https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-18-18277/79 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 24.03.2021

Pärimine toimub üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Pärand hõlmab PärS § 2 ja § 130 lg 1 kohaselt pärandaja vara ehk tema õigusi ja kohustusi, välja arvatud neid, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega saa pärijatele üle minna. Pärandi avanemisel läheb pärand PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt pärijale või pärijatele üle tervikuna. Kuna pärija on pärandaja üldõigusjärglane, astub pärija pärandaja asemele kõigisse tema õigussuhetesse, sh lepingutesse või kohtumenetlustesse, mis üldõigusjärglust võimaldavad. Pärijad saavad pärandaja üldõigusjärglasteks tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. (p 15.3)

Üldõigusjärglastena pärivad pärijad kõik, mis kuulub õiguslikult pärandvara hulka, sõltumata näiteks sellest, kas konkreetset eset on testamendis nimetatud, kas asi on pärandaja surma ajal tema valduses või kas eseme pärandvara hulka kuulumine on üldse pärijatele teada. Küll peavad pärijad PärS § 133 järgi täitma testamendi või pärimislepinguga ettenähtud korraldused, annakud, sihtkäsundid, sihtmäärangud, sundosa nõuded ja muud kohustused. (p 15.5)

Annakusaaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane. (p 16.7)

Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Pärimise alus ehk viimne tahe või seadusjärgse pärimise reeglid määravad, kui suured on pärandiosad, kui pärijaid on mitu. Pärimise alusest ei sõltu aga see, mille alusel pärandvara hulka kuuluvad esemed ja kohustused pärijatele üle lähevad. Pärand läheb seaduse jõul tervikuna pärijatele üle üldõigusjärgluse põhimõttest lähtudes, sõltumata sellest, kas pärijad tuleb välja selgitada pärimislepingu, testamendi või seadusjärgse pärimise reeglite alusel (vt ka RKTKo 9.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). (p 15.4)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3-16.5)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Selleks, et teada, kellel on õigus saada endale pärandvara hulka kuuluvad esemed, tuleb välja selgitada pärimise alus. (p 16)

Kui pärandaja on teinud testamendi või pärimislepingu, tuleb pärimise aluse väljaselgitamiseks pärandaja surmapuhused korraldused õiguslikult kvalifitseerida. Korralduste õiguslik kvalifitseerimine eeldab testamendis või pärimislepingus sisalduvate korralduste tõlgendamist, lähtudes pärimisõiguslikest tõlgendamisreeglitest, mis on sätestatud eelkõige PärS §-des 28-38. (p 16.1)

Kui testaator on testamendis teinud korralduse konkreetse eseme kohta, tuleb tõlgendamise teel välja selgitada, kas testaator soovis teha annakukorralduse (PärS § 56 lg 1), nimetada isiku pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas pärandvara tuleks jagada, või nimetada pärija selliselt, et lisaks pärandiosale saab isik ka annaku (PärS § 61) (RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19).

Pärimise aluse hindamisel tuleb arvestada pärimise aluste hierarhia põhimõttega. Esmalt tuleb kontrollida, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus PärS § 39 lg 1 mõttes tuleneb pärimislepingust. Teisena tuleb hinnata, kas kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis. Alles viimases järjekorras, kui pärandaja viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda, tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt. (p 16.3)

Kui pärimislepingus sisaldub kehtiv pärija nimetamise korraldus, siis ei ole testamendis sisalduval pärija nimetamise korraldusel toimet ning seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. Kui testaator ei ole teinud pärimislepingut, kuid kehtiv pärija nimetamise korraldus sisaldub testamendis, siis seadusjärgse pärimise reeglid ei kohaldu. (p 16.4) Seadusjärgse pärimise reeglid kohalduvad juhul, kui pärimislepingust või testamendist ei tulene kehtivat pärija nimetamise korraldust. (p 16.5)

Juhul, kui pärimislepingus või testamendis sisalduv pärija nimetamise korraldus hõlmab vaid mõttelist osa (murdosa) varast, siis ei ole välistatud, et pärijad tuleb välja selgitada nii viimse tahte kui ka seadusjärgse pärimise reeglite alusel. (p 16.6)

Eelnev erineb aga olukorrast, mil pärandaja pärimislepingut ei teinud ning testamendis sisaldub korraldus vaid üksiku eseme kohta annakukorraldusena PärS § 56 lg 1 mõttes. Sellisel juhul tuleb pärijad välja selgitada seadusjärgse pärimise reeglite kohaselt, sest viimne tahe pärija nimetamise korraldust ei sisalda. (p 16.7)

Pärast pärimise aluse väljaselgitamist tuleb mitme pärija korral kindlaks määrata nende pärandiosad. Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)

Kuna kaaspärijatele kuulub pärandaja üldõigusjärglastena pärandvara kui terviklik varakogum, tuleb iga pärija pärandiosa märkida murdosana kogu pärandist. See tähendab muu hulgas, et juhul, kui pärijal on PärS § 10 lg 2 ja § 39 lg 2 kohaselt õigus pärida mitmel alusel korraga, liidetakse pärija murdosad kokku ning tema pärandiosa väljendatakse murdosana kogu pärandist. (p 17.2)


Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 22.2)


Kaaspärijad on pärandvaras olevate asjade ühisomanikud, need kuuluvad kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades asjaõigusseaduse § 70 lg 4 mõttes. Kaaspärijale ei kuulu mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest, mistõttu ei või ta pärandvara hulka kuuluvaid üksikuid esemeid iseseisvalt käsutada. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mida võib iga kaaspärija iseseisvalt käsutada (PärS § 148 lg 1) (vt RKTKo 05.06.2019, nr 2-17-4276/69, p-d 13 ja 14; RKTKm 04.12.2018, nr 2-17-18529/24, p 16). (p 17.1)

Pärandvara ühisus kaaspärijate vahel kestab kuni pärandvara jagamiseni. Seni väljendub iga kaaspärija õiguslik positsioon peamiselt õiguses saada pärandvara jagamisel PärS § 152 lg 2 kohaselt enda pärandi murdosale vastavas ulatuses esemeid kogu pärandist. (p 17.1)


Annakuese ei lähe annakusaajale üle üldõigusjärgluse põhimõtte alusel. Annakuese läheb üldõigusjärgluse kohaselt üle pärijatele ning annakusaajal tekib pärijate vastu nõue anda üle annakuese, arvestades PärS § 56 lg 1 teises lauses ja § 57 lg 1 teises lauses sätestatut. (p 16.7)

Testamendi tõlgendamisel tuleb hinnata, kas pärandaja soovis teha annakukorraldused (PärS § 56 lg 1), nimetada isikud pärijaks, tuues jagamiskorraldusega (PärS § 159 lg 1) välja enda soovitused, kuidas tuleks pärandvara jagada, või nimetada pärijad selliselt, et lisaks pärandiosale saaksid nad ka annaku (PärS § 61) (vt RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p 19). (p 20-20.1)

Selleks, et eristada pärija nimetamise korraldust annakukorraldusest, tuleb arvestada kriteeriume nende koostoimes (vt lähemalt kriteeriumide kohta RKTKo 24.10.2018, nr 2-16-2978/58, p-d 19-21). (p 20.2)


Kuigi pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, saab pärimistunnistuse võtta pärandiosade määramisel lähtekohaks (vt RKTKo 09.10.2019, nr 2-17-12712/24, p 15). Notaril on mitme pärija korral PärS § 171 lg-st 2 tulenev kohustus märkida pärimistunnistuses iga pärija pärandiosa suurus. (p 17)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)


Kummagi abikaasa pangakontol olev raha kuulub eelduslikult abikaasade ühisvara hulka (RKTKo 12.10.2016, nr 3-2-1-92-16, p 16; RKTKo 07.062006, nr 3-2-1-46-06, p 11). (p 20.5)

Pärandvara hõlmab ka pärandaja osa ühisvaras, mis PKS § 37 lg 3 kohaselt on pool ühisvara väärtusest. Hagejatel ei ole õigust nõuda kostja pangakontol oleva raha jagamist pärandvarana siis, kui kostja (pärandaja abikaasa) tõendab, et tema pangakontol olev raha kuulus tema lahusvara hulka. Kostja saab ümber lükata eseme ühisvara hulka kuulumise eelduse PKS § 27 lg 6 mõttes või tõendada, et ta oli eluajal sõlminud pärandajaga abieluvaralepingu. (p 20.6)

3-2-1-151-09 PDF Riigikohus 13.01.2010

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.

Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.


Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

3-2-1-84-09 PDF Riigikohus 13.10.2009

Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud PärS §-de 144 ja 145 kohaldamise eelduseks on see, et isikud, kes kokkuleppe sõlmivad, on pärijad pärimisseaduse mõttes. Kuna isik ei pärinud pärandaja vara ja vara ei kuulunud PärS § 141 järgi poolte kaasomandisse, ei saanud pooled sõlmida selle jagamiseks pärandvara jagamise kokkulepet PärS § 144 lg 4 mõttes.


Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud. Kuna tehingu eesmärgiks ei olnud mitte korteriomandi võõrandamine, vaid isikule kinnistu väärtusest poole hüvitamine, siis kompromissikokkuleppe lõplikuks eesmärgiks ei olnud kohustada isikut kinnisasja võõrandama.


VÕS § 159 lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta ei teata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele sellest, et ta leppetrahvi nõuab. Selleks, et selgitada viidatud sätte alusel välja, kas leppetrahvinõudest teatati teisele poolele mõistliku aja jooksul, tuleb esmalt tuvastada asjaolu, et leppetrahvinõude aluseks olev kohustus on muutunud sissenõutavaks, kas seda on rikutud ja millal leppetrahvinõude esitanud isik rikkumise avastas.

3-2-1-79-10 PDF Riigikohus 18.10.2010

Juhul kui abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010, siis tuleb perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.


Surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2).


Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.


VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.

III-2/1-22/94 PDF Riigikohus 30.06.1994
3-2-1-13-05 PDF Riigikohus 08.04.2005

Kuna maa tagastamise nõudeõigus kuulus pärandvarasse, siis on pärimisseaduse mõttega kooskõlas lugeda ka selle alusel tagastatud maa pärandvara hulka ja võimaldada kinnistu jagamist pärandvarana.


TsMS § 229 lg-st 1 tulenevalt, kui hageja soovib saada sundosa vähem, kui seaduses on ette nähtud, ei või kohus mõista hagejale välja sundosa suuremas ulatuses kui viimane seda soovib.

III-2/1-22/95 PDF Riigikohus 27.04.1995
3-2-1-123-96 PDF Riigikohus 07.11.1996

Pärija on pärandi vastu võtnud, kui ta esitab kuue kuu jooksul arvates pärandi avanemise päevast (pärandaja surmapäevast) notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Vastuvõetud pärand loetakse pärijale kuuluvaks pärandi avanemise ajast. Pärimisõiguse tunnistuse puudumine ei takista vaidluse lahendamist kohtus, kui kohtule esitatakse dokumendid pärandajale kuulunud vara kohta.


Pärandvara maksumus määratakse vaidluse lahendamise ajal kehtivates hindades - seega tuleb lähtuda konkreetse korteri turuhinnast ( ES § 14 lg 2 ja AÕS § 29).


Kohus peab aru saama, mida hageja taotleb, andma seejärel pooltevahelistele suhetele juriidilise kvalifikatsiooni ja vastavatele seadustele viidates vaidluse lahendama.


Ühistu liikme pärijal oli ühistu liikmeks astumise eesõigus või korteri maksumuse tagasinõude õigus.

3-2-1-86-08 PDF Riigikohus 05.11.2008

Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades. Seega muutub abikaasade ühisomand abikaasa surma järel üleelanud abikaasa ja pärijate kaasomandiks. Kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad PärS § 141 teise lause järgi pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt või nõuavad pärandvara jagamist.

Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.

Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.


Kasutuseeliste väljamõistmise eelduseks on igal juhul omaniku või valdaja valduse rikkumine. AÕS § 38 alusel tekib ka pärijavaldus nii nagu pärija omandiõiguski tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast. Pärijal on õigus nõuda kasutuseeliseid selle aja eest, mil ta on saanud asja üle tegeliku võimu AÕS § 32 mõttes.


Kuigi TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama, on TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt menetlusosalise taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras kohtule kohustuslik.


Elamu kaasomaniku nõusoleku puudumise korral ei saanud elamu võõrandamise tehing olla tühine üksnes sellele kaasomanikule kuulunud mõttelise osa ulatuses. Enne 01.07.2003 kehtinud AÕS § 74 lg-st 2 tuleneb üheselt, et seaduse mõtteks oli kaasomaniku nõusoleku puudumisel tuua kaasa asjaõiguskokkuleppe kehtetus kogu kaasomandisse kuuluva asja osas. AÕS § 74 lg 2 järgi oli kaasomaniku nõusoleku puudumise korral tühine kaasomandis olnud asja võõrandamise tehing, s.o käsutustehing, kuid mitte võlaõiguslik kinkeleping.


Kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kohustist ei oleks rikutud. Kuna asja omanikul on huvi asja omada, vallata ja kasutada, siis tuleb asja kaotsimineku korral võimaldada kannatanule rahaline hüvitis, mille eest ta saab muretseda endale asemele samasuguse asja. Asja soetamise hind on eeldatavasti sama, kui on asja väärtus ehk kohalik keskmine turuhind.


Omandiõiguse kaotanud pärija hüvitisenõude rahuldamise aluseks võib olla alusetu rikastumise regulatsioon.


Pärandaja surma korral läheb pärandvara hulka kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise ajast, s.o PärS § 3 lg 2 järgi alates pärandaja surmapäevast. Seejuures ei mõjuta pärandaja vara üleminekut asjaolu, kas pärandvara on PärS § 144 järgi jagatud või kas pärandvara kohta on antud PärS § 1401 järgi välja pärimistunnistus. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-125-07.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.

Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.

3-2-1-13-96 PDF Riigikohus 31.01.1996

Endise aianduskooperatiivi liikme surma korral määratakse pärandvara koosseis ja maksumus kindlaks pärandi avanemise ajal kehtinud kooperatiivi põhikirjas ettenähtud korras.

3-2-1-116-00 PDF Riigikohus 08.12.2000

Pärandvara jagamise asjades perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivad sätted kohaldamisele ei kuulu. Abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole saadud kinke või pärimise teel, loetakse abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati abikaasade ühisvara või abikaasade lahusvara arvel.

Kokku: 11| Näitan: 1 - 11

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json