3-2-1-48-09
|
Riigikohus |
20.05.2009 |
|
Tuleb eristada kohustus- ja käsutustehingut ka siis, kui need sisalduvad samas lepingudokumendis.
TsÜS § 88 lg 1 sätestab, et kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu. TsÜS § 88 lg-s 1 nimetatud käsutustehingu all ei peeta silmas võlaõiguslikku lepingut, mille täitmiseks käsutustehing sõlmitakse. TsÜS § 88 lg 1 peab silmas käsutustehingut ja käsutustehingu määratleb üldiselt sama seaduse § 6 lg 3, mille kohaselt antakse õigused ja kohustused üle üleandmise tehinguga (käsutustehinguga).
Igasugune võõrandamistehing ei riku käsutuskeeldu. Kuna hagi tagamiseks oli kohus seadnud lepinguesemele käsutuskeelu, saab tulenevalt TsÜS § 88 lg-st 1 olla tühine asjaõiguslik kokkulepe ja seda olenemata sellest, kas käsutuskeeld on ARK-i registrisse kantud või mitte. Võlaõigusliku lepingu tühisust eeltoodu aga kaasa ei too. Tulenevalt liiklusseaduse § 65 lg-st 1 on füüsilisel ja juriidilisel isikul õigus juurde pääseda üksnes endaga seotud registriandmetele. Seega ei ole ARK-i register avalik andmebaas, kus isikud saaks vabalt tutvuda ka teiste isikutega seotud registriandmetega.
Liisingulepingu tunnuseks on VÕS § 361 järgi see, et liisinguandja omandab liisinguvõtja määratud müüjalt eseme ja annab selle liisinguvõtja kasutusse, viimane kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepinguga VÕS § 361 tähenduses ei ole tegemist siis, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.
|
| 3-2-1-88-14
|
Riigikohus |
08.10.2014 |
|
Lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel (p 13).
Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu (p 11).
Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu lahendi ja annab oma lahendis ringkonnakohtule juhise, mis seisneb asjas oluliste asjaolude tuvastamises, siis juhise järgimiseks ei piisa üldsõnalistest järeldustest, mis ei põhine asjas tuvastatud faktilistel asjaoludel (p 10).
|
| 3-2-1-135-01
|
Riigikohus |
07.11.2001 |
|
1990. a lepingu sõlmimisel kehtinud TsK § 244 lg 1 kohaselt tuli elamu või selle osa ostu-müügileping, kui kas või üheks pooleks on füüsiline isik, tõestada notariaalselt. Selle nõude järgimata jätmine tõi sama normi kohaselt kaasa lepingu kehtetuse. Kehtetust lepingust omandiõigust ei tekkinud.
1992. a sõlmitud leping tuleb lugeda kehtetuks omandireformi aluste seaduse § 18 nõuetele mittevastavuse tõttu TsK § 51 lg 1 alusel. Kehtetust lepingust omandiõigust ei tekkinud.
Kuna hageja polnud vaidlusaluse elamu omanik, ei saadud selle võõrandamisega talle kahju tekitada. Sõlmitud ostu-müügilepingutega hageja elamut ei omandanud, kuna nimetatud tehingud olid seaduse alusel (TsK § 244 lg 1; TsK § 51 lg 1, ORAS § 18 lg 1) kehtetud.
|
| 3-2-1-95-01
|
Riigikohus |
28.11.2001 |
|
Eluruumi erastamise kohustatud subjekti poolt erastamisele kuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) isikuga, kes ei ole eluruumi erastamise õigustatud subjekt, tuleb lugeda EES §-de 3 lg 11, 4 lg 1 ning 5 lg 1 rikkumise tõttu tühiseks.
Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised põhjusel, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi kuulus erastamisele või tagastamisele. Omandamine võib olla seaduslik, kui see on toimunud heauskselt AÕS § 95 lg 1 alusel. Kui üürniku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on tal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud tingimustel.
Kui eluruumi järgneval omandajal sellele omandiõigust ei tekkinud, lasub eluruumi erastamise kohustatud subjektil kohustus eluruum üürnikule erastada. Asjaolu kindlakstegemiseks, et erastamisele kuulunud eluruumi omanik on endiselt eluruumi erastamise kohustatud subjekt on üürnikul õigus esitada tuvastushagi.
Kohtukulude jaotamisel TsMS § 60 lg 1 alusel tuleb arvestada, ühe hagiavalduse alusel esitatud kahest üheliigilisest hagist erinevate kostjate vastu (TsMS § 75) - ühe rahuldamine ei ole vaadeldav hagi osalise rahuldamisena, vaid ühe hagi rahuldamisena ja teise hagi rahuldamata jätmisena.
Tehing, mis rikub üürniku õigust elamu ostueesõigusega erastamiseks on TsÜS § 66 lg 2 alusel tühine. Järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped pole tühised põhjusel, et omandiõigus anti üle asjale, mis seaduse järgi kuulus erastamisele või tagastamisele. Omandamine võib olla seaduslik, kui see on toimunud heauskselt AÕS § 95 lg 1 alusel. Kui üürniku eluruumi erastamise õigust on rikutud, on tal õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist seaduses sätestatud tingimustel.
|
| 3-2-1-97-06
|
Riigikohus |
08.11.2006 |
|
Kui kinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise õigust on kindla isiku kasuks TsÜS § 88 lg 1 kohaselt piiratud, kuid seda ei ole keelumärke vahendusel kinnistusraamatus nähtavaks tehtud, võib kinnistusraamatu andmetele toetudes kinnisomandi või muu -asjaõiguse omandanud isiku suhtes tugineda käsutuskeelu kehtivusele AÕS § 561 lg-s 2 nimetatud tingimustel.
Määruskaebuse esitamine teise isiku esindajana on menetlustoiming, mitte tõestamistoiming ning selle puhul tuleb esindusõiguse hindamisel lähtuda ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku 23. ptk sätetest.
Puuduste kõrvaldamise määrus ei lõpeta menetlust hagita asjas, vaid on üksnes n-ö vaheotsustus. Hagimenetluses ei ole puuduste kõrvaldamise määruse peale seaduses määruskaebuse esitamise võimalust ette nähtud. Üldiselt ei ole puuduste kõrvaldamise määruse vaidlustamise võimalust ette nähtud ka hagita menetluses. Erandlik on registriasjades kohalduv TsMS § 599, mille esimese lause kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse ka kandemääruse peale, millega määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Puuduste kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse võib TsMS § 666 lg 1 alusel lahendada ka üks kohtunik.
Tehingu tõestanud notaril on notariaadiseaduse § 30 lg 2 p 2 järgi õigus koostada ja esitada määruskaebusi tõestatud tehingu osas registripidaja tegevuse vaidlustamiseks, kuid see õigus on notaril sama sätte järgi üksnes tehingus osalejate esindajana. Notar saab kaebuse esitamisel üksnes esindada selleks õigustatud avaldajaid, kuid ei või kaebust esitada oma nimel.
Kinnistusraamatusse kande tegemise menetluses võib lisaks menetlusosalistele endile nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka selleks notariaadiseaduse järgi õigustatud notar.
Kui ringkonnakohus eksitas avaldajaid kaebeõiguse puudumise ning seega ka kaebuse esitamise tähtaja pikkuse osas, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ning ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel.
Kui märge tagab kinnitusraamatusse kantava õiguse järjekohta, laieneb sellega ka märkele endale sisuliselt järjekohasuhe. Ka TMS §-st 158 tuleneb, et täitemenetlus ei mõjuta üksnes kinnistusraamatust nähtuvaid asjaõigusi, vaid ka õigusi, mille kohta on kinnistusraamatusse kantud üksnes märge. Järjekohasuhe on ka AÕS § 79 lg-s 2 nimetatud üüri- või rendilepingu märkusega sisult sarnasel kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantud märkusel, kuna sellega tagatakse kaasomandi sisu muutvate võlaõiguslike kokkulepete asjaõiguslik realiseerimine.
Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus. Järjekohasuhet ei ole iseenesest kinnistusraamatusse kantud keelumärkel, kuid lähtudes TsÜS § 88 lg-st 2 võib käsutamise keelamise aeg siiski omada tähendust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-149-02.
Kinnistusraamatusse kande tegemise menetlus on registrimenetlusena hagita menetlus, milles menetlusosaline võib Riigikohtus esitada taotlusi TsMS § 218 lg 3 teise lause kohaselt ka vandeadvokaadi vahenduseta. Lisaks menetlusosalistele endile võib nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka notar.
Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.
Kui eelmärke kinnistusraamatusse kandmise eeldused on täidetud, ei ole alust keelduda selle sissekandmisest. Kuid on oluline, et kinnistusraamatu kanded oleksid arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult kinnisasjaga seotud õigussuhteid ning vajadusel ka täitemenetlust.
KRS §-st 24 ei tulene, et märke järgi õigustatud isik peaks olema alati määratletud isikuandmetega. Oluline on, et igal ajahetkel oleks võimalik tuvastada, kes on märke järgi õigustatud isik. Õigustatud isiku tähistamine kinnistu igakordse omanikuna võimaldab õigustatud isiku iseenesest piisavalt identifitseerida. Küll peab ka kinnistu igakordse omaniku kasuks kinnistusraamatusse kantav eelmärge olema realiseeritav.
Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.
Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.
Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus.
Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.
|
| 3-2-1-149-11
|
Riigikohus |
06.02.2012 |
|
Kokkulepe, mis kohustab abikaasat maksma abikaasale raha ainuüksi hüvitisena (leppetrahvina) abielu lahutamise eest, on tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt abielu lahutamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 alusel (vt tehingu vastuolu kohta heade kommetega ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30).
Poole soov asja arutamisel kohtuistungil isiklikult osaleda võib õigustada istungi edasilükkamist, kui on piisavalt põhistatud, et vastasel juhul võivad poole huvid jääda piisava kaitseta (eelkõige olulised asjaolud välja selgitamata), ja pool ei saa istungil osaleda mõjuval põhjusel. Samas tuleb tõkestada, et menetlust sellega asjatult ei venitataks, ja tagada poolte võrdõiguslikkus (TsMS §-d 2 ja 7).
Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.
Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis.
Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13). Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
Mõlema võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.
Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15).
Konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik aga võlast vabanemiseks esitama vastunõude võlatunnistuse tagastamiseks alusetu rikastumise tõttu, kui võlatunnistus on antud kohustuse täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 13; 9. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 16; 17. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11, p 10). Kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlale üksnes vastuhagi vormis.
Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 17).
|
| 3-2-1-156-15
|
Riigikohus |
13.01.2016 |
|
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14)
Käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool tulenevalt VÕS § 14 lg-st 2 mõistlikult oodata ei saa, ei pea teatama (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 17)
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14)
Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
Tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel tuleb arvestada TsÜS §-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §-s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 92 lg-ga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. (p 13)
Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
|
| 3-2-1-68-03
|
Riigikohus |
16.06.2003 |
|
Seaduse analoogia alusel saab ka täitemenetluses kohaldada AÕS § 93. Täitemenetluses korraldatud enampakkumisel tuleb müüdud vallasasja väljanõudeõiguse loovutajaks lugeda kohtutäitur ning väljanõudeõiguse loovutamise ajaks ostuhinna täieliku tasumise aeg. Seega saab asja ostnud isiku omandiõiguse tekkimise ajaks lugeda ostuhinna täieliku tasumise aja.
Ilma teise abikaasa kirjaliku nõusolekuta tehtud tehing on kuni 01. 07.2002 kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi seadusevastase tehinguna tühine, sh on tühine ka asjaõigusleping.
AÕS § 83 lg 1 võimaldab kostjal ilma vastuhagi esitamata omandikaitse hagi vaidlustamiseks tõendada, et asja omanik on tema. Ka alates 01.07.2003 kehtiva AÕS § 83 lg 1 sõnastus ei nõua kostjalt vastuhagi esitamist.
AÕS § 95 sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui võõrandajal ei olnud õigus omandit üle anda. Selle eeldusteks on asjaõiguskokkuleppe sõlmimine omandi ülemineku kohta ning asja valduse või väljanõudeõiguse üleandmine. Lisaks on heauskse omandamise eelduseks, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Seega on ka tühise asjaõiguslepingu korral võimalik asja heauskne omandamine selle edasivõõrandamisel selleks õigustamata isiku poolt.
|
| 3-2-1-83-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Tehingu võib täitmisega heaks kiita eeldusel, et täitmisega saadi aru või oleks pidanud aru saama sellest, et täitmine toob endaga kaasa tehingu kehtivuse. Ainult makseülekannetel märgitud lepingu number ei ole piisavaks tõendiks, et kostja on lepingu täitmisele asunud ning sellega volituseta sõlmitud tehingu heaks kiitnud.
Ainuüksi asjaolu, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda tehingut kehtivaks. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-81-02.
Kui laenaja soovib laenulepingut vaidlustada, peab ta tõendama, et tal tegelikult laenutaja ees mingit kohustust ei ole.
Äriühingu ümberkujundamisel äriühingu võlausaldajatele ÄS § 483 kohaselt ettenähtud kahekuuline tähtaeg tähendab, et ümberkujundatav äriühing peab tähtaja jooksul esitatud võlausaldajate nõuded kas piisavalt tagama või rahuldama. Võlausaldajad, kes nõudeid selle tähtaja jooksul ei esita, saavad oma nõuded esitada üldkorras.
|
| 3-2-1-64-00
|
Riigikohus |
27.04.2000 |
|
Eluruumi erastamise õigustatud subjekt on õigustatud nõudma erastamise objektiks oleva eluruumi võõrandamislepingu tühisuse tunnustamist.
TsÜS § 66 lg 2 järgi on seadusega vastuolus olev tehing tühine vaid siis, kui seadust on rikutud oluliselt.
|
| 3-2-1-119-97
|
Riigikohus |
23.10.1997 |
|
Hageja väited, et leping on vastuolus TsÜS §-ga 66 lg 1, ei ole tõendatud.
Vaidluses aktsiate ostu-müügilepingu tühisuse üle on kohtud lahendanud omandiküsimuse ja tuvastanud, et hageja pole olnud vaidlusaluste asjade omanik. Vara omandiküsimus kuulus lahendamisele omandi kaitseks esitatavas hagis.
Vaidluses aktsiate ostu- müügilepingu tühisuse üle kuulus vara omandiküsimus lahendamisele omandi kaitseks esitatavas hagis. Tuvastades, et hageja omandit vaidlusalustele asjadele ei tekkinud, võtsid kohtud tulenevalt TsKS §-s 242 lg 1 sätestatust hagejalt võimaluse vaidlustada tema kui omaniku õiguste rikkumine omandi kaitseks esitatavas hagis.
|
| 3-2-3-21-96
|
Riigikohus |
26.09.1996 |
|
Kui hoonestusleping oli sõlmitud sihiga varjata mõnda teist toimingut, siis tulenevalt sel ajal 1959-1960.a.) kehtinud TsK § 35 tulnuks rakendada eeskirju, mis käsitlevad toimingut, mille tegemist oli tõelikult tahetud.
|
| III-2/1-50/95
|
Riigikohus |
26.09.1995 |
|
|
| 3-2-1-2-02
|
Riigikohus |
25.01.2002 |
|
0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.
Tühine on eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandi üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele. Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 48 järgi läheb omandiõigus üleantavale varale üldjuhul üle üleandmise akti allakirjutamise päevast, kui vara tagastamise korralduses või vara üleandmise aktis pole ette nähtud teisiti. Kolleegium jääb 23. oktoobri 2001. a otsuses nr 3-2-1-108-01 avaldatud seisukoha juurde, mille kohaselt omandiõigus tagastatud varale ei lähe üle siis, kui vara tagastamine toimus vastuolus omandireformi aluste seadusega.
0stu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti eluruumi suhtes, mis EES § 3 lg 11 kohaselt polnud erastamise objekt, sest see oli tagastatud õigustatud subjektidele, kellel oli tekkinud eluruumile omandiõigus. Erastamise ostu-müügilepingu täitmiseks sõlmitud erastamisele mittekuuluva eluruumi omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) tuleb lugeda EES § 3 lg 11 sätestatu rikkumise tõttu TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühiseks. Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud 28. novembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-01 ja 5. detsembri 2001. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-130-01.
Järgnev omandiõiguse üleandmise kokkulepe (asjaõigusleping) on käsitletav mitteomaniku käsutustehinguna AÕS § 95 lg 1 järgi. Kas vaidlusalune korter on omandatud heauskselt või mitte, saab kindlaks teha omandi kaitse vaidluses.
|
| 3-2-1-157-00
|
Riigikohus |
29.11.2000 |
|
RVS §-st 31 lg 2 tuleneb keeld sõlmida riigivara ostu-müügilepingut isikuga, kelle pakkumist ei ole müügi otsustaja parimaks tunnistanud. Selle keelu rikkumisel on tegemist seaduse olulise rikkumisega ning seda keeldu rikkuvad tehingud on TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühised.
|
| 3-2-1-81-02
|
Riigikohus |
17.06.2002 |
|
ÄS § 506 lg-s 6 sätestatud piirang kehtib ka kolmandate isikute suhtes, vaidlusalune ostu-müügileping on TsÜS § 66 lg 2 ja § 103 lg 1 kohaselt tühine. Ainuüksi see, et mõlemad pooled on tehingut täitnud, ei muuda seda kehtivaks. Tehingu tühisuse hindamisel omab tähendust tehingu materiaalne alus, mitte see, kas, millal ja millistel asjaoludel tehinguosaline tehingu tühisuse tuvastamise nõude esitas.
Ringkonnakohus rikkus TsMS § 227 lg-s 2 sätestatut, tuginedes otsuses tõendile, mida ei olnud asja juurde võetud.
ÄS § 506 lg 6 kohustas notarit ehitise ostu-müügilepingu tõestamisel kontrollima, kas ehitise omandamiseks on olemas nõukogu või aktsionäride üldkoosoleku otsus, selle puudumisel aga äriühingu põhikirja. Notar on eksinud 1. veebruarini 2002. a kehtinud NotS-s selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Kuna see on toonud kaasa tõestatud tehingu tühisuse, on ostu-müügilepingu tõestamine notaripoolne raske ettevaatamatus oma ametiülesannete täitmisel NotS § 20 lg 1 tähenduses. Raske ettevaatamatusena tuleb mõista käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist oma kohustuste täitmisel.
Notar on tõestanud tühise tehingu, tuvastatud on tema vastutus NotS § 20 lg 1 alusel. Notari vastu esitatud kahju nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Otsese kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, saab kohus hinnata sarnaselt saamata jäänud tuluga lähtuvalt otsese kahju tõenäolisest suurusest.
Notar on tõestanud tühise tehingu, tuvastatud on tema vastutus NotS § 20 lg 1 alusel. Notari vastu esitatud kahju nõue ei pea muude kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel jääma rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kahju täpset suurust ei ole kahju kandnud isikul võimalik tõendada. Otsese kahju suurust, mis ei ole nõude esitamise ajal selge, saab kohus hinnata sarnaselt saamata jäänud tuluga lähtuvalt otsese kahju tõenäolisest suurusest.
|
| 3-2-1-49-11
|
Riigikohus |
17.06.2011 |
|
Tehingu tühisuse tuvastamiseks tuleb kohtul TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja lg 3 järgi esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras.
Tarbijakrediidilepingutes on tõendamiskohustus TsÜS § 86 lg 3 teise lause järgi tühisusele tugineva isiku kasuks ümberpööratud. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel võimalik aga tõendada, et lepingupooltele ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr.
Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kogenematusele võib osutada isiku noorus või nt see, kui ta on sõlminud ühe oma esimesi krediidilepinguid. Kogenematust välistavaks asjaoluks ei saa lugeda ainuüksi omandatud haridust või krediidi võtmise eesmärki.
Mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on tehingu tingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Eeltoodu ei vabasta tehingu tühisusele tuginevat isikut selle väljatoomisest, milles tema sundolukord seisnes.
Kolmas eeldus TsÜS § 86 lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. See võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama, kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu. TsÜS § 86 lg-st 2 tulenevalt peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva krediidiandja hoolsuskohustus teise poole sundolukorra välistamiseks on rangem kui teistel isikutel. Seda, kas majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas hindamaks teise poole sundolukorda (küsimustiku põhjalikkus, tehingu teise poole vastused küsimustikule, individuaalvestlused tehingu teise poolega vms), tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi.
Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse TsÜS § 86 lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule TsÜS § 86 lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed.
Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 p 14.
Lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
Kui kohus tuvastab tehingu tühisuse TsÜS § 86 lõike 3 järgi, siis kohalduvad tehingule TsÜS § 86 lg-s 4 nimetatud õiguslikud tagajärjed: kui tehing on heade kommete vastase intressi tasumise kohustuse tõttu tühine, siis on intressi või muud sellesarnast laenu kasutamise ajast sõltuvat tasu maksma kohustatud poolel õigus tühise tehingu järgi saadu tagastada selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi laenu tervikuna tagasi maksma tühise tehingu järgi. Sellisel juhul tuleb laenu kasutamise aja eest maksta intressi võlaõigusseaduse § 94 lõikes 1 sätestatud suuruses.
Vt Riigikohtu 6. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 p 14.
Kui ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole lihtmenetluses TsMS § 442 lg-s 10 sätestatud luba edasikaebamiseks andnud, tuleb ringkonnakohtul apellatsioonkaebuses esitatut arvestades kontrollida, kas ei esine teisi TsMS § 637 lg-s 21 nimetatud menetlusse võtmise aluseid.
Lihtmenetluse asjades, kus on tegemist materiaalõiguse normide kohaldamisega valdkonnas, milles Riigikohtu praktika puudub, oleks maakohtul otstarbekas anda luba edasikaebamiseks ja ringkonnakohtul oleks otstarbekas võtta apellatsioonkaebus menetlusse ka siis, kui maakohus pole edasikaebamiseks luba andnud.
|
| 3-2-1-157-14
|
Riigikohus |
18.02.2015 |
|
Liisinguandja peab VÕS § 367 lg-d 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevad asjaolud, sh liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Kui kummagi poole esitatud tõenditest ei saa üheselt järeldada tegelikku turuhinda liisinguesemete tagastamise ajal ja kumbki pool ei taotle liisinguesemete väärtuse tõendamiseks ekspertiisi tegemist, saab kohus otsustada hüvitatavate kulude suuruse määramiseks vajaliku liisingueseme turuväärtuse TsMS § 233 lg 2 järgi oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. (p 12)
Liisinguandja peab tõendama ka VÕS § 367 lg-s 4 nimetatud lisakulud. Hüvitada tuleb üksnes ülesütlemise tõttu tekkinud mõistlikud kulud. (p 13)
Käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma ega see, et võlausaldaja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. (p 11)
|
| 3-2-1-28-16
|
Riigikohus |
18.05.2016 |
|
Menetlusökonoomiliselt on üldjuhul põhjendatud, et menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle kõigi kohtuastmete menetluses otsustatakse korraga (vt ka RKTKo nr 3-2-1-142-15, p 22). (p 17)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad seaduse kohaselt nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-55-14, p 25; RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 16). (p 11)
TsÜS § 87 ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku organi otsustele. Otsus võib vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. (p 15)
Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad seaduse kohaselt nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist (vt RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13; RKTKo nr 3-2-1-55-14, p 25; RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 16). (p 11)
Aktsionäril on õigus nõuda nõukogu otsuse tühisuse tuvastamist. Aktsionäri tuvastushuvi ulatuse selline tõlgendus aktsiaseltsi organite otsuste tühisuse tuvastamise menetluses on põhjendatav sellega, et aktsionäril peab olema aktsiaseltsi organite otsuste vaidlustamise kaudu võimalus kontrollida otsuste kooskõla seadusega. Nõukogu otsuse tühisuse tuvastamise huvi jaatamiseks on piisav aktsionäri investeeringuga seotud huvi ühingu normaalse toimimise vastu (vt ka RKTKo nr 3-2-1-82-15, p 13). (p 11)
Nõukogu otsust ja sellega kinnitatud dokumente (nt nõukogu töökorda) ei saa käsitada kahe eraldi dokumendina. Seega on üldjuhul võimalik esitada tuvastushagi nõukogu otsuse tühisuse tuvastamiseks ka juhul, kui puudused, mille tõttu on otsus tühine, on omistatavad otsusega kinnitatud dokumendile, mitte otsusele endale. (p 12)
TsÜS § 87 ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku organi otsustele. Otsus võib vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. (p 15)
Nõukogu liikme teabeõigust piirav nõukogu otsus on vastuolus seadusega ja selline otsus on võimalik ÄS § 322 lg 4 alusel kehtetuks tunnistada. (p 16)
Kuigi formaalselt jäävad nõukogu otsusega kinnitatud eeskirjasätted, mis on vastuolus ÄS § 317 lg-ga 7, kehtima, ei ole neile võimalik tugineda ja neid ei saa täita. Sellele osale vaidlusalusest eeskirjast, mis on vastuolus seadusega, ei saa ühing tugineda ega nõukogu liikmete teabeõigust piirata. Nõukogu liikmel, kelle teabeõigust juhatus eeskirjale tuginedes piirab, on mh õigus esitada kohustamishagi ning nõuda teavet ja dokumente andma kohustamist vajadusel kohtu kaudu. (p 16)
ÄS § 317 lg 11 ei võimalda kalduda kõrvale seaduse imperatiivsetest sätetest, mis näevad ette nõukogu liikme teabe- ja dokumentidega tutvumise õiguse. (p 13)
ÄS § 317 lg 7 ei ole võlausaldajate kaitseks ega avalikes huvides kehtestatud norm, vaid reguleerib aktsiaseltsi sisesuhteid ja juhtorganite omavahelise suhtlemise korda. (p 14)
TsÜS § 87 ei kohaldu eraõigusliku juriidilise isiku organi otsustele. Otsus võib vastuolu tõttu seadusega olla tühine eelkõige siis, kui see rikub võlausaldajate kaitseks või avalikes huvides kehtestatud seaduse sätteid. Kõigil muudel juhtudel peab selleks, et otsust saaks vastuolu tõttu seadusega lugeda tühiseks, seaduses olema selgelt ette nähtud, et normi rikkumine toob kaasa otsuse tühisuse. (p 15)
|
| 3-2-1-137-09
|
Riigikohus |
17.12.2009 |
|
Ainuüksi see, et hinnakokkulepe ei vasta tegelikkusele, ei saa olla aluseks TsÜS § 89 kohaldamisele. Täitmise kviitungi tegelikkusele mittevastavusest ei piisa järelduse tegemiseks hinnakokkuleppe kohta.
TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist. Tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal.
TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-53-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-122-08.
Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-135-02.
Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-39-08.
|
Facebook
X.com