilaost väljaviimisel tegu ajutise aktsiisivabastuse lõpetamise ehk tarbimisse lubamisega ja seda ei saa teha ilma kütuse omanikul vedelkütuse seaduses sätestatud märke ja tagatise olemasoluta: VKS § 19^2 lg 1 teise lause järgi on kütuse tarbimisse lubamine ja kütuse maksuladustamise lõpetamine keelatud, kui selle kütuse omanikul puudub samas lõikes nimetatud märge. (p 16)
1-17-6824/43 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 06.06.2018
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi ebaõige läbi vaatamata jätmine maakohtu poolt on rikkumine, mis ei ole apellatsioonimenetluses hagi läbi vaatamisega kõrvaldatav. (p 14) Juhul, kui maakohus on jätnud tsiviilhagi seadusliku aluseta läbi vaatamata, ei saa ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 asuda ise otsustama tsiviilhagi põhjendatuse üle, vaid peab saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (RKKKo 3-1-1-42-08, p 23). Maakohtus läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi esmakordse lahendamise ringkonnakohtu poolt loeb Riigikohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 16)
Asjaolu, et kindlustusselts on hüvitanud kannatanule mittevaralise kahju liikluskindlustusseaduses fikseeritud ulatuses, ei välista kannatanu poolt täiendava nõude esitamist mittevaralise kahju hüvitamiseks võlaõigusseaduse alusel ega anna seega ka alust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks. LKindlS § 24 sätestab seejuures selgesõnaliselt, et sama seaduse 3. ptk-s sätestatu ei piira kahjustatud isiku õigust esitada nõue kahju põhjustaja vastu teises seaduses sätestatud alusel. Ka senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et kannatanul on õigus nõuda kahju tekitajalt kahju hüvitamist ka kindlustushüvitist ületavas ulatuses (RKTKo 3-2-1-7-13, p 26). Kindlustusandja poolt väljamakstud summat tuleb siiski hüvitise suuruse kindlaksmääramise järel arvestada. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Sellest tulenevalt saab hagi rahuldada vaid osas, milles hüvitatav mittevaraline kahju ületab kindlustusandja poolt hüvitatud kahju. (p-d p 13 ja 17)
Isiku tsiviilkostjana menetlusse kaasamise võimalus on ette nähtud selleks, et muuta kannatanu jaoks tema õiguste maksmapanek lihtsamaks. Ehkki tavaliselt on menetlejal mõistlik kaasata isik tsiviilkostjana menetlusse alles pärast seda, kui selle isiku vastu on esitatud tsiviilhagi, ei välista KrMS § 39 lg 1 tsiviilkostjaks tunnistamise määruse koostamist ja tsiviilkostjale tutvustamist ka enne kannatanu tsiviilhagi laekumist (RKKKo 3-1-1-1-14, p 19). TsMS § 4 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses ette nähtud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Kriminaalmenetluse eripärast tulenevalt võib olla lubatav nõude adressaadi nimeline välja toomata jätmine (RKKKo 3-1-1-106-12, p 44), kuid hagist peavad ilmnema vähemalt need nõude aluseks olevad asjaolud, mis ei kattu süüdistuse alusfaktidega. Kohtul puudub võimalus rahuldada nõuet isiku vastu, kelle suhtes ei ole hagi esitatud. (p 19)
1-16-4197/76 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 16.02.2018
Omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12, p 22). Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-42-15, p 78). (p 33) Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsuses asjas nr 3-1-1-52-14 leidis kolleegium, et varakäsutus on KarS § 201 tähenduses seaduslik ja karistusõiguslikult ei ole põhjust reageerida juhul, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul ja juhatuse liikmena tegutsev äriühingu ainuosanik annab ise äriühingu nimel nõusoleku tehingute tegemiseks (viidatud otsuse p 16). (p 35)
Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus nr 3 1 1-109-12, p 10). Kohus ei saa süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et väljutaks süüdistuse piiridest. (p 39)
Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3-1-1-22-17, p 55). Näiteks on ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 3-2-1-26-17, p 10). ÄS § 181 lg-test 3 ja 4 tulenevat piirangut ei saa aga kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat majanduslike huvide samasust. (p 41)
Menetluskulude otsustus tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p le 14 teha samal ajal kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 9), seda muu hulgas põhjusel, et menetlusseadus seob otsustuse menetluskulude kandmiseks kohustatud isiku kohta üldjuhul kriminaalasja lõpptulemusega. KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust ka juhul, kui ringkonnakohus on menetluskulude küsimuse lahendanud KrMS § 189 lg 2 alusel eraldi määrusega olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 21). (p 47)
Juhatuse liige võib lojaalsuskohustust (TsÜS § 35) rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel. (p 38)
Äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks nõusolekut osanikelt. Seega juhul, kui osaühingul puudub nõukogu ning põhikirjaga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole osaühingu juhatuse liikmel kohustust saada osaühingu nimel tehtavateks tehinguteks osanike nõusolek. (p 37)
1-18-7632/56 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 01.11.2019
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ilmselt põhjendamatu apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid pole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik üksnes siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on enamasti võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt nt RKKKm 3-1-1-85-13, p 7 ja RKKKm 3-1-1-86-11, p-d 7-8). (p 11)
Tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust (KrMS § 381 lg 6). Hagi õigeksvõtmine TsMS § 440 tähenduses on ühepoolne kohtule esitatud avaldus, millega kostja tunnustab tema vastu esitatud nõuet (vt RKTKo 2-16-7541/70, p 13). TsMS § 207 lg 2 kohaselt osalevad solidaarvõlgnikud kaaskostjatena menetluses iseseisvalt. (vt nt RKTKo 2-14-51896/235, p 15 ja RKTKo 2-13-23176/103, p 14). TsMS § 207 lg 2 kohaselt ei tulene hageja või kostja toimingust kaashagejale või -kostjale õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. See tähendab, et kohus saab õigeksvõtul põhineva otsuse teha ainult sellise kostja suhtes, kes nõuet kohtule tehtud avaldusega tunnistab. (p 14)
Riigikohtus toimuva kirjaliku kassatsioonimenetluse puhul on nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 p 2 alusel kindlaks määratud tähtaeg kirjalike seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamiseks. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 1-16-6137/262, p 22 ja RKKKo 1-16-10888/62, p 55). KrMS § 390 lg-st 1 tulenevalt tuleb neid seisukohti järgida ka määruskaebemenetluses. (p 16)
1-16-6115/67 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 20.11.2017
Täiemahuline põhjendamiskohustus lasub ringkonnakohtul siis, kui ta nõustub mingis osas apellandiga ja asub maakohtu otsuses märgituga võrreldes erinevale seisukohale. (p 29) Põhjendamiskohustus aktualiseerub ringkonnakohtu jaoks aga mõnevõrra teisiti, kui ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Menetlusökonoomia kaalutlustel puudub sellises olukorras õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Seda arvestades ongi KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, võib ta enda otsuses jätta maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolseid põhjendusi. (p 30) Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus. (p 31)
Ringkonnakohus kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust. Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §-s 81 ette nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad erinevatest normidest. (p 35)
Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument. Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise - üldmenetluse kontekstis ristküsitluse - reegleid. (p 32.3) Kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi (vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 62). See, millistele tõenditele saab kohus KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuste otsustamisel - sh tsiviilhagi lahendamisel - tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lg-s 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk ("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel. Vastasel korral tekiks vastuvõetamatu olukord, kus sama kohtukoosseis peaks nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi lahendamise seisukohalt mingi olulise ühe ja sama faktilise asjaolu tuvastamisel lähtuma erinevast tõendikogumist. Sellega võiks omakorda kaasneda see, et mingi asjaolu saab lugeda süüküsimuse otsustamisel tuvastatuks, tsiviilhagi lahendamisel aga mitte. (p 36)
1-16-5540/42 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.10.2017
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset õiguslikku olukorda 2. juuni 2017. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17. Kolleegium selgitas, et kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 23)
Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut. (p 31)
1-16-4665/224 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.04.2019
KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Küll aga võib Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel tühistada kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh selle üle, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt RKKKm 3-1-1-87-15, p 17). (p 10)
Kui osaluse omandaja annab äriühingule mitterahalise sissemaksena üle vara, siis on vastusoorituseks osalus äriühingus, mitte vara müügihind (K. Saare, U. Volens, A. Vutt, M. Vutt. Ühinguõigus I. Kapitaliühingud. Tallinn: Juura 2015, äärenr 1337; vt ka RKTKo 3-2-1-142-12, p 21). See, kas tegu oli mitterahalise sissemaksega, on tuvastatav mh äriühingu äriregistri kannete kaudu. ÄS § 145 lg 1 p 3 järgi kantakse äriregistrisse mh osakapitali suurus. (p 12)
KarS § 384 objektiivse koosseisu täitmine eeldab, et a) isikud panevad toime kohustusevastase teo, mis b) kahjustab võlgniku varalist seisundit, mis omakorda c) põhjustab võlgniku maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse. Teisisõnu eeldab KarS § 384 objektiivne koosseis põhjuslikku seost kohustusevastase teo ja maksevõime olulise vähenemise või maksejõuetuse vahel. (p 17) KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 mõttes (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (p 18) Kui äriühing oli juba enne süüdistatavatele etteheidetavaid tegusid maksejõuetu, ei ole maksejõuetuse põhjustamine KarS § 384 alusel süüdistatavatele etteheidetav. Kui äriühingu majanduslik olukord oli sedavõrd halb, et maksejõuetus saabunuks sõltumata süüdistatavatele etteheidetavast teost, ei esine põhjuslikku seost etteheidetava teo ja võlgniku maksejõuetuks muutumise vahel. Sellisel juhul võib kõne alla tulla süüdistatavatele äriühingu maksevõime olulise vähendamise omistamine. (p 19) Maksevõime tähendab isiku varalisest seisundist olenevat suutlikkust täita oma varalisi kohustusi. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Maksevõime sõltub samavõrra nii isiku aktiva väärtusest kui ka kohustuste mahust. Seega eeldab maksevõime vähenemine vähemalt üldjuhul isiku vara väärtuse vähenemist. Vara väärtuse vähenemine võib seisneda aktiva väärtuse vähenemises või kohustuste mahu suurenemises, vara väärtuse suurenemine aga aktiva väärtuse suurenemises või kohustuste mahu vähenemises. Juhul kui aktiva ja kohustuste maht väheneb või suureneb ühe ja sama summa võrra, siis isiku vara suurus kokkuvõttes ei muutu. Järelikult tuleb võlgniku vara väärtuse muutumise kindlakstegemisel aktiva väärtuse muutumise kõrval alati arvesse võtta ka kohustuste mahu muutumist. Eeltoodust järeldub, et kui KarS § 384 lg 1 teokirjeldusele vastava käitumise tagajärjel vähenevad võlgniku aktiva ja kohustused samas ulatuses või vähenevad kohustused suuremas mahus kui aktiva - s.t kui võlgniku vara tervikuna ei vähene -, ei saa rääkida ka võlgniku maksevõime vähenemisest. (RKKKo 3-1-1-49-11, p 37.) (p 20)
KrMS § 344 lg 2 järgi on tsiviilhagi esitanud isikul kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. See tähendab, et kannatanu võib kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse kasseerida eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt RKKKo 3-1-1-49-16, p 9). Küsimus isiku tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasamisest on tsiviilhagiga otseses puutumuses, see on seotud kannatanu nõude kriminaalmenetluses maksmapanekuga ning ei puuduta ringkonnakohtu järeldusi süüküsimuse lahendamisel. Seega on kannatanul selles küsimuses kaebeõigus. (p 22)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24) Üldjuhul tuleb kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta tsiviilhagi läbi vaatamata (KrMS § 296^2 lg 1 p 4 ja § 310 lg 2). Samas olukorras, kus kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes süüdistatavale mõne KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustuse, jääb tsiviilhagi, mis on KrMS § 263^1 lg-s 1 sätestatud korras menetlusse võetud, kuni kriminaalmenetluse uuendamise võimaluse äralangemiseni jätkuvalt kohtu menetlusse. Juhul, kui kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 6 alusel uuendatakse, jätkub ka tsiviilhagi menetlus. See tähendab, et KrMS § 202 lg 2 kohaldamisel pole kohtul alust kriminaalmenetlust lõpetades tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. (RKKKm 3-1-1-3-17, p 39.) Eelnev kehtib ka olukorras, kus KrMS § 292 lg 2 p 1 alusel pandi isikule kohustus hüvitada kannatanule kahju ulatuses, mis on väiksem tsiviilhagis nõutust. Kui isik täidab talle pandud kohustused tähtaegselt, ei ole kriminaalmenetluse uuendamiseks alust ning kannatanu saab esitada oma nõude täitmata osas tsiviilkohtumenetluses. (RKKKm 3-1-1-33-17, p 15.) Samamoodi saab kannatanu panna tsiviilõigusliku nõude maksma kriminaalmenetluses ka isiku suhtes, kelle osas kriminaalmenetlus lõpetati kannatanule kahju hüvitamise kohustust panemata. Kui aga menetlus teiste süüdistatavate suhtes jätkub ja tsiviilhagi ei ole lahendatud, ongi ainus võimalus seda teha konkreetse isiku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise järel tema tsiviilkostjana kaasamise kaudu. (p 25) Kohus peab tsiviilkostjana menetlusse kaasama iga isiku, keda ei kahtlustata ega süüdistata kuriteos, millega seoses tsiviilhagi on esitatud, kuid kelle vastu on kannatanu esitanud kriminaalmenetluses lubatava nõude. KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi on tsiviilkostja füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Menetleja võib sellise isiku tsiviilkostjana kaasata kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni (KrMS § 39 lg 3). Kuivõrd isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetatud, võib endiselt kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, vastab ta KrMS § 39 lg 1 p 1 järgi tsiviilkostja tunnustele. (p 26)
Isiku, kelle suhtes on KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetatud, saab tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse kaasata ja see ei riku topeltkaristamise keelu põhimõtet. Ne bis in idem-põhimõtte ehk topeltmenetlemise ja -karistamise keelu eesmärk on välistada sama teo korduv menetlemine juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik lahend (vt nt RKKKm 1-17-5176/37, p 19). Teo menetlemine ne bis in idem-põhimõtte kontekstis tähendab menetlust, millel on karistusõiguslik iseloom. Menetluse kriminaalõiguslik iseloom tuvastatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas Engeli kriteeriumite järgi: esmalt tuleb vaadata teo õiguslikku kvalifikatsiooni riigisiseses õiguses, teiseks teo olemust ja kolmandaks ähvardava karistuse raskust (vt nt EIK 18. oktoobri 2011. a otsus asjas Tomasovic vs. Horvaatia, p 20). Viidatud kriteeriumite valguses on selge, et ne bis in idem-põhimõte ei hõlma kriminaalsüüdistusega sarnaste asjaolude põhjal hilisemat tsiviilvaidluse lahendamist. Kuna KrMS § 38^1 lg 1 p 1 alusel saab kannatanu esitada nõude, mille eesmärk on kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, on tsiviilhagil kriminaalmenetluses hüvituslik, mitte karistuslik iseloom. Kriminaalmenetluses ei lahendata tsiviilkostja süüküsimust ega kohaldata tema suhtes kriminaalõigusliku olemusega meetmeid. Ainus tsiviilkostjat puudutav tagajärg kriminaalmenetluses on tsiviilhagi võimalik rahuldamine, millel puudub igasugune karistusõiguslik iseloom. Järelikult kui süüdistatava suhtes on menetlus lõpetatud, siis tema tsiviilkostjana kriminaalmenetlusse hilisema kaasamisega ei ole topeltkaristamise keeldu rikutud. (p 24)
5-18-1/8 PDF Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 12.04.2018
TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, riivab PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse (sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15). Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17; vt ka p 16)
Sarnaselt halduskohtumenetluses kehtinud ning põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistatud piiranguga (HKMS § 112 lg 1 p 1, vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15) riivab ka TsMS § 182 lg 2 p 1, mis ei võimalda menetlusabi andmise otsustamisel sissetulekutest maha arvata seaduses nimetamata vältimatuid kulutusi, PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda kohtusse. Samas on tsiviilkohtumenetluse ja halduskohtumenetluse vahel olulised erinevused, mille tõttu on TsMS § 182 lg 2 p-s 1 sisalduvast piirangust tingitud kohtusse pöördumise põhiõiguse riive tsiviilkohtumenetluse kontekstis mõõdukas ja seega põhiseaduspärane. Piirang, mis välistab selles sättes nimetamata vältimatute kulutuste arvesse võtmise menetlusabi andmise üle otsustamisel, ei riku PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigust pöörduda kohtusse. (p-d 14, 15 ja 17) Lisaks menetlusökonoomiale on praegu PS § 15 lg 1 riive teiseks eesmärgiks menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu tagamine (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 45), samas kui halduskohtumenetluse puhul oli selleks eesmärgiks jätta menetluskulud vaid osaliselt menetlusosaliste kanda (RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 32, 35 ja 45). Samuti tuleb riive mõõdukuse hindamisel pidada menetlusosaliste õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõtet halduskohtumenetlusega võrreldes kaalukamaks (vrd otsused asjas nr 3-3-1-35-15, p-d 35 ja 45, ning asjas nr 3-2-1-62-10, p 45). Lisaks puudus halduskohtumenetluses võimalus määrata riigilõivu tasumine osamaksetena ka juhul, kui menetlusabi taotleja majandusliku seisundi tõttu ei olnud alust talle menetlusabi anda (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-35-15, p 11.3). TsMS § 181 lg-s 3^1 kohtutele antud avar otsustusvabadus osamaksete suuruse ja tasumise tähtaegade määramisel koos selle üle toimuva kohtuliku kontrolliga (vt TsMS § 191 lg 1) vähendab arvestatavalt kohtusse pöördumise õiguse riive intensiivsust. Riigilõivu osamaksetena tasumise korral peab kohus avalduse menetlusse võtma pärast esimese osamakse tasumist (vt RKTK määrus asjas nr 3-2-1-67-16, p-d 14 ja 15). Kui isik on esimese osamakse tasunud ja kohus on tema avalduse menetlusse võtnud, siis on ta saanud ka kasutada PS § 15 lg-s 1 antud õigust pöörduda kohtusse. Selles regulatsioonis seisneb ka olulisim erinevus Riigikohtu üldkogu otsuse ajal kehtinud halduskohtumenetluse sätetest. (p 16)
2-17-3069/29 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 20.03.2019
ÄS § 178 lg 2 eesmärk on anda osanikele võimalus kõrvaldada esimese otsuse tegemisel esinenud protseduurilised rikkumised ja vältida ebamõistlikku kohtumenetlust, luues esimese otsuse kehtivuse suhtes õigusselguse enne selle kohta kohtulahendi tegemist (vt ka Riigikohtu 30. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-08, p 13). (p 10) See, et ÄS § 178 lg 2 järgi ei saa tühist otsust kinnitada, tähendab üksnes seda, et esialgset tühist otsust ei ole võimalik uue (kinnitava) otsusega kehtivaks muuta. Küll aga on esialgse tühise otsuse asemel võimalik võtta vastu uus samasisuline otsus, millel on iseseisev õigusjõud, kuid millel ei ole mõju esialgsele, tühisele otsusele. Kui osanikud võtavad vastu uue sama sisuga otsuse, on sellel iseseisev edasiulatuv õigusjõud ehk see kehtib alates otsuse tegemisest. (p 11)
Selleks, et teha kindlaks, mida osanikud ÄS § 178 lg 2 tähenduses vastuvõetud (kinnitatavas) otsuses otsustasid ja kas tegu on otsusega, millel on iseseisev õigusjõud, tuleb seda otsust tõlgendada. (p 12) Osanike otsuse kui mitmepoolse tehingu tõlgendamisele kohalduvad üldjoontes sarnased põhimõtted nagu ka lepingu tõlgendamisele ja kesksel kohal on otsuses väljendatud tahte väljaselgitamine. (p 13) Kui otsuse sisuks on juhatuse liikme ametisuhte lõpetamine, mistõttu on otsus omakorda osaühingu (kostja) tahteavaldus, mis on suunatud kindlale isikule (hagejale kui juhatuse liikmele), siis tuleb otsust tõlgendada objektiivsest tõlgendamisstandardist lähtudes. Objektiivset tõlgendamist õigustab vajadus kaitsta isikut, kellele ametisuhte võimalik ülesütlemine on adresseeritud. Objektiivse tõlgendamise eesmärgiks on välja selgitada tahteavalduse sisu, võttes arvesse, kuidas oleks otsusest aru saanud tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik samasugustel asjaoludel. (p 14) Kuigi tahteavalduse ja ka otsuse objektiivse sisu väljaselgitamisel lähtutakse tõlgendamisel esmalt sõnadele või tegudele antavast üldlevinud tähendusest, on määrav siiski selles väljendatud tahe. Kui otsusest, mis on sõnastatud kui varasema, tühise otsuse kinnitamine, on võimalik välja lugeda, millist tagajärge otsusega soovitakse saavutada, on vaatamata selle formaalsele sõnastusele tegemist mitte lihtsalt esimest otsust kinnitava otsusega ÄS § 178 lg 2 mõttes, vaid uue samasisulise otsusega, millel on iseseisev õigusjõud ja mille kehtivus ei sõltu sellest, et esimene otsus osutub tühiseks. (p 15)

Kokku: 4214| Näitan: 1 - 20

/otsingu_soovitused.json