2-15-8191/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.04.2018 |
|
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 656 lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule vaid siis, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid. Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (TsMS § 328 lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1-4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)
Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks Vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 13; 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-12, p 14; 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-11, p 16; 16. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16; Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Vt tõendite hindamise kohta apellatsioonimenetluses (TsMS § 652) Riigikohtu 22. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15; Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 11)
Kui ringkonnakohus saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks põhjendusega, et maakohus on jätnud asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata, siis peab ringkonnakohus märkima, millised asjas tähtsad asjaolud oleks vaja veel välja selgitada. Isegi kui maakohus ei ole kõiki asjas tähtsaid asjaolusid välja selgitanud või ei ole hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, saab ringkonnakohus üldjuhul rikkumised ise kõrvaldada. Kui ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, saab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi muuta või täiendada. (p 12)
|
| 2-17-8667/53
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
25.09.2019 |
|
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 18):
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 11.2)
Kohtulahend peab vastama täielikult TsMS § 442 lg-le 8. Kohtulahend peab olema menetlusosaliste jaoks ka vastava osa siseselt loogiliselt liigendatud, mh nt punktide ja alapunktide abil, ning selles kasutatud erialakeel esitatud võimalikult üldarusaadaval kujul (vt ka Riigikohtu 26. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-16, p 18). (p 12)
Riigikohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist ega asja lahendada, kui ringkonnakohus ei ole kontrollinud apellatsioonkaebuse nõuetele vastavust ja asja menetlusse võtmise järel kaebust lahendanud (vt nt Riigikohtu 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477/38, p 12). (p 11.4)
|
| 2-17-102708/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2018 |
|
Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg-le 21 alusel keelduda, kui on täidetud kolm tingimust:
· maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;
· menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse ja
· täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (p 10)
Üksnes menetluskulude jaotuse vaidlustamisest ei piisa, et ringkonnakohtul oleks kohustus apellatsioonkaebust menetleda (p 11)
|
| 2-19-10542/267
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.01.2022 |
|
SanS § 55 lg 1 neljanda lause järgi on kaebeõigus seega vaid sellisel võlausaldajal, kelle õigusi saneerimiskava muutmine puudutab. Sarnaselt on hagita menetlust lõpetava määruse peale üldjuhul kaebeõigus vaid isikul, kelle õigusi on määrusega kitsendatud (vt TsMS § 660 lg 3, § 696 lg 3). (p 10)
|
| 2-16-3492/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
14.02.2018 |
|
ÄS § 166 lg 3 järgi on kohtu kaudu teabe saamise eelduseks esiteks see, et osanik on esmalt taotlenud teavet või dokumentidega tutvumise õigust ühingult. Selle reegli eesmärk on suunata äriühingu osanikke esmalt suhtlema äriühinguga kohtuväliselt.
Teine eeldus on see, et puudutatud isik kas keeldub teavet andmast või dokumentidega tutvuda võimaldamast või ei vasta teabenõudele. Alles siis, kui juhatus keeldub teavet andmast või dokumentidega tutvuda võimaldamast, või kui on selge, et juhatus ei vasta avaldaja teabenõudele, on alus pöörduda avaldusega kohtusse. (p 11)
Seetõttu on lubatud avalduse taotlusi kohtumenetluses küll täpsustada, kuid ei ole lubatud esitada selliseid küsimusi ega taotleda tutvumist selliste dokumentidega, mida ei ole osaühingult enne kohtusse pöördumist küsitud.
Teabenõude avalduse menetlemisel tuleb kohtus esmalt kindlaks teha, kas avaldaja on enne kohtusse avalduse esitamist pöördunud esmalt ühingu poole. Kui avaldaja ei ole enne kohtusse pöördumist samade küsimustega pöördunud ühingu poole või kui ta on seda teinud vaid osaliselt, siis ei saa avaldust rahuldada teabe osas, mida äriühingult ei ole nõutud. (p 12)
ÄS § 166 lg 1 ei piira iseenesest seda, mida osanik võib teabena ühingult küsida. Eeltoodu ei tähenda aga siiski seda, et osanik võiks osaühingult teabenõude korras küsida ükskõik mida. (p 14)
Osanik ei saa teabenõudena taotleda, et kohus kohustaks osaühingu juhatust vastama sellistele küsimustele, millele vastamine kujutab endast üksnes juhatuse hinnangu andmist mingile olukorrale. Samuti ei saa osaühingult küsida küsimusi, mis on seotud oletuste või prognoosidega. (p 14.1)
Kui pooled vaidlevad selle üle, kas dokument, mida avaldaja näha soovib, on olemas või mitte, peab avaldaja põhistama dokumendi olemasolu. (p 14.2)
ÄS § 166 lg 1 mõtte kohaselt ei saa osanik nõuda osaühingult tutvumist selliste dokumentidega, mida ei ole (veel) olemas. Kui pooled vaidlevad selle üle, kas dokument, mida avaldaja näha soovib, on olemas või mitte, peab avaldaja põhistama dokumendi olemasolu. (p 14.2)
ÄS § 166 lg 1 järgi saab nõuda üksnes dokumente, mis ühingul olemas on. (p 14.3)
ÄS § 166 lg 1 raames ei saa avaldaja nõuda dokumentide koopiaid ega seda, et kohus kohustaks juhatust saatma dokumente avaldajale e-postiga. Ühing võib seda teha, kui ta leiab, et see on tema jaoks vähem koormav kui võimaldada tutvuda dokumentidega osaühingu ruumides, aga kohus ei saa vähemalt üldjuhul osaühingut selleks kohustada. (p 14.4)
Teabe taotlemise ja dokumentidega tutvumise nõude lahendamisel ja teabeõiguse piiride määramisel tuleb arvestada nii õigustatud kui ka kohustatud isiku õiguste ja huvidega. Osanik peab teabe taotlemisel käituma heauskselt ja ta peab saadud teavet ka heauskselt kasutama. Osaühing seevastu peab andma osanikule teavet, mille andmine tema huve oluliselt ei kahjusta, kuid samas võib ühingut teabenõudega koormata siiski mõistlikul määral. Ka teabenõude täitmise viisi kindlaksmääramisel tuleb kohtul kaaluda mõlema poole huve ja arvestada mh taotletud teabe ja dokumentide mahtu, aga ka seda, et teabenõude täitmine häiriks äriühingu tegevust võimalikult vähe. (p 14.5)
Kui osanik soovib näha mingeid kindlaid dokumente, siis tuleb selle lahendi resolutsioonis, millega kohus rahuldab avaldaja teabenõude ja kohustab puudutatud isikut esitama avaldajale tutvumiseks teatud dokumente, kõnealused dokumendid piisavalt määratleda. Piisava määratletuse nõude saab lugeda täidetuks, kui puudutatud isikuga sarnasele mõistlikule ja heas usus tegutsevale isikule on arusaadav, mida teda esitama kohustatakse. (p 16.2)
Üldjuhul on aktsionäril õigus saada teavet aktsiaseltsi juhatajaga sõlmitud lepingu olulisemate tingimuste ja seotud isikutega tehtud tehingute kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-16, p-d 15 ja 17). Sama kehtib ka osaühingu osaniku teabeõiguse kohta ja sellised teabenõuded ei ole pahausksed. Ainuüksi asjaolu, et avaldaja ja puudutatud isiku endiste osanike vahel on erimeelsused, ei muuda avaldaja teabenõuet pahauskseks. (p 17)
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise seisukohaga, tuleb seda põhjendada (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-15, p 20). Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 13.2)
Iseenesest näeb TsMS § 654 lg 6 küll ette, et kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu otsuse põhjendusi, ei pea ta oma otsust põhjendama. Sel juhul peab ringkonnakohus aga märkima, et ta nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega. See ei vabasta ringkonnakohut siiski TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustusest vastata apellatsioonkaebuse väidetele. (p 13.3)
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse kohta sätestatud põhimõtted kohalduvad ka hagita menetluses tehtud lahendi peale esitatud määruskaebuse menetlemisel ringkonnakohtus (TsMS § 659). (p 13.4)
|
| 2-15-6034/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2017 |
|
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 17.1)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. (p 17.2)
Kui ringkonnakohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. (p 17.3)
Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline ega ebaselge. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. (p 21.3)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
VÕS § 645 lg-t 1 saab kohaldada ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16). (p 20)
Sõltumata sellest, et töövõtja on ehitusettevõtja, peab kohus VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks hindama töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Samuti tuleb iga puuduse puhul eraldi hinnata, kas see on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kas töövõtja pidanuks sellest puudusest teadma. Vähemalt üldjuhul saab arvestada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja kõrgema hoolsusstandardiga (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). (p 21.2)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kui kohus rahuldab esimese alternatiivse nõude osaliselt, siis ei tähenda see seda, et samal ajal saab osaliselt rahuldada ka teise alternatiivse nõude. (p 34)
|
| 2-14-11930/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.11.2017 |
|
Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)
Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.
Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).
Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).
Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)
Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)
Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.
Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).
Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).
Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)
TsMS §-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 tuleneb, et ringkonnakohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. (p 16)
Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 36 17, p 16; vt ka 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). (p 18)
Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest peab alama astme kohus jaotama menetluskulud ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. (p 20)
Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest peab alama astme kohus jaotama menetluskulud ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. (p 20)
Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)
Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.
Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).
Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).
Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)
|
| 2-14-61508/73
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Haginõude vähendamine ei ole hagi muutmine. Haginõude vähendamiseks ei ole vajalik kostja või kohtu nõusolek. Menetluslikult saab olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata või menetlus lõpetada. (p 17)
Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. (p 21)
Raha vastuvõtmine kviitungi alusel tähendab tõenduslikult üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kui hageja tugineb oma nõudes sellisele kviitungile, siis ei muuda see hageja tõendamiskoormist selles, et ta on kostjaga sõlminud laenulepingu. (p 23)
Asja uuel läbivaatamisel on ringkonnakohus (ka teises koosseisus) seotud varem samas asjas antud õigusliku seisukohaga, v.a erandlikel asjaoludel, eelkõige Riigikohtu teistsuguse seisukoha võtmise korral selle õigusküsimuse kohta, millega kaasneks suure tõenäosusega asjas varasema õigusliku seisukoha juurde jäämisel lahendi tühistamine Riigikohtus. Õigusliku seisukoha muutmist tuleb otsuses ka põhjendada. (p 23)
|
| 2-19-3645/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
30.09.2020 |
|
Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Selliselt on menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 669 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud. TsMS § 656 lg 4 järgi on ringkonnakohtul juhul, kui menetlusnormi oluline rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, õigus otsustada, kas lahendi see osa tühistada. (p 10)
Maakohtu otsuse põhjenduste vastuolulisuse tõttu võis hagejale jääda selgusetuks vajadus vaidlustada kohtuotsus ainuüksi vältimaks oma õiguste kaitse võimaluste kaotamist juhul, kui kostja apellatsioonkaebust lahendades asub ringkonnakohus maakohtust erinevale seisukohale ja seda osaliselt apellatsioonimenetluses ilmnenud asjaoludel. TsMS § 456 lg 4 teise lause mõte ei ole tuua kaasa hageja kaebeõiguse kaotust olukorras, kus alternatiivselt esitatud nõude rahuldamata jätmise peamiseks põhjenduseks oli see, et asja materjalide kohaselt ei olnud hageja põhinõude rahuldamine siiski välistatud. (p 11)
|
| 2-18-2243/179
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole osanike koosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla osanikul õiguslikku huvi esitada osaühingu vastu hagi osanike otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib seni, kuni jõustunud kohtulahendiga ei ole tuvastatud otsuse tühisust (TsÜS § 38 lg 2 teine lause) või tunnistatud otsust kehtetuks (ÄS § 178 lg 1). Kui aga üks osanik on osanike koosoleku otsuse kehtivuse vaidlustanud, võib teisel osanikul, kes soovib koosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada otsuse vaidlustamise hagiga ühiseks menetlemiseks vastavasisuline tuvastushagi eesmärgiga vältida hagi õigeksvõtu mõju (vt nt aktsiaseltsi kontekstis RKTKm 14.12.2011 nr 3-2-1-133-11, p 21; RKTKo 12.01.2011 nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). (p 17)
Juriidilise isiku organi otsuse kehtivuse tuvastamise hagi tuleb esitada juriidilise isiku vastu. Sellise hagi esitamisel on kohaseks kostjaks juriidiline isik. (p 18)
ÄS § 184 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele osaniku nõudel uue liikme. Kohus saab koostoimes TsMS §-ga 602 määrata juhatuse asendusliikme juhul, kui äriühing on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vt RKTKo 18.12.2019 nr 2-17-10474/80, p 38). (p 29.1)
Hagi tagamise korras juhatuse liikme määramise eesmärk erineb ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel juhatuse asendusliikme määramise eesmärgist. Kohus võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet. Sellise hagi tagamise (vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise) eesmärk on eelkõige olulise kahju või omavoli vältimine (TsMS § 377 lg 2), tagamaks menetluse ajaks õigusrahu. Hagi tagamise korras osaühingule juhatuse liikme määramisel ei tule juhinduda ÄS § 184 lg-st 6. (p 29.2)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme kandidaadi kohta tuleks osanikele esitada rohkem andmeid, kui need, mis võimaldavad osanikel aru saada, millist isikut soovitakse juhatuse liikme kohale valida. (p 22)
Samuti ei saa juhatuse liikme valimise otsuse tühisust tuua kaasa kandidaadi väidetav ebakompetentsus, juhtimiskogemuse puudumine või suur töökoormus. (p 23)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata.
Järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Samuti ei pea kohus põhjendama ühe alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist siis, kui hageja ei ole oma alternatiivseid nõudeid järjestanud. Kui hageja on järjestanud oma alternatiivsed nõuded ja kohtu arvates ei ole hageja esmane nõue põhjendatud, tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et kohus jätab esmase alternatiivse nõude rahuldamata (vt RKTKo 11.12.2013 nr 3-2-1-129-13, p 14). Samas ei pea kohus ühe järjestamata alternatiivnõude rahuldamise korral võtma teiste alternatiivnõuete kohta kohtulahendi resolutsioonis seisukohta (vt RKTKo 19.12.2012 nr 3-2-1-165-12, p 24). Kui aga kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmisest. (p 25)
Kui kostja on apellatsioonimenetluses õigustamatult vaidlustanud hagi rahuldamata jätmise, on ringkonnakohtul võimalik kaaluda, kas jätkata kaebuses esitatud nõude menetlemist või jätta see TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 20)
|
| 2-19-6185/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2021 |
|
TsMS § 427 teine lause piirab kahekordset kaebeõigust.
TsMS § 427 teises lauses sisalduv kaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusega vastuolus ega riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt (vt ka RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p-d 62 ja 63.
Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud.
Vt kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina RKPJKo 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 21.
Isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (RKPJKp 18.06.2010, nr 3-4-1-5-10, p 16). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev määrama kindlaks edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (RKPJKm 03.07.2008, nr 3-4-1-10-08, p 10). (p 12)
Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtus on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt RKTKm 26.05.2014, nr 3-2-1-48-14, p 14; RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemine on mõistlik ka juhul, kui määruskaebuses esitatakse uued väited, mille täiendav kontrollimine ja põhjendamine on vajalik. (p 13)
Jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks teistmismenetlus. Jõustunud kohtumääruste edasikaebamisel määruskaebe korras on mõistlik esitada alternatiivselt ka teistmisavaldus.
TsMS § 709 kohaselt võtab Riigikohus teistmisavalduse menetlusse, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaeg on mõjuval põhjusel ennistatav. (p 14)
|
| 2-18-18193/100
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.05.2021 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsida, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. (p 10)
Ringkonnakohut ei vabasta apellatsioonkaebuse õigusliku perspektiivikuse hindamisest asjaolu, et kaebuses ei ole selgelt välja toodud, kuidas maakohus materiaalõiguse norme valesti kohaldas. Selle üle, kas apellatsioonkaebuses on piisavalt põhjendatud uute tõendite esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4), saab ringkonnakohus otsustada alles pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. (p 12)
|
| 2-18-11917/26
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.12.2018 |
|
Isik, kes on tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse paigutatud, saab TsMS § 543 teise lause alusel esitada määruskaebuse ka siis, kui abinõude rakendamine on lõpetatud ja ta soovib, et kohus tuvastaks, et määrus on ravimite manustamise kohta märgitu osas ebaseaduslik (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 58; 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p 33). (p 14)
Puudutatud isiku põhiõigusi arvestades on kohtu määratud esindajal õigus puudutatud isikut esindada ka vastu puudutatud isiku tahet ja olukorras, kus puudutatud isik ei ole võimeline oma tahet väljendama (TsMS § 543 koostoimes TsMS § 535 lg-tega 1 ja 2). TsMS § 535 eesmärk on kohtu poolt puudutatud isikule esindaja määramise kaudu tagada puudutatud isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses efektiivsem (põhi)õiguste (mh vabadusõiguse ja kehalise puutumatuse õiguse) kaitse. Kui riik võtab isikult tema enda või avalikes huvides vabaduse, peab see olema põhjendatud. Sellises menetluses võib isiku tahe olla piiratud. Nt ei pruugi ta oma hingelise ja tervisliku seisundi tõttu olla võimeline mõistma kõiki asjaolusid, millest nähtub, et teda ei tuleks kinnisesse asutusse paigutada. Lisaks võivad haigla töötajad või puudutatud isiku lähedased puudutatud isikuga manipuleerida. (p 15)
Riigikohtu 19. veebruaril 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13 tehtud määruse seisukohtadest ei järeldu (mh korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul), et ravi (mh ravimite manustamine) peaks kirjas olema kohtumääruse resolutsioonis. Piisab, kui määruse resolutsioonist nähtub, kas ja millisesse kinnisesse asutusse TsMS § 533 lg 1 mõttes isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56). (p 17)
Lisaks korralisele kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele kohaldub TsMS § 538 lg 1 p-s 2 sätestatu ka määruste puhul, millega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi saamiseks kuni neljaks päevaks esialgse õiguskaitse kohaldamise raames või esialgse õiguskaitse korras isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise kuni 40 päevani pikendamise puhul. (p 18)
Korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ei pea kohus määrama ravi liiki ja ulatust kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib (ja millisel viisil) selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab ning millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua. Ravi üle otsustamine hõlmab ka vähemasti isiku ravimitega ohjeldamise PsAS §-de 14−144 järgi, vaatamata Terviseameti kontrollile. Juhul, kui kohtumäärus on ebaselge, ei ole selle alusel õigus tahtevastaselt ravida (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 56).
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas sundravi kohaldamise kontekstis väljendatud ekspertiisi puudutavad seisukohad (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-16, p-d 34-41) kehtivad ekspertiisi kohta ka tsiviilkohtumenetluses korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluse puhul ja olukordades, kus kohus on esialgse õiguskaitse pikendamise nime all kohaldanud puudutatud isiku tahtevastast hospitaliseerimist pikemaks ajaks kui neli päeva, kuigi erandlikku olukorda selleks ei esine (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3). Mh peavad ka korralise kinnisesse asutusse paigutamise menetluses ekspertiisiaktis olema esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Ekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks on isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatuga on täidetud seaduses sätestatud isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eeldused. Ekspert peab sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks. (p 19)
Isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise eelduste sätestamisel on arvesse võetud, et tegemist on ajutise meetmega ning kohtul on eelduste täidetuse kontrollimiseks piiratud aeg (vt ka Riigikohtu 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 49). St kohus peab kontrollima, kas esialgse õiguskaitse korras olukorra reguleerimine on isiku enda või teiste isikute huvide kaitseks viivitamatult vajalik, kas kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on ilmselt täidetud ning kas isiku tervisliku seisundi kohta esitatud dokumendid on hinnangu andmiseks piisavad. Esialgse õiguskaitse meetmete olemusest tulenevalt ei pea kohus isiku esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamisel kinnisesse asutusse paigutamise abinõu ravi (mh ravimite manustamise) osas korralise menetlusega samas ulatuses (vt p 19) põhjendama. (p 20)
Määruse põhjendamise kohustus ravi osas on isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise, esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul erinev ka seetõttu, et eelduslikult on kohtul viidatud menetlustes erineval määral infot isiku tervisliku seisundi kohta. Mida pikemaks ajaks isik psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutatakse, seda detailsemad andmed saadakse eelduslikult valdkonna ekspertidelt isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastase ravi kohaldamiseks paigutamise eelduste täidetuse kontrollimiseks ning ühtlasi ka ravi kohta kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjeldamiseks. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel kuni neljaks päevaks peavad olemas olema piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta (TsMS § 534 lg 1 p 2). Esialgse õiguskaitse pikendamisel 40 päevani peab see olema ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates (TsMS 534 lg 5 teine lause) ning korralise menetluse puhul peab ekspert eksperdiarvamuses olema esitanud seisukoha isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise eelduste (mh isiku ohtlikkuse prognoosi) kohta. Seejuures peab eksperdiarvamuse esitanud ekspert olema isiku isiklikult läbi vaadanud või teda küsitlenud (TsMS § 537 lg 1 esimene lause).
Nii isiku psühhiaatriahaiglasse tahtevastasele ravile paigutamise puhul esialgse õiguskaitse kuni neljaks päevaks kohaldamise kui ka esialgse õiguskaitse pikendamise ja korralise menetluse puhul peavad olema kohtule esitatud andmed isiku tervisliku seisundi kohta, mis võimaldavad kohtul kontrollida, kas vastava meetme kohaldamise eeldused on täidetud. Lisaks peavad isiku tervisliku seisundi andmed olema piisavad selleks, et kohus saaks täita lahendi põhjendamise kohustust (mh ravi osas). Seega olukorras, kus isiku tervisliku seisundi kohta esitatud andmed ei võimalda nimetatud kohustusi täita, tuleb kohtul koguda täpsustavaid andmeid puudutatud isiku tervisliku seisundi kohta ning paluda mh korralises kinnisesse asutusse paigutamise menetluses eksperdil oma seisukohti täpsustada ja põhjendada (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). (p 21)
Riigikohus on ka hagita menetluses määruskaebuse lahendamisel seotud kaebuse piiridega (TsMS § 688 lg 1 ja § 695; vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-16, p 10; 5. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-13, p 8; 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 19). (p 13)
|
| 2-15-9117/149
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.01.2020 |
|
Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13)
Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tervikuna seda põhjendamata. Ringkonnakohus tühistas ühisvara jagamise viisi selgitamata, miks ta leiab, et maakohus ületas diskretsioonipiire. (p 10-11)
Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)
Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)
Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist.
Kohus saab lähtuda üldjuhul üksnes hagis või vastuhagis nõutud jagamise viisidest ning üksnes juhul, kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). (p 13-15)
Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. (p 11)
Pooled ei tuginenud jagamise viisina ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Praeguses asjas ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, milles seisnes maakohtu diskretsioonipiiride ületamine ühisvara jagamise viisi valikul, seetõttu ei saanud ringkonnakohus maakohtule ka ette heita, et viisina ei kasutatud ühisomanikevahelist enampakkumist. (p 14-15)
Asjaolu, et pooled ei taotlenud kinnistusraamatu kannete muutmiseks tahteavaldusi, ei ole selline menetlusnormi rikkumine, mis õigustaks maakohtu lahendi tühistamist. Tahteavalduste asendamist on võimalik nõuda ka hiljem eraldi menetluses. (p 12)
|
| 2-12-44594/264
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.12.2019 |
|
Vaimse puudega isikute õiguste kaitseks kohustab TsMS § 217 lg 8 selgitada isikule riigi õigusabi saamise võimalust. Isikut ei peaks panema olukorda, kus tal ei ole esindajat, kui ta samas selgelt ise enda õigusi kohtumenetluses kaitsta ei suuda. (p 17)
Kui isik esitab kohtule pöördumise, mille pealkiri ei ole selle sisuga kooskõlas, kuid millele on lisatud ka riigi õigusabi taotlus ja majandusliku seisundi teatis, tuleb kohtul täpsustada, kas sellele lisatud riigi õigusabi taotlus on esitatud sooviga saada riigi õigusabi käesolevas tsiviilasjas. Kui see nii on, siis tuleb riigi õigusabi taotlus lahendada. (p 18)
Mõjuva põhjusena apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks saab käsitada kostja avalduses ja seisukohtades toodut koostoimes Sotsiaalkindlustusameti otsusega, kus tuvastati, et kostjal on raskele ja keskmisele puudeastmele vastav vaimse funktsiooni kõrvalekalle. (p 13)
Asjas oli tegemist vaimse puudega inimesega, kes vastas ringkonnakohtule enne antud tähtaega, et tema ei pea apellatsioonkaebuse puudusi kõrvaldama. Ringkonnakohus ei saa keelduda puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu apellatsioonkaevuse menetlusse võtmisest enne, kui on möödunud tähtaeg, mille ringkonnakohus andis puuduste kõrvaldamiseks. (p 16)
|
| 2-16-18953/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2019 |
|
Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)
Lisaks PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg-s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused. Tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine. Tagasivõitmise hagi rahuldamine on võimalik, kui kahjustatud on võlausaldajate tegelikke, mitte abstraktseid huve ning võlausaldajate huvide kahjustamine peab olema asjaoluna kindlaks tehtud. (p 12)
Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas ning peab ise analüüsima kõiki poolte maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitatud faktilisi ja õiguslikke väiteid ning tõendeid. Ringkonnakohus peab siis TsMS § 654 lg-st 5 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Sealjuures peab ringkonnakohus TsMS § 653 kohaselt põhjendama maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamist. (p 13.1)
Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb võrrelda tagasivõitmise aja olukorda hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. (p 13.3)
Oluline on tuvastada, kas tasu väljamaksmine oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Oluline on hinnata seda, kas võlgniku käitumine oli maksete tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte.
Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamise aspektist ei ole määrava tähtsusega see, kas juhatuse liikme tasude väljamaksmise ajal eelistati üht võlausaldajat teiste, sest seda ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks, vaid võrrelda tuleb erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Ka sellest, et makse tehti PankrS § 117 lg 2 p 1 tähenduses võlgniku lähikondsele, ei piisa järelduseks, et see kahjustas võlausaldajate huve.
Ehkki see ei ole võlgniku käitumisele hinnangu andmisel määrava tähtsusega, tuleb maksete tegemise majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel arvesse võtta asjaolu, kas võlgnikul oli võlausaldajale vaidlusaluste maksete tegemise ajal ka teisi võlausaldajaid, kelle nõuded olid juba muutunud või lähiajal muutumas sissenõutavaks. (p 13.4)
Kui pankrotimenetluses ei ole ühtegi võlausaldajat, kelle nõuet oleks tunnustatud või kelle nõude tunnustamise üle oleks vaidlus pooleli, siis ei ole võlausaldajaid, kelle huvide kahjustamisest PankrS § 109 lg 1 tähenduses saaks rääkida. Piisav on sellest aspektist siiski, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. (p 13.7)
Halduril on muu hulgas kohustus hinnata enne tagasivõitmise hagi esitamist selle majanduslikku otstarbekust ning esitada vastav hagi üksnes juhul, kui see on ka tegelikult võlausaldajate huvides. Nende kohustuste täitmata jätmine võib olla käsitatav halduri PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva hoolsuskohustuse ja võlausaldajate huvidega arvestamise kohustuse rikkumisena. (p 14.3)
Kui kohus tunnistab PankrS § 113 lg 1 p 3 alusel kehtetuks võlgniku juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise, peab võlgnik PankrS § 119 lg 4 järgi tagastama juhatuse liikmele selle, mille juhatuse liige oma ülesannete täitmise näol võlgnikule üle andis. Arvestades, et juhatuse liikme kohustuste täitmisena üleantu tagastamine on üldjuhul võimatu, tuleb võlgnikul hüvitada juhatuse liikmele tema üleantu (juhatuse liikme ülesannete täitmisega panustatu) väärtus. Üleantu väärtuse kindlaksmääramisel saab eeldusena lähtuda juhatuse liikmele nõukogu poolt ÄS § 314 lg-te 1 ja 2 kohaselt määratud tasu suurusest. (p 14.1)
Isegi kui kohus tunnistab juhatuse liikmele tema ülesannete täitmise eest tasu maksmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kuna juhatuse liikmel tekib võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Kui ei ole tuvastatud, et juhatuse liikme tasu oleks olnud ebamõistlikult suur, ja juhatuse liikmele ei tehta sisulisi etteheiteid juhatuse liikme ülesannete täitmisel, võib eeldada, et juhatuse liikme nõue võlgniku vastu oleks võrdne tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud maksete suurusega. Arvestades ka tagasivõitmise hagi esitamise kulusid, mis kantakse samuti pankrotivarast enne jaotise alusel väljamaksete tegemist (PankrS § 146 lg 1 p 4), ei pruugi hagi esitamine juhatuse liikme tasu maksmise tagasivõitmiseks seetõttu olla majanduslikult otstarbekas ega pankrotivõlausaldajate huvides. Seda eriti juhul, kui juhatuse liige ei teadnud ega pidanud teadma, et talle tasu maksmine kahjustab teiste võlausaldajate huve, kuivõrd sel juhul rahuldatakse tema nõue pankrotimenetluses enne teiste võlausaldajate nõudeid. (p 14.2)
Juhatuse liikmelt ei saa eeldada seda, et ta täidaks äriühingu igapäevast juhtimist tasuta, sõltumata sellest, kas ta on äriühingu aktsionär või mitte. (p 13.5)
|
| 2-17-11804/175
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.03.2019 |
|
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.
Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
Brüsseli II bis määrus kohaldub üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. 19. oktoobri 1996. a Haagi konventsiooni (Haagi 1996. a konventsioon) art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis.
Lapsel ei saa olla mitut harilikku viibimiskohta. Lapse hariliku viibimiskoha mõistet on kolleegium käsitlenud 10. oktoobril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-109-12 tehtud määruses (p 17). Viidatud kolleegiumi käsitluse järgi saab lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) riigi määrata kindlaks ka Haagi 1996. a konventsiooni mõttes. (p 21)
Kuna menetlusosalistele on siduv üksnes jõustunud kohtuotsuse resolutsioon ning põhjendav osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei saa seda ilma otsuse resolutsiooni peale kaebust esitamata vaidlustada. Eeltoodu kehtib ka hagita menetluses tehtava kohtumääruse korral. (p 24)
Riigikohtu menetluses hüvitatakse üksnes sellise esindaja kulud, kellel on õigus kassatsioonimenetluses menetlusosalist esindada. (p 25)
|
| 2-16-3785/114
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2019 |
|
Dokumendi võltsitusele tuginemine TsMS § 277 mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust. Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34).
Isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud TsMS § 277 mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). (p 14)
Isegi kui leping on osadeks jagatav, ei saa olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kaks lepingupoolt soovivad TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski nende vahel kehtib, peavad nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. (p 16)
Kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus (vt TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11. aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 22)
Kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). (p 24)
Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. (p 25)
Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. (p 26)
Samas sisaldab TMS sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. (p 26.1)
Täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2 ja 20. märtsi 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). (p 26.2)
TMS § 217 lg 1 võimaldab esitada kaebuse olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14).
Välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks TsMS § 368 lg 2 järgi. (p 26.3)
|
| 2-14-51896/235
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.04.2019 |
|
Isik saab kohtusse pöörduda üldjuhul vaid oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Menetlusosaline saab vaidlustada kohtuotsuse enda õigusi puudutavas osas. Kui menetlusosalised esitavad solidaarvõlgnikena ühise kassatsioonkaebuse, osalevad nad menetluses siiski eraldi. (p 15)
Kui Riigikohus tühistab ringkonnakohtu otsuse, tühistab ta selle ka tuvastatud asjaolusid puudutavas osas. Seetõttu ei saa ringkonnakohus asja uuel lahendamisel asjaolude tuvastatuks lugemisel viidata Riigikohtu samas asjas tehtud varasemale lahendile. Ringkonnakohus peab asja uuel lahendamisel asjaolud nõuetekohaselt tuvastama. (p 21)
Osaühingu osa väärtus kahju hüvitamise kindlakstegemisel sõltub nii osaühingu majanduslikust seisundist kui ka sellest, millise õiguse ja kontrolli osa annab ühingu juhtimisel ja kasumi jaotamisel. See sõltub omakorda osaühingu põhikirjast tulenevatest võimalikest eriõigustest, osa suurusest ja sellest tulenevast võimalusest otsustada olulisi küsimusi või nende otsustamist blokeerida.
Vt ettevõtte väärtuse hindamise meetodite kohta Riigikohtu 21. detsembri 2004 tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 tehtud otsus p 23. (p 23.1)
|
| 2-16-12328/138
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.09.2019 |
|
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). (p 12)
Kui seltsingulepingu pool osales elamu ehitamisel, kuid ta ei suuda (ebamõistlike raskuste tõttu) tõendada oma töötundide täpset arvu, on võimalik tema tööpanus otsustada kohtu siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, TsMS § 233 lg 2 viitega lg-le 1. (p 14.1)
Ringkonnakohtul tuleb asja lahendamisel järgida TsMS § 654 lg-t 5. (p 14.1)
Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). (p 12)
|
Facebook
Twitter