2-22-6145/105
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2023 |
|
Osas, milles ringkonnakohus määras kindlaks menetlusosaliste menetluskulud, sh pankrotihalduri menetluskulud, on tegemist pankrotimenetluse kulude kohta tehtud määrusega, mille peale PankrS § 150 lg 5 sätestab ühekordse kaebeõiguse. (p 12)
Pankrotimääruse (PankrS § 31 lg 5) peale esitatud määruskaebusele vastates ei tegutse pankrotihaldur võlgniku esindajana. PankrS § 35 lg 1 p 2 järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile mh üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause järgi osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. Vaidlus selle üle, kas pankrot on õigesti välja kuulutatud, ei ole pankrotivaraga seotud vaidlus ega vaidlus, mis puudutab pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Seega ei osale pankrotihaldur pankrotimääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel oma ülesannete tõttu kohtuvaidluses. (p 13)
Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes (s.o PankrS § 65 lg 14 eeldus on täidetud), ei ole kohtul alust mõista pankrotihalduri tasu pankrotivarast välja. Säte võimaldab selle välja mõista pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulud. See tähendab, et juhul, kui kohus jätab kohtumenetluses menetluskulud mõne muu isiku kui pankrotihalduri kanda, saab viimane nõuda õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse. (p 14)
PankrS § 65 lg 1 kolmanda lause alusel määrab pankrotihalduri tasu kohus halduri taotlusel pankrotimenetluse lõppemisel. PankrS § 65 lg 14 eesmärk ei ole muuta halduri tasustamise põhimõtteid, vaid sellega loodi õiguslik alus teiselt poolelt menetluskulude väljamõistmiseks juhul, kui haldur osaleb ilma lepingulise esindajata oma ülesannete tõttu kohtumenetluses. (p 14)
Halduri tasu (PankrS § 65 lg 1) katab eelduslikult ka halduri kulu, mis tuleneb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes osalemisest. Sellest eeldusest lähtub ka PankrS § 65 lg 51 p 2, mille järgi võib kohus määrata haldurile PankrS § 651 lg-s 1 nimetatud alammäärast suurema tasu, mis ei ületa sama paragrahvi lõikes 2 nimetatud ülemmäära, kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel kohtuvaidlustes ega kasuta õigusabi. Kui haldur osaleb oma ülesannetest tulenevalt kohtuvaidlustes sellises mahus, mida ei saa temalt ka PankrS § 65 lg 51 p 2 alusel suurendatud tasu eest mõistlikult oodata, ei ole välistatud ka see, et haldur saab nõuda selliste kulutuste hüvitamist pankrotitoimkonna eelneval nõusolekul PankrS § 66 lg 2 esimese lause alusel. (p 15)
PankrS § 65 lg-t 14 eesmärgipäraselt tõlgendades ei pea haldur sätte kohaldamise eeldusena vastama nii TsMS § 218 lg 1 p-s 1 kui ka p-s 2 seatud nõuetele, vaid piisab, kui ta vastab ühele nendest. (p 16)
|
| 2-16-9434/88
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.10.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda, saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata.
Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)
Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja kulgema hakkamine eeldab PankrS § 122 lg 5 mõttes, et pankrotivõlgniku abikaasa on saanud teada või pidanud teada saama sellest, et ühisvaras olevad esemed on PankrS § 126 kohasesse pankrotivara nimekirja kantud. (p 18)
PankrS § 122 lg-s 5 sätestatud ühisvara jagamise nõude aegumistähtaja möödumine ei muuda pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara hulka kuuluvaid esemeid võlgniku lahusvaraks. See tähendab, et abikaasade ühisvaras olevad esemed jäävad nende ühisvaraks ka pärast seda, kui ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on möödunud. (p 21)
Halduri ülesanne on leppida kokku pankrotivõlgniku ja tema abikaasa ühisvara jagamises kohtuväliselt või esitada vajaduse korral PankrS § 122 lg 1 alusel ühisvara jagamise nõue. PankrS § 122 lg 1 ei anna haldurile kaalutlusõigust jätta kokkuleppel või nõuet esitades abikaasade ühisvara jagamata. Juhul kui pankrotivõlgnik on füüsiline isik, kes on sõlminud abielu enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist (vt PKS § 211 lg 1) või kelle varasuhteid reguleerivad seadusjärgse varasuhtena või valiku tagajärjel varaühisuse varasuhte sätted (vt PKS § 24 lg 2), peab haldur arvestama vajadusega jagada pankrotimenetluse korraldamiseks ka abikaasade ühisvara. (p 19)
Haldur peab PankrS § 126 lg 3 järgi tegema pankrotivara nimekirja märke, et tegemist on võlgniku ja tema abikaasa ühisvaraga. Pankrotihaldur ei või ühisvaras olevaid esemeid pankrotivõlgniku abikaasa nõusolekuta käsutada ning kui ta peaks seda tegema, on käsutamine PKS §-st 31 tulenevalt tühine. (p 21)
Pankrotivõlgniku abikaasal on õigus esitada ka tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) selleks, et teha kindlaks, kas mingi pankrotivara hulka arvatud ese kuulub ühisvarasse või mitte. Sellise tuvastushagi puhul ei kohaldu PankrS § 122 lg 5. (p 22)
Ringkonnakohus ei saa lahendada nõudeid, mida maakohus ei ole veel lahendanud. Kuna maakohus vaheotsusega abielu lahutamise, esemete ühisvarasse kuulumise ja hüvitise nõuet ei lahendanud, ei saanud ringkonnakohus neid nõudeid enne maakohut lahendada. (p 14)
Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes tähelepanuta kostja taotluse võtta apellatsioonkaebus õigeks ja loobuda aegumise vastuväitest. Kuna kostja ei soovi enam aegumisele tugineda saab kolleegium teha TsMS § 449 lg 3 alusel vaheotsuse, millega jätab ühisvara jagamise ja vara välistamise nõudele aegumise kohaldamata. Menetlus jätkub maakohtus. (p-d 15, 16)
|
| 2-16-9313/102
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.06.2018 |
|
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Kassatsioonkaebuse tagasivõtmise taotluse esitamine on võimalik lugeda kassatsioonkaebusest loobumise avalduseks TsMS § 683 mõttes. Seadus ei näe ette kassatsioonkaebusest loobumise kõrval ette selle tagasivõtmist. Samale seisukohale on Riigikohus määruskaebuse kohta jõudnud ka varem (vt nt Riigikohtu 18. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-15, p 13). (p 13)
Tulenevalt TsMS § 683 lg-st 1 ja § 684 lg-st 4 saab kassaator kassatsioonkaebuse loobumistaotluse lahendamiseni ümber mõelda ja taotluse tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta. Sama on kolleegium varem leidnud ka hagist loobumise kohta (vt Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p 18). (p 16.1)
PankrS § 43 lg 1 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. PankrS § 43 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid. (p 16.2)
Vähemalt eelduslikult kuuluvad pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu pankrotivara hulka (PankrS § 35 lg 1 p 1, § 108 lg-d 1 ja 2, erand § 108 lg 3 ja TMS § 131 lg 1 p 6). (p 15.1)
PankrS § 43 lg 1 ei määra kindlaks tähtaega, mille jooksul haldur võib oma ülesannetest tulenevalt võlgniku asemel menetlusse astuda. PankrS § 43 lg-t 1 tuleb tõlgendada selliselt, et pankrotihalduril on õigus menetlusse astuda ka juhul, kui ta seda ei tee kohe pärast seda, kui ta on menetlusest teada saanud. Sellist tõlgendust toetavad PankrS § 35 lg 1 p-d 2 ja 3. Haldur saab menetlusse astuda vaid edasiulatuvalt ega saa muuta juba tehtud menetlustoiminguid. (p 16.2)
Enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 54 lg 1 järgi oli pankrotihaldur pankrotimenetluses võlgniku seaduslik esindaja, kes muu hulgas esindas võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes. 1. jaanuaril 2010 jõustunud PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb pankrotihaldur võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.
Kuigi TsMS § 218 lg 5 teise lause sõnastus lähtub PankrS-i varasemast redaktsioonist, tuleb seda tõlgendada nii, et pankrotihalduril on ka praegu õigus pankrotivaraga seotud hagimenetlustes Riigikohtus ise (st vandeadvokaadist esindajata) osaleda. (p 17)
Vt tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamise ja väljamõistmise kohta Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15. (p 28)
|
| 2-16-18953/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)
Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)
Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist. (p 13.1)
Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. (p 13.3)
Oluline on tuvastada, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Oluline on hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte.
Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas juhatuse liikme tasude väljamaksmise ajal eelistati üht võlausaldajat teiste, sest seda ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve.
Ehkki see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel arvesse võtta asjaolu, kas võlgnikul oli võlausaldajale vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks. (p 13.4)
Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole võlausaldajaid, kelle huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida. Piisav on sellest aspektist siiski, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. (p 13.7)
Halduril on muu hulgas kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. Nende kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav halduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena. (p 14.3)
Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)
Isegi kui kohus tunnistab juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kuna juhatuse liikmel tekib võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Kui ei ole tuvastatud, et juhatuse liikme tasu oleks olnud ebamõistlikult suur, ja juhatuse liikmele ei tehta sisulisi etteheiteid juhatuse liikme ülesannete täitmisel, võib eeldada, et juhatuse liikme nõue võlgniku vastu oleks võrdne tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud maksete suurusega. Arvestades ka tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist (PankrS § 146 lg 1 p 4), ei pruugi hagi esitamine juhatuse liikme tasu maksmise tagasivõitmiseks seetõttu olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Seda eriti juhul, kui juhatuse liige ei teadnud ega pidanud teadma, et talle tasu maksmine kahjustab teiste võlausaldajate huve, kuivõrd sel juhul rahuldatakse tema nõue pankrotimenetluses enne teiste võlausaldajate nõudeid. (p 14.2)
Juhatuse liikmelt ei saa eeldada seda, et ta täidaks äriühingu igapäevast juhtimist tasuta, sõltumata sellest, kas ta on äriühingu aktsionär või mitte. (p 13.5)
|
| 2-15-17822/83
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.10.2018 |
|
Asjas taotles pankrotihaldur, et kohus nõuaks krediidiasutustelt kaebajate arvelduskontode väljavõtteid ja andmeid kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Maakohus kohustas kaevatava määrusega krediidiasutusi esitama haldurile kaebajate arvelduskontode väljavõtted ja andmed kontosid käsutama õigustatud isikute kohta. Kaebajate määruskaebust keeldus maakohus menetlusse võtmast, põhjendades seda kaebeõiguse puudumisega. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. (p 10)
Tsiviilkolleegium selgitas, et kui kaebaja on isik, kes ei ole pankrotimenetluse osaline ega ka pankrotivõlgnikuga seotud isik PankrS § 19 lg 1 tähenduses, saab teda põhimõtteliselt käsitada PankrS § 22 lg 3 p-s 4 märgitud muu isikuna. Seetõttu ei kohaldu tema suhtes ka PankrS §-ga 5 sätestatud kaebeõiguse eriregulatsioon. Kaebaja õigusi puudutavat määrust tuleb käsitada tema suhtes hagita asjas (krediidiasutuselt andmete nõudmine) menetlust lõpetava määrusena sarnaselt näiteks muu isiku suhtes tehtud trahvimäärusega TsMS § 45 lg 4 alusel, mille peale saab muu isik, kes ei ole menetlusosaline, esitada määruskaebuse TsMS § 48 alusel. Kui kaebaja kohta on tehtud tema õigusi riivav menetlust lõpetav määrus, on tal kaebeõigus maakohtu määruse peale üldnormi, s.o TsMS § 660 lg 3 esimese lause alusel. (p 12)
Kaebajal on kaebeõigus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale, kuna tulenevalt TsMS § 663 lg-st 1 on sama paragrahvi lõike 2 alusel määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise võimalikud alused vormilist laadi, mis takistavad määruskaebuse sisulist lahendamist. Et tegemist on selle isiku õigusi riivava (piirava) määrusega, kes ei ole olnud menetlusosaline, siis on ta määruskaebust esitades esmakordselt sisenenud kohtumenetlusse ja see on võrreldav olukorraga, mil kohtud hagi menetlusse võtmisest keelduvad. (p 13)
Pankrotimenetluses selgitab võlgniku varalise seisundi välja eelkõige haldur. Halduri põhikohustused on muu hulgas võlausaldajate nõuete väljaselgitamine, pankrotivara valitsemine ja selle moodustamise korraldamine, pankrotivara arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine ning võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuse ja aja väljaselgitamine (PankrS § 55 lg 3 p-d 1 ja 11).
Nende ülesannete täitmisel on halduril õigus saada pankrotivõlgnikult ja temaga seotud isikutelt või kolmandatelt isikutelt pankrotiseaduses ettenähtud ulatuses teavet või dokumente. Kuna halduril on enda ülesannete täitmiseks õigus ise nõuda teavet ja dokumente, peaksid olukorrad, mil haldur nõuab teavet ja dokumente kohtule taotlust esitades, olema harvad. (p 14.1)
Kolleegium on varasemas praktikas käsitlenud küsimust, kas kohtutäituril on täitemenetluse ülesannete täitmiseks õigus nõuda krediidiasutuselt kui hüpoteegipidajalt andmeid täitemenetluse võlgniku hüpoteegiga tagatud laenu jäägi kohta. Kolleegium leidis, et hinnata tuleb seda, kas kohtutäituril on vaja saada andmeid täitemenetluse ülesannete täitmiseks, mille jaoks lubab KAS § 88 lg 5 p 5 kohtutäituril nõuda pangasaladuse avaldamist (vt Riigikohtu 18. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-17, p 12 jj). Analoogne lähenemine on põhjendatud ka pankrotimenetluses. (p 14.2)
Muudelt isikutelt teabe või dokumentide väljanõudmine pankrotimenetluses peab piirduma olukordadega, mil taotletav teave või dokumendid on vajalikud pankrotimenetluse eesmärkide saavutamiseks, näiteks võlgniku varalise seisundi väljaselgitamiseks. Vastasel juhul võib olla tegemist määrusega, mida kohus ei või seaduse järgi üldse teha.
Kui teavet või dokumente kohustatakse andma krediidiasutust, tuleb arvesse võtta pangasaladuse kaitseks KAS §-s 88 sätestatud nõuetega. Pankrotimenetlusega seoses on krediidiasutus kohustatud pangasaladusena käsitatavat teavet ja dokumente andma kohtule pankrotimenetluse seisukohalt tähtsate asjaolude kohta ning haldurile pankrotiseaduses sätestatud ülesannete täitmiseks (KAS § 88 lg 1 p-d 1 ja 6). Juhul, kui haldur taotleb teavet või dokumente kohtu kaudu, siis peab kohus hindama, kas muude isikute pangakonto väljavõtete, pangakonto kasutamis- ja käsutamisõiguse või tegeliku kasusaaja kohta andmete küsimine on põhjendatud. Selleks peab kohus hindama, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Nii kohtul kui ka halduril tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
Kohtul tuleb krediidiasutustelt andmete nõudmisel järgida pangasaladuse kaitsmiseks sätestatut. (p 11)
Andmete kogumise põhjendatuse hindamise kriteerium on see, kas saadud teave aitab saavutada pankrotimenetluse eesmärke või välja selgitada võlgniku varalist olukorda ning kas teabe nõudmine on kooskõlas pangasaladuse kaitsmise nõuetega. (p 14.3)
|
| 2-15-17822/110
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.11.2019 |
|
PankrS § 3 lg-s 3 peetakse silmas ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetlusi (PankrS 2. ptk) ning see säte ei piira PankrS 2. ptk-s reguleeritud menetlustes menetlusosaliste õigust taotleda kohtult abi tõendite kogumisel TsMS § 236 lg 2 järgi, mis kohaldub TsMS § 477 lg-st 1 tulenevalt ka hagita menetluses.
Kuivõrd seadus ei sätesta TsMS § 475 mõttes hagita menetluse liigina ajutise pankrotihalduri või pankrotihalduri avalduse alusel krediidiasutuse kohustamist andma teavet ja dokumente kolmandate isikute kontode kohta, siis ei ole kohtul pädevust kohustada krediidiasutust andma halduri hagita menetluse avalduse alusel teavet ja esitada dokumente. Halduril tuleb esitada hagi ja taotleda selle menetlemisel teda huvitava teabe ja tõendite kogumist TsMS § 236 lg 2 alusel.
Vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-17822, p-d 11, 14.1 ja 14.3. (p 16)
|
| 3-2-1-120-12
|
Riigikohus |
29.10.2012 |
|
Surma põhjustamisega või kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuet tuleb lugeda selliseks, mille vastu on eelduslikult olemas tungiv avalik huvi RÕS § 7 lg 1 p 6 mõttes. Ebamõistlik ja ebaõiglane oleks piirata selliste valurahanõuete esitamiseks riigi õigusabi saamist, eriti kui võlaõigusseaduse § 134 lg 2 näeb sel juhul põhimõtteliselt alati ette hüvitise nõudmise õiguse. Vastupidine tõlgendus tähendaks mh kuriteoohvri õiguste olulist ja võimalikku ebaproportsionaalset piirangut.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.
Ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu kuuluvad vähemalt eelduslikult pankrotivara hulka.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte. Pankroti väljakuulutamine ei välista pankrotivõlgniku nõuete maksmapanekut.
Pankrotivõlgnik võib halduri nõusolekul hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
Kui pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võib pankrotivõlgnik esitada hagi sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovib, kuulub pankrotivarasse või mitte.
|
| 3-2-1-27-16
|
Riigikohus |
11.05.2016 |
|
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10)
Lõpparuande kinnitamisele esitatud määruskaebuse lahendamisel ei ole hädavajalik kaasata kõiki võlausaldajaid, kuigi nad on sellest menetlusest iseenesest puudutatud (vt RKTKm nr 3-2-1-25-11, p-d 25-29). (p 16)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kui võlausaldaja ei vaidlusta jaotusettepaneku kinnitamise kohtumäärust, ei võta see temalt õigust vaidlustada lõpparuande kinnitamise määrust (vt RKTKm nr 3-2-1-167-11, p 11). Lõpparuande kinnitamise vaidlustamist ei välista ka see, kui võlausaldaja vaidlustas jaotusettepaneku kinnitamist, kuid tema määruskaebus jäeti rahuldamata. (p 10)
Jaotusettepaneku juures kontrollib kohus kulusid vaid esialgselt, et teha kindlaks, kas ei ole ilmselgeid kuritarvitusi. Jaotusettepaneku esmane mõte on määrata kindlaks jaotised suhtarvuna võlausaldajate vahel. Nii haldurid kui ka võlausaldajad ei saa lähtuda sellest, et jaotusettepaneku juures toimuv kulude kontroll välistaks lõpparuande kontrollimisel kulude uue, tervikliku ja põhjaliku hindamise. Vajadusel peavad haldurid olema valmis ka hüvitatud kulude tagastamiseks. (p 11)
PankrS § 150 lg 5 ei välista määruskaebuse esitamist, kuna pankrotimenetluse lõpetamise (sh kõigi lõpparuande kinnitamisel kontrollitavate asjaolude) vaidlustamisele kehtib erikord. (p 10)
Uurimispõhimõte kehtib pankrotimenetluses ka järelevalve- ja kontrollikohustuse teostamise raames asjaolude suhtes, mis annavad aluse hinnata halduri kulutuste vajalikkust ja põhjendatust. (p 12)
Kohtu kontrollikohustust halduri kulutuste üle ei piira see, kui pankrotimenetluse kestel on võlausaldajad (nii üldkoosoleku kui toimkonna kaudu) kiitnud kulutused heaks. Kohus peab ka siis veenduma, et võlgniku ja võlausaldajate huve ei ole rikutud. (p 14)
Kui PankrS § 66 lg-s 2 nimetatud kulutused on kohus kinnitanud pankrotitoimkonna nõusolekuta, on kohtul täiendav põhjendamiskohustus, et näidata, mille alusel jõudis kohus järelduseni, et kulutused on põhjendatud. See kehtib ka juhul, kui võlausaldajate nõusolek kulutuste tegemiseks on antud ajaliselt piiratuna. (p 15)
Haldurite kohustus on korraldada oma majandustegevus ja raamatupidamine nii, et konkreetse pankrotivara haldamise kulud oleks muust eristatavad. Vastasel juhul ei ole kulude kandmine pankrotivara arvel põhjendatud. (p 15)
|
| 3-2-1-35-05
|
Riigikohus |
21.04.2005 |
|
VÕS § 171 lg 1 alusel võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest.
Kui halduri atesteerimistunnistus on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta see reeglina halduri tehtud tehingute kehtivust.
|
| 3-2-1-12-16
|
Riigikohus |
23.03.2016 |
|
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Pankrotimenetluse kulude kandmist pankrotivara arvel reguleerivad PankrS § 146 ja § 150 lg 1 p 5. Ka PankrS § 66 lg 1 esimese lause järgi on halduril lisaks tasule õigus nõuda oma kohustuste täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Seega on pankrotimenetluse kuludeks ka halduri mõistlikud bürookulud ja need kantakse pankrotivara arvel. (p 17)
Kohtu pädevus määrata haldurile tasu sisaldab ka kohtu õigust hinnata tasu määramise aluseks olevaid asjaolusid ja vajadusel taotletavat tasu vähendada (RKTKm nr 3-2-1-71-11, p 13). (p 11)
Kuigi seaduse järgi on halduri tasu määramisel orientiiriks eelkõige pankrotivara suurus, ei saa haldurile tasu määramisel lähtuda üksnes sellest, vaid eelkõige tuleb lähtuda halduri töö mahust ja keerukusest. Lisaks peab kohus arvestama, et ka tasu alammäär on pigem orienteeruv summa ja kui halduri töömaht ei ole suur ja vara võõrandamisel või tagasivõitmisel ei ole saadud oodatust märksa paremaid tulemusi, siis on alust määrata ka alammäärast väiksem tasu, sest vastasel korral võiks halduri tasu kujuneda ebamõistlikult suureks (vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p 29). (p 11)
Kui haldur taotleb tasu miinimummääras, kuid asjaoludest nähtuvalt ei ole haldur peale vara müümise teinud mingeid märkimisväärseid toiminguid, tuleb arvestada konkreetse pankrotimenetluse iseärasusi ja vajadusel määrata alammäärast väiksem tasu. (p 12)
Pankrotivara on kogu vara, mis võlgnikul on pankroti väljakuulutamise ajal, mitte ainult see vara, mille arvel rahuldatakse võlausaldajate nõuded, ja see on nii isegi juhul, kui pankrotivara väärtus osutub suuremaks kui võlausaldajate nõuded. (p 16)
Kui vara müües selgub, et müügitulem ületab olulisel määral võlausaldajate nõuete kogusummat, siis tähendab see, et tegemist ei ole pankrotiseisuga ja seda peab haldur märkama. (p 12)
Pankrotihalduril on õigus valida, millised pankrotivara hulka kuuluvad esemed ta müüb. PankrS ei näe ette, millist vara peaks pankrotihaldus eelistama. Halduril ei ole kohustust vältida terve kinnistu müüki kinnistu jagamisega. (p 16)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. Ka pankrotihaldur peab olema suuteline tuvastama, et võlgnik ei ole tegelikult maksejõuetu, kui tal on vara, mida oleks võimalik müüa palju suurema summa eest kui võlgade kogusumma. (p 13-14)
Kohtul on TsMS § 477 lg 7 mõttes muu hulgas kohustus kontrollida võlgniku varalist seisundit vähemalt avalikesse registritesse kantud andmete põhjal. (p 13)
Vaatamata sellele, et PankrS § 31 lg 4 järgi saab juhul, kui võlgnik ise esitab enda pankrotiavalduse, eeldada, et ta on maksejõuetu, peab kohus füüsiliselt isikust võlgniku enda pankrotiavalduse puhul omal algatusel kontrollima (vähemalt avalikest registritest andmeid hankides), kas võlgnik on ka tegelikult maksejõuetu. (p 13-14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
Kui füüsilise isiku maksejõuetus ei ole selgelt tuvastatav, siis peab kohus asjaolusid täiendavalt uurima ja vajadusel tõendeid koguma. Kuna pankrotimenetlus on alati seotud kuludega, siis tuleb eriti just füüsiliste isikute puhul hoolikalt uurida, kas pankroti väljakuulutamise alus on olemas. Seadus ei pane küll kohtule kohustust määrata füüsilise isiku pankrotiavalduse korral kõigepealt ajutist haldurit ja kohus võib kohe pankroti välja kuulutada (PankrS § 15 lg 2), kuid kui on põhjust kahelda võlgniku tegelikus maksejõuetuses, tuleb ajutine haldur siiski määrata. Selline kulu on võlgniku jaoks väiksem kui hilisem pankrotimenetluse kulu. (p 14)
|
| III-2/1-65/95
|
Riigikohus |
19.10.1995 |
|
|
| 3-2-1-163-11
|
Riigikohus |
22.02.2012 |
|
Kohus saab vaidluse lepingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui lepingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.
Võlgniku saab pankrotimenetluses likvideerimise järel registrist kustutada üksnes juhul, kui võlgnik ei osale poolena üheski käimasolevas kohtumenetluses. Halduril tuleb tagada sellistest menetlustest tulenevate võimalike menetluskulude nõuete maksmapanek pankrotivara suhtes. Kohus ei või otsustada registrist kustutamist enne, kui ta on saanud haldurilt kinnituse, et võlgniku osalusega kohtumenetlused on lõppenud.
Tagasivõitmise esmase tagajärjena peab tehingu teine pool tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos kasuga. Pankrotivarast tuleb (vastastikuse tehingu puhul) tagastada ka tehingu alusel saadu. Seega on tegemist vastastikuse tagasitäitmisega, st poolte vahel tekib alusetu rikastumise võlasuhe, millele kohalduvad pankrotimenetluse tõttu aga esmajoones pankrotiseaduse erisätted.
Tehingute puhul, mille alusel on pankrotivõlgnik saanud teiselt poolelt raha, mille ta peaks tagastama, tuleb teise poole raha tagastamise nõuet käsitada väärtuse hüvitamise nõudena nii PankrS § 119 lg 4 kui ka lg 5 mõttes. Teisel poolel tuleb raha tagastamist nõuda vastavalt kas PankrS § 146 lg 1 või § 152 lg 1 p 3 alusel.
PankrS § 119 lg-test 4-6 tulenev erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenäthud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes.
Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel tuleb PankrS § 193 lg-t 1 kohaldades lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka nt Riigikohtu 13. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14; 3. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10).
Kohus saab vaidluse tagasivõtmise aluseks oleva tehingu kehtivuse üle lahendada ka siis, kui tehingu tagasitäitmine on algsel kujul muutunud võimatuks.
Äriregistri infosüsteemis kajastatud informatsioonil aktsiate kuuluvuse osas ei ole õiguslikku tähendust.
Aktsiaseltsi üldkoosoleku ja nõukogu otsuse kehtetuks tunnistamise hagi esitatakse aktsiaseltsi vastu, st kostjaks on aktsiaselts. Sama kehtib ka organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi esitamise puhul (vt ka nt Riigikohtu 14. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-11, p 11).
|
Facebook
Twitter