2-16-13381/26
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2017 |
|
Nõude loovutamine on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p 18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12). (p 11)
VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 21. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-05, p 17). (p 11)
Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.
VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)
Garantii ja sellest tulenevad kohustused on tagatavast võlasuhtest sõltumatud ehk mitteaktsessoorsed (vt Riigikohtu 30. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-13, p 16). Rahaliste kohustuste täitmisele suunatud nõuded on oma olemuse poolest üldjuhul üleantavad ja seetõttu ka loovutatavad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt nt Riigikohtu 18. novembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-04, p 14; Riigikohtu 2. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-05, p 19). Eeltoodut arvestades on garantiinõuet (sh kindlale isikule antud pangagarantiist tulenevat nõuet) võimalik seaduse kohaselt loovutada lahus nõudest, mille täitmise tagamiseks ta on antud. Garantiinõude loovutamisel läheb garantiilepingust tulenev nõudeõigus garandi vastu üle uuele isikule.
VÕS § 166 lg-st 2 tulenevalt ei kehti garantiikirjades nimetatud nõude loovutamist keelav kokkulepe kolmandate isikute (st hageja) suhtes (vt ka Riigikohtu 15. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-06, p 13). (p 12)
|
| 2-18-18420/26
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
03.04.2020 |
|
Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)
Garantiileping ja sellest tulenev nõue ei ole seotud võlgniku laenukohustuse olemasolu ega selle suurusega (vt ka nt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 10). (p 11)
TsMS § 367 järgi võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
Põhinõudeks selle sätte mõttes on nõue, mille kohus põhinõudena rahuldab, mitte nõue, mille rahuldamist hagis esialgu taotleti. (p 14)
|
| 2-15-11465/95
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.03.2018 |
|
Sõltumata sellest, kas menetlusosaline sellele sõnaselgelt tugineb, peab kohus aegumist kohaldades kontrollima poolte menetluses esitatud asjaolude alusel ka aegumise katkemise või peatumise võimalusi (vt Riigikohtu 7. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07, p 16). (p 13.3)
VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1)
Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)
Arvestades garantii mitteaktsessoorsust ning seda, et nõude ja selle tagamiseks antud garantii aluseks on iseseisvad võlasuhted, ei ole üksnes garantiiga tagatud nõude loovutamine võlausaldajalt garantii andjale käsitatav ka garantiist tulenevatest õigustest loobumisena VÕS § 155 lg 4 p 3 tähenduses. (p 15.3)
VÕS § 155 lg 4 p 3 käsitleb garantii lõppemist olukorras, kus garantii saaja loobub garantiist, mh seeläbi, et tagastab garantiidokumendi. Võlasuhte lõppemist kokkulangemise tõttu reguleerib VÕS § 186 p 3. Ehkki garantii lõppemise spetsiifilised alused on loetletud VÕS § 155 lg-s 4, kohalduvad garantiist tuleneva võlasuhte lõppemisele täiendavalt ka VÕS §-s 186 sätestatud üldised võlasuhte lõppemise alused. (p 15.1)
Garantii ei lõpe kokkulangemisega automaatselt siis, kui garantii andjast saab tagatud nõude omanik. Eristada tuleb garantiilepingu alusel garantii andja ja võlausaldaja vahel tekkivat võlasuhet ning garantiiga tagatavat võlasuhet võlausaldaja ja võlgniku vahel. Garantiiga tagatud võlasuhtest tuleneva nõude loovutamisega garantii andjale ei kaasne garantiilepingu poolte kokkulangemist VÕS § 186 p 3 tähenduses. Tagatud nõude loovutamisel garantii andjale lõpeb garantii VÕS § 186 p 3 alusel siis, kui võlausaldaja annab garantii andjale üle ka garantii või garantiilepingust tulenevad nõuded garantii andja vastu, mille tulemusena saab garantii andjast ühtlasi ka garantii alusel soodustatud isik. Seejuures ei lähe garantii kui nõudega mitteseotud tagatis tagatud nõude loovutamisel VÕS § 155 lg 2, § 167 lg 1 teise lause ja lg 2 teise lause järgi automaatselt üle uuele võlausaldajale, vaid üksnes eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka garantii. (p 15.2)
|
| 3-2-1-87-00
|
Riigikohus |
21.06.2000 |
|
Garantiikohustise tekkimine ei olene võlgniku nõusolekust. Garandi poolt võlgnevuse tasumine enne garantiivastutuse saabumist ei anna iseenesest alust tasutu tagasinõudmiseks TsK § 477 lg 1 alusel.
|
| 3-2-1-106-98
|
Riigikohus |
28.10.1998 |
|
Tulenevalt TsK § 214 lg-st 1 võib garant võtta endale ka võlgniku võla osalise kustutamise kohustuse. Samuti võib garant võtta endale kohustuse tasuda võlgniku võlgnevus vaid teatud tähtajal.
|
| 3-2-1-86-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-77-05.
Isikud võivad sõlmida kokkuleppeid tagatiste ja nendest tulenevate õiguste ja kohustuste kohta teisiti, kui on seaduses sätestatud, kui ei minda vastuollu seaduse imperatiivsete sätetega.
|
| 3-2-1-89-08
|
Riigikohus |
05.11.2008 |
|
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.
Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest).
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel. VÕS § 155 lg-s 1 sätestatud keelu - mitte sõlmida garantiilepinguid väljaspool majandus- või kutsetegevust - eesmärgiks on tuua kaasa sellist keeldu rikkuvate lepingute tühisus.
Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas. Garantiilepingu korral oleks võlgnikul õigus esitada alusetust rikastumisest tulenev hagi garantiiga hagejale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks VÕS § 1028 jj järgi juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära.
Tulenevalt VÕS § 155 lg-st 2 ei sõltu garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab. Seega ei saa juhul, kui vaidlusalune tagatisleping on käsitatav garantiina, võlgnik esitada garantiiga tagatavast kohustusest (laenulepingust) tulenevaid või sellega seotud vastuväiteid. Neid väiteid saaks esitada juhul, kui sõlmiti käendusleping, sest käenduslepingust tulenev käendaja vastu suunatud nõue on seotud käendusega tagatava kohustusega. Siis oleks võlgnikul õigus muu hulgas tõendada, et käendusega tagatavat kohustust ei ole olemas.
TsK § 272 lg 3 alusel võla ümbervormistamise tagajärjeks on TsK § 276 lg-st 1 tulenevalt tõendamiskoormuse ümberpööramine, st et pärast võla ümbervormistamist on laenusaaja kohustuseks tõendada, et ta ei saanud laenu.
|
| 3-2-1-148-11
|
Riigikohus |
01.02.2012 |
|
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena.
Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.
Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena.
Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.
Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.
|
| 3-2-1-78-00
|
Riigikohus |
05.06.2000 |
|
Võlgniku lõppemine pärast garantiivastutuse tekkimist ei lõpeta garantiikohustist.
|
| 3-2-1-52-98
|
Riigikohus |
01.06.1998 |
|
Kui pooled on kokku leppinud garantii kehtivuse tähtaja, siis selle tähtaja jooksul tuleb garandi vastu esitada nõue samas vormis, milles peab olema sõlmitud garantiileping.
|
| 3-2-1-66-01
|
Riigikohus |
30.05.2001 |
|
Munitsipaalettevõtte põhimääruse kinnitamise ajal mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte.
Täiendava vastutuse korral järgneb garandi kohustus kustutada teise isiku võlgnevus kohustise mittetäitmise või mittekohase täitmise korral (TsK § 214 lg 1). Vastavalt Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-le 7 on kohaliku omavalitsuse täitevorgan kohustatud täitma munitsipaalettevõtte eest kohustuse viimase maksevõimetuse korral.
Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7 sätestab munitsipaalettevõtte vastutuse oma kohustuste täitmise eest ning paneb täiendava vastutuse munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral ettevõtte kõrgemalseisvale organile, kelleks on põhimääruse p 3 järgi kohaliku omavalitsuse täitevorgan.
|
| 3-2-1-79-16
|
Riigikohus |
20.10.2016 |
|
VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud mõistlik tähtaeg ei saa iseenesest olla vastuolus hea usu põhimõttega. (p 15)
Juhul, kui kohus leiab, et tasaarvestus on põhjendatud, peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks loetud. (p 15)
Nii hagi tagamisel kui ka garantii realiseerimisel üldkorras saab garantii realiseerimise keelata vaid siis, kui garantii realiseerimisega rikutaks pooltevahelist lepingut (vrd RKTKm nr 3-2-1-74-10, p 11; RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). Järelikult on isikul TsMS § 368 lg 1 mõttes õiguslik huvi esitada selline tuvastushagi, mille eesmärk on takistada teisel poolel garantiid realiseerimast, ainult siis, kui ta toetub asjaolule, et teine pool rikuks garantii realiseerimisega pooltevahelist lepingut (RKTKm nr 3-2-1-7-12, p 11). (p 16)
Kui menetlusosaline on esitanud teisele poolele töövõtulepingu ülesütlemise avalduse ja kohus leiab, et see on taganemisavaldus ning taganemiseks ei ole alust, siis peab kohus andma hinnangu sellele, kas avaldust saaks käsitleda ülesütlemisavaldusena VÕS § 655 lg 1 järgi. Vastasel korral rikub kohus selgitamiskohustust (TsMS § 348 lg 1, § 351 lg 1). (p 12)
Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 11). (p 12)
Töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 järgi on erinevad õiguslikud tagajärjed. Pooltel on töövõtulepingust taganemise korral võimalik nõuda üleantu tagastamist või üleantu väärtuse hüvitamist, kuid ülesütlemisel seevastu kokkulepitud tasu, millest on vajadusel tehtud mahaarvamised (vt selle kohta ka RKTKo nr 3-2-1-171-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-59-13, p 14; RKTKo nr 3-2-1-64-11, p 12). (p 13)
|
| 3-2-1-7-14
|
Riigikohus |
02.04.2014 |
|
Kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku kasuks ja kui ehitaja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks. Põhjendamatu on seega jätta ehitise omaniku hagi ehitaja vastu menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhjusel, et garantiinõude saab ehitaja vastu esitada üksnes tellija. (p 11)
Kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku kasuks ja kui ehitaja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks.
Vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-11, p 12; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34. (p 11)
Kuna EhS §-st 4 tuleneb ehitajale kohustus anda garantii ka ehitise omaniku kasuks ja kui ehitaja on töövõtulepingus garantii andnud, on töövõtulepinguga kokku lepitud tingimustega garantii antud ka ehitise igakordse omaniku kui kolmanda isiku kasuks.
Vt ka Riigikohtu 28. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-11, p 12; 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 34. (p 11)
|
| 3-2-1-27-01
|
Riigikohus |
28.02.2001 |
|
Tsiviilkoodeksi kehtestamisel ja samuti 1990. aastal munitsipaalettevõtte põhimääruse kinnitamise ajal mõisteti seaduse all ka seadusest alamalseisvaid normatiivakte.
Tulenevalt TsK §-st 214 lg 1 on garant kohustatud kustutama teise isiku võlgnevuse täielikult või osaliselt kohustise mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Kostja garantiivastutus tuleneb Munitsipaalettevõtte põhimääruse p-st 7, mille kohaselt vastutab munitsipaalettevõte maksevõimetuse korral tema kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ.
Munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7 sätestab munitsipaalettevõtte vastutuse oma kohustuste täitmise eest ning paneb täiendava vastutuse munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral ettevõtte kõrgemalseisvale organile, kelleks on põhimääruse p 3 järgi kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Munitsipaalettevõtte ümberkujundamine iseenesest ei lõpeta seadusest tulenevat kohaliku omavalitsuse täitevogani kohustust vastutada nende võlgade eest, mis tekkisid enne ümberkujundamist.
|
| 3-2-1-49-12
|
Riigikohus |
16.05.2012 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-12, p 13.
Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13.
Vt Riigikohtu 5. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, p 13.
Garandil on vastuväite esitamisel keelatud tugineda üksnes nõudegarantii lepingule juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamisest tuleneva vastuväite esitamiseks ei pea garant, kelle käest nõutakse hagis garantii täitmist, esitama vastuhagi. Muudel juhtudel saab garant garantiikohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta esitab kas garantiilepingust tulenevad põhjendatud vastuväited või hagi VÕS § 1028 jj alusel ning see hagi rahuldatakse.
Õiguste kuritarvitamise üle otsustamine tähendab hinnangu andmist, kas garantiiga soodustatud isik kasutab oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale varaline eelis, mis talle ei kuulu. Vältimaks garantii funktsiooni mitteaktsessoorse tagatisena õiguskäibes kahjustamist, peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tõendid, mis nii õiguslikust seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobivad.
|
| 3-2-1-34-13
|
Riigikohus |
30.05.2013 |
|
Lepingust taganemise kehtivuseks peavad olema täidetud nii selle formaalsed eeldused, eelkõige olema esitatud vastaspoolele õigel ajal taganemisavaldus (vt ka VÕS § 118, § 188 lg 1) kui ka sisulised (materiaalsed) eeldused, st taganemiseks peab olema seda õigustav põhjus, eelkõige oluline lepingurikkumine VÕS § 116 mõttes (vt Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 28). ( p 14)
Kui leping on taganemise tõttu lõppenud (VÕS § 188 lg 2), kohalduvad asjas lepingu tagasitäitmist reguleerivad sätted (VÕS § 189 jj). VÕS § 189 lg 2 eesmärgiks on kehtestada alternatiiv juhuks, kui asja ei ole võimalik tagastada. Sellisel juhul tuleb hüvitada üleantu väärtus. Kuna taganemisel on vaid võlaõiguslik toime, ei saa taganemisel nõuda asja välja kolmandalt isikult, kes on selle kehtivalt omandanud. Seega võib olla tegemist olukorraga, kus asja tagastamine on võimatu. Siinkohal ei ole tähtsust sellel, millised on asja võõrandamise asjaolud. Eeltoodul võib olla tähtsus VÕS § 190 kohaldamisel, mis piirab heauskse võlgniku kaitsmise eesmärgil tema vastutust, kui ta pole ise tagastamise võimatust põhjustanud. (p 15)
Garandil on üldjuhul õigus esitada võlausaldajale kas garantiilepingust tulenevad vastuväited (sh garantiilepingu kehtetuse vastuväide) või esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei olnud või see langes hiljem ära (vt 5. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 tehtud otsuse p 13). Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul, kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet (vt TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ja VÕS § 6 lg 1). Seejuures peab garantii saaja õiguste kuritarvitamine olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav. Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-12, p 11). (p 16)
|
| 3-2-1-73-97
|
Riigikohus |
02.06.1997 |
|
Filiaali juhatajal ei olnud TsK § 33 kohaselt õigus filiaali nimel garantiid anda.
|
| III-2/1-103/95
|
Riigikohus |
21.12.1995 |
|
|
| 3-2-1-147-02
|
Riigikohus |
23.12.2002 |
|
Kohtud on tuvastanud, et mõlemad pooled asusid lepingut täitma ilma lepingus märgitud tingimuse saabumiseta, mistõttu võib TsÜS § 64 lg-st 1 tulenevalt järeldada, et pooled ei pidanud seda tingimust kohustuslikuks eeltingimuseks lepingu sõlmimisele ning ei pidanud seda ka edasilükkavaks tingimuseks.
Tunnustamisele kuuluva nõude suuruse kindlakstegemisel oleks kohus pidanud juhinduma PankrS § 21 g-s 1 sätestatust, mille kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist loetakse võlgniku kõigi võlgade maksetähtpäev saabunuks.
AS Eesti Maapank (pankrotis) taotleb kostjaga sõlmitud garantiikirja väljastamise lepingust tuleneva nõude tunnustamist kostja pankrotimenetluses. Kuna kolmanda isiku nõuet hageja vastu on tunnustatud ja ta on õigustatud saama hagejalt garanteeritud summa, on põhjendatud ka hageja kui garandi nõude tunnustamine samas summas.
Arvestades TsÜS § 81 lg-s 2 sätestatut võib edasilükkavaks tingimuseks olla ühe poole kohustus teha teatud toiming.
Seaduse ja lepinguga on kooskõlas kohtute järeldus, et hageja garanteeris ostja poolt müügihinna tasumise kohustust. Garantiiga saigi tagada vaid rahalist kohustust.
Isikul, kes maksis kohustuse täitmiseks, mis oli teise isiku poolt täitmise tõttu ära langenud, on õigus nõuda saajalt saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 järgi. See, et nõuet on tunnustatud (kohtuotsusega), ei välista isiku alusetut rikastumist ka tunnustatud nõude piires.
|
| 3-2-1-9-03
|
Riigikohus |
11.02.2003 |
|
Arvestades kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 162 lg-tes 1 ja 2 sätestatut, tuleb hageja ja kostja vaheliste õigussuhete määratlemisel kohaldada Eesti seadust, sõltumata sellest, kas pooltevahelisi suhteid tuleb hinnata garantiikindlustuslepingu või garantii kui kindlustuslepingust sõltumata võlaõigusliku suhte alusel.
Tehingu hindamisel võib toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega. Tsiviilõiguses ja tehingute puhul, eriti mõlemapoolsete majandustehingute puhul, kus mõlemad lepingupooled on professionaalid, ei ole õiguse allikaks mitte ainult kirja pandud õigus, vaid ka tavad ja praktika.
Ainuüksi asjaolu, et hageja pole hagis viidanud konkreetsele TsK paragrahvile ja nimetanud nõutavat summat viiviseks, ei anna alust väita, et silmas peeti leppetrahvi TsK § 191 tähenduses. Kohtul tuleb lahendada hageja nõue viivise sissenõudmiseks, kohaldatav on TsK § 231.
Tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja sõlminud jäätmevedajatega garantiikindlustuslepingu, mille alusel oli soodustatud isikuks hageja. Kostja on väljastanud hagejale ka hageja ning jäätmevedajate allkirjastatud garantiidokumendi. Garantiidokumendi näol on tegemist rahvusvahelises rahanduspraktikas rakendatava nõudegarantiiga (first demand guarantee, demand guarantee), mis on garantii andmise aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu maksekohustus. Selline abstraktse nõudegarantii olemasolu oli 1997. a kehtinud seaduste alusel tunnustatav ka eesti õiguses, sest seadus ei välistanud teistsugustes tagatistes kokkuleppimist kui on kehtestatud TsK §-des 214 ja 215. Seega võis garantiidokumedi allkirjastamisega hageja ja kostja vahel tekkida küll garantiikindlustuslepingule tuginev, kuid õiguslikult siiski abstraktne ja iseseisev leping, mille kehtivus ja täitmine ei sõltu kindlustuslepingu kehtivusest ning mille täitmiseks oli hageja õigustatud esitama hagi.
|
Facebook
Twitter