2-18-17980/127
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.04.2021 |
|
VÕS § 1047 lg 4 järgi võivad ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Seega ei pea kostja olema faktiväidet, mille ümberlükkamist hageja taotleb, avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust. VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 1-3 järgi (RKTKo 15.04.2015, nr 3-2-1-24-15, p-d 13-14). (p 19)
TsMS § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt mh poolte nõuded. TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kui hageja esitatud kujul ei ole nõuet võimalik rahuldada, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus nõude täpsustamiseks (TsMS § 392 lg 1 p 1 ja § 3401 lg 1). Kui maakohus jättis selle ülesande täitmata, on ringkonnakohtul võimalik rikkumine kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2; vt ka RKTKo 18.03.2020 nr 2-18-3445/46, p 29.4; RKTKo 30.03.2006 nr 3-2-1-4-06, p 54). (p 20.1)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia põhimõtte kohaselt peab ringkonnakohus vajaduse korral hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid (vt nt RKTKo 28.10.2019, nr 2-16-122860/45, p 15; RKTKo 11.04.2018, nr 2-15-8191/82, p 11). (p 23)
TsMS § 376 lg 4 p 2 mõtteks on lubada üksnes nõude suuruse ja hagi aluseks olevate asjaolude ebaolulisi muudatusi. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi muutmisega (RKTKm 28.05.2008 nr 3-2-1-48-08, p 14). Ainuüksi vaidlusaluse faktiväite puhul soovitud sõnastuse täpsustamine oli antud juhul TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes hageja nõude ebaoluline laiendamine, mis ei kujuta endast hagi muutmist. (p 20.3)
|
| 2-20-9975/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2022 |
|
TMS § 221 lg 1 võimaldab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes kuni täitemenetluse lõpuni. Olukorras, kus täitemenetlus on pärast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lõpetatud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotletavat eesmärki enam võimalik saavutada. Selline hagi on õiguslikult perspektiivitu ning kohus võib jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kui on enne hagi läbi vaatamata jätmist andnud hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks. (p-d 11 ja 12.2)
Täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt ei tohi sissenõudja esitada täitedokumenti täitmisele ja peab esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse, kui täitedokumendist tulenevat nõuet ei ole või see lõpeb. (p 14.2)
TsMS § 423 lg 2 kohaldamisel peab kohus enne hagi läbi vaatamata jätmist andma hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks, kui seda asjaolu on võimalik kõrvaldada. Kui kohtumenetluse käigus on asjaolud muutunud, mistõttu ei saa enam hagi eset nõuda, kuid selle asemel saaks hageja nõuda teist eset (TsMS § 376 lg 4 p 3), peab maakohus määrama hagejale tähtaja, mille jooksul hageja võib esialgu nõutud eseme asemel nõuda teist eset (TsMS § 3401 lg 1). (p 12.2)
Asjaolude muutumise tõttu esialgu nõutud eseme asemel teise eseme või muu hüve nõudmine ei ole käsitatav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses (TsMS § 376 lg 4 p 3). Lisaks on hagejal enne hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist õigus muuta hagi eset või alust ilma kostja või kohtu nõusolekuta (TsMS § 376 lg 1 esimene lause). (p 13)
Kui täitemenetlus lõpetatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal, ei ole võlgnikul üldjuhul alust muuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuvastushagiks. Õigustatud huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes ei ole tuvastada, kas lõpule viidud sundtäitmine oli lubatav, põhjusel, et see asjaolu võiks mõjutada menetluskulude jaotust. (p 17)
Kui võlgnik esitas sissenõudja vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude ja muutis menetluse kestel täitemenetluse lõpetamise tõttu hagi eseme rahaliseks nõudeks ning tema rahaline nõue rahuldatakse, ei ole välistatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude menetlemisest tulenevate menetluskulude jätmine sissenõudja kanda. (p 15)
Kui täitemenetlus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal lõpetatud, kuid võlgnik ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul muutnud hagi eset rahaliseks nõudeks ja kohus jätab hagi läbi vaatamata, on üldjuhul põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda. (p 17)
Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj alusel. (p 14.2)
Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel. Deliktiõiguslik vastutus võib tuleneda mh nt sellest, kui võlgnik on oma rahalise nõude tasaarvestanud (TMS § 221 lg 1) ja seetõttu on täitemenetluse alus ära langenud, kuid sissenõudja ei ole esitanud täitemenetluse lõpetamise avaldust. (p 14.2)
|
| 2-20-17189/101
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
26.04.2023 |
|
Kuna osaniku suhe osaühinguga põhineb liikmesusel, sarnaneb selline õigussuhe olemuselt kestvuslepingust (vt VÕS § 195 lg 3) tuleneva võlasuhtega ning osaniku osaühingust väljaarvamine on võrreldav kestvuslepingu erakorralise ülesütlemisega. (p 16) Seega tuleb kestvusvõlasuhte ülesütlemise üldregulatsiooni (VÕS § 196 lg 3) arvestades osaühingul esitada hagi osaniku väljaarvamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta väljaarvamise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise esimeseks eelduseks on osaniku poolt oma kohustuse mõjuva põhjuseta olulisel määral täitmata jätmine või muul viisil osaühingu huvide oluline kahjustamine. Osaniku tegevuse tagajärg või mõju peab tema osanike ringist väljaarvamise õigustamiseks olema sedavõrd intensiivne, et see muudab eesmärgi, milleks osaühing on asutatud, saavutamise võimatuks või ohustab seda oluliselt või kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõistlikult eeldada, et osaühing taluks edaspidi kõnealuse isiku osanikuks olemist. Osaühingu huvide olulise kahjustamise seisukohalt ei ole oluline, kas osaniku tegevuse tõttu on ühingule kahju tekkinud või mitte. (p 17)
Osaniku ÄS § 167 lg 1 alusel osaühingust kohtu kaudu väljaarvamise teine eeldus on üldjuhul asjaolu, et osaühing on nõudnud osanikule saadetud kirjalikus hoiatuses kohustuse täitmist ja kahjustamise lõpetamist ning osanik jätkab rikkumist või osaühingu huvide kahjustamist hoiatusele vaatamata. Hoiatamise all tuleb mõista eelkõige täiendava tähtaja andmist rikkumise või osaühingu huve kahjustava tegevuse lõpetamiseks ja selle tulemuseta möödumist. Hoiatamise eesmärk on seega anda osanikule võimalus asuda oma kohustusi nõuetekohaselt täitma ja lõpetada osaühingu huve kahjustav käitumine. Üksnes juhul, kui osanikule etteheidetav rikkumine on sellise iseloomuga, et mõistliku isiku seisukohast ei saa ühelgi juhul eeldada võlasuhte jätkumist, ei ole eelnevat hoiatamist vaja, kuna hoiatamisega ei oleks võimalik seda eesmärki saavutada. Eelkõige ei täida eelnev hoiatamine eesmärki, kui osaniku rikkumise tagajärge pole võimalik muude, vähem koormavate abinõudega kõrvaldada, sh juhul, kui osanik on käitunud viisil, mis mõistliku isiku seisukohast lähtuvalt on põhjustanud muuhulgas usalduse täieliku ja pöördumatu kaotuse tema vastu. (p 18)
Kohus saab osaniku osaühingust välja arvata osaühingu hagi alusel, kui põhikirjas ei ole kokku lepitud osaniku väljaarvamise teistsugust korda. Hagi esitamiseks ei ole vaja osanike otsust, vaid selleks piisab, kui osanikud on väljendanud oma vastavasisulist tahet eraldi antud kirjalikes tahteavaldustes, nt hagiavaldust allkirjastades. (p 19)
Osaniku osaühingust väljaarvamise õiguslikud tagajärjed on sätestatud ÄS § 167 lg-s 3, mis reguleerib osanikule väljaarvamisel tasutavat hüvitist. Teistsuguse kokkuleppe puudumisel juhul, kui osanik keeldub osa üleandmisest õiglast hüvitist vastu saamata, peab osaniku osaühingust väljaarvamisel toimuma tema osaluse võõrandamine õiglase ja kohese hüvitise eest. Osa kaotuse eest kohese ja õiglase kompensatsiooni (hüvitise) tasumiseks tuleb kindlaks teha osa väärtus, milleks tuleb välja selgitada osaühingu kui terviku majanduslik väärtus ja jagada see proportsionaalselt osade vahel. Õiglane hüvitis peab üldjuhul vastama osa väärtusele sellise hagiavalduse esitamise ajal, milles osaniku osaühingust väljaarvamist nõutakse. Osa väärtuse arvutamiseks võib kasutada erinevaid meetodeid ning kohtu ülesanne on hinnata, milline meetod konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta. Osaühingu osa eest õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada osaühingu tulevikuväljavaateid, milleks on üldjuhul sobilik diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetod või selle modifikatsioonid Kui DCF-meetod ei võimalda osaühingu õiglast väärtust määrata, on võimalik lähtuda muust tunnustatud metoodikast, nt osa raamatupidamislikust väärtusest, osa turuhinnast või osa likvideerimisväärtusest. Igal juhul ei või väljaarvatavale osanikule makstav hüvitis olla likvideerimisväärtusest väiksem. Äriühingu väärtuse ja väljaarvatavale osanikule makstava õiglase hüvitise suuruse tõendamise koormis lasub osaühingul. (p-d 25-28.3)
ÄS § 167 lg 3 kohaselt peab kohus osaniku väljaarvamisel määrama osa müügi viisi, mis kohus saab teha üksnes hagiavalduses taotletud viisil. Eelnimetatud viisid on eelkõige enampakkumine, sh nii avalik kui ka osanikevaheline, ning müük kindlale isikule, sh osaühingule endale, mõnele teisele osanikule või muule kolmandale isikule. Üldjuhul saab pidada põhjendatuks osa müümist kindlale isikule, sh osaühingule. Osa müüki enampakkumisel saab põhjendatuks pidada üksnes olukorras, kus kohtumenetluses on tõendatud kahe või enama isiku soov omandada osa õiglase hinna eest. Osanik tuleb lugeda osaühingust väljaarvatuks ja osa kaotanuks alles arvates hetkest, mil ta on kätte saanud osaühingu osa müügist saadud hüvitise (RKTKo nr 3-2-1-114-13, p 13). (p-d 29-29.5)
TsÜS §-st 32 osanikule suhtes nii osaühingu kui ka teiste osanikega tuleneva üldise lojaalsuskohustuse sisuks on ka keeld kasutada osaühingu ärivõimalusi oma isiklikes või mõne kolmanda isiku huvides ilma osaühingu nõusolekuta (ärivõimaluse ärakasutamise keeld). Sellest tulenevalt tuleb osanik lugeda lojaalsuskohustust rikkunuks ka juhul, kui ta asub tegutsema eesmärgil omandada enda või kolmandate isikute kasuks eeliseid osaühingu või teiste osanike kahjuks. Selliseks juhtumiks saab lugeda ka osaühingu ärivõimaluse ärakasutamist enese või kolmanda isiku huvides ning osaühingu või teiste osanike kahjuks. Ärivõimalus on ühingule omistatav sõltumata sellest, kas ühing kasutab seda ise või mõne muu ühingu osalusega äriühingu kaudu. (p-d 17.2 ja 22)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel müügiviisidega ÄS § 167 lg 3 mõttes ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui hageja on varem juba haginõude osaniku väljaarvamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes (vt ka RKTKo nr 2-17-11516/46, p 27). (p 32)
Osade müügiviis ÄS § 167 lg 3 tähenduses ei ole käsitatav otsuse täitmise korrana TsMS § 445 tähenduses. ÄS § 167 lg 3 viitab üksnes kohtu võimalusele otsustada müüa väljaarvatava osaniku osa avalikul enampakkumisel või muul kohtu määratud viisil, täpsustamata müügi korda. TsMS § 445 lg 1 esimene lause võimaldabki kohtul poole taotlusel eelnimetatud müügi korda täpsustada. Otsustades osa müüa enampakkumisel, saab kohus TsMS § 445 lg 1 järgi määrata poole taotlusel kindlaks ka enampakkumise korraldaja ja tingimused (vt ka RKTKo nr 3-2-1-38-14, p 16; RKTKo nr 3-2-1-94-16, p 17). Samuti on kohtul võimalik hageja taotlusel otsuses määrata, et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga, nt keelatakse kostjal kuni osa omandamiseks antava tähtaja möödumiseni teostada hääleõigust kas ühes või mitmes osanike pädevusse kuuluvas küsimuses (TsMS § 445 lg 1). (p 33)
Võttes arvesse, et osaniku osaühingust väljaarvamise hagi eesmärk ongi osaühingu jaoks vabaneda kohustusi oluliselt rikkunud või osaühingu huve muul viisil oluliselt kahjustanud osanikust, siis ei saa pidada taunitavaks seda, kui kahjustavalt käitunud osanik omal initsiatiivil talle kuuluva osaühingu osa võõrandab (st hagiga soovitud eesmärgi hagi esitamise järel täidab). Sellise hagi eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine, mistõttu käsutustehing ei ole heade kommetega vastuolus ainuüksi ka seetõttu, et osanik võõrandab oma osa tema väljaarvamise kohtumenetluse kestel. Selline käsutustehing oleks vastuolus heade kommetega üksnes juhul, kui osade käsutamise ainus eesmärk on osaühingu kahjustamine. (p 36)
Osaniku väljaarvamise hagi (ÄS § 167) eesmärk ei ole tagada osaühingule või teistele osanikele väljaarvatava osaniku osa omandamine. Juhul kui osaühing soovib väljaarvatava osaniku osa ise õiglase ja kohese hüvitise eest omandada (ehk osa võõrandamine osaühingule), saab osaühing hagi tagamise korras taotleda kohtult väljaarvataval osanikul osa käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 2). (p 37)
Osa kuulumisel mitmele isikule ühiselt saab kohus arvata ühised osanikud osaühingust välja, kui vähemalt ühe osa ühise omaniku suhtes on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused (ÄS § 167). Kui vaidlusalused osad kuuluvad abikaasade ühisvara hulka ning ühe abikaasa puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, on abikaasade kui ühiste osanike väljaarvamiseks osaühingust ja sellekohaste tahteavalduste asendamiseks vajalik esitada hagi mõlema abikaasa vastu. Osa ühiseid omajaid tuleb pidada kohustuslikeks kaaskostjateks. Kui osanik, kelle puhul on täidetud osaühingust väljaarvamise eeldused, teeb pärast osaühingust väljaarvamise aluseks oleva kohustuse rikkumist tehingu, mille tulemusena hakkab senine ühine osa kuuluma üksnes teisele rikkumise hetkel osanikuks olnud osa ühisele omajale, ei välista nimetatud võõrandamistehingu tegemine osaühingul osa omandanud osaniku osaühingust väljaarvamist. (p 38.2)
Kui väljaarvatav osanik on äriühingu osa kohtumenetluse ajal kehtivalt võõrandanud, siis ei ole ta enam osanik. Sellisel juhul võib osaniku väljaarvamise hagi olla muutunud õiguslikult perspektiivituks, mistõttu võib maakohus jätta hagi läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2). (p 38.3)
|
| 2-17-1601/21
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.06.2018 |
|
Ringkonnakohus lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega ühtki asjas kerkinud küsimust.
Nõustudes hagejaga, et käendusleping ei ole tühine (st et maakohtu otsus on selle ainsa põhjenduse osas ebaõige), oleks ringkonnakohus pidanud poolte muid väiteid arutama, määrates selleks kohtuistungi või täites selgitamiskohustust kirjalikult. Seda eriti olukorras, kus maakohus oli eelmenetluse ekslikult korrektselt lõpule viimata jätnud, ei olnud hageja nõuet kõigil õiguslikel alustel kontrollinud ega hageja olulisi väiteid menetluses varem arutanud. Seega saab ringkonnakohtu otsuse seisukohti pidada pooltele osaliselt üllatavaks. (p 15.2)
VÕS § 143 lg 2 nõuded on täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus. (p 23)
Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 peab võlausaldaja tõendama põhivõlgniku kohustuse olemasolu, kui käendaja seda vaidlustab. Siiski ei ole see tõendamiskoormis absoluutne. Ka kostja peab oma vastuväited esitama arusaadavalt ja konkreetselt ning vajadusel neid ka tõendama. (p 27)
Kostja enda allkirjastatud kinnitus, et põhivõlgnik on kaubad või teenused kätte saanud, muudab ka tõendamiskoormist. Juba hea usu põhimõttest lähtudes ei oleks õiglane, kui käendaja, kes on kinnitanud esmalt põhivõlgniku vastuväidete puudumist nõudele, võiks hiljem lükata tõendamiskoormise võlausaldajale lihtsalt väitega, et tema ei ole põhivõlgnik ega selle esindaja. Kui käendaja väidab, et tegu oli tühise tüüptingimusega, peab ta ka vastavad asjaolud esile tooma. (p 28)
VÕS § 149 lg 2 järgi ei saa käendaja kasutada vastuväidet, millele tuginemise vältimiseks käendusleping sõlmiti. Kohtud pidid kontrollima, kas põhivõlgnevuse puudumise vastuväidet sai kostja käendajana VÕS § 149 lg 2 järgi praegusel juhul üldse esitada. (p 29)
Kuigi viivisenõude vähendamine ei ole TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmine, ei tähenda see, et kohus ei peaks selgeks tegema hageja tahet sellise avalduse esitamisel ja sellele adekvaatselt reageerima. Selline avaldus võib tähendada haginõude osalist tagasivõtmist või sellest loobumist, aga ka maakohtu otsuse osalist vaidlustamist. (p 11.1)
Kirjalikus menetluses peab kohus hoolikalt selgeks tegema, mis tähendusega tähtaegu ta pooltele annab ning millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks. (p 14)
Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)
Kohus peab asja lahendamisel kontrollima hagi rahuldamise võimalusi kõigil õiguslikel alustel, mis on esitatud asjaoludel võimalik, ja seda sõltumata poolte seisukohtadest õigusküsimustes (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 652 lg 8). (p 15.4)
Korrektne ei ole hageja nõue viivise saamiseks 8%-lises aastamääras, mis ei arvesta, et seadusjärgne viivis võib edaspidi muutuda. (p 18)
|
| 2-19-13412/126
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.10.2023 |
|
VÕS § 268 lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 p-des 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. VÕS § 267 p 2 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha. VÕS § 268 lg-s 2 täpsustatakse, et kui kinkija taganeb kinkelepingust VÕS § 267 p-s 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa VÕS §-s 571 sätestatud korras alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani. VÕS § 267 p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. (p 10)
Kinkelepingust taganemise avaldusest peab olema arusaadav, millisel alusel kinkija kingisaajaga sõlmitud lepingust taganeb. Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. (p 15)
Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Sama sätte lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt. (p 15)
Ringkonnakohtus on lubatud hagi aluseks olevaid asjaolusid muuta niivõrd, kuivõrd uute asjaolude alusel hagi menetlemine ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega. Esimest korda apellatsioonimenetluses uuele lepingust taganemise alusele tuginemine ei ole kolleegiumi arvates lubatud, kuna see tooks ringkonnakohtule kaasa uute asjaolude ja tõendite väljaselgitamise kohustuse ulatuses, mis ei ole omane apellatsioonimenetlusele, vaid maakohtus toimuvale eelmenetlusele (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Samuti ei ole selliselt hagi aluse muutmine kooskõlas TsMS § 376 lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega. TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt ei ole kassatsioonimenetluses hagi muuta üldjuhul võimalik. (p 16)
|
| 2-17-11516/46
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Haginõude menetlusse võtmisest keeldumist ei saa lahendada (e-)kirjaga. Kohus peab lahendama (täiendava) haginõude menetlusest keeldumise TsMS § 372 lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on TsMS § 372 lg 5 järgi ka edasikaevatav. Sellist määrust ei saa TsMS § 221 järgi edasikaevatavuse tõttu lahendada ega teha kohtujurist, vaid üksnes kohtunik. (p 15.2)
Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel.
Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud. (p 24)
Haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)
Kaasomandi lõpetamise on kohtu diskretsiooniotsus, seejuures tuleb kaasomand (ühisomand) lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem. (p 29)
Olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. (p 30)
Ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. (p 31)
Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)
Edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel tuleks aga eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)
Seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada. (p 43)
Kui pool on esitanud hagi või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks ja seda menetletakse, siis esitatud haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 tähenduses. Seda saab pidada nõude laiendamiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. (p 27)
Selline haginõude laiendamine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik. Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (p 28)
Täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses. (p 35)
Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel. Selliseks puhuks võib olla vajalik abikaasa tahteavalduste asendamine (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). (p 36)
Ühisvara jagamise (sh kaasomandi lõpetamise) asjas olukorras, kus pooled soovivad laenukohustuse arvestamist abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist, on kohtulahendi resolutsioonis mõistlik näha ette laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tuleb määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind. Nii saab enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik saab pakkumise teha kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, tuleks kohtulahendis näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. (p 41-42)
Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). (p 39)
|
| 2-14-61508/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)
Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)
Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)
Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)
|
| 3-2-1-18-10
|
Riigikohus |
07.04.2010 |
|
Hagi aluse tähendust on Riigikohus käsitlenud 29. jaanuaril 1997. a tsiviilasjas nr 3-2-1-14-97 tehtud määruses.
TsMS § 376 lg 3 esimese lause järgi kohaldatakse hagi muutmise avaldusele hagiavalduse kohta sätestatut, st ka hagi aluse või muutmise avaldus peab olema TsMS § 334 lg 1 kohaselt kirjalikus vormis. Hagi alust või eset ei ole võimalik kohtuistungil suuliselt muuta (vt Riigikohtu 10. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-08, p 15 ja 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-08, p 12).
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-125-09
|
Riigikohus |
16.12.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-21-06.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-150-06.
Tulenevalt TsMS § 376 lg 4 p-st 3 ei peeta hagi muutmiseks olukorda, kui esialgu nõutud eseme asemel nõutakse teist eset või muud hüve asjaolude muutumise tõttu.
|
| 3-2-1-14-08
|
Riigikohus |
11.04.2008 |
|
Kuna maakohus oli makseettepanekus ekslikult märkinud taotletava elatise väljamõistmise maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule esitamise päeva, tuleb lugeda hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud taotlust elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt1 aasta eest enne hagi esitamist, hagi muutmiseks. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud hagi muutmisega, st hagi muutmine on toimunud kohtu nõusolekul TsMS § 376 lg 2 kohaselt. Seetõttu ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse normi.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Elatise vähendamiseks alla PKS § 61 lg-s 4 sätestatud miinimummäära või elatise välja mõistmata jätmiseks töövõimetuse tõttu peab töövõimetus olema püsiva iseloomuga ning selleks võib anda alust nii kohustatud vanema täielik kui ka osaline töövõimetus. Siiski ei anna üksnes kohustatud vanema töövõimetus, sh osaline töövõimetus alati alust elatist vähendada alla kehtiva miinimummäära. PKS § 61 lg-st 2 tulenevalt saab elatise kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui vanema sissetulek tingituna töövõimetusest ei võimalda täitemenetluse seadustiku § 132 sätete kohaselt pöörata sellele sissenõuet PKS § 61 lg-s 4 sätestatud ulatuses. Lisaks tuleb juhul, kui vanema töövõimetus ei ole täielik, arvestada tema osalist töövõimet, mis võimaldaks saada sissetulekut ja maksta sellest elatist. Kui kohustatud vanemal on töövõime kaotusest hoolimata piisavalt muud vara peale igakuise sissetuleku, mille arvel ülalpidamiskohustust täita, siis ei ole PKS § 61 lg 6 p 1 alusel elatise vähendamiseks alla kehtiva miinimummäära põhjust. PKS § 61 lg 6 p 1 tuleb kohaldada koosmõjus PKS § 61 lg-ga 2.
Kohus võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista kohustatud vanemalt elatise välja kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist ka juhul, kui vanem ei täitnud lapse ülalpidamiskohustust piisavalt või täitis seda ebaregulaarselt. Hoolimata asjaolust, et kohustatud vanem rikkus aasta jooksul enne elatisehagi esitamist ülalpidamiskohustust, võib PKS § 70 lg 2 alusel mõista elatise välja tagasiulatuvalt hagi esitamisest juhul, kui ülalpidamiskohustuse rikkumise ajal ei esinenud PKS § 61 lg-s 6 nimetatud asjaolusid. Kui kohus tuvastab, et aasta jooksul enne hagi esitamist esinesid kohustatud vanemalt elatise väljamõistmata jätmise alused, ei saa kohustatud vanemalt PKS § 70 lg 2 alusel elatist tagasiulatuvalt ühe aasta eest alates elatisehagi esitamisest välja mõista. Elatise tagasiulatuval väljamõistmisel tuleb arvestada ka seda, et PKS § 70 lg 2 kohaldamisel tuleks vältida kohustatud vanema asetamist raskesse majanduslikku olukorda.
Kui elatis mõistetakse välja tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagiavalduse esitamist, peab kohus tegema muu hulgas kindlaks, millisest kuupäevast alates tuleb elatis välja mõista.
PKS § 70 lg-d 1 ja 2 ei saa tõlgendada nii, et elatis tuleb välja mõista alates hagiavalduse või makseettepaneku kohustatud vanemale kättetoimetamisest või sellest aasta tagasiulatuvalt. PKS § 70 ei tule kohaldada koosmõjus TsMS § 362 lg-ga 1 ega § 486 lg-ga 4, sest neil sätetel on üksnes menetlusõiguslik tähendus. PKS § 70 mõtte kohaselt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda ajast, mil hagiavaldus või maksekäsu kiirmenetluse avaldus kohtule tegelikult esitati.
PKS § 70 lg-t 2 tuleb kohaldada koosmõjus TsÜS § 135 lg-ga 1. Tähtaja arvutamise sätteid saab kohaldada põhimõtteliselt nii edasiulatuva kui ka tagasiulatuva tähtaja arvutamisel. PKS § 70 lg 2 järgi on tähtaja alguseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päev.
|
| 3-2-1-109-08
|
Riigikohus |
17.12.2008 |
|
Üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada.
Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 36 lg 1 p-st 2 ja lg-st 2 tulenevalt saab hageja nõuda kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal tema kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus.
Enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS § 21 kohaselt võib kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise õiguse teisele isikule/teistele isikutele (litsentsiaadile/litsentsiaatidele). Litsentsilepingu kohta tehakse kanne registrisse pärast riigilõivu tasumist. Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris registreerimist. Samuti ei tulene enne 1. maid 2004. a kehtinud kaubamärgiseadusest, et litsentsileping hakkab kehtima lepingu kohta kande tegemisest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-32-02.
Kaubamärgi õiguslik režiim tuleneb enne 1. maid 2004 kehtinud KaMS §-st 5. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt ei tohi füüsiline ja juriidiline isik kaubamärgiomaniku loata kasutada õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki samade või sarnaste kaupade ning teenuste tähistamiseks majandus- ja äritegevuses. Kaubamärgi kasutamiseks loetakse KaMS § 5 lg 3 p 1 kohaselt kauba või pakendi tähistamist kaubamärgiga ja p 2 kohaselt kaubamärgiga tähistatud kaupade pakkumist müügiks, nende turustamist ja ladustamist müügi eesmärgil. Varasema KaMS § 34 kohaselt võetakse kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi normaalsel kasutamisel. Saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. TsK § 222 lg 1 ja varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel on isikul iseenesest õigus nõuda ka saamata jäänud tuluna tulu, mida ta oleks saanud, kui oleks kahjuhüvitisena raha õigel ajal kätte saanud.
TsMS § 376 lg 5 p 2 kohaselt ei loeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist.
Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 60 lg-s 1 kirjeldatud võimalust jätta poole kohtukulud tema enda kanda ei või kohus suvaliselt kohaldada. Valides hagi osalisel rahuldamisel viidatud normis sisalduva kohtukulude jagamise kahe võimaluse vahel, tuleb muu hulgas arvestada ka hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osa proportsioone.
|
| 3-2-1-117-06
|
Riigikohus |
22.11.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-80-06.
Varasem TsMS § 154 lg 1 ei nõudnud hagi aluse täiendamiseks esitatud asjaolude esitamist hagiavalduse vormis. Sama põhimõte on sätestatud ka alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 376 lg 5 p-s 1, mille kohaselt hagi muutmiseks ei loeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid.
|
| 3-2-1-41-05
|
Riigikohus |
11.05.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-96-03.
Kuriteo toimepanek sisaldab endas karistusõiguslikku hinnangut isiku teole, kuid ei saa olla aluseks isiku vastu tsiviilnõuete esitamiseks. Tsiviilnõude esitamise aluseks on konkreetsed teod, esmajoones kohustuste rikkumine.
Kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, kas võlausaldaja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Seejuures saab lähtudes TsK § 229 lg-st 2 vähendada võlgniku vastutuse määra, kui võlausaldaja tahtlikult või ettevaatamatult soodustas täitmata jätmisega või mittenõuetekohase täitmisega tekitatud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks. Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu tagastamist, mis oli üle antud õigusliku aluseta, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem.
Nõukogu otsusele võib analoogia korras kohaldada üldkoosoleku otsuse kohta käivat ÄS § 296 ja lugeda otsuse tühiseks.
Teo asetleidmine TsMS § 94 lg 3 tähenduses hõlmab üksnes isiku faktilist tegevust või tegevusetust, mitte aga õiguslikku hinnangut teo koosseisupärasusele, õigusvastasusele ja süülisusele. Seega on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad üksnes kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, kuid mitte hinnang isiku toimepandu õigusvastaseks lugemisel.
Kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust võib faktiliste asjaolude tõendamiseks kasutada tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina oma väidete tõendamiseks, mida kohus hindab koos teiste asjas kogutud tõenditega.
Kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ei muuda poolte vahel üldist tõendamiskoormist, küll aga saab selle alusel lugeda mitmed kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud tsiviilkohtumenetluses siduvalt tuvastatuks.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Äriühing peab tõendama, et vara müümisel ei järginud juhatuse liige hoolsust, mida temalt sellises olukorras oodatakse, või rikkus näiteks lojaalsuskohustust.
Kohus ei ole asja lahendamisel seotud hageja antud õigusliku kvalifikatsiooniga.
Lepingulise esindaja seletuse võib lugeda poole enda seletuseks ja seega tõendiks üksnes siis, kui pool või tema seaduslik esindaja viibib vahetult lepingulise esindaja seletuse andmise juures ja kinnitab selgesõnaliselt kohtule, et ta nõustub lepingulise esindaja seletusega.
Ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine ei ole hagi eseme muutmiseks, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, millele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja kohaldada ei saa lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige tõendama, et kohustuse rikkumine oli vabandatav.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-41-03. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 108 lg-st 1 tulenes juhatuse liikme kohustus toimida tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel heas usus. Viimati nimetatust lähtub muu hulgas juhatuse liikme kohustus vältida oma tegevuses enda ja aktsiaseltsi huvide konflikti ehk nn üldine lojaalsuskohustus.
Ainuüksi vara müük alla turuhinna ei tähenda automaatselt juhatuse liikme kohustuste rikkumist.
|
| 3-2-1-4-06
|
Riigikohus |
30.03.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Registreeritud kaubamärgi omanikule tuleneb õiguskaitse kaubamärgiga sarnase tähise kasutamise vastu domeeninimes KaMS § 14 lg-st 1. Seega on tegemist kaubamärgiomaniku ainuõigusega.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
Kohtuotsuse resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kohus peab suutma piiritleda, milliseid tähiseid ei tohi isik ärinimes kasutada ja millistest kaubamärgiomaniku õiguste rikkumisest peab isik hoiduma.
Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 228 järgi annab kohus ise asjas tuvastatud asjaoludele õigusliku hinnangu ega ole seotud kvalifikatsiooniga, mille pool õigussuhtele annab.
Isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele, tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Kui kohus selles kahtleb, tuleb võimaldada hagejale selgitada, kas ta soovib selliselt hagi alust täiendada.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Direktiivi alusel kehtestatud siseriikliku regulatsiooni tõlgendamisel tuleb arvestada direktiivi põhimõtteid vaatamata sellele, et õigusvaidluses ei saa tugineda kodanike suhtes ainuüksi direktiivile. Sellisel juhtumil võib kõne alla tulla riigi vastutus direktiivi rakendamata jätmise eest.
Eelotsuse küsimise näol ainuõigus on kohtul ning menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses. Sisuliselt on tegemist taotlusega õiguse tõlgendamiseks ja kohaldamiseks, millega kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 järgi seotud.
Kombineeritud kaubamärgi sõnalise osa kasutamine kolmanda isiku ärinimes võib rikkuda kaubamärgiomaniku õigusi.
ÄS § 12 lg 3 tähenduses hõlmab mingis kaubaklassis registreeritud kaubamärgi kaitse ka sellise kauba turustamist. Ärinime kasutamise keelamiseks ÄS § 12 lg-le 3 tuginedes piisab sellest, kui vaid üks tegevusala on hõlmatud kaubamärgiga kaitstud kauba suhtes.
Ainuüksi ÄS § 12 lg-st 3 ei tulene kaubamärgiomanikule nõuet kohustada kostjat keelama oma ärinime kasutamine ja muutma põhikirja. Sellise nõude aluseks saaks eelkõige olla KaMS § 57 lg 1 p 1, aga ka VÕS § 1055 lg 1.
|
| 3-2-1-123-09
|
Riigikohus |
24.11.2009 |
|
TsMS § 634 lg-st 1 tulenevalt võib apellant kaebust muuta ja täiendada apellatsioonitähtaja lõpuni. Sama sätte lg 2 järgi ei välista eeltoodu apellandi õigust esitada uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja on asendanud esialgu nõutud hagi eseme asjaolu muutumise tõttu teise esemega. Selliselt ei ole hageja TsMS § 376 lg 4 p 3 järgi hagi muutnud. Viidatud sätte järgi ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist.
Asja menetlemisel ei ole esitatud väidet, et vaidlusaluse õigussuhte iseloomust tulenevalt ei kuulu asja lahendamine üldkohtu pädevusse. Seda ei väida hageja ka kassatsioonkaebuses. TsMS § 668 lg-st 3 tulenevalt ei oleks kassatsioonkaebuses sellele väitele tuginemine ka lubatav. Eeltoodust järelduvalt ei ole ka Riigikohtul alust tühistada vaidlusalust ringkonnakohtu otsust omal algatusel põhjusel, et üldkohus ei ole pädev asja lahendama. Küll tuleneb eeltoodust see, et menetlusökonoomiast lähtudes on üldkohus pädev asja arutama ka pärast ringkonnakohtu otsuse tühistamist muul alusel.
Järeldus, et haldusakti kehtivus välistab hüvitise väljamõistmise, on ekslik. RVastS § 7 lg-s 1 sätestatakse põhimõte, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida kohese õiguskaitsevahendi kasutamisega (nt haldusakti vaidlustamine vaide- või kohtumenetluses). Samas ka juhul, kui isik jättis tal olevad võimalused oma õiguste kaitseks kasutamata, ei ole hüvitise väljamõistmine täielikult välistatud. RVastS § 7 lg-t 1 on võimalik tõlgendada selliselt, et õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei välista alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks ka hüvitise vähendamisele. Olukorras, kus õiguskaitsevahendi olemasolu võis olla isiku jaoks ebaselge või selle kasutamise vajalikkus raskesti ettenähtav, võib olla põhjendatud hüvitise vähendamine.
RVastS § 7 lg 1 järgi on võimalik avalik-õiguslikus suhtes tekitada kahju õigusvastase, aga ka õiguspärase haldusaktiga, kui selle ellurakendamisel rikutakse seaduses ettenähtud korda.
|
| 3-2-1-125-12
|
Riigikohus |
07.11.2012 |
|
Kui hageja soovib viia haginõude kooskõlla TsMS § 425 lg-ga 1, saab ta apellatsioonimenetluses oma hagi täiendada. Tegemist ei ole hagi muutmisega TsMS § 376 lg-te 1-3 mõttes
Juhul, kui kindlustusleping füüsilise isikuga sõlmiti igaks kindlustusperioodiks eraldi ja sellele ei eelnenud igakordset kindlustusvõtja avaldust, on vähemalt üldjuhul põhjendatud võtta VÕS § 436 kohaldamisel aluseks kindlustusvõtja viimane avaldus. Kui järgitud ei ole VÕS § 436 lg-s 2 sätestatut, siis ei saa muudatust poliisil käsitada pakkumusena ja leping tuleb lugeda sõlmituks kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimustel.
VÕS § 434 lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kindlustusvõtjale väljastama enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis), millest järeldub, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale poliisi pärast kindlustuslepingu sõlmimist. Kui lugeda väljastatud poliisi kindlustusandja pakkumuseks, mitte aga lepingu sõlmimist kinnitavaks dokumendiks, jääks kindlustusvõtja ilma kaitsest, mida peaks talle pakkuma VÕS § 436.
Selleks, et eritingimus, kindlustusjuhtumit välistava asjaolu kohta, poliisil oleks muutunud kindlustusvõtjale siduvaks, peavad olema täidetud VÕS § 436 lg-s 2 sätestatud eeldused, s.o kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kõrvalekaldumisele kindlustusvõtja avaldusest eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega või seda asendava eraldi esiletõstetud märkega poliisil ja kindlustusvõtja pole sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu vaielnud.
Kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest eraldi kirjaliku teatega, ja kindlustusvõtjat, keda teavitatakse erinevusest poliisil sisalduva eraldi esiletõstetud märkega, tuleb kohelda võimalikult sarnaselt. Arvestada tuleb seda, et eraldi saadetud kirjalik teade saadetakse ühe konkreetse teema kohta ning selliselt on kindlustusandja juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu kooskõlas VÕS § 436 lg-ga 2. Kindlustusvõtja avaldusest erinev lepingutingimus peab eristuma kogu ülejäänud tekstist ja olema teistest poliisil kajastatud lepingutingimustest selgelt eristatav.
VÕS § 425 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitist soodustatud isikul, mitte kindlustusvõtjal. Kuna kindlustuslepingu järgi on soodustatud isikuks Swedbak AS, siis on maakohus ebaõigesti välja mõistnud kindlustushüvitise kindlustusvõtja kasuks.
|
| 3-2-1-150-09
|
Riigikohus |
17.12.2009 |
|
Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks võib olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus.
Isegi kui tuvastada, et isik rikkus ÄS § 187 lg-st 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust, ei võimaldaks see osaühingu võlausaldajal nõuda VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju hüvitamist, kuivõrd VÕS § 1045 lg 3 kohaselt ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. ÄS § 187 lg 1 kaitse eesmärgiks on kaitsta osaühingut, mitte osaühingu võlausaldajaid.
Hageja tugines hagiavalduses hagi alusena asjaolule, et kostja rikkus osaühingu juhatuse liikme kohustusi. Maakohtu istungil põhjendas hageja oma nõuet ka väitega, et kostja rikkus juhatuse liikme kohustust sellega, et ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja tuginemine maakohtu istungitel asjaolule, et kostja ei esitanud õigeaegselt pankrotiavaldust, ei ole hagi muutmine TsMS § 376 kohaselt, mis peaks TsMS § 376 lg 3 järgi olema esitatud samas vormis kui hagiavaldus. Tegemist on hagi aluse täiendamisega, mille võib esitada muu hulgas ka suuliselt kohtuistungil.
TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi esitamise aeg. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 133 lg 2 teise lause järgi tuleb kõrvalnõudeid, mis ületavad põhinõuet, arvestada tsiviilasja hinna määramisel vähemalt üldjuhul põhinõuet ületavas osas tervikuna.
|
| 3-2-1-11-09
|
Riigikohus |
21.04.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-82-08.
PKS § 70 ja § 61 lg 6 mõtte kohaselt ei ole võimalik pidada elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõuet elatise nõude suurendamiseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes.
Juhul, kui hageja esitab hagi muutmise nõude seaduses sätestatud vormis, tuleb anda kostjale võimalus esitada sellele oma vastuväited.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-108-07.
Kui vanem maksab enne hagi esitamist vabatahtlikult lapse ülalpidamiseks miinimumsuuruses elatist ja kui lapse vajadusi ning vanemate varalist seisundit arvestades tuleb vanemalt mõista välja vabatahtlikult makstust suurem elatis, saab kohus PKS § 70 lg 2 alusel mõista vanemalt tagasiulatuvalt välja elatise ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem.
PKS § 70 ja § 61 lg 6 mõtte kohaselt ei ole võimalik pidada elatise tagasiulatuva väljamõistmise nõuet elatise nõude suurendamiseks enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes.
|
Facebook
Twitter