Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• süü

Vastutusest (st kahju hüvitamise kohustusest) vabanemiseks peab kahju õigusvastaselt tekitanud isik tõendama kas VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist või VÕS § 1050 lg 1 kohaselt käibekohustuse täitmist ehk välise hoolsuse järgimist (vt RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 13). (p 18)

Olukorras, kus kannatanu nõuab tema asja kahjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus hea usu põhimõttest tulenevalt kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et hoida ära kannatanu omandi kahjustamine (käibekohustus), saab VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja rikkus käibekohustust, mistõttu ta vastutab kannatanule eelduslikult käibekohustuse rikkumisega põhjustatud kahju eest. See tähendab et tulenevalt VÕS § 1050 lg-st 1 eeldatakse, et kahju tekitaja on olnud väliselt hooletu VÕS § 104 lg 3 mõttes (vt nt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.2). (p 18.1)

Käibekohustus tähendab oma tegevusega ohu loonud või ohtlikku olukorda kontrolliva isiku hoolsuskohustust, s.o kohustust võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja mõistlikud abinõud, et kaitsta teisi isikuid ja nende õiguslikult kaitstud hüvesid enda loodud või kontrollitava ohu realiseerumise eest. Käibekohustuse täpse sisu ja ulatuse üle saab otsustada, lähtudes üldisest käitumisstandardist realiseerunud ohu olukorras, st milliseid abinõusid oleks kahju tekitaja pidanud mõistlikult ohu realiseerumise ärahoidmiseks kasutama. Sõltumata üksikjuhtumi spetsiifikast, on ohtude realiseerumise vältimise püüdluste aspektist iga kord tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning kulutuste ja vaeva suurusel, mis on vajalikud ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Nimetatud parameetrite omavahelist suhet saab määrata selliselt, et mida raskem on ähvardav kahju, mida suurem on kahju tekkimise tõenäosus ning mida väiksem on kulu ja vaev kahju vältimiseks, seda suurem on tõenäosus, et eksisteerib käibekohustus (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 24 ja RKTKo 24.03.2021 nr 2-18-8345/41, p 12). (p 18.2)

Juriidiline isik ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 lg-s 2 ja § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude tõttu (vt selle kohta RKTKo 10.06.2015 nr 3-2-1-48-15, p 26 ). (p 18.3)

Kahjuliku tagajärje ettenähtavus õigusvastase teo toimepanemise ajal võib olla tähtis ka delikti üldkoosseisul põhineva (s.t süülise) vastutuse (VÕS § 1043 jj) korral. Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja kahju vahel (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). (p 18.4)

Kostja hoolsuskohustuse hindamisel VÕS § 1050 lg 1 järgi tuleb arvestada, kas ta kuulub oma tegevusvaldkonna poolest isikute gruppi, mille liikmetel lasub nende tegevuse iseloomu arvestades kõrgem hoolsuskohustus kui sellesse gruppi mittekuuluvatel isikutel (vt selle kohta RKTKo 29.11.2017, nr 2-14-56641/69, p 18.2 ja RKTKo 20.06.2013 nr 3-2-1-73-13, p 11). (p 18.5)

Kostjal oli juhul, kui ta tegi kõnealuseid puurimistöid oma majandustegevuse raames, kohustus võtta puurimistöid tehes kasutusele abinõud, mille rakendamist võib keskmiselt temaga sarnases tegevusvaldkonnas tegutsevalt isikult mõistlikult oodata, et hoida ära enda tegevuses teiste isikute õiguste rikkumine (vt RKTKo 28.09.2020 nr 2-16-8751/184, p 26.4 ja RKTKo 29.11.2017 nr 2-14-56641/69, p 18.2). Juhul kui kostja sellisid abinõusid tarvitusele ei võtnud, on tema tegu käibekohustuse rikkumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p 5 rikkumise tõttu õigusvastane ja ta on ühtlasi õigusrikkumises VÕS § 1043 mõttes süüdi. (p 18.5)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• normi eesmärk kahju hüvitamise ulatuse piiramisel

VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel ning selle sätte kohaldamisel (st rikutud kohustuse kaitse-eesmärgi kindlakstegemisel) tuleb mh arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule. Piiratud on eelkõige teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine (vt RKTKo 6.06.2018 nr 2-16-14655/24, p 15.1 ja RKHKo 7.10.2015 nr 3-3-1-11-15, p 12). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. ptk vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (VÕS §-d 129-132) (vt RKTKo 26.09.2006 nr 3-2-1-53-06, p 13). Seega peab kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral maakohus nõude ulatuse kontrollimisel kohaldama üksnes VÕS § 132. (p 19)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

VÕS § 132 lg 3 kohaldamisel tuleb arvestada üldisi tõendamiskoormise jagunemise reegleid. (p 20)

Hageja võib kahju kõrvaldamiseks vajalike mõistlike kulude (VÕS § 132 lg 3) tõendamiseks muuhulgas esitada ka analoogseid kahjujuhtumeid käsitlevaid hinnapakkumisi. Sealjuures tuleb hagejal siiski tõendada, millised olid kahjustused vaidlusalusel juhul ning et tema viidatud analoogsetel juhtumitel olid asjaolud, eelkõige kahjustuste ulatus, võrreldavad (vt RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 22)

Juhul, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, võib kõne alla tulla VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamine. (p 22)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendamise ja tõendite esitamise kohustus

TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (vt selle kohta RKTKo 25.02.2009 nr 3-2-1-121-08, p 18 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Kui hageja esitab tõendid enda väidetud asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt RKTKo 6.02.2008 nr 3-2-1-137-07, p 13). Samas ei ole hagi rahuldamata jätmine põhjendatud olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esile toodud asjaolusid ega esita oma vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt RKTKo 21.06.2011 nr 3-2-1-55-11, p 13 ja RKTKo 13.11.2017 nr 2-16-5564/52, p 17). (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendi mõiste

Poole seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause kohaselt tõendid ning kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole vande all antud (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.5). Samas ei välista tõendi asjakohasust ja lubatavust iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.2 ja RKTKo 27.11.2019 nr 2-16-17491/52, p 12.5). (p 21)

Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda pidada dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 jj mõttes. Kui seletus sisaldab faktiväiteid, ei piisa nende väidete tõendamiseks seletusest endast. Seletuses esitatud andmeid ja väiteid tuleb poolel vaidluse korral tõendada dokumentaalsete vm liiki tõenditega. (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendi asjakohasus ja lubatavus

Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 nr 2-17-124505/53, p 14.3.3 ja RKTKo 31.03.2020 nr 2-16-14152/67, p 13.6.2). Ka kaudsete tõendite puhul tuleb arvestada, et tsiviilkohtumenetluses saab tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis (vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.4). (p 21)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

Vt RKTKo 17.06.2021 nr 2-16-17491/80, p 15.9. (p 22)

Ka juhul, kui kohtu hinnangul ei olnud hagejate esitatu käsitatav tõendina, vaid üksnes poole seletusena, tulnuks kohtul seda hagejatele selgitada ja võimaldada esitada kahju suuruse kohta seaduses sätestatud nõuetele vastavaid tõendeid. (p 22)

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• uute tõendite esitamine

Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajaduse korral võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt RKTKo 9.03.2011 nr 3-2-1-169-10, p 11). (p 23)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine

Metsloomad ei kuulu jahipiirkonna kasutajatele, mistõttu ei ole ka jahipiirkonna kasutaja vastutus seetõttu võrdsustatav loomapidaja vastutusega looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 mõttes. Tegu on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille eelduseks ei ole jahipiirkonna kasutaja süü ja mille ulatus on õigusaktidega piiratud. Tegemist ei ole seadusest tulenevate kohustuste rikkumisega tekitatud kahju ega õigusvastaselt (deliktiga) tekitatud kahju hüvitamise kohustusega. Selle nõude aluseks ei ole täiendavalt VÕS § 115 lg 1, § 1043 ega ka riskivastutuse alussäte VÕS § 1056 lg 1. (p 11)

Kuigi JahiS § 43 näeb jahipiirkonna kasutaja vastutuse põhijuhuna ette vastutuse vastavalt maaomanikuga sõlmitud lepingule, ei muuda see vastutuse olemust lepinguliseks ega anna alust kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 alusel, kui tegu ei ole just jahipiirkonna kasutaja võetud lepinguliste kohustuste rikkumisega põhjustatud kahjuga. Ka lepingu olemasolul saab lähtuda sellest, et nõude aluseks on JahiS § 44 lg 1, mis näeb ette jahipiirkonna kasutaja vastutuse maaomanike ees. Lepinguga saab aga muuta või täpsustada kahju hüvitamise eeldusi, samuti hüvitatava kahju ulatust. (p 12) JahiS §-d 43 ja 44 annavad kahjustatud kinnistu omanikule eraõigusliku kahju hüvitamise nõude. Kahju hüvitamisel kohalduvad kahju hüvitamise üldsätted (eelkõige VÕS §-d 127, 128, 132, 139, 140), kuivõrd jahiseadusest ei tulene teisiti. (p 13) Kui kinnistu omaniku ja jahipiirkonna kasutaja vahel ei ole sõlmitud lepingut jahipidamise korraldamiseks kinnistul, saab kinnistu omaniku nõude alusena tulla kõne alla üksnes JahiS § 44 lg 1. (p 16)

JahiS § 44 lg 5 p 8 ja § 25 lg-t 2 saab võrdustada nii, et piiratud või tähistatud kinnisasi tuleks lugeda automaatselt selliseks, millel on jahipidamine takistatud JahiS § 44 lg 5 p 8 mõttes, ja seega sellisel kinnisasjal oleks ulukikahjustuste hüvitamine ka välistatud. Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Kinnisasja omanikul on õigus keelata kinnisasjal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (JahiS § 6 p 3). Samas on kinnisasja omanikul ka õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada, seda ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, ja ka öisel ajal. Kui füüsiliselt on võimalik kinnisasjale saada ja seal loomade karjatamine jahipidamist ei takista, ei saa omaniku nõusoleku olemasolul rääkida jahipidamise takistamisest JahiS § 44 lg 5 p 8 mõttes. Seadusest ei tulene sellisele loale vorminõudeid, luba võib olla antud ka suuliselt. Seda, kas jahipiirkonna kasutaja sellisel kinnisasjal ka tegelikult jahti korraldab, ei ole tema vastutuse hindamisel ulukikahju eest tähendust. (p 19)

Kui kinnistu on piiramata ja tähistamata JahiS § 25 lg 2 ja KeÜS § 32 lg 2 mõttes, tuleks eeldada, et jahipidajal on õigus kinnistul viibida ja jahti pidada, arvestades JahiS § 25 lg 2 piirangut päikesetõusust päikeseloojanguni. Piiramata ja tähistamata maal öise jahipidamise piirang ei vabasta jahipiirkonna kasutajat vastutusest JahiS § 44 lg 5 p 8 järgi, kuna vastasel juhul ei olekski selliste kinnisasjade kahjustamise eest vastutust. (p 21)

Hüvitamisele kuuluva kahju suurust tuleb hinnata eeldusel, et tegu on JahiS § 44 lg-te 1 ja 2 ja keskkonnaministri 1. aprilli 2014. a määruse nr 9 mõttes põllumajanduskultuuridele kahju tekitamisega. Kui on kahtlus tekkinud kahju ulatuses või arvestuses, võib see anda alust kahjuhüvitise vähendamiseks VÕS § 139 või 140 alusel või määrata kahju suurus hinnanguliselt, lähtudes VÕS § 127 lg 6 esimesest lausest ja TsMS § 233 lg-st 1. (p-d 26, 29).

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• dokumentaalne tõend

Kriminaalmenetluses antud ütlused on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9). (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• vabandatavus

Suurema ohu allika valitseja vastutust välistavaks vääramatuks jõuks võib olla erakorraline looduslik faktor, mis asub suurema ohu allikast lähtuva ohu asemele ning mille toimega ei saanud ega pidanud suurema ohu allika valitseja ja kannatanu arvestama. Suurema ohu allika valitseja vastutuse võib välistada ka kannatanu tahtlus ennast kahjustada.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kindlustuslepingud
• ->
• liikluskindlustus
• ->
• liikluskahju hüvitamisega viivitamine

LKS § 33 lg-s 5 ette nähtud viivist saab nõuda üksnes varakahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Isikukahju hüvitamisega viivitamisel tuleb kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni kohaldada TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivist.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kindlustuslepingud
• ->
• liikluskindlustus
• ->
• liikluskahju hüvitamisest keeldumise alused

Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LKS § 34 lg 1 kohaselt oli liikluskindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu on ise vastutav kahju tekkimise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Kannatanu on ise vastutav kahju tekitamise eest tulenevalt TsK §-st 458 üksnes juhul, kui kahju põhjuseks oli kannatanu tahtlus.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu otsuse sisu

Ringkonnakohus pole otsuses põhjendanud milliste asjaolude alusel ta vastavad järeldused tegi, rikkudes sellega TsMS § 330 lg-s 4 kohtuotsuse põhjendavale osale esitatud nõudeid.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel

Õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu väljamõistmist teiselt poolelt. Ainuüksi selle tõttu, et poolt esindab advokaadibüroo töötaja temale endale antud volikirja alusel, ei anna alust jätta arvestamata advokaadibüroole tasutud õigusabikulu. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 kolmanda lause järgi võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. See säte reguleerib ka kohtukulude üksikute liikide jagamist.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• isikute paljusus
• ->
• solidaarvõlgnikud

VÕS § 65 lõikest 1 tulenevalt võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnest neist.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• vabandatavus

Kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Mingi asjaolu vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa kahju tekkimist mingil moel ära hoida.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine

Kohus võib hüvitatava kahju suurust vähendada, kui kahjutekitanu oma varalise olukorra tõttu ei ole ilmselt võimeline hüvitama tekitatud kahju täies ulatuses või kui kahju täies ulatuses hüvitamise korral kahjutekitanu ja tema perekonna liikmed satuvad raskesse majanduslikku olukorda. Hüvitise väljamõistmisel peab kohus hindama kahjutekitanu varalist olukorda iseloomustavaid tõendeid.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

Hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16) Kohus ei pea juhul, kui ta rahuldab hagi ühel alternatiivsel õiguslikul alusel, põhjendama hagi rahuldamata jätmist teistel alternatiivsetel õiguslikel alustel ja tegema selle kohta otsustuse kohtulahendi resolutsioonis (vt sellega seoses Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24). Kohtuotsusest peab olema selgesti aru saada, millisest nõude alternatiivsest õiguslikust alusest või millistest alternatiivsetest õiguslikest alustest lähtudes on kohus hagi rahuldanud (vt sellega seoses Riigikohtu 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 21; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19; 19. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 11; 8. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 13). (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• kohtu selgitamiskohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

Kohus peab selgituskohustusest tulenevalt mh välja selgitama hageja seisukoha alternatiivsete alusnormide kohta juhul, kui materiaalõiguse järgi on võimalik sama nõuet esitada sama elulise juhtumi korral erinevatel õiguslikel alustel, kui üks nõude alus ei välistaks teist ning kui hageja ei ole selgelt väljendanud oma seisukohta, missugusele nõude alusele ta tahab. Sealhulgas peab kohus välja selgitama, kas hageja järjestab võimalikud alternatiivsed nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada . Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda. Juhul, kui hageja on selgelt väljendanud, et ta ei soovi tugineda mõnele võimalikule alternatiivsele nõude alusele, ei saa kohus seda nõude alust hinnata. (p 17)

Juhul kui hageja ei loobu ühestki võimalikust alternatiivsest nõude alusest ega järjesta neid, peab kohus hindama kõiki alternatiivseid nõude aluse võimalusi, mida hagis esitatud asjaolude pinnalt nähtuvad. Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõuded pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks tähtaja TsMS § 3401 lg 1 järgi. (p 18)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu õigused apellatsioonkaebuse lahendamisel

Hageja hüvitisnõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt sellega seoses ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). (p 16)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel

Hageja kui kannatanu enda hooletu tegevus, mis aitas kaasa kahju tekkimisele, omab tähtsust üksnes kahjuhüvitis suuruse hindamisel. Asjaolu, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja. (p 14)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kohustuse rikkumine ja õiguskaitsevahendid
• ->
• vabandatavus

• Eraõigus
• ->
• Tööõigus
• ->
• tööandja õigused, kohustused ja vastutus
• ->
• tööandja vastutus

Töölepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses. Töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral tuleb muu hulgas TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12). Samuti tuleb töölepingu rikkumisest tuleneva vastutuse hindamise korral muuhulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 2, mille järgi isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. (p 20)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• põhjuslik seos

Praegusel juhul oleks kostja vastutus välistatud tema teo ning hageja kahju vahel põhjusliku seose puudumise tõttu juhul, kui hageja oleks tahtlikult tekitanud endale kehavigastuse (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13; 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). Asjaolu, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, ei saa tähendada hageja tahtlust ennast kahjustada (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-07, p 13). Juhul kui hageja ei tahtnud ennast kahjustada, on kostja kohtute tuvastatud asjaolude kohaselt conditio sine qua non reegli järgi VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjustanud hageja kehavigastuse, sest hageja sai kehavigastuse kostja seadmest (proovivõtumasin) tuleneva kahjuliku mõjutuse tõttu ajal, mil kostja seade oli käitatud kostja majandustegevuse käigus. Sellist seadme käitamist ja töötamist tuleb lugeda kostja tegevuseks, sest on selge, et see seade käitati ja see töötas kostja antud korralduse alusel. Kostja eelnimetatud tegevus on VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi eelduslikult õigusvastane üksnes asjaolu tõttu, et see tegevus põhjustas hagejale tervisekahjustuse (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 11). See tähendab, et hageja ei pea kostja deliktilisele vastutusele võtmiseks tõendama, et kostja rikkus tööohutuse nõudeid. Küll aga saab kostja tõendada, et ta järgis tööohutuse nõudeid ning selle asjaoluga põhjendada VÕS § 1050 lg 1 järgi, et ta ei olnud hagejale kehavigastuse tekitamises süüdi hooletuse tõttu (vt Riigikohtu 9. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-12, p 11). (p 15)

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• uute tõendite esitamine

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlusdokumentide ja avalduste esitamine

Pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• tegemisel lahendatavad küsimused
• ->
• kvalifitseerimiskohustus

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• üllatamise keeld

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• kohtulahend, v.a. tagaseljaotsus
• ->
• seaduslikkus ja põhjendatus
• ->
• õiguse kohaldamine sõltumata poolte väidetest

TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus
• ->
• asjaolude ja nõude eelduste selgitamine

TsMS § 438 lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega tuleb kohtul kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19). Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2) (vt ka Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1) (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt TsMS § 329). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Pool peab arvestama teise poole õigusega saada piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks (vt TsMS § 330 lg-d 3 ja 4). Kohus võib käsitletava kohustuse täitmiseks pikendada eelmenetlust ja võtta vastu hilinenult esitatud avaldusi, taotlusi, tõendeid, väiteid või vastuväiteid (vt TsMS § 331 lg 1) või lükata erandkorras kohtuistungi edasi (vt TsMS § 331 lg 2). Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. Kui hageja nõuab lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist ja ei väljenda selgelt seda, et ta soovib kohtu hinnangut üksnes süül põhineva deliktilise vastutuse kohta (VÕS § 1043 jj), siis peab kohus juhul, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad, kaaluma nõude lahendamist ka riskivastutuse sätete (VÕS § 1056 jj) alusel. Seejuures peab kohus tulenevalt TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 selgitama eelmenetluses pooltele, et hageja nõude põhjendatust on võimalik kontrollida kahel võimalikul alusel - süül põhineva deliktilise vastutuse ja riskivastutuse alusel - ning selgitama eelmenetluses välja hageja seisukoha eri vastutuse liikide kohaldamise kohta. Sealhulgas peab kohus tulenevalt TsMS § 370 lg-st 2 selgitama välja selle, kas hageja järjestab võimalikud nõude alused või jätab ta kohtu valida, missugusel õiguslikul alusel on hagi võimalik hageja esitatud ja tõendatud asjaolude alusel rahuldada (vt Riigikohtu 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12 ja 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14). Asja lahendamisel ei pea kohus võtma seisukohta sellise nõude aluse kohta, millele hageja ei soovi tugineda (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 9). Eeltoodu kehtib ka juhul, kui on võimalik kaaluda kahju hüvitamise nõude rahuldamist nii lepingu rikkumisest kui ka lepinguvälisest alusest tulenevalt (VÕS § 1044 lg 3).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

Asja kordategemiseks vajalikke kulutusi saab nõuda seisuga, nagu hageja seda taotles (vt Riigikohtu 15. novembri 1994. a otsus tsiviilasjas nr III-2/1-45/94). See tähendab, et asja kahjustamise korral võidakse juhul, kui asi on korda tegemata, võtta VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi mõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel arvesse ka asja kordategemise kulude suurus asja kahjustamisest hilisemal ajal. Kahjuhüvitise vähendamise alusena saab kohus vastutava isiku taotlusel kohaldada VÕS § 139 ja § 140.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• asja läbivaatamise ulatus

Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (TsMS § 656 lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt TsMS § 230 lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9). Sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist. Riigikohtul on TsMS § 693 lg 1 teise lause ja lg 2 järgi õigus asja uueks lahendamiseks saatmisel alama astme kohtule lisaks õigusnormi tõlgendamise seisukohtadele ette kirjutada, et alama astme kohus teeks asja õigeks lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, sh selgitaks pooltele õiguslikku olukorda, asjaolude tõendamise koormust ning annaks pooltele võimaluse väljendada oma seisukohta asjas tähtsate asjaolude kohta ning esitada vajadusel uusi tõendeid.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetluskulu
• ->
• menetluskulude jaotamine menetlusosaliste vahel

Hagejale menetlusabi andmine maakohtus riigilõivu tasumiseks ei ole TsMS § 190 lg 1 kohaselt aluseks, mille tõttu tuleks jätta hüvitamata kostjale põhjustatud menetluskulud.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine tervisekahjustuse, kehavigastuse või isiku surma korral

Kui isiku, kelle surm põhjustati, lähedasel tekib seetõttu tervisekahjustus, võib selline kahju kuuluda hüvitamisele VÕS § 130 lg 2 järgi, kui täidetud on kahju hüvitamise kohustuse üldised eeldused. Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi raske psüühilise seisundi tekkimist.

VÕS § 130 lg 2 järgne mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõue tekib ka isikul endal, kellele tekitati õigusvastaselt kehavigastus või tervisekahjustus, kuid kes suri seetõttu alles hiljem. Selline nõue on VÕS § 166 lg 1 tingimustel loovutatav ja ka pärandatav, st selle nõude võivad esitada ka surnu pärijad.

VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust".

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• lähedase surma põhjustamine

Seaduse järgi on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid "reastatud", lähtudes mittevaralise kahju tekkimise eeldatavast tõenäosusest ja kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on võlaõigusseaduse kohaselt VÕS § 130 lg 2, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi (või ka nt lepingu rikkumise tõttu) vastutab kostja tekitatud kahju eest. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. Selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes, st juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 130 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust". Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on lähedastel VÕS § 134 lg 3 järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. See on põhjendatud esmajoones kahju tekitajale mõistlikus ulatuses oma teo ettenähtavuse tagamiseks, aga ka kahju tekitajate määratlemata hulga nõuetega koormamisega maksejõuetuks muutmise vältimiseks. Seaduses ei ole piiritletud "lähedaste" ringi. See on jäetud kohtu määratleda. Seejuures tuleb hinnata igat üksikjuhtu eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. Lähedaste hulka kuulub üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa.

Võlaõigusseaduse § 134 lg 3 mõttes ei saa "erandlikuks asjaoluks" olla surma või raske tervisekahjustuse põhjustamine kui selline, vaid sellega peab kaasnema ka täiendavaid asjaolusid, mis õigustavad mittevaralise kahju rahalise hüvitise väljamõistmist. Erandlikuks asjaoluks ei ole lähedase inimese kaotus abstraktselt ning ainuüksi lein ja kaotusvalu kui selline, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga lähedase isiku surmaga. Lähedase kahju hüvitamise nõuet VÕS § 134 lg 3 kohaselt õigustaks esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, nt autoõnnetuse ajal samas autos viibimine või õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine (n-ö samas ohutsoonis viibimine), samuti nt hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Need peavad aga olema isiklikud ja vahetud, mitte aga nt kolmandate isikute vahendatud. Erandlikud asjaolud, mis võivad anda alust kolmandatele isikutele neile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks, võivad seonduda ka kahju tekitamise asjaoludega. Nii võib mittevaralise kahju hüvitamist lähedastele õigustada nt see, et tegelikult soovitigi rünnata või mõjutada kannatanu lähedasi, samuti kahju tekitamise erilised asjaolud, nt kannatanule kahju tekitamise tahtluse olemasolu kahju tekitajal koostoimes lähedaste hilisemate üleelamistega.

Mittevaralise kahjuna ei saa nõuda kahju hüvitamist, mis võis isikul tekkida sellest, et tema surmasaanud abikaasa osales hageja alaealise lapse ülalpidamises. Kuigi isiku abikaasal ei olnud asja materjalide järgi seadusest tulenevat kohustust last ülal pidada, võiks laps VÕS § 129 lg 6 tingimuste esinemise korral esitada ise hagi talle ülalpidamise äralangemisest tingitud varalise kahju hüvitamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral

Asja kahjustamise korral on kannatanul VÕS § 132 lõike 3 järgi õigus nõuda asja kordategemise kulude hüvitamist ka enne asja kordategemist.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tõendid
• ->
• tõendite hindamine ringkonnakohtus

TsMS §-s 308 sätestatust ei tulene tõendite hindamise erandlikkus apellatsioonimenetluses. Asjas esitati tõendid esimese astme kohtule ning ringkonnakohtul oli vastavalt TsMS § 330 lõikele 4 õigus neile oma otsuses tugineda.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• tsiviilkohtumenetluse üldised põhimõtted
• ->
• õigusemõistmine võrdõiguslikkuse alusel

TsMS § 6 järgi tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada pooltele võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• hagimenetlus
• ->
• eelmenetlus

Hagiavalduses esitatud asjaolude tõesuse korral ei saa väita, et hagi tuleks igal juhul jätta õiguse kohaldamise tagajärjel rahuldamata. Kohtul on hagi ebaselguse korral võimalik hagi TsMS § 3401 lg 1 järgi täpsustada. (p 11)

• Eraõigus
• ->
• Asjaõigus
• ->
• korteriomand
• ->
• valitsemine

Korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud korteriomandiseaduse erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt Riigikohtu 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-12, p 10). Juhul, kui üks korteriomanik tekitab teisele kahju korteriomandi juurde kuuluvat mõttelist osa kasutades või hallates, on kahju hüvitamise üldsätteks VÕS § 115 lg 1. KOS § 11 lg 3, mis sätestab korteriomaniku vastutusest vabastamise eeldused, on sama sisuga mis VÕS § 115 lg 1 puhul kohaldamisele kuuluv VÕS § 103 lg 3. (p 10)

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• deliktiõigus
• ->
• delikti üldkoosseis
• ->
• süü

Deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige viimane, st et enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine isiku poolt ning isiku teo õigusvastasus.

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• tervisekahju, kehavigastuse või surma põhjustamine

VÕS § 130 lg 2 järgi eeldatakse mittevaralise kahju olemasolu ning isik ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on kahjustatud isiku huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses.

• Eraõigus
• ->
• Tsiviilkohtumenetlus
• ->
• menetlus ringkonnakohtus
• ->
• ringkonnakohtu otsuse sisu

Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg-s 4 sätestatud nõuet jättes põhjendusi esitamata hinnangu andmata tõenditele, millega kostja soovis tõendada vastavaid asjaolusid.

Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5, kui apellatsioonikohus asub maakohtust vastupidisele seisukohale, peab ta oma seisukohta põhjendama ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused ja tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused (TsMS § 330 lg 4).

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine

• Eraõigus
• ->
• Võlaõigus
• ->
• kahju hüvitamine
• ->
• mittevaralise kahju hüvitamine
• ->
• tervisekahju, kehavigastuse või surma põhjustamine

Moraalse kahjuna PS § 25 alusel kuulub hüvitamisele kehavigastusest tingitud püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Heaolu langus või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus on seega moraalseks kahjuks üksnes püsiva kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutuse või olulise psüühika ja närvitegevuse häire tuvastamisel.