Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilasja hind
• ->
• hagihind korduva kohustuse puhul

Vt p 41.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi võiks ühisvara valitsemise õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada. (p 25.2)

Ühisvarasse kuuluva kinnistu valdamise ja kasutamise eest hüvitise saamise nõue kuulub samuti abikaasade ühisvarasse. Kui need nõuded on tekkisid pärast abikaasade abielu lõppemist, seega pärast varaühisuse varasuhte lõppemis, kuid on otseselt seotud kinnistuga, mis kuulub ühisvara hulka, siis kuuluvad ka need nõuded ühisvara hulka. Kui abielu on lõppenud lahutusega, on PKS § 35 p 3 järgi lõppenud ka nende varaühisuse varasuhe. Kuni ühisvara jagatud ei ole, kehtivad selle suhtes PKS § 37 lg 2 järgi ühisvara valitsemise sätted. (p-d 20 ja 35)

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Ühisvarasse kuuluvad eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt ka Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 39; 13. detsembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138/56, p 17). (p 19)

Kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut, mille järgi oleks ühisvara valitsemise õigus antud ühele neist ega ka muud kokkulepet, mille järgi ühisvara valitsemisega seotud õigusi teostada üksnes üks neist, saab lähtuda PKS § 28 lg-st 1, mille järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt (vt ka nt Riigikohtu 4. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-12, p 14) ning neil on ka õigus vallata nende ühisvarasse kuuluvat kinnistut ühiselt. (p 21)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. Abikaasa vastutab üldjuhul sõltumata varasuhtest teise abikaasa kohustuste eest PKS § 19 järgi niivõrd, kuivõrd abikaasa võib teda esindada või teda oma toimingutega kohustada. Varaühisuse varasuhte puhul täpsustab PKS § 33, millal ühe abikaasa sõlmitud lepingutest võivad ka seaduse alusel tekkida kohustused mõlemale abikaasale. (p 29.2)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• omandi kaitse
• ->
• asja väljanõudmine ebaseaduslikust valdusest (vindikatsioonihagi)

Kui üks pool nõuab ühisomanikuna teiselt poolelt kinnistu valduse väljaandmist, kuna teine pool valdab kinnistut esimese poole suhtes õigusliku aluseta, siis on valduse üleandmise nõue kvalifitseeritav vindikatsiooninõudena AÕS § 80 mõttes. Kui poolte vahel puudub leping, ei saa nõuet kvalifitseerida lepinguliseks asja üleandmise nõudeks. (p 22)

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause mõte õigusvaidluste aspektist on abikaasa varaliste huvide kaitse teise abikaasa võimalike kuritarvituste vastu, mitte tsiviilkäibe eesmärgitu piiramine ja kohtumenetluse komplitseerimine. Seega kui mõlema abikaasa varalised huvid on piisavalt kohtumenetluses kaitstud, saavad abikaasad tsiviilõigusi ka üksi teostada.

Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. Hagi rahuldamise järel puudub ka hagejaks mitteolnud abikaasal õiguskaitsevajadus uue hagi esitamiseks, kuivõrd hagi rahuldav lahend on täitedokumendiks mõlema abikaasa kasuks. Teisalt, kui selline hagi jääb rahuldamata, saab samasisulise hagi esitada ka teine ühisomanik, kuna TsMS § 457 lg-st 1 tulenevalt esimene otsus teda ei seo. (p 25.2)

Tulenevalt AÕS § 83 lg-st 1 saab üürileping õigustada kolmandat isikut kinnistu valdust välja andmast keelduma üksnes juhul, kui üürileping kehtib hageja kui kinnistu (ühis)omaniku suhtes. Kui hageja ei ole aga üürilepingu pool ja see leping ei seo teda ka muul põhjusel, siis ei ole vindikatsiooninõude lahendamise seisukohalt tähendust, kas üürileping kehtib või mitte.

Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Sellilt sõlmitud üürileping ei anna üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)

Kui üks abikaasadest on ühisvarasse kuulunud kinnistu üürile andnud, siis üürnikul puudub teise abikaasa ees õigus kinnistut vallata. Ühingul oleks teise abikaasa ees õiguslik alus kinnistut vallata siis, kui lepingu sõlminud abikaasa on teinud ühinguga iseseisvalt tehingu nii, et see kohustab ka teist abikaasat. Selline õigus oleks lepingut sõlminud abikaasal näiteks siis, kui tal oleks õigus ühisvara üksi valitseda (PKS § 28 lg 1 esimene lause) või kui ta oleks teinud tehingu perekonna vajaduste katmiseks (PKS § 18 lg 1, § 33 lg 1 p 1). (p 30)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi käsutamine

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (29.1)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• üürileping

Abikaasa saab sõlmida võlaõigusliku üürilepingu abikaasade ühisvaras oleva kinnistu kasutusse andmiseks kolmandale isikule teise abikaasa tahteavalduseta. Selline üürileping ei seo aga iseenesest teist abikaasat ja sellest ei tulene kohustusi teisele abikaasale ega saa selle täitmist nõuda ühisvara arvel. Seega ei anna selline üürileping ka üürnikule õiguslikku alust kinnisasja vallata teise abikaasa suhtes.

Kinnisasja üürilepingu sõlmimist ei saa lugeda kinnisasja koormamiseks (käsutamiseks) (vt ka nt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 17). (p 29.1)

PKS § 29 lg 1 esimese lause järgi võivad ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad sellega tehinguid teha ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kohustustehinguid peetakse selles sättes silmas üksnes ulatuses, millest tulenevad kohustused mõlemale abikaasale või kogu ühisvarale. (p 29.2)

Võlaõiguslik leping tekitab vähemasti üldjuhul õigusi ja kohustusi üksnes selle pooltele, st muud isikud ei saa ka tugineda lepingu tühisusele. Samuti ei ole üürileping tühine üksnes põhjusel, et üürileandja ei saa seda täita, ega ka põhjusel, et tal ei ole õigust üürieset käsutada. Võlaõiguslike kohustuste võtmist see ei takista (vt ka VÕS § 12 lg 1). (p 28)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• jõustumise tagajärjed, sh kehtivus õigusjärglaste suhtes

Kui vindikatsioonihagi menetlemise kestel antakse ühisvarasse kuuluva kinnistu valdus ühelt abikaasalt muule isikule, võib kohus tulenevalt TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 jätta asja valdaja muutumise tähelepanuta ning asja lõpuni lahendada ja vidikatsioonihagi rahuldada, samuti jätta menetluskulud kostja kanda (vt irrelevantsuspõhimõtte kohta ka nt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 15). (p 32.1)

Esmajoones saab valduse muutumise jätta tähelepanuta juhul, kui üks abikaasa on üle andnud kinnistu otsese valduse ja jäänud ise kaudseks valdajaks. Valduse üleandmisel muule isikule kaudse valduse suhte tekkimiseta saaks valduse üleandnud abikaasa valdajaks lugeda üksnes juhul, kui valduse saanu valduseks puuduks muu alus kui valduse omandamine sellelt abikaasalt. Selliselt on kaetud ka AÕS § 82 lg 2 tingimused, mis võimaldab kohtul isiku valdajaks lugeda, kui valdaja loobub valdusest nõudest vabanemise eesmärgil. (p 32.2)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusosaline
• ->
• mitme hageja või kostja osavõtt asjast

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. Nii on täidetud ka PKS § 29 lg 1 esimese lause järgne nõue, et ühisvara ühiselt valitsevad abikaasad võivad varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. (p-d 23-25.1)

Ühisomanikud on vältimatud kaashagejad või -kostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes. Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).

Ühiselt peaksid abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) osalema kostjatena nt menetluses, kus vaidlustatakse nende omandiõigust või soovitakse määrata kindlaks kinnistu piir (AÕS § 129) (vt ka Riigikohtu 12. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12, p-d 34 ja 35). (p 23-25.1)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagi tagamine
• ->
• tagamise abinõud

Kui ühing, kes on üürileandja, ei ole asjas menetlusosaline, siis ei saa kohus hagi tagamise korras kohustada kostjat (üürniku) tasuma üürilepingu alusel makstavat igakuist üüri kohtutäituri ametikontole, keelates sellega sisuliselt menetlusosalist üürnikuna maksta üüri üürileandjale. Kui üürileandja ei ole asjas menetlusosaline, ei saa kohtumäärus olla talle siduv, st üürileandja võiks nõuda lepingu alusel kostjalt üüri vaatamata sellele kohtumäärusele. TsMS § 378 (sh selle laialt sõnastatud lg 1 p 10) ei võimalda menetlusvälisele isikule panna aktiivseid kohustusi ega võtta temalt õigusi (vt ka nt Riigikohtu 20. märtsi 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-12, p 14). (p 40)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Täitedokumendid

Üldreeglina saavad ühisomanikest abikaasad (või ka lahutatud abikaasad, kui ühisvara on jagamata) vindikatsiooninõude maksma panna ühiselt. Tulenevalt AÕS § 71 lg-st 4 koostoimes AÕS § 70 lg-ga 6, võib ühisvaras olevatest asjadest tulenevaid nõudeid, mh vindikatsiooninõude, esitada ka kumbki abikaasa eraldi. Seda eeldusel, et asja tuleb nõuda mõlema abikaasa ühisesse valdusse. (p-d 23-25.1)

Materiaalõiguslikult on ühisomanikud vindikatsiooninõude suhtes võrreldavad ühisvõlausaldajatega võlaõiguslike nõuete suhtes (VÕS § 72).

Välistatud on kohtulahendi tegemine, mille järgi saaks asja nõuda üksnes ühe ühisomaniku valdusse. See tähendab, et mõlemad abikaasad saavad olla ka sissenõudjaks täitemenetluses, isegi kui üks neist hagejana menetluses ei osalenud. (p 25.2)

Täitemenetluses saab asja väljanõudmise täitedokumenti uue valdaja vastu täita täitemenetluse seadustiku § 18 lg 1 tingimustel, mh kui valduse üleminek (olgu enne või pärast kohtulahendi tegemist) on tõendatud kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. (p 32.3)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi käsutamine

Kaasomandis oleva kinnisasja rendilepingu (sh raieõiguse võõrandamise lepingu) sõlmimine ei tähenda kinnisasja koormamist AÕS § 74 lg 1 mõttes, st võlaõigusliku lepingu kehtivuseks ei ole vaja kinnisasja kaasomanike kokkulepet. Koormamine tähendab kaasomandis olevale asjale asjaõiguse seadmist (vt ka nt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-08, p 10; 16. veebruari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 17). Samamoodi ei ole kinnisasja kaasomanike kokkulepet vaja mahavõetud metsa(materjali) (võlaõigusliku) müügilepingu kehtivuseks. Küll on kaasomanike kokkulepe AÕS § 74 lg 1 järgi vajalik kaasomandis oleva asja võõrandamise eeldusena, sh mahavõetud metsa kui vallasasja omandi üleandmise kehtivuse eeldusena ka rendilepingu alusel. Riigikohus on enne 1. juulit 2010 kehtinud ja AÕS § 74 lg-ga 1 sisult sarnast perekonnaseaduse § 17 lg 2 esimest lauset tõlgendades leidnud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, ja märkinud, et kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskselt omandada (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 25. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-06, p 12). See seisukoht on kohaldatav ka kaasomandis oleva asja võõrandamisel teiste kaasomanike nõusolekuta (st kaasomanike kokkuleppeta). Sel juhul saab omandaja kaasomandis oleva asja omanikuks, kui teised kaasomanikud kiidavad käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks või heauskse omandamise kaudu, vallasasjade puhul seega AÕS § 95 lg-te 1-12 alusel.

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi valdamine ja kasutamine

Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• rendileping

Enne 1. jaanuari 2007 kehtinud metsaseaduse §-st 33, samuti alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva metsaseaduse §-st 37, eriti selle 7. lõikest ning keskkonnaministri 17. märtsi 1999. a määrusega nr 30 kinnitatud kasvava metsa raieõiguse ja metsamaterjaliga sooritatavate tehingute eeskirjadest järeldub, et raieõiguse müügi näol on sisuliselt tegemist metsakinnisasja kasutusse andmisega teisele isikule koos õigusega raiuda sealt kinnisasjalt mets ja see omandada. Selline leping vastab olemuslikult VÕS §-s 339 sätestatud rendilepingu mõistele. Seadusest ei tulene, et raieõiguse võõrandamise näol oleks tegemist asjaõiguse seadmisega kinnisasjale.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• alusetu rikastumise õigus
• ->
• muud kondiktsioonid
• ->
• väärtuse hüvitamise nõue õiguste rikkumise korral

Kaasomanik võib nõuda teiselt kaasomanikult, kes tema nõusolekuta ühist asja käsutas, VÕS § 1037 lg 1 järgi rikkumise teel saadu hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-07, p 11; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 20; 2. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-09, p 15). Kui käsutus ei kehti (mh kui metsa omandaja ei olnud heauskne) võivad teised kaasomanikud käsutuse TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita ja nõuda saadu hariliku väärtuse hüvitamist VÕS § 1037 lg 2 alusel. Võlaõigusseaduse § 1037 lõigetes 1 ja 2 nimetatud harilikku väärtust hinnatakse VÕS § 1037 lg 3 esimese lause järgi rikkumise aja seisuga. Tasulise käsutuse korral loetakse VÕS § 1037 lg 3 teise lause järgi harilikuks väärtuseks kokkulepitud tasu, kui õigustatud isik ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest suurem, või kui rikkuja ei tõenda, et eseme väärtus oli sellest väiksem. Kaasomanike omavahelises suhtes esitatavad hüvitisnõuded kuuluvad kaasomandi kui õiguste ühisuse eripärast tulenevalt igale kaasomanikule hüvitise maksmiseks kohustatud kaasomaniku vastu eraldi. Kaasomanike näol ei ole nendevahelises suhtes tegemist solidaarvõlausaldajatega VÕS § 73 mõttes.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilõiguse üldosa
• ->
• ese
• ->
• asi
• ->
• vallasasi

Vt p 16.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

Kasvava metsa mahavõtmisega on kinnisasja eelduslikult kahjustatud, mistõttu hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi sel juhul eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ja võimaliku väärtuse vähenemise (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p-d 15 ja 16). Seega tuleb hüvitada metsa taastamise (eelkõige puude istutamise) kulud ja maksta lisaks hüvitis kinnisasja väärtuse (turuhinna) vähenemise eest (ainuüksi uute puude istutamisega ei tagata vähemalt üldjuhul kinnistu väärtuse taastamist). Välistatud ei ole ka kahju hüvitamine ainuüksi kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamise kaudu (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 17). Kui kahjustatud isik on metsamaterjali omandi kaotanud või ei saa seda muul põhjusel välja nõuda, saab ta nõuda mahavõetud metsa kui vallasasja võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 alusel, st metsamaterjali taassoetamise hariliku väärtuse hüvitamist (vt ka Riigikohtu 18. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-02, p 10; 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 23; 12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 12).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• üllatamise keeld

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11).

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi ulatus

AÕS § 71 lg 2 on nn nõudenorm, mille alusel saab üks kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-10, p 13).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises menetluses juhtima üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16). Eriti hüvitisnõude puhul tuleb kohtul selgeks teha, mida ja mis alusel hageja nõuab, kuna nõuete rahuldamise eeldused on erinevad, ja vajadusel selgitada hagejale nõude täpsustamise vajadust (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08, p 21; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p-d 11 ja 12). Vastasel juhul võidakse hagi tervikuna valesti lahendada. Kohus võib ebaselge hagi puhul anda hagejale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja ebaselguse kõrvaldamiseks ning vajadusel kohaldada ka TsMS § 3401 lg-t 2 (vt ka Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10 ja 11). Nõuete meelevaldne kokkuliitmine mõjutab lisaks materiaalõiguslikult ebaõigele käsitlusele asja hinna ja tasutava riigilõivu arvutamist ja tekitab küsimusi menetluskulude jaotamisel (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 49, 51 ja 53).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• asja läbivaatamise ulatus

Tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Erandina on võimalik tugineda ka varem tekkinud tasaarvestusolukorrale, kui tasaarvestust ei olnud võimalik varasemas kohtumenetluses objektiivsetel põhjustel maksma panna ja kohus ei ole seega selle kohta teinud jõustunud kohtulahendit TMS § 221 lg 2 tähenduses. Kui tasaarvestuse eeldused täitusid vahetult enne maakohtu otsuse tegemist (mistõttu maakohus ei saanud neid hinnata), peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalisele õigust esitada tasaarvestusavaldus uuesti. (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Täitemenetlus
• ->
• Kaebused ja hagid täitemenetluses
• ->
• sundtäitmise lubamatuks tunnistamine

TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes peab olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Erandina on võimalik tugineda ka varem tekkinud tasaarvestusolukorrale, kui tasaarvestust ei olnud võimalik varasemas kohtumenetluses objektiivsetel põhjustel maksma panna ja kohus ei ole seega selle kohta teinud jõustunud kohtulahendit TMS § 221 lg 2 tähenduses. TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi ei anna võlgnikule õigust alusetute hagide esitamisega täitemenetlust venitada. Kui võlgnik esitab koos sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ka hagi tagamise taotluse, paludes TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatada, on kohtul vajalikel juhtudel võimalik täitemenetluse venitamist takistada, jättes hagi tagamise taotluse rahuldamata. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kindlustuslepingud
• ->
• liikluskindlustus
• ->
• liikluskahju hüvitamine

Liikluskindlustuse andja vastutab kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjana kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest LKindlS § 2, § 7 lg 1 ja § 26 (ja ka VÕS § 510) järgi LKindlS §-des 28 jj ettenähtud ulatuses. Sõiduki valdajat LKindlS § 5 lg 2 mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses (vt ka otsuse p 21). (p 26) VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. (p 27)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel

VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 4. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. (p 27) VÕS § 139 annab kohtule paindliku võimaluse kõrvaldada riskivastutuse täies ulatuses kohaldamisest tekkida võivat ebaõiglust. (p 29) VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. VÕS § 139 tähenduses saab hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Kui sõidukit juhtis muu isik, tuleb autojuhi käitumine omistada mootorsõiduki omanikule kui kannatanule. (p 30) Risikist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub mh sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Täiendavalt saab hinnata iga sõiduki konkreetse manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, millest tulenevalt õnnetus tekkis (nt möödasõit, pööre peateele). (p 31) Arvestada saab ka õnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist, eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist (vt ka nt Riigikohtu 28. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13). Sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Kannatanu osa üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Subjektiivsed asjaolud, nagu väsimus, alkoholijoove, lubatud piirkiiruse ületamine või juhtimisõiguse puudumine, mõjutavad hüvitise suurust üksnes niivõrd, kui need faktiliselt õnnetuse põhjustamisele kaasa aitasid. (p 32) Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. (p 33)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• omand
• ->
• kaasomand
• ->
• kaasomandi ulatus

Kaasomanikud on kolmandate isikute suhtes AÕS § 71 lg-st 4 tulenevalt solidaarvõlausaldajad VÕS § 73 mõttes. (p 23)