3-2-1-4-00
|
Riigikohus |
13.01.2000 |
|
Hinnaga hagis mõistab kohus hagejalt välja vajalikud ja põhjendatud kulud kostjale tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast (TsMS § 61 lg 1 p1).
|
| 3-2-1-83-96
|
Riigikohus |
20.06.1996 |
|
TsKS § 57 lg 1 näeb ette pooltele tagajärje kohtukulude nimekirja mitteesitamise eest, kuid ei keela esimese astme kohtul kohtukulude väljamõistmist.
TsK § 426 lg 1 p 1 kohaselt vastutab hoidja vara kaotsimineku ja puudujäägi eest kaotsiläinud või puudujääva vara väärtuse ulatuses ka siis, kui hoiusuhe on TsK § 431 järgi tekkinud seaduse põhjal.
|
| 3-2-1-182-15
|
Riigikohus |
09.03.2016 |
|
Tuvastushagi esitamisel peab hagejal olema mingi eesmärk, mida ta üritab hagiga saavutada, ning kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tulemusena selle eesmärgi saavutab, saab lugeda, et kostja on TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt RKTKm nr 3-2-1-55-13, p 13). (p 13)
TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt RKTKm nr 3-2-1-115-14, p 11; RKTKm nr 3-2-1-43-10, p 19). (p 14)
|
| 3-2-2-5-06
|
Riigikohus |
12.12.2006 |
|
Kui kohtul ei olnud õigust otsust kostja kohalolekuta teha, ei ole ka otsuse teatavakstegemine väljaandes Ametlikud Teadaanded seadusega kooskõlas ja avaldajale tähtaja kulgemise osas siduv. Analoogiliselt tagaseljaotsusega tuli ka kostja kohalolekuta tehtud ja väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud sisulise otsuse edasikaebetähtaega arvutada varasema TsMS § 241 lg 4 teise lause kohaselt.
Kui TsMS § 702 lg 2 p-des 2 ja 3 nimetatud teistmisavaldust soovitakse esitada enne 1. jaanuari 2006. a jõustunud kohtulahendite peale, ei ole avaldaja seotud TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud tähtaegadega, kuid selline järeldus kehtib ainult juhtudel, mil kohtulahend on jõustunud enne 1. jaanuari 2006. a. Kui lahend tehti enne 1. jaanuari 2006. a, kuid jõustus pärast 1. jaanuari 2006. a, tuleb teistmisavalduse esitamisel lähtuda TsMS §-s 704 sätestatud tähtaegadest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-3-06. Asjaolu, et hageja on hagis märkinud, et kostja asukoht on talle teadmata, ning lisanud ka rahvastikuregistri sellekohase teatise, ei võta kohtult kohustust teha täiendavaid toiminguid kostja viibimiskoha väljaselgitamiseks, et talle kätte toimetada hagiavaldus.
Teate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise menetlusõiguslikud tagajärjed ei sõltu sellest, kas teate adressaat väljaannet loeb või mitte.
Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust põhjalikult analüüsida ning lahendis põhjendada. Sama kehtib muude menetluskulude kohta.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-3-06.
Teate väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldamise menetlusõiguslikud tagajärjed ei sõltu sellest, kas teate adressaat väljaannet loeb või mitte.
Tulenevalt TsMS §-st 6 tuleb riigi õigusabi eest tasu ning kulude kindlaksmääramise taotluse esitamisel lähtuda taotluse esitamise ajal kehtivast riigi õigusabi osutamise eest maksmise korra redaktsioonist. Kuid kohtutel tuleb arvestada sellega, et õigusabi saajal võivad tekkida suuremad kulutused, kui ta ette sai näha.
|
| 3-2-1-136-12
|
Riigikohus |
27.11.2012 |
|
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi.
Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu.
Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Põhivõlgniku pankrotimenetlus ei mõjuta käendaja vastutust. Muu hulgas ei muuda põhivõlgniku pankrot sissenõutavaks võlausaldaja nõuet käendaja vastu (vt Riigikohtu 29. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 41) ega peata viivise arvestamist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-10, p 13). Samuti ei mõjuta võlausaldaja nõude tunnustamine põhivõlgniku pankrotimenetluses nõude aegumist käendaja suhtes (vt Riigikohtu 18. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-10, p-d 11 ja 12).
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud.
Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tuleb asja hinna määramisel lähtuda TsMS 137 lg 1 järgi hageja eraldi nõuetest erinevate kostjate vastu (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 51).
Menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada ka hageja erinevaid nõudeid eri kostjate vastu ning nt hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga nt solidaarselt (vt ka TsMS § 163 lg 1 ja § 165 ning Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 16). Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad VÕS § 150 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt. Selline regulatsioon kaitseb ennekõike võlausaldaja huve, kuna see tagab võimaluse pöörduda kogu tagatava nõude sissenõudmiseks iga käendaja vastu. See tähendab, et kõik kaaskäendajad vastutavad põhivõlgniku kohustuste täitmise eest täies ulatuses. Nõude rahuldanud käendajale läheb võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu rahuldatud ulatuses üle. Lisaks tekib nõude rahuldanud käendajal tema osa ületavas osas raha maksmise korral tagasinõue kaaskäendajate vastu.
Sama kehtib ka juhul, kui ühe või mitme käendaja vastutus on rahasummaga piiratud, kuid see piirsumma on piisavalt suur, et katta kogu võlgnevust.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Kuna võlausaldajal on võimalik hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi, on põhimõtteliselt ka võimalik, et nt 10 000 euro suurune solidaarne võlg mõistetakse kolmelt kostjalt erinevate kohtuotsustega eraldi välja. Sellisel juhul ei ole kohtulahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega, kui nõuet nende vastu ühiselt ei esitatud.
Lahend omab tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses, st kokku 30 000 euro ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik ka täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada täitemenetluse seadustiku § 221 järgse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.
Põhimõtteliselt võib võlausaldaja esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ühiselt ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Sel juhul tuleks otsuse selguse huvides märkida otsuse resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel.
VÕS § 150 ei välista käendajate kokkulepet võlausaldajaga, et igaüks neist käendab põhivõlgniku kohustust mingis osas ja nad vastutavad seega igaüks käendatud kohustuse osa eest osavõlgnikena VÕS § 63 lg 1 mõttes.
Sel juhul ei ole tegemist kaaskäendusega VÕS § 150 tähenduses, kuna käendajad ei käenda sama kohustust viidatud sätte mõttes. Seetõttu ei ole tegemist ka käendaja kahjuks VÕS §-st 150 kõrvalekalduva ja seetõttu keelatud kokkuleppega VÕS § 142 lg 6 mõttes.
Eelnevast tulenevalt on kohustust käendanud isikute vastutus põhimõtteliselt võimalik nii solidaarse kui ka osavastutuse põhimõttel. Millise vastutuse on võlausaldaja käendajatega kokku leppinud, sõltub poolte kokkuleppest, st esmalt tuleb tõlgendada poolte tahet lepingu sõlmimisel. Kui ühiselt (st samas lepingudokumendis) käendatakse sama kohustust ja eriti veel sama piirsummaga, ilma et oleks nt ajaliselt piiritletud kohustuse erinevaid osasid (nt osadena antud laenu eri aegadel antud osasid), tuleb eeldada, et ühiselt sooviti käendada vaid piirsummas nimetatud sama osa kohustusest, kuid seda solidaarselt. Seega eeldatakse sama kohustuse käendamisel käendajate solidaarvastutust (vt ka Riigikohtu 13. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-10, p 13).
Teistsuguseks tõlgenduseks saavad aluse anda esmajoones käenduslepingu tekst, lepingute sõlmimise asjaolud ning käendatava kohustuse ulatus. Vaidluse vältimiseks on mõistlik fikseerida sama või erinevate kohustuse osade käendamine käenduslepingutes selgelt ning samuti on mõistlik reguleerida käendajate omavahelist suhet.
Professionaalsel krediidiandjal võib sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi.
Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 1. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on vastutustundliku laenamise põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 1. juulist 2011 kehtivas VÕS §-s 4032.
Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
Sellist krediiti käendanud käendaja võib VÕS § 149 lg 3 järgi tasaarvestuse korral selles ulatuses täitmisest keelduda.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumise tõttu käenduslepingu sõlmimisel võib käendajal olla ka omaenese kahju hüvitamise nõue võlausaldaja vastu, mis seisneb käenduslepingust tulenevate negatiivsete varaliste tagajärgede (kahju) kõrvaldamises, mis nõude saab ta võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Sarnane tagajärg on VÕS § 146 lg-s 3 ette nähtud mh siis, kui võlausaldaja ei teavita käendajat tema nõudel põhivõlgniku poolsest kohustuse täitmisest ja selle ulatusest, st juba tekkinud või võimalikust võlast. Käendajal võib olla ka võimalik käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada, kui krediidiandja jättis teda põhivõlgniku majandusliku seisundiga seotud olulistest asjaoludest teavitamata (vt Riigikohtu 19. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-05, p-d 15-17).
Kui hageja on esitanud erinevate kostjate vastu erinevad nõuded, tuleb esindajakulude väljamõistmisel igalt kostjalt lähtuda selle kostja vastu esitatud haginõude hinnast.
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
|
| 3-2-1-117-11
|
Riigikohus |
07.12.2011 |
|
Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, ei saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingu muutmise kokkulepped ei ole kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised.
Töötaja hüvitisnõuded, mille rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama töölepingu ülesütlemise tühisuse, on riigilõivuvabad.
Töölähetuse päevaraha ei ole käsitatav töötasuna. Päevarahana tehtud väljamakseid tuleb käsitada palgatuluna olukorras, kus töölähetused ei ole tõendatud.
Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, et saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on tühine.
Töötajale tehtud avaldus, millest nähtub ainult see, et tööandja on töölepingu lõpetanud, ei saa olla töölepingu ülesütlemise avalduseks. Töölepingu ülesütlemise avaldusest peab nähtuma lepingut üles öelda sooviva poole tahe vabastada pooled lepinguliste kohustuste edasisest täitmisest. Tööandja avaldus, millest ei ilmne tööandja tahe vabastada töötaja ja tööandja lepingu edasisest täitmisest, ei ole käsitatav ülesütlemisavaldusena. Kuna töölepingu lõppemise eelduseks on ülesütlemisavaldus, et saa tööleping lõppeda kaudse tahteavaldusega.
Töölepingut on võimalik üles öelda ainult edasiulatuvalt, tagasiulatuv töölepingu ülesütlemine on tühine.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, rahuldades hagi võrreldes maakohtuga erinevas osas, peab ringkonnakohus muutma ka maakohtu menetluskulude jaotust, lähtudes TsMS § 163 lg-st 1.
|
| 3-2-1-19-08
|
Riigikohus |
09.04.2008 |
|
Hagejale menetlusabi andmine maakohtus riigilõivu tasumiseks ei ole TsMS § 190 lg 1 kohaselt aluseks, mille tõttu tuleks jätta hüvitamata kostjale põhjustatud menetluskulud.
Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 1 vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik mh kannatanu surma põhjustamise või talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Seda ei mõjuta iseenesest asjaolu, et isik (mh sõidukijuht) sai vigastada või hukkus mitme sõiduki kokkupõrkes, st mitme suurema ohu allika koostoimes.
Lähtudes VÕS § 1056 lg-st 3 on riskivastutusega kaetud juhtumite puhul võimalik paralleelselt ka süül põhinev deliktiline vastutus (VÕS § 1043 järgi). Kuid ühe isiku vastutus ei välista iseenesest teise isiku vastutust. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama.
Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi raske psüühilise seisundi tekkimist.
VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad.
VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".
Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa.
Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega.
Mittevaralise kahjuna ei saa nõuda kahju hüvitamist, mis võis isikul tekkida sellest, et tema surmasaanud abikaasa osales hageja alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi isiku abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps VÕS § 129 lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest tingitud varalise kahju hüvitamiseks.
|
| 3-2-1-182-13
|
Riigikohus |
21.02.2014 |
|
Tulenevalt TsMS § 167 lg-st 1 ja lg 2 esimesest lausest ei saa iseseisva nõudeta kolmas isik nõuda menetluskulude hüvitamist sellelt poolelt, kelle poolel ta menetluses osaleb või kelle poolel ta sinna kaasati.
Kuna kohus on kinnitanud poolte kompromissi ja selle järgi ei ole ette nähtud, et üks pool kannaks teise poole menetluskulud, ei ole halduritel iseseisva nõudeta kolmandate isikutena õigust taotleda selles menetluses endi menetluskulude jätmist hageja kanda. (p 12)
Kolmandatele isikutele tagab nende õiguste rikkumise korral kaitse TsMS § 167 lg 2 teine lause. Alus kulutuste hüvitamiseks saab esmajoones tuleneda õigussuhtest poolega, kelle algatusel kolmas isik menetlusse kaasati. Kui kostja taotleb kolmanda isiku kaasamist menetlusse põhjusel, et esitada tema vastu hiljem nt võimalik lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, võib kolmanda isiku kaasamise taotlust koostoimes kompromissi sõlmimisega pidada lepingu rikkumiseks. Lisaks otsestele kohustustele võivad lepingust tuleneda kaitsekohustused, mille sisuks on lepingupoole kohustus hoiduda teisele poolele kahju tekitamast (vt VÕS § 2 lg 2, § 23). Kolmanda isiku põhjendamatus kaasamises võib näha ka kaasamist taotlenud poole ja kolmanda isiku vahelisest muust võlasuhtest (mis on kaasamise aluseks) tuleneva kohustuse rikkumist. Kui asi lahendatakse poolte vahel kompromissiga või kui muul põhjusel selgub, et põhimenetluses ei tuvastata asjaolusid, mis annaks aluse kolmanda isiku vastu nõudeid esitada, saab kolmanda isiku kaasamise vastavalt asjaoludele lugeda põhjendamatuks.
Vastaspoole vastu, kes kolmanda isiku menetlusse kaasamist ei taotlenud, saab kulutuste hüvitamise nõue olla siiski vaid erandlikult. Kompromissi sõlmimise puhul saab seda näha, kui poolte tahteks oli menetluskulude jaotamisel kahjustada kolmanda isiku huvisid õigusvastaselt, st tegu oli VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Sel alusel saab kolmanda isiku menetluskulude eest vastutada ka see pool, kelle poolel ta menetluses osales. (p 13)
|
| 3-2-1-103-08
|
Riigikohus |
09.12.2008 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-145-04.
Konkurentsiseaduses sätestatud kõlvatut konkurentsi saab ettevõtjale osutada isik, kes tegutseb samas või lähedases ärivaldkonnas ettevõtjana. KonkS § 2 lg 1 lõpuosa loeb ettevõtjaks konkurentsiseaduse tähenduses ka muu isiku, kes tegutseb ettevõtja huvides. Nimetatud võrdsustamise eesmärk on muu hulgas soov vältida olukorda, mil ettevõtja kasutab teisele ettevõtjale kõlvatu konkurentsi osutamiseks isikut, kes ei ole ise ettevõtja selle mõiste tavatähenduses (eelkõige ÄS § 1), kuid tegutseb siiski kõlvatut konkurentsi osutada sooviva ettevõtja huvides. Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-50-06.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-43-08.
Ärisaladuse mõistet ei ole avatud Põhiseaduses ega ka enne 1. jaanuari 2008. a kehtinud konkurentsiseaduses. Ka äriseadustik ei ava ärisaladuse mõistet. Samuti ei sätesta äriseadustik ärisaladuse hoidmise kohustuse kestust. Ka alates 1. jaanuarist 2008 KonkS § 63 lg-s 1 sätestatud lahtine loetelu näidetest ärisaladuste kohta on suunatud Konkurentsiameti ametnikele, kel ei ole üldjuhul õigust avaldada teenistusülesannete täitmise käigus teada saadud ärisaladust. Siiski annab loetelu üldise ülevaate ettevõtja võimalike ärisaladuste kohta. Lisaks KonkS § 63 lg-le 1 on ärisaladuse mõiste ja selle avaldamise õiguspärasuse või õigusvastasuse kindlakstegemisel võimalik arvestada ka intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) sätteid. Konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel on võimalik kasutada TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2. Samuti võib eraõigusnormide puhul teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat arvestada võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Saksamaa Liidukohtu praktikas on ärisaladust defineeritud järgmiselt: "Ärisaladus on asjaolu, mis on seotud ettevõtlusega, mida teab piiratud ring isikuid ja mille saladuses hoidmise tahe ettevõtja poolt peab olema kas dokumenteeritud või vähemalt selgelt äratuntav."
Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus.
Osaühingu ja aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustus hoida äriühingu ärisaladust on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.
Äriühingu juhatuse liikme puhul tuleb KonkS § 2 lg 1 tähenduses käsitada ettevõtja huvides tegutsemisena ka tegevust juhatuse liikmena, sh seda, kui rikutakse seadust või käsunduslepingut juriidilise isikuga.
Äriseadustiku § 186 lg 1 kohaselt peavad osaühingu juhatuse liikmed hoidma osaühingu ärisaladust. Sama kohustus on ÄS § 313 lg 1 kohaselt aktsiaseltsi juhatuse liikmel. Selline kohustus on juhatuse liikmel ÄS § 186 lg-st 1 (või § 313 lg-st 1) tulenevalt nii juhul, kui tema juhatuse liikme lepingus on ärisaladuse hoidmise kohustus üldsõnaline, kui ka juhul, mil lepingus ei ole ärisaladuse hoidmise kohustust üldse reguleeritud. Lojaalsuskohustuse täitmise või korraliku ettevõtja hoolsuse järgimise hindamisel ÄS § 186 rikkumise korral tuleb arvestada muu hulgas seda, kas ja kuivõrd sai juhatuse liige aru või pidi aru saama, mis on tema juhatatavas äriühingus ärisaladus, mille avaldamine võib kahjustada osaühingut.
Juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. Seetõttu on võimalik ärisaladuse hoidmise kohustusele pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist kohaldada VÕS § 625 lg-t 2, mille kohaselt säilib käsundisaajal pärast käsunduslepingu lõppemist muu hulgas ärisaladuse hoidmise kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Ajalist piirangut ei näe ette ka VÕS § 625 lg 2, kuid tegemist on dispositiivse normiga, mis võimaldab saladuse hoidmise kohustuse kestuse kokku leppida lepingus. Siiski ei tohiks tekkida olukorda, mil ärisaladuse hoidmise kohustus ei võimalda juhatuse liikmel pärast ametiaja lõppemist üldse samal tegevusalal tegutsemist jätkata. Vaidluste korral tuleb kindlaks määrata piir, mil juhatuse liige võib juhatuse liikmena saadud teadmisi ja kogemusi teises ettevõtluses ära kasutada ja anda oma saadud teadmisi edasi enda kaastöötajatele. Selle piiri tõmbamiseks tuleks võimalikult täpselt välja selgitada, mis on konkreetses äriühingus ärisaladus.
|
| 3-2-1-142-08
|
Riigikohus |
11.02.2009 |
|
TsÜS § 136 lg 2 rakendamisel ei oma tähtsust, millal algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi. TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 järgi saabub tähtpäev aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Selleks vastavaks päevaks on aastates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus. Tähtaja möödumist täpsustab TsÜS § 137 lg 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg üldjuhul vastaval päeval kell 24.00.
Varasema kaubamärgiseaduse kohaselt ei olnud võimalik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu tema ainuõiguse tühiseks tunnistamiseks. Sellise hagi esitamise õigus sätestati 1. maist 2004. a KaMS § 52 lg-s 1. Enne 1. maid 2004 võis esitada kaubamärgi registreerimise kehtetuks tunnistamise taotluse apellatsioonikomisjonile (varasem KaMS § 24).
KaMS § 72 lg 1 annab KaMS § 52 lg-s 5 sätestatud hagi aegumise tähtajale tagasiulatuva jõu.
Kaubamärgi üldtuntust tuvastatakse üksnes juhul, kui see on seotud kaubamärgi õiguskaitsealase hagi või kaebuse menetlusega. Kaubamärgi üldtuntuse tuvastamise nõue ei ole omaette nõue, vaid on üks kaubamärki puudutava hagi asjaoludest (alustest) ning seetõttu ei ole õige aegumise kohaldamine sellele asjaolule eraldi.
Enne 1. jaanuari 2006.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja osutatud õigusabi eest hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 "Hinnata hagi puhul advokaadi abi eest väljamõistetava summa ülempiiri kehtestamine" kohaselt on hinnata hagi puhul teiselt poolelt väljamõistetava advokaaditasu ülempiiriks 50 000 krooni. Nimetatud rahasumma on väljamõistetava õigusabikulude maksimummääraks ja et see summa hõlmab õigusabikulusid kõikides kohtuastmetes. Kui alama astme kohus on õigusabikulud välja mõistnud maksimummääras, ei saa kõrgema astme kohus seda määra enam ületada.
|
| 3-2-1-106-02
|
Riigikohus |
23.10.2002 |
|
Hagi erinevate kostjate vastu rahuldati, mistõttu on TsMS § 60 lg-s 1 sätestatuga vastuolus ringkonnakohtu otsus jätta kohtukulud hageja kanda.
Tulenevalt ES § 14 lg-st 1 ja 2 kuulub elamu elamuühistule ja elamuühistu liikmed kasutavad ühistule kuuluvas elamus vastavalt osamaksu suurusele tema valdusse antud omaette korterit. Elamuühistu liige ei ole tema kasutuses oleva korteri omanik, kuid talle kuulub ES § 21 lg 1 jägi osamaksu võõrandamise õigus.
|
| 3-2-1-96-09
|
Riigikohus |
07.10.2009 |
|
Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.
Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
Juhul kui asjas tehtava lõpliku lahendiga jäetakse hagi rahuldamata (asja lahendamine riigi õigusabi saanud kostja kasuks), tuleb kostja menetlusabikulud TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi kanda hagejal. Kui kostja on enne menetlusabikulud riigile tasunud, tekib tal nõudeõigus hageja vastu kantud kulude hüvitamiseks. Kostja taotlusel saab kohus otsustada kostja kantud menetlusabikulude väljamõistmise hagejalt asjas tehtava lõpliku lahendi resolutsioonis.
Tulenevalt TsMS § 179 lg-test 1 ja 2 saab kohus riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud välja mõista asjas tehtavas lahendis või määrusega ja seda nii enne kui ka pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.
|
| 3-2-1-111-08
|
Riigikohus |
21.11.2008 |
|
TsÜS § 104 lg 1 järgi loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Nimetatud normi kohaldamiseks ei ole vaja esitada asjaolusid tehingu kahjulikkuse kohta. TsÜS § 104 lg 1 kohaldamiseks on piisav esile tuua, et äramuutva tingimuse saabumine ei olnud tingimust takistanud poolele kasulik. Selleks piisab üksnes, kui tõendatakse, et tingimuse saabumisega jäänuks tingimuse saabumist takistanud pool millestki ilma.
TsÜS § 104 lg 1 koosseisuliste tunnuste hulgas ei ole õigusvastast käitumist, vaid hea usu põhimõtte vastane käitumine.
Kohus saab hinnata seda, kas leping vastab headele kommetele, ka omal algatusel.
Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.
Allkirjastamata otsuseteksti edastamist ei saa lugeda otsuse kättetoimetamiseks.
Kui ringkonnakohtul tekib kahtlus, et tunnistaja on erapoolik, oleks otstarbekas tunnistaja uuesti ära kuulata. Piisav ei ole tõendamisstandard "hageja kahtlusega nõustumine". Kuigi seadus ei pane ringkonnakohtule varem ära kuulatud tunnistaja uuesti ärakuulamise kohustust, on tsiviilkohtumenetluse üheks põhimõtteks see, et kohus uurib tõendeid vahetult (TsMS § 243 lg 1). Sel juhul oleks võimalik kasutada ka TsMS § 262 lg-tes 1 ja 8 nimetatud viise tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.
Asja ülevaatlikkuse huvides oleks kohtuotsuse kirjeldavas osas vajalik lühidalt näidata asja eelnev menetluskäik kohtutes.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-28-08.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-2-5-06.
|
| 3-2-1-98-05
|
Riigikohus |
01.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-146-02. Kohtukulusid saab kostja kasuks välja mõista ka sel teel, et otsustakse tema taotlusel nende maksmine kolmandale isikule.
Hagi osalise rahuldamise korral on võimalik jätta kummagi poole kohtukulud enda kanda või mõista kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.
|
| 3-2-1-20-16
|
Riigikohus |
03.05.2016 |
|
Nii TsK § 86 kui ka TsÜS 1994 § 116 esimese lause mõttes tuleb kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise (mh kutsehaiguse diagnoosimise) aega, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (vt RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 10). (p 27)
Kui nõuete aegumine algab pärast 1. juulit 2002, kohaldub nende aegumisele TsÜS § 153. (p 28)
Tervisekahjustusest tuleneva (mh kutsehaigusest põhjustatud) nõude aegumist ei arvestata ositi ning TsÜS § 154 ei kohaldu. Kohe, kui osa kahjuhüvitisest saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt RKTKo nr 3-2-1-177-12, p 12; RKTKo nr 3-2-1-199-13, p 12). (p 29)
Kui kutsehaigus on tervisekahjustusena kujunenud välja töötamise ajal erinevate tööandjate juures, on vastutuse jagunemisel nende vahel õige lähtuda TsK § 186 lg-st 1 ja § 448 lg-st 1 juhindudes osavastutuse põhimõttest, lähtudes eelduslikult töötamise proportsionaalsest ajast iga tööandja juures (vt ka RKTKo nr 3-2-1-55-10, p 29-30). (p 21)
Vt RKTKo nr 3-2-1-55-10, p 17 ja 19. (p 19)
Osavastutuse põhimõttel kaaskostjate hagemisel saab pidada mõistlikuks hagi rahuldamisel hageja menetluskulude jätmist kostjate kanda vastutuse osade järgi. (p 36)
|
| 3-2-1-139-10
|
Riigikohus |
26.01.2011 |
|
Kui haginõue on esitatud kohalikus vääringus, kuid nõue rahuldatakse välisvääringus, saab nõude ümberarvutamisele kohaldada TsMS § 124 lg 1 teises lauses sätestatut hagi rahuldamise proportsiooni kindlaksmääramiseks.
Leppetrahvi vähendamiseks on alust siis, kui hagejal ei ole nõutud leppetrahvi ulatuses kahju tekkinud ja kokkulepitud ulatuses leppetrahvi väljamõistmine on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05, p-d 17-18). Ainuüksi asjaolu, et lepingust taganemisega jääb ostja kinnisvaraturu hindade languse tõttu paremasse olukorda, kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks lepingust taganenud, ei anna alust leppetrahvi vähendada.
Kuigi üldjuhul tuleb rahaline kohustus täita kokkulepitud vääringus, võib võlgnik teatud tingimustel täita rahalise kohustuse ka muus vääringus. Võlausaldaja võib sõltumata kohalikus vääringus maksmist välistavast kokkuleppest nõuda kohustuse täitmist kohalikus vääringus juhul, kui välisvääringus maksta ei ole võimalik. Samuti võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohalikus vääringus juhul, kui kokkulepitud vääring ei kehti enam riigis, milles käibel olnud vääringus lepingus kokku lepiti. Muudel juhtudel saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist üksnes kokkulepitud vääringus.
|
| 3-2-1-87-13
|
Riigikohus |
23.09.2013 |
|
Kohus võib olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks selline menetluskulude jaotus õiglane. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama. (p 15)
|
| 3-2-1-89-00
|
Riigikohus |
04.10.2000 |
|
Apellatsioonikohus ei rahuldanud hageja nõudeid ja rahuldas kostja nõude töölt sunnitud puudumise aja eest palga saamiseks. Seega ei olnud põhjendatud kohtukulude jätmine poolte enda kanda, vaid apellatsioonikohus pidi juhinduma TsMS § 60 lg-s 1 sätestatust.
Kassatsioonikaebuses ei ole õigust muuta hagi alust ega eset ja esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud (TsMS § 353 lg 2).
|
| 3-2-1-99-01
|
Riigikohus |
19.06.2001 |
|
Valides hagi osalisel rahuldamisel TsMS § 60 lg-s 1 sisalduva kohtukulude jaotamise kahe võimaluse vahel, tuleb muuhulgas arvestada ka hagi rahuldatud ja rahuldamata jäetud osa proportsioone, sättes sisalduvat võimalust ei või kohus suvaliselt kohaldada. Kuna vaidlusaluses asjas on hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk oluliselt erinev, on põhjendatum rakendada TsMS § 60 lg 1 sisalduvat põhimõtet, mille kohaselt hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti.
|
| 3-2-1-146-02
|
Riigikohus |
03.12.2002 |
|
Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud hageja esitatud tõendit ning rikkunud sellega TsMS § 330 lg-s 4 sätestatut.
Kohus ei pea alati andma hinnangu kõikidele apellatsioonkaebuses esitatud väidetele - kui kohus leiab mõnda asjaolu analüüsides, et hagejal puudub kohtusse pöördumise alus, so õiguskaitsevajadus (TsMS § 4 lg 1), ei pea kohus hindama ülejäänud väiteid.
Kui kolmas isik esitab apellatsioonkaebuse, muutub ta apellatsioonimenetluse pooleks ning seetõttu on kaebuse rahuldamata jätmise korral temalt õigus välja mõista kohtukulud. Samuti võiks kaebuse rahuldamise korral õigusabikulud välja mõista tema kasuks.
Õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimine puudutab kohaliku omavalitsuse kui omandireformi kohustatud subjekti õigusi ja kohustusi, kui hooned on antud linna munitsipaalomandisse. Ringkonnakohus peab võtma seisukoha, kas linna õigusi ja kohustusi puudutab vaidlusaluse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine ja selle alusel pärandavara pärimine.
Kuna ORAS § 161 lg 1 on seadusjõus alates 02.03.1997, siis tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse pärimisele kohaldada pärandi avanemise ajal kehtinud tsiviilseaduste sätteid. TsK § 571 lg 1 kohaselt määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse kohaselt, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.
Õigusvastaselt võõrandatud vara pärijatena käsitletakse ORAS §-s 8 tähendatud isikuid.
|
Facebook
Twitter