3-2-1-34-01
|
Riigikohus |
25.05.2001 |
|
Pettuse või eksimuse mõjul sõlmitud tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjed on oma iseloomult erinevad ja vaidluses tehingu kehtetuse üle on erinev ka tõendamiskoormus.
Apellatsioonikohus ületas hagi piire lugedes tõendatuks lepingu sõlmimise olulise eksimuse mõjul, kui hageja nõudis tehingu kehtetuks tunnistamist põhjusel, et kostja pettis teda lepingu sõlmimisel. Apellatsioonikohtu valik kohaldada teistsugust hagi alust kui seda hageja oma nõudes esitas pole põhjendatud sest pettus ja eksimus on kaks erinevat tehingu kehtetuse alust. Pettuse või eksimuse mõjul sõlmitud tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärjed on oma iseloomult erinevad ja vaidluses tehingu kehtetuse üle on erinev ka tõendamiskoormus.
|
| 3-2-1-112-01
|
Riigikohus |
01.10.2001 |
|
TsÜS § 72 lg 1 kohaselt on pettus isiku poolt teise isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Pettuseks ei saa olla ettekujutus asjaolude suhtes, mis tekkisid pärast lepingu sõlmimist.
Apellatsioonikohtu jättis õigesti kohaldamata teistsuguse hagi aluse kui seda hageja oma nõudes esitas, sest pettus (TsÜS § 72 lg 1) ja eksimus (TsÜS § 71 lg 1) on tehingu vaidlustamise iseseisvad alused, mille tuvastamisel on erinevad õiguslikud tagajärjed. Kohus ei saa rajada otsust asjaolule, mida pool ei ole asja läbivaatamisel esitanud (TsMS § 229 lg 2).
Ringkonnakohus jättis TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut rikkudes vastamata kõigile apellatsioonkaebuse põhjendustele. Hageja on esile toonud asjaolud, millega seadus seob kahju hüvitamise kohustuse, ringkonnakohus peab andma hageja väidetele hinnangu ja seejärel otsustama kas kostjal on tekkinud kahju hüvitamise kohustus.
TsMS § 61 lg 1 eesmärki arvestades pole oluline, kas pool, kelle kasuks kohtuotsus tehti, on tema esindaja osutatud õigusabi eest enne kohtuotsuse tegemist juba tasunud või mitte. Arvestades TsMS § 61 lg-le 1 antud tõlgendust võib TsMS § 60 lg-s 3 nimetatud kuludokumendiks lisaks õigusabi eest tasumist tõendavale dokumendile olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Kui pool, kelle kasuks on otsus tehtud, on esitanud taotluse teiselt poolelt kohtukuluna vaid õigusabi tasu väljamõistmiseks ning esitanud õigusabi eest tasumise kohustust tõendava dokumendi, siis pole kulude hüvitamise taotluse rahuldamiseks eraldi kohtukulude nimekirja esitamine vajalik.
|
| 3-2-1-9-16
|
Riigikohus |
13.04.2016 |
|
TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)
Tehingu saab TsÜS § 92 lg 3 järgi eksimuse alusel tühistada järgmiste eelduste tuvastamisel:
• tehingu teinud isik oli eksimuses (TsÜS § 92 lg 1);
• eksimus oli oluline (TsÜS § 92 lg 2)
• eksimuse põhjustas teise poole käitumine (TsÜS § 92 lg 3 p-d 1 ja 2, § 95) või jagatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p 3);
• eksimuse riisikot kannab vastaspool (TsÜS § 92 lg 5). (p 34)
Kuna eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest ja kui nõukogu liige kirjutab aktsiaseltsi nimel alla juhatuse liikmega lepingu lõpetamise kokkuleppele, siis saab aktsiaseltsi eksimuse olemasolu hinnata selle järgi, kas nõukogu liige teadis kahjulikest tehingutest. (p 35)
Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)
Lepingu eksimuse tõttu tühistamiseks tuleb eelkõige asjaolusid hinnates tuvastada, kas isikul oli hea usu põhimõttest tulenev objektiivne teatamiskohustus, st kas teatamine oli vastavalt hea usu põhimõttele ning käibetavadele oodatav ja mõistlik (vt ka RKTKo nr 3-2-1-93-05, p 16; RKTKo nr 3-2-1-50-15, p 18). (p 37)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)
Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)
Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)
Üldjuhul ei tule käsutustehingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu kõne alla, kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut (vt ka RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 38; RKTKo nr 3-2-1-153-09, p 20). Siiski saab tühistada eksimuse või pettuse tõttu ka käsutustehingu, kui toimunud on eksitus käsutuse enese suhtes, mh kui eksinud pool on nõude puudumist kinnitades olnud arusaamisel, et tal nõuet ei olegi. (p 29)
TsÜS tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94 ja 96) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla samal ajal tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt nt RKTKo nr 3-2-1-140-07, p 32). (p 28)
TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui:
• tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt);
• menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Suure hinnaga ja õiguslikult keerukates asjades tuleks hoiduda liigsest lihtsustamisest. Esmalt raskendab see otsuse mõistmist, mh mis nõue üldse lahendati, seda eriti, kui hagi jäeti rahuldamata, vältimaks hilisemat samas asjas kohtusse pöördumist. Teiseks on võimalus sellises asjas tehtud otsuse vaidlustamiseks suur ja kõrgema astme kohtul võib olla raskendatud maakohtu otsust mõista, samuti tähendab see kõrgema astme kohtule lisatööd puuduvate andmete kogumisel. Kolmandaks võimaldab korralikult koostatud kirjeldav osa otsust paremini põhjendada, vältida oluliste küsimuste tähelepanu alt väljajäämist ja aitab seega kohtu enda jaoks kaasa asja õigele lahendamisele. (p 46)
Kui pooltel ei ole võimalik esitada uusi asjaolusid, ei ole kohtul mõistlik minna üle suuliselt menetluselt kirjalikule kohtuvaidlusele, sest see võib põhjustada pooltele lisakulusid, korduvate kulunimekirjade esitamist ja hilisemaid vaidlusi uute seisukohtade esitamise üle. (p 45)
TsMS § 444 lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt ja põhiseaduskonformselt ning vastuolusid vältivalt selliselt, et see säte kohaldub vaid sama paragrahvi 3. ja 4. lõikes nimetatud juhtudel, st kui:
• tegu on tagaseljaotsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• tegu on õigeksvõtul põhineva otsusega (TsMS § 444 lg 3 I alt);
• otsus tehakse lihtmenetluse asjas (TsMS § 405 lg 1 teise lause p 9, § 444 lg 4 esimese lause II alt);
• menetlusosalised on kirjeldava osa otsusest väljajätmisega nõustunud (TsMS § 444 lg 4 I alt). (p 46)
Kui aktsiaselts ja juhatuse liige kinnitavad juhatuse liikme lepingu lõpetamise kokkuleppes, et neil ei ole teineteise suhtes mingeid kohustusi peale nende, mis tulenevad sellest kokkuleppest, tähendab see, et pooled on käsutanud nõudeid selliselt, et see tingimus välistab kehtivuse korral vastastikku hagide esitamise. Seega saab lähtuda eeldusest, et selle sätte puhul on tegemist tehinguga TsÜS § 67 lg 1 mõttes, mitte lihtsalt vastastikuste nõuete puudumisest teadmise kinnitamisega. (p 23-24)
Võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, mh selle loovutada või lõpetada. See puudutab nii olemasolevaid kui ka tulevasi nõudeid, nii teadaolevaid kui ka teadmata nõudeid. Teadmata ja tulevastest nõuetest loobumise tahet ei saa vaidluse korral siiski eeldada. (p 25)
Nõudest loobumine võib sisalduda ka kompromissis, milles pooled teevad vastastikku järeleandmisi, loobudes oma nõuetest (VÕS § 578). Nõudest loobumiseks ei saa pidada vastutuse eelnevat välistust (VÕS § 106 mõttes), kuna sel juhul nõue ei tekigi. (p 25)
Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)
Hindamaks, kas kokkulepe, millega aktsiaselts ja tema juhatuse liige lõpetavad juhatuse liikme ametisuhte ja milles nad muu hulgas kinnitavad ka vastastikuste nõuete puudumist, on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lõpetamiskokkulepet tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi (mh hüvitis, saladuse hoidmise kohustused, konkurentsikeeld jms), mis sellest tulenevad. Arvestada tuleb ka seda, et juhatuse liige võidi ÄS § 309 lg 3 esimese lause järgi ametist sõltumata põhjusest igal ajal tagasi kutsuda, st juhatuse liige ei saanuks lõpetamiskokkuleppe allkirjastamist vältides enda tagasikutsumist juhatusest takistada. (p 42)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks (vt RKTKo nr 3-2-1-20-14, p-d 12, 13). (p 18)
Lepingus antud kinnitus, mille kohaselt pooltel ei ole teineteise suhtes nõudeid, toob VÕS § 207 lg 2 järgi samuti kaasa nõudest loobumise ehk nõude käsutamise. Nõude puudumise kinnitus võib põhimõtteliselt olla n-ö negatiivne võlatunnistus, VÕS § 207 lg 2 järgi käsutustehinguna ka konstitutiivne võlatunnistus, „peegelpildina" tavalisest (või positiivsest) VÕS § 30 järgsest konstitutiivsest võlatunnistusest. (p 26)
VÕS § 207 lg 2 järgne negatiivne konstitutiivne võlatunnistus välistab võlausaldaja õiguse esitada nõudeid, mille puudumist kinnitati (st millest sisuliselt loobuti). Võlausaldajal on võimalik esitada nõudeid vaatamata sellele võlatunnistusele üksnes juhul, kui võlatunnistuse kokkulepe on tühine või tühistatud. Vaatamata negatiivsele konstitutiivsele võlatunnistusele võib põhimõtteliselt olla võimalik esitada nõudeid, kui võlatunnistuse aluseks olev kausaaltehing on tühine või tühistatud või kui võlatunnistuse õiguslik alus muul põhjusel puudub või on lõppenud ja võlatunnistus nõutakse seetõttu tagasi. Ka võib võlatunnistusele tuginemine olla välistatud hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. (p 27)
Kui isik jätab tähtaegselt tehingu tühistamata või kasutamata muu õiguskaitsevahendi piirangust vabanemiseks, võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 või § 140 alusel. (p 30)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)
Juhatuse liikme ametiaja lõppemisel tuleb täita ka need kohustused, mida saab täita, kuid mille täitmise aeg ametiaja jätkumise korral saabuks tulevikus. (p 39)
Riskijaotust muutvateks asjaoludeks TsÜS § 92 lg 5 mõttes võivad olla mh juhatuse liikme tehtud tehingutest ja nende tagajärgedest ülevaate saamiseks kuluv aeg, töö maht ja selleks tehtavad kulud, samuti usaldus juhatuse liikme varasema käitumise vastu ja kahtluste puudumine ning võimalik kahjulike tehingute tahtlik tegemine ja nende varjamine nõukogu eest. (p 41)
TsÜS § 32 järgi hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab lugeda juhatuse liikme käitumist, kes sisuliselt varjab nõukogu eest vahetult enne ametist vabastamist tehtud majanduslikult küsitavaid tehinguid ja tugineb hiljem aktsiaseltsi teadmatusest antud kinnitusele nõuete puudumise kohta tema vastu. (p 41)
Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)
ÄS § 317 lg 1 teise lause loetelu ei ole ammendav. (p 19)
Kui juhatuse liige teeb tehingu, mis väljub igapäevase majandustegevuse raamidest ja nõukogu ei tea sellisest tehingust ning loobub nõudest juhatuse liikme vastu, saab lugeda, et nõudest loobumine toimus olulise eksimuse mõjul. (p 36)
Isegi kui juhatuse liikmele ei ole tehingu tegemiseks vajalik nõukogu nõusolek, ei välista see juhatuse liikme kohustust neist tehingutest nõukogule teatada, seda eriti juhul, kui juhatuse liikme ametisuhe aktsiaseltsiga lõppeb. Aktsiaseltsi juhatuse liikmelt saab tema ametist vabastamise kokkuleppe sõlmimisel nii VÕS § 14 lg 2 esimese lause kui ka TsÜS § 95 järgi eeldada nõukogu teavitamist kõigist olulistest juhatuse tegevusega seotud asjaoludest, mh olulistest tehingutest, iseäranis ebaharilikel tingimustel tehtud ja võimalikest kahjulikest tehingutest. (p 39)
Nõukogu poolt kinnituse andmist nõuete puudumise kohta ja nõuetest loobumist olukorras, kus puudub piisav ülevaade olukorrast või kui nõukogu ise ei ole järelevalvet juhatuse üle piisavalt korraldanud, võib üldjuhul tõesti pidada eksinud poole riskiks TsÜS § 92 lg 5 mõttes. (p 40)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)
Hoolsuskohustuse rikkumise hindamisel tuleb käsitleda, kas tehingud väljusid äriühingu igapäevase majandustegevuse raamest ja nende tegemiseks oli vajalik nõukogu nõusolek. (p 19)
Kui juhatuse liige rikub oma kohustusi, vastutab ta ÄS § 315 lg 2 järgi äriühingule tekitatud kahju eest, v.a kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nõude eelduste kohta ka nt RKTKo nr 3-2-1-40-13, p 18; RKTKo nr 3-2-1-20-14, p 11). (p 18)
Kui hagi on tagatud ja maakohus jätab hagi rahuldamata, kuid ei lahenda resolutsioonis hagi tagamise tühistamise küsimust ja teeb hiljem määruse, millega tagamise tühistab, siis tuleb hagi tagamise tühistamise jõustumine siduda määruses otsuse jõustumisega. (p 47)
|
| 3-2-1-5-99
|
Riigikohus |
14.01.1999 |
|
Eksimuseks pole seaduse mittetundmine ja ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest.
Pettuse puhul võib tahtlus seisneda väidetava petja teadmises, et ta avaldab valet või vaikib tõest eesmärgiga kallutada teist isikut tehingut tegema.
|
| 3-2-1-135-97
|
Riigikohus |
18.12.1997 |
|
Pettuseks on teisele isikule tahtlikult tegelike asjaolude mitteteatamine, nendest ebaõige ettekujutuse loomine või teise isiku tahtlik eksituses hoidmine, et kallutada teda tehingut tegema. Need asjaolud peavad viima lepingu sõlmimisele, kuid erinevalt eksimuse tõttu tehtud tehingu kehtetuks tunnistamisest, ei pea asjaolud pettuse puhul olema olulised.
|
| 3-2-1-1-06
|
Riigikohus |
23.03.2006 |
|
Kui isik tugineb TsÜS §-le 72, peab ta ise olema vastava tehingu pooleks.
Asjaõigusleping võib sisalduda ka kohtulikus kompromissis. 1. jaanuaril 2006. a jõustunud TsMS § 430 lg 6 kohaselt asendab kokkuleppe sõlmimine kohtu kinnitatud kompromissina kokkuleppe notariaalset tõestamist. Ka siis, kui seadus ei nõua lepingu notariaalset tõestamist, muutub kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub selle kompromissina kinnitamise kohtumäärus.
Ka siis, kui seadus ei nõua lepingu notariaalset tõestamist, muutub kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub selle kompromissina kinnitamise kohtumäärus.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-5-99.
|
| 3-2-1-108-09
|
Riigikohus |
04.11.2009 |
|
TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Seaduses ei ole sätestatud sellele avaldusele vorminõuet.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-32-06.
Tehingu tühistamisel pettuse tõttu saab pettuse aluseid hiljem täiendada (nt pärast tühistamisavaldust esitatud hagiavalduses). Kuid TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi on võimalik tehingut tühistada vaid kuue kuu jooksul arvates nendest täiendavatest pettuse alustest teadasaamisest, millele tuginetakse.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegium lahend nr 3-2-1-135-97.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-5-99.
Isegi kui menetlusosaline eirab TsMS § 329 lg-t 1, ei muuda see olematuks ringkonnakohtu kohustust märkida TsMS § 654 lg 4 alusel otsuse põhjendavas osas mh tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele kohtu järeldused on rajatud.
|
| 3-2-1-153-09
|
Riigikohus |
27.01.2010 |
|
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Eksimuse alusel tehingu tühistamise aluseks saavad üldjuhul sarnaselt pettusega olla teise poole esitatud ebaõiged asjaolud või asjaolude esitamata jätmine. Erinevalt pettusest ei näe eksimuse regulatsioon ette võimalust tühistada tehing ainuüksi kolmanda isiku põhjustatud eksimuse tõttu. Kuigi teoreetiliselt võiks hageja esitatud asjaolud mahutada TsÜS § 92 lg 3 p-s 3 ettenähtud "jagatud eksimuse" alla, ei saa eeldada, et sellisel juhul peaks eksimuse riski kandma hüpoteegipidaja.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
Tehingu tühistamise avalduse tuginemine eksimusele või pettusele on avalduse õigusliku hindamise küsimus, mille puhul ei ole kohus poolte hinnanguga seotud. Üldjuhul sisalduvad pettuse alusel tehingu tühistamise avalduses ka eksimuse alusel tehingu tühistamise asjaolud, st kui esitatud asjaolud ei anna alust tühistada tehingut pettuse alusel, võivad need siiski anda aluse tühistada tehing eksimuse alusel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-140-07.
Tehingu võib TsÜS § 94 lg 4 teisele lausele tuginedes tühistada ka juhul, kui teine pool pettusest ei tea, kuid tehingu alusel omandas õiguse pettuse toimepannud kolmas isik. Praeguses asjas ei ole kolmas isik kostja kasuks hüpoteegi seadmisega hageja kinnistule mingeid õigusi omandanud. Kuid see ei välista, et õiguse omandas kolmas isik tagatislepinguga, mitte hüpoteegi seadmisega. Esmapilgul võib tagatiskokkuleppele, millega kinnistu omanik kohustub oma kinnistule seatud hüpoteegi vahendusel tagama kinnistuga kolmanda isiku võlga, tõepoolest nimetatud sätte kohaldamine kõne alla tulla. Siiski ei tulenenud tagatislepingust kolmandatele isikutele vahetult mingeid õigusi. Need said tuleneda laenulepingu(te)st. Seos tagatislepinguga ja võimaliku kolmandate isikute toimepandud pettusega jääb seejuures liiga kaugeks, et õigustada tagatiskokkuleppe tühistamist ja seega kokkuvõttes ka hüpoteegi kustutamist hüpoteegipidaja suhtes, kes pettusest ei teadnud ega pidanudki teadma. Sätte laiendav tõlgendus võiks tähendada muu hulgas, et kõik laenuandjad peaksid enne laenu andmist juhul, kui laenu tagab kolmanda isiku varale seatud pant, kontrollima detailselt laenuvõtja ja pantija vahelist suhet ja kandma sellest tulenevaid riske. See paneks laenuandjale aga tihti teostamatu (või vähemalt ebaproportsionaalse) kohustuse ja võiks olla takistuseks reaalkrediidi turu toimimisele tervikuna.
Hageja eesmärgiks on tema kinnistule kantud hüpoteegi kustutamine, st oma vara koormavast varalisest õigusest vabanemine. Kuna asja lahendamisel ei ole selgeks tehtud, kas hüpoteek tagab reaalset nõuet, saab lähtuda maksimaalsest võimalikust summast, mis hüpoteegi alusel on võimalik rahuldada, st hüpoteegisummast. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 48 lg 1 p 2 järgi oli tegemist nn vara hagiga ning hagihind oli määratav hüpoteegisummaga.
Kinnistamisavaldus kui formaalne taotlus kinnistusraamatu pidajale ei ole tühistatav sarnaselt tehinguga.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-06.
TsÜS § 68 lg 5 (ja TMS § 184 lg 1) alusel saab kohus asendada üksnes hüpoteegipidaja tahteavalduse. Kui kinnistusraamatukande tegemiseks on vajalik koormatud kinnisasja omaniku või muu puudutatud isiku avaldus, tuleb need kinnistusraamatu pidajale kande tegemiseks esitada koos kohtulahendiga.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. AÕS § 351 lg 3 esimese lause järgi võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja. Selliseid vastuväiteid on võimalik esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga.
Võlgnikul on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka juhul, kui võlgniku vastuväide (käendajana) seisnes selles, et laenuandja ei olnud laenusaajale laenusummat andnud.
Üheks materiaalõiguslikuks vastuväiteks, millega põhjendada TMS § 221 lg 1 alusel esitatavat hagi, võib olla ka ebamõistlikult suur leppetrahv VÕS § 162 lg 1 järgi. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et VÕS § 162 kohaldub ka viivise suhtes. Kuna praegusel juhul ei ole täitedokumendiks kohtulahend, ei kohaldu ka TMS § 221 lg-s 2 sätestatud piirang.
|
| 3-2-1-75-16
|
Riigikohus |
24.10.2016 |
|
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28)
Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja jätab reisija õigel ajal teavitamata reisiga seotud riskidest pärast lepingu sõlmimist, kuid enne reisi algust, võib reisijal olla mh õigus nõuda lepingu muutmist VÕS § 97 lg 1 alusel või leping lõpetada VÕS § 97 lg 5 alusel või öelda leping üles VÕS § 196 alusel, taganeda lepingust VÕS § 874 alusel või alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 20)
Reisikorraldaja ülesanne on teavitada reisijaid konkreetse reisiga seotud riskidest ka siis, kui neist on meedias üldiselt juttu olnud. Seda tuleb teha ka siis, kui nn riskantsetele reisidele pakutakse nt kampaania korras sooduspileteid. Lisaks on reisikorraldajal ka kohustus hoida end reisidega seotud ohtudest teadlikuna (vt nt TKS § 9 lg 4 p 1) ja mitte võtta reiside korraldamisega ohupiirkondadesse liigseid riske reisijate jaoks. (p 21)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Vääramatu jõud võib mõjutada reisiteenuse osutamist VÕS § 879 lg-s 1 kirjeldatud kolmel viisil, mis ei pea esinema korraga. (p 25)
Turismikuurortides ootamatult suurenenud terroriohtu võib pidada VÕS § 879 lg 1 järgseks vääramatu jõu asjaoluks, mistõttu reisiteenuse osutamine võib muutuda ohtlikuks ja seeläbi ka raskendatuks. Välisministeeriumi hoiatus kinnitab seda ja selle soovituse eiramist saanuks vähemasti üldjuhul pidada reisikorraldaja hoolsuskohustuse rikkumiseks. (p 27)
Lepingu ülesütlemist VÕS § 879 lg 1 alusel ei välista vähemasti ohtlikkuse tõttu see, kas reisikorraldaja nägi terroriohtu ette või pidi seda ette nägema. Reisikorraldaja võimalik hooletus enne lepingu sõlmimist või reisi algust ei õigusta jätma reisijaid ohutsooni, vaid tal on hoolsuskohustus tagada reisijate julgeolek ja astuda selleks vajalikke samme. Kui reisikorraldaja ei järgi reisijaid ohutsooni viies oma hoolsus- või kaitsekohustusi, võib nende rikkumine vaatamata ülesütlemisele anda reisijatele õiguse esitada nõudeid kohustuste rikkumise tõttu. Samuti saab reisikorraldaja hooletust või n.ö liigset riskijulgust võtta arvesse VÕS § 879 lg 2 esimese lause järgse mõistliku hüvitise arvestamisel reisi lõpetamiseks veel osutatavate reisiteenuste eest. See tähendab üldjuhul ka seda, et riskides korraldada reisi ohupiirkonda, peab reisikorraldaja arvestama ka ootamatute ja suuremate kuludega reisijate tagasitoomisel. (p 28)
Kui reisikorraldaja ütleb lepingu VÕS § 879 lg 1 alusel õigustatult üles, ei ole (ka analoogia alusel) põhjendatud kohaldada VÕS § 876 lg 2 teist lauset. Lepingu ülesütlemisel vääramatu jõu tõttu ei ole õiglane jätta kõiki riske reisikorraldaja kanda, vaid need tuleb jaotada mõlema poole vahel. (p 31)
Viisa-, transfeeri- ja reisijate kasutatud majutuse kulutused on mõistlikud kulutused VÕS § 879 lg 2 esimese lause tähenduses, mille hüvitamist võib reisikorraldaja põhimõtteliselt nõuda. (p 33)
Reisijate plaanipärasel toimetamisel sihtkohariiki tuleb reisijatel reisikorraldaja selleks tehtud kulutused hüvitada VÕS § 879 lg 2 esimese lause alusel. Kui sihtkohta lend toimub plaanipäraselt ning sel ajal puudub vääramatu jõu situatsioon, peab reisikorraldaja arvestama tavapärase majandustegevuse käigus sellega, et ta peab maksma lennuki kulud olenemata sellest, mitu kohta ta suudab lennukis välja müüa, st kulutuste arvutamisel tuleb lähtuda reisijate arvust lennukis, mitte lennukikohtade arvust. (p 34)
Reisikorraldaja saab nõuda reisijalt tagasireisi hüvitamist mõistlikus ulatuses. VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest (koostoimes VÕS § 879 lg 2 esimese lausega) järeldub, et vähemasti üldjuhul tähendab see, et reisijalt võib nõuda erakorralise tagasireisi eest kuludena kuni sama suurt tasu, kui korralise tagasireisi eest. Seega sõltub kulude hüvitamise ulatus ka reisija makstud reisitasu suurusest ja võib eri reisijate puhul olla erinev. Kui erakorralise tagasireisiga tekivad reisikorraldajale aga lisakulud võrreldes korralise tagasireisiga, saab ta ka nende hüvitamist nõuda, kuid VÕS § 879 lg 3 esimesest lausest tulenevalt vaid pooles ulatuses. (p 37)
Kui kulud on reisija kohta tema korralise tagasireisi kuludest suuremad, kuid kulusid saab vaatamata sellele pidada mõistlikeks VÕS § 879 lg 2 esimese lause mõttes, saab ületavast osast lisakuludena nõuda VÕS § 879 lg 3 esimese lause alusel poole hüvitamist. Lisakulude pidamine mõistlikuks sõltub paljuski asjaoludest, mh valitud veovahendist, reisijate äratoimetamise vajaduse pakilisusest jms. Reisikorraldajalt ei saa eeldada ka vaba tühja lennuki olemasolu sihtkohariigis, st hüvitis võib hõlmata ka lennuki tühjalt sihtriiki lendamise kulusid. (p 37)
Reisikorraldaja teavitamiskohustused ei piirdu kitsalt pakettreisilepingu erisätetes (eelkõige VÕS §-d 869 ja 870) märgituga. Reisikorraldajal on kohustus reisijaid teavitada reisiga seotud riskidest, mh võimalikust ohuolukorrast sihtkohas. Selline kohustus on reisikorraldajal esmalt juba enne lepingu sõlmimist VÕS § 14 lg 2 esimese lause järgi, ning seda saab järeldada ka TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ja § 4 lg-test 1 ning 2. Samuti on reisikorraldajal see kohustus ka pärast lepingute sõlmimist ja seda nii enne reisi kui ka reisi ajal, mida saab järeldada VÕS § 23 lg 1 p-st 1 ning TKS § 3 p-dest 2 ja 3 ning § 4 lg-test 1 ja 2 (p 18)
Kui reisikorraldaja jätab reisija enne pakettreisilepingu sõlmimist teavitamata reisiga seotud olulistest riskidest, millest teades ei oleks reisija lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel, võib reisijal olla õigus tühistada leping eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel). Selle tegemata jätmine ei välista aga reisija kahju hüvitamise nõuet VÕS § 115 lg 1 alusel. Seega tuleb reisija paigutada olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, st hüvitada tuleb nn usalduskahjuna eelkõige lepingu sõlmimiseks tehtud kulutused. Kui leping oleks siiski sõlmitud, kuid reisijale soodsamatel tingimustel, tuleb hüvitada hinnavahe tegelikult sõlmitud lepinguga võrreldes. Alternatiivselt võib reisijal olla õigus alandada reisitasu VÕS § 112 alusel. (p 19)
Kui reisikorraldaja ütleb VÕS § 879 tuginedes pakettreisilepingu alusetult üles, ei saa ülesütlemist lugeda toimunuks ja reisijad võiksid nõuda reisiteenuse osutamise katkestamisega tekitatud kahju hüvitamist nii VÕS § 115 lg 1 kui ka § 877 alusel. Sel juhul on kahjuhüvitise arvestamisel võimalik lähtuda vastavalt ka VÕS § 876 lg-st 2 lepingu tagasitäitmise kohta, kui reisija ütleb lepingu üles reisikorraldaja olulise lepingurikkumise tõttu. (p 23)
Kui reisikorraldaja küll rikub oma teavitamiskohustust, kuid reisija oleks pidanud olema riskidest informeeritud muu allika abil (mh meedia vahendusel), võib see olla aluseks kahjuhüvitise vähendamisele VÕS § 139 alusel. (p 22)
|
| 3-2-1-140-07
|
Riigikohus |
13.02.2008 |
|
TsÜS § 88 lg 1 teise lause kohaselt on tühine olemasoleva käsutuskeeluga vastuolus olev hagi tagamine ning mitme keelumärke kandmine sama kinnisasja kohta on keelatud. Nimetatud säte lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
Advokaadil tuleb edastada tema poolt kohtule esitatavate menetlusdokumentide ärakirjad ise vastaspoole advokaadile ning teavitada sellest ka kohut.
Kriminaalasjas tehtud lahend ei mõjuta tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni.
TsÜS § 88 lg 1 teine lause kaitseb isikut, kelle kasuks on käsutuskeeld seatud, ning seetõttu ei ole põhjust pidada käsutuskeeldu rikkuvaks sama isiku kasuks tema taotlusel mitme keelumärke sissekandmist erinevates menetlustes. Küll on keelatud erinevate keelumärgete kinnistusraamatusse kandmine erinevate isikute kasuks. Keelumärget tuleks hagi tagamise vahendina kasutada üksnes juhul, kui muud kostjat vähem koormavad hagi tagamise vahendid ei ole piisavad.
VÕS § 80 lg-st 6 tuleneb, et kolmas isik ei saa n-ö käsutada lepingupoolte positsiooni, mh nt lepingut tühistada või sellest poole asemel taganeda.
Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Kui sellise lepingu esemeks on kinnisasi, peab leping AÕS § 119 lg 1 kohaselt olema tervikuna notariaalselt tõestatud. Kui kinnisasja võõrandamise kohustusleping (nt müügilepinguna) on küll notariaalselt tõestatud, kuid sellega seotud liisinguleping kinnisasja tagasiomandamiseks on notariaalselt tõestamata, võib see TsÜS § 85 (või enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 68) kohaselt kaasa tuua kogu tehingu, (sh notariaalselt tõestatud lepingu) tühisuse, kuna ilmselt ei oleks üht osa tehingust tehtud teiseta.
AÕS § 119 lg 2 saab kohaldada ka lepingutele, mille puhul asjaõigusleping sõlmiti ja kinnistusraamatu kanne tehti pärast AÕS § 119 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel. Võlaõigusliku müügilepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab. Selliseks isikuks on üldjuhul vaid lepingupool, kes saab esitada tühise lepingu tagasitäitmise nõudeid. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda asjaõiguslepingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi. Asjaõiguslepingu pooleks mitteolev isik saab esitada asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamise hagi vaid juhul, kui asjaõigusleping mõjutab tema asjaõiguslikku positsiooni, st mõnd asjaõigust, üldjuhul omandiõigust või kui hagi esitamise õigus tuleneb otse seadusest. Ainuüksi võlaõigusliku positsiooni kahjustamine ei ole piisav.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Lähtuvalt TsMS § 207 lg-st 2 osalevad kaashagejad või -kostjad üldiselt menetluses iseseisvalt ning ainult juhul, kui vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes nende kõigi suhtes, loetakse ühe kaashageja või -kostja taotlus, kaebus vms TsMS § 207 lg 3 kohaselt esitatuks ka teise kaashageja või -kostja poolt. Menetlusosaline võib kohtuotsuse peale edasi kaevata vaid teda puudutavas osas. Advokaadi võimalikud minetused isiku esindamisel ei muuda kujunenud õiguslikku olukorda menetluses.
TsMS § 183 lg 2 kohaselt on pankrotivõlgnikule menetlusabi andmine võimalik vaid juhul, kui kulusid ei saa või ei ole põhjendatud katta pankrotivarast ning ei saa eeldada, et kulud kannaksid asja vastu varalist huvi omavad isikud, eelkõige pankrotivõlausaldajad. Kindlasti ei peaks menetlusabi andma juhul, kui põhilised (maksevõimelised) pankrotivõlausaldajad on võlgnikuga seotud nt osalussuhete kaudu.
TsÜS § 90 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt toob formaalsetele tingimustele vastav ja materiaalselt õigustatud tühistamisavaldus kaasa tehingu kehtetuse sõltumata sellest, kas teine pool sellele vastu vaidleb. Notariaalselt tõestatud lepingu tühistamise avaldus ei pea olema samuti notariaalselt tõestatud. Lepingu tühistamise avaldus võimalik põhimõtteliselt lugeda vastaspoolele esitatuks, kui see avaldus sisaldub hagis, mis toimetatakse kätte kostjale, ja kostja võib aru saada hageja soovist tehing tühistada. Ühe lepingu tühisusega või tühistamisega ei kaasne automaatselt sellega seotud lepingu tühisust või tühistamist.
Pettusele tuginemine tehingu tühistamisel ei välista samal ajal TsÜS § 131 lg-le 1 tuginemist. TsÜS § 131 lg 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et lepingu sõlminud isik võib tühistada lepingu ka juhul, kui oma kohustusi ei rikkunud mitte üksnes tema enda esindaja, vaid ka selle isiku esindaja, kelle korraldusel ta lepingu sõlmis, eeldusel et: korralduse alusel lepingu sõlminud isik oli korraldusega seotud, st oli kohustatud selle täitma enda ja korralduse andja vahelise lepingu alusel; korralduse andja esindaja rikkus korralduse andmisel oma kohustusi korralduse andja vastu; korralduse alusel sõlmitud leping on vastuolus korralduse andja huvidega; sõlmitud lepingu teine pool teadis korralduse andja esindaja kohustuste rikkumisest või pidi seda teadma. Selline käsitlus on võimalik vaid n-ö majanduslikult ühtsete lepingute puhul, kus lepingu sõlminud isik tegutseb mingi vara omandamiseks või võõrandamiseks lepingut sõlmides korralduse andja huvides n-ö usaldussuhte alusel. Sel juhul oleks võimalik korralduse andja ja tema esindaja vaheline õigussuhe koos selle puudustega n-ö üle kanda lepingupoolele TsÜS § 131 lg 1 alusel. Vastasel juhul oleks võimalik "vahemehe" tehingusse toomisega TsÜS § 131 lg 1 toimet põhjendamatult kitsendada. Tüüpiliselt võiks sellise suhtena kõne alla tulla just liisingulepingu alusel tekkiv suhe.
Asjaõiguslepingut ei saa üldjuhul tühistada esindaja kohustuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 alusel), kuna see eeldab TsÜS § 131 lg 1 kohaselt tehingu tingimuse analüüsimist, mis saab puudutada esmajoones võlaõiguslikku (kausaal)tehingut.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid.
Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ja ei saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Seega saab heade kommete vastasus enamasti puudutada vaid käsutustehingu aluseks olevat kohustustehingut. Erandina on käsutustehing vastuolus heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane.
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu. Sama kehtib esindaja kohustuste rikkumise tõttu tehingu tühistamist võimaldava TsÜS § 131 vahekorra kohta §-ga 86. Võimalik n-ö ebaõiglane hinnakokkulepe ei saa samuti ainuüksi olla aluseks kohustuslepingu lugemiseks heade kommetega vastuolus olevaks, st kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida seaduses sätestatud aluseta hinna suurust. Võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab lepingu täitmist ega saa omada tähendust ühegi vaidlusaluse lepingu (sh müügilepingu) tühisuse hindamisel.
Üldjuhul ei tule kõne alla asjaõiguslepingu tühistamine eksimuse või pettuse tõttu (TsÜS § 92 või 94 alusel), kuna sellega seotud asjaolud puudutavad esmajoones kohustustehingut.
Kuna tsiviilasja hinnast lähtudes arvestatakse mitmeid menetluskulusid, peaks tsiviilasja hind nähtuma selgelt ka kohtulahendist endast.
Vajalik on eristada lepingute tühisusega seotud vaidlustes erinevaid lepinguid (esmajoones kohustus- ja käsutustehinguid), kuna sellest võib sõltuda asja lahendus ning nt ka menetluskulude jaotus poolte vahel.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-41-04. Hea usu põhimõtte alusel saab erandkorras piirata subjektiivsete õiguste kasutamist.
|
Facebook
Twitter