2-14-10489/150
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.02.2019 |
|
Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. (p 10)
TsMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on menetlusabi andmisest keeldumise alus mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10).
Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). (p 11)
TsMS § 377 lg-s 4 on silmas peetud olukorda, kus ringkonnakohtu või Riigikohtu menetluses on põhivaidlus või kus neile on esitatud kaebus põhiasjas tehtud lahendi peale. Vastasel juhul oleks isikul õigus esitada sama sisuga taotlus mitmele kohtule, mistõttu muutuks sisutuks TsMS § 390 lg-st 1 tulenevad kaebeõiguse piirangud, sh hagi tagamise tühistamisest keeldumise peale. (p 13)
TsMS § 191 lg 1 esimene lause on kohaldatav ka eraõigusliku juriidilise isiku menetlusabi taotluse lahendamisel (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.4). (p 9)
Riigikohus on tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 183 lg 1 esimese lause osas, milles see välistab menetlusabi andmise tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks sättes nimetatud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 58). Seega on eraõiguslikul juriidilisel isikul võimalik taotleda menetlusabi apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks. (p 10)
TsMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul on menetlusabi andmisest keeldumise alus mh TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10).
Menetlusabi võib taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt ka Riigikohtu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2; Riigikohtu 15. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-16, p 8). (p 11)
|
| 2-18-109972/115
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.10.2020 |
|
Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)
Selleks, et kohus saaks tuvastada, et lepingupool on lepingust taganenud, peab üks lepingupooltest tuginema lepingust taganemise asjaoludele, millest võiks järeldada, et lepingupool on lepingust taganenud. Poole lepingust taganenuks lugemisel peavad olema täidetud nii taganemise materiaalsed kui ka formaalsed eeldused. Muu hulgas peab tegu olema olulise lepingurikkumisega (VÕS § 116 lg 2) ja taganemisavaldus peab olema tehtud mõistliku aja jooksul pärast lepingurikkumisest teadasaamist (VÕS § 118 lg 1). (p 14)
Taganemisavaldus on ühepoolne tehing TsÜS § 67 lg-te 1 ja 2 mõttes, mis tähendab, et selles peab sisalduma kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Taganemisavalduses peab olema väljendatud selle teinud isiku tahe lepinguline võlasuhe lõpetada. (p 12)
Hagimenetluses määrab pool ise, millised asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. (p 13)
Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)
Kui menetlusosaline esitab apellatsioonkaebuses uue asjaolu, peab ta TsMS § 652 lg 4 kohaselt selle uue asjaolu esitamise lubatavust oma kaebuses põhjendama. (p 16)
|
| 3-2-1-62-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
TsMS §-s 335 sätestatud võimalus esitada dokumendi originaal tagantjärele hiljemalt kohtuistungil või kirjalikus menetluses dokumentide esitamise tähtaja jooksul ei ole kohaldatav kohtulahendi peale esitatava kaebuse suhtes, kuna kohus ei saa ilma kaebuse originaalita kaebust menetleda.
Määruskaebuse esitajaks tuleb lugeda menetlusosaline, mitte tema lepinguline esindaja, kes TsMS § 198 kohaselt menetlusosaliste hulka ei kuulu.
TsMS § 663 lg 5 järgi määruskaebuse edastamisel ringkonnakohtule ei pea esimese astme kohus määruskaebuse edastamist sisuliselt põhjendama. Piisab sellest, kui esimese astme kohus märgib, et jääb esialgses lahendis esitatud seisukoha juurde. Sama kehtib TsMS § 663 lg-te 6 ja 7 kohaldamisel.
TsMS § 335 tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb üldreeglina lähtuda sellest, et kirjaliku dokumendi originaal tuleb kohtule esitada esimesel võimalusel, st viivitamata pärast dokumendi faksi või elektronposti teel esitamist, v.a kui dokument on varustatud nt digitaalallkirjaga. Üksnes juhtudel, mil originaali viivitamatuks esitamiseks esineb mingi objektiivne takistus, võib kohaldada TsMS § 335 alternatiivi. Seda võimalust dokumendi originaali hilisemaks esitamiseks saab kohaldada vaid juhul, mil tegemist on dokumendi esitamisega juba käimasolevas kohtumenetluses vastavas kohtuastmes.
TsMS §-s 335 sätestatud võimalus esitada dokumendi originaal tagantjärele hiljemalt kohtuistungil või kirjalikus menetluses dokumentide esitamise tähtaja jooksul ei ole kohaldatav kohtulahendi peale esitatava kaebuse suhtes, kuna kohus ei saa ilma kaebuse originaalita kaebust menetleda.
|
| 3-2-1-108-13
|
Riigikohus |
21.10.2013 |
|
Apellatsioonkaebuses tuleb märkida menetlusosalise või tema esindaja allkiri, digitaalallkiri või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldav tunnus. Pädeva isiku allkirja puudumine apellatsioonkaebusel annab ringkonnakohtule aluse jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kirjaliku apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks piisab kaebuse edastamisest kohtule mh elektronpostiga tingimusel, et apellatsioonkaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 12). (p 8)
Menetlusosalise kohtule esitatavas menetlusdokumendis, mh apellatsioonkaebuses tuleb märkida menetlusosalise või tema esindaja allkiri, digitaalallkiri või muu isikusamasuse tuvastamist võimaldav tunnus. Pädeva isiku allkirja puudumine apellatsioonkaebusel annab ringkonnakohtule aluse jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kirjaliku apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks piisab kaebuse edastamisest kohtule mh elektronpostiga tingimusel, et apellatsioonkaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 12). (p 8)
|
| 3-2-1-77-09
|
Riigikohus |
12.06.2009 |
|
TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.
TsMS § 68 lg 2 ei keela esitada apellatsioonkaebust ka enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist. Kui apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale tähtaja möödalaskmise tõttu, ei saa sellist apellatsioonkaebust siiski lugeda TsMS § 638 lg 10 kohaselt esitatuks.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-09.
TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.
TsMS § 68 lg 2 ei keela esitada apellatsioonkaebust ka enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist. Kui apellatsioonkaebus tagastatakse selle esitajale tähtaja möödalaskmise tõttu, ei saa sellist apellatsioonkaebust siiski lugeda TsMS § 638 lg 10 kohaselt esitatuks.
TsMS § 169 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse, jäävad tähtaja ennistamisega seotud täiendavad menetluskulud (sh nt õigusabikulud kassatsiooniastmes) tähtaja ennistamise avalduse esitaja kanda. Samuti tuleneb TsMS § 169 lg-st 2 erinormina TsMS § 162 lg 1 suhtes see, et ka hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tähtaja ennistamisega tekkinud kulud kanda tähtaja ennistamise avalduse esitajal.
TsMS § 68 lg 2 sõnastus ei välista apellatsioonkaebuse esitamist enne apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse esitamist või ka pärast apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise avalduse esitamist, kui tähtaja ennistamise avaldus esitatakse TsMS § 67 lg-s 1 nimetatud takistuse ära langemisest alates TsMS § 67 lg-s 2 ettenähtud 14 päeva jooksul. Kui enne tähtaja ennistamise avalduse esitamist ei ole kohtule edastatud apellatsioonkaebust ja ka apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avaldusele ei ole lisatud apellatsioonkaebust, tuleb avalduse esitajale anda TsMS § 3401 lg 1 kohaselt tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks võib apellatsioonkaebuse korral olla minimaalselt vajalik tähtaeg esitamata jäänud apellatsioonkaebuse järeletoomiseks või saatmiseks ringkonnakohtule. Nimetatud puuduste kõrvaldamise tähtaja eesmärgiks ei ole võimaldada apellatsioonkaebuse koostamist, sest apellatsioonkaebus peab olema TsMS § 67 lg 2 ja § 68 lg 2 koostoime kohaselt koostatud (hiljemalt) 14-päevase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud tähtaja ennistamise avalduse esitamiseks. Seetõttu ei saa selline tähtaeg tavajuhul ületada 1-2 päeva.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-6-09.
TsMS § 169 lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse, jäävad tähtaja ennistamisega seotud täiendavad menetluskulud (sh nt õigusabikulud kassatsiooniastmes) tähtaja ennistamise avalduse esitaja kanda. Samuti tuleneb TsMS § 169 lg-st 2 erinormina TsMS § 162 lg 1 suhtes see, et ka hagi rahuldamata jätmise korral tuleb tähtaja ennistamisega tekkinud kulud kanda tähtaja ennistamise avalduse esitajal.
|
| 3-2-1-113-11
|
Riigikohus |
22.11.2011 |
|
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Kohtuvaidluses ei või menetluse eset enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Ettevõtte ülemineku puhul on ühelt poolt tegemist õigusjärglusega, teisalt jääb aga ettevõtte üleandja kohustuste eest solidaarselt vastutama. Sel juhul ei saa kohaldada TsMS § 209 ega § 353, kuna senine kostja ei lõpe, vaid jääb menetlusse. Kostja kaasamine on võimalik TsMS § 208 lg 2 alusel.
TsMS § 353 lg-test 1, 3 ja 4 tuleneb, et sisuliselt läheb menetlus üldõigusjärglasele tervikuna üle, st menetlust võib jätkata ka siis, kui üldõigusjärglane menetlusse astumise avaldust TsMS § 209 lg 1 alusel ei esita või menetluses osalemisega ei nõustu. Selle käsitlusega on kooskõlas ka TsMS § 460 lg 1 esimene lause, mille järgi kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. TsMS § 460 lg-d 2-4 kohalduvad oma olemuselt (ja seose tõttu TsMS §-dega 210 ja 211) üksnes eriõigusjärgluse, mitte üldõigusjärgluse korral.
Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 24 lg-s 5 sisaldub lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigus (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38). Riigikohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustikust tulenevad piirangud, mis nõuavad ringkonnakohtu menetluses oleva asja lahendamist esmajoones ringkonnakohtus ja piiravad asjaolude tuvastamist ja tõendite hindamist Riigikohtus, on põhiseaduspärased (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi vastu on piiratud reovee ärajuhtimisega ning reovee puhastamine on eelkõige tema avalik-õiguslik kohustus, mitte vastastikune kohustus kliendi suhtes, st klient maksab vee-ettevõtjale tasu reovee ärajuhtimise eest (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p-d 31-34). Siiski sisalduvad reovee puhastamise kulud eelduslikult reovee ärajuhtimise teenuse hinnas.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Ettevõtte üleandmise aluseks on VÕS § 180 lg 1 esimese lause järgi selleks kohustav võlaõiguslik leping ettevõtte üleandja ja omandaja vahel. Ettevõtte üleandmisel kehtib üldiselt spetsiaalsuspõhimõte, st VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Kolleegium selgitab, et kui selliselt on üle antud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (n-ö ettevõtte tuum), lähevad seaduse jõul VÕS § 182 lg 2 järgi üle ka kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, sh lepingutest tulenevad kohustused. Selliselt tagatakse esmalt, et põhilise majandustegevusega kaasnevad lepingud saaks üle anda lihtsamalt ega oleks vaja teise lepingupoole nõusolekut. Teisalt välditakse sellega n-ö ebameeldivate lepingute ja kohustuste üle andmata jätmist ettevõtte ülevõtjale, millega lahutataks vara kohustustest. Selliselt on VÕS § 182 lg 2 alusel lepingute ja kohustuste ülemineku näol tegemist erilise üldõigusjärgluse juhtumiga, kus samas jääb VÕS § 183 lg 1 alusel solidaarselt vastutama ka ettevõtte üleandja.
ÜVVKS-i järgne hinnaregulatsioon on imperatiivne, st sellest erinevad kokkulepped ei ole lubatud. Reovee ärajuhtimise hinna on kehtestanud kohalik omavalitsus nii vee-ettevõtjale kui ka tarbijale siduvalt haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 55 ja 56).
Kokkulepe seadusjärgsest hinnast kõrgema hinna kohta on TsÜS § 87 järgi tühine, kuna see oleks otseses vastuolus seadusest tuleneva keelu eesmärgiga. Kehtestades mõnele kliendile või kliendigrupile seadusjärgsest erineva (ka madalama) hinna, võib vee-ettevõtja sellega iseenesest diskrimineerida teisi kliente, mis on vastuolus ÜVVKS § 14 lg-ga 4.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsMS § 437 p-s 1 nimetatud menetluse viga tähendab niisuguse menetlusliku rikkumise ilmnemist, mis viiks tõenäoliselt kaebuse esitamise korral otsuse tühistamisele, nagu hageja nõude selgeks tegemata jätmine, tõendite uurimisereeglite oluline rikkumine või selgituskohustuse oluline rikkumine, ning võimalik on rikkumine ise kõrvaldada.
Hindamaks seadusest tuleneva regulatsiooni imperatiivsust, tuleb esmalt selgeks teha, kas tegemist on keeluga regulatsioonist erineva sisuga tehingut teha. Alles seejärel kui leida, et tegemist on seadusest tuleneva keeluga, saab hinnata keelunormiga vastuolus oleva tehingu kehtivust.
TsÜS §-st 87 tulenevalt ei saa eeldada, et iga seadusega vastuolus olev tehing on tühine, vaid tuleb kindlaks teha, kas keelu kehtestamise eesmärgiks oli välistada keeluga vastuolus oleva kokkuleppe kehtivus või kaasa tuua muu tagajärg, mh kas piisavad on muud sanktsioonid, nt kokkuleppe sõlmija karistamine või järelevalve korras tehingutingimusi muutma kohustamine. Kokkulepe ei pruugi olla nt tühine, kui keelava seaduse eesmärgiks ei ole õigussuhte enda reguleerimine, vaid sellega üksnes tahetakse takistada mingit käitumist ja selleks on olemas ka vajalik mehhanism (vt ka Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-08, p 15).
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega.
Tagamaks menetluse toimumine mõistliku aja jooksul, tuleb hilisema haginõude liitmisel TsMS § 374 alusel ja hagi muutmisel arvestada lisaks TsMS §-dest 329-331 tulenevate piirangutega.
Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt ka Riigikohtu 29. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 6. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult.
Menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda võib jätta TsMS § 169 lg 1 järgi menetluskulud (vt ka Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14).
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
Apellatsiooniastmes saab TsMS § 652 lg-test 3 ja 4 tulenevalt esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb apellatsiooniastmes tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p-d 18, 19).
Lepingu hinda ja täitmist tuleb käsitada poolte esiletoodava asjaoluna, mitte õigusliku regulatsioonina. Tegemist ei ole õiguse kohaldamise küsimusega, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Samas saab lepingujärgsed regulatsioonid, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused lugeda õiguse kohaldamiseks nimetatud sätete mõttes.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Viivisenõude hilisema esitamise näol ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 tähenduses. See säte ei reguleeri olukorda, mis puudutab uue nõude esitamist kõrvuti algsega, vaid üksnes olemasolevate nõuete muutmist või asendamist. Viivisenõude esitamisega ei muudeta olemasolevaid haginõudeid (hagi eset) ega suurendata ega laiendata nõudeid TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes.
Tegemist on eraldi haginõude esitamisega ja taotlusega menetleda seda TsMS § 374 alusel koos põhinõudega. Selliselt on hagejale tagatud, et viivisenõuet menetletakse muude eelduste täitmisel eraldi nõudena ka juhul, kui kohtu arvates ei ole alust liita menetlemist põhinõudega TsMS § 374 alusel. Viivisenõude menetlusse võtmiseks ega selle liitmiseks n-ö põhimenetlusega ei ole kostja nõusolek vajalik. Kui viivisenõue jääb aga eraldi menetlusse, tuleb arvestada ka TsMS § 133 lg 2 kolmandat lauset, mille järgi kõrvalnõude suurus arvestatakse tervikuna hagi hinnasse.
Menetluse eset ei või kohtuvaidluses enam täiendada, vaid tugineda saab üksnes varem menetluses käsitletud asjaoludele.
TsMS § 657 lg 1 p 3 järgi on ringkonnakohtul lubatud maakohtu otsust tühistades saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule juhul, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13).
Ringkonnakohus peab seega selgeks tegema, mis on need menetlustoimingud, mida ta ise teha ei saa. Asja tagasisaatmist maakohtusse õigustaks eelkõige see, et asi on n-ö algusest peale valesti lahendatud, st ei ole selgeks tehtud, mida nõutakse, ja sisuliselt on vaja korraldada uus eelmenetlus. Asja tagasisaatmist ei õigusta üldjuhul see, et maakohus on seadust ebaõigesti tõlgendanud või kohaldanud, kui pooled on asja lahendamiseks vajalikud asjaolud esitanud. Küll tuleb sel juhul pooltele apellatsioonimenetluses vajadusel tagada piisav täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise võimalus.
|
| 3-2-1-114-08
|
Riigikohus |
17.12.2008 |
|
Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust. TsMS § 351 lg 1 järgi peab kohus arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest. Seega peab kohus arutama pooltega ka hageja nõude võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni. Ilma seda tegemata ei ole kohtul võimalik pooltele selgitada, mis asjaolud on asjas olulised, küsida poolte seisukohti nende asjaolude kohta ja selgitada pooltele, kes neist peab tõendama ühte või teist asjaolu.
Töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ei tähenda, et töötajal ei oleks saanud tekkida kahju tööandja tegevuse tagajärjel. Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda ajutise korra sätetest ja võtta aluseks keskmise kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Kui töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Ka siis, kui töötaja jäi tööst ilma koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab tööandjale siiski võimaluse tõendada, et töötaja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui tööandja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-92-03 (Ajutise korra sätteid saab kohaldada ka siis, kui kannatanu ei lahkunud kutsehaiguse põhjustanud töölt kutsehaiguse tõttu.)
Töötaja võib kahju suuruse arvutamisel ajutise korra järgi võtta aluseks keskmise kuusissetuleku oma tööandja juures ka juhul, kui töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Võib eeldada, et tööandja maksis töötajale vastava eriala keskmist palka.
Tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest tööandja vastutusele võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Tööandja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused tööandja juures kahjustasid töötaja tervist ja põhjustasid talle kutsehaiguse ning et tööandja ei võtnud midagi ette töötaja tervist kahjustavate töötingimuste kõrvaldamiseks.
Juhul kui isik ei suuda asja tõendada, et tööandja tööprotsess oli vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et tööandja rikkus tema suhtes nendel ajavahemikel seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid, siis puudub üks tööandja vastutusele võtmise eeldus - teo õigusvastasus. Sellisel juhul ei pea tööandja TsK § 448 lg 2 järgi tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.
Ajutine kord ei kehti alates 1. juulist 2002. See tähendab, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord. Kahjuhüvitist (varalise kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKTKo 07.12.2011, nr 3-2-1-68-11)
Kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.
|
| 3-2-1-130-09
|
Riigikohus |
24.11.2009 |
|
TsMS § 637 lg 1 p-s 3 on sätestatud, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Viidatud säte ei võimalda jätta apellatsioonkaebust menetlusse võtmata, kui sellelt on riigilõiv tasutud. Teistsugust järeldust ei tulene ka asjaolust, et hageja jättis täitmata kohtu nõudmise esitada riigilõivu tasumist tõendav dokument või muud riigilõivu tasumise kontrollimist võimaldavad andmed. Hageja esitatud maksekorralduse koopia kohaselt oli see vormistatud nõuetekohaselt ning kohtul oli võimalik kontrollida riigilõivu tasumist elektroonilise riigikassa süsteemist.
|
| 3-2-1-73-01
|
Riigikohus |
11.04.2001 |
|
Apellatsioonkaebus tuleb lugeda tähtaegselt esitatuks ka siis, kui see on tähtaja piires esitatud mitte esimese astme kohtule, vaid vahetult ringkonnakohtule.
Apellatsioonkaebus oli tähtaja piires esitatud vahetult ringkonnakohtule. Kuna esimese astme kohus TsMS § 305 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatu kohaselt apellatsioonkaebusele kirjalikult vastamise tähtaega pole andnud, siis oleks seda pidanud tegema ringkonnakohus.
Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg 4 nõuetele. Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis avalduse elumaja reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti tuvastamiseks rahuldamata, pidi ringkonnakohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu avaldaja väidetega, samuti analüüsima kõiki kogutud tõendeid. Kohtuotsusest ei selgu, millistest materiaalõiguse normidest on kohus tõendamiseseme määratlemisel lähtunud.
Avalduse lahendamisel isiku reaalse repressiooniohu tõttu vara mahajätmise fakti tuvastamiseks pole ringkonnakohus põhjendanud, miks jäetakse arvestamata esitatud dokumentaalsed tõendid ning tähelepanuta osa asjaolusid, mis kinnitavad elumaja reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise fakti. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et avalduse rahuldamiseks oleks tunnistajad pidanud ütlustega tõendama isiku lahkumist talust reaalse repressiooniohu tõttu. Tõendeid tuli esitada asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks. Õiguslikke järeldusi- kas isikul oli põhjendatud alus karta repressiooni- pidi tegema kohus.
|
| 3-2-1-109-03
|
Riigikohus |
08.10.2003 |
|
Kui ringkonnakohus ei hoiata apellanti kohtusse kutsudes (TsMS § 321 lg 1), et apellandi või tema esindaja kohtuistungilt puudumise korral võib kohus jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, siis ei saa kohus jätta apellatsioonkaebust läbi vaatamata.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse peale erikaebust. Küll aga võib TsMS §-st 323 tulenevalt apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse peale esitada menetluse uuendamise avalduse. Ringkonnakohtul tuleb menetluse uuendamise taotluse esitamise korral hinnata ka kaebuse läbi vaatamata jätmise seaduslikkust.
TsMS § 302 kohaselt peab apellant märkima kaebuses, kas ta soovib asja arutamist kohtuistungil ning kas ta soovib istungist isiklikult osa võtta. Tingimusliku soovi avaldamise võimalust tsiviilkohtumenetluse seadustik ette ei näe.
|
| 3-2-1-104-99
|
Riigikohus |
30.11.1999 |
|
TsMS § 3 kohaselt on tsiviilmenetluse ülesandeks tsiviilasja õige ja võimalikult kiire läbi vaatamine. Sellest tulenevalt, kui apellatsioonkaebus ongi esitatud vahetult ringkonnakohtule, kuid tähtaegselt, siis tuleb kaebus saata otse vastavale I astme kohtule, teatada sellest apellandile ja lugeda kaebus esitatuks tähtaegselt.
|
| 3-2-1-91-12
|
Riigikohus |
13.06.2012 |
|
Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta TsMS § 336 lg-t 4 kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid. Nii näeb TsMS § 335 lg 2 ette, et kohtulahendi peale kaebuse esitamise korral tuleb kaebuse originaal esitada kümne päeva jooksul. TsMS § 335 lg 3 ei tee kaebuse originaali esitamise suhtes sellist erandit, nagu tehakse teiste menetlusdokumentide suhtes viitega TsMS §-le 336, mis hõlmab ka § 336 lg-t 4. Ka TsMS § 637 lg 2 näeb ette, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse siis, kui asja läbivaatamist takistab apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, muu hulgas pädeva isiku allkirja puudumine kaebusel (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 9).
TsMS § 335 lg 2 ei tähenda iseenesest keeldu anda menetlusosalisele tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks, kui tema esitatud menetlusdokumendil ei ole allkirja. Puuduste kõrvaldamise määruse tegemise näeb sel juhul ette TsMS § 3401 lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosalise esitatud avaldus, taotlus, vastuväide või kaebus ei vasta vorminõuetele või on esitatud puudustega, mida saab kõrvaldada, määrab kohus tähtaja puuduse kõrvaldamiseks ja jätab menetlusdokumendi seniks käiguta. Allkirja puudumise korral on tegemist kõrvaldatava puudusega. Kui kohtu määratud tähtpäevaks puudusi ei kõrvaldata, jäetakse avaldus, taotlus või kaebus TsMS § 3401 lg 2 esimese lause järgi menetlusse võtmata ja tagastatakse. Tähtaja puuduste kõrvaldamiseks määrab kohus kohe pärast allkirjata kaebuse saamist, kuid saab seda teha ka TsMS § 335 lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumisel (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 10).
Kohtulahendi peale esitatava kaebuse kohta TsMS § 336 lg-t 4 kohaldada ei saa, kuna kaebuse originaali esitamise kohustuse kohta kehtivad erinormid (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p 9).
|
| 3-2-1-148-15
|
Riigikohus |
18.02.2016 |
|
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
Riigikohus saab menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ise lahendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse. (p 8)
Mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka seda, kui menetlusosaline on teinud kõik endast oleneva menetlustoimingu tegemiseks, kuid menetlustoimingut ei võimalda lugeda tähtajal tehtuks kohtusüsteemist johtuv (tehniline) asjaolu. (p 10)
Dokumendi salvestamine kohtudokumentide andmebaasi on seotud saajale sellekohase automaatse elektroonilise kinnituse saatmisega ning seega ei saa saatja eeldada e-kirja jõudmist saajani kuni hetkeni, mil ta on saanud sellekohase elektroonilise kinnituse. (p 9)
Justiitsministri 28. detsembri 2005. a määrusega nr 59 kehtestatud kohtule dokumentide esitamise korra § 5 lg 2 esimest lauset (e-kirja maht võib kohtule menetlusposti saatmisel olla kuni 5 megabaiti) tuleb tõlgendada nii, et see kehtib üksnes apellatsioonkaebuse, mitte aga apellatsioonkaebuse lisade kohta. (p 11)
|
| 3-2-1-44-02
|
Riigikohus |
15.04.2002 |
|
TsMS § 302 lg-s 5 sätestatud võimalus ei ole käsitletav seadusliku takistusena apellatsioonikohtu istungile mitteilmumiseks, kui kohus on asja kohtuistungil arutamist vajalikuks pidanud ning kutsunud apellandi kohtusse kooskõlas TsMS § 321 lg-ga 1.
|
| 3-2-1-69-07
|
Riigikohus |
14.06.2007 |
|
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes ei saa apellatsioonkaebuseks lugeda apellatsioonkaebuse esitamisele viitavat e-kirja, millele manusena kaebust lisatud ei ole. Pelgalt tahteavaldust ei saa võrdsustada kaebuse esitamisega.
|
| 3-2-1-6-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Tähtaja ennistamise küsimuse peab lahendama ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei lahendanud tähtaja ennistamise taotlust sisuliselt, s.o tagastas selle läbivaatamatult, ei ole tegemist menetlusosalise taotlusega asja ettevalmistamisel, mille võib TsMS § 640 lg 3 järgi lahendada üks kohtukoosseisu liige.
TsMS § 68 lg 2 kohaselt tuleb üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega teha ka menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse.
Tulenevalt TsMS § 68 lg-st 6 saab tähtaja ennistamise taotluse esitada ka lõppenud kohtumenetluse korral. Tähtajalised piirangud tähtaja ennistamise taotluse esitamisele tulenevad TsMS § 67 lg-st 2. Need piirangud ei ole seotud tsiviilasja menetluse lõppemisega.
Kuigi ringkonnakohus peab eraldi menetlustes otsustama apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise ja kaebuse menetlusse võtmise, siis ei tähenda see siiski seda, et koos kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega ei tule esitada kaebust ennast.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda menetluslikke otsuseid teha kirjaga. Praegusel juhul on tähtaja ennistamise taotluse tagastamise kohta tehtud kiri käsitatav määrusena TsMS § 643 lg 1 järgi, sest sellega lahendati menetlusosalise taotlus.
Kuigi ringkonnakohus peab eraldi menetlustes otsustama apellatsioonkaebuse või vastuapellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise ja kaebuse menetlusse võtmise, siis ei tähenda see siiski seda, et koos kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega ei tule esitada kaebust ennast.
TsMS §-s 2 märgitud tsiviilkohtumenetluse ülesannete täitmiseks tuleb vajalikel juhtudel jätta menetlusosalise esitatud dokumendist kohtu toimikusse koopia ka siis, kui dokument tagastatakse selle esitanud isikule. See võimaldab muu hulgas kõrgema astme kohtul kontrollida dokumendi esitamist, sh menetlustähtaja ennistamise taotluse korral.
Tähtaja ennistamise küsimuse peab lahendama ringkonnakohus kolmeliikmelises koosseisus. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et ringkonnakohus ei lahendanud tähtaja ennistamise taotlust sisuliselt, s.o tagastas selle läbivaatamatult, ei ole tegemist menetlusosalise taotlusega asja ettevalmistamisel, mille võib TsMS § 640 lg 3 järgi lahendada üks kohtukoosseisu liige.
|
| 3-2-1-163-10
|
Riigikohus |
23.02.2011 |
|
TsMS § 632 lg 1 järgi on apellatsioonitähtaeg seotud primaarselt otsuse apellandile kättetoimetamisega, st oluline on kindlaks teha, mis ajast saab maakohtu otsuse lugeda hagejale kättetoimetatuks.
Otsuse kätte toimetatuks lugemisel ei ole seaduse järgi tähendust, kas ja mis põhjusel hageja esindaja e-kirja kättesaamise kinnitamisega viivitas ning kas võinuks teda TsMS § 314 lg 6 järgi trahvida (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-10, p-d 10-12). Samuti ei ole tähtis, kas hageja teadis kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajast, kuna otsuse avalikult teatavakstegemine ei mõjuta kohtu kohustust otsus pooltele kätte toimetada (vt TsMS § 306 lg 5, § 453 lg 2, § 455 lg 1).
Ümbriku kättetoimetamisega ei saa lugeda kätte toimetatuks ümbrikus olema pidanud menetlusdokumenti, mida seal tegelikult ei olnud. Menetlusdokumendi kättetoimetamine on TsMS § 306 lg 1 esimese lause järgi dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Menetlusdokument on TsMS § 307 lg 1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Seadus ei nõua, et tähitud kiri tuleb saajale edastada ümbrikus, kuid eeldab kättetoimetamise vorminõuete täitmisel siiski, et ümbrikus edastatakse saajale ka kiri vm saadetis, mis olemasolevate dokumentide järgi pidi ümbrikus olema. Vastupidise tõendamise kohustus on kirja saajal.
TsMS § 632 lg 1 järgi on apellatsioonitähtaeg seotud primaarselt otsuse apellandile kättetoimetamisega, st oluline on kindlaks teha, mis ajast saab maakohtu otsuse lugeda hagejale kättetoimetatuks
Riigikohus ei saa otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustab ringkonnakohus, kus tuleb kontrollida ka muid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise eeldusi (TsMS § 637 lg-d 1 ja 2), samuti saab ringkonnakohus keelduda kaebuse menetlemisest põhjusel, et tegemist on lihtmenetluse asjaga (TsMS § 637 lg 21) (vt ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p-d 12, 13).
Otsuse kätte toimetatuks lugemisel ei ole seaduse järgi tähendust, kas ja mis põhjusel hageja esindaja e-kirja kättesaamise kinnitamisega viivitas ning kas võinuks teda TsMS § 314 lg 6 järgi trahvida (vt Riigikohtu 25. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-10, p-d 10-12). Samuti ei ole tähtis, kas hageja teadis kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajast, kuna otsuse avalikult teatavakstegemine ei mõjuta kohtu kohustust otsus pooltele kätte toimetada (vt TsMS § 306 lg 5, § 453 lg 2, § 455 lg 1).
Ümbriku kättetoimetamisega ei saa lugeda kätte toimetatuks ümbrikus olema pidanud menetlusdokumenti, mida seal tegelikult ei olnud. Menetlusdokumendi kättetoimetamine on TsMS § 306 lg 1 esimese lause järgi dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigel ajal tutvuda. Menetlusdokument on TsMS § 307 lg 1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
Seadus ei nõua, et tähitud kiri tuleb saajale edastada ümbrikus, kuid eeldab kättetoimetamise vorminõuete täitmisel siiski, et ümbrikus edastatakse saajale ka kiri vm saadetis, mis olemasolevate dokumentide järgi pidi ümbrikus olema. Vastupidise tõendamise kohustus on kirja saajal.
|
| 3-2-1-59-98
|
Riigikohus |
06.05.1998 |
|
TsKS § 283 lg 2 ja 3 kohaselt peab apellatsioonikohtule esitatavas kaebuses peab märkima tõendid, millele apellant kavatseb tugineda ja tõendite lisamisel, mida ei esitatud esimese astme kohtusse, märkima nende esitamata jätmise põhjuse. Seadus ei kehtesta, et pärast seadusega antud võimaluse kasutamatajätmist tõendite esitamiseks ringkonnakohtule peab kohus andma veel võimaluse tõendite esitamiseks.
|
| 3-2-1-149-02
|
Riigikohus |
15.01.2003 |
|
Kinnistamisavaldust esitama õigustatud isiku vastus notari kaebusele kinnistamismenetluses, milles ta pidas kaebust õigeks ja märkis, et tal ei ole sellele vastuväiteid, ei ole TsMS mõttes käsitatav kaebusena.
Kinnistamismenetluses puudub notaril oma õiguslik huvi ja ametitoimingus osaleja huve saab ta kaitsta seadusliku esindajana osaleja nimel vastulauset või kaebust esitades. Notaril puudub õigus enda nimel eelnimetatud õiguskaitsevahendite kohaldamiseks.
Kinnistamisavaldust esitama õigustatud isiku vastus notari kaebusele, milles ta pidas kaebust õigeks ja märkis, et tal ei ole sellele vastuväiteid, ei ole TsMS mõttes käsitatav kaebusena.
|
| III-2/1-2/95
|
Riigikohus |
17.01.1995 |
|
|
Facebook
Twitter