https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-17-4276/69 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 05.06.2019

Vt ka Riigikohtu 4. detsembri 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-18529/24, p 16. (p 13)

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Osas, milles kaaspärijate õigussuhete kohta ei ole pärimisseaduses sätestatud erisusi, kohaldub kaaspärijate vahelistele suhetele PärS § 147 kohaselt kaasomandi regulatsioon. Samal ajal kuulub igale kaaspärijale mõtteline osa pärandvara ühisusest, mille valitsemisele kohalduvad kaasomandi sätted. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). (p 14)

Pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandamisel ei ole lepingu esemeks mitte konkreetsed pärandvarasse kuuluvad esemed, vaid mõtteline osa pärandvara ühisusest, isegi kui lepingus on konkreetseid pärandvarasse kuuluvaid esemeid mainitud. (p 15)

Pärandavara ühisuse osa omandaja saab alates talle pärandvara ühisuse mõttelise osa üleminekust osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes, eelkõige õiguse nõuda seda osa pärandvarast, mille pärandvara jagamisel oleks saanud talle osa võõrandanud kaaspärija. Pärija staatus ja sellest tulenevad isiklikud õigused ja kohustused on pärija isikuga lahutamatult seotud ning need osa omandajale üle ei lähe. (p 16)

Kui üks kaaspärijatest võõrandab kolmandale isikule mõttelise osa pärandvara ühisusest, tekib ülejäänud kaaspärijatel PärS § 149 lg 1 kohaselt ostueesõigus. Kui kaaspärijaid on mitu, kuulub ostueesõigus neile ühiselt (p 19, 23)

Kaaspärija ostueesõigusel PärS § 149 lg 1 mõttes on VÕS § 244 lg 6 kohaselt asjaõiguslik toime. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa võõrandanud kaaspärija ja osa omandaja üleandmise käsutustehingu tühisus. (p 26)

Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Tühiseks ei muutu VÕS § 244 lg 1 kohaselt aga pärandvara ühisuse osa müügileping. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal ei teki õigussuhet mitte pärandvara ühisuse osa omandajaga (müügilepingujärgne ostja), vaid osa võõrandanud kaaspärija ehk müüjaga. (p 29)

Osa omandaja saab osa müünud kaaspärijalt nõuda pärandvara ühisuse osa müügihinna tagasi nendevahelise müügilepingu alusel. Ostueesõigust teostanud kaaspärija saab nõuda osa müünud kaaspärijalt nendevahelise müügilepingu täitmist ja pärandvara ühisuse osa omandamiseks vajaliku käsutustehingu sõlmimiseks tahteavalduse tegemist. (p 30)

AÕS § 261¹ lg 1 on kinnisasju käsitlev eriregulatsioon, mis pärandvara ühisuse osa müügi korral ei kohaldu. (p 32)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)


Kuna kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasneb pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise käsutustehingu tühisus, siis kuulub pärandvara ühisuse osa endiselt osa võõrandanud kaaspärijale ning pärandvara ühisuse osa omandaja kohta tehtud kanded muutuvad valeks. Kaaspärija nõuded kinnistusraamatu kannete parandamiseks saavad põhineda kaaspärija ostueesõiguse teostamisega kaasnevatel õigussuhetel. (p 26-27)

Mõistlik on ühes menetluses lahendada lisaks kaaspärija ostueesõiguse teostamise tagajärjel pärandvara ühisuse mõttelise osa üleandmise nõudele ka kannete parandamise nõuded. Silmas tuleb aga pidada, et ostueesõigust teostanud kaaspärija kande parandamise nõuded eeldavad, et ostueesõigust teostanud kaaspärijale on ühisuse osa käsutustehinguga üle antud. (p 34)

Algsete pärandvara ühisuse osa omandajate ja ostueesõigust teostanud kaaspärija vahel ei ole otseselt õigussuhet, mis annaks aluse osanike nimekirja, hooneühistu liikmete nimekirja ja sõiduautoga seotud kannete muutmiseks ja TsÜS § 68 lg 5 alusel tahteavalduse asendamiseks. Ostueesõigust teostanud kaaspärijal on sõltumata andmete õiguslikust tähendusest siiski õigustatud huvi nõuda kannete parandamist ja enda registris kajastamist. Kaaspärija ostueesõiguse teostamisega seotud kande parandamise nõudele saavad anda aluse sõltuvalt asjaoludest kas lepinguvälised võlasuhted või hea usu põhimõte (vt Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-16, p-d 26 ja 27; 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 29-32). (p 41)

3-2-1-4-08 PDF Riigikohus 05.03.2008

Juhul, kui maa erastamine on tühistatud ja kinnistusraamatusse on maa omanikuna kantud Eesti Vabariik, peaks Eesti Vabariik sellisel juhul tulenevalt kinnistusraamatuseaduse § 72 lg-st 2 esitama avalduse registriosa sulgemiseks. Alles seejärel taastub n-ö endine olukord, st on olemas vallasasjast ehitis, mille juurde saaks ostueesõigusega erastada maad.


Kohtulahendi resolutsioon peab olema piisavalt selge ja täpne, et selle täitmine oleks võimalik ka kohtulahendi muude osadeta.

3-2-1-13-06 PDF Riigikohus 20.06.2006

Leping ei saa olla korraga näilik ja vastuolus heade kommetega.


Hageja taotlus jätta kohaldamata seaduse sätted ja tunnistada need põhiseadusevastaseks ei ole protsessuaalne taotlus, vaid õiguse kohaldamise küsimus, mis on kohtu enda ülesanne.


TMS § 19 järgi saab lugeda kohtuotsusega, et kinnisasja ostja on tingimuslikult andnud nõusoleku ostueesõiguse omajale kande parandamiseks kinnistusraamatus, st juhul, kui talle tasutakse ostuhind.

ORAS § 12-1 lg 10 järgset ostueesõigust omaval üürnikul on õigus nõuda märkes tema ostueesõiguse märkimist, millega ostueesõigus omandaks asjaõigusliku toime. Sellise märke tegemist võib koos üürilepingu kohta kinnistusraamatusse kantava märkuse tagamiseks seatud eelmärkega nõuda ka hagi tagamise korras.


ORAS § 12-1 lg 10 järgne seadusest tulenev ostueesõigus saab omada asjaõiguslikku toimet vaid siis, kui see nähtub kinnistusraamatust. Muul juhul on tegemist võlaõigusliku ostueesõigusega, mis võimaldab ostueesõiguse omajal müügilepingu rikkumisel kasutada kõiki lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid müüja vastu, kuid ta ei saa tugineda kinnisasja omandi üleandmise ja muude käsutuste tühisusele.

Tagastatud elamu üürnikul on ostueesõigus, kui ta oli üürnik elamu tagastamise ajal ning tal on kehtiv üürileping ka elamu või selle osa võõrandamise ajal. Ostueesõigus ei ole üleantav ega lähe üle ka üürniku vahetumisel üürilepingus.

ORAS § 12-1 lg-st 10 ei tulene, et üürniku ostueesõigusel oli 1. juulini 2002 asjaõiguslik toime. See toime tulenes üürnike ostueesõigusele nimetatud sättes tehtud viitest asjaõigusseadusele, mida kohtupraktikas tõlgendati selliselt, et üürnikul on õigus saada ka kinnisasja omanikuks AÕS § 264 lg 3 alusel. Üürnikel ei saanud olla õiguspärast ootust, et vaatamata ORAS § 12-1 lg 10 muutmata jätmisele säilib ostueesõigusel asjaõiguslik toime.


Kinnisasja ostueesõigusel on AÕS § 257 lg 3 järgi asjaõiguslik toime vaid siis, kui ostueesõigus nähtub kinnistusraamatust või tegemist on kinnisasja kaasomanike ostueesõigusega.

Üldiselt võlaõigusliku toimega ostueesõiguse kõrval tuleb eristada VÕS § 244 lg-st 6 ja AÕS § 257 lg-st 3 tulenevat asjaõigusliku toimega ostueesõigust. Erinevuseks on nende vahel üksnes ostueesõiguse teostamise toime võimalikule esialgse müügilepingu alusel toimunud omandi üleandmisele ja muudele ostueesõigust kahjustavatele käsutustehingutele.

Kuna ostueesõiguse omajal on ostjana VÕS § 208 lg 1 ja § 108 lg 2 järgi nõue müüja vastu omandi üleandmiseks, võib ta nõuda müüjalt selleks vajalike tahteavalduste tegemist ning lähtudes TsÜS § 68 lg-st 5 ja TMS § 184 lg-st 1 ka nende asendamist kohtuotsusega.


ORAS § 12-1 lg 10 järgset ostueesõigust omaval üürnikul on õigus nõuda märkes tema ostueesõiguse märkimist, millega ostueesõigus omandaks asjaõigusliku toime. Sellise märke tegemist võib koos üürilepingu kohta kinnistusraamatusse kantava märkuse tagamiseks seatud eelmärkega nõuda ka hagi tagamise korras.

3-2-1-97-06 PDF Riigikohus 08.11.2006

Kui kinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise õigust on kindla isiku kasuks TsÜS § 88 lg 1 kohaselt piiratud, kuid seda ei ole keelumärke vahendusel kinnistusraamatus nähtavaks tehtud, võib kinnistusraamatu andmetele toetudes kinnisomandi või muu -asjaõiguse omandanud isiku suhtes tugineda käsutuskeelu kehtivusele AÕS § 561 lg-s 2 nimetatud tingimustel.


Määruskaebuse esitamine teise isiku esindajana on menetlustoiming, mitte tõestamistoiming ning selle puhul tuleb esindusõiguse hindamisel lähtuda ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku 23. ptk sätetest.

Puuduste kõrvaldamise määrus ei lõpeta menetlust hagita asjas, vaid on üksnes n-ö vaheotsustus. Hagimenetluses ei ole puuduste kõrvaldamise määruse peale seaduses määruskaebuse esitamise võimalust ette nähtud. Üldiselt ei ole puuduste kõrvaldamise määruse vaidlustamise võimalust ette nähtud ka hagita menetluses. Erandlik on registriasjades kohalduv TsMS § 599, mille esimese lause kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse ka kandemääruse peale, millega määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

Puuduste kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse võib TsMS § 666 lg 1 alusel lahendada ka üks kohtunik.


Tehingu tõestanud notaril on notariaadiseaduse § 30 lg 2 p 2 järgi õigus koostada ja esitada määruskaebusi tõestatud tehingu osas registripidaja tegevuse vaidlustamiseks, kuid see õigus on notaril sama sätte järgi üksnes tehingus osalejate esindajana. Notar saab kaebuse esitamisel üksnes esindada selleks õigustatud avaldajaid, kuid ei või kaebust esitada oma nimel.

Kinnistusraamatusse kande tegemise menetluses võib lisaks menetlusosalistele endile nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka selleks notariaadiseaduse järgi õigustatud notar.


Kui ringkonnakohus eksitas avaldajaid kaebeõiguse puudumise ning seega ka kaebuse esitamise tähtaja pikkuse osas, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ning ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel.


Kui märge tagab kinnitusraamatusse kantava õiguse järjekohta, laieneb sellega ka märkele endale sisuliselt järjekohasuhe. Ka TMS §-st 158 tuleneb, et täitemenetlus ei mõjuta üksnes kinnistusraamatust nähtuvaid asjaõigusi, vaid ka õigusi, mille kohta on kinnistusraamatusse kantud üksnes märge. Järjekohasuhe on ka AÕS § 79 lg-s 2 nimetatud üüri- või rendilepingu märkusega sisult sarnasel kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantud märkusel, kuna sellega tagatakse kaasomandi sisu muutvate võlaõiguslike kokkulepete asjaõiguslik realiseerimine.

Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus. Järjekohasuhet ei ole iseenesest kinnistusraamatusse kantud keelumärkel, kuid lähtudes TsÜS § 88 lg-st 2 võib käsutamise keelamise aeg siiski omada tähendust.


Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-149-02.


Kinnistusraamatusse kande tegemise menetlus on registrimenetlusena hagita menetlus, milles menetlusosaline võib Riigikohtus esitada taotlusi TsMS § 218 lg 3 teise lause kohaselt ka vandeadvokaadi vahenduseta. Lisaks menetlusosalistele endile võib nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka notar.

Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.

Kui eelmärke kinnistusraamatusse kandmise eeldused on täidetud, ei ole alust keelduda selle sissekandmisest. Kuid on oluline, et kinnistusraamatu kanded oleksid arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult kinnisasjaga seotud õigussuhteid ning vajadusel ka täitemenetlust.

KRS §-st 24 ei tulene, et märke järgi õigustatud isik peaks olema alati määratletud isikuandmetega. Oluline on, et igal ajahetkel oleks võimalik tuvastada, kes on märke järgi õigustatud isik. Õigustatud isiku tähistamine kinnistu igakordse omanikuna võimaldab õigustatud isiku iseenesest piisavalt identifitseerida. Küll peab ka kinnistu igakordse omaniku kasuks kinnistusraamatusse kantav eelmärge olema realiseeritav.

Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.


Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.


Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus.


Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.

3-2-1-156-01 PDF Riigikohus 12.12.2001

Hageja nõudis asjaõigusena ostueesõiguse maksmapanekut ehitisele kui vallasasjale, mis seisneb ostja õiguste ja kohustuste ülekandmises, seega omandaja asemele asumises. Hagi oli suunatud müüdud elamuosa omandamisele, tegemist on hinnatava nõudega. Riigilõiv tuli tasuda seega hinnaga hagilt.


Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal, 07.12.1994 reguleeris kaasomaniku ostueesõigust ehitise mõttelise osa müümisel AÕSRS § 13 lg 5. Hageja omandas eluruumi erastamisel korteri kui reaalosa ning sellega kaasnes korterile vastava muu osa omandamine elamust (EES § 3 lg 1). Elamu muu osa kuulumine kaasomandisse ei muutnud kogu elamut kaasomandis olevaks asjaks AÕS § 70 lg 3 mõttes. Seega puudus hagejal müügilepingu sõlmimise ajal ostueesõigus AÕSRS § 13 lg 5 järgi, kuna ta polnud kogu müüdava osa kaasomanik. 07.12.1994 puudus seadus, mis oleks andnud elamu muu osa kaasomanikule ostueesõiguse.

3-2-1-45-98 PDF Riigikohus 02.04.1998

Kokku: 6| Näitan: 1 - 6

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json