3-19-1565/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
03.10.2023 |
|
Au ja head nime riivavate haldustoimingute õiguspärasuse hindamisel tuleb esmajoones lähtuda HMS §-st 107, kuid vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle tuleb RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt lisaks kohaldada ka VÕS §-e 1046 ja 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus, st avaldamise õiguspärasuseks ei piisa ainuüksi faktiväidete ja väärtushinnangute kooskõlast VÕS §-dega 1046 ja 1047 (RKHKo 3-3-1-3-12, p 41). (p 15)
KrMS § 214 lg 1 mõttes on menetleja poolt käimasolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendusteave, aga ka muu kriminaalmenetlust puudutav teave, milleks on mh menetlusosaliste ring (RKKKm nr 1-22-1949/24, p 37). KrMS § 214 lg 1 lubab avaldada kohtueelse menetluse andmeid üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustel. KrMS § 214 lg 2 järgi on kohtueelse menetluse andmeid lubatud avaldada muu hulgas avalikkuse huvides. Samuti tuleneb teabevaldajale AvTS § 38 lg-st 1 kohustus enne õigusrikkumise asjaolude lõplikku selgitamist avalikustada teave avalikkuse huvi põhjustanud faktide kohta, mis on õigusrikkumisega seotud. Seda ulatuses, mis ei takista uurimist või järelevalvet või õnnetuse põhjuste selgitamist. Isikute ametikohad abilinnapeadena ja esitatud kahtlustuste iseloom võivad tingida kahtlustuse sisu avamise pressikonverentsil kooskõla KrMS § 214 lg 2 p-ga 4 ja AvTS § 38 lg-ga 1 (vt ka RKKKm 1-22-1949/24, p 61). (p-d 17-18)
Faktiväite ja väärtushinnangu igakordne range eristamine ei pruugi olla lihtne. Vaidlusalust lauset ei ole õige vaadelda kogu öeldu kontekstist lahus. Otsuses asjas Marcinkevičius vs. Leedu, nr 24919/20 rõhutas EIK vajadust lugeda iga avaldust selle kontekstis, arvestades avalduse üldist tooni (p-d 74 ja 79). EIK leidis otsuse p-s 85, et lause, mis sõna-sõnalt eraldi loetuna viitab faktiväitele selle kohta, et isik on kahju tekitanud, ei anna sellegipoolest faktiväite mõõtu välja, kui seda ümbritsevatest avaldustest on aru saada, et pädevad asutused alles teevad kindlaks, kas mingit kahju on tekitatud. Eelviidatud otsuse p-s 74 selgitas EIK, et väärtushinnanguga põhjustatud õiguste riive proportsionaalsuse hindamine võib sõltuda muu hulgas sellest, kas vaidlusaluse hinnangu andmiseks esines piisav faktiline alus. (p 20)
PS § 22 lg 1 ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Ükski riigivõimu esindaja ei tohi esineda viisil, mis seab süütuse presumptsiooni kahtluse alla. Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust (KrMS § 30 lg 1). Prokurör kui riigi esindaja kriminaalmenetluses on üks olulisemaid PS § 22 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse tagajaid. See tähendab, et kohtueelses menetluses on prokuröri sõna erilise kaaluga. Teenistusülesandeid täites avalikult esinedes ei ole prokurör väljendusvabaduse kui põhiõiguse kandja rollis. EIK on möönnud riigi õigust jagada avalikkusele teavet käimasoleva kriminaalmenetluse kohta. Lubatav on siiski üksnes kirjeldada kuriteokahtlust, mitte aga avaldada arvamust, et süüdistatav on süüdi enne, kui tema süü pole seaduse kohaselt tuvastatud. Avalikkust teavitavate ametiisikute sõnade valikul on suur tähtsus, eriti kui tegu on kõrgemate ametiisikutega, kelle väljaütlemistel on ühiskonnas suurem kaal. (Vt nt EIK otsused asjades Bavčar vs. Sloveenia, nr 17053/20, p-d 104–108, 112 ja Shuvalov vs. Eesti, nr 14942/09, p 75.) Pelgalt kahtlustuse korral pole põhjust negatiivse väärtushinnangu avaldamiseks konkreetsete isikute (kahtlustatavate) suhtes, sest kahtlustus ei pruugi kontrollimisel kinnitust leida. Süütu inimene ei pea taluma ka riigivõimu piltlikult tehtud avalikke etteheiteid. (p-d 21-22)
Kriminaalmenetluse stigmatiseeriv mõju ei ole seotud mitte niivõrd ühe või teise menetlustoiminguga, vaid menetlusega tervikuna (RKPJKo nr 3-4-1-54-13, p 54). Samuti on isikul teatud ulatuses kohustus taluda enda suhtes toimuvat kriminaalmenetlust ja sellega kaasnevaid põhiõiguste riiveid (RKÜKo nr 3-3-1-69-09, p 60). (p 25)
|
| 2-19-8673/96
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.11.2022 |
|
Au teotamise puhul tuleb teo õigusvastasust hinnata eelkõige VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi, mille kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Õigusvastasusele hinnangu andmist võib mõjutada see, kui hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile (vt RKTKo nr 3-2-1-127-08, p 16), ning see, kas väidetavalt hageja au teotavad andmed või hinnangud olid suunatud konkreetselt hageja vastu või isikute grupi vastu, kuhu hageja kuulub (vt RKTKo nr 3-2-1-11-04, p 11). (p 11)
Õiguspärane ei ole see, kui isik, kelle au teotatakse, vastab sellisele tegevusele omalt poolt tema au teotanud isiku au teotamisega. Seetõttu ei saa selle asjaoluga, et hageja teotas esmalt kostja au, põhjendada ka kostja tegude õiguspäraseks lugemist VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi. (p 12)
Vt. RKTKo nr 2-15-16007/50, p 18; RKTKo nr 3-2-1-142-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-127-16, p 19. (p 15)
VÕS § 6 lg-t 2 saab kohaldada juhul, kui kohtuasjas kohalduvad sätted ei võimalda konkreetsel juhul lahendada vaidlust selliselt, et lahendus oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. (p 15)
Hinnang kostja käitumise õigusvastasusele ei saa sõltuda sellest, kas kostja on pidanud vajalikuks midagi enda õiguste kaitseks ette võtta. See tähendab, et kui kostja nt esitaks hageja vastu hagi, siis ei takistaks selle hagi rahuldamist asjaolu, et hageja on tema vastu varem hagi esitanud. (p 13)
Vt. RKTKo nr 2-14-61484/71, p 22; RKTKo nr 2-14-56641/69, p 15.2; RKTKo nr 3-2-1-42-13, p 11. (p 17)
|
| 2-20-12495/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
18.05.2022 |
|
Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). Kui isik on avaldanud väärtushinnanguid, peab kohus tuvastama nende avaldamise õigusvastasuse VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses. (p 11)
Kuna isiku au teotamine ebakohase väärtushinnanguga on eelduslikult õigusvastane, peab väärtushinnangute põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid, tõendama väärtushinnanguid avaldanud kostja, mitte hageja (RKTKm nr 3-2-1-37-15, p 11). (p 13)
Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse kindlakstegemiseks ei ole oluline, et väärtushinnangut sisaldava teate avaldas esmalt teine isik. Enne teise isiku varem avaldatud teate avaldamist pidi kostja hindama selles sisalduvate väärtushinnangute kohasust. (p 14)
Kostja teo võimaliku õigusvastasuse hindamisel tuleb mh arvestada, kas hageja oli avaliku elu tegelane ja peab seetõttu taluma avalikku kriitikat teistest isikutest rohkem (RKTKo nr 3-2-1-123-97 ja nr 3-2-1-24-15, p 14). Kedagi ei saa lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Ainuüksi vandeadvokaadiks olemine ei anna alust pidada hagejat avaliku elu tegelaseks. (p 15)
Kostja tegevuse õigusvastasuse puudumist ei saa põhjendada kompromissiga, mille eesmärk oli lõpetada teise tsiviilasja menetlusosaliste vaheline vaidlus. (p 12)
|
| 2-21-5449/19
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
23.03.2023 |
|
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis tema kohta käivad, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul niisuguse asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub (vt RKTKo nr 3-2-1-161-05, p 12; RKTKo 3-2-1-5-07, p 27; RKTKo nr 2-18-17980/127, p 19 jt). (p 11)
Asjaolud, mis võimaldavad pidada isikut avaliku elu tegelaseks, sõltuvad selle isiku tegevuse iseloomust ja avalikkuse ees kajastamise laadist. Seetõttu ei saa isikut lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. Juhul, kui hageja on avaliku elu tegelane, tuleb seda asjaolu arvestada VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ühe asjaoluna muude nende sätete kohaldamise jaoks oluliste asjaolude hulgas (vt RKTKo nr 2-20-12495/29, p 15). (p 14)
Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). (p 15)
Kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi - see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. (p 15)
Vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (VÕS § 134 lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. (p 15)
|
| 2-20-3847/48
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.04.2024 |
|
Avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeediavõrgustikus pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. (p 12)
VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab mingites olukordades, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Nt väide, et ametnik töötab ministrile vastu, ei riiva ametniku au sellisel määral, et seda peaks lugema tema au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületa VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole ametnikku alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu. (p 11)
|
| 3-2-1-37-15
|
Riigikohus |
20.11.2015 |
|
VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane. Sellest eeldusest tulenevalt ei ole isikul juhul, kui ta esitab tema mainet kahjustava väärtushinnangu avaldamisega seoses hagi oma õiguste kaitseks, kohustust vaidlustada väärtushinnangu põhjendamiseks kasutatud faktiväiteid. Seega lasub nende faktiväidete tõendamise koormis kostjal sõltumata sellest, kas hageja on neid faktiväiteid eraldi vaidlustanud. (p 11)
|
| 3-2-1-63-02
|
Riigikohus |
13.06.2002 |
|
Seadus ei keela ajalehes teiste isikute arvamuste ja väidete avaldamist, kuid see ei vabasta avaldajat PS §-st 19 tulenevast kohustusest arvestada ja austada seejuures teiste isikute õigusi ja vabadusi ning järgida seadust. Avaldaja on seega TsÜS § 23 lg 2 alusel kohustatud ümber lükkama tema poolt levitatud kellegi arvamusel või anonüümse isiku väidetel põhinevad isiku au teotavad andmed, kui ta ei tõenda nende vastamist tegelikkusele.
Isiku au on võimalik teotada tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamisega. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Tema tõesus või väärtus ei olene sellest, kas see põhineb kuulujutul, kellegi arvamusel või veendumusel. Faktiväiteid sisaldava artikli avaldaja on TsÜS § 23 lg 2 alusel kohustatud ümber lükkama tema poolt levitatud kellegi arvamusel või anonüümse isiku väidetel põhinevad isiku au teotavad andmed, kui ta ei tõenda nende vastamist tegelikkusele.
Isiku au on võimalik teotada ka väärtusotsustusega. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on Eesti kultuuriruumis halvustava tähendusega. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks, kohustades kostjat lõpetama hageja au teotamise.
|
| 3-2-1-78-96
|
Riigikohus |
05.06.1996 |
|
Isikul on õigus nõuda kohtu kaudu au teotamise lõpetamist ja tema au teotavate andmete ümberlükkamist (TsÜS § 23 lg 1). Hagi rahuldamine eeldab andmete tuvastamist, mis ei vasta tegelikkusele ja nende andmetega au teotamist. Väidetaval au teotajal lasub kohustus tõendada esitatud andmete tegelikkusele vastavust.
|
| 3-2-1-117-97
|
Riigikohus |
23.10.1997 |
|
Vabaduse võtmisel vastuolus Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetega, on isikul õigus nõuda hüvitist temale konventsiooniga tagatud vabaduse ja isikupuutumatuse rikkumise eest (EIÕK artikkel 5 p 5).
Kui isiku au on teotatud tegevusega, milleks on ebaseaduslik menetlustoiming, on isikul õigus au kaitsele tsiviilkohtupidamise korras ning õigus nõuda TsÜS § 23 lg 1 alusel au teotamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamist.
|
| 3-2-1-166-12
|
Riigikohus |
09.01.2013 |
|
Avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine. Avaldaja on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Kui andmed avaldatakse meedias (ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid meediaväljaandele edastanud isik. VÕS §-st 1047 ei tulene, et avaldajaks saaks olla üksnes meediaettevõtja või et isik, kes avaldas valeandmeid meediaväljaandele, ei vastuta VÕS § 1047 lg 4 alusel. Ebaõigete andmete avaldamise eest võib vastutada ka isik, kes esitab andmed meediaväljaandele, ja seega on kostja käsitatav andmete avaldajana ning temalt saab nõuda valeandmete ümberlükkamist, kuid ainult meediaväljaande ees. (p 13)
Valeandmed tuleb ümber lükata ka juhul, kui avaldamine ei ole õigusvastane ja avaldajal puudub süü. Isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise korral näeb VÕS § 1047 lg 4 ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustuse sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest (vt ka Riigikohtu 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 27). (p 14)
Poolte esitatule peab õigusliku hinnangu andma. Kohtu õiguslik hinnang ei või tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kohus peab võimaldama pooltele esitada väiteid ja vastuväiteid õigussuhte võimaliku õigusliku kvalifikatsiooni kohta. Kui kohus soovib kohaldada seadust, mis seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. (p 15)
Kui avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes (vt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, p 10). Sellised väited on põhimõtteliselt kontrollitavad, nende tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kui isiku mainet kahjustavate andmete avaldaja ei tõenda nende vastavust tegelikkusele, on isiku kohta väidetu vale ja kohus saab kohustada kostjat mainet kahjustavad andmed ümber lükkama. Seega on kohtud kostja avaldatud seisukohti ekslikult üksnes väärtushinnanguna käsitades kohaldanud valet materiaalõiguse normi. (p 12)
|
| 3-2-1-67-10
|
Riigikohus |
21.12.2010 |
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium on faktiväite ja väärtushinnangu eristamisel oma hilisemas praktikas lähtunud 1. detsembri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07 märgitud seisukohtadest (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 ja 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10).
Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).
Võlgnike kohustuse täitmise mõjutamisele suunatud tegevust ei saa lugeda üldjuhul heade kommete vastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, seda saavad õigustada vaid erandlikud asjaolud, esmajoones isiku käitumise suunatus nt võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võlgnikult võla saamisele.
Kuigi tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see kahjustab isiku mainet, ei ole iseenesest õigusvastane, võivad need faktiväited tulenevalt faktiväidete esitamise viisist ja kontekstist võivad need endast kujutada ka isiku mainet kahjustavat väärtushinnangut. Väärtushinnangu ebakohasus (VÕS § 1046 lg 1) võib olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12).
VÕS § 134 lg 2 järgi hüvitise suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada rikkumise asjaolusid, esmajoones rikkumise intensiivsust ja kestust. Hüvitise suurust põhjendavad asjaolud peab kohtule esitama hageja. Kostjal on võimalus esitada asjaolusid ja tõendeid, mille alusel kohus saab kaaluda hüvitise suuruse vähendamist.
|
| 3-2-1-161-05
|
Riigikohus |
31.05.2006 |
|
VÕS § 1047 lõikes 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet tuleb kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul.
Kui hagiavavalduses ei ole märgitud, kuidas ebaõiged andmete ümber lükata ega meediakanalit, mille vahendusel isik peaks andmed ümber lükkama, siis kohus ei võinud tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatust ületada haginõude piire, kui kohustas kostjat ebaõigeid andmed teatud viisil ümber lükkama.
Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda ka au teotavate andmete ümberlükkamist.
Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest.
Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav).
VÕS § 1047 lg-s 2 kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine." Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Faktiväite ümberlükkamise nõue peab olema konkreetne.
Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida isik mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas, ei ole määrav.
Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist.
Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka sel teel, et avalduses ei viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Sellisel juhul ei ole VÕS § 1047 lg 4 rakendatav, sest faktiväiteid ei ole avaldatud. Väärtushinnang on põhjendatud, kui väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu õigusvastase avaldamise korral võib kannatanu nõuda kahju hüvitamise nõudega koos või sõltumata kahju hüvitamise nõude esitamisest VÕS § 1055 lg 1 alusel rikkujalt õigusvastase käitumise lõpetamist, kui õigusrikkumine on jätkuv, või sellega ähvardamisest hoidumist, kui on alust karta õigusrikkumise kordumist.
Isikut võidakse üldsuse ees kujutada sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järelda mingeid otseseid fakte, mis selle isiku kohta käivad. Sel juhul on VÕS § 1047 lg 4 rakendatav.
Kui hagiavavalduses ei ole märgitud, kuidas ebaõiged andmed ümber lükata ega meediakanalit, mille vahendusel isik peaks andmed ümber lükkama, siis kohus ei võinud tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 229 lg-s 1 sätestatust ületada haginõude piire, kui kohustas isikut ebaõigeid andmed teatud viisil ümber lükkama. VÕS § 1047 lg 4 ei näe ette, et avaldaja peab ebaõiged andmed ilmtingimata ise ümber lükkama. Nimetatud sätte kohaselt peab ümberlükkamine toimuma avaldaja kulul.
Korteriühistu juhatuse esimeest ei saa üksnes tema ameti tõttu lugeda alati avaliku elu tegelaseks. Kuid ta peab arvestama võimalusega, et korteriühistu liikmed võivad tema tegevust kritiseerida ka põhjendamatult. Tulenevalt VÕS § 1046 lõike 1 teisest lausest ei pruugi tema kohta ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tehtud kriitika olla õigusvastane.
Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tegelikkusele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erinevate kaitstud hüvede ja huvide kaalumisest.
Ebaõige faktiväite avaldamine võib VÕS § 1045 lg 1 p 4, VÕS § 1046 ja VÕS § 1047 lg-te 1 ja 3 järgi olla õigusvastane ka siis, kui see ei ole isiku au teotav (mainet kahjustav).
|
| 3-2-1-5-07
|
Riigikohus |
13.04.2007 |
|
Kohus peab arvestama, et pooltest erineva hinnangu andmisel peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine sellisest võimalusest. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.
Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärsus on kohtumenetluses tõendatav, samuti et väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, samuti et väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärsust, samuti et juhul, kui au on teotatud väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline informatsioon ei sisalda andmeid. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena.
Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2) ning et viimases sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine".
Väljendid "vara omastamine" ja "ametiseisundi kuritarvitamine" võivad olla käsitatavad ka faktiväidetena sõltuvalt nende esitamise/avaldamise kontekstist ja samuti sellest, kellele neid väljendeid adresseeritakse. Hinnangu sellele annab kohus. Tulenevalt TsÜS §-st 23 peab kostja tõendama, et väide on vastavuses tegelikkusega. Isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav.
Au ja väärikuse kaitse hagides puudub iga kord vajadus süüteo tuvastamiseks.
Kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Tõendatavate asjaolude ring neil kahel juhul on kvalitatiivselt erinev.
Kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Tõendatavate asjaolude ring neil kahel juhul on kvalitatiivselt erinev.
Seadusega ei ole reguleeritud seda, kuidas ja kus saab valeandmete ümberlükkamist nõuda. Reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati, s.o kui andmed avaldati meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes, või kui andmeid avaldati konkreetsetele isikutele, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samade konkreetsete isikute ees. Samas võib nõuda andmete ümberlükkamist erandjuhtudel ka teisel viisil või teises kohas, näiteks siis, kui meediaväljaannet, kus ebaõigeid andmeid avaldati, ümberlükkamise ajaks enam ei ole.
|
| III-2/1-52/95
|
Riigikohus |
27.09.1995 |
|
|
| 3-2-1-105-01
|
Riigikohus |
17.10.2001 |
|
Isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul silmas pidada, et moraalse kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Isiklikust aspektist on moraalseks kahjuks isikule põhjustatud õigustamatud kannatused, mille olemasolu eeldatakse ning see kahju loetakse hüvitatuks rikutud õiguse (õigus heale nimele ja lugupidamisels) kaitsega. Ühiskondlikust aspektist väljendab moraalne kahju ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule, talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest. Selles tähenduses kuulub kahju TsÜS §-st 172 lg 2-4 tulenevalt hüvitamisele rahalise hüvitisena. Moraalse kahju rahalise hüvitise suuruse (TsÜS § 172 lg 4) määramisel tuleb kohtul hinnata au teotamise vormi, ulatust, iseloomu, rikkuja süü astet, rikkuja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitise suurust sama liiki asjade kohtupraktikas.
|
| 3-2-1-11-04
|
Riigikohus |
11.02.2004 |
|
Hindamaks, kas faktiväide või väärtushinnang riivab isiku head nime, tuleb muuhulgas arvestada seda, kas väidetavalt au teotavad andmed või hinnangud on suunatud konkreetse isiku vastu või isikute grupi vastu kuhu ta kuulub. Kui isikut eriti halvustavad väited ja/või hinnangud avaldatakse massimeedias, on alust eeldada, et kannatanu mainet kahjustatakse oluliselt.
Igale au teotamise juhtumile pole põhjust reageerida rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad au teotamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks.
|
| 3-2-1-61-98
|
Riigikohus |
07.05.1998 |
|
Avaliku elu tegelase au riivamine seoses tema avaliku eluga võib kaasa tuua moraalse kahju üksnes siis, kui kohus loeb tema kohta levitatud tegelikkusele mittevastavatele andmetel põhineva negatiivse sisuga informatsiooni tema au ja head nime eriti teotavaks.
|
| 3-2-1-153-16
|
Riigikohus |
29.03.2017 |
|
Isikliku õiguse rikkumisest saadud tulu väljaandmist saab kannatanu nõuda alusetu rikastumise sätete, täpsemalt VÕS § 1037 lg 1 ja § 1039 alusel. Isikliku õiguse rikkumist, sealhulgas eraelu puutumatuse rikkumist võib pidada muuks õiguseks VÕS §-de 1037 ja 1039 mõttes. Sellisel juhul tuleb kannatanul tõendada, et tema isikuõigusi rikkunud isik sai rikkumisest tulu, st tõendamisesemesse kuulub nii kannatanu õiguste rikkumine, rikkuja tulu saamine kui ka põhjuslik seos nende vahel. Kui koguteoses on rikutud isiku õigusi vaid üksikute lausetega, ei ole seega üldjuhul alust nõuda kogu teosega saadud tulu, välja arvatud juhul, kui kannatanu tõendab, et teost on müüdud just nende lausete tõttu. (p 18)
Kuivõrd IKS-i eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1 lg 1), siis eelduslikult tuleb ka juhul, kui isikuandmete avalikustamisel on rikutud IKS-i nõudeid, hüvitada isikule andmete avaldamisega põhjustatud mittevaraline kahju. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks piisab ka sellest, et õigusvastane oleks mõne hageja viidatud lause või nime avalikustamine. Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud. Näiteks kui kannatanule on omistatud tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud ning lisaks on need ka au teotavad, siis võib olla põhjendatud suurem mittevaralise kahju hüvitis, võrreldes olukorraga, kus avalikustatud on küll kannatanu nõusolekuta tema tsitaate, kuid sellega ei ole avalikustatud isiku kohta tundlikke eraelulisi fakte. (p 17.5)
Autoriõigusliku kaitse saamiseks peab intervjuu kui intellektuaalse tegevuse tulem vastama AutÕS § 4 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimustele. Ühe võimaliku teose liigina on AutÕS § 4 lg 3 p-s 4 nimetatud suulised teosed, nagu kõned, loengud, ettekanded, jutlused jt, mis koosnevad sõnadest ja on väljendatud suuliselt. AutÕS § 4 lg 6 järgi eeldatakse teose kaitstust autoriõigusega, välja arvatud juhul, kui AutÕS-ist või muudest autoriõigusaktidest tulenevalt esineb seda välistav ilmne asjaolu. Tõendamiskohustus lasub teose autoriõigusega kaitstuse vaidlustajal. Kui teose reprodutseerimiseks autori luba ei ole ning puuduvad alused teose kasutamiseks autori nõusolekuta, siis kasutatakse teost õigusvastaselt. AutÕS § 817 lg 1 järgi võib autor teose õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose õigusvastase kasutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 1043 (p 1) kohaselt ja teose õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist VÕS §-de 1037 ja 1039 (p 3) järgi. (p 20)
Välistatud ei ole üksnes tuvastushagi esitamine, milles hageja palub tuvastada väärtushinnangu või faktiväite õigusvastasuse, kui ta leiab, et tuvastushagiga on võimalik taastada tema au ja hea nime (TsMS § 368 lg 1). Kolleegiumi arvates ei saaks kohus muude eelduste täidetuse korral keelduda sellise tuvastushagi menetlemisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. (p 19.2)
Kui isikule omistatakse lauseid, mida ta ei ole öelnud, siis võivad au teotavad olla mh isikule omistatud tsitaatide väljenduslaad või ka tsitaatides sisalduvad teisi isikuid halvustavad hinnangud. (p 30)
Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28)
Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31)
Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Isikul on üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta (mh reisimine, sõpruskond jms) avalikustab. (p 34)
Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)
Isikuandmeteks IKS-i tähenduses võivad olla ka eraelulised seigad isiku vaba aja sisustamise või suhete kohta kolmandate isikutega. (p 22)
Kui IKS-i nõudeid on rikutud, ei saa andmete avalikustamise õigusvastasuse puudumise põhjendamisel tugineda VÕS §‑le 1046. Kui on tuvastatud VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi rikkumine, võib kostja tegevuse õigusvastasuse välistada vaid VÕS § 1045 lg 3 alusel asjaolu, et rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. IKS-i nõuded isikuandmete avalikustamiseks kehtivad olenemata sellest, millisel põhjusel ei soovi isik oma andmete avalikustamist. (p 24)
Isikuandmeid sisaldavate tsitaatide kasutamiseks nõusoleku andmist reguleerivad IKS § 10 lg 1 ja § 11 lg 3 on erinormid VÕS § 1045 lg 2 p 2 suhtes. (p 26)
Kui isik heidab teisele isikule ette seda, et teine isik on oma raamatus omistanud isikule tsitaate, mida ta tegelikult ei ole öelnud, heidetakse ette ebaõigete faktiväidete avaldamist, mitte ebakohaseid väärtushinnanguid. Ebaõigete tsitaatide avaldamise õigusvastasust tuleb kontrollida VÕS § 1047 järgi. (p 28)
Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi. Au või mainet kahjustav võib siiski olla tõele vastavate lausete avaldamise kontekst. (p 31)
Kui intervjuu kasutamise keelamisega kaitseb kannatanu ka muid huve, ei tähenda see iseenesest, et isiklike õiguste rikkumine ja selle õigusvastasus oleksid välistatud. (p 35)
Kannatanu nõusolek õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja sellega kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav tahteavaldus, mille võib anda ka suuliselt. Nõusolekust VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel. Kannatanu nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu peab tõendama kostja. VÕS § 1045 lg 2 p 2 ei ole kohaldatav nende andmete avalikustamisel, mis on isikuandmed IKS § 4 lg 1 mõttes ja mille avalikustamiseks on vajalik nõusolek IKS § 11 lg 1 ning IKS § 12 lg 1 järgi. Küll aga võib VÕS § 1045 lg 2 p 2 kohane nõusolek välistada nende andmete avalikustamise õigusvastasuse, mis ei ole käsitatavad isikuandmetena IKS-i tähenduses. (p 40)
Kui kahju õigusvastaseks tekitamiseks on antud nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, siis tuleb kahju tekitamise õigusvastasuse välistamiseks esmalt nõusolekut tõlgendada ja välja selgitada, millistel tingimustel oli nõusolek antud. Kannatanu nõusoleku tõlgendamisel on analoogia korras kohaldatav TsÜS § 75 lg 1. (p 41)
Kui kannatanu on andnud nõusoleku VÕS § 1045 lg 2 p 2 alusel, ei saa ta seda erinevalt IKS § 12 lg-s 7 sätestatust igal ajal tagasi võtta. Kas, millal ja millistel tingimustel saab kannatanu nõusoleku tagasi võtta, sõltub ennekõike poolte ja eelkõige kannatanu tahtest nõusoleku andmise ajal. (p 42)
|
| 3-2-1-24-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
TsMS § 257 lg 4 kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Kohtul on õigus artikli kirjutanud ajakirjanik vande all tunnistajana üle kuulata ning ajakirjanikul on iseenesest õigus TsMS § 257 lg 4 järgi keelduda ütluste andmisest. Samas ei saa selles sättes sisalduvat regulatsiooni tõlgendada hageja kahjuks. Seetõttu ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust. Kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta väidetavalt sai oma „allikalt", siis ei ole ta küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele karistusseadustiku § 318 alusel, kuid tsiviilasja lahendava kohtu jaoks jääb selline informatsioon paljasõnaliseks ja kontrollimatuks. Asjaolul, et ajakirjanik võib samade faktiväidete avaldamise tõttu vastutada hageja ees kostjaga solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi, võib olla tähtsust ajakirjaniku kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. (p 15)
Riigikohtu praktika järgi tuleb VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse jagamise põhimõtet kohaldada ka VÕS § 1047 lg 4 puhul. See tähendab, et kui hageja kohta avaldati tema au teotavaid (mainet kahjustavaid) andmeid, siis peab kostja, kes ei suuda tõendada avaldatud andmete õigsust, need laskma oma kulul ümber lükata või parandada. VÕS § 1047 lg 2 mõttest tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 13). (p 13)
TsMS § 257 lg 4 kohaselt on ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötleval isikul õigus keelduda ütluste andmisest asjaolu kohta, mis võimaldab tuvastada teavet andnud isiku. Kohtul on õigus artikli kirjutanud ajakirjanik vande all tunnistajana üle kuulata ning ajakirjanikul on iseenesest õigus TsMS § 257 lg 4 järgi keelduda ütluste andmisest. Samas ei saa selles sättes sisalduvat regulatsiooni tõlgendada hageja kahjuks. Seetõttu ei muuda TsMS § 257 lg-s 4 sätestatu VÕS § 1047 lg-st 2 tulenevat asjaolude tõendamise koormust. Kui ajakirjanik vahendab tunnistajana informatsiooni, mille ta väidetavalt sai oma „allikalt", siis ei ole ta küll TsMS § 257 lg-st 4 tulenevalt kohustatud ütlusi andma ja teda ei saa ütluste andmisest keeldumise eest võtta kriminaalvastutusele karistusseadustiku § 318 alusel, kuid tsiviilasja lahendava kohtu jaoks jääb selline informatsioon paljasõnaliseks ja kontrollimatuks. Asjaolul, et ajakirjanik võib samade faktiväidete avaldamise tõttu vastutada hageja ees kostjaga solidaarselt VÕS § 137 lg 1 järgi, võib olla tähtsust ajakirjaniku kui tunnistaja ütluste kui tõendi usaldusväärsuse hindamisel. (p 15)
VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus on selgitanud, et VÕS §-s 1047 kasutatavad terminid ,,andmed" ja ,,faktilist laadi andmed" on samatähenduslikud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26). Sellest tulenevalt nimetatakse kohtupraktikas andmete avaldamist VÕS § 1047 tähenduses ka faktiväite avaldamiseks.
Kohtupraktikas üldtunnustatud seisukoha järgi on faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Seevastu ei ole võimalik tõendada isiku kohta antud ja avaldatud väärtushinnangu sisu tõesust või väärust (vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26; 10. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 18). (p 10)
VÕS § 1047 lg 4 järgi ümberlükatavateks ebaõigeteks andmeteks võivad olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27; 19. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p-d 13 ja 17). Seega ei pea faktiväidet, mille ümberlükkamist isik taotleb, olema kostja avaldanud sõnaselgelt. On oluline, et hageja nimetatud faktiväited järelduvad artikli sisust. (p 13)
VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Riigikohus on selgitanud, et VÕS §-s 1047 kasutatavad terminid ,,andmed" ja ,,faktilist laadi andmed" on samatähenduslikud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 13. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 26). Sellest tulenevalt nimetatakse kohtupraktikas andmete avaldamist VÕS § 1047 tähenduses ka faktiväite avaldamiseks. (p 10)
VÕS § 1047 lg 4 kohaldamise eelduseks ei ole ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1047 lg-te 1–3 järgi. Seetõttu ei ole oluline ka see, et ebaõigete andmete avaldamisega oleks teotatud isiku au (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, p 27; 21. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, p 26; 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-07, p 14; 19. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p 14). (p 14)
|
| 3-2-1-99-97
|
Riigikohus |
05.12.1997 |
|
Kui isiku au on teotatud väärtushinnanguga, saab isik oma au kaitsta tsiviilõiguslike kaitsevahenditega, nõudes TsÜS § 23 lg 1 alusel kas au teotamise lõpetamist; au teotamisega tekitatud moraalse ja varalise kahju hüvitamist või mõlema nimetatud kaitsevahendi kohaldamist.
|
Facebook
Twitter