2-11-41955/171
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.10.2018 |
|
Kui kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kuid seda üksnes õigussuhtes, mille poolteks on hageja ja Eesti riik ning hageja ja kostja vahelises õigussuhtes jääb kassatsioonkaebus rahuldamata (hagi jääb täielikult rahuldamata), siis tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. (p 25)
Põhjuslikku seost hageja väidetava kahju ning kostja (kohtutäituri) tegevuse vahel ei saa tuvastada üksnes eelduse abil, mille kohaselt algas hageja haigus (suhkurtõbi) mõni aeg pärast hageja konto arestimist. (p 21.3)
KTS § 9 lg 8 ei ole põhiseadusega vastuolus. Vähemalt praeguse vaidluse näitel ei saa väita, et võimalik halduskohtumenetlus ja praegune tsiviilkohtumenetlus võinuksid olla niivõrd erinevad, et asja lahendamine tsiviilkohtumenetluse korras tõi kaasa hageja põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise. (p 22)
|
| 2-19-17970/20
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.11.2020 |
|
Olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.
PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)
Võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekib võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.
Seega olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes.
PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes. (p-d 11-13)
Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)
Kui pankrotimenetluses on vaidluse all menetluskulude kindlaks määramine, on võlausaldaja pankrotihalduril TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11). (p 12)
|
| 2-18-13387/72
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)
Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)
Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)
Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)
Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)
|
| 2-20-12037/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.06.2022 |
|
Spordivõistlused, mille käigus selgitatakse välja võitja, on olemuslikult käsitatavad konkursina VÕS § 1009 lg 1 mõttes. (p 14)
Spordivõistluste kui konkursside tingimused võivad sisalduda mh spordivõistluste juhendites, mis võivad viidata ka spordiala (rahvusvahelistele) võistlusmäärustikele või reeglitele. Sellised reeglid võivad sisaldada tingimusi mh võistluse toimumise aja, distsipliinide või distantside, osalejatele seatud tingimuste (nt vanuseklasside ja võistluslitsentsi nõude), samuti võitja kindlakstegemise ja tulemuste avaldamise ning vaidlustamise korra kohta. Selliste reeglite kehtestamisel on spordiorganisatsioonid autonoomsed, arvestades õigusaktidega kehtestatud imperatiivseid norme. Kohus saab hinnata neid reegleid üksnes selle kontrollimiseks, kas need ei riku seadustega kehtestatud imperatiivseid põhimõtteid. (p 15)
Sportlaste sooritused spordivõistlusel on käsitatavad tegudena, mille parima tegemise eest on võistluse korraldaja lubanud auhinna (tasu) ja mille hulgast korraldaja või tema määratud isik või isikud (nt kohtunik või žürii) teevad otsustuse võitja kui parima teo teinud isiku kohta (VÕS § 1012 lg 1). Sellist otsustust ei tehta mitte üksnes spordialadel, kus tuleb anda hinnang soorituse kunstilisele tasemele (nt iluuisutamine), vaid ka nendel spordialadel, mille võitja selgitamine seda ei eelda (nt ringrajasõit ja jooksmine). Ka taolistel spordialadel korraldatavatel võistlustel tuleb enne võitja kohta otsuse tegemist hinnata, kas sportlased on järginud kõiki spordiala reegleid. (p 16)
Konkurss erineb tasu avalikust lubamisest (VÕS § 1005) selle poolest, et tasu avaliku lubamise puhul on objektiivselt hinnatav, kas isik on teinud teo, mille eest tasu lubati, ja seega ka see, kas tasu lubanud isik peab teo teinud isikule tasu välja maksma. Konkursi kui võistluse puhul sisaldab tasu (auhinna) saaja kohta tehtud otsustus alati subjektiivset hinnangut teole (sooritusele). Sellele otsustusele eelneb konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele (vt VÕS § 1012 lg 1). (p 16)
VÕS § 1012 lg 1 sätestab, et otsuse selle kohta, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele ja millist mitmest teost või pakkumisest tuleb eelistada, teeb konkursi tingimustes nimetatud isik, viimase puudumisel aga konkursi korraldaja. VÕS § 1012 lg 2 esimese lause järgi on konkursi kohta tehtud otsus asjaosalistele siduv ning seda ei saa kohtus vaidlustada. Eelviidatud säte tähendab, et kohustuslikud on konkursil osalejatele nii see konkursi korraldaja otsustus, kas tegu või pakkumine vastab konkursi tingimustele, kui ka otsustus, millist tegu või pakkumist tuleb eelistada. Siduv on seega spordivõistluse kui konkursi korraldaja või tema määratud isiku otsustus, kas võistleja sportlik sooritus lugeda vastavaks spordivõistluse korraldaja seatud tingimustele, ja otsustus võistluse tulemuste kohta. See tähendab, et kohtus ei saa neid otsustusi vaidlustada. Selliseks kohtus mittevaidlustatavaks otsuseks võib olla ka spordivõistluse korraldaja otsustus tühistada oma esialgne otsus võitja kohta põhjusel, et võitja tegu ei vastanud konkursi tingimustele. (p 17)
VÕS § 1012 lg 2 piirab üksnes tsiviilkohtumenetluse korras spordivõistluse tulemuste vaidlustamist ega välista spordiorganisatsioonide või spordivõistluste korraldajate õigust võimaldada tulemuste vaidlustamist nt protesti esitamise kaudu spordiala reeglites või spordivõistluse juhendis ettenähtud korras. (p 18)
Spordivõistlus on käsitatav konkursina sõltumata sellest, kas sportlane on korraldajaga sõlminud võistlusel osalemiseks lepingu või mitte. Lepinguline suhe piirdub üldjuhul sellega, et sportlane saab õiguse spordivõistlusel kui konkursil osaleda, kui ta täidab osalemiseks ettenähtud tingimused (nt maksab osalustasu). Korraldaja aga kohustub korraldama lepingus ette nähtud spordivõistluse. Spordivõistlus ise toimub lepingu olemasolust sõltumata konkursi reeglite kohaselt. (p 19)
Konkursi sätete rikkumiseks võib nt olla see, kui spordivõistluse korraldaja või tema nimetatud isik (nt võistluse kohtunik) ei luba võistlusreeglitele vastavat sportlast võistlema. Sel juhul on konkursil osalejal õigus nõuda konkursi korraldajalt kahju hüvitamist VÕS § 115 jj alusel (vt ka VÕS § 1012 lg 2 teine lause). (p 19)
Kui võistluslitsentsi väljastaja on kohustatud sportlasele kokku lepitud tingimustel litsentsi väljastama, kuid tühistab väljaantud litsentsi, riivab see intensiivselt sportlase õigusi mh vabale eneseteostusele ning sportlasel peab olema võimalus seda otsustust vaidlustada. Selleks võivad sportlased pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, nõudes lepingu täitmist VÕS § 108 alusel. (p 22)
Kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse. (p 24)
|
| 2-17-8339/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.11.2018 |
|
TMS § 1774 lg 6 järgi saavad menetlusosalised kaevata üksnes määruse peale, millega võlgniku õigus ja loa kehtivus peatatakse ning keelatakse temale õiguse ja loa andmine, st määrust saab vaidlustada üksnes siis, kui kohus rahuldab kohtutäituri avalduse lapse elatise võlgniku õiguste piiramiseks. Seega olukorras, kus maakohus jättis kohtutäituri avalduse rahuldamata, ei saanud sissenõudja maakohtu määrust ringkonnakohtus vaidlustada, olenemata sellest, kas ta oli menetlusosaline või mitte. (p 14)
Kui kaebus jääb läbi vaatamata, siis kohaldub menetluskulude jaotamisele TsMS § 171 lg 1 (vt Riigikohtu 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 13). (p 15)
|
| 2-19-15916/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 02.06.2008 nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 2-14-14536/153
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.02.2020 |
|
Olukorras, kus menetlusosaline ei ole vaidlustanud maakohtu määrust ega palunud hüvitatavaid menetluskulusid suurendada, ei saa ringkonnakohus mõista tema kasuks välja menetluskulu rohkem, kui maakohus oli välja mõistnud. (p 14)
Menetlusosalise ja tema esindaja sõidukulude hüvitamisele kohalduvad analoogia korras riigi õigusabi osutanud advokaadi sõidukulude kohta väljendatud Riigikohtu seisukoht, mille järgi tuleb hüvitada vajalikus ulatuses ning sõidukulude kandmist tõendavad dokumendid tuleb võimalusel esitada (Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15). Analoogia korras saab sõidukulude hüvitamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 14. juuli 2006. a määruse nr 164 §-s 5 sätestatud hüvitise piirmäärast (p 69-75). (p 16)
Menetlusosaliste esindajate ajakulu ei pea olema võrdne (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 17). Ainuüksi pikaaegsem menetluses osalemine ei tähenda, et vastaspool peab talle need kulud täielikult hüvitama. (p 17)
Menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele ei välista see, kui tema eest kandis need muu isik, mh kui mitme hageja või kostja korral on arve esitatud ühele hagejale või kostjale. (p 16)
|
| 2-21-13350/27
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2022 |
|
Kohustuse täitmine enne sissenõudja pöördumist kohtutäituri poole ei tähenda alati seda, et TsMS § 168 lg 6 tähenduses on kostja (sissenõudja) andnud väidetavale võlgnikule põhjust esitada TMS § 221 järgne hagi. Kostja võib anda oma käitumisega põhjust esitada hagi siis, kui võlgniku varalised õigused vajavad kiiret kaitset ja kohtuvälised lahendused ei ole andnud või ei anna eelduslikult tõhusat tulemust. Seda nt juhul, kui alustatud täitemenetluses on võlgniku vara suhtes juba tehtud täitetoiminguid, mille tagajärjel võlgniku vara väheneb (üldjuhul ei ole piisav ainuüksi vara arestimine, keelumärke sissekandmine, sh enne täitmisteate kättetoimetamist TMS § 64 lg 2 või § 145 lg 4 alusel) või on vahetu oht, et kohtutäitur teeb selliseid täitetoiminguid lähiajal. Viimasel juhul ei pruugi olla võlgniku õiguste kaitseks piisavalt tõhus võlgniku teade kohtutäiturile või sissenõudjale, et ta on nõude täitnud. Sissenõudjal võib minna teatele reageerimisega aega ja kohtutäituril ei ole kohustust ainuüksi võlgniku teate alusel täitemenetlust peatada ega lõpetada. Küll saab sellistel juhtudel täitemenetluse hagi tagamise korras peatada maakohus, kellele on esitatud TMS § 221 alusel hagi. Hagi tagamise üle peab maakohus otsustama üldjuhul hiljemalt järgmisel tööpäeval pärast hagi tagamise taotluse esitamist (TsMS § 384 lg 1 esimene lause). (p 10.2)
Kui võlgnik on täitedokumendi täitnud enne sissenõudja pöördumist kohtutäituri poole, tuleks võlgnikul üldjuhul õiguste heauskse kasutamise põhimõttest teavitada kohtutäiturit nõude täitmisest ja esitada vastav maksekorraldus. Olenevalt olukorrast, tuleks teavitada ka sissenõudjat ning esitada ka talle maksekorraldus. (p.10.4)
|
| 2-20-9975/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2022 |
|
TMS § 221 lg 1 võimaldab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi üksnes kuni täitemenetluse lõpuni. Olukorras, kus täitemenetlus on pärast sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lõpetatud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga taotletavat eesmärki enam võimalik saavutada. Selline hagi on õiguslikult perspektiivitu ning kohus võib jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata, kui on enne hagi läbi vaatamata jätmist andnud hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks. (p-d 11 ja 12.2)
Täitemenetluse seadustiku mõttest tulenevalt ei tohi sissenõudja esitada täitedokumenti täitmisele ja peab esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse, kui täitedokumendist tulenevat nõuet ei ole või see lõpeb. (p 14.2)
TsMS § 423 lg 2 kohaldamisel peab kohus enne hagi läbi vaatamata jätmist andma hagejale tähtaja asja läbivaatamist takistava asjaolu kõrvaldamiseks, kui seda asjaolu on võimalik kõrvaldada. Kui kohtumenetluse käigus on asjaolud muutunud, mistõttu ei saa enam hagi eset nõuda, kuid selle asemel saaks hageja nõuda teist eset (TsMS § 376 lg 4 p 3), peab maakohus määrama hagejale tähtaja, mille jooksul hageja võib esialgu nõutud eseme asemel nõuda teist eset (TsMS § 3401 lg 1). (p 12.2)
Asjaolude muutumise tõttu esialgu nõutud eseme asemel teise eseme või muu hüve nõudmine ei ole käsitatav hagi muutmisena TsMS § 376 lg 1 tähenduses (TsMS § 376 lg 4 p 3). Lisaks on hagejal enne hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist õigus muuta hagi eset või alust ilma kostja või kohtu nõusolekuta (TsMS § 376 lg 1 esimene lause). (p 13)
Kui täitemenetlus lõpetatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal, ei ole võlgnikul üldjuhul alust muuta sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tuvastushagiks. Õigustatud huvi TsMS § 368 lg 1 mõttes ei ole tuvastada, kas lõpule viidud sundtäitmine oli lubatav, põhjusel, et see asjaolu võiks mõjutada menetluskulude jaotust. (p 17)
Kui võlgnik esitas sissenõudja vastu täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude ja muutis menetluse kestel täitemenetluse lõpetamise tõttu hagi eseme rahaliseks nõudeks ning tema rahaline nõue rahuldatakse, ei ole välistatud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude menetlemisest tulenevate menetluskulude jätmine sissenõudja kanda. (p 15)
Kui täitemenetlus on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluse ajal lõpetatud, kuid võlgnik ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul muutnud hagi eset rahaliseks nõudeks ja kohus jätab hagi läbi vaatamata, on üldjuhul põhjendatud jätta menetluskulud hageja kanda. (p 17)
Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 jj alusel. (p 14.2)
Olukorras, kus sissenõudja nõue on täitemenetluses vähemalt osaliselt täidetud ilma õigusliku aluseta, võib võlgnikul olla sissenõudja vastu mh või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 jj alusel. Deliktiõiguslik vastutus võib tuleneda mh nt sellest, kui võlgnik on oma rahalise nõude tasaarvestanud (TMS § 221 lg 1) ja seetõttu on täitemenetluse alus ära langenud, kuid sissenõudja ei ole esitanud täitemenetluse lõpetamise avaldust. (p 14.2)
|
| 2-16-14924/58
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.11.2018 |
|
AÕS §-s 80 sätestatud nõude maksmapanekut ei takista see, kui asjad on kohtumäärusega hagi tagamise korras antud hoiule kolmandale isikule. Viimane peab need hagi rahuldamise korral hagejale välja andma (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 29). (p 14)
AÕS § 80 lg 1 järgset nõuet ei välista antud asjas see, et hageja on esitanud kriminaalmenetluses tsiviilhagi VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 järgse kahju hüvitamise nõudega isiku vastu, kes oli asjade valdaja juhatuse liige ja kellelt on tsiviilhagi õigeksvõtu korras välja mõistetud kahjuhüvitis hageja kasuks, millest on suur osa ka hagejale hüvitatud.
Tsiviilhagi esitati isiku vastu, kes ei olnud hagi esitamise ajal eelduslikult asjade (ekskavaatorite) valdaja. Sellelt isikult ei olnud võimalik asju välja nõuda (või VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 tingimustel erandlikult väljanõudmisest loobuda, vt viimase kohta nt Riigikohtu 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Kahju hüvitamise nõude esitamine ega ka rahuldamine ei toonud kaasa hageja omandiõiguse ega asjade tegelike valdajate vastu suunatud vindikatsiooninõude lõppemist. Asjas ei ole tuvastatud, et hageja loobus kahju hüvitamise nõuet esitades ekskavaatorite omandiõigusest või kiitis ekskavaatorite käsutustehingu(d) heaks VÕS § 1037 lg 2 tähenduses. Vindikatsiooninõudele ei ole kohaldatav ka VÕS § 108 lg 8, mille kohaselt ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju. (p 14.1)
AÕS § 90 lg 1 eeldus kaitseb nii valdaja kui ka valdajaga tehingu teinud isikute huve. Seega on just valdussuhe see, millele vallasasjade tsiviilkäibes omistatakse eriline õiguslik tähendus (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-02, p 22). Muu hulgas on valdusel eriline õiguslik tähendus ka AÕS § 95 lg-te 1 ja 2 kontekstis, kui kohtutel tuleb otsustada, kas vallasasja omandaja oli pahauskne või mitte. TsÜS § 139 kohaselt eeldatakse omandaja heausksust. (p 15.1)
Heauskse omandamise eeldust võimaldab ümber lükata AÕS § 95 lg 2, kui tõendatakse, et asja omandanud isik oli pahauskne, st teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Seega võivad konkreetse üksikjuhtumi asjaolud anda alust kõrvale kalduda p-s 15.1 kirjeldatud valduse õiguslikust tähendusest. AÕS § 95 lg 2 sisustamisel tuleb lähtuda konkreetsest elujuhtumist. (p 15.2)
Menetluskulude jaotamisel ei ole alust lähtuda TsMS § 163 lg-st 1, kui hageja saavutas esimese alternatiivnõude rahuldamise tõttu kogu hagiga taotletud eesmärgi, kuigi teine alternatiivne nõue jäi rahuldamata (vt ka sarnaselt Riigikohtu 30. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 55). (p 19.2)
VÕS § 1028 lg-t 1 on võimalik kohaldada olukorras, mil isik rikastub jõustunud kohtulahendi alusel tehtud maksete arvel alusetult (Riigikohtu 18. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-14, p 18). (p 14.2)
|
| 2-18-11359/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.10.2020 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste täidetuse kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt Riigikohtu 13. veebruari 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161/207, p 17.1; 3. oktoobri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15.
Kui avaldaja kinnistul on juurdepääs avalikult kasutatavale teele, ei ole sellele kinnistule juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused AÕS § 156 lg 1 järgi täidetud. (p 12)
TsMS § 172 lg 2 kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2 16 5794/201, p 12). TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaldamisel on mitme menetlusosalisega hagita menetluses üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). (p 14)
Erireeglid menetluskulude jaotamisele tulenevalt asjas tehtud kompromissettepanekust sätestab TsMS § 163 lg 2. See säte kohaldub vaid hagi osalise rahuldamise korral. (p 14)
Võlaõigusliku lepingu tühisuse tuvastamist saab hageda üksnes isik, kelle õigusi leping mõjutab (üldjuhul lepingu pool) (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 140 07, p 13). (p 13)
|
| 2-19-2709/212
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
20.12.2022 |
|
Vt RKTKo nr 3-2-1-18-17, p 17. (p-d 10 ja 12)
Vt RKTKo nr 2-16-8751/184, p 31. (p 11)
Hagi rahuldamise hinnangulist ulatust saab menetluskulude jaotamisel arvestada ka mittevaraliste nõuete puhul. Kuna TsMS § 163 kohaldamisel tuleb kohtul igal juhul teostada kaalutlusõigust, saab kohus selle käigus kujundada seisukoha ka selle kohta, missuguses ulatuses saavutas hageja kohtusse pöördumisel silmas peetud peamise eesmärgi. Kui mittevaraliste nõuetega hagi rahuldatakse ülekaalukas osas ja hageja saab kohtult sellele lähedase õiguskaitse, mida ta hagi esitamisel taotles, peaks see väljenduma ka menetluskulude jaotuses. (p 11)
Ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise nõuete rahuldamise puhul saab menetluskulude jaotamisel muu hulgas arvesse võtta nii väidete arvu kui ka nende sisust tulenevat tähendust hageja jaoks, samuti sellise hagi rahuldamise viisi. Kui hageja on nõudnud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist eri meediakanalites, kuid kohus kohustab kostjat lükkama kõik hageja nimetatud väited ümber osas neist meediakanalitest, on hageja üldjoontes siiski saavutanud oma peamise eesmärgi, milleks on tema kohta avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamine. (p 11)
Otsuse täitmise viisi (TsMS § 445) hageja soovist erinevalt kindlaksmääramine ei ole hagi rahuldamise ulatuse hindamisel määrava tähtsusega. (p 11)
TsMS § 163 lg 2 kohaldamine ei eelda seda, et kompromissiettepaneku on teinud kohtumenetluse pool, vaid selle ettepaneku võib olla teinud TsMS § 4 lg-t 4 järgides ka kohus ning üks pooltest on ettepanekuga nõustunud. Tähtis on eelkõige see, et menetluses on arutatud niisuguse kompromissi sõlmimist, millega sarnases ulatuses hagi rahuldamise võimalus pidi olema pooltele ettenähtav. Näiteks tuleb menetlusosalistel kohtu tehtud kompromissiettepanekut tõsiselt kaaluda juhul, kui kohus selgitab põhjalikult menetluse väljavaateid. Muu hulgas tuleb arvesse võtta ka seda, missuguses menetluse etapis kompromissiettepanek tehti. Nii ei tarvitse näiteks olla põhjendatud jätta kogu menetluse kulud ühe poole kanda juhul, kui kompromissiettepanek tehti alles apellatsioonimenetluses enne sisulise lõpplahendi tegemist. TsMS § 163 lg 2 eesmärk on mh suunata pooli lõpetama vaidlus kokkuleppel, kiiremini ja väiksemate menetluskuludega. Eesmärk ei ole aga kompromissiga mittenõustunud poolt karistada. (p 12)
Olukorras, kus hageja nõue valdavas osas rahuldatakse, saab ühe võimalusena jätta hageja menetluskulud osaliselt kostja kanda ning kostja menetluskulud kostja enda kanda. Proportsioon, milles kostja sellise jaotuse korral hageja menetluskulud kannab, peaks lisaks nõude rahuldamise hinnangulisele ulatusele sõltuma ka menetluse asjaoludest. (p 13)
Vt RKTKo nr 2-17-17140/47, p 11. (p 15)
|
| 2-19-6689/47
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.10.2021 |
|
Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (vt eeltoodu kohta RKTKo 15.06.2021 nr 2 19 15657/29, p 12 ja selles viidatud lahendid). (p 12.1)
Üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, samas on kohtul alati õigus kohaldada ka TsMS § 162 lg t 4 (vt nt RKTKo 04.12.2013 nr 3 2 1 136 13, p 18 ja RKTKm 04.04.2011 nr 3 2 1 4 11, p 10). TsMS § 162 lg 4 lubab erandina jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt nt RKTKm 27.11.2019 nr 2 17 18531/37, p 20). (p 13)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse (vr RKTKo 17.03.2021 nr 2-19-6362/57, p 17). Hagejad on esitanud ühiselt nõude viie sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, kuid iga hageja osaleb menetluses iseseisvalt vaid tema vastu alustatud täitemenetluste aspektist (täitemenetluste aluseks on erinevad kohtuasjad). Seega tuleb hagi hind määrata iga hageja kohta eraldi lähtuvalt tema vastu algatatud täitemenetlusest. (p 14)
|
| 2-17-18531/37
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.11.2019 |
|
TsMS § 371 lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (Riigikohtu 24. septembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14).
Olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes, tuleb tuvastusnõuded jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kuna tuvastushagi, mille esitamiseks hagejal ei ole õiguslikku huvi, ei saa TsMS § 368 lg 1 kohaselt rahuldada, on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas juhised, mille kohaselt tuleks alama astme kohtul kaaluda hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata jätmise võimalust. (p 19)
TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. (p 20)
Pankrotimenetluses esineb erinevaid nõudeid - osa neist kaitstakse PankrS §-s 103 sätestatud korras nõuete kaitsmise koosolekul, teised loetakse seaduse alusel tunnustatuks ilma kaitsmiseta ning nende tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse. Olukorras, kus nõue loetakse PankrS § 119 lg 5 alusel tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega, puudub hagejal tuvastushagi esitamisel õiguslik huvi ning kui hagejal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, oleks tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt võlausaldajatega, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. (p 18)
|
| 2-19-2497/71
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
11.02.2022 |
|
Olukorras, kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu nõudega töövaidlusorganisse. (p 19)
Kui pooled ei ole sõlminud varalise vastutuse kokkulepet TLS § 75 järgi, tuleb tööandja kahju hüvitamise nõue lahendada VÕS 7. ptk alusel, arvestades TLS §-des 72 ja 74 sätestatud piiranguid ja tuvastades kahju hüvitamise üldised eeldused (mh töötaja rikkumine ja süü, töötaja rikkumise ja tööandja kahju vaheline põhjuslik seos, kohustuse kaitse-eesmärk ning kahju tekkimise ettenähtavus). (p 23)
Töötaja hoolsuse määra hindamisel tuleb tema kohustuste rikkumise kontekstis arvestada TLS § 16 lg-s 2 nimetatud asjaoludega. (p 25)
Töötaja kahju hüvitamise ulatus, s.o kahjuhüvitise suurus määratakse kindlaks TLS § 74 lg 1 või 2 kohaselt selle järgi, kas töötaja rikkus kohustusi tahtlikult või oli hooletu. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 erinormina VÕS § 127 lg-t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvutamiseks olulised asjaolud, ning hõlmab peamisi VÕS §-des 139 ja 140 sätestatud kahjuhüvitise piiramise aluseid. (p 26)
Töötasu maksmise kohustuse rikkumiseks on nii töötasu maksmata jätmine, töötasu maksmisega viivitamine kui ka kokkulepitust väiksema töötasu maksmine. (p 18)
Tööandjale ei anna õigust viivitada töötasu maksmisega asjaolu, et töötaja on tekitanud talle kahju ja tööandja soovib saada töötaja nõusolekut vastastikuste nõuete tasaarvestamiseks. Olukorras, kus töötaja ei anna kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõusolekut tööandjale tekitatud kahju hüvitamise nõude tasaarvestamiseks töötasuga, on tööandjal õigus pöörduda töötaja vastu nõudega töövaidlusorganisse. (p-d 19 ja 21)
Töötasu maksmisega lühiajaline (mõnepäevane) viivitamine võib osutuda oluliseks kohustuse rikkumiseks, kui töötaja on juhtinud sellele rikkumisele tööandja tähelepanu, kuid viimane jätkab rikkumist. Kui tööandja ei maksa kuude kaupa töötasu õigel ajal, saab töötaja sellele rikkumisele tuginedes töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast viimase rikkumise toimumist. (p-d 18 ja 20)
Mõlema poole hagi menetlemise korral tuleb menetluskulud üldjuhul jaotada eraldi mõlema hagi rahuldamise ulatuse järgi. Juhul, kui ühe poole hagi jääb rahuldamata ja teise poole hagi rahuldatakse osaliselt, siis esimese hagi rahuldamata jätmise korral jaotatakse menetluskulud TsMS § 162 alusel ja teise hagi osalise rahuldamise korral reguleerib menetluskulude jaotust TsMS § 163. Eelkõige kehtib see olukorras, kus mõlema poole hagi esemeks on raha maksmise nõue. Kui kohus menetleb mõlema poole vastastikuseid hagisid, milles vaieldakse eriliigiliste nõuete üle, peab kohus hindama, millist TsMS § 163 lg-s 1 ettenähtud alternatiivi rakendada, ning seda valikut otsuses ka põhjendama. (p 28)
|
| 2-20-4765/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.12.2022 |
|
NB! Seisukoha muutus!
TvLS § 58 lg s 1 sätestatud kohtusse pöördumise tähtaeg on seaduses sätestatud menetlustähtaeg, mida kohus peab kontrollima ametiülesande korras ning mida on võimalik TsMS § 67 järgi ennistada. (p-d 14 ja 15)
Olukorras, kus kohus teeb menetlust lõpetava lahendi töövaidluskomisjoni otsuse järel kohtusse pöördunud poole kahjuks, on põhjendatud jätta menetluskulud tema kanda (TsMS § 162 lg 1 koostoimes § 168 lg ga 2). (p 16)
|
| 2-18-7948/81
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.06.2020 |
|
Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud.
Kui hageja tõendab VÕS § 1028 lg 1 järgse alusetu soorituse, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või seetõttu, et poolte vahel oli muu, tehingu või seaduse alusel tekkinud võlasuhe, millest tulenevalt oli kostjal õigus raha saada ning ta ei pea seda tagasi maksma (Riigikohtu 10. detsembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-10632/78, p-d 11.1‒11.4). Seega peab hageja nõude lahendamiseks olema selge pooltevaheliste õigussuhete kvalifikatsioon ning see, millises ulatuses oli hageja sooritus alusetu. (p 20)
Aegumise kohta otsuse tegemisel peab kohus aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt pooltevahelise õigussuhte poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal õiguslikult kvalifitseerima (vt nt Riigikohtu 9. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918/86, p 10; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 13). Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). (p 22)
Kui hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). (p 23)
Kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus saab TsMS § 392 lg 3 järgi küsida pooltelt selgitusi (Riigikohtu 6. märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-15317/38, p 13.2). (p 16)
Nõude õiguslik kvalifitseerimine eeldab konkreetse nõudealuse väljaselgitamist, abstraktne viide sätete kogumile ei ole piisav. (p 11)
Vt alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja kohta Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46. (p 22)
Olukord, mil kohus tõlgendab poolte kompromissiläbirääkimistel väljendatut poolte menetluslike taotlustena põhiasjas, takistab kokkuleppele jõudmist ja lõhub pooltevahelise usalduse, mis on kokkuleppele jõudmise esmane eeldus. Ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda näiteks osalist hagist loobumist või õigeksvõttu (Riigikohtu 19. oktoobri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-16, p 13).
Võimaliku kompromissi arutamisel väljendatut ei saa käsitada ka menetlusosalise taotlusena jätta tema menetluskulud tema enda kanda. (p 27)
|
| 2-20-5007/36
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.11.2022 |
|
Kui hageja pöördus enne hagi tagasi võtmist oma õiguste kaitseks kohtusse põhjendatult (kostja on hageja nõude rahuldanud), siis kannab kostja hageja tagasivõetud hagi senise menetlemisega seotud kulud (vt ka RKTKm nr 2-18-17703/88, p 11.2). (p 14)
Vt RKTKm nr 3-2-1-142-10, p 9; RKTKo nr 2-19-6689/47, p 13. (p 15)
Vt RKTKm nr 3-2-1-20-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-148-04, p-d 18 ja 19. (p 16)
|
| 2-14-11930/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
01.11.2017 |
|
Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)
Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.
Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).
Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).
Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)
Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)
Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.
Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).
Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).
Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)
TsMS §-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 tuleneb, et ringkonnakohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. (p 16)
Haginõudele esitatakse samad kriteeriumid, mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka haginõue (vt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 36 17, p 16; vt ka 3. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). (p 18)
Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest peab alama astme kohus jaotama menetluskulud ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. (p 20)
Tulenevalt TsMS § 173 lg 3 teisest lausest peab alama astme kohus jaotama menetluskulud ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse. (p 20)
Omaniku täielik võim asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes. Kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70 lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14; 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eelnev on asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis. (p 13)
Kui pärast abielu lõppemist jääb ühisomandis olev kinnistu ühe abikaasa ainukasutusse, siis on teisel abikaasal õigus nõuda temalt kasutuseeliseid kinnistu ainukasutuse eest.
Ühisomandis oleva eseme puhul asjast saadavate kasutuseeliste arvestamisel on esiteks vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20).
Abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).
Kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Eelnevad seisukohad on asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis. (p 14)
|
| 2-19-5940/78
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
24.03.2021 |
|
Kui menetlusosaliste paljususe korral lõpeb menetlus ühe menetlusosalise suhtes ja see isik ei ole edaspidi enam selle menetlusega seotud, tuleb tema menetluses osalemise kulud jaotada lahendis, millega menetlusosalise suhtes menetlus lõpetatakse.
Nõuete paljususe või hagi eseme muutumise korral on otstarbekaks jaotada menetluskulud asja lõpplahendis. (p 13)
|
Facebook
Twitter