https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
2-13-11524/221 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 07.03.2018

TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)


VÕS § 139 lg 2 esimese alternatiivi (kahju tekitaja tähelepanu ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule juhtimata jätmine) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekitaja ei teadnud ega pidanud teadma kahju tekkimise ohust.

VÕS § 139 lg 2 teise alternatiivi (kahju tekkimise ohu tõrjumata jätmine) kohaldamise eelduseks on kahjustatud isiku poolt toimingute tegemata jätmine ohu tõrjumiseks või kahju vähendamiseks, kui seda võis kahjustatud isikult mõistlikult oodata. (p 12)

VÕS § 139 lg 1 esimene alternatiivi (kahjuhüvitise vähendamine kahjustatud isikust tuleneva asjaolu tõttu) kohaldamise eelduseks on see, et kahju tekkimine oleks osaliselt põhjuslikus seoses kahjustatud isikust tuleneva asjaoluga. (p 13)VÕS § 139 lg 1 alusel on võimalik vähendada kahjuhüvitist ka nullini, kuid seda ainult erandlikes olukordades (vt ka Riigikohtu 15. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-82-15, p 25; 15. aprilli 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-6-08, p 14; 26. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15, p 12; 19. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 33). (p 14)


TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (Riigikohtu 15. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18987, p 12; 11. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). TsMS § 654 lg 5 esimese lause järgi peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. (p 15)


Omaksvõtt TsMS § 231 lg 2 tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega (Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 13). TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 17; 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). (p 11)

3-2-1-61-15 PDF Riigikohus 10.06.2015

Kuigi sageli võivad liiklusõnnetuse osaliste arusaamad liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta lahku minna, ei saa sellest veel üldjuhul järeldada, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata. Ka juhul, kui liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid ei õnnestu üksikasjalikult välja selgitada, on ilmne, et õnnetus ei saanud juhtuda selliselt, et kummalgi poolel ei olnud osa selles kahju tekkimises. Selleks, et lugeda õnnetuses osalenud juhtide osalus õnnetuse põhjustamises enam-vähem võrdseks, ei tule tuvastada kummagi poole vastutuse täpset määra. Juhtide osaluse teadmatuks jäämine saab tulla kõne alla üksnes erandjuhtudel. Liiklusõnnetuse osalised ei saa tugineda sellele, et juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata näiteks juhul, kui LS § 169 nõudeid on rikutud. Seda eelkõige juhtumi puhul, kus liiklusõnnetuse pooled ei ole vastutuse jagunemise osas ühel meelel, kuid sellest hoolimata õnnetusest politseile ei teata. (p 13)

3-2-1-30-15 PDF Riigikohus 29.04.2015

Praegusel juhul oli hageja vara kostja otseses valduses, seega oli kostja mõjusfääris ja kontrolli all ka kahju tekkimine hagejale. Kuigi hagi tagamise taotluse esitamine võinuks kahju vähendada, ei saanud seda hagejalt mõistlikult oodata. VÕS § 139 lg 2 kohustab kannatanut tegutsema juhtudel, kus kahju ärahoidmine või selle vähendamine on saavutatav mõistlike pingutustega. (p 12)


Tsiviilasja hinna määramine teises menetluses või ka samas menetluses ei vabasta hagejat kohustusest tõendada temale tekitatud kahju suurust. Tsiviilasja hinna määramisel TsMS §-de 122 jj kohaselt on tähendus peamiselt asjas tasumisele kuuluva riigilõivu suuruse kindlaksmääramisel, kuid ei ole iseseisvat tõendusväärtust vaidlusaluse eseme maksumuse kindlakstegemisel. (p 11)

3-2-1-173-14 PDF Riigikohus 11.03.2015

Riigikohtu 19. märtsi 2013. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 p-des 30–31 ja 33 märgitud põhimõtted on ülekantavad ka olukorrale, kus kahju ei ole tekkinud kahe või enama mootorsõiduki kokkupõrkel, vaid üksnes ühe mootorsõiduki käitamise tulemusena. Praegusel juhul võis hageja mootorsõidukile iseloomulik oht realiseeruda nt sellel teel, et hageja ei saanud mootorsõidukit hetkel, kui ta märkas killustikuvalli, kohe kinni pidada. Kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamata jätta on analoogsetel juhtudel võimalik üksnes olukorras, kus kahju põhjuseks oli üksnes kahju tekitaja raske eksimus ning kus kannatanul ei olnud võimalik seetõttu enam õnnetust vältida. Sellisel juhul on kannatanu mootorsõidukist tulenev oht kahju tekitaja käitumise tõttu täielikult elimineeritud. (p 14)

3-2-1-64-15 PDF Riigikohus 26.11.2015

Kui mõlemad juhid rikkusid liiklusseaduses sätestatud ohutu liiklemise nõudeid ja nende osalus liiklusõnnetuses oli, arvestades nii nende käitumist kui ka nende sõidukitest lähtuvaid käitamisriske, enam-vähem võrdne, on kohtul alust VÕS § 139 lg 1 järgi vähendada hagejale mõistetavat varalise kahju hüvitist eelduslikult 50%. (p 11)

Hüvitise vähendamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et liiklusõnnetuse põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. (p 12)

Kui liiklusõnnetuse asjaolud, mis võivad anda alust kahjuhüvitist vähendada, on kohtu ette toodud, tuleb kohtul hinnata, kas esineb alus hageja kahjuhüvitise vähendamiseks. Seega tuleb kohtul hinnata liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid tervikuna. (p 13)

Sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Seega peab kohus hindama, kas sõidukile iseloomulik ohutegur mõjutas konkreetsel juhul liiklusõnnetuse toimumist. (p 14)

Kui ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, peab kohus ikkagi vähendama hageja nõutavat kahjuhüvitist, arvestades hageja osa kahju tekkimises üksnes poolte sõidukitest lähtunud käitamisriskide alusel. (p 15)


Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. (p 10)

Kokku: 5| Näitan: 1 - 5

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json